Ooliblikas

Petsamo, 1937 IRGA

M

INA OLEN valge jumala tütar ja mind te kätte ei saa. Suusatan piki Neitotunturi veert elu eest, enda ja oma lapse elu. Verejanus ajukoerad klähvivad all kurus ja mu kõrvu kostavad tagaajajate hõiked: „Hoor vihub suusatada! Tahab rüssade poolele putkata!”

Ma ei tunne häält ära, aga see peab olema üks isa käsutäitjatest, auväärt kõrilõikajatest, kes oma lõbuks kõmmutavad saamlasi ja rasedaid naisi. „Kuule, Irkku, tule tagasi! Mis su isa ütleb!”

Hüüdjail on kitsas käes. Jah, mida ütleb piirivalvekordoni ülem, valge kindral Henrik Malinen, kui tema pesamuna suusatab üle piiri vastu Suurele Seiklusele? „Sündimata laste tapjad!” sülgan selja taha ja panen hoogu juurde.

Jäämeri põhja pool ägab kevadkiimas, lumepind on üle valatud päikesepaiste ja hangedest turritavate pajutibudega. Vitstest punutud suusasidemed nagisevad igal tõukel ja keppide rõngad kaeblevad. Tuhisen nõlvast alla, nii et villase seeliku kangas reite ümber kahiseb, edasi koolmekoha poole, kus hang on juba sulast tumedaks tõmbunud. Tunnen läbi jää voolu jõudu ja löön korraks kõhklema. Ainult poolearuline tükib jää lagunemise ajal siia. Aga praegu ei saa teisiti. On vaja. Tundruselja tagant kostub läheneva hukatuse häältekila, sellele vastab kari kaugemalt tundrast. Oleme viie kilomeetri kaugusel Vene piirist ja kohe läheb pimedaks.

Mehed ei söanda hästi minu kannul jääle tulla. Kõigil on veel meeles Venakko jõkke uppunud lapsed – räägitakse, et just nende pärast vilguvad kannasel mõnikord virvatuled.

Kuulen hõikeid: „Pastoi, kus sa tormad! Ega me sind ära ei tapa!”

9

Ma ei vaata tagasi. Sõõrmetest kerkib auruna hingeõhku, karvasuusad läigivad, suus on vere maik. Rinna vastas õhkub soojust Hundihamba kaart, mille ta mulle saami põdrakarjustega saatis ja mille tagaküljele on kirjutatud: „Milaja Irgutska! Prihodite siia paremat maailma ehitama! Muretsen passi ja viisa.” Mõtlen loogelistele kirjaridadele ja neid kritseldanud tugevatele kätele.

Varsti, varsti olen tema saledate sõrmede hoida.

Lahkumisi on tagantjärele sageli raske seletada. Nagu näiteks seda, miks Irga Malinen, valge jumala tütar nüüd Nõukogudemaale suusatab. Üks põhjus on puhas mäss, raevuhoog, aga selline mu iseloom kord on. Nädal tagasi, minu viieteistkümnendal sünnipäeval, unustas papotška tõmmata uksepiidale kriipsu selle märgiks, kui palju ma aastaga kasvanud olen. Õe sünnipäeval oli see tal vägagi hästi meeles, kiitis laia lõuaga, millise kena ja tõupuhta plika ta on sigitanud, kuigi ema oli puukummardajate soost. „See türuk puhastab sooned halvast verest, süütab rasvaküünla asemel elektrilambi!”

Tegi hinge nii täis, et pidin minema sauna taha porosõrga närima ja nutta tihkuma. Sisko, alati ainult Sisko. Berliini olümpiamängudest saadik on see lipitsejast tundruluud olnud silmatera ja pailaps, sestpeale, kui ta sohiga tüdrukute võimlemiskoondisesse sokutati ja riigikantsler Hitleri endaga teed jõi. Va põlvevälgutaja selline! Sestpeale isa enam muust ei mõtlegi. Ja puha tänu salaja krussitatud siidistele lokikestele, millega ta kõik ära võlus. Ja silmaviskajatest juba puudust polnud.

Aga kui Hundihammas tuli tundrute tagant ja end Hete osmikus sisse seadis, et ümbruskonnas kihutustööd teha, otsustasin, et tema võtan ma endale.

Ja imelugu küll – Hundihammas tahtis mind.

