Abikaasa Olga päevik
16. mai 2021, pühapäev Kell 8.30 lendab Clyde Eestisse. Tagasi ootan teda teisipäeva hommikul. Pärast koroonat sulgunud sügist, talve ja suuremat osa kevadest on Clyde jälle E estis. Ta on väga elevil ja nagu alati, sukeldub ta meie Viimsi kodus entusiastlikult aiatöödesse. Telefonist näitab õitsemas meie õunapuid, kirsipuid, sõstra- ja roosipõõsaid. Plaanid on tal suurejoonelised: umbrohutõrje, peenarde väetamine, põõsaste ja rooside pügamine... Ja ta üritab kõike teha pühapäeval. Esmaspäeval on Clyde terve päev ministeeriumis ja tagasi Pariisi lendab juba teisipäeval kell kuus hommikul. Clyde’ile meeldib aias töötada. Need on hetked, mil ta unustab tööasjad. Helistame umbes kell kümme õhtul ja räägime kõigest ja mitte millestki, kuid enamasti sellest, kuidas elab meie aed. Lõpuks soovime teineteisele head ööd.
5
SUURSAADIK ON KADUNUD
17. mai, esmaspäev Clyde kaob. Mind ei kohuta, et Clyde hommikul ei helista. Korraks mõtlen: ta oleks võinud ju Viimsist linna sõites helistada. Clyde ei helista ka päeval. Püüan end rahustada: tal on üks kohtumine teise järel. Samas ütleb mulle mingi hääl: ta võinuks ju küsida, kuidas läks mul esimene koroonavastane vaktsineerimine. Kell on 17. Helistan. Loodan, et tal on nüüd minu jaoks aega. Clyde’i telefon ei vasta. Imelik. Saadan tekstisõnumi. Näen, see jõuab pärale, kuid saan aru, et Clyde pole sõnumit lugenud. Ju on ta hõivatud. Kell 19. Ei kippu ega kõppu. Kell 20. Kus ta on? Helistan Eestisse meie ületee sõpradele-naabritele, kelle juurde Clyde’il oli kavas sel õhtul minna. Nad rahustavad mind: Clyde oli saatnud tekstisõnumi, milles teatas, et on hõivatud ja nende juurde ei jõua. Alles hiljem räägivad sõbrad: kummaline – Clyde’i sõnum oli saadetud tundmatult numbrilt. Kui nad püüdsid tagasi helistada, siis kõnele ei vastatud. Kell 21. Clyde’i telefon ei vasta. Midagi on väga valesti. Helistan tütrele. Oleme teadmatuses. Rahustame teineteist, et midagi hullu ei ole juhtunud. 6
A B I K A A S A O L G A PÄ E V I K
Kell 23. Veenan tütart: ole hea, mine magama, varahommikul pead tööle minema. Clyde’i telefon on välja lülitatud. Äkki ilmub WhatsAppi ekraanile märge, et minu sõnumeid on loetud. Helistan, kuid keegi ei vasta. Mõistus ja ka sisemine hääl keelduvad uskumast, et Clyde’iga, keda alles eile nägin tervisest pakatava ja elurõõmsana, võiks olla juhtunud õnnetus. Mind haaravad värinad, vaevalt suudan telefoni käes hoida, ei suuda püsti seista. Püüan juua vett. Hädavaevu ühe lonksu. Siis veel ühe. Kus on Clyde? Peas keerlevad mõtted: ta pole ju söönud, ilmselt on tal külm. Võib-olla pole ta enam elus…? Mind halvab jäine hirm. Kusagil sügaval hingesopis aga sosistab hääl: Clyde on elus. Muidugi on elus. Elame ju 21. sajandil, d emokraatlikus, väikses vaikses Eestis. Tärkab lootus, et viie tunni pärast on ta lennukis ja helistab ning veel kolm tundi hiljem oleme koos. Mõistuse hääl kinnitab mulle: jah, tavalisel eluhetkel nii ka läheb. Aga praegu olen sattu nud põrguratta pöörisesse, kus kõik keerleb teiste seaduste järgi. Nelikümmend aastat tagasi, muretus Moskva üliõpilaspõlves mainis mu sõbranna muu jutu sees, et elab koos 7
