Kayle, kes elab Denveris. Ja suur tänu WQCMi meeskonnale.
Esimene peatükk
„No nii, öökullid, südaöö on kohe käes ja te kuulate raadiojaama KHIP. Järgmiseks viis hitti. Mina olen Cilla O’Roarke ja, kullake, see lugu tuleb sinule.“ Naise hääl sarnanes kuuma viskiga, see oli mõnus ja kange. Kõlav, kähe ning selles oli tajuda lõunaosariikide kuumust – see hääl oli just nagu raadiolainete jaoks loodud. Iga mees, kelle raadio oli häälestatud sellele lainesagedusele, arvas, et naine räägib üksnes temaga. Cilla liigutas juhtpaneelil nuppe ja saatis esimese viiest lubatud hitist kuulajateni. Boks täitus muusikaga. Ta oleks võinud võtta kõrvaklapid peast ja lubada endale kolm minutit ja kakskümmend kaks sekundit vaikust. Tema aga eelistas muusikat. Muusikaarmastus oli kõigest üks põhjus, miks ta oli nii edukas raadiohääl. Hääl oli talle looduse poolt antud. Oma esimese töökoha väikese eelarvega väikeses ja vähekuulatavas Georgia osariigi raadiojaamas kauples ta endale välja ilma igasuguste kogemusteta, olles saanud äsja kätte keskkooli lõputunnistuse. Ning ta teadis väga hästi, et selle koha tagas talle ta hääl. Lisaks tahe töötada sandikopikate eest, keeta kohvi ja täita ka raadiojaama vastuvõtusekretäri kohustusi. Kümme aastat hiljem polnud ta hääl enam
5
Nora Roberts
sugugi ainus asi, mis tema kasuks rääkis. Kuid just hääl osutus sellele vaatamata üsna sageli otsustavaks teguriks. Ta polnudki leidnud aega, et õppida meediat ja kommunikatsiooni, kuigi ihkas seda diplomit endiselt. Ta oli võimeline asendama heliinseneri, uudistelugejat, intervjueerijat ja programmidirektorit ning oli seda ka sageli teinud. Tal oli laulude ja muusikute koha pealt lausa entsüklopeediline mälu ning sellest peeti lugu. Raadio oli olnud kümme aastat tema kodu ja ta armastas seda. Tema muretu ja flirtiv raadioisiksus oli üsnagi sageli vastuolus pinges, korraliku ja ambitsioonika naisega, kes magas harva rohkem kui kuus tundi ning sõi käigu pealt. See Cilla O’Roarke, keda avalikkus tundis, oli seksikas raadioprintsess, kes käis läbi kuulsustega ning kelle töö oli tulvil glamuuri ja põnevust. Eraelus veetis ta keskmiselt kümme tundi päevas raadiojaamas või selle asju ajades, oli kindlalt otsustanud, et noorem õde peab lõpetama kolledþi, ning teda polnud juba kahe aasta jooksul laupäeva õhtul kordagi välja kutsutud. Ning ta ei tundnud selle järele ka vajadust. Ta pani kõrvaklapid käest ja vaatas üle järgmise veerandtunnise muusikaploki. See aeg, mis kulus kümne kõige populaarsema loo mängimiseks, valitses kabiinis vaikus. Oli vaid Cilla ning juhtpaneelil vilkuvad tuled. Ning nii meeldis talle kõige rohkem. Kui ta poole aasta eest Denveri KHIP raadiojaama pakutud koha vastu võttis, soovis ta saada endale ajavahemiku õhtul kümnest kuni öösel kella kaheni, kuigi see aeg anti tavaliselt algajatele. Kümneaastase kogemuse ja eduka karjääriga oleks Cilla võinud saada mõne suurema kuulatavusega päevase aja. Temale meeldis aga öine aeg ning ta oli viimase viie aasta jooksul teinud endale nime just nende üksildaste tundide ajal.
