Pobeda

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Eda Allikmaa Korrektuuri lugenud Eha Kõrge Kujundanud Britt Urbla Keller Tekst © Ilmar Taska, 2016 ISBN 978-9985-3-3630-4 Kirjastus Varrak Tallinn, 2016 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

Mis jaburus see niisugune on? mõtles mees ja vaatas kirja saatmise kuupäeva. Kiri oli juba mitu kuud vana. Ta võttis karbist paberossi Sport, litsus selle pika tühja pappfiltri sõrmede vahel kokku ja pistis huulte vahele. Ta süütas paberossi, surus selja mugavamini vastu toolileeni ja luges kirja veel kord.

Kallis Alan!

Enne sõja lõppu heideti pomm ooperiteatrile.

Ma ei olnud seekord laval. Seal toimus hoopis suurejooneline balletietendus nimega „Kratt”.

Sarviline, kes lavalt eluga pääses, jooksis oma punases kostüümis üle teatriesise väljaku linna. Pealtnägijad vahtisid leekides rahvus­ ooperit ja sealt välja jooksvat saatanat, mõistes, et Dostojevski sortsid on linna tunginud. Need sortsid on seniajani siin. Nad on vahepeal palju­nenud ja neid tuleb iga päev juurde. Nad on linna üle võtnud, kuigi nad enam ooperilaval

P O B E D A

1 9 4 6

5

ei tantsi. Ka mina ei laula seal enam, sest lava pole. Kultuuri­majades ja kinodes ei kavatse ma Aidat ja Carmenit laulma hakata. Las laulavad sortsid seal Dunajevski marsilaule. Mõtlen ikka oma Londoni Rinaldole...

Sinu Aida Mees pani kirja kulmu kortsutades käest. Ka tõlge tundus puine. Oleks vaja tööle võtta rohkem keelte­ oskusega neide, mõtles ta. Ta võttis kätte musta läikiva trofeesulepea, keeras selle lahti ja märkas rahuldustundega, et tint ei olnud selles veel kuivanud. Kolmas Reich oli hävinud, kuid nende sulepea töötas.

Ukselävele ilmus sekretär ja keerutas oma maniküüritud sõrmede vahel võtit. „Toodi kohale!” hüüatas Anna rõõmsalt. Mees tõukas end lauast eemale ja kargas püsti. Ta krahmas Anna käest võtme ja tormas trepist alla. Siin hoovil seisis see au ja uhkus. Uhiuus auto nimega Võit.

Mees tegi Pobeda1 ukse lahti ja istus sisse. Nahkiste krudises ja vedrutas ta all mõnusalt nagu buržuide sohva. Ta ajas selja sirgu ega löönudki pead lakke ära. Hoplaa! Ka põlvedele oli ruumi ja jalgu sai peaaegu välja sirutada. Mees mõõtis silmadega kõrval­ istuja koha laiust ja lasi end külili. Nüüd nägi ta autot teisest rakursist, armatuurlaua alt. Paistsid mõned traadi­jupid ja konarlik värv. Ikka ei saa lahti tsaari­ Sõiduautot GAZ-M20 Pobeda toodeti Nõukogude Liidus 1946– 1958.

1

6

I L M A R

T A S K A

aegsest Potjomkini külast, mõtles ta ja muigas. Siis keeras ta end selili. Siin võib isegi magada või kelle­ gagi hullata. Mees kergitas kulme ja muheles. Pole vaja isegi tagaistmele ronida. Mees ajas end uuesti istukile ja haaras kahe käega kinni peenest roolist.

Ta silmitses oma hoolitsetud käsi roolil ja tundis, et see masin allub igale ta käeliigutusele. Jah, tema oli tüüri juures. Ta kehitas end ja heitis pilgu auto tahavaatepeeglisse. Niisuguse näoga oleks ta võinud olla näitleja. Nüüd tuli tal aga mängida argielu rahva­ teatris.

Mees vajutas jalad pedaalidele ja keeras süütevõtit. Mootor urahtas nagu karu. „Mmmm,” mõmises mees rahulolevalt. Mootori hääl oli tugev ja palju­ tõotav. Mees mängis gaasipedaaliga ning mootor urises kord räigemalt, kord taltunumalt. Ta kuulas dresseerija sõna. Teda polnud vaja provotseerida.

Kuhu ma nüüd sõidan? arutles mees, lasi siduri lahti ja keeras siis aeglaselt väravast välja. Et pääseda mööda sisserändajatest, kes ummistasid oma pampudega väravatagust, pidi ta sõitma mööda tänava­serva.

Suurem auk teepervel raputas autot. Ei loopinud meest peaga lakke ega raputanud ta sisikonda nagu teised vanad autod. On sel ikka head amordid, mõtles mees. Ta pööras paremale elumajade poole. Linnaäärsed majad olid ikka veel varemeis ja talvetolmuga kaetud, soojale ilmale vaatamata alles külmast porist ärganud. Kõikjal oli sõjaaegset prahti, otsekui sõda poleks kunagi lõppenud. Linn nägi välja nagu räsitud P O B E D A

1 9 4 6

7

naine. Uhiuus läikiv auto libises sellest läbi nagu võõrkeha teiselt planeedilt.

Mees keeras tahavaatepeegli õigeks, kohendas pükse jalgade vahelt, et sinna tekiks rohkem ruumi, ja lisas gaasi.

Poiss pidi jälle vait olema. Isa ütles kulmu kortsutades nagu alati: „Ära räägi nii kõvasti.” „Tema võib rääkida,” sekkus ema, „aga sina pead vait olema ja mitte oma bassihäälega põristama.”

Aga milleks üksinda rääkida, mõtles poiss, kui isa ei tohi vastata ja ema ei taha vastata.

Tuba oli pime ja nukker. Poiss ronis aknalauale ja piilus kardina vahelt välja. Ka tänav oli hämaravõitu ja märg. Ometi paistsid naabermaja akendest ähmased tuled ja poiss nägi liikuvaid varje. Seal joosti, mängiti, võib-olla isegi naerdi.

Ema ütles talle vaiksel noomival häälel: „Lükka kardin ette tagasi.”

Poiss oli kurb, et isa on tusane, ema aga alati millegi peale pahane. Ema aina askeldas, tegi süüa, pesi nõusid, triikis pesu, pühkis põrandaid, kudus sokke. Alati vaikides. Talle ei meeldinud, kui poiss naeris, hõikas või midagi temalt küsis. Veel vähem meeldis talle, kui isa seda tegi. Tema ei tohtinud üldse rääkida. Ei ukse ega akna juurde minna. Ta pidi end alati kõigi eest peitma, aga poisiga ei tahtnud ta kunagi peitust mängida. Ta istus või lamas tagatoas 8

I L M A R

T A S K A

ja luges vanu halvasti lõhnavaid raamatuid. Ükskord oli poiss leidnud vana fotoalbumi, milles olid pildid emast ja isast, kus nad naersid ja olid ilusad. „Nüüd te näete hoopis teistsugused välja.

Koledad,” oli poiss öelnud, mille peale ema tal albumi käest võttis ja kõrgele riiulile pani, et poiss seda enam kätte ei saaks. „Mul on igav,” ütles poiss isale. Isa suitsetas ega tõstnud pilku mingilt vanalt ajakirjalt, mille lehed olid kollaseks läinud. „Tahad, vaatame pilte tankidest ja soomusautodest?” küsis isa. Neid pilte oli poiss aga juba lõputult näinud ja teadis iga soomusauto marki peast. „Kas ma tohin välja mängima minna?” „Mine siis,” lausus isa pilku tõstmata. „Aga mitte majast kaugele,” manitses ema närviliselt triikrauaga vehkides.

Poiss haaras juba mütsi ja tuiskas välja kargesse õhku. Ta ronis teisel pool tänavat asuva puuriida otsa ja istus riidast välja küünitavale jämedale puu­rondile, mis kõikus tema raskuse all. Lõpuks ometi oli ta jälle juhiistmel tagasi. Ta pani mootori käima, lükkas käigu sisse ja tundis, kuidas buss hakkab tema all liikuma. Ta kiigutas end plangul augulist teed mööda sõites ja tema bussi hääl muutus käikude vahetamisel aina valjemaks. Kui ta niimoodi sõitis ja teekonarustega võitles, märkas ta tänava lõpus kahte lähenevat tuld. Talle sõitis aeglaselt vastu imeuhke läikiv auto.

See oli uhiuus ja beeži värvi.

P O B E D A

1 9 4 6

9

„Psss,” vajutas poiss naelapead, et bussiuksed avaneksid. „Lõpp-peatus! Palun kõikidel reisijatel väljuda.”

Vastu sõitev Pobeda oli teisel pool tänavat peatunud. Poiss ronis puuriida otsast maha ja astus südame põksudes Pobedale uudishimulikult lähemale. Ta oli ka varem näinud ilusaid autosid, aga ükski neist polnud nii särav ja uus. Selles istus pikka kasvu hallis mantlis mees, kes oli poissi märganud ja vaatas talle avalalt naeratades otsa. Ta ei väljunud autost ega lülitanud mootorit välja. Poiss lähenes autole ja mõõtis seda iseteadliku pilguga. Ta tegi ringi ümber auto, kummardus auto taga ja nuusutas summutist tulevat heitgaasi. Isegi see lõhnas imehästi.

Mees keris autoakna alla ja kallutas pea aknast poisi poole: „Kas sa tahad saada automehaanikuks?” „Ei, bussijuhiks,” vastas poiss. „Siis ju sõiduautod sind eriti ei huvita?”

Poiss liikus auto külge pidi mehele lähemale, tõusis kikivarvule ja kiikas aknast sisse. Armatuurlaual põlesid värvilised tuled ja istmed olid kaetud nahaga. „Kas tahad sisse istuda?” küsis mees poisile sõbralikult silma pilgutades. Poiss teadis, et ta ei tohi võõrastega rääkida, aga niisugusesse autosse istumine oli väärt keelust üleastumist. Ta võis ju lihtsalt istuda ja vaikida. Onu tegi ukse lahti, sirutas välja oma sooja käe ja tõmbas poisi istmele. Ta vaatas poisile kavalalt otsa ja vilgutas tema rõõmuks armatuurlaua lampe.

10

I L M A R

T A S K A

Onu naeris. Ta juuksed olid kenasti kammitud ja habe aetud, mitte nii nagu isal. Raske oli vaikides istuda, kui niisugune lõbus onu tahtis juttu rääkida.

Ja nii nad lobisesidki natuke – autodest.

Siis uuris onu: „Mis su nimi on? Kus sa elad?”

Nendele küsimustele poiss ei vastanud. Sellistele küsimustele oli ema keelanud vastata. Ta ei saanud aru miks, kuid ema ja isa ei lubanud tal võõrastega rääkida. Poiss sirutas käe välja ja katsus auto rooli. See oli külm, kumer ja sile. Kui hea oleks sellest kinni hoida, mitte nagu tollest kaikast, millega ta bussi juhtis. Onu justkui luges ta mõtteid, nihkus eemale ja ütles: „Tule istu lähemale ja võta roolist kinni nagu õige bussijuht kunagi.” Poiss pani mõlemad käed roolile ja vaatas läbi akna otse ettepoole. Mees vajutas mingile nupule ja äkki hakkasid kojamehed tööle. Poiss kilgatas ehmatusest ja nad mõlemad naersid. Mees võttis poisi käe, vajutas nupu alla ja kojamehed lõpetasid töö. „Proovi nüüd ise. Kas sinu isal on ka auto või sõidab ta bussiga?” küsis onu. „Minu isa ei käi üldse väljas,” lipsas poisil üle huulte. Ta vaatas onule ehmunult otsa. Aga onu ainult naeratas. Ta vaatas poisile sügavalt silma ja vastas justkui lohutades: „Kõik mehed ei ole autohuvilised nagu meie.” Seda onu võib usaldada, mõtles poiss. „Minu isa huvitavad ainult tankid ja soomusautod.” Kuid nüüd kostis poisi kõrvus jälle ema alatine manitsus: „Ära kunagi isast kellelegi midagi räägi.”

P O B E D A

1 9 4 6

11

„Kas su isa on tankiga sõitnud?” küsis onu huvitatult. „Mis ta on sulle nendest rääkinud?”

Poiss surus huuled tõredalt kokku. Rohkem ta sellest ei räägi. „Kas tahad autoga sõitma minna?” küsis onu. „Tahaks, aga ma ei tohi,” vastas poiss nukralt. „Ma pean nüüd koju minema.”

Onu vaikis hetke. „Mis seal ikka, bussijuht. Ehk saame veel kokku.”

Ta vaatas poissi julgustava pilguga. „Homme õhtul võiksid ise rooli taha istuda. Ma õpetan sulle juhtimist. Kuna su isa ja ema autodest eriti ei hooli, siis las see olla meie väike saladus!” Ta vaatas poisile sügavalt silma ja küsis: „Kas sa oskad saladust hoida?” Poiss noogutas tõsiselt.

Onu sirutas oma suure käe välja, võttis poisi käe oma pihku ja surus seda tugevalt. „Need on juhtide omavahelised jutud,” ütles ta. „Saame siin homme jälle kokku, kui sa tulla saad.”

Onu kummardus üle poisi ja lükkas autoukse lahti, nii et poiss sai istmelt alla hüpata.

Poisil oli kahju lahkuda soojast autost. Ta tundis ikka veel oma tagumiku all polsterdatud nahkistet ja ninas mõnusat autolõhna. See oli mingi tundmatu aroom, mis oli segu bensiinist, Kölni veest, nahk­ istmetest ja armatuurlaua hõngust. Ta lonkis aeglaselt kodu poole, seisatas majauksel ja heitis pilgu tagasi.

Ta nägi, kuidas Pobeda tema selja tagant aeglaselt ja peaaegu hääletult mööda libises.

12

I L M A R

T A S K A

Poiss koputas koduuksele. Ta kuulis ema susside lohinat, võtme kriginat ning nägi, kuidas ukseprakku ilmus ema põrnitsev silm. „Kas oled nüüd ära külmunud? Tule söö suppi.”

