Maria Adolfsson KRIMINAALROMAAN
Proloog
Niipea kui postkasti kaas kinni langeb, jääb ta seisma, käsi vastu punast metalli ja hinges õrn aimus, et ta on midagi unustanud. Siis tõrjub ta selle tunde eemale. Ta kontrollis kõik üle, mitu korda, veendus, kas kõik ikka klapib: aadress, kaal, hind. Pani igaks juhuks veel paar marki juurde. Hall ümbrik on paks ja peaks vastu pidama, eriti tänu nurgatugevdustele, mis ta garaažist leitud teibiga lisas. Võibolla oleks pidanud valima hoopis mõne juba margistatud ja mullikilega ümbriku. Aga siis oleks ta pidanud minema postkontorini, seisma järjekorras ja vahetama mõned sõnad uudishimuliku kassamutiga. Ta ei tahtnud, et see mutt jääks viimaseks inimeseks, kellega ta mõne sõna vahetab. Igatahes on nüüd hilja midagi muuta. Ta surub käed taskusse ja hakkab vastutuult tagasi kodu poole minema, lõug vastu rinda. Kõik on korraldatud ja ette valmistatud. Kass naabrilastele antud; need rõõmustasid ja olid piisavalt arukad, et mitte kahtlustada, mismoodi võib temavanusel inimesel järsku kassi allergia välja lüüa. Kardinad on ette tõmmatud, külmkapp tühi, pudelid laual ja tabletilehed nende kõrval. Ta on isegi plaadimängijasse viimase plaadi pannud. Wagner. „Ragnarök“. 9
Mingil põhjusel on tal just selle pärast häbi. Tema, kes ta on üles kasvanud Stonesi, Doorsi, Creami ja selliste seltsis. Sinna kinni jäänud ja asjaga rahul olnud. Ning kuigi ta on hoidunud seda valjusti kuulutamast, on ta endamisi alati mõelnud, et tänapäeva toodangust ei anna mitte midagi võrrelda selle muusikaga, mida tehti kuuekümnendatel. Täpsemalt aastatel 1963–1969. Selliseid asju saab ainult vaikselt endamisi öelda. Ooperist ei tea ta tuhkagi. Kuid millegipärast hakkas ta mõtlema, et see hetk nõuab midagi enamat … suurejoonelisemat. Seetõttu oli ta otsinud selle vinüüle müüva Frejgate kuti juures üles klassikalise muusika osakonna ja võtnud midagi huupi. Midagi, mis oli vähemasti ümbrise järgi otsustades piisavalt grandioosne. Wagner … mõtleb ta välisust avades. Kas tema polnud mitte see, kes Hitlerile meeldis. Kas see on viimane, mida ma kuulen? Ta suleb ukse, keerab lukku ja paneb võtmed esikulauale. Mida kuradit, siis parem juba Stones, näiteks „Beggars Banquet“. Jah, saagu nii. „Sympathy for the Devil“. Kurat, vaat see on tõepoolest suurejooneline. Pealegi teab ta väga täpselt, kellest see räägib.
10
1
Karen Eiken Friis silmitseb oma abikaasat umbuskliku pilguga. „See tuleb alla ka võtta,“ ütleb ta, noogutades eri värvi LED-tuledega kadakavanikule, mida mees üritab üsna suure vaevaga uksepiida kohale kinnitada. Kaks esimest on juba paigas, üks köögis ja teine välisukse kohal. Nägu krimpsutades ronib Leo Friis tooli pealt alla, paneb pistiku seina ja uurib rahulolevalt oma kätetööd. Ta heidab pilgu Karenile ning otsustab mitte hakata saatusega mängima ja vilkumisrežiimi sisse lülitama. „Emme on igav, eks?“ ütleb ta, pöördudes oma tütre ja suure kolimiskasti poole põrandal. „Mmm,“ ütleb Selma rõhukalt ja ulatab isale midagi, mis näeb välja nagu üks kolmest kuningast. „Misasja, kas jõulusõim oli ka või?“ küsib Leo. „Oli see alles saak,“ lisab ta Kareni poole vaadates. Too vahib teda, kulmud kõrgel. „Jah, nii võib öelda küll. Mina arvasin, et kolmekümne marga eest ei saa sellist saasta isegi kirbukatelt. Väga ilus, kullake,“ lisab ta, kui Selma väikese sõime üles tõstab. See näeb välja peaaegu terve ja näib sisaldavat traditsioonilisi figuure, puudu on ainult ühe kuninga pea ja üks Joosepi jalg, mis on asendatud roosat värvi plastiliiniga, aga Karen mõistab, et see pisiasi ega ükski vastuväide ei takista Leod leidmast jõulusõime tarvis mõnd vaba pinda. Tegelikult oli Karen alla andnud juba siis, kui märkas 11
