Muinasjutud armastusest by Rahva Raamat

MUINASJUTUD ARMASTUSEST EPP PETRONE

Martale, Annale, Riinule, Miiale, Maarile, Kärdile, Anitale ja teistele noortele romantikutele. Autoriõigus Epp Petrone ja Petrone Print, 2011 Kujundus: Margit Randmäe Keel ja korrektuur: Riina Tobias ISBN 978-9949-479-51-1 (trükis) ISBN 978-9949-479-52-8 (epub) Trükk: PrintBest

www.petroneprint.ee

SISUKORD ARMASTUSE JA SURMA SÜND. Ameerikast

TARK TÜDRUK JA PRINTS. Taanist

LILL JA LUULETAJA. Hiinast

POOLEKS LÄINUD PRUUT. Hiinast

TÜDRUK, KES EI VALETANUD. Kanadast

KOLM, KES OLID LOODUD KOKKU. Vietnamist

KRABIPRINTS. Itaaliast

KUIDAS LÕPPES SÕDA. Hiinast

MEES JA VAIMNAINE. Rootsist

ÕDE JA VEND. Indoneesiast

ARMUKADE NAINE. Austraaliast

KAKSIKVULKAAN. Mehhikost

ABIELU KERJUSEGA. Koreast

ARMASTUS MAO VASTU. Peruust

PRINTSESSI PEITUSMÄNG. Bulgaariast

KOLMSADA AASTAT ABIELU. Jaapanist

PRINTSESS JA MÕISTATUSED. Venemaalt

TÄHENAINE. Brasiiliast

LÕVIKUNINGAS JA KÜLATÜDRUK. Nigeeriast

PRINTSESS MALA JA PUUVAIM. Indiast

SURM ENNE PULMI. Indiast

ABIELU VARJUDEMAAL. Nicaraguast

ÕNNETU LUGU. Indoneesiast

PEALT KUULDUD UNISTUS. Iraagist

ARMASTUS JA USSIKE. Filipiinidelt

LOOTOSLILL. Kalmõkkiast

LUMENAINE. Jaapanist

HÜLGENAHK. Islandilt

VIHMAMEES. Indiast

NAINE SIREENIDE SEAS. Itaaliast

MEES KUULT. Argentinast

MURUEIDE TÜTAR. Eestist

MERINEITSI ABIELU. Leedust

EIT JA TAAT. Norrast

ARMASTUSE JA SURMA SÜND Ameerika indiaanlaste muinasjutu ainetel Pilt: Katrin Erlich

aailm oli siis veel täitsa uus. Suur Mees ja Suur Naine kõndisid ringi. “Hakkame otsustama, kuidas siin asjad käivad,” ütles Suur Mees. “Hea küll,” vastas Suur Naine. “Kuidas me seda teeme?” “Kuna see on minu idee, siis peaks minul olema iga asja otsustamisel esimene sõna.” “Sobib,” vastas Suur Naine. “Aga minul on sel juhul viimane sõna.” Nii nad kõndisid ringi ja vaatasid maailma. Siis hakkas Suur Mees kõnelema. “Mõtlesin jahipidamisest,” ütles ta. “Meestest peaksid saama kütid. Iga kord, kui nad tahavad mõnda looma tabada, peavad nad hüüdma, ja loom tulebki jooksuga, otse nende juurde.” “Nõus, loomad jooksku,” vastas Suur Naine. “Aga kui kõik loomad tormaksid meeste poole, siis oleks meeste elu liiga lihtne. Mis mõnu see neile pakuks, kui õnn kohe sülle jookseks! Ei, teeme parem nii, et loomad jooksevad meeste juurest hoopis ära, nii et mehed peavad loomadele järele jooksma. Nii muutuvad mehed väledaks ja targaks, sest nad peavad kogu aeg pingutama.” “Tõsi küll,” nõustus Suur Mees. “Sul on viimane sõna, nii olgu!” Mõne aja pärast rääkis Suur Mees edasi. “Ma mõtlesin, et inimestel võiks olla mõlemal käel kümme sõrme, et nad saaksid krabada ja hoida kõike, mida nad tahavad.” “Sõrmed peaks kätel olema,” oli Suur Naine nõus. “Aga mitte liiga palju! Inimene peab ikka pingutama, ta ei pea saama kohe kõike, mida ta tahab. Las tal olla mõlemal käel viis sõrme, kokku kümme.”

“Selge,” võttis Suur Mees teadmiseks. “Sinul on viimane sõna.” Edasi kõndisid nad jõe äärde. “Aeg on otsustada selle üle, mismoodi elu kulgeb,” ütles Suur Mees. “Ma viskan nüüd selle puulehe vette ja nõnda las olla ka inimese elu ja surm: las ta sureb korraks, näiteks neljaks päevaks, ja siis tuleb taas ellu tagasi!” Ta viskas lehe jõkke ja nad vaatasid, mismoodi see vajus korraks vee alla ja tuli siis kohe pinnale ulpima tagasi. Naine aga vangutas pead. “Ma olen nõus, et siin jõe ääres peame otsustama selle elu ja surma asja, aga mitte lehega,” ütles ta. “Otsustame hoopis kiviga.” Ta viskas kivi jõkke ja see vajus jõe põhja. “Surm,” ütles Suur Naine. “Surm peab tulema, kui ta peab tulema. Kui meil ei oleks surma elu lõpus, siis ulbiks maailmas liiga palju inimesi ja keegi ei suudaks enam kedagi armastada. Inimestele on vaja surma – sest kui nad teavad, et tulemas on surm, siis oskavad nad hoida, hoolida ja armastada.” Suur Mees ei öelnud midagi. Ta oli nõus, sest ta pidi olema nõus. Aeg läks. Suur Mees ja Suur Naine said lapse. Nad armastasid last väga, aga ühel päeval jäi laps haigeks. Ja suri. Suur Naine nuttis ja oli lohutamatu. “Kallis!” itkes ta. “Lähme tagasi jõe äärde, muudame ümber maailma reegli. Teeme nii, et sinu sõna jääks peale ja meie laps tuleks tagasi neli päeva pärast surma.” “Ma ei saa,” ütles Suur Mees. “Sinul oli ju viimase sõna õigus. Sina ütlesid, et just see sünnitab armastuse, kui me selle armastuse kaotada võime.” 

LILL JA LUULETAJA Hiina muinasjutu ainetel Pilt: Kamille Saabre

ee lugu juhtus ühe kauni mäe jalamil. Kunagi oli sinna jõudnud üks noormees, luuletaja, kes otsis maailma kõige ilusamat kohta selleks, et olla õnnelik. Selle lilledega kaetud mäeni jõudes taipas ta, et enam ei pea ta mitte kusagile edasi kõndima: just siia soovib ta ehitada oma kodu. Kui majake oli valmis ehitatud, asus luuletaja tööle. Ta kirjutas aina ilusamaid luuletusi, aga ühel uneleval hetkel jäi ta pilk pidama millelgi aknast väljas… Lillede keskel kõndis roosas kleidis neiu. Luuletaja ei saanudki aru, oli see elus inimene või haldjas, nii eriline oli see vaatepilt. Ta jooksis majast välja aasale, aga selleks ajaks oli tüdruk juba kadunud. Ka järgmisel päeval juhtus mehega sama lugu, ja ülejärgmisel. Iga kord oli tüdruk kadunud, kui mees aasale tormas. Luuletaja ei suutnudki enam luuletada, ta ei saanud enam mõelda millestki muust kui sellest salapärasest neiust. Mis ilmutis see selline oli? Talle oli ju tundunud, et tal on olemas kõik: majake, ilus mägi, luuletused... Aga nüüd kratsis teda rahutus päeval ja öösel. “Ma peidan end lilledesse ära ja jään tüdrukut luurama,” otsustas ta järgmisel hommikul. Ja nõnda veetis ta pikki tunde lillede uimastavas lõhnas, end maa ligi pressides ja oodates. Ning tema ootamisele tuli tasu! Järsku kuulis ta kergeid samme ja nägi, kuidas aasal kõndis tüdruk. Ja milline tüdruk! Poeet taipas: ta ei oskaks hiljem mitte kuidagi seda ilu kirjeldada, kui see ta silmade eest kaoks. Mees tõusis püsti, aga selle liigutuse peale ehmatas kummaline kaunitar, pööras ringi ja hakkas jooksma. Ta liikus kiiresti nagu tuule käes lendav lilleõis ja kadus järsku luuletaja silme eest. Löödud mees läks koju. Luuletada ta enam ei suutnud ja kogu mägede ilu hakkas tema jaoks kahvatuma. “Tule ta-

