42. Delsjö kaitseala, Ida-Göteborg Nad olid just Volvo parkinud, Vlad avas ukse ja karjus neile autos: „Te oleks pidanud teda tulistama. Miks te ei tulistanud? Ja uks, miks põrgu päralt see lukus ei olnud?“ Ta lõi ukse kinni ja kadus lähedal asuvasse metsatukka puude vahele. Teisel pool tammesid asus jooksurada, kus aeg-ajalt tervisejooksjaid liikus. Sadas uduvihma ja oli jahe, varsti oli õhtu käes. Nii Oleg kui ka Dimitri vaatasid teineteisele otsa. Nad arutasid läbi viimaste tundide segased sündmused: kuidas nad olid alguses kellassepa autosse surunud, sõitnud siis ühte kohta jõe ääres, kiirteetunneli lähedal, ja kuidas Dimitri oli siis teisele poole jõge läinud. Kuidas Vlad oli vana taskukella tolle kellassepa taskust välja võtnud ja kuidas siis üks suur laev keset jõge põlema oli hakanud. Seepeale kiire sõit õnnetuskohast eemale, läbi Ida-Göteborgi, kuskile Olskrokenisse. Ja seal, punase tule juures, kui nad olid suurest teekaitsevööndist läbi sõitnud ja ühe väljaku juurde jõudnud, täpselt siis, kui roheline tuli süttis, oli järgnev vahejuhtum aset leidnud. Kellassepp, kes oli kogu autosõidu halisenud ja väga murelik tundunud, rebis äkitselt tagumise ukse lahti ja viskus välja, ja ehkki Oleg pidurdas järsult ja Dimitri talle järele viskus, oli kellassepal ootamatult otsustavalt õnnestunud pageda teisele sõidureale, seejärel kähku üles kõnniteele, edasi turulettide vahele, ja siis oli ta – läinud! „Kuidas, kurat, saime me ta ära kaotada?“ küsis Oleg. „Ta tundus nii nõrk! Ja siis jooksis korraga nii neetult kiiresti,“ ütles Dimitri. Neil polnud muud üle jäänud kui Volvosse naasta ja edasi sõita. Neid ei jälitatud, nad olid möödunud ühest linnaosast teise järel. Vlad oli osutanud teeviidale, mis juhatas nad Delsjö kaitseala tähistavasse metsapiirkonda. 255
Kruusatee, mitte mingeid politseinikke, mingit liiklust, ainult mets, rajad, üksikud tervisejooksjad. Ja siin nad nüüd seisid, uduvihmas. Vlad tuli tagasi auto juurde ja nad jäid otsekohe vait. Vlad avas ukse, istus sügava ohke saatel autosse, võttis kohe sülearvuti ette ja hakkas uudistesaite läbi kammima. „Me sülitame seniks selle kellassepa peale. See laheneb hiljem.“ Ta hääletoon muutus. „Nüüd me peame lugema, mida meil õnnestus saavutada. Vaadake siia, see on ka inglise keeles.“ Ta tõlkis rootsi uudistesaitide pealkirju vene keelde. „Oi, nii laev kui ka tunnel!“ Oleg ja Dimitri vaikisid, sellal kui Vlad jätkas pikalt lugemist ja uduvihm toksis vastu aknaid. Ta hääl tõusis üha, lõpuks oli ta täiesti pöördes, nagu purjus. Ta pani arvuti kõrvale ja hoidis midagi muud käes. Taskukell. See läikis ja säras, kuigi autos oli hämar. „Vana kullast taskukell!“ tõi ta vaimustusega kuuldavale, ja nüüd kõlas ta peaaegu nagu laps, kes on liiga palju suhkrut saanud. „Mis võib mõjutada suuri masinaid ja mootoreid. See tundub ju täiesti mõistetamatu, või mis teie kostate?“ ütles Vlad. „Aga mul on midagi muud põnevat ka. Kas te teate, mis see siin on?“ Ta tõmbas midagi auto põrandal lebavast seljakotist välja. See oli halli läikega kivi. Oleg ja Dimitri vaatasid seda. „Berülliumi maak,“ ütles Vlad naeratades. „Kas te teate, mis Tunguusis kahekümnenda sajandi alguses juhtus? Sellesse oli berüllium igatahes segatud ja nii palju võin ma paljastada, et käis üks pauk. Üks põrgulikult suur pauk. Juhuslikult lasti berülliumil lihtsalt valet sorti vette sattuda. Ja siis kuulsid nad maailma suurimat plahvatust läbi aegade. Berüllium on õudselt lahe, mul on pisut kamakaid kaasas. Need on mul nagu väikesed hobiasjad. Kui mitte midagi muud, siis üks tõhus moodus testida, kas vesi sisaldab seda, mida me otsime.“ Ta läks tagasi ekraani juurde ja tundus lugevat mõningaid teadaandeid. „Tõepoolest täiuslik manööver. Kaubaalus murrab puruks keskse transpordiühenduse Euroopa suurlinnas ja uputab tuhanded. Milline rahvusvahelise olukorra metafoor!“ 256