Selma uut lemmikut aardekirstus, mille ta isa oli koju tarinud: kümnesentimeetrine savist karu, käpad kokku surutud, valges maani kleidis, inglitiibade ja õhukesest traadist aupaistega, mis on natuke viltu pea kohal. Näib, et Selma pole veel otsustanud, kuhu täpselt see väike iluasjake käima hakkab; see on ikka veel vaiba peal tema kõrval. Karen Eiken Friisil pole jõulude vastu midagi. Vastupidi. Ta ootab nii puhkust kui ka pühi, millest esimest korda üle kahe aasta näib tulevat tõeline, suursugune tähistamine. Lihtne on ette kujutada, kuidas kõik istuvad suures majas laua taga, kõht täis ja vaktsiinisüstid keres. Sel aastal ei hoita küll kokku ei söögi, joogi ega jõupingutustega. Ning ta teab, mida see Leole tähendab. Teab, miks Leo, kes pole kunagi saanud kogeda seda, mida teised perekonnad võtavad enesestmõistetavalt, võimendab nüüd jõulumeeleolu ettekäändel, et teeb seda tütre pärast. Karen ei ütle selle kohta sõnagi, kuid saab täiesti aru, et Leo paistab olevat otsustanud muuta maja mingisuguseks Disney ja Doggerlandi seguks täpselt niisama palju ka iseenda pärast. Muidugi, dekoratsioonidki käivad asja juurde, eriti põlevad tuled, jõulutähed akendel ja kadakaokste lõhn. Aga no värvilised tuled … „Te olete ikka teadlikud, et jõululaupäevani on üksteist päeva, eks,“ ütleb Karen püsti tõustes. „Pealegi on ühel väikesel lambukesel nüüd uneaeg.“ „Iiiiigav,“ ütleb Selma. Paar tundi hiljem paneb Karen punase veini klaasi ära ja tõmbab diivanilaualt mobiili lähemale. „Kuidas sinu nädal välja näeb?“ küsib ta kalendrit välja otsides. Leo tõstab käsivarred pea kohale ja haigutab. „Tühi,“ vastab ta. „Esimene salvestus on kolmekuningapäeva kandis. Mõned esinemised vabrikus ehk ka, aga see on 12
kõik. Nii et mul on lõdvalt aega jõulukaunistustega tegeleda. Ja meie tütre eest hoolitseda,“ lisab ta, kui Karen vastuvaidlemiseks suu lahti teeb. Karen otsustab mitte öelda seda, mis Leol tavaliselt alati harja punaseks ajab: „Varsti on aeg hakata talle lasteaiakohta otsima.“ Jah, Leo saab aru küll, et Selma peab suhtlema oma vanustega, ta ei saa läbi käia ainuüksi oma ema ja kamba stuudiomuusikutega; õdesid-vendi ta ilmselt ei saa ja siin neemel teisi lapsi ei ela. Jah, ta mõistab, aga kiiret ju pole? Võib-olla kevadel, leppisid nad viimati kokku. „Või sügisel,“ oli Leo lisanud. Ei, pole mingit põhjust seda teemat praegu tõstatada. Selle asemel võtab Karen veel ühe lonksu veini ja peegeldab Leo haigutust. „Aga mina? Kuidas sa kavatsed hoolitseda oma seadusliku abikaasa eest, kes peab veel kaks nädalat tööd tegema ja vaeva nägema?“ „Njah … mõtlesin alkoholi ja seksiga. Võib-olla natuke midagi süüa ka, kui ta hästi käitub.“ Karen noogutab. „Kõlab mõistlikult.“ Varsti saab aasta täis. Sellest, miks nad olid lõpuks otsustanud kiriklikult abielluda, polnud Karenil endiselt aimugi. Tema esimene pulm, Johniga, oli toimunud Pariisis Doggerlandi konsulaadis. Nüüd olid nii tema kui ka Leo midagi sarnast ette kujutanud. Ometi olid nad lasknud Langeviki kirikuõpetajal ennast laulatada, ilma et oleksid isegi üritanud midagi õnnistus tekstist maha tõmmata. Osalt seetõttu, et kirikuõpetaja hakkas saama kaheksakümmend, osalt seetõttu, et ta oli Kareni nii ristinud kui leeritanud, ning Karen on tema jumalakartliku pilgu all alati nagu veidike kössi tõmbunud. Sellele vaatamata, 13
