Proloog M E R I OL I J UST K U I lõputu, külm ja hall maastik. Nagu rulluv teras, pidevas liikumises ja valgena vahuta des, kui laine merepõhjas millegi vastas murdus. Prei li Vinderfelt nägi raamatukogu laial rõdul istudes ka jakaid silmapiiril kulli mängimas. Ta istus ratastoolis, mis krigises, kui ta merelõhna sisse hingamiseks natu ke ettepoole liikus. „Kas ta tuleb siia?” pomises preili omaette. „Kas kee gi tuleb üleüldse kunagi siia?” Ta tõmbas salli külma kaitseks õlgade ümber, hoides kortsulises käes tugevalt vana paberirulli. Tema pilk eksles allpool ehitiste ja tänavate virvarris, kandudes sealt sadade hallide kogudeni, kes liikusid kindlas rivis edasi. Nad kandsid raskeid kive, tsemendikotte ja raud talasid. Sõnagi lausumata kõndisid nad treppidel ja li bedatel tänavatel, muudkui edasi udusse. Ja seal üleval, veel kõrgemal, kui preili Vinderfelti pilk haarata suutis, kajasid tihkest udust vastu lakkamatud haamrilöögid.
5
Esimene peatükk
T
öökot ta k a n dus soe valguskuma ja tasa ne vihm krabises vastu akent. Alfred voltis tea te aeglaselt lahti. Pärgamentpaber tundus üsna vana ja kulunud. Vutlarisse oli natuke vett immitsenud ja see oli osa teksti ära kustutanud. Alfred pööras nüüd pilgu teda silmitsevatele sõpradele: Timmyle, kes suu rest õhinast sama hästi kui ronis tema kõrvale, Simo nile ja Floresile, kes istusid Alfredi vastas uudishimu like silmadega, ning Jasperile ja Kasperile, kes istusid kaksiratsi laua peal, märkmeraamatud valmis. Gribbeli-nõbude kord oli valvet pidada ja nad olid juba üle katuse teele lonkinud. Rasked ja rasvuvad ning paksude kaeltega, nagu nad olid, pidid nad taas kord redelilt katusele ronima. Õhtul oli rohkem sadanud kui praegu, seega olid sõbrad läbimärjad, kui nad õhtuselt patrullkäigult tagasi jõudsid. Nad olid õhinal rääkinud taevast alla kukkunud linnust ja sellega kaasas olnud teatest – teatest, millel seisis Alfredi nimi. 6
Simon oli magava linnu kätel eemale kandnud ja leidnud sellele väikese koha ühes laoruumis. Ta oli lin nu maha pannud, ettevaatlikult selle sulgi paitanud ja andnud linnule ka nime: Kurt. Pärast kange soojenda va tee joomist olid kõik sõbrad kogunenud suurde töö kotta, kus Alfred nüüd pärgamenti enda ees hoidis. Ta tõstis selle vastu valgust ja kibrutas laupa. „Noo?” küsis Timmy. Kõik silmitsesid Alfredi. Too ootas paar sekundit, enne kui vastas. „Nojaa,” lausus ta aeglaselt. „Tegu on šifriga. Ja pea legi on vesi seda korralikult kahjustanud.” „Šiffer?” „Jah, see on kirjutatud mingisuguses koodis.” „Kood?” Timmy põles uudishimust. Seda kuulnud, hakkasid nii Jasper kui ka Kasper kiiruga märkmikku kirjutama. Neile kahele vennale peaks koodide murd mine olema lemmiktegevus, kuigi nad polnud seda ku nagi varem teinud. See peaks olema ka põhjus, miks neil polnud kunagi õnnestunud midagi murda. Nüüd rehkendasid nad paberirulli paksust ja selle nurka val guse suhtes uurides, kui suured on nende võimalused seekord koodi murda. See tundus paljulubav. Timmy kallutas end lähemale. „Noh, kas sa saad seda lugeda? Ütle, et sa oskad seda lugeda!” Alfred ohkas. 8
„Ei.” „Ei?” Nüüd ohkas omakorda Timmy. „Vähemasti mitte veel. Pean vanu raamatuid lappa ma. Vaatama, kas leian mõne vihje.” Timmy noogutas. Teised istusid pettunult ega lausu nud midagi. Alfred vaatas veel kord paberirulli, see kord tähelepanelikumalt. Ta tõmbas pöidlaga üle ühe märgi paberi ülaosas. Alguses oli ta arvanud, et see on kõigest plekk, aga tegelikult oli see mingisugune süm bol. See oli punane seitsmeharuline leht, mille all oli kujutatud imelikku mereelukat. Siiski meenutas see A lfredile midagi. „Hmm,” pomises ta. Timmy tõstis pilgu. 9