Eve Hele Sits
MOONI talurahva t채htp채evik
Toimetaja Helle Tiisväli Pildid joonistanud Epp Marguste © Eve Hele Sits ja Kirjastus Argo, 2011 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-466-43-6 Trükitud Print Best Trükikojas
Pﾃｼhendusega ﾃ品e Haavikule, Maria Roodile ja Hilda Paelale Et pﾃｼsiks meie rahvakultuur ja kasvaks koos meiega ...
ALUSTUSEKS Tere, mina olen Mooni Meri. Olen 10-aastane linnatüdruk, kes kolis aasta tagasi koos perega elama maale, vanasse talumajja. Käin nüüd maakoolis, kus on palju vähem lapsi kui oli minu eelmises koolis, linnas. Mulle väga meeldib mu uus kool, sest selle ümber on suur park puude, põõsaste ja lillepeenardega. Igal kevadel pannakse meie kooli parki üles paar uut linnupesakasti ning puhastatakse vanu. Koos riisume me kooli ümbrust ja rohime lillepeenraid. Maal elamine on väga vahva! Minu väikevend Maru läheb järgmisel aastal esimesse klassi ja seepärast käib ta teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti koolis ettevalmistusrühmas, et saada lähemalt tuttavaks nii oma tulevaste klassikaaslaste ja õpetajate kui ka kooliga. Mu väikevend ootab väga esimesse klassi minekut, sest ta on ettevalmistusrühmas juba leidnud endale häid sõpru. Minulgi on oma klassis mõned head sõbrannad – üks neist on minu pinginaaber Hanna, kes elab meie naabruses. Ja siis veel Piret ja Kadri, kes on samuti omavahel pinginaabrid. Veel on minu uus kool eriline ühe siinse traditsiooni ehk kombe poolest. Nimelt valitakse meil igaks õppeaastaks teema, mida siis muu koolitöö kõrvalt veidi lähemalt uuritakse. Sel aastal teatas koolidirektor aktusel, et uueks aastateemaks on talurahva tähtpäevad ja nendega seotud kommete tundma õppimine. Et ma talurahva tegemistest veel palju ei tea, siis otsustasin hakata sellekohast päevikut pidama. Lisaks lubasid ema, isa, Maru ja mitmed teisedki mind selles asjas aidata. Loodetavasti on minu talurahvapäeviku lugemine teie jaoks sama huvitav ja põnev kui minu jaoks selle kirjapanemine!
7
SEPTEMBER (SÜGISKUU, KANARBIKUKUU, MIHKLIKUU) Septembrit nimetatakse sügiskuuks sellepärast, et siis algab sügis, kanarbikukuuks aga seepärast, et männimetsa all õitseb sel ajal tillukeste roosade õitega lilleprintsess kanarbik. Tihti kutsuti septembrit ka mihklikuuks, sest mihklipäev oli talurahva jaoks selle kuu kõige olulisem tähtpäev. See tähistas aia- ja põllutööde lõppu.
8
Ussimaarjapäev, 8. september Seda, et täna on ussimaarjapäev, sain teada alles pärast koolipäeva lõppu. Kui ma koduväravast sisse astusin, märkasin, et ema ja naabritädi Leeni istuvad maja ees pingil ja ajavad juttu. „Head ussimaarjapäeva!“ hüüdis tädi Leeni, kes minu huvist talurahvakalendri vastu ilmselt mu emalt kuulis. Et koolis meile ussimaarjapäevast sõnagi ei räägitud, siis tuli mul kohe asja uurida. Tädi Leeni jutustas, kuidas vanasti usuti, et just ussimaarjapäeval lähevad ussid urgu ja maod mättasse. Peale seda päeva hakati julgemalt metsas marjul käima, sest usuti, et ussid olid talveunne suikunud. Naabritädi rääkis, et mõnel pool tähistati ussimaarjapäeva ka laadalkäimise või värske koduse leiva ja tangupudru söömisega. Seepeale nurusingi ema, et meiegi võiksime täna tanguputru keeta, täpselt nagu vanasti tehti. Ema oligi nõus ja nii leppisime kokku, et kohe kui mul koolitööd tehtud saavad, võime koos pudru keema panna. Õhtul helistas Võru-vanaisa – kutsume teda nii, sest tema ja vanaema elavad Võrumaal. Kui ma vanaisale meie ussimaarjapäeva tähistamisest rääkisin, hakkas ta naerma. Ta ütles mulle, et mõnes Eestimaa paigas öeldi vanasti „näe, peab ussimaarjapäeva!“ hoopis laiskade kohta, kes istusid niisama ega viitsinud lillegi liigutada. Seda, et meie laiselnud oleksime, küll öelda ei saa – keetsime emaga suure potitäie tanguputru ning katsime perele laua. Neile, kes plaanivad ka kodus tangupudru keetmist proovida, soovitan ma tangusid enne keema panemist mõnda aega leotada, et puder kiiremini valmiks. Söögilauas pakkus isa välja, et nüüd, kus ussid on urus ja maod mättas, võiksime meiegi rabasse jõhvikaid korjama minna. Loomulikult meeldis see mõte meile väga!
