115
seitsmes jagu Erastamine Juba 1988. aastal olid Eesti ajakirjandusse ilmunud uued nimed: Pärnu Postimees, Sakala ja Läänlane. 1990. aastal vahetas Noorte Hääle välja Päevaleht. Edasi jätkas visalt Edasi nime all, ehkki juba 1986. aasta lõpul olime Tõnu Laagiga arutlenud Postimehe tagasitoomise teemal. Laak arvas tollal, et Edasi on rahva teadvusse juured sedavõrd sügavale sisse ajanud, et pole mõtet Postimehega tormata. Olin üldjoontes samal arvamisel. Edasi nimel ei olnud midagi häda. Meie ei pidanud esiküljel kandma nime Pärnu Kommunist (Pärnu Postimehe eelkäija), Tee Kommunismile (Viljandi Sakala) või Töörahva Lipp (Haapsalu Läänlane). 1989. või 1990. aastal ei oleks Postimehe nime kasutuselevõtt tekitanud poliitilisi tõmblusi. Aga mul olid mõned mõtted, miks Postimehega kiirustamine näis ebamõistlik. Tundus kõlvatu anda välja ajalehte Postimees, mis on Tartu linna ja rajooni parteikomitee häälekandja. See olnuks justkui Postimehe nime määrimine. Postimehega seondus minu teadvuses midagi pühalikku. Mu juhtideeks oli kõigepealt võidelda välja lehe iseseisvus, mis annaks võimaluse asetada Postimees sündsale alusele, ja võib-olla just see oligi viivitamise tegelik tagamõte – vältida Postimehe nime ja tema üle käivate õiguste surumist nii sügavale riigi sülle, et hiljem oleks neid sealt raske tagasi saada. Ajal, mil puudus igasugune selgus tulevaste omandisuhete asjus, oli kasulik hoida Edasit otsekui puhvrina riigi- ja erahuvide vahel. 1989. aasta kulus selleks, et veenda kirjastust Perioodika, kes oli Edasi de facto omanik: isemajandamise idee ei tohi pidama jääda riigi tasandile. IME projekt, mille vahulelöömisele olin ise kaasa aidanud, oli ettevõtete juhtide peades juba hakanud võrseid ajama. Näiteks Tartu sidesõlme ülem
116
asus seisukohale, et tema enam pühapäeviti ajalehte laiali ei kanna, sest postiljonid tahavad ka puhata. (1991. aastal alustaski Postimees ilmumist esmaspäevast laupäevani.) Raske oli postiülematega vaielda, kui nad lõid lauale põhitrumbi: ei ole olemas ainsatki dokumenti, mis kohustaks postiettevõtteid ajalehti laiali kandma. Postiteenus on kirjade, mitte ajalehtede jaoks. Minu vastuargument põhines ajalehtede perioodilisusel ja mahtudel, mis igapäevast kirjakandevõrku püsti hoiavad. (Kirju ei saabu ju x punkti igal päeval ja kui ajalehte poleks, tuleks postiljonidel ühe kirja pärast läbida arutuid distantse, mis nõuab tohutuid kulusid.) Siis avastasin ühe dokumendi, Lenini dekreedi 1922. aastast, mille järgi ajalehe viimine rahva kätte on riigiposti kohustus. Aga selle dokumendiga ei kõlvanud 1989. aastal enam vehelda. IME oli hakanud pähe ka väiksematele postkontoritele. Kõik nad küsisid kojukandeteenuse eest kõrgemat hinda. Ja õigusega nõudsid, sest mis kasu oli postil lehtede kojukandevõrgust, kui me selle ülalpidamise eest maksime vaid peenraha. Aga kahjuks ei saanud me rohkem maksta, sest ühe ajalehe hind – 3 kopikat – oli riigi poolt justkui igaveseks ajaks külmutatud. Samal ajal maksis päts leiba 20 kopikat ja kilo vorsti (mida pahatihti ei olnud küll saada) 4 rubla. Olin lehejuhtide seas üks väheseid, kes nõudis ajalehele kõrgema hinna kehtestamist. Enamik mu kolleege protestis võimaliku hinnatõusu vastu. Hirm oli arusaadav – kõrgem hind võib lugejatele üle jõu käia. Aga millalgi pidime ometi tunnistama, et Eesti ajalehtede tiraažid on ebaloomulikult suured vaid seetõttu, et leht tuli koju peaaegu tasuta. Ja seetõttu neid tellitigi kolme-nelja kaupa. Kui Savisaar tuli võimule, kasvas riikliku hinnakomitee roll veelgi. IME turuletooja ei julgenud turgu usaldada ning asus hinnatõusu administratiivsete võtetega ohjama, ilmselt muretsedes isikliku populaarsuse pärast. Vajadus Edasit ise majandada muutus hädavajaduseks. Post ei tahtnud meie lehte subsideerida ja meie ei tahtnud omateenitud rahast ülal pidada ajakirju Looming, Teater. Muusika. Kino, Akadeemia ja mida kõike veel. Kirjastusel Perioodika oli mõistlik direktor – Uno Sillajõe. Pärast kerget solvumist (Ma ju tahtsin Unot, tõepoolest head inimest, hüljata!) nõustus ta 1990. aasta mais Edasi majandamisõiguste üleandmisega väikeettevõttele PM. Need õigused tähendasid rekaami ja kuulutuste müüki, lepinguid, vara soetamist jne. Väikefirma asutajateks olid Perioodika ise ja Edasi toimetus.
