SUVETÜDRUKUD
Inglise keelest tõlkinud Marianne Ots
ENNE
On nii palav, et kaua õues olla ei jaksa. Higi hakkab vaikselt mu peanahka niisutama, koguneb juuksejuurte vahele ja voolab rangluuõnarustesse. T-särk kleepub selja külge ja mu käsivarred on roosakaks tõmbunud, praeguse aastaaja kohta ebaloomulikult kõrvetava päikese käes hakkavad reie ülaosas ühele kummalisele naharibale villid tekkima. Surun varbad niiskesse liiva ja tunnen talla all pisikese merekarbi teravat äärt.
Palun ära lase tal ilma minuta lahkuda, mõtlen. Ma teen ükskõik mida. Ta lihtsalt peab mulle järele tulema, ma vajan seda.
Sealtsamast liivalt näen ma kaid. Merest kerkib logu puidust platvorm, millele ma mitu kuud tagasi väsinu ja merehaigena esimest korda astusin. Kai külge on seotud väike erksinine paat, mis seal aeglastel tõusulainetel loksub. See sõidab kümne minuti pärast välja ja mina peaksin olema selle pardal.
Kui ma hommikul siia jõudsin, oli kail kõik vaikne. Nüüd kihab see inimestest, kärsitud turistid ootavad järjekorras, et paadile saada. Lained libisevad mu jalgadele lähemale ja niisutavad maad mu kandade all. Kui soolane vesi mu varbaotsa nilpsab, hakkan ma värisema.
7
Ainult paar minutit veel. Paar minutit veel ja ta jõuab siia.
„Rachel!“
Keegi lehvitab mulle, ereda taeva taustal joonistub välja vaid siluett. Tõstan käe varjuks silmade kohale ja näen, et see on Helena. Ta kõnnib kiirelt, pooleldi sörgib, ja minu kõrvale maha varisedes hingeldab, nagu jääks õhk talle kurku kinni. Helena juuksed on niisked ning ta kaelale on hakanud tekkima sädelevad soolakristallid, valge teraline välgatus, mis jookseb ühe pika triibuna lõualt rangluuni.
„Talle tuldi järele,“ ütleb Helena hingetul käriseval häälel. „Täna hommikul.“
Mina juba raputan pead ja ukerdan püsti.
„Ei,“ ütlen.
„Nad ei leidnud teda üles. Ta oli juba enne lahkunud. Ta pääses minema.“
Mul kulub natuke aega, et leida sõnu, mis annaksid tähenduse neile tuttavatele kujunditele, mida Helena oma suuga moodustab.
„See ei ole võimalik.“
„Ma käisin majas. See on tühi.“
„Sa valetad.“
„Me teadsime, et nii võib juhtuda, Rachel. Me teadsime ju, et lõpuks tullakse talle järele.“
Korjan oma kotid kokku ja hakkan kiirustades minema komberdama. Mu jalanõud jäävad liiva sisse kinni ja ma kummardan, et need jalast tõmmata. Viskan need maha, et saaksin joosta tänavale, Helenast kaugemale ja tema poole. Peatan viipega ühe auto, kohalik mees jätab auto seisma ja vaatab mind murelikul pilgul – ma olen paljajalu ja kotihunniku all küürus.
8
Pahvatan aadressi välja ja sirutan tema poole rahapataka, see on kogu mu paadipileti jaoks hoitud summa.
„Palun,“ ütlen. „Ma maksan teile.“
Mees raputab pead, ilmselgelt peab ta mu muret millekski halvaendelisemaks. Hetke pärast meenub mulle, et täpselt nii ju ongi.
„Raha ei taha,“ ütleb mees. „Ma viin su koju.“
Kui auto mäest üles ja kailt eemale veereb, püüan end kokku võtta. Hingan sügavalt ja meeleheitlikult, tõmban õhku nina kaudu sisse ja lasen selle pikkade tugevate pahvakatena suu kaudu välja. Mu nägu on märg ja kui pisarad mulle huultele jõuavad, maitsevad need sama soolaselt nagu meri. Samal ajal kui juht keerab rooli nii vilunult, nagu suudab teha vaid keegi, kes on nende peadpööritavate teede lähistel üles kasvanud, heidab ta tahavaatepeeglisse ärevaid pilke.