SUURSAADIK ON KADUNUD
oma 80-aastase kauge sugulasega. Sõber rääkis, et tema sugulase mees läks ühel 1936. aasta hommikul tööle – ja kadus. Toona ei suutnud ma mõista – kuidas saab inimene lihtsalt niisama kaduda? Mulle ei mahtunud pähe sõnapaar „inimene kadus“. Isegi asjad ei kao ise. Asjad on kaotatud, minema visatud, maha unustatud, ka varastatud. Aga me räägime ju inimesest! Jah, kalurid võivad kaduda. Lähevad merele, tõuseb torm, loodus vihastab, laev upub ja nad kaovad. Jäljetult. Sellest saan veel aru. Kuid linnatänavatel, oma kodumaja juures ei saa ju keegi kaotsi minna! Oli aasta 1980. Veel ei tohtinud Nõukogude Liidus inimeste kadumisest rääkida. Saabus perestroika. Ja mina, ja miljonid inimesed lugesime seni vaikitud asjadest, meieni jõudis hirmus teadmine 1930. aastate koledustest. Mõnikord kadusid inimesed töökohalt, vahel lausa tänavalt. See oli „normaalne“ elu. 1980ndate lõpus kuulsin suvilanaabri lugusid elust Siberi vangilaagris, ta kandis seal kümneaastast karistust. Keegi oli tema peale kaevanud. Neid lugusid kuuldes jäi süda seisma. Töö juures küsiti alatasa: „Kas sa seda lugesid? See on ju kohutav!“ Vaatasin oma kaastundlikke, nördinud, heatahtlikke ja ausaid kolleege ning mõtlesin: aga inimesed, kes neid kohutavaid tegusid korda saatsid, kas ka nemad loevad neid mälestusi, kuulavad oma ohvrite lugusid? Kuidas elab nende südametunnistus? On öö. Uue päeva esimene tund. Midagi tuleb ette 8
A B I K A A S A O L G A PÄ E V I K
võtta… kuid mida? Pariisis on kell kaks, Eestis kolm. Kõik. Helistan Clyde’i õele. Kuulen telefonis ta unist häält. Hetkeks koidab lootusekiir, et ehk polegi midagi hirmsat juhtunud. Õe kiire vastus, et nad sõidavad otsekohe abikaasaga Viimsisse, toob mind tagasi reaalsusse. Õde teab, et Clyde peab töö tõttu tihti ära olema. Aga ta teab, et kõigi meie kooselatud aastate jooksul helistame teineteisele iga päev, mõnikord mitu korda päevas, vahetame tekstisõnumeid. Alati. Kõik need kolmkümmend kuus aastat. Clyde’i õde on arst, ta oletab: ehk on Clyde’iga kodus midagi juhtunud – kukkus, süda…? Sõita on veel ligi tund. Õde helistab oma Tallinnas elavale pojale: sõida otsekohe Viimsisse! Kell on 3.40. Õepoeg ja naabrid on meie Viimsi maja juures. Kõik aknad on suletud. Sõpradel on meie garaažiukse kaugjuhtimispult, aga uks ei avane. Hiljem selgub, et keegi oli garaažis voolu välja lülitanud, seepärast ei saanudki ust avada. Õde usub, et Clyde on majas. Naabrid püüavad teda veenda, et Clyde’i seal ei ole: esmaspäeval oli meie maja ette pargitud kuus autot ja nad on veendunud, et autod lahkusid koos Clyde’iga. Ometi hüüab õde: „Clyde, Clyde!“ Kohale jõuab politsei, kelle õde oli välja kutsunud. Meie naabrid teadsid, et oleme Prantsusmaal. Nad olid üllatunud, et meie maja ümber oli möödunud päeva jooksul nii palju autosid, seepärast otsustati pildistada autode numbrimärke. Politsei helistab läbi haiglad, Clyde’i pole kusagil. Edasi püüavad nad pildistatud 9
