Proloog
Suur ed varjud liikusid sa ali kõrgetel seintel ja klammerdusid nurkadesse nagu elusolendid. Kuulda oli vaid vastu katust trummeldavaid vihmapiisku ja aeg-ajalt paberil krabisevat pliiatsit. Kirju kattega lambist kumas suurele mahagonist kirjutuslauale valgust. Kõigi raamatute, kirjarullide ja paberikaustade tõttu oli lauda vaevu näha. Laua ümber helkisid pimeduses kulla- ja varandusekuhilad. Äkki kostis krabinat, laua taga istunud kogu liigutas ennast. Tema kirjutussulg jooksis üle lehe ja samal ajal vormus pikkade ridadena kaunis käekiri. Viimaks jättis ta kirjutamise ja pani sule hoidikusse. „Valmis ...” ohkas ta. „Veel üks lugu on lõpetatud.” Ta vajus vastu pehmet seljatuge ja tema pilk peatus vastasseinal, kus oli rida ekraane. Peagi saabub tema iga-aastane pidu. See mõte pani ta tarduma. Pimedusest kostis kolinat, mis äratas ta mõtisklusest. „Tere tulemast, mu meremeestest sõbrad,” sosistas ta. „Tulge oma looja juurde.” 6
Pimedusest kerkisid tumedad pikad kogud. Need olid valmistatud metallist ja puidust ning näo asemel olid neil kõigil inimese näoilme järgi ilusti maalitud maskid. Kõigepealt ilmus välja üks vari, seejärel teine, peagi seisis neid kirjutuslaua juures reas üksteist. „Külalised tulevad kahe päeva pärast,” lausus kogu aeglaselt. „Sättige peo jaoks kõik korda.” Tema hääles võis tajuda hirmu. Nad kummardasid ja asusid teele. Kogu silmitses neid lahkumas, asetas siis äsja kirjutatud tekstile tühja paberi lehe ja vajutas sellele templiga ümmarguse sümboli.
Esimene peatükk
T
immy oli väsinud ja vaatas allveelennuki ümmargusest aknast välja. Ta keerutas sõrmede vahel hajameelselt Sansoriast leitud võtit ja jõi sel päeval seitsmendat tassi teed. Mootori monotoonne põrin täitis kogu ta pea. Ta oli sellest häälest surmväsinud. Kui pärastlõuna aeglaselt varaõhtuks üle läks, muutusid kõrged pilved nende all roosaks, oranžiks ja kuldkollaseks. Timmy vaatas oma sõpru. Flores istus juhiistmel seljaga tema poole ja hoidis kangidest. Tema kõrval armatuurlaual istus kaksiratsi Matilda. Sellest oli saanud tema lemmikkoht, kust ta vaimustusega ümbritsevat maailma uuris. Ta viipas pidevalt siia-sinna ja esitas küsimusi. Isis oli end kerana põrandale rullinud ja tegi uinakut. Tema kõrval istus Simon, kes uuristas puitplaadile Isise portreed. Uus hobi, millega ta tavatses aega sisustada. Tema lemmikmotiiv või õigemini seni ainus motiiv oli Isis. Timmy naeratas oma vana sõpra silmitsedes. Pärast 8
Sansoriat said Isis ja Simon üha lähedasemaks. Nüüd puhkes Isis Simoni kehvade naljade peale isegi naerma ja näis vähemalt natukenegi tema totratest lugudest huvitatuna. Põrsakestest vennad Jasper ja Kasper olid jäänud Sansoriasse kõrgemat matemaatikat õpetama. Timmy kahtlustas siiski, et nad pigem näägutavad teineteise kallal, kui õpetavad. Põhjus oli selles, et nad ei jõudnud ühegi matemaatilise probleemi puhul kunagi sama lahenduseni. Timmy tundis neist puudust. Kuigi nad on eemal vaid ühe semestri, tundus see liiga pika ajana. Peale selle, et nad olid tublid matemaatikud, olid nad suurepärased ninja-võitlejad. Neid oleks uues seikluses vaja. Timmy mõtles veel teevett keema panna, kuid talle tuli meelde, et Elyzandriumist mitu nädalat tagasi kaasa võetud teelehed ja mesi on peaaegu otsas. Nad olid Administraatori paati otsides juba mitu päeva lennanud, aga nende all laiuval lõputul m erel ei paistnud ühtki alust. See oli Ketteli meri ja kuigi kõik näis rahulik, meenusid Timmyle A lfredi hoiatused: tuul võib kõigest paari minutiga kergest puhangust võimsaks tormiks paisuda ning veelaused kaljud on teravad ja reeturlikud. Kaljude 10