Hundihambal oli pehmete huultega suu ja vasakul esiletungiv silmahammas, mis andis talle paeluvjulma väljanägemise. Tema jutte ma muidugi ei uskunud. Meile oli kodus hirm venelase ja kommunismi ees juba emapiimaga kaasa antud, nii et pühapäeviti kirikuajal Murmanski raadiost tulevad kihutuskõned ajasid ainult naerma. Ometi leidsin end rohkem kui üks kord pühapäeviti Hetele suusatamast, ja miks ka mitte, kui keegi mul silma peal ei hoidnud. Mulle hakkas seal isegi omamoodi meeldima. Istusin poronahkadesse mähitult, rüüpasin kuksast poropiima, piilusin Hundihammast ja kuulasin, kuidas kommud isa kõige sügavamale põrgu põhja vandusid. Jahvatasid kommunismi imedemaast ja töörahva paradiisist nagu mingid prohvetid.

10

Piiri taga naerdavat ersatskohvi üle, naistel võdiseb pekk puusadel, saiapalmikud on puhtast nisust ja kolhoosi lehm ammub, udar pungil – tule ja ime ainult!

Keegi olevat üle piiri Vene poolele lipsanud ja saanud kohe Murmanski oblasti komissariks. „Ei tea, kuidas ta üle piiri sai?” julgesin kahelda. „Käkitegu,” kädistas Hete perenaine.

Koltasaamid sõelusid põhjapõtrade sabas ühtelugu üle piiride. Ka teiste jaoks polevat see mingi kunst. Torka aga heinakuhjast teivas kelgule mastiks püsti, putilka kangema kraamiga kasukakarmanisse reispassiks ja minek! Edasi läheb teekond lennates, sest Nõukogudemaale puhuvad alati pärituuled, nii et isegi allikad pööravat end maakamara all ringi, sest ei taha lasta oma vett paradiisist välja voolata. „On see ikka tõsi?” küsisin pärast koosolekut.

Hundihammas naeris ja libistas oma sooja kämbla mu seeliku alla. „Sulle seal meeldiks. Tule Moskva külla tantsupidusse! Seal on iga õhta uus praasnik.”

Ta suksutas mind naiseks, torkas oma riista minusse juba enne leerisuve Hete sammasaidas ja rassis, nii et naerma ajas. Mulle meeldis tema hingeldav lunimine ja poronahka ähitud lõõtsutamine: pagana päralt, Irkku, sul on maailma parim. Lubasin külla tulla, kui aga aega on. Läksime lahku täielikus üksmeeles, ühist saladust hoides ja tulevaste higiste pühapäevade ootuses. Aga siis hakkas mul hommikuti süda läikima. Tegin, nagu Sisko ilma näinud naisena oli õpetanud. Tuleb pissida odratera peale ja kui see idanema läheb, on selge, et asjad on sedapsi. Tera idanes. Rääkisin Siskole ja too kuulutas kohe järgmisel Lotta Svärdi koosolekul, et Irga on rüssaga litsi löönud. Isale ei julgenud keegi öelda, aga varem või hiljem pidi see välja tulema, ja meie küla ämmaemand polnud nõus aitama. „Sa oled rüssade kõnemehega ringi last,” kargas Anselmi mulle ninna. „Nüid on aeg patud lunastada!”

Too kerjakoti-Anselmi on minugi karvasaabaste juures küürutanud, seelikusaba kaabanud ja mangunud mind, valge kindrali tütart. Anselmi mäletas seda küll ja nägi, et ka mina mäletan. Häbi värvis poisi näo punaseks ja ma proovisin õiget käiku teha: „Vaat kui räägin isale.”

Anselmi kähvas: „Ei sa sunnik räägi miskit.”

11

Käik oli vale. Nad sundisid mind seelikusaba vööni tõstma ja suruma keele vastu külma raudkangi, nii et keel selle külge kinni jäi, ja siis käskisid mul neljakäpakil tagurpidi eemale astuda. Lõid nahkrihmaga vastu reisi kui vastu punnisin, aga liha ei tahtnud rebeneda. Siis võttis Alakunnase Jaakkima pussi ja lõikas keele ühe ropsuga läbi. Suur tükk tuli küljest, nii et verd pritsis, aga see tegi rohkem viha kui ehmatas. „Sa põrgurist, mes sa nüid tegid!” hädaldas Anselmi.

Rabelesin lahti ja lidusin üle jääkoorikuga kaetud hangede koju. Keegi räuskas veel takka: „Me tuleme sulle järele, va rüssade hoor!”

Konutasin kogu õhtu tallis, surusin turbasamblast mähist vastu tursunud põske ja mõtlesin. Tänu jääkoorikule ei jätnud saapad lumele jälgi. Aga küllap nad oskavad arvata, kus ma olen, tulevad hommikul suuskadega järele. Või lähevad Hete osmiku manu, torkavad veel tule räästasse. Ja varem või hiljem tulevad ikka siia. Teavad, et isa on kontrollkäigul kuskil Pummankis, Sisko ööseks sugulaste juures.

