Toimetanud Andres Adamson Keeletoimetanud Katrin Ringo Kaanekujundus Lemmi Kuulberg K端ljendanud Erje Hakman
息 Autor ja kirjastus Argo, 2016 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-527-70-0 Tr端kitud tr端kikojas Pakett
Alanile
Sisukord
Tänuavaldused.....................................................................................9 Illustratsioonide nimekiri ................................................................ 11 Sissejuhatus.......................................................................................15 Esimene peatükk. Maalt linna ........................................................28 Teine peatükk. Tallinnast Kroonlinna.............................................49 Kolmas peatükk. Revolutsiooniaasta ...............................................60 Neljas peatükk. Kodusõjas................................................................79 Viies peatükk. Parteisõdur aurulaeval.............................................. 91 Kuues peatükk. Tartu rahu järel..................................................... 101 Seitsmes peatükk. Õppida, õppida, õppida!.................................... 116 Kaheksas peatükk. Mida mereväeakadeemias õpetati?................125 Üheksas peatükk. Esimesed välisreisid..........................................130 Kümnes peatükk. Spionaažisüüdistused....................................... 143 Üheteistkümnes peatükk. Päästeekspeditsiooni kangelane....................................................................................156 Kaheteistkümnes peatükk. Teaduslik-tehnilise komitee eesotsas......................................................................... 172 Kolmeteistkümnes peatükk. Kuidas Paul Orasest sai admiral?................................................................................184 Neljateistkümnes peatükk. Suhted Inglismaaga...........................209 Viieteistkümnes peatükk. Kodumaale kasulik rahvavaenlane............................................................................. 221 Järelsõna.......................................................................................... 237 Kasutatud allikad............................................................................ 252 Register............................................................................................258
Esimene peatükk
Maalt linna
Paul Orase elulugu oleks mõistlik alustada vanaisast. Mart Hansu poeg Oras ostis oma renditalu Habaja mõisalt päriseks 1900. aastal. Tookord ei olnud talul veel nimegi, ent suguvõsa tunneb seda Vana kõrtsu nime all. Samas on Eesti haldamises, isegi geograafias, viimase saja või enama aasta jooksul toimunud uskumatult palju muudatusi. Siuge küla pole enam olemas, ehkki see eksisteeris veel 1939. aastal 21 majapidamise ja 89 elanikuga. Hiljem ühendati see Kaomäe ja Tamsiga. Ka valdu on vahepeal ümber nimetatud ja nende piire nihutatud. Aleksandri ja Triigi valda enam ei ole, nii et praegu asuks talu, kui see veel alles oleks, Kaiu vallas Raplamaal, ehkki Habaja mõis ise asub Harjumaal. Pauli vanaisa Mart Oras oli punase pea ja tulise loomuga mees, kes võttis naiseks Anni (neiuna Heinamägi). Neil sündis kuus last, neist vanim poeg Jüri oli Pauli isa. Kui Ann suri, sai Mardi teiseks naiseks Krõõt Dietemann, kes sünnitas talle veel kaks last – mõlemad tütred. Vaid kaks aastat pärast talu päriseks ostmist kukkus pereisa Mart aga katuselt alla ja sai surma. Ta oli siis 61aastane. Vanim poeg Jüri Oras võeti 1889. aastal tsaarisõjaväkke. 