REBECKA EDGREN ALDÉN MUSTAD PURJED
Originaali tiitel:
Rebecka Edgren Aldén
Svarta segel
© Rebecka Edgren Aldén 2022, by Agreement with Grand Agency
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Mari Klein
Kujundanud Signe Kanarbik
Kaanefotod: Shutterstock
Tõlge eesti keelde © Kadi-Riin Haasma ja Ühinenud Ajakirjad, 2023
ISBN 978-9916-715-79-6
www.ajakirjad.ee
www.facebook.com/vestaraamatud
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
PROLOOG
Juba eemalt näeb Annika, et midagi on viltu. Nende ees Möja lahe veel triivib purjepaat. Taevasse on kerkinud tumedad pilved, õhk tundub aga endiselt lämbe. Selg punase päästevesti all on higist läbimärg.
Õhus oleks nagu elektrit, taevas igatseks end justkui maha laadida. Ennelõunal mainiti ilmateates äikest ja võimalikku vihma. Kas lõpuks ometi hakkab sadama? Tavaliselt Annikale soe ilm meeldib, aga kogu Rootsi kohale juba mitmeks nädalaks saabunud kuumus muudab ta aeglaseks ja loiuks. Ta ei suuda meenutada, millal viimati sadas, võib-olla on loodus selle kunsti suisa unustanud.
Järjekordne Omega, mõtleb ta nõtket paati nähes. Kui suur on tõenäosus sattuda nii lühikese aja jooksul kolme Omega otsa? See paistab olevat hästi hooldatud. Kere on läikivvalge ja siledad purjed näivad olevat uhiuued. Suur sinikollane lipp heljub aeglaselt ahtris. Annika vaatab silmi kissitades üles masti poole, aga vimplivärvid ei tule tuttavad ette ja ta ei suuda kindlaks teha, kust paat pärit on. Kuid see võtab pinge maha. Teadmine, et paadil on kodusadam ja et see kuulub mingi jahtklubi alla. Otsekui kaelarihmaga leiukass.
7
Kui poleks eespurje lahti tulnud sooti, mis lehvib nüüd pidetult, ning üht vees vedelevat otsa, näeks kõik normaalne välja. Tuules aeglaselt edasi-tagasi liikuv poom toob kuuldavale nõrku mütsatusi. Pingutamata suurpuri vastab igale liikumisele valju laperdamisega.
Annika teeb analoog-logiraamatusse kiire ülestähenduse ja vaatab seejärel ringi. Muid paate läheduses pole. Laht on iseäralikult tühi. Vähesed soovivad olla avamerel, kui on antud äikesehoiatus, alati on oht, et äike lööb masti.
Ta heidab pilgu üle õla Nadia poole, kes tüürib aeglaselt lähemale nende lahtist kaheksameetrist paati, mis kannab nime Rescue Cecilia. Tumedad salgud on tema kõrgest hobusesabast välja libisenud ja ta lükkab need vaba käega eest ära. Nadiaga pole ta kuigi palju koos väljakutsel käinud. Enamasti on Annika sõitnud koos päästejaama pealiku Gunnariga. Ta ei tea, miks nii läks, aga nad on saanud lähedaseks ja täiendavad teineteist hästi. Annika teab, et Nadia võib vahel olla kiire ja äkiline ning Gunnar on vana rahu ise. Miski Gunnari hääles võlub inimesi, kellega ta kohtub, võib-olla see, et hääl on teiste omast oktaav madalam, võib-olla tema pehme Norrlandi murrak, mis on talle jäänud lapsepõlvest Piteås, olgugi et ta on peaaegu terve elu elanud siin Stockholmi saarestikus. Annika on näinud selle hääle mõju, kui nad väljakutsele sõidavad. Tema tegusus ja mehe turvaline rahu on tõestanud ennast hea kombinatsioonina.
Kui ta Gunnari peale mõtleb, sähvatab rinnus valu. Gunnar peab sellest välja tulema, teda on vaja. Päästejaam pole ilma temata enam sama.
Annika poleks ilma temata enam sama.
Annika üritab ärevust maha suruda, nad on väljakutsel ning Nadia on pädev ja kogenud rühmaülem. Ta on Annikast vähemalt
8
kakskümmend aastat vanem ja seda tööd kaua teinud. Annika teab, et ta oli nende merepäästejaamas esimene naisterahvas. Tennisesärgi all punnitavad käsivarred ja sirge rüht reedavad, et tavaelus on ta füsioterapeut ja personaaltreener.