Hakkasin pakkima. Punase-mustakirjud säärised ja pööratud nahast kasukas, mõned saksmanni turistidest jäänud riigimargad. Hundihamba saadetud kaardi toppisin südame kohale alussärgi alla. Siis hakkasin mõtlema külakostile. Kerisin isa kabinetist nii palju kaarte rulli kui vähegi söandasin – need peaksid Hundihambale meeldima. Maslavõid ja ternespiimakooki, väike putilka rummi. Viimase tembuna napsasin isa malelaualt käsitsi nikerdatud vaalaluust nuppude seast musta ratsu. Selle kadumine teeb tal igatahes meele mõruks, kui ta ka muust ei hooli. Seisatasin ja mõtlesin. Keel tuikas, kabuhirm tarretas mõtted. Siis võtsin kirjutuslaualt sulepea ja piirivalvekordoni templiga paberilehe, istusin kummuti veerde ja hakkasin kirjutama. Kirjutasin, et läksin nüüd Nõukogudemaale häbi eest pakku. Aga et kõik läheb kindlasti hästi ja kui ei lähe, tulen tagasi. Vaatasin kirja võidurõõmsalt: selle peale topakad keelelõikajad ei mõelnud! Valge kindrali tütar oskab kirjutada. Otsisin ema rõivakirstust vana punutud vöö. Aeglaselt, iidseid sõnu otsides sidusin sellesse kolm tuulesõlme ja jäin hommikut ootama. Koos sellega pidid saabuma ka tagaajajad.

Rühin suuskadel läbi viimaks õhtusse hämarduva päeva suure Nõukogudemaa ja oma Hundihamba poole, kes ootab mind piiril, muretseb passid ja 12

tööd ja lapsele jänesepiima. Kui muretseb. Kuklas närib hirm, et võib-olla Hundihammas ei rõõmustagi minu kõhus kasvava elu üle, isegi kui kaardid ja koordinaadid talle huvi pakuvad. Aga nüüd on hilja ümber mõelda! Keelekönt mu suus on nagu võõras veider loom. Põis pakitseb. Laps kõhus põtkib, nõuab naha all süüa. Jõuame jõekääru, trambin üles kaljupõndakule. Tagaajajad on allpool vaevalt kiviviske kaugusel, kuulen suuskade sahinat ja summutatud vandumist. Eemal, kõigest mõnesaja meetri kaugusel sinetab piirijoon.

Korraks tuleb kange tahtmine otseteed sinna sõita. Kannatust, Irga, kannatust!

Seal võivad sind luurata isa käsilased või sovettide soldatid. Iga hingetõmme vilistab valusalt rinnus.

Sunnin end peatuma, harutan vöö piha ümbert lahti. Avan värisevate sõrmedega tuulesõlme, palun ema iidseid jumalaid: „Bieggagállis, Tuulemees, aita mind nüüd!”

Varjud hiilivad vargsi lähemale. Sikutan külmast kangete sõrmedega lahti teisegi sõlme ja kordan palvet, kuulatan. Küüned verel rebin lahti viimasegi sõlme. Pööran näo taeva poole ja hüüan: „Bieggagállis, Igavene, aita mind nüüd!”

Siis juhtub ime. Põhjast tuleb vihurina tugev tuulehoog, keerutab hangeharjadelt lahtist lund ning tõstab selle valgeks müüriks minu ja jälitajate vahele. Kuulen murduva jää raginat, ajukoera hirmunud kiunumist, tagaajajate hõikeid, seejärel lööb tuule ulgumine mul kõrvad lukku. Ma ei jää ootama ilma selginemist.

Hundihamba jutust on mulle meelde jäänud, et varsti tuleb vasakule pöörata. Sealt läheb põhjapõtrade ammune rändetee, mis inimeste riigipiiridest ei hooli. Kui nüüd suusaside läbi lumekooriku vajub. Kui ma nüüd kukun.

Aga mina juba alla ei anna. Metsa all pole tuult enam tunda. Kui ma vaevakaskede vahelt külmast kangetel jalgadel teisele poole komberdan, hakkab piirivalvurite raiutud mõnekümnemeetri laiune siht juba pimedusse vajuma.

