DARON ACEMOGLU JAMES A. ROBINSON MIKS RIIGID PÕRUVAD
Võimu, rikkuse ja vaesuse juured
Sisukord
Eessõna 9
Miks kogunes nii palju egiptlasi Kairos Tahriri väljakule Hosni
Mubarakki kukutama ning mismoodi see mõjutab meie arusaamu rikkuse ja vaesuse põhjustest?
1. Nii lähedased ja ometi nii erinevad 13
USA-Mehhiko piiri ääres on kaks Nogalese linna – üks jääb USAsse, teine Mehhikosse. Mõlemaid ühendab sama rahvas, sama kultuur ja sama geograafia, kuid üks on rikas ja teine vaene – miks?
2. Teooriad, mis ei toimi 46
Vaesed riigid ei ole vaesed oma geograafilise asukoha või kultuuri pärast ega seetõttu, et nende juhid ei oska oma kodanike elu parandamiseks õiget poliitikat teha.
3. Rikkuse ja vaesuse loomine 68
Sellest, kuidas rikkust ja vaesust määravad majanduslikud ajendid, mida loovad institutsioonid, ning kuidas poliitika määrab seda, millised institutsioonid riigil on.
4. Väikesed erinevused ja kriitilised pöördepunktid: ajaloo raskus 92
Sellest, kuidas institutsioonid muutuvad poliitiliste konfliktide tõttu ja kuidas minevik mõjutab olevikku.
5. Kasv ammutavate institutsioonide all 116
Sellest, mis oli ühist Stalinil, kuningas Shyaamil, neoliitilisel revolutsioonil ja maiade linnriikidel ning kuidas see seletab, miks Hiina praegune majanduskasv ei saa kestma jääda.
6. Lahknemine 140
Sellest, kuidas institutsioonid aja jooksul muutuvad ja nende areng sageli lahkneb.
7. Pöördepunkt 166
Sellest, kuidas 1688. aasta Kuulus revolutsioon muutis
Inglismaa institutsioone ja viis tööstusrevolutsioonini.
8. Mitte meie õue peal: arengutõkked 192
Sellest, miks paljude riikide võimukandjad olid tööstusrevolutsiooni vastu.
9. Tagasi, mitte edasi 220
Sellest, kuidas Euroopa kolonialism tegi suure osa maailmast vaeseks.
10. Rikkuse hajumine 245
Sellest, kuidas mõni riik valis rikkuse saavutamiseks Suurbritannia omast erineva tee.
11. Positiivne tagasisideahel 270
Sellest, kuidas rikkust soosivad institutsioonid loovad positiivseid tagasisideahelaid, mida ladvikud ei saa õõnestada.
12. Negatiivne tagasisideahel 299
Sellest, kuidas vaesust tekitavad institutsioonid loovad negatiivseid tagasisideahelaid ja püsivad.
13. Miks riigid tänapäeval põruvad 328
Institutsioonid, institutsioonid, institutsioonid.
14. Vanadest mustritest väljamurdmine 359
Sellest, kuidas mõni riik muutis oma institutsioone ja andis oma majanduse arengule teise suuna.
15. Rikkuse ja vaesuse põhjused 380
Sellest, kuidas maailm võinuks saada ka teistsuguseks ja kuidas sellest arusaamine võib selgitada, miks enamik katseid vaesuse vastu võidelda on ebaõnnestunud.
Tänusõnad 411
Bibliograafia ja allikaviited 413
Kasutatud kirjandus 429
Register 452
Eessõna
See raamat räägib tohutu suurtest erinevustest sissetulekutes ja elatustasemes, mis lahutavad maailma rikkaid riike, nagu näiteks Ameerika Ühendriike, Suurbritanniat ja Saksamaad, vaestest maadest, nagu näiteks Sahara-taguses Aafrikas, Kesk-Ameerikas ja Lõuna-Aasias. Raamatu eessõna kirjutamise ajal käib Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas araabia kevad. See sai alguse Tuneesias vallandunud nn jasmiinirevolutsioonist, mis puhkes omakorda siis, kui tänavakaubitseja Mohamed Bouaziz süütas end protestiks ametnike ülekohtu vastu 17. detsembril 2010 põlema, mille peale hakkas rahvas mässama. Juba vähem kui kuu aega hiljem, järgmise aasta 14. jaanuariks oli Tuneesiat 1987. aastast peale valitsenud president Zayn al-Abidin bin Ali tagasi astunud. Rahvast see aga maha ei rahustanud – kaugel sellest. Inimeste viha Tuneesia privilegeeritud ladviku vastu kasvas aina suuremaks ja levis kiiresti teistessegi Lähis-Ida riikidesse. Egiptust ligi 30 aastat kõva käega valitsenud Hosni Mubarak kukutati 11. veebruaril 2011. Bahreini, Liibüa, Süüria ja Jeemeni saatus on selle raamatu eessõna kirjutamise ajal veel lahtine.