Seadusesõna järgi oli väikefirma riiklik moodustis, kuid olemuselt täiesti iseseisev. Järgmine loogiline samm oli Tartu lehe kirjastamisest sisuliselt kõrvale jäänud Perioodika lõplik taandumine. 27. detsembril 1990 andiski kultuuriminister Lepo Sumera välja käskkirja, millega Edasi läks Perioodika alluvusest kultuuriministeeriumi otsealluvusse eraldi majandusüksusena. Paraku kujunes uus seisund Postimehe jaoks võitluseks elu ja surma peale. Kultuuriministeerium pesi oma käed Postimehest otsemaid puhtaks. 28. jaanuaril 1991 jäi Postimees tõenäoselt esimest ja loodetavasti viimast korda oma ajaloos ilmumata paberi puudumise tõttu. NSV Liidu Varustusministeerium oli Eesti NSV-le 1991. aastaks eraldanud vaid 60% vajaminevast paberikogusest ja sellega kaeti esmajoones EKP Keskkomitee Kirjastuse väljaannete (Rahva Hääl, Sovetskaja Estonija, Päevaleht, Molodjož Estonii, Maaleht) vajadused. „Tahtsite ise olla, hankige siis ise ka paberit,” kostsid riigi palgal olevad varustajad Postimehe nõudmiste peale. „Või minge Kohilasse!” (Väga väikese jõudlusega Kohila paberivabrikust sai oma paberi Eesti Ekspress. Postimehe paberivajadused olid Ekspressi omast kümme korda suuremad.) Algas ajajärk, mil Postimees pidi ainsa riigi omanduses oleva ajalehena ise hankima kõike, mida üks ajaleht ilmumiseks vajab. Palkasime oma varustajad, kelle osava töö tulemusena hakkasid paberivagunid Venemaalt Kondopoga tehasest jälle Tartu poole liikuma. Ainult et hind, mida Postimees pidi paberitonni eest maksma, ületas nn fondipaberi hinna (mida nautisid Tallinna lehed) seitsmekordselt. Seepärast ei olnud Postimehel võimalik jätta tellimishinda samale madalale tasemele, millest Rahva Hääl ja Päevaleht endist viisi kinni hoidsid. Ent me ei tohtinud turušokki kogu selle õuduses lugejate kaela veeretada. Meil ei olnud illusioone selle koha pealt, et kui tekib sundolukord, kus tuleb valida ajalehe ja leiva vahel, eelistavad ka kõige lojaalsemad lugejad seda, mis täidab kõhtu. Me vajasime raha, nooblimas sõnapruugis – investeeringuid. Ent investeerida saab üksnes omanik. Postimehel ei olnud seniajani omanikku. Ja isegi kui oleksime leidnud kuldaväärt omaniku, ei olnud nägemisulatuses seadust, mille alusel ajalehte erastada. Nüüd selgus, et hoolimata kultuuriministeeriumi leigest suhtumisest Tartu lehte ei olnud Perioodika kirjastuse alt äraminek siiski võrreldav vihma käest räästa alla sattumisega. Ainult tänu välja võideldud eristaatu-
117
118
sele olime subjekt, kes võis alustada „selgitustööd” riigi kõige kõrgemates instantsides. Perioodikasse kuuludes poleks meie ninaots kellelegi nähtav olnud, iga riigiametnik, kelle poole pöördunuksime, vastanuks kõrgilt: „Ajage oma asju Perioodikas, see on teie kirjastus!” Ent vanemateta last, viletsuses virelevat orbu ei tõrju kõrvale ükski inimene, kel vähegi südant sees. Ainus külma kõhuga ametnik oli Mart Ummelas kultuuriministeeriumist. Tema teatas, et pole vahet, kas anda välja ajalehte või teha sokke. Ka erastada tuleks mõlemat ühteviisi. Mina püüdsin Postimehe veergudel (11.02.1991 ilmunud artiklis „Ajakirjandusest ja sokkidest”) selgitada, et vahe on suur. Sokid on standardtoodang, ajaleht mitte. Ajaleht sünnib iga päev uuesti. Sokitegija ei pea oma tehtut tingimata ise jalga panema. Seeeest