22aastane Jüri oli enne armeesse kutsumist jõudnud paar aastat Tallinna linnakoolis käia ja seal vene keeltki õppida. Noormees saadeti Uurali 112. jalaväepolku, kus tema keeleoskust peeti heaks ning käekirja selgeks ja loetavaks. Nii sai Jürist kolmeks aastaks polgukirjutaja. Sarnases ametis jätkas ta ka tagasi koju jõudes: temast sai samas piirkonnas, Kehtnas, vallakirjutaja. See oli vägagi tähtis amet, sest valla tasandil tehti tookord olulisi otsuseid, näiteks sisserände kohta. Vallas elas umbes 4000 inimest, iga uus pere pidi ümberasumiseks soovi avaldama ning avaldus pidi siis vallas heaks kiidetama. Valla 28
otsustada oli uute kooliõpetajate valimine, nende palk ja muudki tingimused. Vald korraldas ka kohalike kohtunike valimisi. Valla koosolekute protokollimine, mis moodustas osa kirjutaja tööst, oli seega oluline toiming. Tookord nõudis see ka keeleoskust, sest koos olekute protokollid pandi kirja paralleelselt nii eesti kui vene keeles. Mart Orase vanuselt järgmine poeg Hans ei õppinud aga kunagi vene keelt ära ning oli selle üle lausa uhkegi. Teda tõmbas läände või õigemini lõunasse: 25aastase noormehe unistuseks oli saada misjo näriks kauges Aafrikas. Nii sõitis ta 1894. aastal Saksamaale, et õppida Hermannsburgi misjonikoolis Hannoveri lähedal, kaasas soovitus Juuru pastor Hasselblattilt ja taskus raha heasoovlikult parunessilt Uexküllilt. Kahjuks ei toonud aga kuus aastat õpinguid Saksamaal loodetud tulemust: Hans jäi hätta vanade keeltega ega olnud võimeline neis eksamit sooritama. Ka tekitas pikk õppeperiood rahalisi raskusi. Nii tuligi mees tagasi Tallinna ilma kooli lõpetamata.1 Aafrikas jäi tal küll käimata, aga Tallinnas sai Hans Orasest siiski linnamisjonär, kes jagas vanglas vaimulikku õpetust. Hiljem, juba Eesti Vabariigi ajal, oli mees kooliõpetaja. Saksamaal veedetud aeg läks tal igatahes täie ette, sest lisateenistuse huvides hakkas Hans tõlkima saksakeelseid usuteemalisi tekste ja lastele mõeldud jutte. Vaatamata viletsale vene keelele tõi ta pruudi Peterburist. Vaikne ja leplik Johanna Vanari (või Wannary) jättis abielludes hambaarsti õpingud pooleli ja kolis mehe juurde Tallinna. Tema kaksikõde Manina jäi aga Peterburi edasi ja lõpetas seal Stieglitzi kunstikooli. Ka Johanna teine õde Netti (ametlikult Anette) elas pikalt Peterburis, kus ta õppis medõeks. Peterburis elas ka Johanna vend Peeter. Vana Mardi noorim poeg Juhan (Johannes) oli kaheksast lapsest ainuke, kes sai korraliku keskhariduse. Ta saadeti Tallinna linnakooli, mille ta 1898. aastal lõpetas. Samas koolis käis ka hiljem diplomaadina tuntust kogunud Kaarel Pusta, kes on seda „kuigi venestatud“ kooli kirjeldanud vaimustusega ja kiitnud õpetajaid, kes teda inspireerisid, nii et mingil hetkel tahtis ta end lausa pühendada „kasvatajakutsele“.2 Rainer Allmann, Hermannsburgi arhivaar, autorile 24.10.2011, 3.11.2011, 9.2.2012, 24.4.2012. 2 Kaarel Robert Pusta, Kehra metsast maailma. Mälestusi, Tartu, 1936, lk 37–39. 1
29