t õttu moodustuvad nii tugevad hoovused, et merest võib kiiresti saada veekeeris, mis neelab nende aluse nagu suupiste. Kuid kõige tõsisem hoiatus käis kohutava mereröövlik apteni Maulbriggi ja tema jõhkra meeskonna kohta – kohutavad tüübid, kes lõikavad kõri läbi, röövivad kogu su varanduse ja purjetavad siis taas merele, küsimata su nimegi. Timmy üritas neist mõtetest lahti saada. Tema pilk otsis vähimatki liikumist hallil merel. Nende ülesanne oli leida Administraator – valge ahv, kes nõiutud raamatu abil keiser Istradiuse ja Sansoria elanikud orjastas. Sõbrad sõitsid sinna abi pakkuma, kuid nemadki langesid needuse ohvriks. Ainult Matilda erakordne fantaasia suutis needuse murda ja nad kõik päästa. Administraator aga lipsas neil käest. Kõige olulisem – ta varastas „Paberirulli kõige päritolust” ja neil tuleb see tagasi saada. Nad peavad ahvi leidma. Paraku ei näinud Timmy merel muud kui valgeid väikeseid säbrulisi laineid, mis tekkisid, kui tuul veepinnal mängis. Flores oli lennanud üle mere selles suunas, kuhu Administraator nende arvates sõitis, edasi-tagasi suuri ringe tehes, et nad saaksid jälgida võimalikult suurt ala. Nad teadsid, et nõnda pisikest paati suurel merel leida on peaaegu võimatu, ja nii olid nad pannud tööle ka ühe Alfredi leiutise – väikese aparaadi, millega saab liikuvat objekti tuvastada mitme kilomeetri 11
kauguselt. Kui see midagi leiab, heliseb kell ja objekt ilmub plinkiva rohelise punktina kitsale ekraanile. Aparaat oli tegelikult mõeldud kasutamiseks vee all ja esimest korda katsetasid nad seda teel Sansoriasse pärast hirmuäratavat kohtumist mereelukas Rupertiga. Nüüd, kui allveelaev oli ehitatud ümber allveelennukiks, sai seda vähemalt sama hästi kasutada. Paraku püsis aparaat hääletuna. Nii hääletuna, et sõbrad hakkasid kahtlema, kas see üldse toimib. Timmy haigutas ning sirutas tagajalgu ja varbaid. Ta otsustas kõigest hoolimata veel ühe kannu vett tulele panna. Vee keema hakkamist oodates hüüdis ta kõva häälega üle põrina: „Kuule, Flores, kas sa näed midagi?” Flores pöördus tema poole ja raputas pead. „Mitte midagi. Ekraanil ka mitte.” Ta koputas ekraani küünistega ja lootis, et see i lmutab mingit elumärki. Matilda kummardus ekraani kohale ja ta kulm tõmbus kipra. „Nii ei saa teha,” ütles ta asjalikult. „Maagia ei toimi sedasi.” Ta paitas oma väikeste kätega ettevaatlikult aparaadi ekraani. „Niimoodi tuleb teha,” lausus ta rahulolevalt. Flores naeratas väikesele tüdrukule. Tema, nagu teisedki, jumaldas Matildat. Side tüdrukuga oli tugevnenud pärast seda, kui Matilda nad nii vapralt 12
Administraatori kurja nõiduse küüsist päästis. Aga nad teadsid ka seda, et tüdruk peab jõudma võimalikult kiiresti tagasi Elyzandriumisse oma vanemate juurde, kes on ilmselt juba murest murtud. Timmy valas oma tassi natuke vett, lisas sinna mõned teelehed ja täitis samal ajal ka Simoni tassi. „Aitäh,” pomises Simon. Naarits istus langetatud päi ja oli täiesti keskendunud Isise skulptuurile. Simon silmitses armastusega leemuritüdrukut, eriti tema kohevat vöödilist saba. Ta on eriline, mõtles Simon. Üldse mitte selline nagu need paljud imetlejannad, keda ta pidevalt
tõrjuma pidi. Nondele tüdrukutele meeldis Simon ainult oma särava kasuka, helevalgete hammaste ja põnevate riiete pärast, aga Isisele need korda ei läinud. Tundus hoopis, et talle meeldib, kui Simoni kasukas on korratu või riided kortsus. Hämmastav! Muidugi ei olnud Simonil midagi selle vastu, aga ta ei saanud päriselt aru, miks tema stiil Isisele muljet ei avaldanud. Timmy rüüpas teed ja mõtles sellele, mida preili Vinderfelt oli öelnud, enne kui nad Sansoriast lahkusid. Ta oli rääkinud tekstist „Paberirull kõige päritolust” ja selles peituvast jõust. „Jõud, mida saab kasutada valesti, kui see valedesse kätesse satub,” oli ta öelnud. „Paberirull ei tea, mis on õige ja mis vale – see lihtsalt on olemas, täpselt nii kaua, nagu on olnud inimesed maa peal. Jääb lugeja otsustada, kuidas seda kasutada.” Preili Vinderfelt oli vihjanud sellele, et valedes kätes saab seda kasutada nii hea kui ka halva tarbeks. „Tavaliselt,” oli ta öelnud, „tuleb seda jõudu millegagi kombineerida, et see täiesti vabaneks ja saaks täisõide puhkeda – see võib olla mingisugune mõte või fraas või veel mõni tekst. Ja sisu otsustab, millises suunas pendel liigub. Kas see liigub hea või halva poole?” Samal ajal kui Timmy preili Vinderfelti sõnadele mõtles, hakkas Alfredi maagilise leiutise kell 14
otamatult helisema. Kõik pöördusid selle suunas o ja nägid väikesel ekraanil meeleheitlikult plinkivat r ohelist täppi.