Autoriõigus: Johanna Adojaan ja Petrone Print OÜ, 2025
Toimet aja: Lille Roomets
Keeletoimet aja ja korrektor: Triinu-Mari Sander
Kuju ndaja: Heiko Unt
Kaa rd i kuju ndaja: Kudrun Vungi
Kü ljendaja: Aive Maasalu
Trükk: Gr eif OÜ
ISBN 978-9916-82-155-8 (trükis)
ISBN 978-9916-82-156-5 (epub)
www.petronepri nt.ee
Sisukord
Sisukord
Sisseju hatus
Raha h i nd
Tä na kavas
Va randus
Li nna ruum
Li nnaloodus
Uued seik lused
Õ nn või õnnetus?
Elu röstikojas
Koroonapesa
Del ikatessid
Kohal ik turist
Paberitega ku n st n ik
Murtud süda
Ai nu lt edasi
Register
Sissejuhatus
See on kummaline. Ma olen alati ühest küljest julge ja tei-
sest küljest häbelik olnud. Aga mõlemad väljenduvad kõige
veidramates kohtades. Umbes nii, et tükk aega käib nähta-
matu sisemine põlemine ja punnitamine ja siis järsku munen
kõigile üllatuseks kuldmuna. Ma ise ei teadnud, et suudan kuldmuna muneda, teised polnud kuldmunadest kuul-
nudki, aga siit see järsku tuleb, punastamise saatel. Natuke
ootamatu ehk, aga päris äge.
Illustreerimiseks: kooliajal on mul täiesti keskmised hin-
ded, kunstiajaloos viied, keemias kahed ja kogu vikerkaar
seal vahel, ma ei ole kuidagi silmapaistvate tulemustega.
Siis tuleb aga ühel päeval juhuslikult välja, et Johanna on
saunalaval välja mõeldud leiutise – pulssi mõõtvad ja selle
järgi muusikat sättivad kõrvaklapid jooksjatele – õpilasleiutajate riiklikule konkursile saatnud. Ja siis selle võitnud, sealjuures toonase presidendi Ilvesega kätt surunud, mTaksole ehk lapsekingades Boltile pikka nina näidanud.
Ning nüüd sõidab ta Californiasse Los Angelesse maailma ühele suurimale õpilaste teadustööde ja leiutiste konkursile
Eestit esindama. Mina, leiutaja? No hästi, miks mitte – kõlab põnevalt.
Samas saadab mind alati tunne, et tähelepanu keskpunktis olles seisab mu keha küll püsti, värvudes ohutundest
täiesti stoppmärgipunaseks, ent hing hõljub kuhugi pare-
masse kohta. Keel algab tegelikult talla alt ning on hull pin-
gutus see suulaeni küünitada, et sõnu moodustada. Elust
enesest – kui turist uurib mult Tartus Rüütli tänaval juhiseid
raekojaplatsini, siis ei ole mul piisavalt julgust, et öelda go
straight või isegi lihtsalt straight, viipan hoopis käega, ise
paanikas. Ma pigem jätan asja ostmata, kui kõnetan kassapidajat mingi küsimusega, isegi helistamise julgus on alles
viimaste aastatega arenema hakanud. Ja piimanahk, abso-
luutne tipphirm – pisarad tulevad silma sellele ebausaldus-
väärsele ollusele mõeldes.
Nii et kui gümnaasiumi lõpetamisega samal ajal saab
ema tööpakkumise ametikohale Brüsselis ning selgub, et
kolime perega Belgiasse – millest on kuulda ainult uudistes, aga mitte kunagi ühegi tuttava suust sihtkoha soovitusena –, on see väga ootamatu ja samal ajal täiesti johannalik või isegi laiemalt adojaanilik samm. Veel iseloomulikumaks saab see siis, kui ma paar kuud enne kolimist armun kõrvuni eesti poissi, kes otsustab veel ootamatumalt Belgiasse kaasa tulla. Mu paduromantiline kiirunistus vaheaasta võtta
ning Brüsselis prantsuse keelt praktiseerida ja kohvikus töötada läheb uppi, sest saan poolkogemata prestiižikasse kuninglikku kunstiakadeemiasse sisse; akadeemia asub aga
Brüsseli asemel hoopis Põhja-Belgias Antwerpenis, kus räägitakse flaami keelt. Ja ühest aastast saab viis. Nii et selline krutski siis seekord.
Selgub, et Belgia on täiesti ootamatu ja samas üdini loogi-
line ja mõnusalt ogar ka. Ja pakub kõvasti väärt elu õppetunde ja mõistmisi. Lihtne näide: otsustan ära kasutada
võõrast välismaad, et peent kontsadega promeneerimist harjutada. Kui ma Tartus niisama kontsades ringi kablu-
taks, tuleks kindlasti vastu kõik need seitse tuttavat ja kukuks pärima, mis teatrietendusele ma täna lähen või mis pidu mus on. Suurlinnas on hoopis vabam. Siin longivad
ühe tänavalõigu jooksul vastu laulujuppi omaette jorisevad, keskaegsesse riietusesse, lateksisse, haiglarüüsse või ekstravagantsesse kardinariidesse keerdunud inimesed – kusjuu-
res igast vanuserühmast –, otse maffiafilmist maale sadanud
lakutud hirmutised, näotud ülikondlased ja armeede viisi
sotsiaalmeediat hingavad pubekad. Ja mis on kindel – alati näeb mõnda pidžaamas tegelast.