SUURSAADIK ON KADUNUD
numbrimärkide järgi kindlaks teha autode omanikke. Tulemuseta. Omanikke ei leita… Politsei otsustab kontrollida, ehk on Clyde juba lennu jaamas. Õige pea saab selgeks, et lennujaamas teda pole. Helistan meie tütrele. Pariisis on kell viis h ommikul. Püüame võtta kokku, mis on meile teada. Veel pühapäeva õhtul kell üksteist oli Clyde elus. Rääkisin temaga telefonis. Ja pärast seda… vaikus. Ei mingit vastust: ei kell 11 esmaspäeva hommikul, ei kell 23 õhtul, ega kell 5 teisipäeva hommikul. Eestis on kell juba 6.30. Clyde’i pole. 18. mai, teisipäev Kell 6 hommikul. Naabrid kutsuvad välja lukumeistri, kes avab välisukse. Nad sisenevad majja, jagavad minuga telefoni videopilti. Clyde’i ei ole majas. Naabrid imestavad: maja on puhas ja korras. Kõik olid näinud meie maja ees viit autot ja väikebussi, järelikult pidi majas ringi liikuma üsna mitu inimest. Kuid kõik on nii, nagu me eelmisel suvel lahkudes jätsime. Kõik asjad asuvad oma kohal ja kerge tolmukord annab märku, et keegi pole midagi puudutanud. Ei mingit märki kõrvalistest isikutest majas. Naabrid muudkui kordavad: „See pole võimalik! Inimesed olid terve päeva siin!“ Ka mina näen naabrite telefonikaamera kaudu, et kõik on just nii, nagu meist 10
A B I K A A S A O L G A PÄ E V I K
eelmisel suvel lahkudes maha jäi. Ja tolm raamaturiiulitel tõestab, et raamatute rahu ei ole häiritud. Mida tegid võõrad meie majas kogu päeva? Ainus tõend Clyde’i kohalolekust on värskelt üles tehtud voodi. Kõik. Pariisis on kell kuus hommikul. Otsustame tütrega, et ootame veel pool tundi ja helistame siis saatkonna autojuhile. Arutame isekeskis, äkki on veel vara helistada, kuid tal on neli last, küllap on ta juba ärganud. 6.30. Helistan. Autouht vastab: kõik on korras ja ta on teel lennujaama, Clyde’ile vastu minemas... Meie tütrega ei saa enam millestki aru. Õde helistab ja ütleb, et politsei sõnul Clyde’i Eestis ei ole... Aeg läheb, Clyde’i kohta pole midagi uut... Kell on 8, Eestis juba 9. Lekib teave, et Clyde on elus ja Eestis. Hetk, kus kõik, kes olime kogu öö teda otsinud, suudame esimest korda hinge tõmmata... Helistan saatkonda. Vastab Eesti esinduse asejuht (diplo maatide keeles saatkonna „Number Kaks“): auto läks Clyde’ile lennujaama vastu. Jälle ei saa ma millestki aru. Helistan välisministeeriumisse ja annan teada, et suursaadik on kadunud... Viimati suhtlesin temaga pühapäeval. Lubatakse tagasi helistada. Ootame. Kõne ministeeriumist. Teatatakse: „Clyde on elus, kuid rohkem midagi öelda ei saa.“ Kõik see hakkab juba meenutama odavat krimiromaani. 11
SUURSAADIK ON KADUNUD
