Siin, meie säravas piiritute peegeldavate ekraanide tsitadellis, elame oma elu väljapoole. Täna võime ärgata ja sirutada kohe ja mõtlematult käe telefoni järele, selle kuma jõuab meie silmadeni enne koiduvalgust, selle teated sööstavad meie meeltesse enne, kui me isegi hetkeks tunnistame seda kõigutamatut ja lõpmatut tõsiasja: meid ootab surm.
Teie ja teie lapsed ja kõik, keda te armastate, tormavad surnuaia poole – ma tean, et te teate. Me kõik teame, kuid kuna see toob Facebookis nii vähe meeldimisi, laseme ohutulede vilkudes edasi, täites oma päevi ajutiste lohutustega. Kohv siin, eBay ost seal, rõõmutu pihkupeksmine või flirt. Mõni sädelev naudinguvõbelus nagu hõbedane nõelapiste surnukehal, et teid halvimast üle aidata. Ja te olete ilmselt liiga tark, et „jumala poole pöörata“ või võtta kätte mõni tolmune raamat, kus geide, naiste või kellegi kolmanda vastu sihitud luuletused valusalt kõrva kriibivad. Võib-olla, kui kvantfüüsika suudaks välja pakkuda mingi jõu, võrgu või jada või midagi, mis seob mõistatuse millegi kindla, millegi mõõdetavaga, siis kaaluksite veel kord, kuid seni pole muud kui tühi haud ja tühi hauakivi, peitel ootel. Nii ei süüdista keegi teid, kui kõlgute destruktiivsete suhete ja rahuldust mittepakkuva töö karussellil, keerlete ringi, olemata kunagi paigal, kunagi tõeliselt endasse vaatamata ja kunagi päriselt koju jõudmata.
Kuna mina olin oma elu nii suurejooneliselt pea peale pööranud, et sain kingiks meeleheite, ei jäänud mul muud üle kui abi
otsida ja see vastu võtta. Pärast seda, kui vabanesin oma lakkamatute ihade ja isude ilmsematest ilmingutest, olen taganenud nagu kuninganna palge eest lahkuv lakei läbi rea vähem ilmsete ja mitte surmavate, kuid siiski pagana ebamugavaid sõltuvuste. Usun, et 12 sammu ja nende kõikehõlmav filosoofia, mida ma nendel lehekülgedel teile tutvustan, tähendab kõigile neile, kellel on küllalt meelekindlust see pingutus läbida, midagi enamat kui lahendus rahulolematusele elamise ja suremisega. Ja see on pingutav. Tõepoolest, tegemist on isikliku ümbersünniga ning see teekond kätkeb endas kõik võimalikke vastandusi teie tõelise minaga. Olge aus, kas olete kunagi maha istunud ja teinud inventuuri kõigist asjadest, mis teile närvidele käivad: lapsepõlve kokkupõrked; isatapjaliku raevu kihavad torked; viha valitsuse või liikluse või globaalse soojenemise või rassismi vastu või Apple’i vastu, kes lakkamatult laadijaid vahetab? Millal kavatsete saada selleks inimeseks, kelleks olete sündinud? Et taastada oma ühendus ettemääratud teega? Puhkuse ajal?
Siis, kui lastel on kool läbi? Kui teil palka tõstetakse? Tikk-takk, tikk-takk, peitel ootel.
Ma ei kirjuta seda raamatut selle pärast, et pean ennast teist paremaks. Ma tean, et olen halvem. Olen alateadlike ihade najal krampides viseldes ja sõnu sülitades liikunud läbi elu, parandades hädasid ajutiselt nii jämedalt ja ebatõhusalt, et selle ilminguid on mugav jälgida. Äärmuslik seisund on tuvastatav, kuid sõltuvuse vähem silmatorkav versioon on endiselt valus ja vaieldamatult hullem, sest me lihtsalt kohaneme valus elamisega ega tunnista kunagi ilusat tõde: lahendus on olemas.