Pustast küll õpetajat ei saanud, ent Juhan Oras teenis vaatamata oma noorusele kooliõpetajana mitu aastat. Esimene töökoht oli tal Vastjal – siis oli ta vaid 19aastane. Hiljem asus ta Kalbu kooli. Mõlemad tollased külad asusid Kehtna lähedal ja tõenäoliselt aitas kohasaamisele kaasa vallakirjutajast vend Jüri. Kehtna põhikooli kodulehekülg näitab Juhanit Kehtna kooli juhi ja õpetajana aastatel 1900–1905, ehkki tegelikult alustas noormees õpetamisega kaks aastat varem Vastjal. Kolme eespool nimetatud poja kõrval oli Mart Orasel veel neljaski, nimekaim Mart Mardi poeg Oras, kelle elust on küll vähe teada. Paul Orase sünni ajal 1897. aastal teenis Mart sõjaväes. Küll aga tuli Pauli ristsetele vaderiks pisipoisi onu Hans, see linnamisjonär. Kolm aastat hiljem, 1900. aastal, kui Hans Orasel omakorda sündis poeg, kes sai esialgu nimeks Hans (hiljem eestistatud Antsuks), tuli samaviisi vaderiks onu Jüri. Ilmselt käisid vennad-õed tihti omavahel läbi ega tülitsenud. Üksmeelselt määrasid nad näiteks ema Anni surma järel tema vara pärijaks noorima venna Juhani. Probleeme võis küll tekitada talupidamine isa kaotuse järel. Vanakõrtsu oleks pidanud minema kõige vanemale vennale Jürile, ent too oli end selleks ajaks juba Tallinnas sisse seadnud. Samaviisi elasid Hans ja Mart Tallinnas ning neilgi puudus huvi talutöö vastu. Nii saigi Juhanist, sellest kõige nooremast, Vanakõrtsu peremees. Hiljem on küll Hansu tütar meenutanud, et Juhangi soostus talupidamisega vastumeelselt. Vanakõrtsu oli küllaltki suur talu – 52½ tiinu. Juhani uus staatus talupidajana tõi tema ellu olulise muutuse, kui 1908. aastal toimusid vallas kohtunike valimised. Juhan valiti vallakohtunikuks – tal oli ümberkaudse rahva seas populaarsust ja autoriteeti. Mõni aasta hiljem sai temast kohaliku kohtu eesistuja.3 1912. aastal valiti ta neljandasse Vene Riigiduumasse, kus ta töötas Eestimaa kubermangu talurahva esindajana 1917. aasta revolutsioonini. Hiljem, tagasi Siugel, plaanis ta seal uhket häärberit, mis tegutseks ka rahvamajana ja kus kohalik rahvas saaks koos käia. Hoone saigi valmis, ent põles siis kahjuks kohe maha. Lisaks suri Juhan ise 1922. aastal tiisikusse, ehkki oli vaid 42aastane. Aleksandri valla protokollid 3.11.1908, EAA 2750-1-252 ja 15.11.1911, EAA 2750-1-254; „Riigivolikogu valimised”, Peterburi Teataja, 27.10.1912.
3
30
FOTO 5. Juhan Oras
FOTO 6. Anni Oras (paremal) koos 천e Helmiga 1930ndatel.
31
Vanakõrtsust on säilinud Hans Orase tütre Anni (ametlikult Johanna Elise) mälestused. Igal aastal Anni lausa ootas pärast pikka talve suve, et saaks ometi Tallinnast välja maale. „Taluelu oli tore. Kõigepealt puudusid seal kõik meie jaoks harjumuspärased muga vused: polnud ei WCd, vanni, elektrit ega kraanivett. Kõik see tegi suvise elu huvitavaks, sest see oli niivõrd erinev kodust.“ Linnakorter oli Hans Orase perel kitsavõitu ja seal peatus ilmast ilma külalisi. Kes jäi ööseks, kes terveks nädalaks; mõni isegi kuudeks. Maal oli samas avarust ja vabadust. Siuge nimele viidates keelas isa lastel paljajalu käia, ent tema silm ei jõudnud kõikjale, ning Anni jaoks oli see „imetore tunne, kui kõnnid paljajalu külmal, kastemärjal rohul, kuumadel männiokastel või vesise ilmaga mudasel pinnal. Kuidas siis muda lirtsus varvaste vahel!