Poiss ei vastanud midagi. Tal ei olnud külm ja neil olid olnud onuga omad juhijutud. Oma saladus.

Ta astus suitsusesse läppunud tuppa, kus peale supileeme lõhna oli tunda rõskete puude hõngu ja kuulda küdeva ahju praginat. Isa paotas tagatoa ust. „Ma sööks ka heameelega suppi,” lausus ta sosinal.

Poiss ei teadnud, miks ei olnud tema isa nii julge nagu see sõbralik onu seal uhkes autos ja miks ta peitis end alati tagatuppa, kui keegi tuli. Miks ei saanud koos temaga kunagi naerda?

Nad sõid suppi vaikides. „Sul oleks aeg magama minna,” ütles ema. Ja seda poiss tegigi. Tal oli kahju, et ta ei tohtinud onu autost isale rääkida.

Johanna suundus mööda tänavat trammipeatuse poole. Pärast Nõukogude vägede võidukat sissemarssi oli elu tundmatuseni muutunud. Ta astus oma samsskingades ettevaatlikult, sest mõrad kõnnitees tundusid olevat suuremad kui kiviplaadid. Need olid täitunud äravisatud konidest, prügist ja sõnnikust.

Kojamehi pole juba aasta näha olnud, nentis Johanna.

Jah, prügikastid on ära varastatud ja kõik kojamehed P O B E D A

1 9 4 6

13

on saadetud kõrgemasse parteikooli. Sõda ja uued ajad tõid kaasa vabaduse sülitada, urineerida ja prahti loo­ pida igale poole, kuhu tahad.

Johanna oli laulnud Verdi „Aidat“ ja oskas end samastada orjastatud Nuubia printsessiga, kelle maad olid laastanud Egiptuse armee sõdurid. Viimaste aastate jooksul olid võõrvõimud ja sisserändajad korduvalt vallutanud Johanna sünnilinna ja lõpuks selle ka varemetolmu ja tuhaga katnud. Pärast seda kui punakaardi naislendurid pommi ooperi­teatrile heitsid, hoidis Johanna end teatrist eemale. Juba enne sõda oli ta hakanud mittekoosseisuliseks solistiks, et saaks laulda ka teiste ooperiteatrite lavadel.

Nüüd oli ta kaotanud needki võimalused, sest piirid olid kinni pandud. Neljakümnendates aastates laulja võis end ka bridžimängule pühendada. Kuigi Madam Butterfly ja Tosca viirastusid talle ikka nii unes kui ilmsi.

Tänav kulges mööda varemeis majast ja Johanna teravdas pilku. Ega selle põlenud majaseina taga varja end mõni röövmõrtsukas, kes mind tappa tahaks?

Sõber bariton oli jutustanud talle, kuidas poliitiliste repressioonide varjus olid õitsele puhkenud ka salavorstivabrikud. Keegi olevat turult ostetud vorsti seest leidnud väikese sõrmeküüne. Ka Johanna oli käinud täna turul ja ostnud oma ehtsate mageveepärlite eest nisujahu. Vorsti ta ei himustanud, kuigi sedagi oli turul müüa. Inimesi kadus tänavatelt tõesti iga päev.

Johanna arvas, et enamasti küll Patarei vanglasse.

14

I L M A R

T A S K A

Kõikjal olid Stalini suured kõrvad ja kahtlustavad silmad, mis riigivaenlasi igalt poolt otsisid. Stalin ja Beria olid ju tahtnud kogu rahva Siberisse ümber asustada, kuid sõda oli nende plaanid rikkunud.

Johanna heitis pilgu instinktiivselt tagasi. Talle lähenes aeglaselt uhiuus ilus helebeež auto. Sellist marki ei olnud ta varem näinud. Kas keegi jälle jälitab mind? Autos istus kena noorepoolne mees, kes ei tundunud talle ohtlik. Mees vaatas Johannat läbi autoakna ja naeratas. Johanna rahunes ja pööras pilgu uuesti teele. Niisugust autot ei tarvitsenud karta. Inimesi korjasid peale tumedad furgoonautod, Mustad Rongad.

Kõrvalmajast väljus lärmakas salk joobnud madruseid, kes heitsid oma hägused pilgud hästi riietatud Johannale, siis aga möödasõitvale uuele autole. „Смотри, Победа, какая красавица!” hüüdis üks neist autot märgates ja vilistas. Arvates, et see käib tema kohta, kiirendas Johanna sammu ja ka autos istuv mees lisas gaasi ning vuhises temast mööda.

Tänavanurgal seisis vana takso ja selles haigutas igavesti ootav juht. Võtaks takso, mõtles Johanna häirituna. Kuid jumal teab, kuhu ta mind viib. Minu mantel ja kübar kindlustaksid talle kuu aega rahulikku elu, nentis ta mõrult ja liikus edasi trammipeatusesse.

Siin seisis juba trobikond uusi inimesi, keda varem polnud linnapildis näha, valmistumas trammiust ründama. Kuna trammi veel silmapiiril ei olnud, siis põrnitsesid nad Johannat kui lähenevat ilmutust. Keegi P O B E D A

1 9 4 6

15

näis ta isegi ära tundvat ja vahtis teda klaasistunud pilgul. Johannale meenusid lapsepõlvest elegantsed silmaklappidega hobused, kes kõrvale ei vaadanud.

Ta oleks tahtnud nüüd endale nende silma­kaitseid, kuid ei löönud pilku maha.

Kaks sõdurisinelis meest lonkisid lähemale ja seirasid teda kahtlustavalt altkulmu pilgul. Mida küll on meiega teinud sõda ja uus võim, mõtles Johanna.

Vaadake seltsimeeste rühti, nende kurja kortsus laupa.

Kadunud on olemise pehmus, paitavad naeratused.

Võrdsus, vendlus, aga ei kübetki ligimesearmastust.

Isegi trammi peale minnes tuleb võidelda oma koha eest päikese all. Aga nõukogude päike ei säranud ega soojendanud. Meestelt kandus temani odekolonni asemel lõhnabukett küüslaugust, üleeilsest higist ja spermast. Johanna pööras meestele selja, kohendas kaelas siidrätikut ja nuusutas sellesse imbunud vana lõhnaõli riismeid. Talle meenus Londoni härrasmehe Alani lõhnavesi Mischief. Tema vaoshoitud inglise naeratus ja laitmatud maneerid. Ta tõstis mantli krousitud varruka üles ja vaatas kella. Osutid liikusid liiga kiiresti mööda kätteõpitud kurssi. Johanna silmitses rööbasteed ja tundis, et ka tema kortsutas kulmu.

Kas minagi olen juba muutunud samasuguseks?

Trammi ikka ei tulnud. Et meelt rahustada, ümises ta endamisi „Niebelungide sõrmuse” leitmotiivi. Ta oli pagendatud jumalate keskelt allmaailma surelike voogudesse. Johanna silmitses langevat krohvi ja mõranenud värvi vastasmaja seintel ning oli kindel, 16

I L M A R

T A S K A

et niikaua, kuni Tallinna sadamasse ei jõua Inglise laevastik, jääb see igavesti varisema.

Poiss ei jõudnud ära oodata onu tulekut. Ta istus puuriidal ja ta pilk oli ainiti suunatud tänava lõppu. Siis nägi ta tuttavat Pobedat aeglaselt tänavanurga tagant sisse pööramas. „Kodanikud reisijad! Buss on rikkis. Te peate nüüd kõik maha minema,” lausus ta kiiresti ja vajutas uksenupu naelale. Psss, läksid uksed lahti.

Poiss hüppas puuriidalt maha ja jooksis Pobedale vastu. Ta nägi läbi autoklaasi tuttava onu laia naeratust. Pobeda peatus, uks läks lahti ja mees sirutas käe, et poiss saaks sooritada pantrihüppe nahk­istmele. Autost paiskus vastu sama tuttav lõhn.

Siin oli hea ja soe. „Tore sind jälle näha, bussijuht!” lausus onu lõbusalt. „Pööra seda siin.”

Ta osutas ümmargusele nupule armatuurlaual.

Poiss sirutas käe välja ja keeras nuppu. Raadio hakkas mängima. See kõlas nii hästi ja täitis kogu salongi, mitte nagu krabisev kodune raadio. „Nüüd kuuleme populaarset meloodiat Töörahva Kultuurihoone solistilt Veera Neluselt,” kostis raadio­ diktori reibas hääl. Keegi tädi laulis ilusa kõrge häälega „Käib töö ja vile koos”.

Poiss vaatas uhkelt muhelevat onu. Nad õõtsutasid koos pead muusika taktis.

P O B E D A

1 9 4 6

17

Akna tagant sõitis mööda tume furgoonauto.

Mehe pilk kandus sellele. Ka poiss jälgis nüüd suurt autot, mis peatus nende maja ees. Sealt hüppasid välja nahkjopedega mehed ja suundusid joostes poisi koduukse poole.

Mees kummardus poisi ligi, tõmbas ta endale lähemale ja ütles: „Nüüd teeme väikese proovisõidu.

Pane käed roolile. Sina juhid.” Ta võttis poisi sülle ja surus ta käed roolile. Poiss haaras sellest kinni.

Poiss tundis onu jalgade liikumist. Onu lükkas siduri alla ja andis teise jalaga gaasi. Auto hakkas aeglaselt liikuma. Poiss keeras rooli, ja tõesti, auto kuuletus talle. Nad sõitsid mööda furgoonautost ja kodust.

Poiss vaatas maja poole, kuid onu kamandas: „Bussi­ juht, hoia silmad teel, vaata otse ette!” Poiss pööras silmad uuesti tänavale. Kui hea oli juhtida nii suurt ja kuulekat autot.

Nad sõitsid naabermajadest mööda, pöörasid kõrvaltänavatesse, leidsid planguga piiratud parkla. „Siin on autode kodu, kus nad öösel magavad,” selgitas onu. Poiss kilkas pöörangul elevusest, kui auto tahtis kõnniteele ronida. Onu jalg pidurdas ja nad sättisid koos rooli jälle õigeks ning sõitsid edasi.

Muusika mängis ja auto aina sõitis. Siis jõudsid nad ringiga tagasi kodu juurde. Tänav oli tühi.

Furgoon­auto oli kadunud. Onu pidurdas päris kodu lähedal. „Sa oled hea juht,” ütles onu. „Meie töö on tänaseks tehtud.”

18

I L M A R

T A S K A

Ta ulatas poisile käe ja surus seda mehemoodi.

Poiss oli õnnelik. Temast oli saanud tõeline juht.

Onu tegi ukse lahti. Poiss ronis autoistmelt maha ja lõi ukse enda järel kinni. Onu lehvitas talle rõõmsalt ja sõitis minema. Poiss saatis pilguga kaugeneva Pobeda punaseid tagatulesid ja lonkis kodu poole.

Majauks oli praokil. Ta lükkas selle lahti ja astus sisse. Põrandal istus ema. Ta nägi hirmuäratav välja: silmad nutust pundunud ja juuksed sassis. Ema sirutas käed poisi poole ja haaras ta oma embusse.

Poiss tundis end ema kramplikus haardes ebamugavalt. Ta vaatas tagatoa ust, mis oli pärani lahti. Isa ei olnud kuskil näha. „Isa läks välja,” ütles ema.

P O B E D A

1 9 4 6

19

Kaua ma jõuan nutta, mõtles naine ja kuivatas varrukaga pisarad silmist. Ta astus akna juurde ja tõmbas kardina eest ära. Tavaliselt, kui kedagi oli kaotatud, tõmmati kardinad ette, justkui lein ei taluks valgust. Tema oli elanud kinniste kardinate taga juba ligi kaks aastat ja võis need nüüd leinates eest ära tõmmata.

Aknast paiskus sisse peaaegu pimestav päikese­ paiste, mis tegi silmadele valu. Eriti veel naise punastele äranutetud silmadele. Ta pidi silmad hetkeks sulgema ja tegi need siis ettevaatlikult kissitades uuesti lahti.

Võib-olla on lein enneaegne? Mees viidi küll minema, kuid ehk on ta veel elus? Mees oli rahvuskomitee liikmena võidelnud riigi sõltumatuse eest ja kahe okupatsiooni vahel toetanud ajutist iseseisvust.

Enamik ta kaaslasi tapeti või põgenes metsa, tema aga peitis end tagatuppa. Kas tal on veel lootust?

Nad olid kuulnud hukkamistest, küüditamistest, vangistustest ja kadunud sõjaveteranidest, iga päev.

Sellepärast ei olnud nad suutnud oma elus mingit 20

I L M A R

T A S K A

otsust langetada. Ka lootus metsadest, valgetest laevadest või Tallinna lahte saabuvast sõbralikust Inglise armeest oli tasapisi luhtunud. Nii oli ka nende perekonnaõnn lootusetuses, otsustusvõimetuses ja passiivsuses hakanud manduma ja kahtlused naise hinges idanema kui kartulid kevadises keldris.

Naine lükkas juuksed näolt eemale ja vaatas aknast välja, justkui harjutades silmi uue valgusega. Tema üksi käis väljas, teenis raha, ostis süüa, suhtles ümbritseva maailmaga, kasvatas last, kandis hoolt majapidamise eest. Samal ajal kui mees end aina sügavamale tagatuppa kinnitas, aina paksemasse suitsu­sumusse nagu suitsev korsten, mis ei tea, mida ta kütab või miks temast veel suitsu tuleb. Nad saatsid ukse vahelt teineteisele vaid sõnadeta etteheiteid, süüdistades ümbritsevas ühiskonnakorras ja maailma õiglusetuses vaikides ka teineteist. Sest lootust polnud.

Neil kummalgi ei olnud enam valikut.

Mees oli printsipiaalne ja ennast uuele võimule müüma ei oleks ta hakanud. Ei iseennast, oma kaaslasi ega tõekspidamisi. Nad olid lasknud mööda viimased paadid Rootsi, viimased laevad läände, sest iga teine neist lasti põhja ja naine ei tahtnud poissi lainetes kaotada.