6
Öine vahetus
Talle meeldis olla üksi ja talle meeldis saata oma hääl ja muusika teisteni, kes elasid öist elu. Pilk kellal, kohendas Cilla kõrvaklappe. Neljanda loo muusika hääbumise ja viienda sissejuhatuse vahel luges ta laulval toonil ette raadiojaama nime ja sageduse. Pärast lühikest kassetilt mängitud uudistepausi algab saate parim osa. Soovilood. Talle meeldis vaadata, kuidas telefonide tulukesed vilkusid, talle meeldis kuulata hääli. See viis ta igal ööl viiekümneks minutiks mujale ja tõestas talle, et teda kuulavad tõelised inimesed, kel on tõeline elu. Ta läitis sigareti ja naaldus töötoolile. See on tunni aja jooksul viimane vaikne hetk. Ta ei paistnud välja sugugi rahuliku inimesena. Ning vaatamata häälele ei näinud ta ka välja nagu tulikuum femme fatale. Selleks oli tema näos ja pikas närvilises kehas liiga palju energiat. Ta küüned olid lakkimata ja suu värvimata. Huulevärvi ja küünelaki jaoks ei olnud tal tavaliselt lihtsalt aega. Ta keha kogus energiat, tumedad brändipruunid silmad olid peaaegu suletud. Ta ripsmed olid pikad – need oli ta saanud pärandiks unistavalt isalt. Siidistele ripsmetele ja kreemjale jumele moodustasid terava kontrasti jõulised ja nurgelised näojooned. Teda oli õnnistatud paksude mustade laines juustega, mille ta kinnitas armutult kuklasse, et need kõrvaklappidele ette ei jääks. Pilk kellal, kustutas Cilla sigareti, võttis lonksu vett ja lülitas mikrofoni sisse. Süttis roheline tuli, mis näitas, et ta on eetris. „Ja see lugu oli kõigile armunutele – nii neile, kel on täna öösel kellegi kaissu pugeda, kui ka neile, kes soovivad, et oleks. Püsige lainel. Siin Cilla O’Roarke Denveris. Te kuulate raadiojaama KHIP. Pärast pausi jätkame soovilugudega.“ Pannud mängima reklaamikasseti, tõstis ta pilgu. „Tere, Nick. Kuidas läheb?“
7
Nora Roberts
Tudeng Nick Peters, kes oli raadiojaamas praktikal, kohendas naeratades tumedate raamidega prille. „Minu kirjandusetöö oli parim.“ „Väga tubli.“ Cilla võttis tänulikult ta käest aurava kohvikruusi. „Kas väljas sajab ikka veel lund?“ „Jäi tunni aja eest järele.“ Cilla noogutas ja lasi end pisut lõdvemaks. Ta oli noorema õe Deborah’ pärast muret tundnud. „Võib arvata, et teed on ikka veel kohutavas seisus.“ „Ei midagi hullu. Kas tahad kohvi kõrvale ka midagi?“ Cilla saatis poisile naeratuse, kuid ta mõtted olid selleks liiga ametis teiste asjadega, et märgata poisi silmis jumaldamist. „Tänan pakkumast, aga pole vaja. Võta enne kojuminemist sõõrikuid. Need pole enam kõige värskemad.“ Ta lülitas taas mikrofoni sisse. Nick vaatas, kuidas Cilla luges ette raadiojaama reklaamteksti. Ta teadis, et asi on lootusetu, lausa nõme, kuid ta oli Cillasse meeletult armunud. Tema silmis oli Cilla maailma kõige ilusam naine, kelle kõrval kolledþitüdrukud nägid välja nagu tõelise naise kohmakad ja kiitsakad varjud. Cilla oli tugev, edukas ja seksikas. Ning oli tema olemasolust peaaegu täielikus teadmatuses. Kui Cilla teda üldse tähele pani, siis üksnes hajameelselt sõbraliku naeratuse või þestiga. Nick oli üritanud juba üle kolme kuu koguda julgust, et Cilla välja kutsuda. Ning fantaseeris, mis tunne võiks olla, kui Cilla tähelepanu on keskendunud kogu õhtu temale, üksnes temale. Cillal polnud sellest vähimatki aimu. Kui ta oleks teadnud, mis mõtted Nickil peas liiguvad, oleks see teinud talle pigem nalja kui mõjunud meelitusena. Nick oli kõigest kahekümne ühe aastane, nii et ajalises mõttes temast seitse aastat noorem. Kuid igas muus mõttes kümneid aastaid. Nick meeldis talle. Nick pol-
8
Öine vahetus
nud pealetükkiv, ta oli tubli ega kartnud pikki tööpäevi ega rasket tööd. Viimaste kuude jooksul oli ta harjunud sellega, et Nick toob talle enne töölt lahkumist kohvi. Ning ta nautis teadmist, et saab olla seda juues täiesti üksi. Nick heitis pilgu kellale. „Noh, näeme siis homme.“ „Hmm? Jah, muidugi. Head ööd, Nick.“ Ta unustas Nicki niipea, kui poiss oli uksest väljunud. Ta vajutas telefonil vilkuva tulukese kõrval klahvile. „KHIP. Sa oled eetris.“ „Cilla?“ „Just nii. Kellega ma räägin?“ „Mina olen Kate.“ „Kust sa helistad?“ „Kodust – Lakewoodist. Mu abikaasa on taksojuht. Ta on öises vahetuses. Me kuulame mõlemad õhtuti sinu saadet. Ole nii kena ja mängi Kate’ile ja Rayle lugu „Peaceful, Easy Feeling“.