Jõuan mõistmiseni, et inimesed on nagu vutimunad, kõrvuti pannes same-same but totally different. Samasugused,
ometi täiesti erinevad. Tähistagem korraga nii seda, mis meid liidab, kui seda, mis meid eristab. Kõige rõõmustavam
on, et ka mina ei pea vaid kontsadega piirduma. Kuigi ma
punastan siiani ja piimanahk tekitab õudusunenägusid, siis
julgus on asunud juhtima.
Selle kõige juures on vist nii, et eestlased klapivad belg-
lastega väga hästi, kuna me oleme võrdselt veidrad. Me liht-
salt ei kanna seda sellise uhkusega välja. Õppetund!
Tallinn, 2024
Loomaaed
„Ära põe, kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab. See on ju alati nii,“ rahustan sõpru gümnaasiumi lõpus, kui on aeg karjäärivalikuteks ja kõrgkoolikatseteks ning koolikaaslaste stressi energiaks muundades võiks terve linna lambid süüdata.
Ega mul polegi eriti põdeda, ma tean – mind ootab suve lõpus ees sõit Belgiasse ja vaheaasta.
Tegelikult tuleb Belgiasse minek üsna ootamatult. Ma olen
kodumaad alati armastanud ning arvanud, et Eestis – tühja,
Tartuski – on kõik olemas. Tuleb lihtsalt osata hinnata väi-
keseid veidrusi ning olla keskmisest oluliselt romantilisema
meelelaadiga.
Samas on mind alati paelunud uudishimu siinse planeedi kõigi ülejäänud inimeste suhtes, kellega piidleme
õhtuti ikka sedasama kuuketast taevas, aga kes elavad
mingit täiesti teist elu täiesti teistsuguses kohas. Millest
nemad mõtlevad? Kas Obama sööb parasjagu õhtust ja
kas ta on söömise ajal tasa või jutustab perega; millest nad
räägivad? Kas Pekingis roogib keegi värvika ajalooga vana-
mees parasjagu lund või on seal hoopis soe; millised toidukaubad tekitavad seal praegu kõige rohkem elevust? Millise
teleseriaali süžee või spordimängu skoori üle Mehhiko tolmuse väikelinna või Norra tormikeerises rappuva mägiküla
poepidaja parasjagu agaralt sõrmi murrab? Mul on lõputult
kujutluspilte, aga kas ükski neist on tõene?
Nii juhtubki, et kui kerkib küsimus, kas ema peaks
kandideerima sel hetkel veel suhteliselt suvalisena kõla-
vasse Belgiasse, täpsemalt Brüsselisse teadusrahastusega
seotud positsioonile, on mu vastus „muidugi, teeme ära!“.
Kus see Belgia kaardil täpselt asub, polegi niivõrd oluline.
Uudishimu on piiritu ja mis see väike kuueliikmelise perega
kolimine ära ei ole.
Aastaid tagasi sõitsime kogu pere ja koduloomadega suve-
kodusse Saaremaale ning olgugi et see pole Belgiaga otse-
selt seotud, kirjeldab see vahejuhtum hästi kolimisprotsessi, ehkki väiksemal skaalal. Auto on klassikaliselt laeni täis pakitud, tavaliselt on ka haagis taga, et kõigi rattad ja trimmerid saaks suveks maale toimetatud. Mõistagi läheb
riideid maal minimaalselt ning enamasti leiavad lõpuks kasutust üldse juba varem sinna jäetud lemmikud, ent igaks
juhuks pakivad kõik kaasa kohvritäie kehakatteid. Kindlasti on kellelgi sugulastest sünnipäev seal oleku ajal või on mõnele suveetendusele või ooperisse minek, sel puhul tuleb ikkagi kõige kaunim garderoob letti lüüa ja mullamaniküüriga varbad kirsikarva võõbata. Või elektrisiniseks?
Mõlemad lakid kaasa! Pealegi pole ju kunagi kindel, kas on
oodata päevitamisilma või lund – kuigi Torgus on ilm alati
ilus, aga igaks juhuks. Sama on raamatute ja mänguasjadega,
mida liigutame kümnete kilode kaupa. Lisaks kuue inimese
kohvritele on haagises kindlasti mainitud trimmer, aga ka
kuvalda, mootorsaag, ema järjekordne laar taimi ja keeru-
liste nimedega istikuid, millest tuleb kuhugi uus peenar.
Igas suuruses rattad, tööstuslikus koguses kassitoitu ning
kõik aiasaadused, mis vähegi juba valmis ja kannatavad
üle-eestilist reisi. Veel on autokatusel suusaboks, ka see on
pungil täis. Mida? Kes enam järge jõuab hoida. Läbi aastate
on meil olnud kodus kaks kassi – siiami segud –, ülejäänud
seltskond on järjest vahetunud. Kassidel on seltsis olnud