Annika pöördub taas purjeka poole. Küllap mõni algaja, kes sattus kogemata saarestikust liiga kaugele ja lasi juhuslikul tuulehool ennast üllatada. Seda ikka juhtub aeg-ajalt. Inimesed hindavad oma võimeid üle ja alahindavad loodusjõude. Kui ilm pöördub, siis pole Sandhamnist soetatud hinnalistest brändiriietest ega hirmkallist varustusest vähimatki kasu.
Inimestel on kaugelt liiga palju raha ning liiga vähe kannatust ja meretarkust, mõtleb ta. Kuid samal ajal kahtleb ta oma karmi ilma teoorias. Tuult oli enne tõesti natuke, aga mitte kuigi kaua ja ka halvimal hetkel mitte üle kümne meetri sekundis. Nii korralik paat peaks sellega probleemideta toime tulema. Ja see pole ka nii kaugel avamerel. Võib-olla oli põhjuseks eelmise õhtu udu, kui ei olnud võimalik näha isegi omaenda kätt?
Nüüd on nad nii lähedal, et Annika kuuleb vaikset kriginat, mida toob kuuldavale oma kapteni järele kiunuv rool. Kui see välja arvata, on kõik vaikne. Murettekitavalt vaikne.
„Hei! On seal keegi?“ hüüab ta, aga vastust ei tule.
Ta läheb vööri juurde, et pardale ronida. Üks ots on tal juba käes. Ta pöördub Nadia poole, et kinnitust saada, ning näeb, kuidas too helistab merepäästekeskusesse, kuuleb kolleegi rääkimas, et paat näib mahajäetud.
„Mine pardale, aga me ei kinnita veel paati, juhuks, kui midagi on,“ ütleb Nadia talle oma erilises rootsi keeles. Ta nagu rõhutaks sõnade kõiki silpe.
„Jah, võib ju olla midagi … kedagi,“ vastab Annika ja talle tundub, nagu vilksataks kolleegi pilgus murevari.
9
Mõlemad teavad, et pealtnäha hüljatud paadi pardal võib olla mida iganes. Tegu võib olla kindlustuspettusega. Keegi võis keresse augu teha, et paat põhja läheks. Annika on varemgi puutunud kokku sellistega, kes meelega oma paate põhja lasevad, ning kuulnud kõikvõimalikest pentsikutest variantidest, kuid misjaoks siin, keset lahte? Pardale võib olla peidetud ka pomm, ühe teise jaama kolleegid rääkisid mõne aja eest sellisest juhtumist. Paljas mõte sellest paneb vere kehas kiiremini voolama. Võib-olla hakkab ta fantaasia liialt lippama, kuid ta mõistab, et Nadia ei taha, et paat oleks nende küljes, juhuks kui miski viltu peaks olema. Turvalisus ennekõike. Gunnari hääl kajab kõrvus.
„Võta raadiosaatja kaasa, et me saaksime kontakti hoida,“ ütleb Nadia.
„Muidugi …“ vastab Annika.
„Ma olen siinsamas, kutsu kohe, kui midagi on,“ lisab Nadia aeglaselt noogutades.
Ikkagi kumiseb pulss kõrvus, kui Annika valmistub pardale minema. Nadia keerab Rescue Ceciliat nii, et kummiserv on täpselt purjeka reelingu kõrval, ning Annika võtab hoogu ja ronib üle, raadiosaatja päästevesti küljes, et käed vabad oleksid. Samal ajal kuuleb ta, kuidas Nadia paadiga tagurdab.
Kui ta kokpitti ronib, on see tühi. Kõik näeb välja nii nagu peab, kui välja arvata, et seal pole kedagi. Aga siis märkab ta tumepruuni plekki valgel servaliistul. Ta kummardub ette. Kas see võib olla … veri? Selgroost käib judin läbi. Mis siin õieti juhtunud on?
„Nadia, tundub, nagu oleks siin verd,“ ütleb ta raadiotelefoni.
„Olgu, ma helistan politseisse,“ vastab Nadia, „ole ettevaatlik.“
Politsei. Annika näeb vaimusilmas Jensi. Ta ei tea, kas tegelikult tahab, et mees kohale tuleks, ja heidab mõtte peast. Keskendu nüüd, Annika, kutsub ta ennast korrale.