Oleg ja Dimitri vaatasid vargsi teineteist, kuid vaikisid. „Kahjuks lasi Dimitri babuška Nordlundil ja tema väikesel preilil pääseda. Neil on, nagu öeldud, mõned kivid, mida, nagu te aru saate, mul vaja on. Ja siis see kellassepp, kes samuti kadus, see ei ole üldse hea.“ „Seega ..“ katsetas Oleg. „Kuhu me praegu sõidame?“ „Me peame madalat profiili hoidma,“ ütles Vlad. „Kõik rootslased on äärmiselt kahtlustavad. Iga tund, mis nüüd mööda läheb, on hinnaline. Me võime oodata ja vaadata, kas Alma ja teised ennast kuidagi reedavad või, jumal hoidku, kinni püütakse. Kuid samal ajal peame me leidma viisi ...“ Vlad võttis välja USB-mälupulga ja ühendas selle sülearvutiga. „Möödunud jõulude ajal olin ma Roomas. Ja seal sain ma kokku veel paari kujuga, kes samuti preili Nordlundi taga ajasid. Need olid kaks meest Stockholmist. Tundus, et nad ei ole just maailma nutikaimad, peab ütlema, kuid ühel oli iPad, mida ma juhtusin natukeseks laenama. See oli tema jaoks nähtavasti tähtis. Ma tõstsin kõik, mis sellel oli, oma arvutisse ümber, puhtast uudishimust, aga ma ei ole midagi huvitavat leidnud. Oodake natuke, kus kurat need failid on? Nojah, siin! No üks asi on huvitav, tema nimi! Seda kutti peame me jälgima. Sest ta tunneb Idat. Tema nimi on Paul Elmér. Arst, elab Enskedes, Stockholmist lõunas. Justament, jah, seal me ju pärast Nobeli pidustusi olimegi.“ Vlad muigas ja paistis väga resoluutne, kui ta Olegi poole pöördus. „Vaene väike arst, mis?“ ütles Vlad. Oleg vaatas teda ja ütles: „Enskede, kus see asub?“
43. Nad olid E6-lt Svenshögeni kõrgendikul maha pööranud ja pärast mõningast väiksematel teedel looklemist leidnud täiesti tühja parkla järve ääres, mille nimi oli Stora Hällungen. Üksik luik õõtsus väikestel tasastel lainetel ja idüll tundus täielikult ebareaalne võrreldes selle kõigega, mis sel päeval varem oli juhtunud. Nad vaatasid ringi ja ei suutnud avastada ühtegi autot. Miranda oli uinunud. Teised lugesid Alma sülearvutist Expresseni ja Aftonbladeti saite, kus kogu aeg üha enam üksikasju välja kaevati: „Hukkunute arv tõuseb, vähemalt 150 hukkunut.“ „Ekspert: betoontorude vajumine on kaua kestnud.“ „Laeva kapten kadunud.“ Pärast seda, kui kaubalaev Nexus täna kella 14.30 paiku ootamatult kiiresti Marieholmi altituudil Göta jõkke uppus, muutus koormus selle alla jäänud Tingstadi tunnelile liiga suureks ja osa selle betoonsektsioone murdusid. Politsei- ja tuletõrjeamet olid enne saanud häirekõne, et tunneli osad evakueerida, kuid ligi sada sõidu- ja veoautot võib olla idapoolsesse tunnelitorusse jäänud, kui üks tohutu suur betoonsektsioon esmalt pragunes ja seejärel purunes ning veemassid sisse sööstsid. Õnnetus põhjustas Göta jões tugeva liikumise ja arvatakse, et hulk väiksemaid veesõidukeid on samuti tekkinud keeristesse kaasa tõmmatud. „Me oleks pidanud midagi tegema,“ ütles Ida. „Mida siis?“ küsis Alma, kes pidevalt kella käes hoidis, justkui püüaks takistada selle võimalike jõudude valla pääsemist. „Midagi enamat! Me oleks pidanud selle peatama!“ Nad lugesid ohkamise ja vandumise saatel edasi. Miranda ärkas lõpuks. Nad rääkisid talle veel üksikasju ja ta vaatas neid, pisarad põskedel. „See tundub ju täiesti hullumeelne. Kas kõik olenes tõepoolest sellest kellast?“ 261