Nende riikide rahva meelepaha juured on vaesuses. Keskmise egiptlase sissetulek moodustab keskmise ameeriklase omast umbkaudu 12%. Lisaks on keskmise egiptlase eluiga keskmise ameeriklase omast kümme aastat lühem. Viiendik Egiptuse elanikkonnast elab äärmises vaesuses. Need on suured vahed. Samal ajal on USA vahe maailma vaeseimate riikidega, nagu näiteks Põhja-Korea, Sierra Leone ja Zimbabwega, kus vaene on kõvasti üle poole elanikkonnast, tegelikult üsna väike.
Miks on Egiptus USAst nii palju vaesem? Miks ei õnnestu Egiptusel
rikkamaks saada? Kas Egiptuse vaesus on paratamatu või saab midagi selle vastu teha? Nendele küsimustele mõeldes on loomulik vaadata kõigepealt seda, mida egiptlased ise oma probleemide kohta ütlevad ja miks nad Mubaraki vastu üles tõusid. Kairo reklaamiagentuuri töötaja Noha Hamed (24 a) ütles Tahriri väljakul meeleavaldusel osaledes: „Meid vaevab korruptsioon, rõhumine ja halb haridus. Me elame korrumpeerunud süsteemis, mis peab muutuma.“ Teine samal meeleavaldusel osalenu, farmaatsiatudeng Mosaab El Shami (20 a) oli päri: „Ma loodan, et selle aasta lõpuks oleme endale saanud valitud valitsuse ja inimõigused ning saame teha lõpu siin lokkavale korruptsioonile.“ Tahriri meeleavaldajad rääkisid ühehäälselt valitsuse korruptsioonist, selle võimetusest tagada avalikke teenuseid ja võrdsete võimaluste puudumisest. Eriti kurtsid nad represseerimise ja poliitiliste õiguste puudumise üle. Nagu säutsus Rahvusvahelise
Aatomienergia Agentuuri (IAEA) endine direktor Mohamed ElBaradei 13. jaanuaril 2011 Twitteris: „Tuneesia: represseerimine + sotsiaalse õigluse puudumine + rahumeelsete muutuste kanalite puudumine = tiksuv pomm.“ Nii egiptlased kui ka tuneeslased pidasid oma majanduse probleemide juureks poliitiliste õiguste puudumist. Kui meeleavaldajad hakkasid oma nõudeid konkreetsemalt sõnastama, puudutasid esimesed 12 nõuet, mille avaldas tarkvarainsener ja blogija ning Egiptuse protestiliikumise üheks juhiks tõusnud Wael Khalil, kõiki poliitilisi muutusi. Muud nõuded, nagu näiteks miinimumpalga tõstmine, olid jäetud kõrvalisemasse ossa eeldusega, et need tuleks täita hiljem.
Egiptlaste enda arvates on Egiptust takistanud rikkaks maaks saamast vilets ja korrumpeerunud riiklus ning ühiskonnakord, mis ei võimalda inimestel leida väljundit oma annetele, ambitsioonidele ja leidlikkusele ega saada sobivat haridust. Aga nad saavad ka aru, et nende probleemide juured on poliitikas. Kõik nende majanduslikud raskused tulenevad sellest, et üks väike ladvik on kogu poliitilise võimu Egiptuses enda kätte haaranud. See ongi nende arvates esimene asi, mis vajab muutmist.