10
„Halloo?“ hüüab ta alla kajutisse.
Ei mingit vastust. Seal võib olla haige või vigastatud, halvimal juhul surnud inimene. Õige pea on siin lahel tihe liiklus. Ehk oleksid nad pidanud ootama jääma, aga nüüd, kui ta nii lähedal on, ei saa enam taganeda. Kellelgi võib teda vaja olla. Pealegi on uudishimu liiga suur.
„Tundub tühi, aga ma lähen igaks juhuks sisse,“ ütleb ta.
„Okei,“ vastab Nadia.
Järsk trepp nagiseb pisut, kui Annika alla ronib. Sees on umbne, nagu purjelaevas ikka. Tüürpoordipoolses kois on pakitud kott. Selle peal on vana märkmik ja tühi kaameraümbris. Kraanikausis veereb veeklaas aeglaselt paadi liikumise taktis edasi-tagasi. Kuigi seal mahub püsti käima, tõmbub ta küüru, kui ettevaatlikult vöörikajuti poole hiilib. Selle ja salongi vahel on ruum, millest ühel pool on tualett ja teisel pool garderoob. Jalad värisevad, kui ta pea kajuti ukseavast sisse pistab. Seal on kaheinimesevoodi, kuigi kahel täiskasvanul läheks selles vist veidi kitsaks. Voodi on tühi.
Annika hingab sügavalt sisse ja taganeb. Ta jõuab uuesti salongi, kõik näeb välja samamoodi nagu hetk tagasi. Teades, et teises otsas trepi taga on ahtrikajut, suundub ta sinna.
„Halloo!“ Ta rohkem kähistab kui hüüab.
Tee peal ees seisvat kotti tuleb nihutada, enne kui saab edasi allapoole pugeda, et uberikku sisse pilku heita. Esimese asjana jääb talle silma tühi purjekott ja Ikea kott, milles on hulk tööriistu. Ta lükkab mõlemad ettevaatlikult kõrvale ja uurib kitsukest ruumi. Lagi on madal ja klaustrofoobia tõmbab seest õõnsaks. Ka seal pole kedagi. Veider. Kas paat võis ennast kusagilt sadamast lahti tõmmata? Aga purjed on ju mastis. Kus on see või need, kes need heiskasid?
11
Ta tõmbab pea kähku välja ja poeb sama teed pidi tagasi salongi. Ronib seejärel kiiresti mööda nagisevat puutreppi üles. Pulss rahuneb, kui värske merelõhn teda tervitab. Ta ahmib ahnelt õhku sisse ja vaatab seejärel kokpitis ringi. Pilk peatub tumedal plekil. Siis tunneb ta laubal esimest piiska. Vaistlikult keerab ta näo taeva poole ja peaaegu tunneb, kuidas hallid pilved taevas vihma valla päästavad.
„Nadia!“ hõikab ta. „Siin pole kedagi. Paat on tühi.“
Viis päeva varem
1. PÄEV: 18. JUULI
JOANNA
Panen koti paadisillale ja tõstan käe varjuks silmadele. Päike kõrvetab mu heledat nahka. Mind ümbritsevad helid on nii tuttavad, kuigi ma pole neid juba aastaid kuulnud. Krigin. Loksumine. Kajakate kriiskamine. Soolase vee ja adru lõhn.
Külaliskai ääres on reas mitu paati, nii purjekaid kui ka mootorpaate. Tahapoole suure betoonkai äärde saabub Waxholmi liinipaat. Lained panevad pontoonsilla kõikuma ja mina liigun kaasa.
Must särk kleepub nahale ja päike sätendab vees. On nii kuum, et isegi tuulehoog kõrvetab. Oleksin pidanud varju seisma. Või valima teist värvi riided. Võib-olla poleks ma pidanud üldse tulemagi.
Eemalt näen purjekat lähenemas, see on meie lapsepõlve Omega, mille isa ristis eelmise omaniku pandud Petronella asemel Tarantellaks. Petronella on ju eriti tobe nimi, põhjendas ta, värvides esimesi tähti üle ja kirjutades uusi asemele.
Zackarias seisab kokpiti servas ja viipab laialt. Ebalevalt tõstan tervituseks käe.
Sõrmed kobavad tablette taskus. Ning rahunevad, kui karbi leiavad.
