sissejuhatus
Kas muhv on kondiitritoode ning cross-dressing ja peek-a-boo uued spordialad? Aga pepiita ja buklee – kas muusikaterminid? Millal õitseb tulpseelik ja püstitatakse telkkleit? Moesõnade maastikul seiklemine võib mõnikord keerukaks osutuda. Nüüd, kui mujalt pärit moeketid on tootesiltidele ja kataloogidesse võõrkeelse terminoloogia kaasa toonud ning enam ei pea õmbleja juures seletama, kuhu panna paan või põõn, ei ole selleks igapäevast vajadustki. Kahanev arv on ka lõikelehe järgi õmblejaid, kellel tuleks oskussõnade keskel orienteeruda. Netikaubanduses võetakse appi ingliskeelsed laenud ja nii ei tule selle pealegi, et ainuvõimalikuna näivad sõnad peplum (soos) või print (trükk) on ka maakeeli olemas. Samas on sõnu, millele, pinguta palju tahad, tabavat vastet ei leia. Näiteks catwalk – kasside kõnnirada? Kui, siis ainult meie kuulsale Carmen Kassile. “Tunnelvöö!?” imestab mu armas noor kolleeg. “No aga kuidas sa oma jaki vööd siis nimetad?” – “Lihtsalt v ö ö!” – “Aga kui sul on punutud nahkvöö, seotav vöö või pandlaga vöö, kuidas sa neid eristad?” Nüüd on tunnelvöö omanikul natuke peamurdmist. Tunnelvöö teema kerkis üles iga järjekordse “Moetähestiku” rubriigi valmimisel Eesti Naise ajakirjas, tegi tuju heaks ja kinnitas mu usku “Moetähestiku” vajalikkusse. Sama lugu on teise lihtsa sõna, põõnaga, mille meeldejätmisega üks teine tuttav noor inimene kurja vaeva näeb. See asjandus mantli- või jakiseljal on kui veelahe põlvkondade ja nende kujunemiskeskkonna vahel. Oma igapäevase “lugemisvara”, internetiklippide ja moeblogide kaudu võib ta üles lugeda uusimaid jalatsibrände ja tänavastiilide tribe’e, millest mul veel aimugi pole. Samal ajal kui mina tean, mis on põõn ja paan, reväär ja raglaan, kardigan, kasakiin, soonik ja soos – mõisted, mida praegune kirjasõna suht vabakäeliselt tõlgendab, kuid milles on selgus meil, kes me kasvasime üles koos moeajakirjaga Siluett. Need sõnad said selgeks tegumoodide kirjelduste abil moejoonistustel näpuga järge pidades ja moerubriiki “Mis on mis” uurides. Siluette olen ka selle raamatu kokkupanekul alati käeulatuses hoidnud. 7
Moetäh est ik
Varem või hiljem tekib vajadus mõne rõivaeseme kohta asjakohast sõna kasutada ka neil, kes otseselt moeerialaga ei tegele. “Moetähestik” on abiks igapäevase praktilise sõnavara tutvustamisel ja täiendamisel ning aitab piiluda terminite telgitagustesse. Nii ülevaatlikult ja valikuliselt kui ühe vajadusel käekotti mahtuva raamatu puhul võimalik. Autorina seisin tihti küsimuse ees, kust tõmmata piir igapäevase ja erialaspetsiifilise vahele. Seega õmblustehnoloogia ning king-, sadul- ja kullasseppade, kübara- ja kotimeistrite töö peensusi see sõnastik avama ei pretendeeri. Selleks on välja antud mitmeid asjalikke magistritöid, mille loetelu leiab raamatu lõpust. Ka ajaloolise ja etnograafilise rõivastuse terminoloogiat olen sisse toonud vaid sel määral, kui palju seda igapäevases kõnepruugis ette tuleb. Küsimusi tekkis siingi – kas tooga ja stoola on rohkem kasutatavad sõnad kui kitoon (särgitaoline alusrõivas VanaKreekas) ja himation (drapeeritud ülerõivas kitooni peal)? Või kas Assüüria mehe rüüd on sama oluline teada kui šotlase tartanruudulist kilti? Moeajakirjanikuna usaldasin oma sisetunnet ja töös kogetud vajadust, samuti erialalisi sõnastikke, mida allikatena kasutasin. Ülejäänu jätsin maailma rahvaste rõivastuse ja kostüümiajaloo raamatute hooleks. Vahel kasutatakse meil liiga kergekäeliselt ingliskeelseid sõnu seal, kus eestikeelne olemas. “Sellel kevadel näeme palju lillelisi printe” – lilleline trükimuster ei kõla ju üldse halvemini! Pean siiski tunnistama, et minagi pole sellest patust puhas, kui kirjeldan outfiti ja overlocki, jeggingseid ja jeanse, bell-bottomeid ja bootlege. Mõned terminid on ingliskeelsena meie keelde juurdunud, teiste jaoks tuleb rohkem kui üks sõna kasutusele võtta – ja seda võibki teha, kui võõrkeelne sõna suus ei maitse. Levinumaid ingliskeelseid moesõnu olen lahti seletanud selleks puhuks, et kui need muukeelses moetekstis esimest korda ette tulevad, tekib ikkagi vajadus otsida mõnest sõnastikust nende tähendust. Küsimusi tekitasid ka sõnad, mida võõrkeelsed allikad ei tunne, aga meie teame ülihästi – tagid, tossud, botased, pallon, bemberg... Lontiskõrvaline läkiläkigi on üks selliseid. Mida siin veel seletada, niigi on selge! Aga tahaks teada, kust need sõnad tulnud on. Eesti keele seletavast ja etümoloogiasõnaraamatust saab lühivastused, internetist leiab, mida rahvasuu räägib. Leidub nimetuste pesakondi, kus nii eesti- kui ka võõrkeelsed allikad annavad väga erinevaid mõisteid ja raudkindlaid reegleid kusagil paika pandud ei ole. Näiteks kootud esemed ehk kampsunid. Kas panen selga pulloveri ning tõmban sviitri ja džempri üle pea? Vahet pole, või on? Ühe uurimuse järgi pakkusid küsitletud pildil kujutatud samale kootud rõivaesemele keskmiselt viit eri nimetust, lähtudes tegumoest, kaeluse kujundusest, materjali paksusest jm. Tekkivad seosed on individuaalsed,