Õde helistab välisministeeriumisse, presidendi kantseleisse, peaministri kabinetti – tulemusteta. Eesti suursaadikust pole jälgegi. Nagu 1930ndatel Nõukogude Liidus. Inimesed kaovad keset päeva. Nüüd aga toimub see kõik Eestis. Aeg läheb, kuid midagi uut me ei kuule. Kui hommikul kella üheksa-kümne paiku saadud infokild „ta on elus“ sisendas meile optimismi, siis kesk päeval võitleme jälle juba kõige kurvemate oletustega. Umbes kell 13 helistab saatkonna Number Kaks ja teatab ametlikul toonil: ta toob mulle teavet Clyde’i kohta. Küsin endalt: millest selline osavõtmatus ja kaastunde puudumine? Mõni tund tagasi ta ju kuulis, millises seisundis me oleme ja teadis, et Clyde on kadunud. Räägin sellest ka tütrele ja Clyde’i õele ning püüan neid rahustada: tõenäoliselt nüüd selgub kõik. Uksekell heliseb. Number Kaks tuleb koos kahe meesterahvaga. Hiljem saan teada, et üks neist oli saabunud hommikuse Tallinna lennukiga, millega pidi Pariisi naasma Clyde. Teine mees tuli Brüsselist, Eesti Vabariigi ala lisest esindusest Euroopa Liidu juures. Nad sisenevad ja seavad end istuma residentsi suure toa laua taha. Rääkima hakkab minu vastas istuv Tallinnast tulnud meesterahvas. Tema hallides, punnis konnasilmades ei ole mingeid emotsioone. Mees lausub jäisel õpetlikul toonil, et mu abikaasa on elus. Mina: „Kus ta ometi on!?“ Järgneb lakooniline vastus: 12
A B I K A A S A O L G A PÄ E V I K
„Rahunege, ta on elus.“ Heliseb telefon. Minu telefon. Helistatakse tundmatult numbrilt. Võtan kõne vastu. Kostub meesterahva hääl. Ma ei saa millestki aru. Juba teist päeva kestab see lõputuna näiv õudusunenägu. Mulle tundub, et hääl kuulub saatkonna haldusametnikule. Ei mõista, mida ta võiks tahta ja annan telefoni saatkonna Number Kahele, et ta selgitaks, mida haldusamentik soovib. Ja kasutades ära hetke, puurin pilgu kärnkonnasilmadesse ja küsin: „Kui sinu naine ühel päeval kodust lahkub, läheb poodi ja tagasi ei tule, ta on kolmkümmend tundi kadunud, kuidas sa reageeriksid hiljem sõnadele: ta on elus ja ei ole vaja muretseda?“ Näen, et äkki vilksatab mehe silmis hirm. Meid katkestab aga Number Kaks ja ulatab mulle telefoni tagasi: rääkida soovitakse minuga. Hääl telefonis tutvustab end, ma arvan, et esitleb end Prokurörina ning loeb ette kõige rumalama süüdistuse minu abikaasa kohta. Ja lisab: meie residentsi on tuldud läbi viima, ei mäleta täpselt, kas läbiotsimist või inventuuri. Hiljem kirjutatakse paberitesse, et toimus inventuur. Inventuur on meile, diplomaadiperedele, tavapärane asi. Kui saabume uude sihtriiki, viiakse alati läbi eel käijast maha jäänud mööbli, esemete, nõude jms inventuur. Lahkudes, kolm või neli aastat hiljem, toimub taas inventuur, veendumaks, et kõik asjad on alles ja omal kohal. Nii asun energiliselt neid kahte tulnukat aitama, et leida nimekirjas loetletud õiged mööblitükid 13
SUURSAADIK ON KADUNUD
ja esemed. Number Kaks vajub suures toas tugitooli, andes märku, et ei osale kuidagi selles aktsioonis. Peagi märkan, et neid kahte meest mööbel ja nime kirjad eriti ei huvita. Nad pildistavad hoolikalt raamatu riiulitel meie isiklikke raamatuid ja millegipärast näitavad üles suurt huvi duširuumi ja minu kosmeetika vastu. Kui punnsilme haakub minu sülearvuti külge, ütlen, et seda ma teile ei anna! „See on minu arvuti. Teie olete siin minu abikaasa tööasjus, tegelege s ellega! Arvuti on minu isiklik vara. Residentsi inventari nimekirjas seda pole!