9
Mihklipäev, 29. september Talurahvakalendris oli mihklipäev väga tähtsal kohal, sest sellega lõppesid õuetööd. Mihklipäevaks pidi olema vili põllult koristatud ning juur- ja puuviljad keldrisse kogutud. Ainult kapsas võis veel mihkliööl jõudsasti kasvada – usuti, et kui sellele õhtul lõng ümber siduda, siis hommikuks kosub kapsapea sedavõrd, et lõng katkeb. Alates mihklipäevast alustasid naised ja tüdrukud taas käsitöö tegemist, mida jätkus terveks talveks. Kevadisel ja suvisel ajal polnud talunaistel kudumiseks ja heegeldamiseks mahti, sest aias, põllul ja laudas oli niigi palju tööd. Seda kõike rääkis koolidirektor meile mihklipäevalauas. Seegi on üks vanadest kommetest – nimelt kaeti mihklipäeval laud maitsvate roogade ja värskete sügisandidega ning istuti selle ümber kokku. Ka meie kooli kokad katsid kooli söögisaali mihklipäeva puhul uhke laua, kus pakuti ühepajatoitu, lihakastet, värvilisi juurviljasalateid, marjakooki ning värskeid puuvilju. Suuremate klasside tüdrukud käisid kokkadel abiks lauda katmas. Tore oli istuda ühise laua taga koos kõigi oma koolikaaslastega. Minu linnakoolis poleks see kuidagi õnnestunud, sest seal käib peaaegu tuhat last ja nii pikk laud mahuks vist küll ainult koolistaadionile ära! Peale mihklipäeva pidusööki teatas meie klassijuhataja, õpetaja Pääsuke, et oleme oodatud õhtuks tema juurde mihklilõket tegema. Ta ütles, et kavatseb meile oma lapsepõlveaegseid mihklipäevakombeid tutvustada. Kui me siis õhtul pinginaaber Hannaga klassijuhataja juurde jõudsime, ootas meid ees vahva üllatus. Õpetaja Pääsukese mees Mart oli kaevanud lõkkeplatsi kõrvale põlvesügavuse augu ning pannud selle sisse lõkkes kuumaks aetud kivid. Kivide peale oli onu sättinud küpsema väikesed porgandid, kartulid ja kaalikad ning katnud siis augu suure paekiviplaadiga. Selle peale oli ta teinud lõkke, et maa
10
sisse ehitatud kivipott kuum püsiks ja juurviljad kenasti küpseksid. Ajaks, mil ma koos Hanna, Pireti ja Kadriga klassijuhataja õueväravast sisse astusin, olid juurviljad maa sees küpsenud juba mitu tundi. Loomulikult tahtsid meie klassi poisid onu Marti väga aidata ning valvasid koos temaga lõket. Õpetaja aga jutustas, kuidas tema kodukohas oli mihklipäeval kombeks mihklilõkkes juurvilju küpsetada. Seda tehti täpselt samasuguses maa sisse kaevatud augus. Kombeks oli, et mehed ja poisid sättisid lõket ja vaatasid, et kivid kuumad püsiksid, ning naised ja tüdrukud katsid samal ajal laua. Seepärast läksime meiegi tüdrukutega õpetaja Pääsukesele appi lauda katma. Laud kaeti lõkkeplatsi kõrvale. Klassijuhataja oli meie küllatulekuks ise leiba küpsetanud – see oli uudseleib. Nii kutsuti vanasti leivapätsi, mis küpsetati sama aasta viljast jahvatatud jahust. Peale uudseleiva oli laual ka või ja värske lehmapiim. Sedasi võileiva kõrvale küpsetatud naerist, porgandit või kartulit maitsta ja piima peale juua oli hullupööra mõnus! Meie klassi Madisele meeldisid küpsetatud juurviljad nii väga, et ta lubas koos isaga ka oma kodus samasuguse kuumade kividega augu ehitada ja siis terve klassi enda juurde juurviljasöömisdiskole kutsuda. See jutt tegi kõigile muidugi palju nalja, kuigi mõte iseenesest tundus igati tore. Õpetaja Pääsukese mees Mart pidas aga Madise ideed juurviljasöömisdisko korraldamisest igati vägevaks. Ta ütles, et temagi tuleks kohale, kui kutse saaks. See rõõmustas Madist niivõrd, et lubas onu Mardile kinkida juurviljasöömisdiskodele eluaegse tasuta sissepääsupileti. No oli see alles tore õhtu – kuumas augus küpsetatud naerid ja porgandid maitsesid täiesti teistmoodi kui igapäevased toidud, kuid olid ütlemata head. Pealegi oli väga lõbus. Eriti meeldis mulle onu Mardi ütlemine, et igal oinal on oma mihklipäev, mis pidi tähendama, et iga pahandus saab lõpuks samaväärse tasu. Olgu kuidas on, aga minu meelest kõlab see ilma täpsemate selgitustetagi väga toredasti!
11