8
s i sse j uh at us
põhinedes rõivakandja tunnetusel. Õnneks on universaalses eesti keeles sõnaga “kampsun” kõik öeldud! Kardigan jäägu seesuguseks esemeks, nagu seda siinnegi sõnastik kirjeldab, ja lahtiste rippuvate hõlmadega moevariandid olgu edasi kampsunid. “Moetähestiku” illustratsioonid on selle töö kõige loomingulisem osa, millele pühendusin rõõmuvärinaga. Kõige sobivamat kujutamisviisi otsides avastasin asju, mida olin teisiti ette kujutanud. Kui kirjeldusest ei piisa, tuleb alati joonistus appi ja sõna tähendus jääb tänu sellele tihti ka paremini meelde. Selle raamatu koostamise mõttega olin päris pikka aega ringi käinud, aga iga asi tuleb omal ajal. Või veidi hiljem. Olen tänulik oma armsale Eesti Naise kollektiivile, kes on mind sellel teel toetanud. Suur tänu Ajakirjade Kirjastuse raamatuosakonnale ja Piretile ning keeletoimetajatele Annele ja Tiiule. Minu küsimuste ja arutlustega on alati kaasa tulnud meie moekunsti “vana kaardivägi” Mari Kanasaar ja Jüri Siim, Mari Aakre ja Peeter Kuutma – aitäh! Rootsi moeteadlase Lotta Lewenhaupti moeraamatud panid minu jaoks moeajaloo ja -mõistete pusletükid paika. Mu järeltulijad Ida Marta ja Hanna on mind tänuväärselt valgustanud maailma ja moeasjade muutumisest. Ilma kujundaja Reinuta ei oleks see raamat see, mis ta on. Ja ka ilma piltide töötleja Heldurita, kes siis, kui arvepidamine juba endalgi käest läks, tegi meie jaoks kausta “veel ja veel ja veel ja veel”. Olen õnnelik, et saan kõigi nende inimestega koos tegutseda. Kõigile, kes te seda raamatut käes hoiate, soovin asjatundlikke rännakuid moemaastikel.
Anne Metsis Mai 2016
9
Moetäh est ik
AKSESSUAARID
A APATŠIKRAE
AKSESSUAARID A-LÕIGE
APLIKATSIOON
10
A
AAS – väike ümar auk, millest saab nööri läbi tõmmata, või kaar, mille taha kinnitub haak. Võib olla valmistatud paelast või pistetega tugevdatud (nööbiaas) või metallist (saapanööri aas, haagiaas). AFGAANI JAKK – pööratud lambanahast avarduva joonega põlvepikkuses kraeta kasukas Afganistanist. Hõlmad ja varrukasuud on kaunistatud tikandiga, servadest paistab alumise poole karv. Ka Türgis, Venemaal, Iraanis ja Iraagis kantav traditsiooniline rõivas saavutas suure populaarsuse hipiajastu etnomoes. AFTERSKI – vabaajariietus, mis ilmus 1950ndate Euroopa ja Ameerika suusakuurortidesse sulevestide, elastikust suusapükste, karusnahast ja vildist saabaste (hiljem moonboots) jt sportlike-glamuursete esemete näol, milles saab veeta suusatamisest vaba aega väliterrassidel ja pubides. AGRAFF – ajaloolisest rõivastusest pärit lihtne või paelaga-nööriga kaetud metallhaak koos haagiaasaga. Hõlmade kinnituses nii funktsionaalseks kui ka kaunistavaks elemendiks.
Agraff.
Afgaani jakk. AMPIIRLÕIGE – tegumood, mida iseloomustab lühike pihaosa ja läbilõige rinna all. Nimetus pärineb antiikaja klassitsistlikele kaanonitele tuginevast ampiirstiilist, mis kujunes välja Napoleoni valitsemisajal 1804–1814 (pr k empire – impeerium). Sel ajal tuli moodi ka ampiirkleit – avara dekoltee, pisikeste puhvvarrukate ja seose või paelaga rõhutatud vööjoonega otse büsti all. Tinglikult võib selle eeskujuks pidada Joonia sammast. Tuli taas moodi 1910ndatel, 1960ndatel ning 2000ndatel koos stiiliga haakuvate baleriinikingadega.
AKADEEMILINE RÜÜ – avaralõikelisest drapeeritud kapuutsiga mantlist ja kandilise põhjaga mütsist koosnev riietus ametlikuks tseremooniaks, kõrgkooli lõpetamiseks või akadeemiliseks autasustamiseks. Eeskujuks keskajast pärit originaal. AKSESSUAARID – kotid, peakatted, kindad, sallid, sukad jm, mis täiendavad riietuse üldmuljet. ALPAKA – kerge pehme läikega vill, mida saadakse laamasarnaselt koduloomalt alpakalt; ka sellest villast valmistatud kangas ja ese. A-LÕIGE – õlgadest ja rinnast allapoole laienev trapetslõige.
Ampiirlõige.
11