N o tere, armas lugeja, luba ma tutvustan sulle meie vägevat Vasõlenko perekonda.
Iga päev käisid Vasõlenkod uljalt metsikus looduses seiklusi otsimas.
Ja iga päev otsustas Oktoober, et tema jääb ikkagi koju.
Õdede-vendade kombel unistas ka Oktoober suureks seiklejaks saamisest.
Ent erinevalt neist seikles ta raamatutes, kaugel eemal kividest-kaljudest ja ligasest-lägasest, rõskest, külmast ja metsikust loodusest.
„Kas sa loed raamatust 101 viisi kohta, kuidas metsikus looduses mitte ära eksida?“ päris Jaanuar.
„Ei! Seda lugesin eile, täna uurin juba
102 viisi, kuidas mitte lasta end ära süüa,“ kostis Oktoober.
Vasõlenkod nägid unes metsikuid olevusi ja metsikuid kohti ja kõiksugu eelseisvaid metsikuid seiklusi.
Üksnes Oktoober ei saanud sõba silmale, vaid mõtles kõige metsikumast olevusest
kõige metsikumas paigas –kesk varjusid luusivast koletisest nimega
Metsikus...
ehmus Oktoober. „Ma ei taha minna õue!
Sinna metsikusse loodusesse, kus Metsikus kolab ja kus Metsikus elab !“
„Ega metsik loodus pole mõni metsik koletis, inimesed lihtsalt kutsuvad seda nii,“ ütles isa.
„Õue?!“
„Aga mina kuulsin, et ta ikkagi on koletis,“ ütles Mai.
„Koletis, kes litsub lapsi laiaks,
õgib kive, sõidab mootorrattaga ja üldsegi –
ta oleks kihvt kaaslane!“
Pange hoolega tähele.
Hoidke kokku.
Püsige valvel ja peaasi et te ära ei eksi!
Ärge eksige sinna, kus kolab Metsikus, kus elab Metsikus!
Koletis nimega ... METSIKUS.
ISBN 978-9916-14-326-1