ajaleht ja tema tegijad on lahutamatud. Ajalehe tähendust ei moodusta niivõrd tema materiaalsed väärtused, vaid tegijate ja lugejate suhe. Selgitasin oma arusaamu majandusministeeriumi ja kultuuriministeeriumi juhtidele nii silmast silma kui faksi teel. Esimeses töötas mitmeid teadlasi, keda IME oli Edasile lähendanud, teist juhtis ministrina Lepo Sumera, kellega olin tutvunud Austraalia-reisi ajal. Kõik nad põhimõtteliselt nõustusid sellega, et Postimees tuleks üle anda tema tegijatele. Ent kuidas? Siinkohal võib mälu mind alt vedada, aga mulle tundub, et mõttele kasutada Postimehe erastamiseks väikeprivatiseerimise seadust tuli esimesena IME üks eestvedajaid Erik Terk. Peaminister Edgar Savisaar tuli selle ideega kaasa. Enamgi veel – otsus „privatiseerida ajaleht Postimees tema töötajatele” võeti 29.07.1991 vastu valitsuse väljasõiduistungil Tartus. Mu meelest oli Savisaare tookordne Tartusse tulek (koos Postimehele üliolulise otsusega) žest, millega ta tahtis tunnustada meie IME-aegset koostööd. Minu ja Savisaare suhted olid paaril viimasel aastal jahenenud (nad ei olnud kunagi olnudki kuigi tihedad), seepärast võis ju oletada, et meile meelepärase otsusega lootis ta Postimeest enda poole kallutada (mida ei juhtunud). Postimees oli esimene ja ainus ajaleht, mis erastati kaupluste ja sööklaterestoranide erastamiseks mõeldud väikeprivatiseerimise seaduse alusel. Teiste lehtede erastamiseks võttis Savisaare valitsus 28.11.1991 vastu otsuse, mis nägi ette kõigi riiklike väljaannete erastamist avaliku enampakkumise vormis. Enampakkumisele minevate lehtede loetelus olid teiste seas Rahva Hääl, Päevaleht, Maaleht ja Õhtuleht. Maakonnalehtede tulevik jäeti maakonnavalitsuste otsustada. Võib vaid spekuleerida, mis kõik läinuks Eesti
ajakirjandusturul teisiti, kui Savisaarel olnuks aega ja järjekindlust seda otsust ellu viia. Kas Postimeest puudutav erandlik otsus oli teiste suhtes ebaõiglane või ülepea ebaaus? Üldsegi mitte. Mitte ükski teine väljaanne ei alustanud juba 1989. aastal enda lahtihaakimist riigi küljest. Meile kõige raskematel aegadel kasutasid Tallinna konkurendid reipalt neid hüvesid, mida NLKP Keskkomitee Asjadevalitsuse süsteemi kuulumine pakkus. Postimees pidi oma vabaduse eest kõrget hinda maksma. Jutt ei ole ainult paberi hinnast. Poliitiline hind oli ka suhtelisel avatusel, mida 1980-ndatel aastatel ainult Edasi võis endale lubada ja mille jätkuks oli IME. Seega oli meil 29.07.1991 käes valitsuse otsus Postimehe erastamise kohta tema töökollektiivile. Paari nädala pärast asutasime aktsiaseltsi AS Postimees. Ühe aktsia võisid osta kõik, kes asutamishetkel Postimehes töötasid, samuti inimesed, kes olid varasemal ajal Edasis vähemalt viis aastat töötanud. Aktsia hind oli 1000 rubla (ligikaudu sama suur oli ajakirjaniku kuupalk). Aga seda raha ei pidanud keegi oma taskust maksma – firma tasus töötaja eest. Riik ei kirjutanud meile ette aktsiaseltsi moodustamise reegleid. Ma kujundasin need ise. Hiljem on paljud imestanud, miks ma mõtlesin välja läbinisti „sotsialistlikud” tingimused, mis kehutasid aktsionäriks astuma igaüht, kes oli kas või kaks kuud Postimehes töötanud. Aga mille alusel tulnuks aktsiaid jagada? Staaži järgi? Mõni inimene on ühe aastaga firmale rohkem andnud kui teine