15
Minu sees kaiguvad argumendid Zacki eelmise päeva telefonikõnest. Sellise ilmaga ei tohi toas istuda. Me pole pool aastat kohtunud. Matustest möödunud kahe ja poole aasta jooksul oleme näinud vaid mõnel üksikul korral. Iga kord tundsime ennast arvatavasti täpselt sama ebamugavalt. Võimetuna ütlema teineteisele õigeid sõnu.
Ta näib enesekindel ning ma saan aru, et samal ajal kui mina oma korteris passisin, on tema olnud siin, päriselt elus, elanud. Juuksed on pikavõitu ja lehvivad tuules. Need on pleekinud. Mind rabab, et me näeme veel erinevamad välja kui vanasti. Linalakk ja Tahmatukk. Niimoodi ema meid väiksena kutsus. Tema heledapäine. Mina tume. Temal sinised silmad. Minul pruunid. Kui ma vaatan täiskasvanuna pilte meist lastena, mõistan, et ma polnud üldse nii tumeda peaga, kui ise arvasin. Juuksed olid ehk pähklikarva ja silmad pruuniträpsulised. Ainult temaga võrreldes olin ma tume.
Kõik minu juures oli võrreldes temaga. Tema oli alati võrdlusalus. Indeks. Punkt, millest lähtus see, kes olin mina. Tema oli kese. Mina olin kõrval. Tema polnud iial minu vend, mina olin tema õde. Pidevalt astus mulle ligi inimesi, kes küsisid: „Kas sina oled Zacki õde?“
Jah, olin küll. Aga kes ma veel olin? Täna ei mäletagi ma seda õieti. Tundub, nagu ma oleksin olnud kohutavalt ammu see, kes ma kunagi olin. On elu enne ja elu pärast. Kes olen ma pärast seda, mis juhtus − seda pole ma veel välja uurinud.
Mu juuksed on sama mustad kui mu särk. Olen neid nii kaua värvinud, et ei teagi enam, mis värvi nad tegelikult on. Võib-olla mul polegi enam loomulikku juuksevärvi. Kummalisel kombel olen ikka edasi värvinud, hoolimata kõigest. Miks mulle juuksed korda lähevad, kui kõik muu on ükskõik?
16
Võib-olla on mustad juuksed minu juures ainus asi, mis seob minu elu enne ja minu elu pärast?
Kui paat sillale lähemale jõuab, näen, kuidas Zack hüppab nõtkelt üles tekile ja astub kindlal sammul vööri. Teel tõstab ta üles ühe otsa, mis on juba knaabi külge keritud. Ta hoiab vöörstaagist kinni, kallutades ennast vee kohale. Kui paat on juba päris silla kõrval, libistab ta ennast sillale, pöörab ringi ja võtab paadi vastu. Ta keerab köie kiiresti kinni.
See pole köis, see on ots. Isa hääl mu pea sees.
Alles siis taipan, et oleksin pidanud appi minema ja paadi vastu võtma. Paluma, et ta otsa mulle viskaks. Aga ma seisan lihtsalt abitult koti kõrval, mis nõjatub vastu mu pahkluid. Käe otsas on mul kilekott toiduga ja käsivarre küljes kõlgub päästevest.
„Tere, Joanna,“ ütleb ta, „tore sind väljaspool korterit näha.“
Ta teeb pausi, otsekui jätmaks mu vastusele ruumi, kuid mul ei tule ükski sõna üle huulte. Ta kibrutab laupa, osutab mu kätele.
„Kas see on kõik, mis sul kaasas on?“
Zacki hääl on heledam kui tavaliselt. Võimalik, et ta pingutab. Ta embab mind kohmakalt ühe käega. Teisega hoiab ikka veel paati kinni. Ta lõhnab deodorandi ja päikesehigi järele. Käsivarred on pruuniks põlenud, ta on juba nädalaid päikese käes olnud. Vaatan alla omaenda kahvatutele säärtele, tuletan meelde, et neid peaks kreemitama. Päike peegeldub vees tagasi ja ma kõrben kergesti ära.
Nahk ei ole harjunud. Mina ei ole harjunud.
„Ostsin natuke värskeid aed- ja puuvilju. Ja võtsin paar pudelit veini.“
Seda viimast ütlen justkui möödaminnes. Otse loomulikult juuakse puhkuse ajal punast veini.