et ta oli aidanud kirikuõpetajat Jänesest ja Varesest korduvalt koju saata. Kareni ema poriseb ikka, et Langeviki kiriku armulauaveini kulu on kasvanud pöördvõrdeliselt koguduse kahanemisega. „All the trimmings,“ oli Leo sosistanud, kui nad lubasid teineteisele truudust, kuulekust ja igavest armastust, kuni surm neid lahutab. No mis siis ikka, aamen. Valge pruutkleidi selgaajamiseks polnud ta aga siiski piisavalt maitsetu ja Selma oli istunud kenasti vanaema süles, selle asemel et õielehtede korviga mööda kiriku vahekäiku tuterdada. Uue kleidi oli ta siiski ostnud: erepunase, otsekui pisukese protestina selle jumalakartliku pilgu vastu. Leo nägi välja nagu maakler oma ontlikus ülikonnas, pikad juuksed kombekalt tahapoole kammitud ja mingi asjaga kinni pandud, mis ta Sigridi vannitoakapist leidis. Karen pidi huulde hammustama, et seda nähes mitte naerma pahvatada, kuid ta ei suutnud tagasi hoida kohatut kihistamist, kui kirikuõpetaja sõnad meenutasid talle Leo täisnime: „Kas sina, Leonard Evald …“ Tont teab, järsku kostis ka pingiridadest naeru, mis kasvas üle köhatusteks. Eriti sealt, kus istusid mõned ta kolleegid. Karen Eiken Hornbyst oli saanud Karen Eiken Friis. Mõned unetud ööd ja süütunne selle pärast, et kaob viimane ametlik seos vana eluga, kuid päevavalgel sai kaine mõistus võitu; John ja Mathis jäävad igavesti tema elu osaks. Lõpuks oli Leo nõusse jäänud. Selma saab nende mõlema perekonnanime, kõigepealt Kareni oma, ja siis oli juba sama hea anda ka enda nime osas alla. Kuid ainult paberil: ta pole kunagi tutvustanud ennast muud moodi kui Leo Friisina. Varsti saab aasta täis ja kõik tundub endiselt kummali selt … õige. Pole ilmnenud kübekestki sellest nurkaaetuse tundest, 14
mida Karen kartis tekkivat. Ei mingit kahetsust, paanikat selle üle, et kõik võib järsku otsa saada. Mis üllatab Karenit sama palju kui see, kui ebareaalselt kiiresti on kogu ta elu pea peale pööratud. Nende kohtumisest saab kolm aastat, Selma sündis juba rohkem kui kaks aastat tagasi, kahe aasta eest olid nad sunnitud Langeviki majast lahkuma ning pagema Sigridi ja Kerise majja neemel. Poole aasta eest ostsid nad ära pruulikoja ja selle juurde kuuluva maariba krundi servas, tegid remondi ja kolisid sisse. Ikka veel oli mõni asi tegemata, palju aknaid tuli ümber kittida, kivitrepi kõige alumist astet tuli parandada ning mingil põhjusel polnud esiku ja köögi vahelise ukse kohale jõudnud laudvooderdis, kuid üldjoontes oli valmis. Sellisel hilisel detsembriõhtul, kui siin-seal põlesid vaid üksikud väikesed lambid, ei paistnud kusagil ühtki puudust. Isegi Leo värvilised tuled loovad meeleolu, tunnistab Karen endale vastumeelselt. Ta raputab pead, kui Leo punase veini pudeli üles tõstab. „Võta see lõpp endale, ma pean varsti magama minema, kui tahan hommikul ärgata.“ „Aga sinul? Ma mõtlen nädal.“ Karen haigutab uuesti. „Imelikult rahulik, ainult hunnik paberitööd. Peaksin saama paar päeva enne jõule vabaks võtta, kui midagi erilist ei juhtu, ja aastavahetuseni vaba olla. Võib-olla seejärel kolme kuningani ka veel.“ „Lund hakkab sadama,“ ütleb Leo. „Peaks Selmale kelgu hankima. Või midagi, millega me saaksime teda järel vedada.“ Karen noogutab hajameelselt ja üritab süümepiinu ignoreerida. Millega me saaksime teda järel vedada. Me … Tõsi on see, et ta veedab enamiku tööpäeva tundidest autos, kirjutuslaua taga või mõnes ülekuulamisruumis, samal ajal kui 15
Leo teeb nende tütrega pikki jalutuskäike. Vahel ainult ümber neeme Ritteri lammasteni, vahel kaugemale, „näitab Selmale linna“. Leo sees on mingi kärsitus. Miski, mille ta peab endast välja saama, enne kui oma viskiga rahuneb. Võib-olla läheb seda joomist paljuks, teisest küljest jällegi karmimaid aineid pole. Vähemalt pärast Doggerlandi naasmist, väidab ta ise. No igatahes mitte pärast seda, kui ta lahkus Nyhamni laadimiskaide alt, mõtleb Karen. Ainult rahutus on veel jäänud. Leo Eiken Friis on pidevalt teel kusagile. Või kusagilt. Ta on sinust seitse aastat noorem. Rohkem kui seitse. Aga tal on õigus, jalutuskäru ja Doggerlandi talveilm ei ole hea kombo. „Kõlab hästi,“ ütleb Karen ja tõuseb püsti. „Veerand tunni pärast ma vist juba magan,“ lisab ta ja suudleb meest. „Lihtsalt et sa teaks …“ Ta kuuleb, kuidas Leo talle järele tuleb, veel enne, kui ta on poole trepi peale jõudnud.