“ meenutas ta mõnuga. Annile meeldis heinategu, milles ka lapsed said kaasa lüüa, ning ta meenutas nostalgiliselt, kui oivaliselt lõhnasid palaval päeval metsmaasikad ja kui tore oli sügise poole seenel käia.4 Anni kirjeldusest jääb mulje, et peale nende pere Vanakõrtsul teisi suvitajaid ei olnudki. Teised vennad ilmselt ei toonud oma lapsi suveks maale, ehkki Tallinnast oli sinna vaid 60 kilomeetrit. Hansu puhul sai arvatavasti määravaks tema kooliõpetaja-amet, mis võimaldas pikka suvepuhkust. Vanem vend Jüri, Pauli isa, jäi suveks Tallinna. Tema viis lapsed pühapäeviti Kadriorgu, kus asusid supelmajad ja kus sai ujuda. Paul Oras oli seitsmeaastane, kui pere Siugelt linna kolis, ent temast sai imekähku linnalaps, keda hakkas järjest enam võluma meri. Isa Jüri töötas Tallinna sadamas kontoriametnikuna ning küllap mõjutas seotus sadamaga ka poega. Paul on hiljem meenutanud, kuidas lapsena sai mererannal unistatud kaugetest maadest ja asustamata saartest. Küllap aitas neile mõtetele kaasa mõne aasta eest püstitatud „Russalka“ monument, mis jäädvustab mälestust 1893. aastal tormis hukkunud Vene soomuslaevast ja selle meeskonnast. Monumendi ümber sai jalutada ja mõelda; monumendile sai isegi ronida. Ja Pauli köitsid tookord seiklusjutud. Anni Giffey mälestused, kirjutatud arvatavasti 1968. aastal (koopiad autori käes).
4
32
Sügavat muljet avaldas Paulile üks meresõit koos isaga. Rootsi teel olnud laeval tekkis mingi rike ja Paul mäletas veel aastaid hiljem, kuidas vanaldane laevamehaanik võttis seljast valge kuue, läks masinaruumi ja parandas vea. See veenis Pauli lausa näitlikult, et merel on mehaanik see kõige tähtsam mees. Tema igatsus oli samuti laevamehaanikuks saada. Otsest tsitaati Pauli unistustest pole säilinud, ent siinkohal sobib ühe tema kaasaegse meenutus, seda küll hoopis teisest sadamalinnast. Too venelasest poiss igatses samuti merele minna ja temast saigi täiskasvanuna meremees. Lapsepõlves kõndis ta aga tundide kaupa piki Peterburi kaldapealset, mida ka Paul oma hilisemas elus hästi tundis, „ahmides sisse Briti laevalt pärit pikantset kookospähklilõhna, väikeselt roostetanud Norra laevalt mahalaaditud heeringate soolast teravust ning seda kirjeldamatut eksootilist aroomi, mis tuli Saksa aurulaevalt koos Kaug-Idast tulnud kaubaga. Minu jaoks võttis see kaldapealne kokku nii seiklusrikka elu merel, kummalised ja kauged maad kui ka lubaduse teistsuguse elu järele päikselisemal ja värvi kamal maal“5. 1905. aastal alustas Paul Oras kooliteed prl Wagneri eraalgkoolis. See asus Tallinnas Aia tänaval. Tolle aasta revolutsiooni tõsisemaks märkamiseks oli poiss liiga noor, ent küllap ta tundis selle Eestisse jõudnud hingust. Juba varem oli Tallinnas väljasaadetuna töötanud hilisem Nõukogude riigitegelane Mihhail Kalinin, teinud tublit kihutustööd tööliste seas ja organiseerinud eestikeelsete lendlehtede trükkimist ja levitamist. Kõige muu seas abiellus ta veel eestlannaga. Elektrimasinatehases Volta töötades sai Kalininist hea sidepidaja üksikute sotsialistlike töölisgruppide vahel. Ajapikku need liitusid ning mingil hetkel andis see tõuke hilisema Eestimaa Kommunistliku Partei tekkeks. Kalinin oli ilmselt ka suurepärane agitaator, sest aastaid hiljem oskas veel keegi kommunist meenutada temalt päranduseks saadud „tõe ja aususe vaimu“, mida Kalinin oli oma kõnedes nimetanud.6 D. Fedotoff White, Survival Through War and Revolution in Russia, LondonPhiladelphia, 1939, lk 384. 6 Arnold Piiri mälestused, Eesti Riigiarhiiv (ERAF) 395-1-161. 5
33
FOTO 7. 1905. a revolutsiooni mälestusmärk Tallinnas, püstitatud 1959. aastal.