Miski torgib minus. Lehvib ja kraabib. Midagi musta.
17
„Kas aitan su pardale?“ küsib Zack.
Kõrgel meie kohal kiljuvad kajakad. Nad heidavad peaaegu valgele veele varje. Ja ma imestan taas kord, kui tuttavlik see kõik on. Kuigi viimasest korrast on möödas aastaid. Heledad paadid, mis üksteise vastu hõõruvad. Vendrid, mis trügivad ja krigisevad, kui kinni jäävad. Laksuv heli, kui vall masti vastu käib. Lainete loksumine naginal edasi-tagasi libiseva puust silla all kividel.
„Ei-ei, võta mu kott ja toidukott, küll ma siis saan.“
Ta võtab mul kilekoti käest. Haaran reisikoti ja ta võtab ka selle vastu. Tõmban päästevesti kähku selga ja hiivan ennast paati. See kõigub ja ma liigun paadiga kaasa. Miks ma sellega nõusse jäin? Ma ju tean varasemast, et mul on merega vihkamise ja armastuse suhe. Tegelikult ma armastan saarestikku ja paadielu, ja ometi on minus ka aukartus vee ees. Nii kaua, kui ma mäletan, pole mulle kunagi meeldinud vee alla sattuda. Meri on midagi liiga suurt, liiga metsikut, liiga sügavat, et ma ennast päris mugavalt tunneksin. Kummaline, kui mõelda, et ma veetsin praktiliselt kõik oma lapsepõlvesuved paadis või meie saarestikusuvilas.
Kaotan ühe sandaali peaaegu jalast ja jõuan mõelda, et oleksin pidanud tennised panema. Need on kotis. Saan viimasel hetkel vöörstaagist kinni ja tasakaalu tagasi.
Valge plasttekk on säravpuhas. Zack pidi enne mu tulekut korralikult küürima. Kusagil lähedal müriseb mingi mootor. Astun paar taaruvat sammu, kummardun alla ja hoian paati raamivast reelingust kinni.
Kokpitti jõudes tõmban ühe lahtise padja lähemale ja vajun istuma. Padi on tumesinine, selle ümber jookseb valge punutud nöör. Viis valget nööpi on kangast. Samasugused padjad on kõikidel purjekatel. Lükkan sandaalid jalast ja tõstan sääred istme
18
peale, aga võpatan, kui jalad vastu seda puutuvad. Puit on päikese käes tuliseks läinud.
Paat õõtsub, kui Zack kindlal sammul pardale astub, minu kotid käe otsas. Ta paneb need mu kõrvale ja käivitab mootori.
„Kas sa päästsid juba otsad lahti?“
„Jah, mis seal enam oodata,“ vastab ta.
Vaatan silla poole, oleme juba mõni meeter eemal. Tagasiteed ei ole. Ju ma siis lähen kaasa. Aeglaselt panen päästevesti kinni.
Kummalisel kombel ei tunne ma midagi. Mu sees on kõik tühi.
Tunnen hirmu selle ees, mis tühimikku täitma hakkab.
Kui Zack mootori välja lülitab, kostab mõnda aega klõpsatusi ja piikse. Seejärel kajab vaikus. Lõhnab õrnalt diisli järele. Ainsana on kosta mere müha, kui vesi paadi eest eemale tõmbub. Kuid õige pea tekib vaikusse veel helisid. Mu meeled teravnevad.
Kerge nagin, kui paat kõigub. Purjed, mis laperdavad, enne kui tuules pingule tõmbuvad. Tuhmid põntsud paadi seest, kui taldrikud ja tassid kapis nihkuvad. Me purjetame.
Istun liikumatult, nägu päikese poole. Nahk kisub. Kuumust on vähem, sõit tekitab tuult ja meri jahutab pisut. Tuulehoog tekitab veepinnale õrna säbru. Üks tuuleiil haarab purjest kinni, nii et see jõnksatab, ja me läheme kreeni. Kõhust käib jõnks läbi. Klammerdun vaistlikult serva külge, kuigi ma tean, et see pole ohtlik. Tuult ei ole palju, see paat kannatab välja ka palju suurema kalde.
Zack silmitseb mind.
„Kas hakkas paha?“
Raputan pead. Tõmban läbi ninasõõrmete värsket mereõhku sisse. Oleme endiselt saarestiku mandripoolses osas, möödume mändidega saartest, kust paistavad punased nikerduste ja valgete nurkadega suvemajad välja kasvavat nagu seened pärast vihma.