Peatun, et uurida suurt karupesakivi ja sellel kiratsevat männijussi. Kivi juures olevat kunagi olnud saamide püha seida. Suusatan lähemale ja kiljatan rõõmust: männitüve külge on kinnitatud kokkulepitud märk, jänesekäpp. Siin see on! Mind valdab imestus ja uskumatus. Olen üle piiri põgenenud. On see tõesti tõsi? Tagaajajate ja koerte hääled on vaikinud. Vajun õhku ahmides madalate kaskede vahele lõõtsutama. Öö vaikne hingus mähib tundrukünkad sinetavasse hämusse, katab võrendiku videvikulooriga, mille varjus võib rahulikult puhata. Hanged mattuvad pimedusse, taevarand kustub.

13

Kuulatan.

Seljatagant ei kostu enam suuskade sahinat.

Tõmban karvalauad jala otsast ja toetan vastu kivimürakat.

Sooserval värelevad virvatuled.

Nuhutan pimedust ja katsun aru saada, kas põski näpistav pakane on kommunismis tõepoolest pireke soojem kui mujal.

Pikapeale toovad rahutus ja kehaline ebamugavus mind tagasi tegelikkusse.

Miks Hundihammas juba ei tule? Samal ajal tunnen kõrvetavat pissihäda. Ajan end vaevaga üles ja lasen püksikesed alla, need on naistepüksid, mis tavaliselt annavad teada, et tüdruk on valmis mehele minema, ja tegelikult pidin need edevad ihukatted saama Siskolt leerikingiks. Aga mina, riivatu, ei jaksanud nii kaua oodata, väsimus ja tagantjärele tuntud hirm pigistavad kurgupõhjast välja kõkutuse. Kui soe nire lumme kaevub, sosistan mõttes: „Jää aga hüvasti, fassisti-Soome.”

Saan häda tehtud ja vajun uuesti lumele. Ehmatan, kui võserikust kostab sosin: „Strastvuite, Finlandija?”

Kissitan pimedas silmi ja arvan, et näen roostikus vilksatamas tuttavat pööratud nahast kasukat. Avan hõikeks suu, aga kohe saab mulle selgeks, et ma ei oska öelda oma nime. Keelekönt vehib abitult õhus, kurgust kostab hirmunud looma ina. Tõusen põlvili ja tõstan käe pussiga üles. Mis siis, kui seal on tundmatu kommunist või mõni isa tuttav piirivalvur? Millegipärast tuleb meelde valge kindrali malelaualt võetud must nupp. Kas see oli viimane ja suurim viga minu elus? Kas tegin siiski vale käigu ja minu elu lõpeb enne, kui jõudis alatagi? Kuju läheneb suurte sammudega, tunnen vaigu ja puskari hõngu. Sosistan hääletult oma sündimata lapsele, kuigi ma ise oma sõnu õieti ei usu: „Ära karda. Küll me saame akkama. ”

14

I OSA Seda nähtamatut osa, mis surma ajal inimese kehast eraldub, nimetavad tšeremissid kolme eri nimega.

Need ei tähenda aga kõik ühte ja sama. Hing (õigemini „hingamine”, šüləš), mis elu ajal inimest kunagi maha ei jäta, lahkub viimase hingetõmbamisega suu kaudu – kuhu, seda ei oska tšeremissid seletada. „Tšeremisside usk” (1914)

JOĹ KAR-OLA

Mari Eli Vabariik

Marimaa, Lavra küla, u 50 km Joškar-Olast, 2015 VERNA

O

LEN HILJAKS JÄÄNUD. Parandamatult hiljaks.

Vaatan üksisilmi kahe koolipingi vahele asetatud küüniust ja sellel lebavat surnukeha.

Kolhoosi klassiruumis heljub kriiditolmu ja kinninaelutatud akendest kumab tänavalaterna valgust. Ruumi hämaruses siriseb ainult üks rohelise kattega lamp, mille ümber parvlevad valguseigatsusest ligi meelitatud lülijalgsed ööliblikad. Tolmukorraga kaetud klaasvitriinist irvitavad vastu ebaloomulikesse poosidesse seatud väikeloomade topised ja häguse pinnaga klaaspurkidesse igavesele unele meelitatud konnad, kakandid ja lapikud, kaheksasilmsed ämblikud.

Arsti ei paista kusagil. Oleme kahekesi end tähtsaks tegeva Vuntsijukuga, kes väidab end külamiilitsaks ning torgib nüüd surnukeha tollipulgaga ja kritseldab märkmikku tähelepanekuid. Seejärel võtab ta välja tangid ja hakkab painutama rigor mortis’est kangestunud, puruks kistud varbaid. Neid on alles ainult neli.