Parem juba olla elus halvas ühiskonnas kui surra teel paremasse. Ja kas paremat on üldse enam olemas? Ta oli süüdlaslikult tabanud end mõttelt, kui palju lihtsam oleks ta elu, kui ta ei peaks varjama P O B E D A

1 9 4 6

21

oma meest tagatoas. Kuid nüüd, kui mees oli läinud, tundis ta temast puudust.

Naine vaatas akna taga puuriidal mängivat poega ja mõtles, et ta ohvrid ei olnud asjatud. Seal ta istub ja kiigutab end lauajupi otsas. Elav ja terve ning õnnis oma kuueaastases teadmatuses.

Naine kõndis läbi toa teise akna juurde ja tõmbas ka selle eest kardinad ära. Saagu valgus, mõtles ta kurbusega, leinates oma suitsust meest ja kadumaläinud armastust, mis oli hääbunud nagu päevavalgus pimedas tagatoas.

Jälle üks vihmane õhtu, mõtles Alan. Ta loksus Londoni aeglases metroos, mis oli sel kellaajal ometi kiirem kui takso. Ta luges The Timesi, kuhu oli jälle tekkinud rohkem reklaamkuulutusi. Elu justkui paranes. Alan keeras lehekülge: rasvased pealkirjad välismaa uudiste küljel rääkisid Filipiinidest ja Rahvaste Liidu laialisaatmisest. Rahvaste Liidu viimaseks vägiteoks oli Nõukogude Liidu väljaviskamine 1939. aastal, kui see Soomele kallale tungis. Vahepeal olid ajad aga muutunud ja liitlasele leiti jälle koht uues liidus – Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis.

Sõja ajal figureeris uudistes esikohal Euroopa. Nüüd enam mitte.

Alani tähelepanu köitis artikkel pealkirjaga „Kas suhted külmenevad?”. Selles oli juttu Nõu­kogude Liidust, mis kaugenes oma endistest liitlastest.

22

I L M A R

T A S K A

Johannalt polnud kaua teateid. Viimane kiri oli saabunud umbes kolm kuud tagasi. Ja siis polnud Alani kirjadele enam vastust tulnud. Kas peaks proo­ vima teate saata meie Moskva korrespondendi kaudu? mõtiskles Alan. Ebameeldiv oli paluda isiklikku teenet.

Metroorong oli teinud uksed lahti ega tahtnud neid enam sulgeda. Sealt tuli põlvedele jahedat õhtust tuulehoovust. Alan kohendas end ja kattis põlved ajalehega. Rong ei liikunud paigast. „Meie ees on punane tuli,” teatas rongijuht krõbisevast mikrofonist. Ega ometi keegi jälle rongi alla ole hüpanud? mõtles Alan. Uue rahuaja üles­ ehitamine oleks pidanud süstima optimismi. Silmapiir oli muutunud heledamaks, ometi mitte kõigile. Ikka leidus hüppajaid. Kas oli põhjuseks sõjast muserdatud psüühika, kaotatud omaksed või jäsemed, adrena­liini vaegus? Lõpuks sulges rong uksed, jõnksatas ja liikus edasi.

Alan sisenes BBC helikindlaks polsterdatud seintega uudistestuudiosse. Ta istus puldi taha, vajutas metallkupliga laualambi põlema. Toimetaja oli andnud talle õhtuste uudiste tekstid. Need tuli kiiresti läbi lugeda, hääl puhtaks köhida väsimuse, suitsu ja udu riismetest. Ta oskas paberilehte keerata nii, et see ei krabiseks.

Jälle Venemaa, Filipiinid... ja mitte ühtegi uudist Eestist.

Tabloo stuudios süttis ja Alan pani kõrvaklapid pähe. Sealt kostis helirežissööri hääl: P O B E D A

1 9 4 6

23

„Tere õhtust! Teeme mikrofoniproovi.”

Alan köhatas, ajas end sirgu ja pööras näo mikro­ foni poole. „Üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm,” lausus ta nüüd oma reipama eetrihäälega, artikuleerides iga sõna selgelt.

Tal oli ilus tämber, madalalt vibreeriv bariton, ometi ei söandanud ta laulda. Hääleulatus oli väike, ta oli poisina häälemurde ajal liiga palju laulnud ja oma lauluhääle peaaegu kaotanud. Nüüd tuli tal kuulata teiste laulmist. Kõige kaunimalt laulis Johanna – tema südamesopran raudse eesriide taga, Eestis.

Tema hiline valuline armastus. Kas juba liiga hiline? mõtles Alan. Tema laulu kaja ei ulatunud enam Alanini. Midagi tuleb ette võtta. „Jäänud on üks minut,” teatas helirežissöör.

Alan silmitses sekundiseieri kindlameelset, kuid jäika astumist ümmargusel kellarattal ja ootas punase tule süttimist. Keha pingestus harjumuslikust erutusest, justkui seisaks ta stardipakul spordivõistlusel.

Nüüd! teatas punane lamp stuudio tepitud kangaga kaetud seinal. „Good Evening! This is the BBC News from London. I am Alan Hanley. Otseülekanne BBC stuudiost. Õhtused uudised Inglismaalt ja kogu maailmast,” luges Alan sundimatul tõsisel häälel.

24

I L M A R

T A S K A

Piip-piip. „Me alustame oma saadet katkendiga härra Churchilli kõnest, mille ta pidas Ameerikas...” kostis raadiokastist Alani hääl.

Johanna surus kõrva vastu pulseerivat kõlari­ kangast ja kuulas pingeliselt. Mürarohkes eetris oli raske jälgida sõnade mõtet, kuid peamine oli kuulda armastatud mehe häält. Raadiolaine kõikus ja heli kostis justkui ookeanisügavusest. Sagedus ei olnud kunagi puhas. Johanna kruttis ettevaatlikult raadio heledast puust nuppu, püüdes kõikuvale raadio­ lainele järele ujuda. „Szczecinist Balti mere ääres kuni Triesteni Aadria mere ääres on üle kogu kontinendi laskunud raudne eesriie. Selle taga asuvad kõik iidsete Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pealinnad: Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia.

Kõik need kuulsad linnad ja nende elanikkond, mis paikneb niinimetatud Nõukogude sfääris, ei allu ühel või teisel kujul mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid suures osas Moskva üha kasvavale kontrollile...”1 Alani hääle vibratsioon tungis Johanna kõrva trumminahast otse ajju, rinda ja südamesse, segunes seal pumbatava verega ja alustas oma ringlust kogu kehas.

1

BBC News Broadcast, 1946.

P O B E D A

1 9 4 6

25

Nii hea oli lasta sellel pulseerida ja veidi väsinud südant soojendada. Alanilt ei ole jälle ammu kirja, mõtles Johanna. Või on nad läinud kaduma... või ootasid oma järge tsensori laual, liimipoti järjekorras?

Ta oskas lugeda taasliimimise jälgi ümbrikutel, märgata kleepääre kortse ja paksemat liimiriba.

Johanna väristas õlgu ja vaatas akna poole. Aken oli kinni, kuid Johanna tundis tõmbetuult.

Kui hea oleks, mõtles ta, kui Alani embus kaitseks mind ka praegu nähtamatu tuule eest. Johanna tundis, et see idatuul puhus nüüd tugevamini, kui ta eales oleks osanud arvata. Puhus ka läbi majaseinte ja kinniste akende ning kuskil ei olnud end enam varjata.

Mees vaatas tüdinult enda ees laual mahukat kausta võõrkeelsete kirjadega, mis olid salajase posti­kontrolli osakonnast talle edasi saadetud. Siis pööras ta pilgu laua teisel nurgal ootavale arreteerimiskäsule, mis ootas allkirjastamist. Sõda on lõppenud, aga vaen­ lasi on ikka veel palju, mõtles mees. Surma said alati valed inimesed. Vaenlased oleksid võinud hukkuda ja põgenikud paatidega põhja minna… Aga siis oleks ta pidanud endale valima uue elukutse. Mehe silme ette kerkis kasvav toimikute virn tema kontori laual. See kasvas ta vaateväljas laeni ja hakkas lakke auku uuristama.

Mees heitis pilgu kellale ja vilistas. Kuigi ta oli osakonna ülem, võis ta ka ise operatiivtööd teha. Talle 26

I L M A R

T A S K A

oli kõik lubatud, kui see vähegi teenistusala kohustustega kokku sobis. Üks esimesi uusi Pobedasid oli tema kätte usaldatud. Preemiaks eeskujuliku töö eest. Ta oli targem ja osavam kui teised. Ka kavalam ja kenam. Ta meeldis nii omadele kui vaenlastele. Ta polnudki enam kõige pikem mees või see, kes ühiskonda ära ei mahu ja keda peaks peajagu lühendama.

Nüüd võis tema teistelt päid maha võtta. Kuid edu kergus oli näiline. Kõige taga oli ränkraske töö. Tuli olla karm, nupukas ja loogiline. Töö nõudis ka fantaasiat ja mängulusti. Uue autoga oli tore uusi objekte otsida. Kõigepealt tuli sonkida poris, käed mustaks teha. Siis võis neid seebiga pesta ja puhaste sõrmede vahele võtta oma lemmiksulepea, et värskelt trükitud vahistamis- ja läbiotsimisorderitele allkirju anda.

Tema otsustas, kes sureb, kes elab. Keda tuleb umbrohuna lillepeenrast välja rookida ja keda asemele istutada. Missuguseid lilli võib nuusutada või süüa.

Mees katsus taskus autovõtit ja tõusis otsustavalt toolilt. Oli aeg auto amorte jälle auklikul teel katsetada. Pole viga, varsti ehitame pommiauku­ desse suured sammaste ja tornidega majad, paneme sinna elama uued inimesed. Kinnitame uute telefoni­ postide otsa valjuhääldid, kust kostab sütitavaid laule ja kihutame uude, tumehallist asfaldist lõhnavasse tulevikku, mõtles mees ja manas silme ette värskelt värvitud majade fassaadid, rohelised muruvaibad, purskkaevud, kirjud lillepeenrad ja Stalini suure pronksist kuju.

P O B E D A

1 9 4 6

27

Poiss istus jälle puuriidal ja sõidutas reisijaid. „Ettevaatust, uksed sulguvad. Järgmine peatus: Tondi.”

Ta tõstis pilgu tahavaatepeeglisse ja pidi veel kord naela peale vajutama, et ust avada. Keegi isa moodi mees oli hõlmapidi ukse vahele jäänud. Psss, vajus uks sisinal lahti. Poiss kortsutas kulmu. Ärgu hüpaku bussile viimasel hetkel!

Poiss ei mõistnud, miks isa oli nii kiirustades kuhugi rutanud, et polnud temaga isegi hüvasti jätnud. Muidu oli ta istunud tagatoas ega kiirustanud kunagi kuhugi.

Nüüd märkas poiss tänavanurga tagant sisse keeravat Pobedat. Psss, vajutas ta kiiresti ukse­nuppudele ja hüppas puuriidalt maha. Enam polnud aega reisijatele korraldusi anda ega hüvasti jätta.

Ta kiirustas autole vastu. Onu lehvitas talle läbi esiklaasi ja parkis auto puude varju kaugele tänava äärde. „Tere, bussijuht,” kostis tuttav naerune hääl.

Mees lükkas kõrvalistme ukse hooga lahti ja sirutas oma suure käe välja. Hea oli sellest kinni krabada ja auto soojale istmele hüpata. Onu plõksas raadionuppu ja sealt hakkas voolama mahedat muusikat, mis täitis kogu kabiini. „Mis uudist, sõber?” küsis onu ja vaatas poisile rõõmsalt otsa.

28

I L M A R

T A S K A

Poiss ei tahtnud onu tuju rikkuda, kuid ta südamel oli raske. Oleks olnud nii hea seda onule puistata. „Kõik on hästi, ainult isa läks ära ja ema nutab,” lausus ta reipa häälega.

Onu raputas murelikult pead. „Siis peaks kindlasti ema lohutama,” vajus ta hetkeks mõttesse. „Ma ei tea, kuidas...” vaatas poiss abiotsivalt onu poole.

Mees kruttis raadionuppu. Keegi onu laulis unistaval häälel: „Kas mäletad ehk veel, kui pisarsilmil andsid käe...” „Tead, ma oskan emasid lohutada,” lausus onu otsusekindlalt ja vaatas poisile rõõmsalt otsa.

Poisi näkku ilmus lootusesäde. „Aga selleks peame välja mõtlema uue mängu ja hoidma jälle saladust.” Mehe silmad süübisid vastust oodates poisi omadesse.

Poiss noogutas pead. „Ütleme talle, et sa jooksid mu autole ette ja ma tõin su koju. See viib ta mõtted mujale... ja nii me saame omavahel tuttavaks.”

Poiss oli veidi segaduses. Auto ette polnud hea joosta. Ta ei saanud onu mõttest päris hästi aru, aga ju siis onu teadis paremini, kuidas emaga rääkida. „Imelik ju, kui võhivõõras mees uksele koputab ja kohe lohutama kipub,” selgitas mees.

Poiss noogutas veel kord. Onul oli õigus. „Ära ütle, et sa mind tunned. Nii on parem.”

P O B E D A

1 9 4 6

29

Mees sirutas oma käe poisi poole. „Kui oled nõus, siis lööme käed!”

Hea oli onu soojast käest kinni haarata ja seda tugevasti raputada. See polnud niiske nagu emal.

Nad hüppasid autost välja ja poiss lõi kõva pauguga ukse kinni. „Jõudu sul on,” naeris onu, „aga mitte nii kõvasti...” Ta vaatas üle kapoti poisi poole. „Ustele kõvad hoobid ei meeldi. Neil on õrnad sisemised lukud.” Tema hääles ei olnud ema-isa noomimist.