Me kohaneme armastuseta kodu ja rahuldust mittepakkuva töö viletsusega. Tühjade sõprussuhete ja lakitud võõrandumisega.
12 sammu programm, mis päästis minu elu, muudab iga inimese elu, kes selle omaks võtab. Olen näinud seda korduvalt toimimas inimeste puhul, kellel esineb igas varjundis sõltuvusprobleeme: narkootikumid, seks, suhted, toit, töö, suitsetamine, alkohol, tehnoloogia, pornograafia, asjade kogumine, hasartmängud, kõik. Sest instinkt, mis sundi ajendab, on universaalne. See on katse lahendada
pidetuse, võõrandumise ja leige meeleheite probleem, sest lõpuks on probleemiks „inimeseks olemine“ keskkonnas, mis on kummaliselt halvasti valmis sellega kaasnevate katsumustega toime tulema. Me kõik asetseme sõltuvuse skaalal kusagil.
Need meist, kes on sündinud selge ja ilmse ainesõltuvusega, on paljuski õnnelikud. Meie, alkohoolikud ja narkomaanid, oleme minimeerinud oma müsteeriumi tillukesteks iha ja rahulduse tsükliteks. Meie mustrit on lihtsam jälgida ja seetõttu pühendumuse ja abi toel lihtsam lahendada.
Kui teie isiklik muster juhtub olema sõltuvuse ekvivalent „kauakestvale pettusele“, mitte „lühikesele vaevusele“, võib kuluda mitu aastat, enne kui saate aru, milles teie probleem seisneb. Kui olete sõltuvuses halbadest suhetest, halvast toidust, kuritahtlikest ülemustest, konfliktidest või pornograafiast, võib probleemi avastamiseks kuluda kogu elu ja nagu näha, on kogu elu see, mis meil on. See raamat ei räägi ainult minusugustest äärmuslikest juhtudest. Ei, see on raamat teist.
Kas teil on tunne, et midagi on puudu? Teile näib, et te ei ole piisavalt hea? Et kui teete ristikese mõne tegevuse kasti, olgu selleks Twixi söömine, uute kingade ostmine, pläru tõmbamine või hea töökoha saamine, siis tunnete end paremini? Kui see nii on, siis pole see sugugi üllatav, sest me elame sõltuvuseajastul, mil sõltuvuslik mõtlemine on imbunud peaaegu kõikjale. See on meie kultuurilaad. Tarbijalikkus on stiimul ja eluviis reaktsioon sellele. Mõte, et oma elu õnnestub primitiivseid materiaalseid eesmärke saavutades kuidagi korda teha – olgu selleks siis ideaalne suhe, ideaalne töökoht, ilus berberi vaip või neljakümne euro eest narkot –, lähtuvalt ideest „Kui ma ainult saaksin X, Y, Z, siis oleks minuga kõik korras“, on järjekindel ja üsna vale.
Sõltuvus on see, kui loomulikud bioloogilised vajadused, nagu vajadus toidu, seksi, lõõgastuse või staatuse järele, muutuvad nii prioriteetseks, et nende mõju on hävitav. Seda süvendab kultuur, mis seda mehhanismi mõistetavalt ära kasutab, kuna see on kuradima hea viis Marsi batoonide ja Toyotade müümiseks. Minu enda
kuritegelikult valusal sõltlase teel on iga sõltuvusest tulnud tung lähtunud kummalisest usust, et teen seda probleemi lahendamiseks.