Ometi on Tahriri meeleavaldajatel sel teemal ka palju tavapärastest tõekspidamistest väga erinevaid arvamusi. Rääkides sellest, miks selline riik nagu Egiptus vaene on, tõstab enamik teadlasi ja kommentaatoreid esile väga erinevaid tegureid. Ühed väidavad, et Egiptuse vaesus tuleneb tema geograafilisest asukohast, sellest, et suurem osa Egiptusest on kõrb ja sademetevaene ning et tema mullastiku ja kliima tõttu ei saa seal tegelda
tõhusa põllumajandusega. Teised jällegi tõstavad esile egiptlaste kultuurilisi eripärasid, mis nende arvates ei sobi kuidagi kokku majanduskasvu ega rikkusega. Nii ütlevad nad, et egiptlastel ei ole seda sorti tööeetikat ja kultuuri, tänu millele on teised rahvad rikkaks saanud, vaid nad on selle asemel omaks võtnud islamiuskumused, mis ei soosi majanduslikku õitsengut. Kolmas rühm, eelkõige majandusteadlaste ja politoloogide hulgas valitsevaid seisukohti lähtub mõttest, et Egiptuse valitsejad lihtsalt ei tea, mismoodi oma maad rikkaks teha, ning on minevikus teinud valet poliitikat ja rakendanud valesid strateegiaid. Nii arvab see seltskond, et kui nood valitsejad saaksid vaid õigetelt nõustajatelt õigeid soovitusi, küll siis Egiptus ka rikkaks saaks. Fakt, et Egiptust on valitsenud väike ladvik, kes on endale ühiskonna kulul mugava pesa pununud, ei ole nendele teadlastele riigi majandusprobleemide analüüsimisel üldse oluline.
Meie väide selles raamatus on, et õigus on Tahriri väljakul käinud egiptlastel, mitte enamikul teadlastel ja kommentaatoritel. Egiptus on vaene tõepoolest just sellepärast, et teda on valitsenud väike ladvik, kes on Egiptuse ühiskonna enamiku inimeste kulul endale kasulikuks korraldanud. Poliitiline võim on koondunud selle ladviku kätte, kes on tänu sellele väga rikkaks saanud. Näiteks võib tuua Egiptuse ekspresidendi Mubaraki, kel oli 70 miljardi dollari väärtuses vara. Kaotajaks on jäänud Egiptuse rahvas, kes saab sellest ka ise väga hästi aru.
Selle seletusega, nagu selgub, saab ka üldiselt põhjendada, miks vaesed riigid on vaesed. Näitame, et maailma vaesed riigid on vaesed Egiptusega samadel põhjustel, olgu jutt Põhja-Koreast, Sierra Leonest või Zimbabwest. Riigid nagu Suurbritannia ja USA said rikkaks sellepärast, et nende kodanikud kukutasid ladviku, kes oli võimu riigis enda kätte koondanud, ning lõid ühiskonna, kus poliitilised õigused on suuremal osal rahvast, kus valitsus vastutab oma tegevuse eest rahva ees ja kus enamik inimesi saab kasutada majanduslikke võimalusi. Me näitame, et selleks, et aru saada, miks praeguse maailma riikide vahel on nii palju ebaühtlust, tuleb minna tagasi minevikku ja analüüsida ühiskondade ajaloolist dünaamikat. Ja nagu veel selgub, on Suurbritannia Egiptusest rikkam sellepärast, et Suurbritannias (või täpsemalt öeldes Inglismaal) toimus 1688. aastal revolutsioon, mis muutis riigi poliitikat ja majandust. Rahvas tahtis endale rohkem poliitilisi õigusi ja ka sai need, mis lõi neile rohkem majanduslikke võimalusi. See omakorda viis selleni, et
James
Suurbritannia poliitiline ja majanduslik areng võttis täiesti erineva suuna ja kulmineerus tööstusrevolutsiooniga.
Tööstusrevolutsioon ja selle käigus sündinud tehnika aga Egiptusesse ei levinud, sest riik oli Osmanite kontrolli all, kes kohtlesid Egiptust üsna samamoodi, nagu seda tegi hiljem Mubaraki suguvõsa. Napoleon Bonaparte kukutas küll Osmanid 1798. aastal, kuid seejärel sai Egiptusest Briti koloonia. Ja britid olid Egiptuse arengu soosimisest huvitatud sama vähe kui Osmanid. Kuigi egiptlased said Osmanitest ja brittidest lahti ning loobusid 1952. aastal monarhiast, ei toimunud see revolutsioonidega nagu Inglismaa 1688. aasta oma. Selle asemel et Egiptuse poliitiline maastik täielikult ümber kujundada, aitasid nad võimule hoopis teise ladviku, kes oli tavaliste egiptlaste käekäigust huvitatud sama vähe, kui seda olid olnud Osmanid ja britid. Seega jäi Egiptuse ühiskonnakord põhijoontes samaks ja egiptlased endiselt vaeseks.