Mees uuris, kas poiss tuleb tema mõtetega kaasa. Poiss jälgis teda tähelepanelikult. Mees küsis: „Kas sa ust lukku oskad keerata?” Poiss kehitas kohmetult õlgu. „Tule proovi,” vibutas mees autovõtit oma käes.

Poiss jooksis kähku ümber auto ja jäi kuulekalt onule otsa vaatama. Onu ulatas talle võtme. „Paned ettevaatlikult võtme sisse ja keerad siis tasakesi paremale. Tunneta võtit lukuaugus, et see õiges kohas lukku liigutaks...”

Poiss lükkas võtme lukuauku. See ei tahtnud sisse minna. „Mitte nii kiiresti... liiguta seda veidike. Leia õige asend!” Mees asetas käe poisi sõrmedele ja koos keerasid nad autoluku plõksatusega sujuvalt kinni.

Poisi nägu tõmbus naerule. „Tubli, bussijuht! Nüüd anna mulle oma käsi.”

Mees võttis poisil käest kinni ja suunas teda koduukse poole. Tore oli onuga käsikäes astuda. Nagu kaks sõpra kunagi.

30

I L M A R

T A S K A

Nad jõudsid välisukseni ja koputasid. Ema nägu ilmus ukseprakku. Ta vaatas neid ehmunud pilgul. „Tere päevast!” lausus onu naeratades. „Tõin teie noormehe koju.” „Mis juhtus?” küsis ema ja vaatas siis kulmu kortsutades poisi poole. „Mis viga?” „Ei midagi hullu,” lausus onu lahkelt. „Kas tohime sisse astuda?”

Poiss tahtis kummarduda, et kingi jalast võtta, kuid onu hoidis endiselt ta kätt tugevasti oma pihus. „Tal on väledad jalad. Jooksis mu autole ette... aga ma jõudsin pidurdada.”

Ema näkku ilmus hirm ja ta kummardus poisi kohale. „Kas said viga?” „Ei, ei. Auto isegi ei puudutanud teda. Ehk ainult väike ehmatus,” lausus onu rahulikult.

Poiss vaatas hämmingus ema, siis onu poole.

Ema põrnitses teda läbitungival pilgul. „Kas sa tunned end hästi?”

Onu pigistas jälle poisi kätt ja vaatas teda sõbralikul pilgul. „Jah, hästi,” kordas poiss. „Ma olen sulle tuhat korda öelnud, et vaata ette, kui sa üle tänava lähed,” kõrgendas ema häält. Poisile ema sõnad ei meeldinud, kuid ta kannatas need välja, et onule heameelt teha. „No mis sa selle peale ütled?” küsis ema nõudlikuks muutuva häälega.

Poiss lõi silmad maha. Ta polnud ju süüdi!

P O B E D A

1 9 4 6

31

Poiss tundis onu käe tugevnevat survet. Onu lausus poisi eest naerulsui: „Poiss on tubli. Meil kõigil on vahel veidi kiire.”

Onu astus sammu emale lähemale ja puudutas teise käega ettevaatlikult ta kätt. Ema tõmbas käe eemale. „Ärme teda noomime,” lausus onu sõbralikult. „Ta isegi ehmatas...”

Ema vaatas segaduses mehe poole ja poisile tundus, et ka ema oli märganud onu naervaid siniseid silmi. Kõik on hästi. Keegi ei saanud viga, kiirgas nende pilk. Ema silmadesse ilmusid pisarad. Onu lasi poisi käest lahti ja toetas nüüd ema küünarnuki alt. „Me oleme elus ja terved!”

Ema vaatas läbi pisarate uuesti onu poole: „Suur tänu teile.” Siis tõmbus ta kössi ja pööras uuesti pilgu ära. Ta õlad hakkasid vappuma.

Poiss jälgis huviga, kuidas onu ema lohutas ja polnud päris kindel, et see tal õnnestub. Onu silitas ema käsivart. „Tss, rahu, rahu...” Onu tegi sama­sugust häält nagu poiss siis, kui ta puuriida-bussi uksi avas.

See päästis siin valla ainult uue pisarate voo. „Vabandust, ma ei suudaks üle elada veel ühte kaotust,” sosistas ema ja tõmbas nüüd poisi oma embusse. Poiss vaatas ema käte vahelt uudishimuga nii ema kui tema küünarnukist kinni hoidvat onu ega tundnud kellegi pärast enam muret. Me oleme nüüd kõik kolmekesi kokku seotud, mõtles poiss. Kuigi ema nuttis, oli see nüüd ilusam nutt kui enne. Justkui ta oleks tundnud end onu kõrval kindlamana.

32

I L M A R

T A S K A

„Meil on olnud rasked päevad,” kostis ema katkendlik hääl läbi nuuksete. „Meil kõigil on praegu rasked ajad,” ütles onu maheda häälega, õrnalt ema käe alt toetades.

Onu vaatas vandeseltslaslikult poisi poole. „Kas teil suhkrut on? Emale kuluks ära klaasike suhkruvett.” „Suhkrut pole ja ka kartulisiirup on otsas,” ütles poiss ja limpsas keelt.

Mees vaatas pikalt poissi ja siis ta ema ning muigas endamisi. „Homme õhtul toon ma teile midagi magusat, mis tuju parandab,” ütles ta, heitis neile veel ühe pika pilgu, kummardas ja astus uksest välja.

P O B E D A

1 9 4 6

33

Alan istus üksinda köögis ja sõi ahjusooja rostbiifi Yorkshire’i pudinguga. Ta vaatas aknast välja ega mõistnud, miks peetakse Londoni udu romantiliseks.

Jälle oli udu teda ära lõiganud ümbritsevast maa­ ilmast, muutnud ta maja üksikuks saareks saareriigi pealinnas.

Maailm oli udune igas mõttes. Sõda oli lõppenud ja justkui jälle alanud, vähemalt tema ja Johanna jaoks.

Ta oli oodanud Saksa okupatsiooni lõppu Eestis, siis veel sõja lõppu kogu Euroopas, et saaks jälle lennukitega lennata, uuesti kontinendil rongidega sõita. Aga endised sõbralikud liitlased olid Baltikumis pannud jälle piirid kinni. Ta oli taotlenud viisat, millele ei olnud ikka veel vastust. Viisataotlus oli koosnenud lõpututest ankeetidest. Ehk kartis nõukogude kord teda kui ajakirjanikku, kes märkab kommunistlikus paradiisis midagi, millest on parem vaikida. Ta luges küll eetris uudiseid, kuid ei kirjutanud neid. Tema oli vaid hääl. Kas nad kartsid, et minu häälega antakse edasi salakoode nagu sõjaajal, kui uudistesse olid pei­ detud märksõnad Prantsuse vastupanuliikumise jaoks?

34

I L M A R

T A S K A

Nüüd olid Kesk- ja Ida-Euroopas jälle võitlemas partisanirühmad, metsavennad, põrandaalune vabadusliikumine. Miks me neid kõiki ei vabastanud? Koos ameeriklastega olime me Vene relvajõududest tugevasti üle. Me olime Stalini vastu kenad. Gentlemen’s Agreement. Sõbralikud liitlaslepingud, mis sarnanesid küll Molotovi-Ribbentropi pakti salalepinguga. Stalin sai meilt sama palju kui Hitlerilt, kuigi Hitleriga oli nüüd kaputt.

Alan võttis hõbekahvlile uue tükikese pudingut, pani selle suhu ja lasi sel ringi käia, ilma et oleks olnud isu seda alla neelata. Poliitikale mõeldes läks tal kops üle maksa. Alati oli vaja vaenlast. Ühtegi sõda ei saanud päriselt lõpetada, et relvatööstus ei soikuks. Tuli luua uusi pingekoldeid, provotseerida uusi turvaohte, jagada ja valitseda. Ainult et jagamine tundus olevat Jalta konverentsil viltu läinud. Stalinit ei huvitanud ei kaubandussuhted ega Marshalli plaan. Pool Euroopat oli ära antud ja ka turg sinna ära lõigatud. Võitnud oli aga võidurelvastus. Selle asemel et Londonit üles ehitada, suuname maksumaksja raha ikka sõjatööstusesse. Niisugused mõtted ei olnud populaarsed kuskil. Meie propagandaraadios saame maailma asjadest paremini aru. Rahvas kümbleb ikka veel õndsas võidujoovastuses, mõtles Alan ja pani kahvli käest. Polnud isu.

Ta oleks pidanud laskma Johannal Eestist lahkuda, siis kui sakslased taganesid ja venelased olid alles saabumas. Vahepealses kaoses liikusid veel P O B E D A

1 9 4 6

35

laevad, kuigi ka neid torpedeeriti. Ta ei tahtnud, et naine eluga riskiks. Varsti pidi saabuma rahu ja liitlaste vankumatu sõprus.

Alan vaatas enda ees kristallvaagnal šokolaadikomme. Need pidid stimuleerima serotoniini eritumist, parandama tuju. Talle meenus BBC peakontori bareljeef, kus õhuvaim Ariel on stiilsel art déco seinal tarkuse- ja lõbuingli haardes.

Ta võttis vaagnalt kommi ja pistis selle aeglaselt suhu, justkui lootes, et liigutuse aeglus aitab ajul stimuleerida serotoniini teket. Või oli see hoopis afrodi­ siaakum, mõtles Alan murelikult. Seda ta küll praegu ei vajanud, sest raha eest hetkelist naudingut osta ei oleks ta tahtnud.

Nii konservatiivne oli ta. Nii inglaslikult vanamoodne. Nii truu.

Ometi kord oli saabunud õhtu! Poiss ootas pikisilmi onu saabumist. Ka ema oli olnud tema vastu täna leebem, temaga kenasti rääkinud ja isegi mänginud.

Lõpuks kuulduski kauaoodatud koputus. Põnevil jooksis poiss ukse juurde, tõusis kikivarvule ja tahtis ukseriivi eest ära lükata. „Oota, oota,” tõrjus teda ema. Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste ja avas ise ukse.

Lävel seisis Pobeda-onu, rõõmus naeratus huultel. Ühes käes lillekimp, teises šokolaadikarp.

36

I L M A R

T A S K A

Poiss märkas ka ta mantlitaskust väljaupituvat pudeli­kaela.

Ema astus ukselt kohmetunult eemale ja onu astus sisse. Koos temaga sisenes pilv Kölni vee ja Pobeda tuttavat lõhna ja ka nakatav rõõmus meel.

Poisi huultele ilmus lai naeratus. Isegi ta ema kurba näkku tekkis vaevumärgatav suukõverus. „Natuke lillelõhna ja maiustusi kulub alati ära.”

Suur šokolaadikarp kelmikate oravatega suruti poisile pihku. „Kas oskad lahti teha?” küsis onu. Ta pilgutas emale silma ja asus karpi poisi käte vahel lahti harutama.

Kaas avanes ja selle alt ilmusid välja tumepruunid šokolaadikommid, mida poiss polnud varem elus näinud. Ta oli küll näinud tühja šokolaadikarpi, mille sees ema hoidis niidirulle. Aga see oli kulunud ja isegi ei lõhnanud enam kommide järele. Sellest krõbisevast karbist tulvas aga täiesti uut aroomi.

Poiss võttis kiiresti tumeda kommi ja pistis suhu.

See on parem kui suhkrutükk, avastas ta. „Kus teile niisugust kraami jagatakse?” küsis ema kahtlustavalt. „Ülemus andis mulle, autojuhile, ka karbi magusat.

Ei tea tõesti, kus seda uutele sakstele välja jagatakse,” lausus onu ebalevalt. Siis vaatas ta emale avali pilgul otsa: „Eks ole meil, lihtinimestel, ka õigus seda süüa.”

Ema sirutas käe välja ja pistis kiiresti ka ühe šokolaadikommi suhu.

P O B E D A

1 9 4 6

37

Poiss kahmas teise šokolaadi ja pistis põske. „Mitte kõik korraga,” pahandas ema. „Las ta sööb, šokolaad kosutab meelt,” lausus onu heatahtlikult naeratades. „Kas me Pobedaga ka sõitma läheme?” küsis poiss. „Miks mitte... kas teeme tiiru?” vaatas onu küsivalt ema poole. „Ei, mis te nüüd... on juba hilja,” vastas ema vaoshoitult.

Onu võttis selle peale taskust pudeli ja hakkas korki pealt ära kruvima. „Kas tohib klaase paluda?”

Ema kahtles hetke, astus siis aga puhvetkapi juurde ja võttis sealt kaks klaasi.

Jälle jäi poiss millestki ilma. Ta võttis karbist kiiresti kolmanda šokolaadikommi.

Poiss kuulas kõrvaltoa hääli. Ema nuukseid ja onu rahustavat meloodilist häält. Siis kostis justkui rüselus ja ema summutatud hääl: „Ei, mitte praegu!”

Poiss muutus murelikuks ja tõusis voodis istukile.

Siis aga vaibus ema hääl ja ta kuulis tuttavat voodivedrude naksumist. Alguses tasakesi, seejärel aga naksumine tugevnes ja muutus rütmiliseks. Oli kosta ka ema ohkeid. Nüüd ta enam ei kartnud ema pärast nagu esimene kord, kui ta selliseid hääli oli kuulnud.

Siis oli ta jooksnud kõrvaltuppa ja vaadanud vanemate hullamist. Tookord oli see olnud tema isa. Nüüd 38

I L M A R

T A S K A

aga Pobeda-onu. Talle ei meeldinud, et onu mängis nüüd emaga ilma temata. Ükskord, kui ema ja isa olid justkui summutatult kisendanud ja ta magamistuppa jooksis, oli isa ütelnud, et need mängud on ainult täiskasvanutele.

Ometi pidid need olema head mängud. Ja kuigi poiss ei tahtnud eriti suureks kasvada, siis nende mängude nimel võis ta ju seda ka teha. Sest muidu nii mornid vanemad olid peale mängimist alati heas tujus. Lühikest aega. Nad olid isegi lõbusalt juttu rääkinud, kuni ema oli ütelnud: „Tasa, tasa... ära räägi nii kõvasti”, ja isa hääl oli jälle vaikinud.