kümnega. Jätta igaühele õigus osta oma raha eest nii palju aktsiaid, kui ta soovib? Aga kas see raha enam oleks oma raha? Tõenäoselt selguks õige pea, et suure aktsiapaki omandanud töötaja selja taga on mõni kütuse- või metalliärikas. Siis ei ole kaugel aeg, mil kogu aktsiaselts võib sattuda selliste majaväliste jõudude kontrolli alla, kes ei pruugi olla Postimehe suhtes heatahtlikud. Aga miks ma ise ei kasutanud soodsat võimalust nutika pettemanöövriga kantida endale kontrollpakk või vähemalt märkimisväärsem osalus? Reeglid olid ju minu teha. Vastan keerutamata: ju siis ei ole minus piisavalt eraettevõtja pisikut. Mul ei olnud teistest oluliselt rohkem raha ja isegi kui oleks olnud, ei oleks seda olnud sel määral, et firmat raskustest välja vedada. Raha olnuks nagunii juurde vaja. Aga ma ei tahtnud olla isiklikult sõltuv ühestki varifinantseerijast.
119
120
Kõigis oma tollastes esinemistes kaitsesin seisukohta, mille järgi lehti ei tule toimetustele erastada mitte sellepärast, et tekiksid arenguvõimetud kolhoosid, vaid sellepärast, et toimetus oskab paremini kui keegi teine valida ajalehele vastutustundlikku, väljaande sõltumatust respekteerivat omanikku. Lõpuks peaks kaugemale ja avaramalt vaatav omanik selgepiiriliselt eristuma töökollektiivist. Ma ei ole kunagi uskunud tööandjate ja töövõtjate puntratantsu. Mõistsin väga hästi, et 76 aktsionäri vahel pihustunud AS Postimees ei suuda ajalehele pikemaks ajaks stabiilsust tagada. Ma ei kartnud siiski, et toimetus võõra rahaga otsekohe lõhki kistakse. Uskusin, et ausus on andnud Postimehe juhtkonnale (kõik me ostsime vaid ühe aktsia) keset vohavat röövkapitalismi sellise autoriteedi ja usaldusevaru, millega on võimalik töötajaid enda poolel hoida. Vähemalt mõnda aega. Aga raha oli ikkagi vaja. Hädasti. 6.09.1991 astusid Postimehe majja Gildi 1 koolivennad Robert Lepikson ja Raul Rebane. Rebane oli kaasas teejuhina, sest metallifirmat Avantek juhtinud Lepikson ei teadnud, kus Postimees asub. Rebane teadis, ta oli Peegli kooli aasta enne mind lõpetanud. Lepikson, otsese jutuga mees, teatas, et riigivanem Jaan Tõnissoni poeg Heldur Tõnisson tahaks Postimehe juhtidega Stockholmis kohtuda. Teema: Postimees ja tema tulevik. Uudis valitsuse otsusest Postimees erastada oli jõudnud Läänemere vastaskaldale, ilmselt Lepiksoni vahendusel – Avantek kuulus Tõnissonile. Lendasime Stockholmi kolmekesi – Robert Lepikson, tegevtoimetaja Vahur Kalmre ja mina. Kohtumine oli kokku lepitud 20.09.1991 kell kümme hommikul Stockholmi südalinnas asuvas World Trade Centeri pompöösses hoones. Selle viiendal korrusel asusid Tõnissoni firma Frankenburg AG üüripinnad: tagumises otsas Heldur Tõnissoni askeetlik kabinet, ees pika lauaga nõupidamisruum. Sinna me maandusimegi. Ei võinud aimata, et järgmise kuue aasta jooksul toob läbi avara halli tõusev klaasseintega lift mind sellesse ruumi veel kümneid ja kümneid kordi. Olin lugenud Jaan Tõnissoni pojast Ilmarist, kelle tema enda naine oli mõrvanud, aga ma ei teadnud midagi sellest, et omaaegsel Postimehe väljaandjal oli olnud veel teine poeg, kes pealegi on nüüd pururikas. Avakohtumise juures oli Helduri vennapoeg Tõnis Tõnisson, onust kakskümmend aastat noorem turjakas elavaloomuline mees. Nagu Heldur, rääkis ka tema laitmatut eesti keelt.