20
Mõned lapsed kilkavad, kastes ennast kiviselt rannalt vette. Vesi võimendab nende hääli ja me kuuleme iga sõna, mis nad vahetavad. Nad oleksid nagu otse meie kõrval. Heledad rõõmsad lapsehääled.
„Esther, vaata nüüd väiksemate järele.“
Ema manitsev hääl, südamest käib valu läbi. Pööran pilgu hoopis vee poole. Palju paate on liikvel. Enamik töötab mootori jõul ja tuhiseb meist mürinal mööda. Nad panevad oma järellainetusega meie paadi kõikuma ja rikuvad rahu.
„Kuramuse mootorpaadid,“ vannub Zack.
Naeratan. Mäletan, et isa ütles ikka niimoodi. Ta vihkas mootorpaate nii väga, et ei tahtnud purjeka mootorit kasutada õieti ka siis, kui me sadamatesse sisse sõitsime. Ema meelest pingutas ta üle, aga vaidlema ta ei hakanud. Paadis valitses selge hierarhia, mis oli igapäevasest täiesti erinev. Pardal otsustas alati isa, tema oli kapten. Ma teadsin, et ema igatses salamisi mugava mootorpaadi järele, kus oleks korralik tualett ja dušš ning ujumissillaga päikesetekk, kus saaks videvikus istuda ja roosat vahuveini juua. Kuid nii ei läinud. Üle minu laiba, nagu isa ütles, niipea kui keegi mootorpaate nimetas.
Zack vaatab mulle otsa ja teeb grimassi. Võib-olla saab ta aru, mida ma mõtlen.
„Kas ma olen sinu meelest juba samasugune nagu Sven?“
Ta nimetas isa alati Sveniks. Kuigi Sven oli kõik need aastad ka talle isa eest. Päris oma isa ei saa ta mäletadagi, sest too jättis ema maha juba siis, kui Zack oli beebi. Ometi keeldus Zack Sveni isaks kutsumast. Tema jaoks olid nad ema ja Sven.
„Navigare necesse est,“ pomisen ja olen üllatunud, et see on mul ikka veel meeles. Purjetamine on hädavajalik.
Zack naeratab mulle laialt, valgete hammaste välkudes.
21
„Mul on hea meel, et sa tahtsid kaasa tulla.“
Mõtlen, et tahan vastata, aga tunnen, kui kare on kurk. Taipan, et see on esimene asi, mida ma pärast sadamast lahkumist ütlen.
„Me ei pea kaua merel olema,“ ütleb Zack seejärel. „Ainult seni, kuni tundub hea.“
Ma ei vasta. Ta tõmbab veidi sooti, pingutab purje. Automaatselt tõstame mõlemad korraga pilgu vimpli poole masti otsas, mis näitab tuule suunda. Kui ta on lõpetanud, võtab ta taas istet. Vaatab mind altkulmu. Soovin, et oleksin päikeseprillid ette pannud.
„Noh, ma mõtlesin … nüüd on ju kaks ja pool aastat möödas …“
Pööran näo ära. Mind ei huvita aeg. Aeg tekitab ainult stressi. Mis tähtsust sellel on, kui palju aega möödas on? Alles on jäänud lõpmatus. Igavik, millele ma suudan vaevu mõelda.
„Sa ei saa ju … noh, ennast alatiseks tuppa sulgeda. Lisaks on meil nii mõndagi, millest rääkida,“ ütleb ta. „Mis me teeme sellega, mis järele jäi. Näiteks purjekaga.“
„Eks ole vist kõige parem, kui sa selle endale võtad,“ ütlen kiiresti. „Mina ei oska ju purjetada.“
„Oskad ju küll?“ vaidleb ta vastu.
Muidugi oskad sa purjetada. Isa hääl peas. Ei, isa, ilma sinuta mitte, mõtlen.
„Ei, mitte nagu sina. Ma pole merel olnud alates …“ Arvutan mõttes, taipan, et minu viimasest purjetamisest on möödas kakskümmend aastat. „… teismeeast,“ lõpetan lause, et mitte öelda välja seda, mida me mõlemad mõtleme.