“ „Saab tehtud, Kate. Hoia kodukolle soe.“ Ta vajutas järgmisele nupule. „KHIP. Te olete eetris.“ Kõik jooksis harjumuspäraselt ja sujuvalt. Cilla vastas kõnedele, pani lugude pealkirjad ja tervitused kirja. Väikeses stuudios olid riiulid pilgeni täis heliplaate ja CD-sid, kõik korralikult märgistatud, et oleks lihtne vajalik üles leida. Võtnud mõned kõned vastu, tegi ta reklaamipausi, et esimese muusikaploki lood valmis panna. Mõned helistajad olid korduvad ning ta ajas nendega mõne hetke juttu. Mõned olid üksildased ja helistasid lihtsalt selleks, et kuulda teist häält. Nende sekka sattus kohati ka mõningaid hulle, kellest ta üritas naljatamisega vabaneda või lihtsalt katkestas ühenduse. Otse-eetri kõnede tund polnud iial igav. Talle meeldis see väga, talle meeldis helistajatega nalja visata ja nendega lobiseda. Kabiini turvalisuses õnnestus tal lasta end
9
Nora Roberts
vabaks ja võhivõõrastega vabalt rääkida, mis tal näost näkku vestlustes sugugi ei õnnestunud. Tema häält kuuldes ei tulnud pähegi, et ta võiks olla kartlik või ebakindel. „KHIP. Sa oled eetris.“ „Cilla.“ „Jah. Räägi pisut valjemalt. Mis su nimi on?“ „See pole oluline.“ „Hea küll, härra X.“ Cilla hõõrus ühtäkki niiskeks tõmbunud pihke teksasäärte vastu. Ta tajus instinktiivselt, et selle helistajaga tuleb probleeme, ning hoidis sõrme eetriviitelüliti kohal. „Mida sa kuulata soovid?“ „Ma tahan, et sa maksaksid, sa igavene lita. Ma panen su maksma. Kui ma sinuga ühele poole saan, tänad veel mind, et ma su tapsin. Sa ei unusta seda iial.“ Cilla kangestus, kirus end sellepärast, ning katkestas mehe keset roppustevoolu. Ta võttis end kokku ja sundis hääle rahulikuks. „Vau. Tundub, et sa oled täna pisut pahuras tujus. Kuule, kui sa oled politseinik Marks, siis ausõna, ma maksan parkimistrahvi ära. Järgmine lugu läheb Joyce’ile ja Larryle.“ Ta pani mängima Springsteeni viimase menusingli, vajus toolile ja võttis värisevate kätega kõrvaklapid peast. Nõmedus. Ta tõusis püsti, et otsida järgmise valiku jaoks plaadid. Tema kogemustega ei tohiks ühe iseäraliku kõne pärast endast välja minna. Iga vahetuse jooksul oli selliseid vähemalt üks. Ta oli õppinud käima ringi omapäraste, vihaste, kõlvatute kõnede ja ähvardustega sama osavalt nagu käsitsema juhtpulti. See käis ju tema tööga kaasas. See kuulus avaliku elu tegelaseks olemise juurde – liiatigi veel öises vahetuses, kus veidrused muutusid veelgi veidramaks. Kuid ta tabas end vaatamas üle õla läbi stuudio tumeda klaasi hämarasse koridori. Seal valitsesid üksnes varjud ja vaikus. Ta
10
Öine vahetus
nahk paksu sviitri all leemendas külmast higist. Ta oli üksi. Täiesti üksi. Ning raadiojaama uks on lukus, mõtles ta järgmisi lugusid mängima pannes. Signalisatsioon on sisse lülitatud. Kui see käivitub, on Denveri politsei mõne hetkega kohal. Ta on siin sama kindlas kohas nagu pangaseifis. Kuid ta vahtis telefoni vilkuvaid tulukesi ja kartis.
Lumesadu oli lakanud, kuid külmas märtsikuises õhus oli endiselt tunda selle lõhna. Cilla auto aken oli koju sõites mõne sentimeetri jagu alla lastud ja raadio helitugevus oli põhjas. Tuule ja muusika kombinatsioon mõjus talle rahustavalt. Cilla polnud sugugi üllatunud, leides, et Deborah ootab teda. Ta keeras maja ette, mille oli ostnud kõigest poole aasta eest, ja märkas pahameele ja kergendusega, et kõik tuled põlesid. See pahandas teda, sest see tähendas, et Deborah muretseb ja pole magama läinud. Kergendus oli see aga sellepärast, et vaikne äärelinnatänav tundus mahajäetud ning ta tundis end väga kaitsetuna. Ta lülitas mootori välja, mille peale katkes ka Jim Jacksoni mõnus öösaade. Täieliku vaikuse saabumine pani ta südame võpatama. Ta lõi endamisi kirudes autoukse pauguga kinni ning jooksis tuule käes kössi tõmbudes trepist üles. Deborah võttis ta uksel vastu. „Tere, kas sul pole homme hommikul üheksane loeng?“ küsis teemat vältiv Cilla mantlilt seljast võttes ja seda kappi pannes. Ta nina tabas kuuma ðokolaadi ja mööblipoleerimise vahendi lõhna. Ta ohkas. Kui Deborah oli pinges, asus ta ikka majapidamistöid tegema. „Miks sa veel üleval oled?“ „Ma kuulsin. Cilla, too mees...“
11