Selles raamatus arutame koos, kuigi suurema osa ajast kõnelen mina, kuidas saada üle oma hävitavatest ja rõhuvatest harjumustest, vabaneda türanlikust mõtlemisest ja liikuda nähtamatust sisemisest sõltuvusvanglast oleviku uude vabadusse. Mis kvalifitseerib mind sellist ülesannet täitma? Ülesannet, mida teiste sõnadega võiks nimetada rahu, teadveloleku, isikliku eneseteostuse või veelgi suurejoonelisemalt „valgustatuse“, „nirvaana“ või „jumala teadvustamise“ saavutamiseks? Kindlasti mitte mingi isiklik, eetiline kõrgemal tasandil olek. Minu autoriteet ei tulene järsust ja kindlast mäetipust, kus ma karmiilmelise õiglustundega kõrgun. Selle enesetunnetuse käsiraamatu alge ei pärine mitte mäetipust, vaid mudast. Inimeseks olemine on „mina ka“ äri. Oleme kõik koos mudas. Mind kvalifitseerib see, et olen rohkem sõltuvuses, nartsissistlikum, rohkem ajendatud ihast ning võimu- ja tunnustusvajadusest. Olen haaranud ja ahminud ja hellitanud ja nikkunud ja kimunud ja imenud igat võimalikku mu teele sattunud naudingut pakkuvat asja alates hällist Grays kuni Hollywoodi lamamistoolini, ja mille nimel? Et saada tuhaks.
Tekib teil vahel kahtlus, kas teil on üldse võimalus või õigus õnnelik olla? Suurlinnaelu ühtlaselt kulgev tühi marss mõjub nagu sumisev kinnitus, et rõõm ei ole võimalik. Eskalaatorid nagu ühishauda viivad konveierid, hallid tänavad nagu surnuaed. Jumal tänatud, ma pole (veel!) vanglasse sattunud, kuid kui ma mõtlen kategoorias halvimast kõige kohutavamani, juurdlen vabaduse kui sellise üle. Halvimast variandist alates, nagu kõrgeima turvalisusega vanglas
A-taseme üksikkambris üksinda luku taga olemine, vähem kohutavani, nagu väikesed vabadusepudemed B- ja C-tasemel, mis annavad privileegi töötada köögis või raamatukogus (kui uskuda „Shawshanki lunastust“) kuni avavanglani välja, kus kinnipeetavad saavad mõneks
tunniks jalgrattaga linna sõita. Kui palju kaugemal sellel vabaduseskaalal on mehe või naise elu näruses korteris, kus ta on vangistatud uimastisõltuvusse ja vireleb toetuste najal, või inimene, kes
Kui olete sõltuvuses halbadest suhetest, halvast toidust, kuritahtlikest ülemustest, konfliktidest või pornograafiast, võib probleemi avastamiseks kuluda kogu elu ja nagu näha, on kogu elu see, mis meil on. See raamat ei räägi ainult minusugustest äärmuslikest juhtudest. Ei, see on raamat teist.
on lõksus tööl, mida ta vihkab, või laps koolis, millest ta parema meelega eemale hoiaks, kõigi nende enesetunne väändunud ja ärev? Või minu elu? Või teie elu? Ma ei ütle, et veel hullem kui olla lõbus
C-kategooria vang, kes mutrivõtit keerutades töökotta tõttab, on omada Londonis tööd, mida vihkate; ma ütlen, et me kõik viibime erineva kategooria vanglates.