„Siis on nüüd tõesti viimane aeg,“ ütleb Zack. „Ja sellise ilmaga. Niisuguse palavaga ei saa linna jääda.“
Tal on õigus. Kuumus on pretsedenditu. Algul jälgisin uudistes uut ekstreemset ilma, nagu see ei puutukski minusse. Maailm
22
hakkas hukka minema. So what. See on juba niigi hukas. Kuid kuumus hiilis ligi ka mulle ja lõpuks ei saanud ma seda enam eirata. Enda korteris edasi peitmine ei olnud enam alternatiiv. Korter oli tulikuum ja kuigi mul olid kõik aknad lahti, ei olnud midagi hingata. Üritasin veebist ventilaatorit tellida, aga kõik olid läbi müüdud.
Zacki suu liigub sosistades.
„Bavaria, Hallberg-Rassy, Arcona …“
Ta märkab, et ma vaatan teda, ja naeratab, peaaegu punastab. Osutab ühele paadile taamal.
„See on Arcona.“
Ta loetleb lahel liikuvaid purjepaate. Täpselt nagu isa.
Siin koos Zackiga istuda on nii harjumuspärane ja samal ajal nii harjumatu. Käime kikivarvul teineteise ümber, meie suhe on õrn nagu munakoor. Nii palju on juhtunud. Nii palju on ütlemata. Mõtlen taas, miks ma nõustusin kaasa tulema. Võib-olla terapeudi pärast? Ma ei suutnud enam tema pettunud nägu näha. Miski minus tahtis olla meele järele. Olla tubli patsient. Teha edusamme. Vähemalt teda rõõmustada.
Olen kaugelt liiga pikka aega loid olnud.
Olen tüütuseni kuulnud, et lein võib olla väga erinev. Pole olemas üht ja õiget leinamise viisi. Ja ometi tundub, nagu arvataks, et mina leinan valesti. Isegi minu terapeut näib nii arvavat. Ta räägib valla päästmisest. Lahti laskmisest. Et endal peaks lubama. Nutta, karjuda, tunda. Aktsepteerida. Ta räägib rituaalidest, punkti panemisest, teiste samas olukorras olevate inimestega rääkimisest.
Enda sulgemine korterisse on vale. Olevikus ja mitte minevikus rääkimine on vale.
Must lind kraaksub mu rinnas.
23
„Võib-olla ma …“ ütlen ja osutan kotile, mis on endiselt minu kõrval.
Ma ei oota vastust, vaid lähen paati sisse. Hoian korralikult puust käepidemetest kinni ja ronin selg ees, nagu väiksena. Enne kui ma ringi jõuan vaadata, neelan kiiresti veega alla ühe rahusti, siis saan lõdvestuda ja pilgu tõsta. Paat kõigub ja puust sisustus nagiseb, siin sees on helid võimendatud. Lõhnab õrnalt tiikpuu ja petrooleumi järele. Näeb välja täpselt nii, nagu ma mäletan. Näen vaimusilmas ema kergelt roostes pliidi kohal seismas. Isa, kes võtab messingist õlilambi ja paneb selle põlema, et me akusid ei raiskaks. Teismelist Zacki, kes vedeleb ühel sohval ja mängib elektronmängu ja küsib, millal me kohale jõuame. Tunnen sulavõi ja kaaviariga näkileibade maitset. Sääsetõrjevahendi ja niiskete tekkide lõhna. Näen kaardipakki, kus ärtu viie tunnevad kõik ära, sest Zack sai ükskord kaotades nii vihaseks, et hammustas seda.
Minu ja Zacki lapsepõlv. Nüüd oleme järel veel ainult meie.
Rebecka Edgren Aldén (snd 1972) tegi kirjandusliku debüüdi 2015. aastal põnevikuga „Kaheksas surmapatt“ („Den åttonde dödssynden“), mille Rootsi Krimikirjanike Akadeemia valis aasta parima debüüdi nominendiks.
2020. aastal ilmunud psühholoogilise põneviku
„Deadline“ loomiseks sai 15 aastat ajakirjanikuna tegutsenud Aldén ainest meediatööstusest.
Sama tuttav kui ajakirjanikuelu, on kirjanikule ka meri – juba lapsepõlvest peale on enamik ta suvedest möödunud Stockholmi saarestikus. Merepäästesarjaga, mille avaraamat on „Mustad purjed“, naaseb ta taas endale tuttavasse keskkonda.
foto: linda broström