Isa suu on ammuli, silmad poolavatud. Pööran pea kõrvale. Seintel laperdavad liblikatiibade varjud värelevad ja ekslevad nagu rahutud vaimud ning kaovad uuesti pimedusse. Tohutusuur narmendav Nõukogude Liidu kaart parempoolsel seinal on täis torgitud värvilisi knopkasid. Soome on kaardil tühipaljas tibatilluke lutikas suure Karu kõrvalestal. Moskva seevastu on hiiglaslik, end hiirepoja verest täis imenud haardevalmis lõugadega jahtämblik, kelle jäsemed sirutuvad kõikjale üle avara maa kuni viimase kolkani. Jäsemed tähistavad raudteid. Tõmban sõrmega ühe sakilise joone tolmust puhtaks. Proovin oma praegust asukohta kaardilt üles leida. Kusagil siin Volga jõe keskjooksul, aga kus täpsemalt? Leian lookleva ülemjooksu. Jõe paremal, järsul kaljusel kaldal on Mäemari. Madalal vasakul kaldal Niidumari ja seal ka see tilluke klassituba siin.

17

Tähtsust täis miilitsamees suunab taskulambi valgusjoa surnukeha avatud suhu ja torkab sinna hiigelsuured pihid, mida võidi ehk kunagi ennemuistsel ajal kasutada poegivate lehmade juures. Ühe piinarikka hetke jooksul surub ta instrumenti sügavamale, painutab pea kuklasse. Kostab samasugune raksatus nagu lõpuste lahtimurdmisel haugi selgroo küljest. „Što eto? Mis see on?“ Iiveldus tõuseb kurku. Ma ei taha vaadata.

Mäletan, isa, mida sa mulle ükskord ütlesid, kui ma küsisin, miks meil on ainult raamatuid ja tühje veinipudeleid, aga mitte ühtegi kohvitassi ega lillevaasi: „Inimene on loom, kes tahab teada.”

Isa, siis kui teistele lastele jutustati õhtuti muinasjutte, oli sinul kombeks lugeda mulle selliseid lapse jaoks ülipõnevaid teoseid nagu Platoni „Riik”. Üks koht on mul siiani meeles. Leonidos, Aglainoni poeg näeb hukkamiskohal vedelevaid surnukehi ja tahab pilku kõrvale pöörata, aga ei saa. Soov olla osaline madalas saab temast võitu ja ta ajab silmad pärani, ruttab surnute juurde ja pomiseb: „No nii, neetud silmad, vaadake nüüd isu täis sellest kaunist vaatepildist!”

Ja muidugi, isa, ma vaatan.

Surnukeha sõrmed ja varbad on puruks rebitud, nagu oleks mõni loom neid närinud. Ka muidu on surnuga jõhkralt ümber käidud: ühest meelekohast on tükk väljas, kõrv ripub ainult nahariba küljes. Katsun aru saada, et kuivanud värvipuruga kaetud surnukeha on minu veresugulane, et seal lamab minu isa Henrik Malinen, rahvaluule õppetooli lugupeetud professor, mees, keda ma kogu oma lapsepõlve imetlesin ja jumaldasin, nii et see tegi lausa haiget, aga keda ma lõpuks vaevu tundsin. See on viimane kord, mil sul õnnestus panna mind ennast usaldama, tormama ülepeakaela sinu kannul võõra ja hirmuäratava riigi südamesse, siia emakese maa üsast välja peeretatud armetusse külla, mis esmapilgul meenutab soome-ugri hõimurahvaste räämasidüllilist algkodu. Sa kirjutasid ja palusid, et ma tuleksin, ja siin sa nüüd lesid, koivad kanged nagu lõksust võetud jänesel.

Anna andeks, isa!

Astun lähemale ja sirutan käe, et puudutada sinu koolnukanget õlga. Võpatan, mu sõrmeotsad oleksid nagu elektrilöögi saanud ja sinu silmamunad värahtaksid.

Tõmban käe tagasi. Rahu! Valgus virvendab silme ees, närvid teevad trikke.

Minu tähelepanu köidavad miilitsamehe tangid ja see, mis ta neelust leidis.

18

Metallkandikul lebab ese, mis paneb mu õlad tahtmatult tõmblema. See on nii hästi säilinud, et tunnen ta ilma vähimagi vaevata ära. Tiivad on kenasti sirgu aetud ja haprad jäsemed keha all konksus. Väike ööliblikas, tiibade sirulaius vaevalt kolm sentimeetrit. Militsionäär lülitab diktofoni sisse ja sosistab vilinal: „Posledni pištšei kotoroju žertva proglatila, ostalsja motõljok.”

Mul kulub lause mõttes tõlkimiseks natuke aega: „Viimseks eineks neelas ohver alla ööliblika.”

Milline iroonia, isa! Kaheksandaks sünnipäevaks sain sinult õhukese raamatukese, liblikamääraja pealkirjaga „Roms atlas over sommerfluge og møl”.