gasi, õrn õis!” kirjutas ta paberile ja andis selle aknast sisse lennanud tuule kätte. Mõne aja pärast, ikka nukrana laua taga konutades, kuulis mees koputust. “Kallis luuletaja,” ütles keegi ukse taga õrnal häälel. “Mul ei tarvitse sind karta?” Luuletaja jooksis ukse juurde, ja tõesti, lävel seisis tüdruk, sama ebamaine ja ilus nagu enne, ja enam ei tahtnud ta põgeneda. Nad istusid koos akna alla ja kirjutasid õhtupäikese käes koos luuletusi. Märkamatult olid nad teineteist armastama hakanud. Igal hommikul läks tüdruk aasale oma asjatoimetusi ajama, päikeseloojanguks tuli ta aga tagasi. Nii möödus terve suvi. Tasapisi hakkas saabuma sügis ja samal ajal jäi meie tüdruk aina nukramaks. Ühel õhtul, kui mees magas, otsustas ta lahkuda, enne kui mees tema surma näeb. “Sügis on käes, õied peavad langema,” sosistas ta ja suudles meest laubale. Samal hetkel nägi mees unes, mismoodi ta kõndis aasal ja nägi, et neiu lebab liikumatult lilledel. Ta haaras oma unenäos neiu kinni ja hüüdis, nagu ta kunagi oli paberile kirjutanud: “Tule tagasi, õrn õis!” Neiu aga lamas unenäos tema käte vahel elutult, näost valge. “Saa minu naiseks!” hüüdis nüüd mees. Need olid õiged sõnad. Selle palvega muutis luuletaja oma lillehaldja inimeseks. Mees magas oma voodis edasi ega teadnudki, mis oli vahepeal juhtunud. Üheainsa ööga oli kõik muutunud. Enam ei pidanudki lilleneiu sügisesse hääbuma. Nad elasid palju aastaid seal mäejalamil majakeses koos nagu mees ja naine. Nende ümber oli veel palju ilusaid suvesid, lilli ja luuletusi, aga nad said koos hakkama ka talvel kõige külmemate tormide ajal. 

TÜDRUK, KES EI VALETANUD Kanada indiaanlaste muinasjutu ainetel Pilt: Regina Lukk-Toompere

las kord Atlandi ookeani kaldal üks vägev indiaani sõjamees, kes oli kuulus lähemal ja kaugemal. Ta ei olnud mitte ainult väga tugev ja nägus, ta oskas ka ennast nähtamatuks muuta ja võita seeläbi kõik lahingud. Tema nimi oli Tugev Tuul. Palju noori naisi oleks tahtnud Tugeva Tuule omaks saada, aga mees elas endiselt ilma abikaasata. Tema juures elas hoopis ta õde, kes päevast päeva mehe eest hoolitses. Juba ammu olid nad koos teinud otsuse, et naiseks võtab Tugev Tuul vaid sellise tüdruku, kes ei valeta. Selleks oli neil ammu välja mõeldud oma trikk. Aga paraku langesid kõik tüdrukud selle triki ohvriks… Mitte väga kaugel sisemaal elas üks perekond kolme tütrega. Kaks vanemat tütart olid ärahellitatud ja upsakad, lisaks sundisid nad nooremat õde tervet majapidamist koristama, aga riieteks sai viimane vaid vanad ärapeetud kaltsud. Ka nende perre jõudis jutt sellest, mismoodi Tugev Tuul otsib endale naist. “Selleks peab minema Tugeva Tuule õega rannikule jalutama ja kui Tugev Tuul ennast sulle näitab, siis oled sa talle sobilik naine.” Nii rääkis külajutt. Ja vanim tütar seadis end valmis. Nad kõndisid Tugeva Tuule õega rannikul. Tugev Tuul tuli otse nende suunas, aga nõnda, et tüdruku jaoks oli ta nähtamatu ja ainult sõjamehe õde sai teda näha. “Ma näen oma venda tulemas,” ütles sõjamehe õde ja küsis: “Kas sina näed?” “Jaa!” valetas tüdruk. “Mina näen ka.” “Vabandust, aga sa valetad.” Tüdruk pidi minema kõndima.

Täpselt samasugune lugu juhtus ka keskmise tütrega ja ausalt öeldes oli täpipealt sama lugu juhtunud juba väga paljude tüdrukutega. Kõik nad teadsid, et Tugev Tuul võtab naiseks ainult selle, kes teda näeb, seepärast nad kõik valetasidki, et näevad Tugevat Tuult. Ka noorim tütar otsustas lõpuks minna rannikule Tugeva Tuule juurde oma õnne proovima. Ta elu oli kodus nii raske, ta kaltsudest riided oli täiesti ribadeks kantud ja õed olid tal kiusu pärast juuksed lühikeseks lõiganud. Tüdruk tundis, et kui ta koju jääb, sureb ta peagi. Nii kõndiski kaltsudesse riietatud tüdruk koos Tugeva Tuule õega mööda rannikut ja nende poole tuli Tugev Tuul nagu ikka – näidates end oma õele, aga võõrale tüdrukule mitte. “Ma näen oma venda tulemas,” ütles sõjamehe õde. “Kas sina näed?” Tüdruk vaatas ette, kissitas silmi ja ohkas siis. “Ei, mina ei näe.” Tugeva Tuule õde oli sellest vastusest jahmunud, sest siiani polnud veel mitte ükski tüdruk ausalt vastanud. Mis nüüd edasi saab, mõtles ta. Järsku aga hakkas kaltsudes tüdruk naeratama ja ütles: “Aa, aga nüüd näen!” “Tõsi?” Tugeva Tuule õde ei saanud aru, kas tüdruk ta kõrval valetab või on vend tõesti otsustanud end tüdrukule näidata. “Mida mu vend teeb?” küsis ta. “Veab enda järel saani.” “Millega ta seda veab?” “Vikerkaarega. Ja ta järel lehvib imeilus sall.”

“Milline sall?” “See on tehtud Linnutee tähtedest.” Nüüd sai õde aru, et Tugev Tuul on tõesti ennast tüdrukule näidanud ja ta endale välja valinud. Ta viis neiu oma majakesse rannikul ja keetis sooja vett, pesi tüdruku puhtaks ja riietas ta ilusatesse rõivastesse. Siis juhatas neiu istuma: “Tule siia, see on maja perenaise koht.” Kui tüdruk istet võttis, astus sisse Tugev Tuul ise, kes ei saanud pilku neiult ära. “Kui kaua pidin ma ootama, et leida selline kaaslane, kes

ei valetaks!” ütles ta ja puudutas neiut. “Kas sa tuled mulle naiseks?” Tema puudutuse peale kasvasid tüdruku lühikeseks lõigatud juuksed pikaks. Mustad siidised juuksed külgedele langemas, naeratas neiu ja vastas jaatavalt. Neist saidki mees ja naine, väga õnnelik paar. Aga tüdruku vanemad õed olid kadedad ja sepitsesid kättemaksuplaane, nii et Tugev Tuul muutis nad haavapuudeks. Sellepärast värisevadki haavadel lehed iga väiksemagi tuuleiili peale – kurjad õeksed kardavad Tugevat Tuult. 

KRABIPRINTS Itaalia muinasjutu ainetel Pilt: Elina Sildre

las kord kalamees, kes ei suutnud kuidagi püüda nii palju kala, et oma perel kõhtu täis sööta. Aga ühel päeval naeratas talle ometi kord õnn: midagi väga rasket oli tema kalavõrgus, nii et mees pidi seda tükk aega paati sikutama. See oli hiiglasuur krabi – nii suur, et seda ei saanud ühekorraga isegi ära vaadata. Kalur kiirustas koju ja hüüdis naisele: “Pane pott tulele, ma lähen linna, müün selle suure krabi maha ja ostan meile palju süüa!” Linnas sammus ta kohe kuningalossi, et hiigelkrabi esimesena otse kuningale pakkuda. Kuningas tuli lossiväravale. “Miks peaksin ma selle krabi ostma? Milleks mulle seda vaja?” Aga enne, kui kuningas jõudis lõpetada, avanes tema selja taga värav ja kaluri juurde jooksis kuninga tütar, imekaunis printsess. “Oi, isa, palun osta mulle see krabi! Ma panen ta tiiki oma kalade juurde!” Printsess oli nimelt suur kalahuviline, ta veetis pikki tunde oma tiigi kaldal. Nüüd hakkas printsess veel rohkem aega kalatiigi juures veetma, ta ei saanud pilku ära oma uhkelt hiiglasuurelt krabilt, kes mitmevärviliste kalade vahel ringi ujus. Ühel päeval istus printsess taas kalatiigi ääres, kui kuulis kella: lossi värava taga seisis kerjus, kes palus raha. Printsess viskaski mehikesele kuldmündi, aga nii õnnetult, et raha kukkus tänavarentslisse värava kõrval ja vajus sinna põhja. Kerjus ei kõhelnud hetkegi ja hüppas rentslisse rahale järele. Printsess ei näinud teda enam, kehitas õlgu ja läks tagasi lossiaeda. Samal ajal sattus kerjus seiklustesse. Ta sai oma kuldmündi kätte, aga märkas siis, et rentsli põhjast algas maa-