16
2
Politseiülem Hans Jangel surub mobiili oma vöörihma hoidikusse ja jääb künka all keset kitsast teerada seisma. Ärritunud mühatus paneb teda võpatama ja kiiresti paar sammu kõrvale astuma, et lasta mööda järjekordne puhistav tervisesportlane, ning ta tunneb higi kirbet lõhna, kui üks lükrasse riietunud, otsmikulambi ja kõrvaklappidega mees temast möödub. Eriline idioot. Ta peab maha istuma ja mõtlema. Ta kõnnib mööda saepuruga kaetud looklevat rada ja järsku kallakut üles, heites pilke nii paremale kui vasakule. Ainult kõrged paljad lehtpuu- ja männitüved. Pisut eemal metsasalus märkab ta ümber kukkunud mändi, ootab, kuni roosas treeningjakis hingeldav naine on möödunud, enne kui üle raja läheb. Raymond, mõtleb ta ja pomiseb seda nime vaikselt endamisi, kui mõhnalisele tüvele istub: Raymond Osse. Ja Sandra. Ammu polnud temast kuulnud. Kadunud, oli Sandra öelnud, ei vasta telefonile, ei vasta sõnumitele, ei ole ise sõnumeid saatnud. „Keegi pole teda laupäevast saadik näinud ja ta pole öösel oma voodis maganud. Sa pead meid aitama.“ Sandra hääl oli olnud murest kile. Ta ise oli esitanud mõned küsimused, aga vastused polnud õieti midagi öelnud. Jah, auto oli kadunud, ei, riided olid 17
alles, ka hügieenitarvete kott koos ravimitega, ei, nii pole tal kombeks, jah, võib-olla, aga vähemalt mitte endast märku andmata. „Kindlasti pole see asi tõsine, tead küll, milline Raymond on, aga ma saadan kohe mõned mehed, kui olen tööle jõudnud. Anna kohe märku, kui ta peaks enne seda välja ilmuma.“ Mõned mehed. Küllap lamab Raymond Osse mingi hotellitoa king-sizevoodis mõne eide kõrval. Liiga vara, et suurt otsimisoperatsiooni käivitada. Lisaks saaks meedia sellest kohe haisu ninna ja tunneks raha lõhna. Ei, Osse ei annaks talle iial andeks, kui ta sellise asja käima tõmbaks. Teisest küljest võib Sandra muidugi puhta hüsteeriliseks minna, kui ta midagi ette ei võta. Peab saatma sinna kellegi, kes hoiaks teda rahulikuna, kuni Osse jälle välja ilmub. Kellegi, kes näitab, et asja võetakse tõsiselt, kellegi kõrgema auastmega. Kellegi Smeedi kambast. Ega Smeed ei rõõmusta, aga tal on raske ka vastu vaielda; alles eelmisel nädalal oli Jounas Smeed öelnud, et kriminaalkuritegude osakonnal ei ole praegu käimas suuri, ressursi mahukaid uurimisi. „Ebaharilikult rahulik“, need olid ta enda sõnad. Hans Jangel suleb silmad ja käib läbi muljed, mis tal on sellest rühmast oma paari ametis oldud nädala jooksul jäänud. Konstaablid jätab ta vahele, nende nimesid ta ei tea, ja läheb nende juurde, kellega ta on jõudnud juba ka mõne sõna vahetada. Johannisen, eakas ja torssis, varem-oli-parem-hõng kehvasti istuva ülikonna ja paljaku peale kammitud juuste all. Üle mõistuse kogenud ja küllap võrdlemisi kaval, arvata võib, et sama paindlik kui külmkapp. Karl Björken, mine tea, vähemalt näeb mees esinduslik välja. Tumedapäine, peaaegu mustade juustega, hästi riides, kaks meetrit pikk ja laiaõlgne. Pilk selge ja käepigistus kindel. 18