1905. aastal oli Eestis tunda revolutsioonimeelsust, toimusid tööliste streigid, esitati nõudmisi. Tekkis vajadus – ja mitte ainult Tallinnas – arutada selliseid mõisteid nagu vabadus ja töötava rahva õigused. Need meeleolud viisid detsembris vägivallani, mille käigus pandi põlema või lõhuti üle saja mõisahoone. Eriti said kannatada viinaköögid. Üks mõis nikest, Arthur von Baranoff tapeti. Kohalikes parunites ja võimumeestes nähti rõhujaid ja vereimejaid. Üks varastest sotsialistidest, kirjanik Karl Ast on rõhutanud toonase ilukirjanduse mõju. „Saali ja Bornhöhe romaanid olid mu sakslaste vastu vihale piitsutanud. Küsimuse ajaloolist ja ühiskondlikku tagapõhja ma ei ulatunud nägema. Vihkasin rahvust ennast. Oleksin 34
purustanud kõik mõisad ja sakslastele kuuluvad varandused linnades; suitsutanud kogu selle rahva koos kadakatega Eesti pinnalt kaduma.“7 Midagi sarnast võis tunda ka mitu aastat Saksamaal elanud Hans Oras, Pauli onu, kes tegi küll tõlkeid saksa keelest, ent ei sallinud kohalikke balti paruneid ega nende võimu. Ka Pauli isal Jüril oli Kehtnas elades tekkinud erimeelsusi sakslastega ning need olid olnud üheks põhjuseks, miks pere üldse Tallinna kolis. Detsembrimässule järgnes kiire reaktsioon: võimud kuulutasid Eesti- ja Liivimaal välja sõjaseisukorra. Kohale saadeti karistussalgad, kes asusid julmalt arveid õiendama. Esiotsa polnud aega juurdlusteks: inimesi lihtsalt peksti või lasti maha, et rahutustele piiri panna. Erilise kahtluse alla seati maakoolide õpetajad, näiteks Juhan Oras. Võimude meelest kaasnes kirjaoskusega soov uusi, ohtlikke mõtteid lugeda ning oskus neid teistele edasi anda. Kalbu koolimajas elades oli Juhan lubanud kohalikul karskusseltsil seal koosolekuid pidada. Tookord oli tavaks, et õpetaja elas koolihoones, selle läheduses asuv maa anti talle harida ja külarahvas varustas koolmeistrit küttepuu dega. See kõik soosis õpetaja läbikäimist kohaliku rahvaga. Karskus seltside kooskäimised olid tollal populaarsed, sest neid seltse sai kõige lihtsamalt asutada ja seal sai siis karskuse kõrval arutada muidki teemasid. Sotsialism oli midagi uut, huvitavat ja paljutõotavat ja nii mõnigi arutelu võttis poliitilise värvingu. Ja nüüd süüdistati Juhanit revolutsiooniliste koosolekute korraldamises ning teda taheti arre teerida. Õnneks jõuti teda hoiatada ning mees pages Rootsi. Sinna jäi ta ligi kolmeks aastaks, töötades fotograafina.8 Juhanil oleks võinud väga kehvasti minna, kui ta oleks tookord kätte saadud. Üht tema naabruses töötanud ametivenda, Johannes Lassi, kes oli õpetajaks Ohekatku koolis, ei jõutud hoiatada, nii et mees arreteeriti ja viidi Tallinna. Pärast mõnekuulist vangistust Paksus Margareetas saadeti ta pikale asumisele Siberisse Narõmmi. Sama saatus oleks võinud tabada ka Juhanit. Karl Ast Rumor, Aegade sadestus I–III, Tallinn, 2010, lk 184. Alfred Kliimann (toim), 1905. a. verepulm Eestis, Paide, 1932, lk 60; H. Mar tinson, „Revolutsiooniline Rapla 1905. a.”, 1905. a. revolutsiooni päivilt, Tallinn, 1931, lk 79.
7 8
35