„Kella numbrilaud on ju nende väikeste kividega kaunistatud,“ ütles Alma. „Need ei ole safiirid, need ei sarnane Kuningannafossiili kividega, kuid on siiski vääriskivid, kindlasti teemandid. Ma tahaksin selle avada ja läbi vaadata, aga ma ei julge. Meil on laborit vaja!“ „Aga kellassepp? Tema saab meid ehk kella läbivaatamisel aidata?“ „Ma usun, et tema ei saa võibolla enam kunagi ühtki kella läbi vaadata, kui nii võib öelda,“ ütles Alma. „Ja isegi kui ta elus on, ei usalda ma teda täielikult. Mõelge, kui ta jälle ajakirjanduse poole pöördub.“ Nad vaatasid kohkunult Almat. „Kas sa arvad, et nad tapsid ta ära?“ küsis Lasse. Alma kergitas veidi kulme. „Miranda, meil on vaja sind haiglasse viia,“ ütles Lasse. „Nii see asi enam ei lähe.“ Nii Alma kui ka Miranda paistsid imestunud. Justkui see, mida ta ütles, oleks mõeldamatu. „Me kõik peaksime võibolla ennast üles andma,“ ütles Ida, kuigi ta teadis, et see oli täiesti lootusetu mõttekäik. „Kui kasutame kella meie teesi tõendina, suudame äkki seda politseile ja sõjaväele ja teistele selgitada?“ Alma vangutas tõsiselt pead. „Võimuorganitega ühenduse võtmine on täielikult välistatud. Siis ei näeks me enam kunagi Kuningannafossiili. Ega Evat.“ Ida lõi pilgu maha. Plaan, mis mul ja Marinal oli, peidukoht meile kõigile – pärast seda on kõik metsa läinud! „Aga kas ei ole üpriski ilmne, et see käib nüüd meil üle jõu?“ küsis Lasse. Miranda köhis ja Alma vandus vene keeles. „See, mis täna Göteborgis juhtus,“ ütles ta sunnitult. „Pole midagi muud kui ... Jube.“ „Ja kui me poleks üldse Rootsi sõitnud, poleks seda kunagi juhtunud,“ ütles Ida. Alma heitis talle kuristikusügavuse pilgu. „Aitab nüüd süüst, Ida. Meil on palju suurem eesmärk. Meil on palju enamat päästa ...“ 262
„Põrgus samuti. Mida enam me Kuningannafossiilist kinni hoiame, seda rohkem inimelusid me raiskame.“ „Me püüame ju kaitsta ...“ „Mida kaitsta, mille eest kaitsta?!“ katkestas Ida. „Mõnda suurt kajakat ja hunti? See ei kaalu üles sadu inimelusid!“ „Me kaitseme inimlikkust ja tervet meie ökosüsteemi!“ ütles Alma. „Ja siis on väike kadu sinna sisse arvestatud?“ „Võibolla,“ ütles Alma. „Ja võibolla on ka meil põhjust põhjalikult uurida seda, kuidas me käitusime. Muidugi, ma tunnistan seda!“ Ida noogutas. „Aga ma ei oska näha, kuidas oleksime võinud teisiti tegutseda. Vlad pettis meid sinna, me ei tundnud üldse seda kohta ega tunnelit. Vähemalt ei teinud seda mina. Kõige järgi otsustades õnnestus Vladil seejärel tekitada kellade vahel jõuväli, mida me praegu küll peame tõeseks pidama, ja ta uputas selle laeva, kuidas täpselt see ka ei toimunud. Ja sellega tõmmati meid ja ka meie asukohta jõekaldal mingil moel vastutavasse rolli. Kuid ma leian, et me vabaneme süüst. Ma kordan: mida me oleks saanud teistmoodi teha? Kuidas me oleks võinud teada, mis kaalul on? Ida nägi tema silmis lõputut südamevalu. Ma ei või neid maha jätta, mõtles ta. Ma ei saa ka nendega jääda. „Kas me ei võiks seda arutelu veidi hiljem jätkata?“ küsis Miranda. Ida hammustas huulde. Ja noogutas.