Hoidke toolist kinni ja haarake oma küünilisusepüstoli järele, valmistudes mind siin ja praegu maha kõmmutama, sest ma räägin, kuidas hiljutine kogemus mu ärahellitatud elus tekitas tunde, nagu oleksin sattunud esmaklassilisse karistusasutusse. Austraalias ringreisil viibides kulgesin õhukindlas priviligeerituses lennukist autosse ja edasi meeldivasse hotellituppa ja sealt esinemispaika, kui mind tabas seespidine põgenemisigatsus, mida ma ei saanud ignoreerida. Saabusin Brisbane’is kõrguvasse ja uhkeldavasse hotelli ning mind viidi tuppa, mille laitmatu mugavus mõjus muserdavalt, kuid kui uks sulgus täiesti sõbraliku teenindaja taga ja ma üksi jäin, ei saanud ma akent avada, sest teate küll, need hooned on kõrged ja see on ohtlik. Arvatavasti enesetappude tõttu. Õhuni ei ole võimalik jõuda, sa saad hingata üksnes pakendatud õhku, mis on meie raiskaval ajastul üks väheseid nõudlikult taaskasutatud tarbekaupu. Loodan väga, et ma ei ürita käesolevaga jonnihoogu taipamise pähe esitada, kuid tundsin end lõksus olevana, nagu poleks mul enam tagasiteed loodusesse, loodusesse nagu taevasse, nagu taeva sisemusse, ma ei saanud hingata, olla inimene. Korraga tundsin, et
pean üles kargama, pääsema looduslikku keskkonda, ühe jahmatava hetke jooksul tegin otsekui gravitatsioonijõu toel läbi ülikiire rännu kütist-korilasest kütitava ja korjatavani. Pole mingi ime, et inimesed igatsevad loomalikkust ja toorest põnevust. Pole ime, et inimesed otsivad seksi, taskulamp või auto esituled teed valgustamas, kuum hingeõhk vastu tuuleklaasi, seejärel üheks liibunud võõrad pimedas teineteisesse klammerdunud, orgasmi läbistava leevenduse ootel. Pole ime, et inimesed kasutavad pornot, küürakil sülearvuti kohal, ahned ja hingetud, tõsised ja kohusetundlikud nagu innukad teenindajad mõttetu ülesande täitmisel. Minagi ei ole kuigi kaua sellisest põgenemisviisist vaba. Pärast ma tavaliselt naeran. Niipea kui bioloogiline eesmärk on saavutatud, visatakse mind arutust lummusest katapuldiga välja. Vaatan ülevalt enda peale alla ning küsin vahel valjul häälel: „Mis see nüüd siis oli?“ nagu mõni ahvmees, kes teadvuse tagasi saab, ning uurin tagantjärele targana: „Kas see oli tõepoolest kõige parem viis, mida sa suutsid oma tunnete leevendamiseks välja mõelda? Too nüüd mulle taskurätte ja piibel.“
Mida me teeme, kui masturbeerime? Või neelame mõttetut toitu? Või lonksame tobedaid jooke? Keda me siis teenime? Mis on eesmärk?
Tunne, mis mul hotellis tekkis, on tõeline. Vajadus sideme järele. Tunne, mis tekkis, kui ma esimest korda uimasteid tarvitasin, oli tõeline. See tunne, see vajadus, on tõeline. Tunne, et „on olemas midagi muud“, on tõeline.
Mis saab siis, kui te sellele sunnile järele ei anna? Mis on teisel pool minu vajadust süüa ja puhastuda? Ainus võimalus seda teada saada on seda mitte teha ning see on uudne usust kantud lahendus.
Muide, selle probleemi lahendasin ma järgmiselt: ma lahkusin koidikul hotellist. Mulle meeldiks öelda, et ma kolisin jõe ääres asuvasse põliselanike kogukonda, kus me kasvatasime ise juurvilju ja laulsime oma esivanemate laule ning üks vanem tätoveeris mulle kubemele küülikukuninga ja ütles, et minus on peidus tõeline hing, ja andis mulle hõimunime ning et just siis sai mulle selgeks minu eesmärk – „leida side Suure Tundmatuga“, põimida inimese teadvus
ja looduse teadvus täiuslikuks vaibaks, jutustada ühtsuse lugu sellise selgusega, et Jumal ise tuleks headele appi ja loodus tõuseks läbi ojade ja okste, leekide ja sulgede ning üleujutuse ja viiks meid taevasse. Vaiksesse ja igavesti kohalolevasse taevasse meie sees.