„Ma tulin just eile Ameerikast,” soovis Heldur põhjendada oma väsimust, millest mina ei näinud ainsatki märki. Heldur oli lüheldast kasvu, aga pigem sitke kui õbluke. Peagi selgus, et tal on elamine ka Šveitsis ning et tal on kehv kõrvakuulmine, aga see puue pole tingitud mitte sellest, et ta on 79-aastane, vaid on temaga lapsepõlves põetud haigusest saadik kaasas käinud. Heldur tundis huvi, kuidas meil läheb. Sellest, kes me oleme, oli Lepikson teda juba informeerinud. Mulle ei meenu, kes tegi esimesena vihje Postimehe aktsiate ostule või müügile. Olin pigem arvestanud võimalusega, et ainult viisaka kohtumisega meie Stockholmi-reis piirdubki. Igatahes oli Heldur Tõnisson igas olukorras kaval ärimees ega lasknud oma ostuhuvi kuigi suurena välja paista. Ettepaneku pidin tegema mina: 166 000 dollarit kolmandiku aktsiate eest. Olin arvutanud Postimehe väärtuseks umbes pool miljonit dollarit. Tõnisson palus mõtlemisaega. Tegime Vahuriga koridoris aega parajaks. Alles poole tunni pärast kutsus Tõnis Tõnisson meid tagasi. „Olen nõus,” ütles Heldur asjalikult. „Väga hea,” rõõmustasin. „Te ilmselt teate, et aktsiakapitali laiendamise otsuse peab meie aktsionäride üldkoosolek heaks kiitma.” „Saan aru. Aga, härra Kadastik, te peate arvestama sellega, et see ei ole äriline otsus. Ma tahan Postimeest toetada emotsionaalsetel põhjustel.” Noogutasin mõistvalt. Liftiga maa peale laskudes hakkas mulle tunduma, et küsisin liiga vähe. Aga kuidas ma pressin Jaan Tõnissoni pojalt raha välja! Ennemini peaksime meie talle, mitte tema meile maksma! „Sel pole absoluutselt mitte mingit tähtsust, mida Tõnisson maksab praegu,” lohutas mind Robert Lepikson. „Vanamehel on pappi nagu muda. Raha alles hakkab tulema!” Seda oli hea kuulda. Kümne päeva pärast tuli AS Postimehe pangaarvele miljon rubla Avantekilt. „Kui aega saate, tulge vormistage laenuleping ära,” ütles Robert Lepikson suurustlevalt. Vormistasime lepingu ja poole aasta pärast, enne tähtaega, maksime raha tagasi. Lepikson oli selle miljoni tolleks ajaks juba unustada jõudnud. 1991. aasta oktoobris tegi Heldur Tõnisson esimese sissemakse ja liitus Postimehe omanike ringiga. Mõned aktsionärid küll kahtlesid, kas Jaan
121
122
Tõnissoni poeg on elav inimene või fantoomaktsionär, kelle nime taha peidan ennast mina. Mõned ärilisemalt mõtlevad noored ajakirjanikud (Aavo Kokk, Hannes Tamme) taipasid, et kolmandiku aktsiate omanik kontrollib väikeaktsionäride huvide lahustumise olukorras sisuliselt kogu firmat, ja seepärast olid nad Tõnissoni tulekule ettevaatlikult vastu. Need, kes nägid parema meelega iseennast firma juhtidena, kartsid, et Tõnisson kui praeguse juhtkonna partner kinnistab kehtiva võimu. Tegelikult ei olnud mul üldse ettekujutust, kas ja kui kaua soovib Heldur Tõnisson mind Postimehe eesotsas hoida. Mul ei olnud temaga lepingut ei ametikoha säilimise ega aktsiate omandamise peale. Pidin ennast Tõnissonile alles tõestama. Ennekõike hoidsid mind ametis mu alluvad. Ma arvan, et see on iga juhi parim töögarantii: juhi nii, et inimesed tahaksid, et sa oled nende juht. (Ei maksa sugugi arvata, et alluvad tahavad oma ülemusena näha iseloomutut pastlanahka.) Aktsionäre, kes hääletasid Heldur Tõnissoni tuleku ja seeläbi minu kui tema maaletooja vastu, võis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Valitsus oli küll otsustanud Postimehe tema töökollektiivile erastada, kuid ühtki dokumenti väljaandmisõiguse ülemineku ja varade hindamise kohta ei järgnenud. Elu kulges edasi vanades rööbastes. 