“ Oma sülearvutit käest laskmata, luban seda siiski pildistada, mida punnsilm ka ülima hoolikusega teeb. Poeg ei tea vist isa kadumisest veel midagi. Ja mida ja kuidas ma saaksingi talle öelda? Kuid Eesti on väike riik. Ta juba teab. Sel ajal kui „inventuur“ käib, räägin talle telefonis kiiresti öisest isa otsimisest, tänase päeva meeleheitest... „Külalised“ veedavad residentsis peaaegu kaks tundi. Kogu aeg pildistades, pildistades. Vahepeal on tütar ja Clyde’i õde asunud otsima advokaati. Ootamatu sõprade, kolleegide, tuttavate ahel viib nad Aivar Pilveni. Kell neli pärastlõunal Eesti aja järgi sõlmib õde lepingu advokaat Aivar Pilvega. Kell 16.30 Eesti aja järgi läheb advokaat Clyde’i juurde. Ootame. 14
A B I K A A S A O L G A PÄ E V I K
Möödub pool tundi. Tund. Infot pole. Eeldame, et see tähendab head. Nad räägivad. Möödub veel üks tund... räägivad... Kell 23 helistab Aivar Pilv: Clyde on vabastatud ja pärast oma asjade tagastamist pääseb koju. Ma ei tea, kui kiiresti Clyde’i õde ja tema abikaasa Viimsisse kihutasid, kuid nad jõuavad meie koju enne Clyde’i. Öö veedavad nad koos. Meie tütar, tema abikaasa ja mina istume koos Pariisis. Meie rõõm tundub olevat lõputu. Tütar abikaasaga asus Pariisi elama mitu aastat tagasi ja meil on nii hea meel, et nad on lähedal.
15
SUURSAADIK ON KADUNUD
16
Võõrad majas
Hommikujooks jääb lühemaks kui tavaliselt, kuid merevesi tuleb ära proovida. Eestis on meres ujumine alati minu päeva alustamise rituaal, sõltumata aastaajast. Nii juba kakskümmend neli aastat, alates päevast, mil asusime elama Kelvingi külla. Täna veel pikalt ujuda ei kannata, viiskümmend meetrit ühes suunas ja tagasi. Leppneeme sadama meteoroloogianäidu järgi on merevees sooja kraade vaid kaheksa. Kelvingi laht pole kaugel, poolteist kilomeetrit, seega on vesi siin alati sama külm ja soe kui Leppneemeski. On esmaspäeva, 17. mai hommik, kell on seitse. Küla on alles ärkamas. Siit-sealt kaigub koera haugatusi, kostuvad esimeste varajaste linna suunduvate autode hääled. Maikuu hommikupäike on juba kõrgel ja mõnusalt soe. Naudin ärkava looduse ja päeva esimesi märke. Lahesopis silman luigepaari, kes on siin pesitsenud juba aastaid. 17
SUURSAADIK ON KADUNUD
Taamal Kelvingi lahel popsutavad kaks Leppneeme sadamasse naasvat vana kalalaeva. Kõik on endine. Eestisse saabusin eelmise päeva pärastlõunal, pühapäeval, 16. mail – Välisministeeriumi Kantsleri kutsel, tema sõnul prantslaste kaitse- ja julgeolekupoliitika arenguid käsitlevale kohtumisele, mida isegi koroonatingimustes üle videosilla pidada ei saavat. Mõni nädal tagasi olin võõrustanud Kantslerit Pariisis, kus rääkisime Prantsusmaa välis- ja kaitseministeeriumi ning Élysée palee kolleegidega transatlantilistest suhtetest, Euroopa strateegilisest autonoomiast ja Venemaast. Kõik sellised teemad, kus meie vaated pole prantslastega alati kokku langenud, vahel ka usaldamatuse piiri peal. Olin neid teemasid