Poissi valdas uus mure. Kas onu minust nüüd ikka sama palju hoolib kui enne ja mind autoga sõitma viib? Kuigi ta teadis, et nad pidid ema lohutama, polnudki see lohutamine ehk enam nii hea. Kes nüüd mind lohutab? Teda oli mängust välja jäetud. Ometi oli tema selle onu leidnud ja koju toonud. Kas mul on nüüd kaks isa? Kuid kõigel olid oma plussid ja mii­ nused, nagu isa oli tavatsenud ütelda. Sest ühel isal oli Pobeda ja teisel polnud. Üks oli tulnud ja teine oli läinud. Huvitav, mõtles poiss, kui isa tagasi tuleb, kas nad mahuvad siis kõik kolmekesi ära ühte voodisse?

Lõpuks oli kõrvaltoas vaikseks jäänud ja ukse alt tuli suitsulõhna.

Uni hakkas peale tulema ja poiss keeras teise külje.

Unes kerkis ta silmade ette isa, kes tossutas jälle oma sigaretti. Tal oli kiiver peas ja nad pidid P O B E D A

1 9 4 6

39

nüüd koos tankiga sõitma minema. Poiss võttis isa käest kinni. Isa käsi oli külm. Taevast hakkasid alla sadama pommid ja nende tank oli kuhugi kadunud.

Nad käisid isaga ringi mööda mürsuauke täis välja ja otsisid oma tanki taga. Seda aga polnud enam kusagil.

Ema märkas poisi rõõmu ja see tekitas rõõmu aimduse temas endaski. Poiss oli riides ja istus ukse ees taburetil. Ta kuulas iga kojast kostvat krõbinat. Poisid ja autod, mõtles ema. Või on elevuse põhjuseks hoopis see mees?

Kõik oli juhtunud liiga kiiresti. Samal ajal, kui ta oma meest taga nuttis, oleks ta võinud kaotada ka poja. Nüüd oli ta endalegi ootamatult ukse valla jätnud poja päästjale. Mis toimus? Kas ta oli tänuvõlglane või midagi veel?

Naine otsis puhvetkapist välja sõjaeelse puudri­ toosi ja kulunud huulepulga. Ta tegi puudritoosi lahti ja vaatas selle mõranenud peeglist oma nägu. Ta silmitses nutmisest ja magamatusest tekkinud silmaaluseid kotte ja tupsutas sinna veidi puudrit. Kes see mees oli? Kahtlaselt ilus ja sile. Ja liiga meisterlik voodis. „Ära ole kurb, ema. Varsti me lohutame sind koos onuga,” katkestas mõttelõnga poiss, kes teda taburetilt silmitses. „Mis lohutamisest sa räägid? Kust sa niisugust juttu kuulsid?” küsis naine jahmunult.

40

I L M A R

T A S K A

Poiss hammustas huulde. „Sind on ju vaja lohutada, kui sa nii palju nutad.”

Naine tõmbas huulepulga vutlari lahti. Punane pulgake oli väga väikseks kulunud. „Mind ei ole vaja lohutada. Me läheme autoga sõitma sellepärast, et sina seda tahad.”

Ta hõõrus pumatit huultele ja pigistas siis suu tihedalt kokku. Peeglinurgast nägi ta, kuidas poiss keerab juba käte vahel suurt kujuteldavat rooli.

Kui hea, et poisi meel oli rõõmus. Ta teadis, et tal oli poisile nii vähe pakkuda. Aga autojuhile?

Ta mees oli alles ära viidud. Iga nurk, iga ese, iga tolmukübeke meenutas tema puudumist. Naine vaatas veel kord katkises peeglis oma kahestunud nägu ja pühkis pumati käelabaga huultelt. Ta ohkas raskelt ja kiirustas kööki kraani juurde, et käsi puhtaks pesta.

Isegi on vähe huulepulka alles, ja nüüd raiskan seda mõttetult! Ta pesi käelabalt punast värvi, mis huulepulga rasvast veelgi rohkem laiali läks. See meenutas talle verd, mis ehk voolas praegu tema mehe ninast. Kas teda kuulatakse üle? „Ema, ema, tule juba,” hüüdis poiss ukse juurest.

Siis kostis ka koputus.

Naine pühkis rätikuga kiiresti suu ja käed puhtaks ja suundus esikusse. Poiss oli juba ukse avanud – energiast ning kevadisest päikesest kiirgav mees seisis lävel, ühes käes lillebukett ja teises pulgakomm.

P O B E D A

1 9 4 6

41

Naine manas näole naeratuse ja tundis end ujedalt. Mees vaatas teda endisel võluval pilgul, justkui ei teaks ta midagi tema hingearmidest. Naine polnud kindel, et suudab talle vastu naeratada. Poiss oli juba klammerdunud mehe käe külge ja keerles tema ümber nagu väike kutsikas.

Poiss on kui nõiutud, mis on küll selle mehe võlu­ jõud?

Ta tundis, et midagi on valesti.

Poiss haaras onu käe ja hakkas teda uksest välja tirima. Mees lasi sellel toimuda ja vaatas justkui abiotsivalt naise poole. Ta kehitas õlgu, muigas ja lasi poisil end kojauksest välja talutada.

Naine sulges hoolikalt ukse.

Millest poisil niisugune vaimustus? Ise oleks alles surma saanud. Kuid millest mu enda eilne nõrkus? Ma ei ole ju niisugune naine. Mis siis, et alkohol pea segi ajas.

Siin talutas ta poeg nüüd seda sihvakat meest kättpidi tänavale, nagu oleksid nad vanad sõbrad.

Kui kiiresti kõik muutub. Kui asendatavad me kõik oleme. Kas see pole jube?

Ta tippis meestele järele. Ja mina veel oma naeru­ väärsetes peokingades!

Siis aga ilmus vaatevälja Pobeda. Oma läikivates hõbedastes nikkelehetes ja ümarates valgust murdvates voolujoontes. Tõeline iludus.

Nüüd mõistis naine korrapealt poisi vasika­ vaimustust.

42

I L M A R

T A S K A

Mees tegi autoukse galantselt lahti ja poiss hüppas kärmelt sisse. Mees jäi ukse kõrvale aupaklikult seisma, et ka naine sisse aidata. „Las ta istub ees,” ütles naine. „Ma võin taha istuda.” „Ei, ei,” ütles mees, „me mahume kõik kolmekesi ette ära.”

Autoiste lõhnas veel värske naha järele. Armatuurlaual läikisid niklist nupud ja ümmargune spidomeeter.

Huvitav, keda ta selle autoga muidu tööasjus sõi­ dutab, mõtles naine.

Mees naeratas uhkelt naisele ja välgutas silmi.

Ta lükkas käigu rooli alt sisse ja auto võttis pehmelt kohalt. Poiss naeratas veelgi uhkemalt ja keeras raadio­nuppu.

Venekeelne marsilaul hakkas kõvasti mängima, nii et naine võpatas. Kuidas küll poisid kõiki nuppe kohe tunnevad ja teavad?

Mees asetas ise käe raadionupule ja kruttis selle teisele lainele. „Täällä soi Radio Helsinki,” kõlas krõbisevast raadiost. Muhe diktor juhatas sisse õdede Andrew’de laulu „Bei Mir Bistu Shein”.

Poiss laulis kaasa, sõnu mõistmata. Ka mees liitus lauluga. Tal oli ilus tenor ja ta pidas isegi viisi.

Mees heitis lõbusaid pilke vaheldumisi kord poisile, kord naisele. Auto vuras läbi eeslinna kevadiste tänavate mingis seletamatus kerguses.

P O B E D A

1 9 4 6

43

Naine silmitses oma õnnelikku poega ja rõõmsat autojuhti ning taamal aias mööda libisevat kirsipuud ja oleks tahtnud jälle nutta. Rõõm polnud tema pärisosa ja perekonnaõnnest oli ta äsja ilma jäänud.

Mis siis nüüd minuga toimub? Kas kõik võib korduda?

Ta teadis, et see polnud võimalik.

Mees heitis talle jälle kelmika pilgu ja laulis: „Please let me explain – bei mir bist du shein.”

Naine naeratas kohmetult.

Mees lõi käega takti ja viitas siis uljalt taga­ istmele: „Meil on tagumine iste tühi, kas võtame veel mõned su sõbrad peale?”

Naine raputas pead. „Mul ei ole ühtegi sõpra alles. Kõik on läinud... või ära viidud. Asemele on tulnud inimesed, kelle keeli ma ei mõista.”

Naine tabas mehe pilgus uue terava läike. „On ajad,” ohkas mees ja lasi parema käe rooli küljest lahti. Ta tõstis poisi käed roolile. „Nüüd juhime koos!” Poiss kilkas rõõmust.

Naine vaatas aknast välja, et silma valguvat pisarat varjata. Mehe kirkad sinised silmad ja poisi helisev naer olid nii ilusad, et tegid haiget. See ei saanud olla tõsi, et ühe käega võeti ja teisega anti. Auto sõitis läbi teeaugu, kuid see ei põrutanud nagu tavaliselt. Auto vaid õõtsus kergelt ja nahkiste vedrutas.

Mehe käsi võttis kinni naise randmest ja pigistas seda kergelt. See ei olnud kuiv ega niiske, ei külm ega kuum. See lihtsalt hoidis tema kätt mingis turvalises kindluses.

44

I L M A R

T A S K A

Mees naeratas ja lasi oma valgetel hammastel jälle välkuda. Naine vaatas teda ega tahtnud erutuda, kuid tundis, kuidas mees seda temas ometi tekitas.

Need võõrad hambad olid puudutanud ta huuli ja nahka. See mees suutis teda üleni täita.

Otse ees vilkusid punased tuled. Rongiülesõidukoht. Tõkkepuu langes teele ette ja kellad helisesid hoiatavalt.

Poiss jooksis rõõmsalt mööda tuba ja imiteeris Pobeda häält. „Brõmm-brõmm-brõmm, tõstame tuure,” hüüdis ta. „Tsss, ja nüüd pidurdame. Meie ette on ilmunud vaenlase tank.” „Tankidest me enam ei räägi,” ütles ema vahele.

Ta solistas köögivalamus nõudega. „Aga see Pobeda on ju tore auto, eks!” „On küll,” lausus ema ja kohendas põlle. Poiss jooksis rooli hoides ema juurde ja hüüdis: „Tuut-tuut, eest ära!” „Sa võid ümber sõita,” ütles ema ega liikunud paigast. Ta keeras kraani lahti. Sealt purskas laia joana vett. „Oi, vihma hakkas sadama, kojamehed tööle!

Viit-vaat!” Poiss tegi käega liigutuse, imiteerides aknapuhastajate liikumist. „Kas sa tead, ema, et kui onu esimest korda kojamehed tööle pani, siis ma ehmatasin päris ära!”

P O B E D A

1 9 4 6

45

Ema pani taldriku käest ja vaatas poisile otsa. „Aga täna ei sadanud ju vihma...”

Poiss jäi seisma. Ta tundis end ebamugavalt. „Tuut tuut... aga võib-olla veel hakkab sadama.”

Poiss sõitis köögist välja. Ta kuulis, kuidas ema kraani kinni keeras ja oma põrandalaudadel sahisevates toasussides talle köögist järgnes. Nüüd on asi pahasti, mõtles poiss. Ta oli onule lubaduse andnud.

Sõna tuleb pidada. „Millal sa onuga veel sõitmas käisid?” küsis ema selja tagant.

Poiss oli lubanud onule saladust hoida, aga emale ei olnud ka hea valetada. Ta tegi lihtsalt auto häält ja sõitis ära vannituppa. Ema tuli talle järele. „Oota,” ütles ema. „Vaata mulle otsa. Millal te sõitsite onuga vihma käes?”

Poiss lõi silmad maha. „Polegi vihma sadanud.

Ei sõitnudki. Ta lihtsalt näitas, kuidas seda teha.”

Ema näkku oli tekkinud pinge. „Millal?” „Ma ei mäleta.”

Ema haaras poisist kahe käega kinni, kükitas maha, ta nägu lähenes poisi silmadele. Ema nägu oli kahvatu ja tõsine. Ta vaatas poisile puurivalt otsa. „Millal ta sulle seda näitas?” küsis ema. „Ma ei saa sulle sellest rääkida.” „Miks?” „See on saladus,” vastas poiss. Poiss tundis ennast ema käte vahel ebamugavalt. Ta püüdis lahti rabeleda, kuid ema hoidis teda kõvasti kinni.

46

I L M A R

T A S K A

„Minu ees ei ole sul vaja salatseda,” ütles ema kurjalt. „Mis sa onule veel rääkisid?” „Mul ei tule meelde.”

Poiss tundis, kuidas tal hakkab silmanurgas kipitama. Vägisi tahtis nutt peale tulla. „Kas sa jooksid ta autole ette?”

Nüüd tundis poiss, kuidas pisarad vallutasid kogu ta näo ja toa. Poiss noogutas ja siis ka raputas pead. Ta ei tahtnud siin enam seista ja emale otsa vaadata. Ta ei tahtnud valetada ja ei tahtnud ka lubadust murda. Ta ei teadnud, mida teha. „Meid on ainult kaks järele jäänud, meil ei tohi olla teineteise ees saladusi,” ütles ema värisevatel huultel.

Poiss kartis, et kui ta pühendab ema saladusse, siis kaotab ta onu ja särava Pobeda. Ta vajutas huuled tugevasti kokku ja otsustas mitte enam rääkida. Ta tundis end äkki väga halvasti. Ta süda oli kerkinud kurku ja pea tahtis lõhkeda.

Ema väljus vannitoast.

Läbi praokil ukse nägi poiss, kuidas ema läks kapi juurde ja võttis selle otsast kohvri. Ta lõi selle keset tuba lahti ja hakkas palavikuliselt asju pakkima.

Kas ka ema läheb nüüd ära ja jätab mu maha? mõtles poiss.

Nutt pitsitas ninas.