alune kanal, mis viis otse kuningalossi alla. Kerjus ujus kanalit mööda, kuni jõudis ühte suurde uhkelt kaunistatud saali. Ta jõudis end just kardinate varju peita, kui saali sisenes teiselt poolt hiiglasuur krabi, kelle turjal ratsutas haldjas. Haldjas hüppas krabi turjalt maha ja koputas oma võlukepiga looma koorikut. Seepeale läks koorik pealt katki ja krabi seest astus välja kena noormees. Haldjas koputas nüüd saali keskel asuvale lauale, see kattus uhke toidu ja joogiga, ning paarike asus koos einestama. Oli see aga üks kummaline söömaaeg, märkas pealt vaatav kerjus. Kui haldjas sõi hoolega, naeris ja ajas mõnusalt juttu, siis noormees tundus olevat kuidagi kurb ja vaikne, ka söök ei läinud tal hästi alla. Kui nad söödud said, koputas haldjas uuesti, noormees ohkas ja ronis tagasi suure krabi sisse. Haldjas hüppas ta turjale ja nad lahkusid saalist. Natukese aja pärast hiilis ka kerjus sama sissekäigu juurde, kustkaudu haldjas ja krabi olid lahkunud, ning ujus sealtkaudu minema. Seda kanalit pidi ujudes sattus ta printsessi tiiki, otse hiiglasuure krabi kõrvale. Ainult et haldjat ta seal enam ei näinud. Kerjus ujus veepinnale. “Kuidas sina minu tiiki said!?” kiljatas printsess. “Appi,” ahmis kerjus õhku. “Aita mind siit välja, mul on sulle rääkida midagi väga erilist!” Ja hetk hiljem kaldal jutustas kerjus printsessile kõik, mis ta oli näinud. “Nüüd ma saan aru, miks mu krabi iga päev keskpäevast kuni kella kolmeni tiigi põhjamutta ära kaob,” sõnas print-

sess. “Homme keskpäeval läheme koos ja sa juhatad mind sellesse maa-alusesse lossi!” Järgmisel päeval hüppasidki printsess ja kerjus koos rentslisse, sukeldusid kanalisse ning jõudsid maa-aluse lossini. Seal peitsid nad end kardinate taha ära. Ja tõepoolest, täpselt kell kaksteist ronis saali suur krabi, kelle seljas ratsutas haldjas. Kui haldjas krabikoorikule koputas, ronis kooriku seest välja nägus noormees. Printsess kardinate taga ahmis õhku, nii väga meeldis talle see salapärane nooruk. Sel hetkel, kui haldjas kõrvale vaatas, puges printsess krabikooriku sisse ja asus sealt piiluma. Nagu kerjus eelmisel päeval, nõnda märkas ka tüdruk, et see oli üks kummaline lõunasöök, mida ta tunnistas. Haldjal võis küll väga mõnus olla, aga vaene noormees aina ohkas ning isu ei tundunud teisel küll eriti olevat. Lõpuks oli aeg sealmaal, et noormees ronis tagasi krabikoorikusse. Oma üllatuseks avastas ta sealt eest printsessi. “Kuidas sina siia said?” sosistas ta. “Kui haldjas selle avastab, tapab ta su!” “Ma tahan sind aidata,” sosistas printsess vastu. “Mind ei saa keegi aidata. See haldjas armus minusse väga ammu aega tagasi ja nõidus mu ära, et mind igaveseks endale saada. Nõidust saaks maha võtta vaid üks asi, aga see on võimatu.” “Mis asi see on?” “Ainult see, kui mind armastaks süütu neiu, ja ta armastaks mind nii väga, et ei kardaks kaotada oma elu.” Printsess mõtles hetke ja sosistas: “Mina. Ma armastangi sind nii väga, et ei karda isegi surra.” Sel ajal, kui nad krabikesta sees tihedalt koos peidus olid ja sosistasid, istus haldjas krabi turjale. Ning krabi suundus, nagu ikka, maa-aluse kanali kaudu avamere poole, et haldjas ära tema koju viia ja siis kanali kaudu tagasi lossitiiki naasta. Krabikoorikus oli kahekesi veidi kitsas, aga noored hoidsid ühtekokku. Noormees embas neiut ja seletas, mida too

peaks edasi tegema, et oma kallimat vabastada: “Sa pead minema avamere äärde kaljule laulma, mind valitsev haldjas tuleb sind kuulama ja sa pead paluma tema juustest ühe lille. Kui sa saad selle lille enda kätte, siis ma olengi nõidusest prii. Aga arvesta, sa ei tohi selle juures surma karta!” Printsess ronis krabikooriku seest välja ja tegi nii, nagu noormees õpetas. Kui ta asus kaljuveerele laulma, tuligi haldjas. “Kas sa annaksid mulle ühe õie oma juustest,” palus printsess. “Palun!” “Hea küll,” vastas haldjas. Ta võttis lilleõie juustest ja laskis selle lahti. Tuul kandis lille kaugele merele. “Mine too see õis siis ära!” naeris haldjas. “Kas sa arvad, et on niisama lihtne minu käest meest kätte saada, ah?” Printsess kõhkles hetke, aga siis nägi ta oma silme ees kallimat, kes peab elama krabikooriku sees, ja hüppaski vette. Hoovused viisid lilleõie üha kaugemale, printsess aina ujus, surma kartmata. Hetkel, kui ta puudutas lille, oli ta nii väsinud, et vajus vee alla. Ta viimane mõte merepõhja vajudes oli, et ta on oma kallima päästnud, aga peab nüüd ise surema. Sel hetkel tundis ta vee all kellegi puudutust. See oli krabi, kes oli talle appi tulnud. Krabi aitas tüdrukul kaldale ujuda. Kui nad koos kallast puutusid, vajus krabi kest laiali ja sealt astus välja muidugi ei keegi muu kui meie nägus noormees. Haldjas nägi, mis oli juhtunud, ja lendas kadeda näoga minema. Noored jooksid aga koos kuningalossi poole. Tee peal jutustas noormees, et ka temal on mere taga kuningriik ning pärast abiellumist peavad nad ta emale-isale külla minema. Pulmapidu tuli suur ja uhke. Kerjusest, kes krabi saladuse avastas, sai noorpaari kingituste abil rikas mees. Kõik olid väga õnnelikud ja kui nad vahel ka veidike õnnetud olid, siis ei ole see mitte jutuvestja süü. 

MEES JA VAIMNAINE Rootsi muinasjutu ainetel Pilt: Piia Maiste

as sa tead, et on olemas luupainajad: sellised vaimnaised, kes käivad öösiti salaja meeste seljas ratsutamas? Kord valis üks luupainaja endale välja ühe tavalise mehe. Iga kord, kui see mees magama jäi, hüppas naine vaesekesele selga, kihutas temaga läbi unenägude ja vaevas meest igal moel. Esimesel ööl lendasid nad üle lõunataeva kaugele maale ja tagasi. Teisel ööl kannustas ta meest ujuma sügavale merepõhja ja tagasi. Kolmandal ööl lendasid nad põhjataevasse. Neljandal ööl käisid ära kõige sügavama kaevu põhjas. Viiendal ööl vihisesid koos ida suunas nii kaugele kui saab ja tagasi. Kuuendal ööl rappusid kusagil mägede vahel, nii et mees eksis ära ja leidis vaevu tagasitee koju. Seitsmendal ööl lõi naine oma kannad mehe kehasse ja sundis ta sõitma läänetaevasse, nii kaugele kui saab... Kui mees hommikuti üles ärkas, oli ta väga väsinud ja mõtles: mis minuga küll toimub? Kui saabus õhtu, otsustas mees majas kõik augud kinni toppida, et vaim minema ei pääseks, ja hakkas siis kodus kõiki urkaid läbi otsima. Seitse õhtut otsis ta. Seitse ööd läks ta magama ilma vaimu leidmata, ja öösel kihutas ta unes jälle, vaim seljas. Kaheksandal õhtul juhtus aga midagi uut. Keset ta tuba seisis ühtäkki imeilus kuldsete juustega ihualasti neiu, kes laulis talle: “Mina olengi see luupainaja, kes sind kiusas, aga palun lase mul nüüd minna, mu ema ootab mind!” “Ah sind, trolli, ah sind, vaimu, ah sind, luupainajat!” hüüdis mees. “Ei lase ma sul minna kusagile! Ma võtan su hoopis naiseks.” Mees otsis neiule kirstust riided selga ja talutas ta järgmisel hommikul preestri juurde, kes nad meheks ja naiseks laulatas.