tihti lahanud isekeskis oma kolleegidega, teiste Euroopa Liidu liikmesriikide suursaadikutega. Kuidas raporteerida pealinna? Kuidas seletada, et Pariisi positsioonide mõistmiseks tuleb võtta arvesse ajalugu, geograafiat, kultuurilist mitmekesisust? Kuidas selgitada, et Euroopa Liit on prantslastele vaid sisepoliitika instrument ja sageli kaitseb nende rahvuslikke huve Euroopa lipp? Kantsleri tollasel visidiil sai Prantsusmaa kolleegide tähelepanu juhitud Ukraina piiril toimuvale eskalatsioonile. Siis me veel ei teadnud, et sõja alguseni on jäänud vähem kui aasta. Ettevalmistamisel oli ka Riigikogu väliskomisjoni esimehe kohtumine tema Prantsuse kolleegiga. Seega tundus kutse arutelule Tallinnas igati ajakohane ja põhjendatud. Reis Eestisse tuli mahutada ühe tööpäeva sisse, kuna juba teisipäeval, 18. mail pidin olema tagasi Pariisis, et osaleda õhtusöögil uue ametisse astuva rahvusvahelise 18
VÕÕRAD MAJAS
majandusorganisatsiooni OECD peasekretäriga. Kolmapäeval, 19. mail pidin lendama Tunisesse oma volikirjade üleandmisele Tuneesia presidendile. Olin kaasakrediteeringuga nimetatud ka suursaadikuks Tuneesias. Volikirjade üleandmine oli veninud sealse keerulise sisepoliitilise olukorra tõttu. Jõudsin pühapäeva, 16. mai õhtupoolikul teha kodus veel mõned vajalikud aiatööd ning suure osa ajast jantisin oma auto, kakskümmend aastat vana Volkswagen Boraga, et see käima saada. See ei õnnestunudki. Käigukast oli kinni jooksnud. Tellisin hommikuks, kolmveerand kaheksaks takso. Ronin mööda rannakive veest välja. Nahk suriseb meeldivalt käterätiku all. Tõmban nobedasti jooksuriided selga ja sean sörgisammu mööda rannaäärset jalgteed tagasi maja poole. Jalgtee lõpus märkan pikemat, hallis jopes ja musta sanitaarmaski kandvat noormeest. Hommikune jalutaja? Ei näi küll tuttav külaelanik. Mööda joostes tervitan. Noormees justkui ehmuks. Mühatab midagi ebaselget nina alla. Keeran jalgteelt vasakule, majani jääb veel viiskümmend meetrit. Kui pool tundi tagasi jooksma läksin, oli majaesine väike parkimisplats tühi. Nüüd seisab seal must minibuss. Uks avaneb, välja hüppavad kaks meesterahvast. „Kas härra Clyde Kull?“ – „Jah, milles asi?“ küsin. „Kaitsepolitsei. Olete kinni peetud. Meil on läbiotsimise order. Lähme majja.“ Noormees hallis jopes on samal ajal jõudnud mu selja taha. Siseneme majja läbi garaažiukse, mille olin jooksma minnes nagu alati jätnud pooleldi avatuks. Kohe võetakse 19
SUURSAADIK ON KADUNUD
minult ära kõik sidevahendid – kaks mobiiltelefoni ja tahvelarvuti. Hiljem leian läbiotsimisprotokollist märkuse, et need leiti maja läbiotsimisel. Eriti kummaline ja otsitud väide: telefonid ja tahvelarvuti kui töövahendid on minuga alati kaasas, nendega tulin Pariisist. Lauatelefon ei tööta, patarei on läbi. Ka selles veendutakse. Sellest hetkest olen järgmiseks 36 tunniks maailmast ära lõigatud. Ei lubata helistada abikaasale, lähedastele, töökaaslastele. Võin ainult saata tekstisõnumi Välisministeeriumi Kantslerile vabandusega, et ei tule kohtumisele