Tema suudaks kindlasti panna Sandra muule mõtlema. Ja siis see naine, Karen midagi. Eiken ja mingi nimi oli veel, mis iganes. Kummalisel kombel on tal neist kolmest kõige kõrgem auaste. Need üksikud korrad, kui nad on kohtunud, on Karenil olnud teksad jalas ja T-särk seljas ning pikad tumedad juuksed on olnud hobusesabas, mis näis olevat tehtud juba õhtul enne seda, kui ta magama heitis. Kuid Smeed räägib ta kohta häid sõnu ja lisaks olevat just tema juhtinud selle lauljatari kadumise uurimist paari aasta eest. Naine, mõtleb ta ja noogutab aeglaselt endamisi. Jah, just seda praegusel hetkel tarvis ongi. Formaalselt otsustab muidugi Smeed, keda sinna saata. Formaalselt. Siis otsib ta mobiili jälle välja.
19
3
Mitte kübetki sellest lumest, mida olevat ilmateates Leo jutu järgi lubatud, ei ole Doggerlandi saarte läheduseski sel detsembrihommikul, kui Kareni roheline Ford Ranger möödub ette nähtud roomamiskiirusel Johannes Ritteri valdustest. Jõulude eel lahkub Õrn märk härmatisest raagus okstel, võib-olla on laternate Doggerlandis vihasena valgusvihku jäävatele lompidele tekkinud õrn jääkirme. See on oma kodust ekstsentriline kõik. Mõni üksik külmakraad, mis võib selle põhjuseks olla, ei kunstnik Raymond Osse. ole veel lambaid lauta ajanud ja nagu ikka, viitsivad nad vaevu Kriminaalinspektor Karen MARIA ADOLFSSON oma päid laiali laotatud heinapakkidelt tõsta, et saab vaadata, kes Eiken Friis ülesandeks (sünd 1958) kerkis lugejate seekord nende olemist veel eriti igavaks muudab, roomates hoida ühendust tema huviorbiiti 2018. aastal teokiirusel teispool aeda. „Eksisammuga“, oma esimese lähedastega, kuni on aeg „Maksimaalselt kakskümmend kilomeetrit tunnis,“ oli raamatuga kriminaalinspektor mees ametlikult kadunuks RitterEiken öelnud. „Makes ei taha, et uted hakkavad mingite kihutaKaren Friisist, kuulutada. Ülesanne osutub tegutseb fiktiivses saareriigis jate pärast tallesid maha pillama, tõesti. Niigi onmitmeski raske sellemõttes – kurnavaks Doggerlandis. Raamatut kõigega hakkama saada.“saatis ja aegamisi hakkab ta kohe edu nii kriitikute kui ka Ka Sigrid ja Keris ei soovinud surnult sündinud tallesid ja kahtlustama, et kadumine lugejate seas ja nüüdseks on jäid seetõttu nõusse Ritteri-vanamehe nii selle kui ka muude polnud vabatahtlik. Samal Doggerlandi sarja tõlkeõigused nõudmistega. Kehv riikidesse. suhe naabritega oli viimane midaõde neil Helena müüdud paljudesse ajal saabasi, Kareni ja teistel tarvis oli, kui nad Njordi neemel vana konservi 2022. aastal anti kirjanikule kirja, mis teda ühekorraga Suurbritannias „Eksisammu“ vabriku soetasid. jahmatab ja kohutab. („Fatal Isles“) eest niigi Petrona Nagu öeldud, oli juba raske. auhind (The Petrona Award) Mingi valemiga laabus ometi kõik. „Paratamatu Hoolimata pandeemiast kurjus“ on Skandinaavia parima ja tulemata jäänud turistidest oli neil õnnestunud ümber ehitusi Doggerlandi sarja kuues kriminaalromaani eest. teha ja avada planeeritud restoran ruumides, raamat.mida varem oli kasutatud „Martensi priimade kalakonservide“ tootmiseks. ISBN 978-9916-734-38-4
www.ajakirjad.ee
9
789916
734384
www.facebook.com/vestaraamatud
20