Selles raamatus näitame, et need mustrid on aja jooksul kordunud. Mõnikord on nad siiski ka muutunud, nagu näiteks 1688. aastal Inglismaal ja 1789. aastal Prantsusmaal. See aitab mõista, kas olukord Egiptuses on tänapäeval muutunud ja kas Mubaraki kukutamiseni viinud revolutsioon võib sünnitada uued institutsioonid, mis on võimelised ka tavaliste egiptlaste elu paremaks tegema. Egiptuses on revolutsioone toimunud varemgi, kuid nendega ei ole midagi muutunud, sest revolutsionäärid on endistelt võimukandjatelt lihtsalt ohjad üle võtnud ja loonud vana süsteemi asemele sellega tegelikult sarnase. Lihtkodanikel on tõepoolest raske tõelist poliitilist võimu omandada ja ühiskonda muuta. Sellegipoolest on see võimalik ja me näitame, kuidas see sai teoks Inglismaal, Prantsusmaal ja USAs, aga ka Jaapanis, Botswanas ja Brasiilias. Just selliseid poliitilisi muutusi ongi vaestel riikidel rikkaks saamiseks vaja. On märke, et need muutused võib-olla ongi praegu Egiptuses toimumas. Samuti Tahriri meeleavaldustel osalenud Reda Metwaly väitis: „Nüüd näed moslemeid koos kristlastega, vanu koos noortega, ja kõik tahavad üht ja sama.“ Nagu veel selgub, on nii ulatuslik liikumine olnud otsustava tähtsusega ka teistes poliitiliselt muutunud riikides. Kui me saame aru, millal ja miks need muutused toimuvad, oskame paremini hinnata, millal sellised liikumised võivad põruda, nagu seda on minevikus juhtunud, ning millal võib loota, et nad saavutavad oma eesmärgid ja teevad miljonite elu paremaks.
1.
Nii lähedased ja ometi nii erinevad
Majandus Rio Grande jõe kallastel
USA-Mehhiko piiril asub taraga poolitatud linn nimega Nogales. Põhja pool on Nogalese linn, mis jääb USA Arizonase osariigi Santa Cruzi maakonna alla. Sealsete leibkondade keskmine sissetulek aastas on ligi 30 000 dollarit. Enamik teismelisi käib koolis ja enamik täiskasvanuid on lõpetanud keskkooli. Hoolimata kõigest, mida halba USA tervishoiusüsteemi kohta väidetakse, on inimesed seal üsna terved ja nende keskmine eeldatav eluiga kogu maailmaga võrreldes pikk. Paljud Nogalese elanikud on üle 65-aastased ja riikliku ravikindlustusega. See on kõigest üks paljudest riiklikest teenustest, mida enamik peab enesestmõistetavaks, nagu elekter, telefonid, kanalisatsioon, tervishoid, kõikjale viivad maanteed ning muidugi ka õigus- ja korrakaitse. USA Nogalese elanikud ei pea kartma oma elu pärast ega vargusi, sundvõõrandamisi ja muid asju, mis võivad ohustada nende investeeringuid oma äridesse ja kodudesse. Sama tähtsana on USA Nogalese elanikele enesestmõistetav seegi, et valitsus edendab vaatamata kogu oma oskamatusele ja aeg-ajalt avalduvale korruptsioonile ikkagi nende huve. Nad saavad oma linnapea ja parlamendiliikmed hääletades välja vahetada ning osaleda USA presidendivalimistel. Demokraatia on neil juba loomuses. Nimetatud tarast kõigest mõne meetri kaugusel lõuna pool on aga asjalood hoopis teistsugused. Kuigi Mehhiko Sonora osariigi alla jääva Nogalese linna elanikud elavad Mehhiko võrdlemisi jõukas piirkonnas, moodustab sealsete leibkondade keskmine aastane sissetulek USA Nogalese leibkondade omast umbkaudu ainult kolmandiku. Enamik Mehhiko Nogalese
täiskasvanutest ei ole lõpetanud keskkooli ja paljud teismelised ei käi üldse koolis. Imikusuremus on suur ja avalik tervishoid vilets, mistõttu ei üllata, et Mehhiko Nogalese elanikud ei ela nii kaua kui nende põhjanaabrid. Seal ei ole ka palju ühiskondlikke rajatisi. Teed on halvas seisukorras, õigusja korrakaitse veel halvemas. Palju on kuritegevust. Ka äri alustamine on riskantne. Alustavat ettevõtjat ähvardab röövimine ning pealegi nõuab kõigi vajalike lubade hankimine ja altkäemaksude andmine pikka meelt. Mehhiko Nogalese elanikud saavad poliitikute korruptsiooni ja oskamatust oma nahal tunda iga päev.