Ta tundis hirmu ja süda hakkas veelgi rohkem pekslema. Ta lükkas vannitoa ukse lahti ja hüüdis: P O B E D A

1 9 4 6

47

„Kas ka sina lähed nüüd minema?” „Me mõlemad läheme minema,” ütles ema ja pani kohvrisse poisi jaki. „Aga varsti tuleb onu ja me läheme Pobedaga sõitma,” protesteeris poiss.

Ema pööras ümber ja vaatas teda pika hetke. „Täna läheme me kahekesi sõitma trammiga.”

Ta keeras ringi ja jätkas asjade pakkimist. Poiss nägi, et ema käed värisesid.

48

I L M A R

T A S K A

Alan seisatas raadiomaja koridoris ja nõjatus aknalauale. Ta oli lõpetanud järjekordse uudiste lugemise.

Selles poosis oli hea hinge tagasi tõmmata. Korraga märkas ta, kui tolmune oli aknalaud. Ometi ei avatud seda akent peaaegu kunagi ja koristaja pühkis tolmu ühtelugu. Alan tõstis käed aknalaualt, ajas end püsti ja hõõrus määrdunud käsi vastamisi. Kas ka raadio­ lained tekitasid tolmu? Või tolmutasid üksnes aju?

Alan teadis, et iga aasta tõmbab maakera kosmose­avarustest oma gravitatsiooniga ligi tuhandeid tonne igasugust materjali. Kõiksugust kosmilist prahti langeb nii talle kui ta kaaskodanikele pähe.

Ka siia aknalauale. Õnneks põleb suurem osa sellest ära atmosfääri ülemistes kihtides ja langeb siis maha nähtamatu tolmuna. Alan kujutles end tolmu­imejana, mis peab endasse tõmbama kosmose meteoriitide tolmu, imema oma ninna universumi nähtamatuid jääkaineid.

Kui Alan poleks sattunud juba noormehena raadiomajja, oleks temast võinud saada geoloog või muusik. Ehk isegi kosmoseuurija? Ta oli järgnenud P O B E D A

1 9 4 6

49

teaduse ja tehnika viimase uusavastuse – raadio – üleskutsele ja tormanud diktorite konkursile. Ema oleks tahtnud temast kasvatada orkestranti, kuid nii põnev oli kuulata muusikat, mida ei pidanud ise mängima, mis ei mänginud isegi samas ruumis, vaid mis kaikus sinuni nähtamatult läbi õhu. Kuulata väikesest kastist hubases elutoas otsereportaaže loodusõnnetustest kaugetes maades. Need nähtamatud võnked olid talle huvitavamad kui kristallide struktuur, millest talle rääkis geoloogist isa, või igapäevane viiuli kääksutamine, mida nõudis talt ema. Vanemad olid pahandanud, et ta raadionarrusega oma tulevikuväljavaateid killustab ning sellega õpingutelt aega röövib. Ta oli kurvastanud raadiodiktori elukutset valides nii ema kui isa. Ometi oli ema muusika ja isa geoloogia sööbinud tema alateadvusse ja see väljendus armastuses ooperi ja maakera koostise vastu. Selle eest oli ta oma esivanematele sügavalt tänulik. Ta oskas hinnata nii muusika vibratsioone kui mõista tolmu paratamatust.

Ajakirjanikke kutsuti kõikjale ja tema ei jätnud kasutamata kutseid isegi muusikalistele üritustele, mida BBC ei kajastanud. Ühel sellisel kontserdil oli ta kuulnud Johannat laulmas ja unustanud hetkeks kosmilise tolmu. Põlev meteoriit oli langenud otse ta jalge ette. See oli pildunud sädemeid ka kontserdile järgnenud kokteilil. See susises ikka veel. Ainult sädemeid ta enam ei näinud, ka ei olnud ta ammu kuulnud Johanna häält. Tuli välja saata SOS-signaal universumi avarustesse.

50

I L M A R

T A S K A

Alan pööras otsustavalt ümber ja astus mööda koridori edasi. Ta peatus ukse taga, millel oli silt „Special Operations Executive”. Ta koputas, seisatas hetke ja vajutas siis ukselingile. Aknast sissetulvava valguse oreoolis istus Simon kui graniitkuju. Kontrastne valgus muutis ta tumehalliks siluetiks. „Alan, old chap,” ütles Simon, tõstes silmad paberitelt oma massiivsel laual. „Mis teoksil on?”

Alan kissitas silmi, et Simoni ilmet püüda. „On sul hetk aega?”

Muidugi leidis Simon hetke, kui ta nägi Alani murelikku nägu. „Võta istet,” lausus ta sõbralikult. „Mul on isiklik küsimus,” alustas Alan juttu, ebamugavusest käsi muljudes. Ta polnud kindel, kas on mõtet minna üksikasjadesse.

Simon noogutas julgustavalt pead. „Mul on üks sõbratar Eestis, tuntud ooperilaulja.

Ma oleks tahtnud teda külastada... aga viisa taotlusele ei näi tulevat vastust.”

Tuppa sigines paus, justkui pahvak külma õhku.

Simon vaatas teda oma erilisel „usalda mind” pilgul ja küsis mõtlikult: „Kas kirjutasid avaldusse oma täpse ameti?” „Jah, muidugi, nad teavad meist kindlasti kõike.” „Teavad, aga kahtlustavad enamat,” selgitas Simon. „Meie funktsioon on muutunud... Ka ei pea nad meid enam sõbralikuks raadiojaamaks.” Simon muigas diskreetselt. „Nad ei pea kedagi enam sõpraP O B E D A

1 9 4 6

51

deks. Nüüd on kõigile välismaalastele sissesõit raskendatud.”

Simon tegi pausi ja vaatas Alanit hindava pilguga. „Välja arvatud neile, kes tahaksid sinna elama asuda... Neid aga ei leidu.”

Alan naeratas irooniliselt. Ega nad äkki siin ometi minus ei kahtle? mõtles ta. Sõber eesriide taga tähendab ehk juba turvariski? „Nad püüavad emigrante koju tagasi meelitada.

Kas sul on nende hulgas sõpru?” „Ei, ma ei tunne kedagi peale oma laululinnukese,” raputas Alan pead ja pilgutas Simonile silma. „Strictly personal. Südameasjad.” Siis pööritas ta silmi ja vilistas.

Simon muigas ja lausus: „Kurb tõdeda, et sõjaaegsed sõprused on otsa saamas ja halastajaõdesid Idarindelt meile enam ei pakuta. Kui, siis ainult välisluure tüdrukuid, kellel on rinnahoidjas mikro­ fonid...” „See on sõjaeelne sõprus... Ajast, kui me Baltimaid veel omaette sõbralikeks riikideks pidasime,” pareeris Alan kiiresti selle ohtliku mõtte. „Sa peaksid mind kord külastama, et grammofoniplaadilt ta laulu kuulata...” „Casta Diva,” laiutas Simon käsi, „lauljannad tulistavad otse südamesse.” Ta vallandas hea­ südamliku naerupahvaku ja lisas siis tõsisemal toonil: „Ma helistan meie Vene saatkonna kontakt­isikule, kui sul nii kange reisilust peal on...”

52

I L M A R

T A S K A

„Tänan, õhtusöök on minu poolt,” lausus Alan kergendatult ja mõtles, et ei tohi sellest liiga suurt numbrit teha ja liigset rõõmu välja näidata. Ta tõusis aeglaselt sametiselt toolilt, ajas selja sirgu ja küsis riukalikult naeratades: „Kes siis sinu konte praegu soojendab, vanapoiss?”

Simon naeratas ja ohkas: „Elan ikka vaid võõraste armust.”

Raske tammepuust uks avanes hääletult ja selle lävel seisis tädi Johanna. Ta muidu nii vaoshoitud näkku ilmus üllatus. „Oi, kes mulle külla tulid!” Ta naeratas poisile, siis vaatas emale otsa, ja nähes õe käe otsas kohvrit, küsis murelikult: „Mis juhtus?”

Ema astus uksest sisse ja pani kohvri esiku­ põrandale. „Kohe räägin.”

Ta pöördus poisi poole: „Vaata ringi, siin on nii palju huvitavaid raamatuid. Mul on tädi Johannaga oma jutt.”

Tädi võttis ema käevangu, viis ta taftkleidi kahisedes kõrvaltuppa ja pani ukse kinni.

Neil on ka oma saladus, mõtles poiss. Millest nad nüüd räägivad, kas minust, isast, onust või Pobedast?

Ta ikka ei mõistnud, miks ta ei tohtinud varem Pobedaga sõita. Midagi ei olnud ju juhtunud ja ta ei olnud auto alla jäänud.

P O B E D A

1 9 4 6

53

Poiss astus uksele lähemale ja kuulis ema summutatud häält: „... kas pole jube!”

Siis kostis tädi hääl: „Mine tagasi ja tee nägu, nagu sa midagi ei teaks. Siis ei juhtu teiega midagi.” „Ma ei suuda seda.”

Poiss ei jõudnud kauem nende sõnade üle mõelda, sest korraga läks seinakellas uks lahti, sealt tuli välja kägu ja hüüdis mitu korda: „Kuku, kuku...”

Kui tore lind, mõtles poiss. Ta polnud niisugust kella varem näinud. Poiss võttis kiiresti tooli ja ronis selle peale, et lindu veel lähemalt vaadelda. Aga kägu oli puuri tagasi läinud ja uks tema järelt sulgunud.

Huvitav, millal ta jälle välja tuleb? mõtles poiss.

Kella kõrval seinal rippus ilus kuldraamis maal turbanit kandvate mustade neegripoistega, kes sõid banaane. Nende ees oli läikiv liud mitmesuguste muude viljadega, mille nime poiss ei teadnud. Mitte et ta oleks aimanud ka banaani maitset. Need puuviljad olid kätte­saadavad ainult mustanahalistele turbanis poistele. Tema oleks söönud hea meelega tädi aiast õunu ja tikreid, kui nende aeg kord kätte jõuab.

Poiss vaatas suures elutoas ringi. Siin oli vana mööblit, seina ääres seisis hõbedane raudrüüs sõdalase skulptuur. Toanurgas mängis koerapildiga grammofon.

Sellel keerles krõbisev plaat, kus keegi tädi laulis jämeda häälega: „Ainen mann, ainen rihtigen mann.”

Poiss vaatas aknast välja. Akna taga pimenes, puud kohisesid tuules. Poiss mõtles onule, kes varsti tuleb nende ukse taha, aga neid polegi kodus.

54

I L M A R

T A S K A

Väljas hakkas vihma tibutama.

Näe, mul oligi õigus, hakkaski sadama, mõtles poiss. Ta võttis kingad jalast, heitis tädi sohvale pikali ja vaatas välja. Ikkagi oli tal kahju, et ta klaasipuhastajatest oli rääkinud. Talle ei meeldinud, kui sadas.

Kõiges oli süüdi vihm.

Johanna istus sohvapeatsis oma muutumatult väärikas poosis ja vaatas magavat last. Ta ei tahtnud endale oma lastki, veel vähem siis võõrast, seda oma tülika poolõe järeltulijat. Kuid see negatiivne mõte ei häirinud tema hästi voolitud näojoonte viisakat mahedust. Nüüd siis oli talle langenud kaela lapse­hoidmise kohustus, mida ta oli alati elus püüdnud vältida. Selleks polnud siiani kunagi aega ega võimalust. Tal oli olnud liiga palju muret iseendaga, et seda jagada veel väikese olevusega.

Etendused, ringreisid, kleidiproovid, intervjuud, seltskonnaelu ja tema inglise härrasmees Alan – kõik nõudsid oma aja. Mis oli sellest kõi­ gest järele jäänud? Lagunenud ühiskonna armetud riismed ja uusasukate pealetulv. Ta jumaldas Tatjana aariat „Jevgeni Oneginis”, aga talle ei meeldinud need uued militaar-Tatjanad, kes siin Kadriorus oma ohvitseridega ringi patseerisid. Talle ei meeldinud uued sõnad, mis olid tunginud Puškini keelde, need uued nõukogude väljendid, mis kõlasid võltsilt igas keeles, ka vene keeles. Need demagoogilised fraasid, P O B E D A

1 9 4 6

55

läbipaistvad valed tungisid nüüd ka eesti keelde.

Mida valjemalt mängiti tänaval megafonidest rõõmsaid marsse, seda hallimaks ja vaesemaks muutus ümbritsev reaalsus. Ja mis oli saanud Alanist? Ka Londonit oli pommitatud nii nagu Tallinnatki. Kas nende armastus oli puruks pommitatud, rusude alla mattunud? Varakevadel oli saabunud viimane kiri.

Tema vastus, tema „Tatjana kiri” ei olnud jõudnud aga ilmselt adressaadini. Alan võis ta lihtsalt unustada, maha jätta, kui temalt ei tulnud enam elumärki.

See, mis kadus silme eest, võis kergesti kaduda ka mälust. Või jõudsid kirjad kohale ja Alan lihtsalt ei vastanud?

Johanna oli kirja oodates jalutanud läbi Kadrioru pargi Russalkani, et näha silmapiiril valget laeva.

Nagu Madam Butterfly. Russalka monumendi otsas oli ingel näidanud talle oma kuldse ristiga suunda. Ta oli vaadanud merele, kuid polnud näinud ei suitsuvinet, valget purje ega ka hukkunud laevavrakki. Tulevik ei olnud veel määratud. Johanna oli astunud Russalka kivitrepist alla ja pööranud pea tagasi ingli poole.

Ingel oli mattunud pimedusse, kuid tema kuldne rist helkis ikka igast rakursist.

Poiss vähkres unes ja lükkas palja jala suleteki alt välja. Johanna kohendas pitsidega ääristatud tekki. Ta ei teadnud, kas poisil on külm või soe. Ta ei teadnud lastest üldse mitte midagi. See poiss võis talle saada hukatuseks. Kui ta isa oli hiljuti arreteeritud ja ta ema põgenes oma NKVD-kallimate eest, milliseks 56

I L M A R

T A S K A

võib siis kujuneda mu enda süüteo­paragrahv? Kurja­ tegijate lapse tahtlik varjamine? Iga päev läks inimesi kaduma. Kas nüüd siis on minu kord?