Nii olid nad abielus seitse aastat, said seitse last ja õppisid teineteist armastama. Ühel päeval märkas naine seina sees palgis auku, mille ette oli puupunn pandud. “Mis see on?” imestas ta. Ja mees tõmbas selle punni ära, ise mäletamata, mis ajast see seal olnud oli. Samal hetkel kadus naine ta silme ees, haihtus otse õhku, nagu poleks teda olnudki. Nüüd tuli mehele meelde küll, kuidas ta omal ajal puupunni augu ette oli pannud. Ja sai aru, et selle augu kaudu oligi vaim seitse aastat tagasi tema majja tulnud ja sealtkaudu läks ta naine nüüd tagasi vaimude maailma. Mees jäi väga oma naist taga igatsema. Ta hüüdis seitsme tuule poole: “Tule tagasi, tule kas või vaimu kujul, tule kas või mu unedesse ja piina mind seal! Tule vaid tagasi!” Aga ei midagi, vastust ei tulnud. Mees jättis nende seitse last kodu hoidma ja läks laia maailma oma kallimat otsima. Seitse aastat kõndis ta mööda ilma, igatses ja otsis, kuni otsustas lõpuks tagasi koju pöörduda. Kui ta jõudis majakeseni, nägi ta kedagi lävel istumas. See oli ju tema naine! Seitse aastat vanem, aga ikka sama armas. Naine laulis talle: “Ma läksin tagasi oma ema juurde, kes mind kutsus, aga ema suri ära ja ma olen nüüd vaba. Enam ei lähe ma sinu juurest kusagile, kui sa tahad minuga elada. Ma olen kaotanud oma kuldsed juuksed, ma olen nüüd vana, kas sa ikka armastad mind?” Mees ruttas oma naist kallistama ja nad elasid õnnelikult koos veel palju aastaid. 

ARMUKADE NAINE Austraalia aborigeenide muinasjutu ainetel Pilt: Helina Toater

li kord üks küla, kus elasid mees ja tema armukade naine. Selles külas oli kombeks, et igal mehel on kaks või kolm naist, aga armukade naine Wimu ei tahtnud seda oma mehele Minalale lubada. “Ma armastan sind nii palju, et tahan sind vaid endale hoida,” ütles Wimu, ja nõnda ta ka tegi. Kui teiste meeste naised istusid tavaliselt hüttides, siis Wimu käis oma mehel igal pool järel ja valvas, et ükski teine naine ei saaks tema mehega suhelda. Niisugune olukord muutis ta mehe lõpuks väga pahaseks. “Ma ei saa mitte kusagile minna, mitte midagi teha, ilma et sa mul kannul oleksid!” ütles ta südametäiega. “Sa armastad mind liiga palju!” Wimu võttis omaks, et jah, ta armastab liiga palju, aga ta ei oska seda muuta. Hädas mehel tekkis aga plaan: ta peab kasutama võlusõnu, et oma naist endast kaugemale ajada. See oli väga kummaline mõte, sest ajast aega oli võlusõnu kasutatud selleks, et kedagi endale lähemale meelitada. Minala suutis kavalusega natukeseks ajaks oma naise endast maha raputada ja nii sai ta tõtata küla võlumehe juurde. See oli vana mees, kes teadis igasuguseid loitse. Ta oli küll üllatunud Minala plaanist omaenese naine endast kaugemale peletada, aga ta ütles, et kui Minala toob talle kingiks palju känguruliha, siis saab ta mehe palve täita. Kui liha toodi, asus võlumees tegutsema. Ta läks külast eemale kaljunõlvale ja rullis lahti vana puukoore, mille peale oli joonistatud kilpkonn. Nende küla esivanemaks oli suure kilpkonna hing ja nüüd plaanis võlumees selle hingega ühendust võtta. Ta värvis joonistuse üle ja laulis ise samal

ajal loitsusid. “Kas sa kuuled mind, kauge esivanem?” laulis ta. “Me tahame saata ühe inimese tagasi sinu juurde, me loodame, et sa võtad ta vastu ja ta saab sinu kuju!” Siis läks võlumees tagasi külla ja seletas Minalale, mida too peab tegema, et ta naine muutuks kilpkonnaks. “Siis oled sa temast vaba ja võid endale valida uue naise, kes sulle rohkem sobib.” Minala tundus olevat veidi murelik. “Ega see mu naisele haiget tee, kui ta kilpkonnaks muutub?” päris ta. Sest omal kombel ta ju ikkagi armastas oma naist. “Ei tee haiget,” julgustas võlumees. “See on suur õnn ja suur au, kui küla esivanema vaim võtab inimese vastu ja teeb ta enda suguseks.” “Heake küll!” oli Minala nõus. Järgmisel hommikul hiilis Minala varavalges onnist välja, märgistas küla salajaste märkidega, nagu võlumees oli õpetanud, ja ronis kaljunõlvale loitsusid laulma. Ta pidi hakkama seda tegema igal hommikul, niikaua, kuni ta naine kilpkonnaks muutub. Kaljunõlvale meisterdas ta ka kilpkonna puust kuju ja jättis selle sinna, nagu võlumees oli õpetanud. Rahuliku südamega kõndis ta nüüd tagasi onni poole. Aga Minala ei olnud arvestanud sellega, et tema naine oli teda jälginud ja talle järele hiilinud. Nüüd oli Wimu kaljunõlval ning uuris sinna ehitatud kilpkonnakuju ja salajasi märke. Naine tõstis kuju ümber ja... pissis selle peale. Sellega muutis naine aga oma mehe loitsude suunda! Kodu poole kõndiv Minala tundis järsku, kuidas tema südames tekkis suur armastus oma naise vastu, sest just niimoodi töötas loits nüüd tema kallal.

Terve päeva ei suutnud ta silmi ja käsi oma naisest eemal hoida. “Küll sa oled mulle kallis,” ütles ta naisele aina, nõnda et Wimu aina punastas ja naeratas. Õhtu hakul läksid nad kõrvuti magama, Minala haaras oma naise järele... aga järsku tundis naine, et hoopis keegi võõras liigutab ta kõrval, samas kui Minala on kadunud. Miski jahe puudutas naist ja kõndis ta keha peal. See oli kilpkonn, kelleks Minala oli saanud, sest loitsu suund oli muutunud ja tuli hoopis tema enese peale. Naine järgnes kilpkonnale ja nägi, mismoodi loom ronis läbi kõrkjate ja sukeldus jõemutta. Wimu üritas looma mudast leida, aga see ei õnnestunud. Ta kükitas jõe kaldale kõrkjatesse, hoidis põlvedest kinni, kiigutas end edasitagasi ja nuttis kibedalt. “See on minu süü,” itkes ta. “Mida iganes sa plaanisid seal kaljude peal võluda, mina rikkusin selle ära! Nüüd oled sa kilpkonn ja pead oma elupäevad veetma jõemudas. Ma armastan sind nii väga ja tahan tulla sinu juurde!” Järgmisel hommikul seadis Wimu sammud naaberkülla oma onu juurde, kes oli samuti võlumees. Ta rääkis

onule kogu loo. “Aita mul Minala tagasi inimeseks muuta,” palus ta. Onu raputas pead. “Minala on pöördunud tagasi teie küla esivanemate hinge juurde ja pole olemas nii tugevat loitsu, millega oleks võimalik teda tagasi kutsuda.” Wimu mõtles hetke. “Aga kas sa tead, kuidas mina saaksin ennast kilpkonnaks muuta?” “Jah, seda ma tean. Aga kaalu enda otsust: tagasi inimeseks muutuda sa enam ei saa.” Wimu ei mõelnud pikalt. Ta teadis, et tahab veeta oma elu Minala kõrval. Nii läks tema võlumehest onu kaljunõlvale, joonistas puukoorele kilpkonna kuju ja laulis loitse. Wimu istus jõe ääres kõrkjates ja ootas, millal hakkavad loitsud mõjuma. Ning selsamal päikeselisel pärastlõunal see juhtuski. Kilpkonn Minala soojendas end jõemudas suure kivi peal, kui kõrkjatest ronis välja teine kilpkonn, tema naine Wimu. Nad kallistasid soojas jõemudas ja elasid edasi kilpkonnadena, õnnelikult üheskoos. 