ja luban hiljem kõike selgitada. Saadetakse ära maja ette jõudnud takso. Saan loa käia duši all, habemeajamiseks aega ei anta. Tohin ka vahetada riided, mis enne läbi kombatakse. Paljugi mis võib taskutes olla. Majja sisenemise hetkest, kell 7.13 nagu hiljem protokollis kirjas, on mul takjana kõrval erariietes kivinäoga turske isik. Ju siis on kord selline. Kõigi eelduste kohaselt hoidmaks ära põgenemiskatset… aga võib-olla haaran kätte kirve või üritan žiletiga veenid läbi lõigata? Kaks minibussi inimest, kes esitlevad end KAPO uurijatena, seavad end sisse elutoa diivanil. Mulle tutvustatakse esialgset kahtlustust, mille alusel on Prokurör allkirjastanud läbiotsimise orderi – väidetavalt pole ma kasutanud sihipäraselt esinduskulusid. Kahel leheküljel on loetletud mõnikümmend restoraniarvet, kokku 6000 euro eest, viie aasta jooksul. Kõik arved on ministeeriumi rahandusinstantsid omal ajal heaks kiitnud ja kinnitanud. KAPO esitatud arved puudutavad väga väikest osa üritustest, kus olen osalenud. Hiljem kontrollin oma kalendrit ja selgub, et viimase viie aasta jooksul olen ametialastel 20
VÕÕRAD MAJAS
esindusüritustel osalenud üle viiesaja korra. Isiklikud kulud olen alati tasunud ise. Küsin, et kui tegu arvetega, mis on ju ministeeriumi ja raamatupidamise andmebaasides olemas, mida siis minu Viimsi kodust otsitakse? Seda enam, et õhtusöögid on kõik toimunud Belgias või Prantsusmaal. Vastuseks tuleb mingi udune jutt „pikaajalisest süsteemsest riigivara omastamisest“. Küsin, kas kusagil on riigivara puudu või kaotsi läinud? Öeldakse: seda hakataksegi otsima… Mõtlen: huvitav, „põhjendatud kahtlus“, mis peaks seaduse järgi olema alus kriminaalasja algatamiseks ja andma loa läbiotsimiseks, eeldab et see „midagi“, mida otsima asutakse, peaks olema ju enne teada… Eesti on väike. Kuulen hiljem, et läbiotsimise määruse allkirjastamine oli tekitanud tagantjärgi palju küsimusi. Määruse oli allkirjastanud pühapäeva, 16. mai õhtul Abiprokurör. Võib vaid oletada, mida talle võidi väita, kuid on väga küsitav, kas mõnest restoraniarve kahtlusest kinnipidamiseks ja maja läbiotsimiseks oleks piisanud. Abiprokurör sai aasta pärast kõrgendust, ta edutati ringkonnaprokuröriks. Samal ajal hakkab majja sisenema üha uusi inimesi, mingil hetkel loen neid kokku kümmekond, kõik suurte kohvritega, täis fotoaparaate, arvuteid ja muud tehnikat. Algab 18 tundi kestev läbiotsimise protseduur. Keegi menetlejatest küsib mu mobiiltelefonide ja tahvelarvuti paroole, kõigi mu sõnumivahetuse ja sotsiaalmeedia kontode kasutajanimesid ja salasõnu. Kuuleka ja koostööaldi kodanikuna need ka annan. Seda enam, et varjata mul midagi ei ole. Kohe asuvad menetlejad söögilaua taga oma 21
SUURSAADIK ON KADUNUD
arvutites mu telefonide ja kontode sisu lahti muukima. Mitte ühegi sõnaga ei tutvustata mulle mu õigusi, sealjuures õigust keelduda andmast oma koode ja kontode andmeid. Poolteist aastat hiljem, kaitseakti koostamisel kohtule, saab sellest menetlusrikkumisest üks kaitse argumente.
22