Poiss tegi silmad lahti ja vaatas uneseguselt tädile otsa. „Kas sa tead, armas, kus sa oled?” küsis Johanna ja tekitas näole oma armuliku ilme.

Poiss pööritas silmi ja vaatas toas ringi. „Jah, Johanna juures. Kus ema on?” „Sa oled tädi Johanna juures,” parandas Johanna poissi viisaka naeratusega. „Ema läks välja ja jättis su minu hoolde.”

Nüüd tekkis poisi näkku tõsine mure. „Aga ma ei saa siia jääda.” „Miks?” küsis Johanna ja võttis poisi käest kinni.

Poiss tõmbas oma käe ära. „Ma pean koju minema. Mulle tuleb üks onu külla!”

Selle poisi vanemad ei ole küll aega raisanud oma lapse kasvatamisele, mõtles Johanna, kuid naeratas endiselt. „Ei, täna ei tule sulle keegi enam külla. Küllap su ema selle asja korda ajab.”

Poiss hakkas kingi jalga panema. Ta vaatas aknast välja. „Kas ma tohin aeda minna?” „Ei, kallis.”

Johanna tõmbas kardinad ette. Ma ei saa teda ju välja lasta. Mida naabrid ütlevad? Kelle laps see nende puu otsa on roninud? Ja kuhu ma seda last peidaks?

P O B E D A

1 9 4 6

57

„Siin kodus on ka huvitav. Me võime sinuga ooperiaariaid kuulata ja pildiraamatuid vaadata.”

Poiss vaatas pettunult tädile otsa ja vajus kössi. „Stramm!” ütles Johanna. „Noorhärrad peavad maast madalast õppima istuma sirge seljaga.”

Johanna hakkas lauda katma. Ta pani ümmargusele lauale valge laudlina ja võttis kapist välja serviisi, millel olid kuldsed ääred. „Tuleb säilitada vormi, et sisu lõplikult kaduma ei läheks,” ütles Johanna ja heitis poisile tähendusliku pilgu.

Poisi silmi tekkis ilusaid tasse ja taldrikuid vaadates huvi. Oli lootust saada midagi paremat kui igapäevane tangupuder. Ta istus laua taha ja kõlgutas ootusärevalt jalgu. „Kohe sööme õhtust.”

Johanna tõstis kuldäärega taldrikule paar leivakuivikut ja tükikese soolapekki.

Alan kuivatas salvrätikuga suud. Mitmekäiguline õhtusöök oli olnud liiast ja nüüd vaatles Simon juba magustoidumenüüd. „Kas võtaks vabastatud naabrite auks mousse au chocolat’d või ile flottante’i1?” küsis ta Alanilt nöökivalt. „Sina igatsed vist taga ainult oma pliine moosiga?”

Alan naeris ta kohatu nalja üle rohkem, kui 1

Šokolaadi mousse või ujuvad saared. (pr)

58

I L M A R

T A S K A

oleks tahtnud. Ta oli oma heategija Prantsuse restorani õhtusöögile kutsunud. Viisa oli viisakust väärt. „Eestis on väga head pannkoogid kohupiimaga,” lõpetas ta naeru. „Millega?” küsis Simon. „Muide, rääkides Eestist, ma kardan, et sind sinna ei lasta. Pead oma laululinnuga Punasele väljakule rendez-vous’ kokku leppima või Gorki pargis piknikut pidama.” Nähes, et Alan näost ära vajus, lisas ta reipalt: „Pole midagi.

Panete tekikese puu alla ja puhkate. Häda on ainult selles, et ilma tõlgita sind kuskile ei lasta. Niisiis, ménage à trois.”

Simon kihistas jälle naeru, kuid nüüd ei suutnud Alan talle enam viisakalt järgneda. Kas tõesti on olu­ kord muutunud nii hulluks, mõtles ta ja küsis: „Kas poleks võimalik taotleda Eesti külastust mõnel heal ametlikul ettekäändel?” „Eestit ei ole enam olemas,” vastas Simon tõsinedes. „Meil ei ole seal enam diplomaatilist esindust, kellelgi pole enam Eestiga diplomaatilisi suhteid. See on Venemaa ääreala. Reisida saab veel ainult Moskvasse, ja sedagi raskustega.”

Simon võttis klaasist sõõmu veini ja jätkas silmi tõstmata: „Me saame sulle korraldada saatkonna­ töötaja külastuse Moskvas. Sa pead maksma ette hotelli, transpordi koos juhiga, söögid, Lenini mauso­ leumi külastuse koos giidiga, kallis lõbu...” Simon muigas, tegi pausi ja tõstis nüüd silmad Alanile: „Sulle määratakse sealtpoolt saatja, kes ei taha sind P O B E D A

1 9 4 6

59

hetkekski üksi jätta. Välismaalastele on ilma tõlgisaatjata ringiuitamine keelatud, „turvalisuse” pärast.”

Alan tundis, kuidas õhk oli väljunud ta kopsudest ja suud avades ei tulnud sealt häält. Ta köhatas, hingas sügavalt sisse ja lausus: „Kuidas ma talle teate saadan? Kirjad ei näi läbi minevat.” „Saadame kirja diplomaatilise postiga Moskva saatkonda ja nad postitavad siis selle vale nime all kaunis nõukogude ümbrikus tänavapostkastist õigele aadressile.” „Ja kuidas ta mulle vastuse saadab?” „Ta kirjutab kohalikule aadressile ümbrikul...

Muidugi on see kõik riskantne. Kui sa temaga ametlikku kohtumist nõuad, siis töödeldakse teda.” Simoni pilk muutus nüüd eriti selgeks, pudelist veinist hoolimata. Ettekandja oli tulnud laua juurde. „Välismaalastega suhtlemine võib nüüd Nõu­ kogude kodanikule sekeldusi kaasa tuua. Ülekuulamisi, värbamiskatseid...” ütles Simon ja tõstis silmad pika valge prantsuse põllega kelnerile. „Kas härrad soovivad midagi magusat?” küsis kelner. „Une profiterole, s’il vous plaît,”1 lausus Simon ilma aktsendita. „Une café... just a black coffee,”2 teatas Alan justkui maa alt kostva häälega, milles polnud enam BBC diktori kõla. Alanil käis pea ringi ja ta ei 1 2

Üks profitrool, palun. (pr) Üks kohv. (pr) ... ainult must kohv. (ingl)

60

I L M A R

T A S K A

teadnud, kas selle karusselli peatamiseks piisab mustast kohvist. Põhjuseks ei olnud alkohol. Tema puhul mitte kunagi. „Kas nad julgeksid, tegemist on tuntud lauljaga, ta on esinenud erinevatel Euroopa lavadel...?” „Julgevad,” noogutas Simon pead. „Iga päev tunnistavad nad rahvavaenlasteks ja riigireeturiteks uusi ja uusi artiste, sangareid ja isegi kindraleid.” „Ma pean sõitma ja Johannaga kohtuma... enne kui pole hilja,” lausus Alan vaikselt, kuid kindlalt. „Tänan sind abi eest. Mul pole teist teed.” Ta otsaette oli moodustunud higipullike.

Simon vaatas kaastundlikul pilgul enda vastas istuvat sassis juuste ja mõistusega kolleegi. Kas seda kutsutaksegi armastuseks? küsis ta endalt murelikult.

P O B E D A

1 9 4 6

61

Poiss ärkas koidu ajal. Linnud juba laulsid, aga väljas oli veel pimedavõitu. Ta puges higisena suure koheva suleteki alt välja ja hakkas end riidesse panema. Ta liigutused olid kiired, kuid vaiksed. Poiss ei olnud solvuja, kuid teda kurvastas, et ema tahtis teda hoida vangis tädi juures, selles vanas majas. Tal ei lubatud aeda mängima minna ega tänaval joosta. Tädi käsud ja korraldused olid tüütud. Kellele meeldiks end peita tuppa, kus kardinad on alati akendele ette tõmmatud?

Sellepärast oli ka isa kindlasti ära läinud!

Poiss hiilis mööda koridori ja möödus poolavatud uksega toast, kust kostis tädi ühtlast hingamist. Põrandalaud krääksatas äkki ta jala all. Poiss seisatas hetkeks ja hoidis hinge kinni. Kuid tädi und see ei rikkunud. Poiss oli mures, kas ta leiab üles selle koha, kus autod magasid. See polnud ju kodust kaugel. Siit koju jõudis ta aga poole tunniga. Tal ei olnud raha trammipileti ostmiseks, nii võis ta joosta vaid trammiga võidu.

Välisukse võti oli lukuaugus. Ta keeras seda aeglaselt ja ettevaatlikult, nii nagu onu oli õpetanud 62

I L M A R

T A S K A

Pobeda ust lahti tegema. Poissi valdas põnevus ja seikluse ootus. Ta surus ukselingile – suur paks uks avanes hästi õlitatud hingedel vaikselt. Väljast tungis vastu värsket jahedat õhku. Poiss sulges raske ukse enda järel ettevaatlikult ja andis jalgadele valu.

Võttes kursi kesklinnale, jooksis ta Mäekalda tänavalt ühe hooga läbi Kadrioru pargi. Saja-aastaste kastanite vahelt viis tee trammiliini poole. Ta hoidis silme ees trammirööpa hõbedast joont. Tee liikus seda mööda sirgelt linna poole. Hea oli joosta hommikuses värskuses.

Poiss tundis ära juba tuttavad tänavad ja nägi eespool rohekat planku. See ümbritses suurt hoovi, mille taga oli autode kodu. Värava kõrval plangul oli suurte punaste tähtedega silt „Garaaž. Võõrastele sisse­pääs keelatud”. Seda piiras okastraat. Värava ees oli vahiputka. Poiss surus nina vastu aiapragu ja tal õnnestus saelaudade vahelt sisse kiigata. Ta nägi seal palju autosid seismas.

Poisi meel läks rõõmsaks. Ta proovis end paokil väravast sisse nihutada, kuid kuulis valvuri karedat häält: „Kuhu nüüd? Siin ei ole lasteaed, tee aga minekut!”

Poiss tõmbus tagasi teisele poole tänavat. Siit avanes hea vaatepilt. Ta peitis end elektriposti taha.

Varsti sõitiski väravast välja beeži värvi auto, aga see ei olnud Pobeda ja selles istus keegi teine, laianäoline mees. Poiss jäi sellele pettunult järele vaaP O B E D A

1 9 4 6

63

tama. Nüüd alles tundis ta külma põhjatuult, mida ta enne joostes polnud tajunud. Ta tõmbas jakikrae üles ja peitis käed sügavale taskutesse.

Mööda kõnniteed lähenes kamp poisse. Neid oli umbes kuus-seitse, eri pikkuses ja vanuses. Nad liikusid kiires rütmis, suured narmendavad riidest kotid seljas. Need ehk ongi kotipoisid, mõtles poiss. Ema oli kunagi hoiatanud, et kotipoiste eest tuleb end hoida. „Nad tungivad igale poole sisse ja varastavad kõike, mis kätte juhtub,” oli ema rääkinud. Poiss vaatas neid kerge hirmutunde, kuid huviga. Ka kotipoisid silmitsesid teda terase pilguga ja peatusid hetkeks. „Ну, что смотришь?”1 küsis kõige pikem neist.

Poiss ei saanud nende keelest aru. Ta ütles: „Tere!”, sest ei osanud midagi muud öelda.

Kõige pikem kotipoiss lasi oma silmadel üle tema riiete käia.

Minult pole ju midagi varastada, mul ei ole kopi­ katki raha, mõtles poiss. Üks väiksematest poistest astus lähemale ja mõõtis huviga tema jakki. Poiss taganes paar sammu väravale lähemale.

Hooviväravast hakkas välja keerama järgmine auto. Seekord must, vale värvi ja vale mark.

Kotipoisid tegid minekut. Nad jätkasid oma teekonda kiirel sammul, tagasi vaatamata nagu kari kodutuid koeri.

Nüüd märkas poiss parkimisplatsi sügavusest värava poole liikuvat beeži Pobedat. Ta ajas kaela õieli 1

Mis sa vahid? (vn)

64

I L M A R

T A S K A

ja proovis näha läbi esiklaasi, kes selles istub. See tunduski olevat tuttav onu. Pobeda liikus kiiresti tema poole. Poiss hüppas elektriposti tagant välja ja jooksis kätega vehkides autole vastu. Auto pidurdas äkitselt.

Poissi valdas suur rõõm. Onu oli teda märganud.

Poiss nägi, kuidas ta kummardus üle eesistme ja lükkas lahti kõrvalistuja ukse. „Nüüd ma oleks sulle tõesti otsa sõitnud,” ütles onu.

Poiss ronis paokil uksest kiiresti sisse. „Aga ei sõitnud!” Ta haaras onu kaela ümbert kinni ega lasknud temast enam lahti. „Noh, kus sina siis oled olnud?” küsis onu ja patsutas poissi õlale. „Ma käisin sul külas, aga kedagi polnud kodus...” Ta vabastas end pehme liigutusega poisi haardest. „Ema viis mu tädi juurde ja läks ise minema,” ütles poiss süüdistusega hääles.

Ta sirutas käe välja ja katsus ärevalt kõiki nuppe, patsutas armatuurlauda, justkui tahtes veenduda, kas kõik on ikka endine. Ainuke nupp, mida ta ei puutunud, oli aknapuhastusnupp.

Onu raputas pead. „Kõigepealt läks isa ära ja nüüd siis ka ema... võta näpust neid vanemaid! Võibolla sõitis maale?” „Meil ei ole maal sugulasi,” ütles poiss kurvalt. „Ah, läks siis metsa …. marju korjama,” muigas onu. „Kas tädi teab, et sa tulid minu juurde?” „Ei, ma põgenesin tädi juurest ära,” ütles poiss P O B E D A

1 9 4 6

65

uhkelt ja pilgutas onule silma. „See on meie väike saladus!” „Aga kes meist siis täna tööle läheb,” jäi onu hetkeks mõtlema, kuid pilgutas siis talle vandeseltslaslikult silma vastu. „Ma tahan sinu juurde jääda,” ütles poiss otsustavalt.