Päeval, mil ma võtsin esimest korda kätte liblikavõrgu, lõhnasid mündid ja õitsesid ohakad.

Esimene rohetäpik metsaniidul, koiduliblikate parv hobusekoplis. Suurkiirgliblika röövik pajulehel nagu suur roheline alasti imik. Ja nüüd see. „Millesse isa suri?” uurin külamiilitsalt keeles, mida rääkides kahetsen vene keele tunnis õpetaja eest salaja mängitud ülespoomist. „Mina teen siin ainult oma tööd, rasketes tingimustes. Aga teie, devotška!

Kas tulete naiseks?”

Küsimus paneb Vuntsijuku muhelema.

Raputan hämmeldunult pead. „Eks muidugi, linnapreilnale ei paku külamiilits huvi.”

Miilits kolksatab lauale kingapaari ja palitu – surnu isiklikud asjad. Aga neid ei tohi ta mulle anda ilma vastavate paberiteta. „U vas jest dokumentõ? Kas dokumenti on?” Kolhoosimiilitsa häälde sugeneb võimukas toon nagu satraabil kunagi.

Otsin käekotist pärast mõnepäevast ootamist Joškar-Olast saadud registreerumistunnistuse. See tõendab, et peatun Hotel Valentinas ja nõuab ametivõimude teavitamist, kui ma piirkonnast lahkun. Korraks jõuan loota, et külamiilits ei taipa, et ma liigun siin loata. Asjatu lootus. „Devotška, nelzja guljat zdes!”

19

Lavra küla, 2015 VERNA

„Ä

RGU NOOR Igor Popov tüdrukut niiviisi kiusaku. Ega sedasi naist ei saa.”

Uksele on ilmunud igivana tudisev öösärgi väel eideke. Tema selja tagant üritavad sisse tungida kaks mustakärsalist kuldikihvadega sigudikku. Kirevates sääristes ja pööratud nahast kasukas mari memm peletab loomad jalaga eemale ja tatsab edasi. Vanake tundub olevat endast väljas. „Kuule sina, Popovi nolk, ma tahan teha avalduse. Terve küla on segi pööratud! Kõik kohad valitsuse kahjureid täis, huligaanid sellised! Mootorratturid! Pööravad aidad pahupidi, näppavad nöörilt aluspükse, kitkuvad hanedelt suled, puhisevad ja turtsuvad, tassivad kõik minema nagu kodukäijad kratid.

Larissa Morkova sead lasevad vabalt ringi. Järavad keldrites konte ja kaalikaid, et ei teagi kummad, kas nood huligaanid või sead.” „Kulla Jelena Mihhailovna, rahunege. Korraldused on kõrgemalt poolt.

Minu käed on seotud ja nii edasi.”

Eiderääps märkab minu isa Henrikut ning hakkab hädaldama ja käsi murdma. „Mul löödi turist maha! Maja pöörati segi! Huligaane kõik kohad täis, mõnitavad vanainimesi, kustutavad oma paberossiplärusid pühade puude tüvedel. Röögivad roppusi, Larissa Morkova plikanähvitsad hööritavad nendega kolhoosi diskol tagumikku, pole häbiraasugi. Annavad Popovi poisile liimi. Mis sest elust saab?” „See läänemaa linnuke siin,” Vuntsijuku sihib tollipulgaga minu poole, „on vist kadunukese tütar.” „Või sedasi.”

20

Siis osutab Vuntsimiilits surnukeha poole. Vana naine mühatab ja kummardub vaatama. „Varbad läind.”

Nad lähevad üle lindude vidistamist meenutavale tundmatule keelele. Just, mäletan, et isa kirjutas sellest. Räägivad mari keelt, mis on soome keelele kaugelt sugulane. Olen nii väsinud ja uimane, et ei märka mingit sarnasust.

Katsun jälgida kahes keeles kulgevat vestlust. Alguses arvan, et jutt käib isast, aga siis taipan, et hoopis liblikast.

Nad vahetavad pilke, siis pomiseb vanake: „Kogarš. See ei tähenda head.” „Potšemu, miks?” küsin.

Jelena Mihhailovna viivitab vastusega. „Ära sina, tšuhnaa, sellega oma pead vaeva.”

Ilmselt näen ma nii armetu välja, et tal hakkab minust kahju: „Marid usuvad, et inimesel on kolm hinge. Üks hing, ört, võib öösel ööliblikana ringi liikuda.”