18.10.1991 kirjutas kultuuriminister Lepo Sumera alla käskkirjale, mille järgi tuli „ajalehe Postimees peatoimetaja Mart Kadastiku ametipalgaks kuus määrata alates 1. oktoobrist 1991. a. rbl. 1500.–”. Alles 1992. aasta algul asusid kolm eksperti Postimehe toimetuse põhi- ja väikevahendeid hindama. Esimene ekspert leidis, et AS Postimees on riigilt vahendeid välja pumbanud ja peaks 300 000–400 000 rubla tagasi maksma. Teine ekspert jõudis risti vastupidisele tulemusele, kinnitades, et riikliku lehe väljaandmine tõi eraaktsiaseltsile kahjumit. Kolmas ekspert soovitas kasutada nullvarianti – keegi ei ole kellelegi võlgu. Heldur Tõnissoni tulek andis meile lisaargumendi ülevõtuhinna allapoole nihutamiseks. Kirjutasin Riigivaraameti peadirektorile Ardo Kamratovile, kelle korraldada oli Postimehe erastamine, dramaatilises toonis: „Tingimused, millega Postimees antakse või ei anta tagasi tema ammusele moraalsele omanikule, näitavad, kas Eesti Vabariigi tänane võimkond tahab vältida ajaloolise ülekohtu kordumist või mitte. Loodame õiglasele otsusele.”
See kiri, tunnistagem, ei olnud päris korrektne. Esiteks, väljend „moraalne omanik” on sisutühi. Pojal ei ole isale kuulunud ajalehega vähimatki juriidilist puutumust. Teiseks, seda ajalehte, pankrotistunud Postimeest, ei võtnud Jaan Tõnissoni käest ära mitte Nõukogude võim, vaid Konstantin Päts. Kas Ardo Kamratovi kohuseks on Pätsu patte heastada? Aga võiks ju, oli minu arvamus. Mu sisetunne ei öelnud ilmaasjata, et Tõnissoni nimi mõjutab otsustajaid. Järgnevalt teatasin Riigivaraametile: „Riigil ei ole õigust küsida raha väljaande eest, mida riik ei anna välja ning mille kaubamärgi kasutamiseks puudub tal ka õigus. Kaubamärgi Postimees on nii rahvusvaheliselt kui Eestis registreerinud AS Postimees.” Riigivaraamet oli sattunud kimbatusse ja delegeeris Postimehe erastamisprobleemi lahendamiseks kultuuriministeeriumile. 15.02.1992 tegi Tiit Vähi äsja ametisse astunud valitsuse kultuuriminister Märt Kubo Postimehe peatoimetajale meelehead: „Alates 1. veebruarist 1992. a. määrata Mart Kadastiku ametipalgaks rbl. 3150.–”. Oli muidugi tore, et riik püüdis inflatsiooniga võidu kapata. Ent kahjuks ei saanud ma härra ministrit lahkuse eest tänada. Kirjutasin Märt Kubole: „Ilmselt võlgnen Teile selgituse, miks mul ei ole võimalik seda palka vastu võtta. Kultuuriministeeriumil ei ole juba rohkem kui pool aastat olnud Tartus oma raamatupidajat, kes arvutaks ja maksaks mulle välja palga. Riiklikku toimetust ei eksisteeri enam – kõik töötajad läksid üle aktsiaseltsi Postimees. Ainsana ei kirjutanud formaalset lahkumisavaldust peatoimetaja, st. mina, ehkki palka saan ka mina aktsiaseltsist, mille juhatus on mu valinud peatoimetajaks. Pidasin vajalikuks säilitada formaalset vahekorda riigiga sel põhjusel, et oleks keegi, kes üleandmisaktile alla kirjutaks.” Sellele kirjale reageeris minister Kubo kohe. 12.03.1992 kirjutas ta alla käskkirjale, millega Postimehe väljaandmise õigus anti üle aktsiaseltsile Postimees. AS Postimees tasus tema kasutusse jäänud varade eest 50 000 rubla. Mõned lauad ja toolid viis kirjastus Perioodika ajakirja Eesti Loodus toimetusse. Postimees oli nüüd vaba nii vaimliselt, majanduslikult kui juriidiliselt.
123