„Kõik korras?“ küsib ta.
Noogutan.
„Küll saab korda,“ vastan. „Peab saama.“
Kui mitu korda olen ma roninud mäest üles sellesse valgesse majja, veetnud seal öö ja hommikul peapööritusega lahkunud?
Mäletan, kui ta esimest korda mulle auto järele saatis ja ma panin selga kõige ilusama kleidi, mis mul kaasas oli. See oli lendlev valge kleit ja ma tundsin end selles nagu Kreeka jumalanna. Aga see oli muidugi enne. Enne seda, kui kuulujutud hakkasid suveõhku tarretama nagu lähenev marutorm. Enne seda, kui saarele saabusid politseinikud, kelle vormid mõjusid keskpäevases päikeses ängistavalt tumedatena. Enne seda, kui surnukeha randa uhuti. Ma kuulsin, et ajaks, mil tüdruk leiti, oli ta lebanud rannal juba tunde, nahk mereveest pundunud, nägu tundmatuseni muutunud.
9
„Siin?“ küsib juht.
Noogutan ja pühin nutust paistes põski.
„Siin jah.“
Jätan kotid tee äärde ja jooksen puidust ukseni. Näen kohe, et see on lahti. Tema ei jätaks seda kunagi niimoodi lahti. Ta muretseb alati, et baar ka ikka öösiti lukku saaks. Hüüan ta nime ja astun jahedasse varjulisse esikusse. Esialgu näib kõik endine: sepistatud raudkujuke kohvilaual, valge vaip trepi ees. Kuid ukse kõrval kausis ei ole tema võtmeid, tema jakk ei ripu enam nagis, kust seda on hea õhtul jaheda tuule kaitseks selga haarata. Torman ülakorrusele ja hüüan teda veel ja veel.
Tema magamistuppa jõudes ma juba nutan – mu kurgupõhjast pääsevad valla metsikud nuuksed. Riidekapi uksed on lahti tõmmatud, särgid riidepuudelt maha rebitud, nagu oleks keegi kiiruga lahkunud. Voodilinad on voodilt kistud ja põrandal lebab katkine lamp, nagu poleks selle lõhkujal olnud aega enda järelt koristada. Rõduuks on irvakil ja õhukesed kardinad lehvivad õrnalt tuules, nende liikumine on absurdselt rahulik selle kaose taustal, mille ta endast maha on jätnud.
Korraks tundub, nagu peaks kõik seisma jääma. Maakera pöörleb edasi. Päike paistab edasi. Aga tema on läinud. Heidan kõhuli voodile ja püüan tabada ta lõhna. Hingan sisse, lootes tunda ta tualettvee hõngu, nagu oleks ta osakese endast siia maha jätnud, kuid hiiglaslik valge madrats lõhnab vaid pesuvahendi järele. Ma ulun patja, mind ei huvita, kas keegi võib seda kuulda, mu keha tõmbub voodil vibuna looka. Maja mu ümber on sünge ja vaikne, nagu poleks siin juba aastaid kedagi elanud. Nagu poleks keegi meist siin kunagi käinudki.
10
NÜÜD
On talumatult palav.
Kuumus tungib mu kopsudesse ja keerab end riiete all niiskete ihuvoltide vahele sõlme. See muutub mu naha vastas libedaks ja jätab reite tagakülgedele higitriipe. Vahatasin enne puhkust jalgu, sest muretsesin, milline mu kahvatu nahk päikesevalguses välja näeb. Võib-olla muretsesin teistegi asjade pärast, lootsin, et see reis sütitab taas kire, mis mu abielus kuhtunud oli. Nüüd aga vaatan oma abikaasat kerge vastumeelsusega. Ta kaenlaalused on niisked ja määrivad särki, mille ta on selga pannud spetsiaalselt meie viimaseks siinseks õhtuks. Ta silmitseb merd, aga ma tean, et tema ei näe seda samamoodi nagu mina. Tema jaoks võiks see olla ükskõik mis. Ükskõik milline vaade ükskõik kus. Mulle aga jutustab see tõusuvesi saladusi, soolane õhk jääb alatiseks lõhnama lubaduste järele.