ABIELU KERJUSEGA Korea muinasjutu ainetel Pilt: Kamille Saabre

las kord üks pisike printsess Pyonkang, kes oli suur viripill. Hommikust õhtuni ta aina nuttis ja kiusas oma isa ja ema. Kogu maalt tulid inimesed lapsukest lohutama, aga mitte miski ei aidanud – printsess aina nuttis. “Kas sa jätad juba järele!” karjus tema isa, kuningas, suures hädas. Aga laps nuttis ikka. “Kui sa järele ei jäta, siis ma annan su naiseks kerjus Ondalile!” See kuninga ähvardus oli päris hirmus: Ondal oli nimelt üks kole vanamees, kes istus kuningalossi ees ja palus rahvalt almust. Peale selle oli Ondal nii lihtsameelne, et kui linnarahvas teda vahel togis, siis vanamees vaid naeratas ega teinud enda kaitsmiseks midagi. No kes tahaks sellise vaese vana lollpeaga abielluda! Aga ei midagi isa ähvardusest – pisike printsess nuttis ikka edasi. Nõnda pillis ta veel mitu aastat, kuni kasvas nii suureks, et lõpuks nutmise järele jättis. Möödus veel mitu head aastat ja printsess oligi jõudnud meheleminekuikka. “Kallis tütar, on aeg hakata sulle väärilist meest otsima,” ütles kuningas. “Aga isa,” vastas tütar. “Meil ei ole vaja otsida. Kui ma olin väike, ütlesid sa alati, et sa annad mu naiseks Ondalile.” “Sellele kerjusele! Jäta nüüd, see oli niisama nali, see oli ähvardus, et sa nutmise jätaksid!” “Aga kuningas ei tohi kunagi oma sõnu tagasi võtta,” kostis printsess vastu. “Inimesed kaotaksid usu sinusse ja see tooks õnnetuse kogu kuningriigile. Ei, ma pean abielluma Ondaliga või ma ei abiellu mitte kellegagi!”

Isa katkus meelehärmist juukseid ja ema nuttis nii, et nägu paistes, aga printsess kõndis lossist välja Ondali otsima. Oli päikeseloojang ning kerjus istuski sealsamas lossi lävepakul. “Tere,” ütles printsess kerjusele. “Ma tulin sinu juurde, et su naiseks saada.” “Oo ei!” karjatas vanamees. “Mitte ükski kõrgest soost naine ei tuleks niimoodi õhtusel ajal siia minu juurde. Sa oled tont, mine minema, ära kiusa mind!” Ta hüppas püsti ja liipas minema, nii ruttu, kui tema vana keha lubas. Oma hütini jõudes kiirustas ta sinna sisse ja pani uksele riivi ette. Printsess aga oli talle järgnenud. Terve öö istus ta kerjuse lävepakul, selg tihedalt vastu ust, nii nagu kerjus oli päevpäevalt, aasta-aastalt istunud lossi lävepakul. Hommikukiirtega avas kerjus hüti ukse ja nägi võpatades, et ilus kõrgest soost naine istub ta uksel. “Kes sa siis ikkagi oled?” “Ma olen printsess ja ma kuulun siia,” vastas neiu. “Mu isa ütles, et ta annab mind sinule naiseks.” “Palun anna mulle andeks mu häbematus, aga ma pean su minema saatma. Sa ei saa tulla nii vaesesse kohta nagu minu hütt.” “Ei, ma kuulun sinuga kokku,” vastas neiu. “Isa ütles mulle seda palju kordi, siis, kui ma olin veel väga väike.” Nii ei jäänudki kerjusel muud üle, kui neiu endale hütti võtta. Neile sai osaks kõige lihtsam kõige lihtsamatest pulmapidudest ja nad hakkasidki elama nagu mees ja naine. “Ma olen sinu jaoks liiga vana,” ütles Ondal vahel. “Ei, sa oled minu jaoks täpselt õige,” vastas printsess.

“Ma teadsin seda juba siis, kui olin õige väike! Ma jätsin oma nutu ja kasvasin suureks, et saaksin sinu juurde tulla.” “Ma olen rumal,” ütles Ondal vahel. “Sina oled printsess, sa oskad lugeda ja kirjutada, aga mina ei oska.” Seepeale võttis printsess ja õpetas ka Ondalile tähed selgeks. “Mu kallis, sa saad elus teha suuri asju,” ütles printsess Ondalile. “Sa lihtsalt alustad natuke hiljem kui teised.” Ja Ondal hakkaski oma naist uskuma. Printsessi armastus Ondali vastu oli nii suur, et mõne aja pärast pani linnarahvas imet tähele: iga päevaga muutus Ondal aina nooremaks, tema selg muutus sirgemaks ja tema vaade üha julgemaks. Ainus, mida Ondal ei kaotanud, oli tema lihtne naeratus, millega ta oli varem oma togijatele vastanud. Aga enam ei julgenud linnarahvas teda togida. Kõik nägid, et Ondali naine on printsess ja Ondal ise on muutumas. Mõne aja pärast oskas Ondal lugeda ja kirjutada nagu kuningad, samuti hakkas ta õppima ratsutamist ja relvade käsitsemist. Ühel päeval otsustas ta minna kuninga saatkonnaga kaa-

sa jahile. Jahipäeva lõpuks kutsus kuningas ta enda juurde: “Kes sa oled, ma ei ole sind varem oma saatkonnas kohanud?” “Mina olen Ondal.” “Ondal? Ega ometi mitte see kerjus Ondal?” “Jah, seesama. Aga sinu tütre armastus on mind muutnud.” Kogu loo ära kuulanud, kutsus kuningas Ondali ja printsessi lossi elama. Printsess sünnitas toreda poja, aga Ondalist tegi kuningas oma vägede ülemkindrali. Nii saigi kerjusest kindral, kes võitles nagu tiiger ja kaitses oma maad palju aastaid... Kuni ühes lahingus läbis tema rinda nool. Ta langes hobuselt maha ja suri, oma printsessi nimi huulil. Ja olgu ma neetud, kui üks sõnagi selles loos ei vasta tõele! Printsess Pyonkang ja tema lihtsat verd mees kindral Ondal elasid Koreas Goguryeo kuningriigis kuuendal sajandil, palju inimpõlvi tagasi, ja siiani räägitakse seal maal lugusid nende suurest armastusest. 

PRINTSESSI PEITUSMÄNG Bulgaaria muinasjutu ainetel Pilt: Priit Rea

li see nüüd täpselt nii või veidi teisiti, aga just nõnda mulle seda räägiti – kuidas kord elas üks kuningatütar, kellele väga meeldis peitust mängida. Ta laskis kuulutada üle kogu oma maa, et abiellub vaid sellise mehega, kes suudab end tema eest niimoodi ära peita, et kuningatütar ei leia teda üles. See oli ahvatlev pakkumine, sest kes siis ei tahaks abielluda imekauni kuningatütrega ja saada endale pealekauba pool kuningriiki! Lähedalt ja kaugelt saabus kosilasi, vanu ja noori, kõik nad soovisid peitust mängida, küll üksi, küll mitmekaupa. Aga see kuningatütar oli tõeliselt nutikas, kõik kosilased leidis ta kiiresti üles. Ja kelle ta üles leidis, selle pani ta vangi. Kuningalossi lähistel asuv vangimaja oli nüüd otsast otsani mehi täis, neil oli seal nii kitsas, et polnud enam ruumi istuda ega astuda. “Mis me nende meestega nüüd teeme?” küsis hädas kuningas oma tütrelt. “Iga päev peavad kuningakoja kokad neile süüa vaaritama ja iga päev tuleb neid vanglasse aina juurde. Millega see kõik lõpeb?” Kuningatütar kehitas õlgu. “Ma arvan, et me peame neid mehi tapma hakkama, muidu ei mahu nad vanglasse ära,” ütles ta. Sest vaadake, see kuningatütar oli küll nutikas ja ilus, aga hea südamega polnud ta mitte. Ta ema oli ammu surnud ja isa oli tüdruku ära hellitanud. Nüüdki ei öelnud vana kuningas midagi vastu, ohkas vaid ja lootis, et küll asjad kuidagi ikka lahenevad… Tasapisi jäi kosilaste voog väiksemaks, sest levisid kuulujutud, mismoodi kuningatütar leiab kõik mehed üles ja

pistab nad vangi. Kes see ikka tahab vangi minna, kui seal pealegi sugugi ruumi pole! Nii igavles kuningatütar ja tal polnud ikkagi mitte kellegagi peitust mängida. Samal ajal lähenes kuningriigi piirile üks võõramaa noormees. Temal ei olnud tegelikult mitte mingisugust plaani saada endale kuningatütart ja poolt kuningriiki. Tal olid teised plaanid: oma kodust oli ta rändama tulnud selleks, et laia ilma ja inimesi tundma õppida. “Ära siia meie kuningriiki tulegi,” hoiatas noormeest piiri valvur. “Mine kusagile mujale! Meil on siin hull kuninga-tütar, kes kutsub mehi endaga peitust mängima, ja kui ta mehed üles leiab, pistab ta nad vangi. Nüüd käivad jutud, et ta tahab vange tapma hakata.” “Mis jutt see on?!” tärkas võõramaa noormehes seda kuuldes pahameel. “Miks peaks üks kuningatütar niimoodi tegema?” “Selline ta meil kahjuks on.” Ei saanud noormees seda juttu kuuldes mitte ümber pöörata ja minema kõndida. Vastupidi, ta palus end juhatada otsejoones kuningalossi, et kohtuda kuningatütrega. “Nii,” ütles kuningatüdruk noormehele. “Veel üks kosilane?” “Mitte päris,” vastas noormees. “Ma tulin siia selleks, et sinuga rääkida. On see tõsi, et sa oled terve vangimaja kosilasi täis kogunud ja kavatsed neid nüüd tapma hakata?” “Nii see on.” “Aga mis õigusega? Mida need mehed sulle paha on teinud, et sa neid maha tahad tappa? Nad tulid ju hea südamega, tahtsid sind naiseks võtta. Nad mängisid sinuga