Aga tegelikult kolisin ma lihtsalt paremasse hotelli, kus oli rõdu. Niisiis, nihilism on tasapisi jõudu kogunud, igas sõltlases valitseb pessimistlik mõttetuse aktsepteerimine, rõõm on defibrillaator, mis meid üles raputab. Nüüd, mil olen neliteist ja pool aastat tänulikult uimastivaba olnud, suudan endiselt tugevalt samastuda, kui kuulen kellestki, kes lihtsalt ei suuda puhtana püsida. Ma mõistan. Ma mäletan, isegi enam kui mäletan, aeg-ajalt elan ma seda uuesti läbi. „Ma tean, et see ei toimi, see doos, see jook, see hävitav ja armastusetu tegu, ometi juhib see mu tähelepanu praeguselt hetkelt kõrvale, praeguseks hetkeks. Ja sellest piisab.“
On üks hea uudis langenutele, neile teie seast, kes te seda loete meeleheites, narkaritele, alkaššidele, kräkitarbijatele, anorektikutele, buliimikutele, seedehäirete käes kannatajatele, pervertidele, kaassõltuvuses olijatele, armastusesõltlastele, lootusetutele juhtumitele: nüüd usun ma, et sõltuvus on kutsumus. Õnnistus. Nüüd kuulen ma löökide taga rütmi, oma lakkamatu juurdlemise kriipiva ebakõlalise heli taga. Tõelist pulssi egotrummi ülespuhutud põrina taga. Seal, vaikuses peitub midagi muud, erakordset. Mis võib see olla, see teine teadvus? Kõigest minu kasvavate küünte, südame pumpamise ja mäsleva vere ülev kaaslane? Kas neil füüsilistel ja märgatavatel kehalistel nähtustel on maailmas vastet, mis on vähem ilmne?
Kas meie, sõltlased, oleme nagu loomad, kes ennetavalt, halva eelaimusega põgenesid läheneva tsunami eest? Kas oleme häälestunud torkivatele signaalidele, mis nõuavad tuimestust? Mis valu see on? Mis see on? Mida see tahab?
Ärgem kogu põnevuse juures unustagem, et see on eneseabiraamat, juhend sõltuvusega võitlemiseks kõigis selle vormides, juhend, mis sisaldab teatud põhimõtteid, mille järgimine vabastab teid teie seisundi viletsusest, olgu see nii vaikne või kõikehõlmav kui tahes. Selle protsessi lahutamatu, vältimatu ja tegelikult üks
parim osa on usu kasvatamine kõrgemasse jõudu. Mitte et teist peaks saama mingi usuhull. Noh, tegelikult olete juba usuhull, kui „usuhull“ tähendab teie jaoks seda, et elate oma elu, järgides teatud käitumist puudutavaid uskumusi ja põhimõtteid. Enamik lääne inimesi kuulub populaarsesse individualismi ja materialismi kultusesse, milles meie triviaalsete, tühiste soovide rahuldamine on igapäevane rituaal. Kui loete seda raamatut just seetõttu, et teil on probleeme sõltuvusega, olgu ainetest või käitumisest tingitud sõltuvusega, olete jõudnud järgmise taseme sekti, millel on äärmiselt eriline ja pühendunud kombestik, mis vahel on nii sügavalt juurdunud, et seda ei pea isegi selgesõnaliselt väljendama, seda usutakse intensiivselt ja mõtlematult. „Kui ma leian Preili Õige, on kõik hästi.“ „Kui ma jõuan orgasmini või tõmban sisse terve liitri jäätist, on kõik hästi.“ See programm palub teil kaaluda võimalust, et on olemas lootus. Lootus, et asjadele võib läheneda ka teisiti. Lootus, et leidub teistsugune tee.
Selle protsessi alustamiseks, õnne või rahulolu või kohaloleku või vabaduse otsingutele asumiseks peame uskuma, et selline asi on saavutatav.
Selle üsna sünge ja, olgem ausad, kohati pagana glamuurse uurimistöö kaudu oma elust olen kogemata sattunud uskumatutele inimestele ja ideedele, mis üks päev korraga, mõnikord hetk korraga tõstavad mind säravast räpasusest välja millessegi iidsesse ja ajatusse, mille kohta ma usun, et olenemata teie probleemist viib see teid Lahenduse juurde.