Oma USA-poolse naabriga võrreldes on demokraatia seal veel väga noor. Kuni 2000. aasta poliitiliste reformideni oli Mehhiko Nogales, nagu kogu Mehhiko, Institutsioonilise Revolutsioonipartei (Partido Revolucionario Institucional, PRI) kontrolli all.
Kuidas saavad ühe ja sama linna kaks poolt nii erinevad olla? Geograafia on ju sama, kliima samuti, nagu ka valdavad haigused, sest pisikud USA ja Mehhiko vahel liikudes piirangutest ei hooli. Tervishoiu olukord on mõlemas muidugi väga erinev, kuid sellel ei ole mingit pistmist haigustega. Asi on hoopis selles, et lõuna pool on sanitaartingimused ja ravivõimalused viletsamad.
Kuid võib-olla on asi selles, et kummagi linna elanikud ise on väga erinevad? Kas asi võib olla selles, et USA Nogalese elanikud on Euroopast saabunud sisserändajate, Mehhiko Nogalese omad aga asteekide järeltulijad? Ei. Mõlema linna elanikel on üsna sarnane taust. Kui Mehhiko pääses 1821. aastal Hispaania võimu alt ja sai iseseisvaks, jäi „Los dos Nogalese“ („Kaks Nogalest“) ümbruskond Mehhiko võimu alla ning jäi sinna isegi pärast 1846.–1848. aasta Mehhiko-Ameerika sõda. USA piir nihutati sinnakanti alles 1853. aasta Mesilla lepinguga, mida USAs nimetatakse ka Gadsdeni ostuks (Gadsden Purchase) ja Mehhikos vastavalt La Mesilla müügiks (venta de La Mesilla). USA sõjaväe ohvitser lt Nathaniel Michler oli see mees, kes märkas uut piiri üle vaadates „Los Nogalese ilusat armsat orgu“. Sealt mõlema linna areng kummalgi pool piiri alguse saigi. USA ja Mehhiko Nogalese elanikel on ühised esivanemad, nad söövad samu toite, kuulavad sama muusikat ja me julgeks isegi öelda, et neil on ühine „kultuur“.
Mõlema Nogalese erinevustele on muidugi olemas väga lihtne ja ilmne seletus, mille lugeja on vist juba isegi ära arvanud: piir, mis neid poolitab.
Miks riigid põruvad
Võimu, rikkuse ja vaesuse juured
Miks on mõni riik jõukas ja teine hädine, jagunedes rikkuse ja vaesuse, tervise ja haiguste, toidukülluse ja nälja poolest? Kas heaolu või virelemise määrab kultuur, ilm või geograafia? Selgub, et ükski neist teguritest ei ole lõplik ega saatuslik.
Tuginedes viieteistkümne aasta pikkusele uurimistööle, näitavad Daron Acemoglu ja James A. Robinson veenvalt, et majandusliku edu (või selle puudumise) aluseks on poliitilised ja majanduslikud institutsioonid. Vaid üks näide: korealased on märkimisväärselt homogeenne rahvas, ometi ollakse Põhja-Koreas maailma vaeseimate hulgas, samas kui vennad ja õed Lõuna-Koreas on rikkamate seas. Erinevused kahe Korea vahel on tingitud poliitikast, mis kujundas kaks erinevat institutsionaalset suunda.
Acemoglu ja Robinson esitavad erakordseid ajaloolisi tõendeid Rooma impeeriumist, maiade linnriikidest, Nõukogude Liidust, USA-st ja Aafrikast, ehitades üles uue poliitökonoomia teooria, mis on väga asjakohane vastamaks tänapäeva suurtele küsimustele kas või Hiina majanduskasvu või Ameerika õitsengu kestvuse kohta.
New York Timesi ja Wall Street Journali menuk kahelt 2024. aasta Nobeli majandusauhinna laureaadilt näitab ühiskondlike institutsioonide tähtsust riigi õitsengus.