Ma ei taipa, kuidas see uskumus on seotud minu isaga, aga jõuan vaevalt suu lahti teha, kui meid katkestab puruneva klaasi klirin. Aknast lendab sisse umbes rusikasuurune munakivi. Väljast kostab karjumist ja kuskil paugatab automootori summuti. „Ära karda, tšuhnaa, nii me siin elame.” „Miks politsei appi ei tule?”

Kas Vene võime ei huvita nii väikese küla asjad? Jelena Mihhailovna mühatab: „Tammifirma mehed, OMONi lakardid, ühed huligaanid kõik.”

Olen näinud meedias pilte OMONist, Venemaal tegutsevast poolmilitaarsest märulipolitsei üksusest. „Devotška võib võtta surnu asjad ja minna, miilitsast antakse teada, kuidas uurimine edeneb.”

Kogun asjad Vuntsimehe pakutud kilekotti. Üks pruuniks viksitud kingakott kukub puupõrandale. Seda üles tõstes märkan, et kulunud sisetald on välja pudenenud. Katsun seda tagasi toppida, aga käe alla jääb midagi siledat.

Tõmban kingast välja sulguriga kilekotikese, kuhu on topitud vanu pabereid.

Torkan säilituskotikese taskusse ja meenutan suve, mil isa korjas salaja oma voodisse männikäbisid, öeldes, et tema lehmakari viiakse muidu tapale.

21

„Tulge nüüd,” võtab vana naine mul käe alt kinni ja hakkab ukse poole laapama.

Viimasel hetkel pööran ringi ja haaran ööliblika, torkan selle ühte klaasvitriini purkidest, mille endise asuka, läikiva koorega lauluritsika, raputan hoolimatult prügiämbrisse. Siis lähen naisele järele.

Pearätiga matuška tukerdab käbedusega, mida tema väljanägemise järgi poleks osanud kuidagi oodata, nii et mul on kohvrit vedades tükk tegemist, et tal kannul püsida. Musta kärsaga sead sörgivad meil sabas. Jõuan küürseljale järele ja küsin: „Mis asju minu isa siin üldse ajas?”

Vana naine poriseb: „Mis asju soomlased siin sinu arvates ajavad? Vale nime all kah veel. Mängitakse vabaõhumuuseumit, viina täis peaga vihutakse tantsida ja jahitakse saunahaldjaid. See tahtis mingis ammuses asjas selgust saada.” „Mis asjas?” „Otsis haudu. Uuris Gulagi kohta, vangilaagrite ja muu säherduse. Seal, teate, neid ühishaudu juba jätkub, polnud vaja minna kaugele surema. Üheksakümne esimesel kaevati Joškar-Ola lähedal välja neli tuhat laipa.”

Stalini repressioonide ajal tapetud. Kõik arstid, luuletajad, kõik, kes vähegi olid veerima õppinud. „Pole vaja muretseda, see kõik on tühi töö.”

Jään päikeseratastega ehitud sinise värava juures kõheldes seisma. Laiguline krants tormab saba liputades kohale, sead tõmbuvad pahaselt tagasi. Siin siis oligi isa Jelena Mihhailovna sõnul elanud, tema juures? Miks? Naine on mulle täiesti võõras. „Ei tohi jääda pimedasse seisma. Sooh, Piku, ole nüüd ilusti.”

Segavereline krants tõmbab koonu vastu tahtmist mu jalge vahelt tagasi.

Vana naine avab ukse ja kobistab kingadega. Viipab käega: „Devotška! Tulge tuppa. Soe läheb välja. Ma võin öelda, kes su isa tappis.”

22

Lavra üla, 2015 VERNA

T

UPPA ASTUDES rehmab vana naine: „Ära võta jalast ära, siin kõik puha segi songitud.”

Jelena Mihhailovna ei liialda. Kogu majapidamine on põhjalikult pahupidi pööratud. Elutoa aset täitvas palkseintega kambris on diivanipatjade kõhud lõhki käristatud ja vatiin vedeleb kõikjal nagu laialilaotatud pilved, seinal telerinurgas seisnud ikoon või ohvrialtar on hingedelt maha rebitud, vähesed pappkaantega raamatud ja räigetes värvitoonides vinüülplaadid põrandale loobitud. Kogu selle segaduse keskel õõtsub kiiktoolis vanamehenäss. Jõllitab rahuolevalt vana teleri tühjalt virvendavat ekraani ja ümiseb omaette. Tema süles nurruv süsimust kõuts põrnitseb meid oma nööpsilmadega. Kassi kõrva silitav käsi on muhklik ja sooniline nagu vanamees isegi. Ahjupingil lösutab kahvatu poisivibalik, aga talle ei pööra keegi tähelepanu. „Oden, külad tulid!” Jelena Mihhailovna tõstab häält nagu nõrgamõistuslikuga rääkides.