peitust, nagu sa soovisid – ja sina siis vastad sellega! No kuhu see kõlbab, ise oled printsess, aga sellised kombed!” Kuningatütar ei osanud selle peale järsku midagi vastata. Mitte keegi ei olnud temaga eales nii otsekoheselt ja julgelt rääkinud, sest kõik teadsid, et ta on üks ärahellitatud kuningatütar, kes ikka oma tahtmise peab saama. Noormehe sõnad kõlasid karmilt, aga need panid neiu südame omamoodi võbelema, pidi ta tunnistama. “Kas sa oled nõus kõik need mehed vabastama?” jätkas noormees. “Kas sa oled nõus minuga selle peale peitust mängima? Abielluda ma sinuga ei plaani, minu meelest oled sa kuri inimene. Kui sa mind üles ei leia, siis teeme, nagu ma palun: avad vangimaja uksed ja lased kõigil meestel koju minna. Kas sobib?” Kuningatütar oli pahviks löödud. Kõik need mehed tahtsid temaga abielluda, aga see noormees ei tahtnudki. Ja muretses seeasemel hoopis kõigi nende teiste pärast? Nii et tüdruku peas valitses suur segadus, üle selle oli aga rõõm: taas oli kohal keegi, kes tahtis temaga peitust mängida! “Jah, mängime!” ütles ta. “Ma annan sulle aega terve tunni, peida end korralikult. Aga ma hoiatan sind, et olen väga osav. Olen igalt poolt mehi leidnud: kes on end peitnud merepõhja, kes pilvede peale, kes koobaste sügavusse, kes puujuurte vahele, kes loomade karvadesse… Ma tunnen meie kuningriigi kõige kaugemaid nurki, igalt poolt olen ma kosilasi otsinud ja keegi pole minu eest pääsenud. Peida ennast nii, et mul oleks huvitav otsida.” “Kokku lepitud!” “Ja arvesta, et kui ma su leian – vangimajja mahub üks inimene veel!” Nõnda siis. Kuningatütar läks kokkuleppe kohaselt lossi, ilma akendeta tuppa, kus oli hea oodata. Ta ei piilunud mitte kunagi, sest talle tõepoolest meeldis ausat peitust mängida. Noormees jäi üksinda lossiõue. Kuhu end siis peita? Ta mõtles kuningatütre sõnade üle, mismoodi tüdruk

oli kosilasi otsinud sügavalt, kõrgelt ja kaugelt. “Ma pean end peitma kuhugi väga lähedale,” ütles ta endale. “Kusagile sellisesse kohta, kust tüdruk otsidagi ei taipa, sest see on otse siinsamas.” Ta hiilis kuningalossi sisse. Ilma akendeta toa ukse juures jäi ta seisma ja otsustas: kõige parem koht enda peitmiseks ongi seesama tuba. Mitte ealeski ei tule kuningatütar selle peale, et keegi end siia peidab, mõtles noormees. Ta seisiski ukse varjus, kui kuningatütar kõndis toast välja ja suundus lossist kaugemale: peitupugenut otsima, ikka kõrgelt ja kaugelt ja sügavalt. Ta otsis läbi kõik kuningriigi metsad ja majad, ta ronis kõige sügavamate kaevude põhja ja kõige pimedamate koobaste kõige kaugemasse nurka, ta tuuseldas läbi kõik loomalaudad ja laadaplatsid, ta lendas isegi kõrgele pilvede kohale ja sukeldus merepõhja. Ühesõnaga: ta otsis väga hoolega. Nüüd oli noormehel aega lipsata ukse tagant välja ja astuda ilma akendeta tuppa. Keset ruumi seisis üks trooni moodi uhke sametkattega tool, mille alla poiss end peitis ja seal magama jäi. Möödus mitu tundi. Möödus lausa terve õhtu, öö ja järgmine hommik. Kuningatütar aina otsis ja otsis kogu riigist, aga ei leidnud võõramaa noormeest mitte kusagilt. Lõpuks tuli ta tagasi ilma akendeta tuppa ja istus oma troonikesele. Ka isa tuli teda murelikult vaatama. “Tütreke, sa ei ole öö otsa maganud?” “Ma otsisin, igalt poolt! Tundub, et see võõramaa noormees laskis lihtsalt meie kuningriigist jalga,” ohkas kuningatütar. “Kahju. Ma oleksin tahtnud temaga veel rääkida. Ta ütles mulle selliseid asju, mis panid mind mõtlema. Kuhu ta küll jäi?” “Ma olen siin!” kostis tüdruku jalgade juurest, ja tooli maani ulatuv sametkate liikus. Selle alt paistis noormehe nina. “Ma peitsin ennast siia. Sa ei öelnud ju, et liiga lähedale ei tohi?” Kuningatütar ahmis ehmatusest õhku. Milline kummaline noormees! Kui nutikas, kui kaval peitusemängija! Esi-

mest korda elus tundis kuningatütar, et vaat sellise mehega tahaks ta elada oma elu lõpuni. “Kas kokkulepet pead?” lõi noormees samal ajal oma põlved puhtaks ja seisis kuninga ning kuningatütre ees, selg sirge. “Palun lase nüüd kõik need mehed vangist vabaks, minul aga on aeg minna oma teed.” “Lasen vabaks,” sosistas kuningatütar, silmad maas. “Aga palun ära mine. Palun räägi minuga veel.” “Millest?” “Ma ei taha olla kuri inimene. Palun ole veel koos minuga, ja ma luban, et ma muutun paremaks.” Kuningatütar ei julgenud öelda välja, mis ta mõtteis oli, aga võõramaa noormees oli muidugi nii nutikas, et sai sellest ise ka aru. Millegipärast läksid nüüd ka noormehe kõrvad puna-

seks. Ta tõepoolest ei olnud plaaninud abielluda ja poolt kuningriiki pealekauba saada! Teisest küljest oli aga temalegi kuningatütar vahepeal väga meeldima hakanud. Nad lasksid kõik mehed vangist vabaks. Nad tegid ilusad uhked pulmad. Nad ehitasid ilma akendeta tuppa aknad valguse jaoks ja samamoodi avanes kuningatütre hing maailma armastusele ja valgusele. Vana kuningas oli noortega nii rahul, et andis neile mitte pool, vaid lausa terve kuningriigi, ning noored olid uute valitsejatena nii nutikad, et kogu maa oli õnnelik oma uue kuninga ja kuninganna üle. Nad said palju lapsi ja kui nad surnud pole, elavad nad õnnelikult tänase päevani. Ja peitust mängivad nad omavahel siiamaani, kui nad just surnud pole. 

PRINTSESS JA MÕISTATUSED Vene muinasjutu ainetel Pilt: Helina Toater

las kord üks printsess, kellele üle kõige maailmas meeldis lahendada mõistatusi. Ta oli lasknud kuningriigi tarkadel õpetlastel täita mitu raamatut mõistatuste ja nende lahendustega, nii et talle hakkas tunduma, et ta teab vastuseid kõikidele maailma vigurküsimustele. See printsess oli kasvanud just parajasti meheleminekuealiseks ning ta isa hakkas rääkima, et aeg on talle mees leida. “Isa,” vastas printsess kuningale. “Ma olen nõus minema mehele ainult sellele, kes suudab mulle esitada niisuguse mõistatuse, mida ma lahendada ei oska!” Kui nii, siis nii. Kuningas lasi oma kulleritel üle kogu maa kuulutada, et printsess läheb mehele sellele, kes oskab esitada niisuguse vigurküsimuse, millele printsess vastust ei leia. Kaugelt ja lähemalt vooris kosilasi, aga printsess oli tõesti vilunud: ta oskas paljudele mõistatustele vastata isegi enne, kui noormehed oma küsimused lõpetada jõudsid. Ja kui ta ka vahel hetke mõtlema pidi, siis leidis ta ikkagi lahenduse. Sealsamas lossi lähistel elas üks perekond: ema, isa ja kolm poega. Kaks vanemat poega olid tavalised, aga noorim oli veidi lollike, nii kutsutigi teda Loll-Ivaniks. Kui kaks vanemat poega olid oma mõistatustega printsessi juures ära käinud ja tagasi koju tulnud, otsustas ka Loll-Ivan proovima minna. “No mida sina sinna lähed!” hurjutasid vanemad vennad. “Kui juba meie ei suutnud nii keerulist mõistatust välja mõelda, kuidas suudaksid seda sina!” Aga Loll-Ivan mõtles, et võib-olla ei peagi hea mõistatus keeruline olema. Võib-olla peab see mõistatus just väga lihtne olema? Igatahes otsustas ta õnne proovima minna.