Meri tuletab mulle alati meelde toda suve. Tollal tundus kogu maailm käeulatuses olevat. Mäletan, kuidas ma istusin, varbad liivas, minu ees laiumas lõputu ookean, ja tundsin, et kogu universum on minu käsutuses.
„Kas tellime veel veini?“ küsib Tom.
Raputan pead.
„Ma olen tegelikult päris väsinud. Võtame arve.“
11
Tom noogutab ja viipab kelnerile. Ta teeb alati seda, mida mina tahan. Aastaid tagasi see meeldis mulle. Pärast kõike juhtunut tõi see kergendust. Nüüd soovin, et ta ei teeks nii. Et tal oleksid oma mõtted ja oma arvamus. Et ta ütleks mulle ei. Ma hakkan vist juba kartma, mida ma võin teha, kui see nii ei lähe. „Valmis?“ küsib Tom.
Ma olen liiga noor, et end niimoodi tunda, mõtlen, kuid noogutan ja kummardan maast kotti võtma. On palju asju, millest me teineteisega iial ei räägi. Las siis olla üks veel.
Rühime vaikides tagasi rendikorterisse. Rannaäärne tee on õhtusel ajal rahulik. Pered, kes seal päevasel ajal askeldavad, on juba lahkunud poodidest, kus müüakse täispuhutavaid madratseid, ja restoranidest, kus pakutakse odavat veini ning kus on lapsesõbralik pitsamenüü. Sillutisele on maha jäetud väljas veedetud päeva jäänused, võileivaümbrised ja hüljatud päikesekreemipudelid. See linnaosa on odavate reisipakettidega päikesekummardajatest turistide pärusmaa. Rannik, mis vanasti oli vaikne paik, on nüüd puupüsti täis hotelle ja neoonsiltidega baare, betoonehitisi, mis ähvardavad varjutada selle mägise saare rahulikku nõlva.
Kui Tom ütles, et reserveerib meile viimaseks õhtuks laua mõnes ilusas kohas, lootsin ma, et läheme ükskõik kuhu mujale. Näiteks mõnda neist sisemaa restoranidest, mis asuvad linnast kaugel kaljude vastu liibuvates villades, on hämaralt valgustatud ja tagasihoidlikult disainitud, et ümbritseva maastikuga ühte sulada. Olime niigi suurema osa puhkusest veetnud siit vaid mõne meetri kaugusel, lebanud rannas rätikutel ja teinud tagasiteel korterisse peatuse, et end soolaseid oliive ja fetat kurguni täis mugida. Kui ma taipasin, mis suunas me liigume,
12
haarasin kramplikumalt Tomi pisut niiskest käest ja manasin naeratuse näole.
„Ma jumaldan seda kohta!“ hüüdsin ma vaimustunult ja surusin talle põsele kuiva musi.
Tom näis endaga tapvalt rahul olevat ja mina soovisin, et poleks pannud selga oma lemmikkleiti, mille peenikesed õlapaelad mu päikesest põlenud nahka hõõrusid.
Saar on muutunud, aga ka mina olen muutunud. Mälu on kummaline asi. See omistab paikadele tähtsust, mis ajaga aina kasvab. Mida kaugemale jäi too suvi, seda maagilisemaks muutusid minu mälestused sellest paigast. Mäletan, kuidas ma paadiga siia sõitsin, sadam oli mähkunud õhtusesse siirupivärvi kumasse ja mu õlgu rõhus seljakoti raskus. Mäletan kohaliku alkoholi maitset, kuidas ma tantsisin, kuni luudkondid tuikasid ja keha muutus sulgkergeks. Mäletan tema suu maitset, tema naha kuumust, seda tunnet, et kui ma tema omaks ei saa, siis ma suren. Mida kaugemale see kõik jäi, seda müütilisemaks saar minu kujutluses muutus, sellest sai maailm, kus emotsioone tajuti nii teravalt, et see tegi peaaegu haiget, ja iga päev tundus, et kõik on võimalik.
„Sa ju ei arvanud, et ma unustasin, ega?“
Olen mineviku meenutamisega nii ametis, et vaevu märkan, mis toimub olevikus. Kui ma abikaasale otsa vaatan, märkan, et ta on ise oma üllatusega väga rahul. Ta silmitseb mind innukalt, oodates mu reaktsiooni.