Oden pöörab pead väikese viivitusega ja ma näen, et tema vasakul meelekohal vohab tohutu seenjas kasvaja. „Kesse seal siss on? Kas kilekotte tõi?”

Vaatan nõutult Jelena Mihhailovnale otsa. Too mühatab ja pöörab selja. „Ää tee välla, see on peast soe.”

Aga vanamehe suur aadamaõun jõnksatab kõhnal kaelal innukalt üles-alla. „Plastikovõje paketõ, kas on? Need meeldivad noortele!”

Järeldan, et kilekotid on kunagi olnud meelepärane külakost. Tahan öelda, et ei ole, aga vanamehe vidusilmad on juba jäänud pidama mu käe otsas kõlkuval punakollasel kompsul, kus on mälestus isast: kingad ja ööliblikas klaaspurgis.

23

„Linnarahva kilekott!” kõõksatab Oden. Õngitsen isa asjad kiiruga miilitsa antud kotist välja ja annan selle vanamehele. Suunurgast vilksatab kaheharuline keeleots. „Oden Ussikeel, meeldiv tutvuda.”

Vastikustunnet maha surudes saan vaevu oma nime pobisetud. Enne, kui ma teda takistada jõuan, haarab mees oma pahklike sõrmedega mu randmest ja pigistab üllatavalt tugevasti. „Võerastel on siin ohtlik liikuda.”

Luud naha all on samamoodi libedad ja liikuvad nagu isal, kui viimast korda kätlesime. Jään seisma ega tea, mida teha. Kui palju vanamees aru saab, kes ma olen? Nii palju ikka, et kobab kummuti pealt medali ja hakkab seda näitama. „Tšernobõlis olin, koristustöödel. Näe, mis andsid, päris ordeni kohe.” Üks keeleotstest nilpsab huuli. „Küll on meie kalhoosis hea elada. Meil on kõige rohkem lehmasid kogu rajoonis.”

Siis pöördub vanamees jälle kahiseva teleka juurde tagasi.

Mõtlen oma saabumisele siia tillukesse külla. Isegi bussipeatust polnud. „Hea kalhoos, on traktorid ja õunapuud ja ...”

Lause jääb õhku rippuma.

Kolhoosi pole siin olnud juba aastakümneid, nii palju ma tean. Auklike katustega laudad, oreliviledena tühjad silotornid. Jalgraja ääres sinililledest läbi kasvanud lehma pealuu, roosteauguline tolmumootor. Betoonist mälestustahvel Suure Isamaasõja ohvritele. Igal pool paterdavad haned, röhkivad sead, kaelkookudega vanaeided, hiigelsuur kallur ja kevadiselt pehme külatee, mida mööda liimiaurudest sumisevate peadega poisid sääreväristajatel ringi käristavad.

Kuhu küülikuurgu olen ma õigupoolest kukkunud?

Köögist kostab kitse mökitamist meenutavat ähkimist.

Appi tormates koperdan sinisetriibulise kaltsuvaiba voltidele. See on keldriluugi pealt ägedalt mütsakusse lükatud. Panen tähele, et vaip lirtsub nöörkinga talla all, nagu oleks kogu põrand mäda, kõdunenud ja kuidagi pehme.

Muus osas on köök jäetud puutumata. Ainult üks kahest pikkpingist on ümber aetud ja kaks suurt meepurki nõudekapi ees põrandal kildudeks. „Viimane püha linnumagus läind.”

Näen, et tavaliselt valitseb siin piinlik puhtus. Vaskkatelde ja pannidega kaetud pliidiserv särab nagu nühitaks seda alailma karukäpaga. Samovar nurgas, 24

vasest uhmer riiulil. Lõhnab korraga nii mesilasvahast küünalde kui söestunud, põhjakõrbenud pajaroa järele. Seinu katab roheliste lehtedega lillemustriline tapeet.

Lõhutud meepurgid tunduvad vanakest eriliselt kurvastavat. Küürust hoolimata põlvitab ta põrandal ja korjab kilde kokku. Purunenud purgi põhjal on kaabits. Jelena Mihhailovna torkab selle oma krimpsus suhu ja lutsutab keskendunult. „Küll saab jälle mett,” lohutan.

Vanake raputab pead. „Mesilinnud puha kadunud. Läksid manalarahvale mett korjama. Maailmalõppu see tähendab.”

Hakkan kilde prügikorvi korjama. Aga Jelena Mihhailovna on otsusele jõudnud, rehmab käega ja ütleb pahaselt: „Homme koristan. Nüüd joome tsaikut.”

25