Ta juhatatigi lossis sinna saali, kus printsess istus ja mõistatusi ootas. “Ma elan siinsamas lossi lähedal. Kui ma olin teel siia, nägin ma head asja. Ja selle hea asja peal oli üks hea elukas, kes oli hea asja peal väljas. Ma läksin siis hea asja peale ja võtsin hea eluka kinni, et teda hea asja pealt minema viia. Minu küsimus on: millest ma räägin?” Printsess vaatas Loll-Ivani juhmi näoga. Ta istus ja mõtles, lõpuks teatas: “Mul valutab täna pea, ma pean vastamise homse peale lükkama.” Sellega oli kuninglik audients selleks päevaks läbi, aga printsess korraldas nii, et Loll-Ivanil paluti jääda ööseks lossi külalistetuppa. Kui Loll-Ivan end magama sättis, kõlas koputus ja sisse astus printsessi toatüdruk. “Printsess palub sinu abi. Ta tahab teada, kui palju kulda ja hõbedat sa tahaksid, et talle ära anda oma mõistatuse vastus.” Loll-Ivan naeratas. “Mul ei ole kulda ja hõbedat vaja. Las ta tuleb ööseks minu tuppa ja hommikul ütlen talle mõistatuse vastuse.” Printsess oli uudishimu täis, pealegi ei tahtnud ta õukonnarahva ees häbisse jääda sellega, et ei tea mõistatuse vastust. Nii kostiski peagi Loll-Ivani uksel koputus ja printsess libises sisse. Ivan palus printsessil seista ja tema und valvata. Hommikul ärkas Ivan, naeratas printsessile voodi kõrval ja ütles: “Aa, see eilne mõistatus. See on lihtne. Ma nägin teel lossi ilusat rukkipõldu, mille peal oli ilus hobune, kes oli rukkisöömise peal väljas. Ma läksin siis põllu peale ja võtsin hobuse kinni, et teda rukkisöömiselt minema viia.”

Printsess ahhetas. Tõepoolest, see oli ju nii lihtne, kuidas ta küll ise selle peale ei tulnud! Rukkipõld koos hobusega ju isegi paistis tema lossiaknast. Õukonnarahva ja kuningast isa silme ees algas taas audients. Printsess oskaski nüüd Loll-Ivani eilse mõistatuse lahendada ning kõik aplodeerisid. Loll-Ivan kehitas õlgu ja tahtis lossist lahkuda, aga printsess tundis, et ta tahaks veel poisi mõistatusi kuulda. “Oota,” hüüdis ta. “Ma tahan sulle uue võimaluse anda!” Õukond ahhetas. Loll-Ivan naeratas, mõtles korraks ja ütles: “Hea küll.” Ta esitas uue mõistatuse: “Teel siia nägin ma ühte paha elukat tegemas ühte paha asja, nii et ma võtsin selle paha eluka ja tegin talle paha asja, et ta rohkem ei teeks paha asja. Minu küsimus on: millest ma räägin?” Ja jälle ei suutnud printsess seda lahendada ning ütles õukonnale, et vajab mõtlemiseks aega. Ja jälle veetis printsess öö Loll-Ivani voodi juures tema und valvates ning mõistatuse vastust oodates. Jälle oskas ta õukonna ees järgmisel päeval õige vastuse öelda, sest Ivan oli talle selle hommikul reetnud: “Jajah, sa kõndisid mööda rukkipõllul pahandust tegevast hobusest, sa võtsid maast kepi ja nüpeldasid teda veidi, et ta pahanduse tegemiselt ära läheks. See on seesama olukord nagu eilses mõistatuses, ainult teistmoodi jutustatud!”

Õukond ahhetas ja aplodeeris, Loll-Ivan naeratas. Ja jälle tundis printsess, et ei tahaks Loll-Ivani veel minema lasta: “Oodake! Ma tahan sellele noormehele veel ühe šansi anda!” Loll-Ivan ütles: “Heake küll, järgmine mõistatus. Eile öösel nägin ma ühte head elukat tegemas ühte paha asja ja pakkumas mulle selle eest ühte head asja.” Uue mõistatuse ära kuulanud, vaatas printsess Loll-Ivanile silma ja ütles selgel valjul häälel: “Seda vastust ma ei tea.” Õukond ahhetas: printsess ei tea vastust, ja isegi mõtlemiseks ei võta ta aega! Tegelikult sai tüdruk seekord oma peaga aru, mis vastuseks on: Ivan ütles, et ta nägi printsessi, kes oli öösel ta und valvanud, et saada teada õige vastus. Aga kuidas oleks tüdruk saanud selle mõistatuse vastuse õukonnale avaldada? Siis oleks ju välja tulnud, et ta oli kaks eelmist vastust LollIvanilt salaja teada saanud! “Ma tõesti ei tea,” kordas printsess. “Sa pead mu nüüd naiseks võtma.” Õukond ahhetas taas. Aga printsess naeratas, sest oli aru saanud: ta tahab oma elu veeta Loll-Ivani kõrval, kes teda päevast päeva oma kentsakate mõistatustega lõbustada oskab. 

LÕVIKUNINGAS JA KÜLATÜDRUK Nigeeria muinasjutu ainetel Pilt: Ilona Sula

augel kuumas Aafrikas oli keset džunglit üks pisike küla, ja selles külas elas kuulus jahimees Obian. Igal hommikul läks ta küla lähedale küttima ja tuli igal õhtul tagasi mõne tapetud loomaga. Külarahvas oli rahul ja sõi aina praadi, aga loomad küla ümber muutusid üha murelikumaks. Nad kogunesid džunglis suurele koosolekule ja mõtlesid, mida ette võtta. Kuidas küll teha Obianile selgeks, et nii palju jahti pidada ei sobi, sest nõnda saavad kõik loomad lõpuks hukka? Mismoodi teda hoiatada, talle aru pähe panna? Lõvide kuningas otsustas selle töö enda peale võtta. Kõik lõvid kogunesid ühtekokku ja suunasid oma võluvõime kuninga poole. Seda jagus niipalju, et lõvide kuningas muutus inimeseks. Ning nõnda, nagu ta lõvina oli nägus ja ilusa kehaga, samamoodi oli ta seda ka inimesena: pikk, sihvakas, sale, selline mees, kelle peale neidude pilgud pidama jäävad. Ja sedasi inimeseks moondunult läks lõvide kuningas külasse. Seal toimus parajasti tantsupidu: keset küla oli väljak, kus külanoored tantsisid, laulsid ja mängisid koos. Võõrast ilusat meest nähes hakkasid kõigi neidude silmad käima ühes suunas. Aga lõvide kuningal jätkus silmi vaid ühe neiu jaoks. See oli, nagu džunglikoosolekul linnud-luurajad olid talle kirjeldanud, jahimees Obiani õde Kariba. Ja lõvide kuningal oli selle tüdrukuga nüüd oma plaan. Ta soovis neiu džunglisse enda koopasse meelitada, et niimoodi Obiani ähvardada: saad oma õe tagasi vaid siis, kui jätad loomade tapmise! Nüüd asuski lõvide kuningas oma plaani ellu viima, ja

peab ütlema, et ta tegi seda mõnuga: Obiani õde Kariba oli imearmas. Tüdruk kandis ilusat sulgedest seelikut ja ta rind oli täis ehteid. Lõvide kuningas kutsus Kariba tantsima. “Mul on ilus kodu, sinna jõudmiseks tuleb minna läbi džungli,” jutustas ta. “Kas sa tahaksid minuga kaasa tulla, minu naiseks saada?” Karibale meeldis salapärane võõras väga. Ta oli juba tükk aega unistanud meheleminekust ja talle polnud mitte kunagi mitte keegi nii väga meeldinud! “Lähme, küsime mu emalt ja isalt luba!” hüüdis ta, ja juba nad ruttasidki. Obiani ja Kariba ema-isa olid üllatunud niisugusest kiirest kosilasest, aga ka neile oli võõras noormees väga meele järele. Pealegi oli näha, et Kariba soovib väga võõraga kaasa minna. “Jah,” ütles isa. “Jah,” ütles ema. Aga samal hetkel jõudis jahiretkelt tagasi Obian. “Mis siin toimub?” küsis ta valvsalt ja põrnitses võõra mehe poole. Ema ja isa seletasid, aga Obiani nägu muutus võõrast vaadates aina kahtlustavamaks. “Ma olen väga palju aega džunglis veetnud ja mul on oma vaist,” ütles ta. “See mees ei ole see, kelleks te teda peate. Kariba ei tohiks temaga minna!” “Sina ei käsuta mind!” hüüdis õde vennale pahaselt. “Ema ja isa on mulle loa andnud ja minu süda ütleb, et see on õige. Me hakkame nüüd kohe minema, et pimeduse hakuks kohale jõuda, eks, kallis?” Ja lõvide kuningas noogutas naeratades. Nad jätsid kõigi külaelanikega hüvasti ja hakkasid lä-