„See on ju seesama koht, eks? See baar, kus sa töötasid?“
Loomulikult tunnen ma selle otsekohe ära. Baar on endiselt sama kaootiline nagu vanasti, logud puitastmed viivad madalasse majja, mida ümbritseb terrass. Piir sise- ja välisruumi
13
vahel on kergelt hägune, terrass on laudu täis ja mere hääl kajab seintelt vastu. Ukseava kaunistavad nüüd pisikesed tulukesed, üles riputatud lillevanikud püüavad mannetult matkida mingit tuvastamatut troopikateemat. Vanasti oli siin räpakam ja rahvarohkem. Vanasti tundus baar suurem, nagu oleks see olnud raskuskese, paik, mille ümber tiirleb kogu ülejäänud maailm.
Noogutan.
„Jah, aga ...“
„Noh, sa ei arvanud ometi, et me veedame terve puhkuse, ilma et oleksime kordagi siia dringile tulnud, ega ju? Ma olen üllatunud, et sa kohe esimesel õhtul siia ei tulnud ja ennastunustavalt shot ’e ei joonud.“
Tom nügib mind õrnalt ja ma tunnen, kui väga ta püüab.
„Tom, ma olen tegelikult väga väsinud ...“
„Ah, ära jama. Sa oled mulle sellest kohast aastaid rääkinud. Kas sa arvad, et ma olen nõus koju minema, ilma et me siin kas või ühe dringi teeksime?“
Vaatan talle otsa ja näen, kui meeleheitlikult ta soovib, et ma oleksin õnnelik. Ta on märganud mu rusutud olekut terve puhkuse aja, kuigi pole selle kohta sõnagi öelnud. Me ei oska kuigi hästi omavahel rääkida sellest, mida me tunneme või mõtleme. Tom näib lootusrikas, nagu võiks see üllatus kõik jälle korda teha. Ohkan vaikselt.
„Hea küll, üks drink.“
Vanasti ei olnud see lihtsalt üks odav baar keset labast turistilõksu. Kuusteist aastat tagasi oli see saar muust maailmast eraldatud, siia sai ainult paadiga. Siin käisid inimesed, kellel oli palju raha või aega, ja inimesed, kes põgenesid igapäevaelu eest mägedes asuvatesse puhkemajadesse või tegid
14
saarel peatuse oma seljakotireisi ajal. Enne seda, kui kõik said teada, et merevesi on siin täpselt parasjagu soe ning toit odav ja maitsev, enne seda, kui kortermajad hakkasid rannikule pressima ja turistid hakkasid nõudma ühe euro eest pinti õlut, tundus see paik salajane ja eriline. Vanasti ma teadsin, millistesse laudadesse ulatus jahe tuuleiil kõige paremini ja milliseid siirupisi kokteile sai kõige parema hinnaga. Vanasti võisin ma peast ette lugeda kõik vaadiõlled nagu lastesalmi ja veenda igaüht, kes kuulama vaevus, ostma mõnd kallimat veinipudelit. Vanasti olin ma täiesti teine inimene, mitte kellegi naine, kes laseb viia end baari, kuhu ta minna ei taha. Kui rotangtool mu reite tagakülgi kraabib, mõtlen korraks, kas mu kleit on liiga lühike. Ma saan paari kuu pärast kolmekümne viie aastaseks. Oli naeruväärne eeldada, et siiatulek paneb mind tundma end taas seitsmeteistkümnesena.
„Mida ma teile juua pakun?“
Teismeline tüdruk, kelle juuksed on paksu riidest patsikummiga kinni seotud, asetab meie vahele lauale soolapähklitega kausikese. Ta kannab musta T-särki ning ta käed ja jalad on pikad ja päevitunud.
„Veini?“ küsib Tom.
Raputan pead.
„Tekiilat.“
Vaatan ettekandjale otsa, meelitades teda mu joogivaliku peale muigama, aga tunnen ikkagi, kuidas Tom kulmu kergitab. Kui oled kellegagi kümme aastat koos olnud, tead talle otsa vaatamatagi täpselt, mida ta mõtleb.
„Jääb siis tekiila!“ ütleb Tom.
„Kaks?“
15