“Natuke veel!” Ta kõndis ees ja tegi teed läbi džungli, ning ta ei saanudki enam vaadata tagasi, sest tema nägu oli muutunud inimese näost jälle lõvi omaks. Kogutud võlujõud hakkas lahtuma! Lõvi kiirendas sammu, et jõuda enne kohale, kui ta muutub üleni loomaks. Lõpuks jõudsidki nad läbi hämaruse koopasse. Lõvide kuningas astus sisse ja tegi ka Karibale sisenemiseks ruumi. “Olemegi kodus!” möirgas ta siis ja astus koopasuu ette. Vaene Kariba! Nüüd sai ta aru, et tema vennal oli olnud õigus. See mees ei olnud kindlasti mitte see, kelleks külarahvas oli teda pidanud. “Mis nüüd saab?” küsis Kariba. “Ma näen, et sa ei olegi mees, hoopis lõvi oled. Ja edasi?” Lõvi ei teadnudki, mida vastata. Plaan oli täpsemalt läbi mõtlemata: mis saab pärast seda, kui ta Kariba enda koopasse toob? “Kõigepealt võid seal nurgas endale aseme teha,” ütles ta karedal häälel. “Kindlasti oled pikast retkest väsinud ja tahad puhata.” Kariba tegi endale lõvikoopa nurka aseme, aga uni ei tulnud. “Külm on,” kaebas ta. “Kas sa jäädki sinna ukseavale istuma? Ega ma nagunii öösel pimedas kusagile põgene, tule parem siia ja soojenda mind.” Miski tüdruku hääles kõlas nii ausalt, et lõvide kuningas sai aru: Kariba ei ürita teda üle kavaldada, tal on tõesti külm. Lõvi tuli ja võttis tüdruku kaissu. Nõnda magasid nad koos kuni hommikuni. Aga koos päikesekiirtega hüppas koopasuust sisse jahimees Obian. “Ma tulin teie jälgede järgi ja tõin kaasa kõik külamehed!” hüüdis ta. “Koobas on sisse piiratud. Lõvi, anna heaga mu õde tagasi või ma tapan su! Sa tead, et ma ei kohku kellegi tapmise ees tagasi.”

Seda teadis lõvide kuningas väga hästi. Nüüd taipas ta, et ta plaan oli tõesti halvasti läbi mõeldud. Teised lõvid olid džunglis laiali ja tema koobas külameeste poolt sisse piiratud. “Oota, vend,” astus aga lõvikuninga ette Kariba. “Ma ei tahagi tagasi tulla.” “Sa ei taha tagasi tulla? See on ju lõvi, mitte inimene!” “Aga mulle ta meeldib. Ta hoolib minust ja mina hoolin temast. Täpsemalt: kui sa peaksid tema tapma, siis oleksin ma elu lõpuni väga kurb, ja võib-olla oleks see elu väga lühike, sest siis tahaksin ka mina surnud olla.” Obian vangutas uskumatult pead, kui lõvikuningas ja Kariba tema silme all teineteist embasid. “Palun, palun mine!” ütles Kariba vennale veel üle õla. “Mina jään siia koopasse elama.” “Aga kas sa saad aru, et kui sa sünnitad poegi ja tütreid, siis need tulevad ju lõvikutsikad, mitte inimesed!” pahvatas Obian. “Sinust saab lõvisoo emand!” “Ju siis saab,” vastas Kariba rahulikult. “Pea see meeles, kui sa tõstad püssi palgele ja sihid lõvi: see võib olla su lihase õe laps. Mina omakorda ütlen kõigile selle džungli lõvidele: kui te ründate külaelanikke, siis te ründate ka minu sugulasi, aga mina olen ju... lõvikuninga emand.” Lõvide kuningas vaatas Karibat uhkusega. Lõppude lõpuks ei olnud see sugugi halb plaan, mõtles ta. Kas kõik lähebki just nii, nagu me lootsime: külamehed lõpetavad meie tapmise? Obian langetas relva ja kõndis koopast välja. Tol päeval läks ta hoopis põldu kündma, et mõelda rahulikult järele, mis oli juhtunud. Lõvikuningas ja Kariba said peagi kaksteist toredat poega. Sellest ajast peale ei küttinud selle küla rahvas enam mitte kunagi lõvisid ja nõnda elavad seal kaugel maanurgas inimesed ja lõvid sõbralikult kuni tänase päevani. 

SURM ENNE PULMI India muinasjutu ainetel Pilt: Kadi Kurema

lasid kord noormees ja neiu, kelle vanemad otsustasid nad paari panna. Nende vanemad olid omavahel head sõbrad, nõnda olid ka noormees ja neiu teineteist lapseeast peale teadnud ning armastama õppinud. Neil oli hea meel, et neist peagi mees ja naine saavad. Tüdruk oli poisi perele juba ammu nagu oma tütar ning poiss tüdruku perele ammu nagu oma poeg. Pulmaettevalmistused olid täies hoos, kogu Indiast pidi kokku sõitma sugulasi ja pidu pidi tulema hiiglasuur. Aga siis juhtus õnnetus. Just pulmapeo eel jäi noormees raskelt haigeks ning suri. Noormehe ema ja isa olid leinast murtud. Nende südame ainsaks lohutuseks oli neiu – see, kellega nende poeg oleks pidanud abielluma. Nad kutsusid neiu ikkagi enda majja elama, mis sellest, et tegelikult jäi pulmapidu ära. Ning neiu hakkas käituma ja riides käima, nagu oleks ta oma mehe kaotanud naine – lesk. See lugu ei meeldinud aga tüdruku emale ja isale. “Meie tütar on ju alles nii noor, kas tema elu jääbki nüüd selliseks?” arutasid nad ja otsustasid korraldada kohtumise maagiga. See oli üks tark vanamees, kes suutis suhelda surnud inimeste hingedega. Kohtumisele tulid nii neiu, tema ema-isa kui ka surnud noormehe ema-isa. Maag hakkas nende ees tantsima lõhnade, loitsude ja laulude saatel, et viia end teispoolsesse maailma. Mõne aja pärast langes vanamehe keha põrandale maha, ta vappus justkui külmavärinates, ta silmad olid kinni, aga suu laulis ikka edasi. Silmade taga teises ilmas oli ta juba jõudnud surnud noormeheni ja vaatas talle otsa. “Ütle mulle,” laulis ta, “kas sa tahad, et su tüdruk elaks edasi sinu ema ja isa majas justkui sinu naine, kuigi sind ennast seal ei ole?”

Noormees teises ilmas oli parasjagu kõndinud tee ääres, bambuseritvadest koorem seljas. Ta pani nüüd koorma maha ja vaatas seda kummalist vanameest, kes teda tülitas. “Kes sa oled ja mis õigus on sul minule selliseid küsimusi esitada?” oli ta ärritunud. Seepeale laulis maag talle laulu, mille tüdruk oli talle ennist õpetanud. See oli laul, mida ta oli poisiga lapsest peale koos laulnud. Seda kuulates tuli noormehele järsku meelde tema eelmine elu ja armastatu ning ta silmist hakkasid voolama pisarad. “Räägi mulle, kuidas mu kallimal läheb!” hüüdis ta. Ja maag laulis talle sellest, mismoodi tüdruk elab nüüd poisi vanemate juures. Noormees asus nüüd ise laulma. “Palun vii see teade mu tüdrukule,” ütles ta algatuseks. Ja ta laulis sellest, mismoodi tal on uues elus juba uus naine, kellele ta ehitab bambuseritvadest maja. Ta on liikunud edasi, sest nii pidi see juhtuma. Ning ka sina, kallis tüdruk, pead edasi liikuma, sa oled vaba, et endale uus armastus leida. Selline oli laulu sisu. Maag tänas ja lahkus ning läks tagasi oma kehasse. Ta avas silmad ja lakkas värisemast. “Mul on sõnum,” ütles ta ja laulis edasi seda, mida noormees oli tal palunud laulda. Tüdrukul purskusid seda kuuldes silmist pisarad ja samamoodi noormehe vanematel: nad said aru, et nende poeg on uues maailmas õnnelik ja nad peavad tüdrukul minna laskma. Tüdruku vanemad leidsid talle kiiresti uue peigmehe, kes talle väga meeldima hakkas. Pulmapidu tuli suur, tüdruk elas oma mehega õnnelikult ning sai palju lapsi. Kui ta lõpuks teise maailma pääses, siis kohtus ta seal oma esimese kallimaga nagu vana sõbraga. 