Tagant kostis teise auto piibitus. Keegi tahtis parkimisplatsilt välja sõita. „Ma võin öösel ka autos magada,” ei lasknud poiss end segada.

Onu lükkas käigu sisse ja Pobeda liikus kohalt. „Ma tean ühte kohta, kus on lõbus ja kus saab ka ööbida...” lausus ta mõtlikult.

Poiss istus onule lähemale, et tunda tema keha soojust. Nii hea oli jälle istuda onu autos ja tunda tuttavat lõhna. Poiss vajutas raadio mängima. Sealt kostsid justkui kirikukellad. „Bнимание, говорит Москва, радиостанция имeни Коминтерна,”�1 kaikus kellegi onu peaaegu pühalikult kostev madal hääl. Onu keeras raadionupust venekeelse jutu veidi vaiksemaks. „Vnimanije, govorit Moskva, radiostantsija imeni kominterna,” tegi poiss järele raadioonu häält.

Onu näkku tekkis huvi. „Kas sa oskad vene keelt?” „Ei. Aga mulle jääb kõik meelde.”

Tähelepanu! Siin Moskva, Kominterni-nimeline raadiojaam. (vn) 1

66

I L M A R

T A S K A

„Huvitav! Kas sa oskad matkida ka tädi juttu?”

Poiss ajas pea püsti ja huuled torru: „Štramm!

Noorhärrad peavad maast madalast õppima istuma sirge seljaga.”

Nüüd läks onu nägu naerule. „Maru,” ütles ta. „Räägi veel!” „Ema läks välja ja jättis su minu hoolde,” imiteeris poiss Johanna häält.

Auto sõitis mööda kitsaid vanalinnatänavaid.

Onu juhtis Pobedat osavalt ja naeratas poisile teravat kurvi võttes. Kuid poiss märkas, et onu suu naeris, aga silmad ei naernud nii nagu varem.

Ta on vist natuke minu peale solvunud, mõtles poiss. „Nüüd ma sind rohkem maha ei jäta,” ütles ta.

Mehe suunurk tuksatas. „Vaat see on tõeline sõber,” vastas ta.

Mees astus koos poisiga mööda tühja kõledat koridori.

Kuskilt kostis kirjutusmasina rütmilist plõginat. Nad sisenesid tuppa numbriga kaks. See oli tühi ja ilmetu.

Onu pani poisi enda vastu istuma ja jättis ukse lahti.

On alles jõnglane, mõtles mees. Niisugune mälu on heaks eelduseks tšekisti töös. Kahju, et rahvavaen­ laste laps. Muidu võiks tast isegi asja saada... Kuigi, me ei tea kunagi laste rikutuse astet. Ehk saavad nad selle emapiimaga. Peaks ta meie süsteemi kooli õppima saatma, temast võiks tulla hea kaader.

P O B E D A

1 9 4 6

67

Poiss vaatas talle üksisilmi otsa.

Mees polnud kunagi mõelnud isaks olemisele.

Kuigi niisugune poiss oleks võinud olla isegi tore.

Aga ei, miks siis mitte juba oma spermast. Oma laps.

Kuid ka selleks polnud aega.

Mees manas näole särava naeratuse, mis pidi väljendama entusiasmi. Ta oskas naeratada ka „südamest südamesse” või „süütult”. Praegu oli vaja jälle kedagi tiivustada. „Tead mis, poiss, üksinda on igav. Kodus, autos, puuriida otsas... isegi minu kontoris.” Ta trummeldas sõrmedega lauale. „Mul tuli üks hea mõte...”

Mees vaatas üle õla ja hüüdis: „Anna!”

Keegi ei vastanud. Jälle oli sekretär kuhugile kadunud. WC-s huuli värvimas, kõrvaltoa poistega lobisemas. Nad ei olnud gümnaasiumis korda õppinud. Ta peaks endale muretsema eakama, pikema staažiga töötaja. Kuid neid Nõukogude Eestis veel ei olnud. Kodanlikke prouasid ei saanud aga usaldada.

Juurde toodi küll hulgaliselt uut kaadrit, kuid nemad ei osanud eesti keelt.

Mees vaatas poisile pika hetke tungivalt otsa ja küsis siis: „Kas sul õnnestus hoida meie saladust?”

Poisile mõjus see küsimus ootamatult. Ta pööras pilgu maha ja vaikis hetke, justkui midagi kaaludes.

Siis tõstis ta silmad uuesti mehele ja noogutas pead. „Pooleldi,” lausus ta süüdlaslikult.

Mees vaikis hetke, silmi poisilt pööramata, 68

I L M A R

T A S K A

ja hakkas siis naerma. Tore poiss... aga jutupaunik, otsustas ta. „Oota üks hetk,” ütles ta poisile. Ta lükkas end tooliga laua küljest lahti ja astus toast välja.

Anna oligi koridoris teise osakonna sekretäriga sosistamas. Kellelgi polnud kohusetunnet, soovi uut ühiskonda ehitada. Mees muigas ja astus vaikselt Anna selja taha. Ta lausus poolihääli: „Mul on üks poiss eeluurimistoas. Saada ta Muraste lastekodusse.”

Anna võpatas ja vaatas ehmunult mehele otsa. „Jälle üks... Lastekodus pole ju kohti.”

Mees pani käe pehmelt Anna õlale. Anna selg tõmbus pingesse. „Leia see. Ütle, et mina saatsin, ja registreeri poiss teise nime all,” lausus mees. Kutsika kadumine ajab ka emarebase urust välja.

Ta silitas kergelt sekretäri õlga. „Ja ole emalik ning õrn...”

Sekretär punastas ja turtsatas naerma: „Ma ei oska.”

Ka naaberosakonna sekretär ajas suu prunti ja vaatas meest uurivalt.

Mees lõi rinna ette ja lausus säravsilmil: „Kuidas siis nii, tüdrukud? Tulevikuks peab valmistuma!”

Tema oskas näha tulevikku. Ta nägi vaimusilmas mõlemat tüdrukut suure kõhuga. Nende tütreid veel suuremaga. Nende lapselapsed said ükskord elada ideaalses ühiskonnas, kus kõigil oli naha peal personaalne kood, registris isikunumber; kus kõik telefonid P O B E D A

1 9 4 6

69

ja aadressid olid kaardistatud. Kus mikrofonid ja kaamerad jälgisid iga nende liigutust... Ja tema võis istuda oma kontoris ja kõiki jälgida. Ta seisatas hetke kauem kui vaja ja lasi tüdrukutel end vaadelda. Ta oli teadlik oma mõjust vastassoole, eriti siis, kui ta silmadel särada lasi ja selja sirgu lõi. Siis pööras ta ümber ja astus hoogsal sammul tagasi tuppa, kus poiss teda toolil koerapoja moodi kössitõmbunult ootas.

Poisi silmis oli kiindumus, usaldus ja põnevus.

Nii palju emotsioone korraga, mõtles mees. Ristirästi ja ometi nähtaval. Mees naeratas poisile reipalt. „Meie plaan õnnestus! Anna viib su teiste poistega mängima!”

Nüüd märkas ta poisi silmis veidi kõhedust, kuid ometi ka põnevat lootust. Seda lootust tuli kõigisse süstida. Ei saanud ta ju üksinda kõigi elusid korrapealt õnnelikuks muuta. Mees ohkas. Kõigepealt tuli likvideerida rahvavaenlased.

Johanna koputas sukavabriku uksele, millele oli värskelt ilmunud silt „Punane Koit”. Selle alt võis veel näha eelmise sildi „Rauaniit” kontuure. Ruumist paiskus vastu puuvillalõhna ja kudumismasinate surinat. Ta teadis, et ta õde siin ei olnud. Aga keegi ehk oskas öelda, kust nende modelleerijat otsida.

Teda vaadati uurival pilgul. Juurde oli tulnud palju võõrast välistööjõudu. Vanemad õmblejad tundsid Johanna siiski veel nägupidi ära.

70

I L M A R

T A S K A

Ei, keegi ei olnud modelleerijast midagi kuulnud. Nad laiutasid käsi. Vist haige.

Johanna jättis teate, juhuks kui modelleerija välja ilmub. „Kiire asi,” ütles ta ja jättis viisakalt head aega.

Kust oli tal veel poissi või oma poolõde otsida?

Nende kodus oli uks olnud lukus ja aknad suletud, kardinad ees. Poisil polnud ju ka võtit. Johanna raputas pead. Vanasti sai laste kadumisel pöörduda politseisse. Uue miilitsaga polnud aga mõtet rääkida.

Lähed ise kaduma... Viivad su kiiresti minema ja kolivad su tühja majja sisse.

Ta oli näinud muret ja pahandust õhus kangastumas, kui nad kohvriga tema uksest sisse astusid.

Nüüd olid nad välja astunud ja ka tema, Johanna, oma muretust tsitadellist välja tirinud. Nüüd oli hilja ust nende ja ühise tuleviku ees sulgeda või avada... Milleks olid maailma loodud sugulased!

Sõpru sai ise valida ja ka need olid enamasti koormaks. Ka armastus. Pani vaid südame valutama. Kui Alan ikkagi ükskord tuleb, siis näeb ta mind kehast ja vaimust vaevatuna. Juuksuris pole ma enam ammu käinud ja kleit on 1939. aastast. Ka kõige õilsa­ mate tunnetega kavaleril võib niisugust naist nähes armastus korrapealt lakata, mõtles Johanna ja vaatas oma määrdunud kinganina.

Nüüd siis veel see poiss. Varem või hiljem tahab ema oma poega kindlasti näha, järeldas Johanna.

Mul ei jää midagi muud üle kui oodata. Ehk tuleb ka poisil näljahäda peale... Johanna neelatas ja tundis P O B E D A

1 9 4 6

71

südametunnistuse piina. Ta läks tagasi trammipeatusesse, et sõita jälle koju. Kella kõlistades lähenes punane mürisev puuistmetega tramm. „Number 1”, seisis sildil, „Viruturg–Kadriorg”.

Mees silmitses julgeoleku tööjuhendit laual: „Riiklike kurjategijate identifitseerimist puudutavat teavet on vaja koguda pidevalt ja aktiivselt.

Kuna suur osa tagaotsitavast Nõukogude-vastasest elemendist peab ühendust välisluurega, siis tuleb neid otsida salajase postikontrolli abil, tuvastada, jälgida, jälitada.”

Mees võttis kätte kirja, mille külge oli kirja­ klambriga kinnitatud ümbrik. Sellel olid margid Inglise kuninga profiiliga.

Dearest Johanna, It is getting warmer and lighter in London now.

It’s easier to wake up in the mornings.

Summer is approaching in quick steps, bringing with it memories of Madama Butterfly at Covent Garden on that unforgettable night.1

Kallis Johanna. London on nüüd muutumas üha valgemaks ja soojemaks. Kergem on hommikuti ärgata. Suvi läheneb kiirel sammul, kandes endas mälestust „Madama Butterflyst” sel unustamatul õhtul Covent Gardenis... (ingl)

1

72

I L M A R

T A S K A

Justkui mõttetu sõnamulin, mõtles mees. Kas see on pelgalt isiklik kiri või sisaldab varjatud koodi?

Ta pani kirja käest ja jäi mõttesse. Ehk peaks need kirjad läbi laskma? Võib-olla oleks sellest kir­ javahetusest kasu Inglismaale suunatud operatsioo­ nides? Palju riigivaenlasi oli Inglismaale põgenenud ja nad jätkasid oma ässitustööd. Poiss, ema, tädi... sealt saaks ehk tagasisidet. Võib-olla saaks seda kirja­ vahetust isegi suunata, juhul kui naine või ta poolõde on valmis koostööks. Võib-olla neile isegi salajast vale­ informatsiooni ette sööta?

Huvitav, kas Alan Hanley loeb ainult uudiseid või osaleb ka nende valimises ja toimetamises? Ehk on ta isegi luurega seotud? arutles mees. Peaksin võtma ühendust vastuluureosakonnaga. Kuid siis võtaksid nad kogu projekti minu käest ära. Parem on sellega esialgu ise tegelda ja hiljem silma paista.

Mees võttis sulepea kätte ja kirjutas kirja saatelehele sinise tindiga: Osakond V Kiri läbi lasta. Salajasel postikontrollil sisse seada järelevalve toimik ja saata koopiad kirjavahetusest viivitamatult minule.

Töödelda keemiliselt, et täpsustada, kas pole salakirja või šifreeringuid.

P O B E D A

1 9 4 6

73

Muraste lastekodu oli maailm iseeneses. Mäe otsas, surnuaia lähedal, linnast eemal. Siia, endisesse mõisa, ei ulatunud ei sõjaaegne ega rahuaegne maailm. Sõda käis siin laste vahel alati. Kas parema särgi, suurema leivatüki või pehmema padja pärast.

Siin karjusid ja kaklesid halvasti riides poolnäljased lapsed. Nad ajasid asju omavahel, sest kasvatajaid oli vähe ja needki olid väsinud.

Poiss lähenes Anna käekõrval vanale mõisahoonele. Anna ei rääkinud palju. Poiss vaatas tema õõtsuvat kõnnakut ja mõtles, et ta on peaaegu sama ilus kui ema, aga tal olid paksult roosaks värvitud huuled ja silmadele justkui tindiga tõmmatud mustad kriipsud, mis tegid ta silmad kuidagi väga kassi­ likuks.

Poiss astus koos Annaga lastekodu uksest sisse.

Maja tundus suur ja uhke, kuigi ta värv oli luitunud ja seintelt koorus krohvi. Põrandalaudade vahel olid suured praod. See tundus poisile huvitav.

Põnev oli saabuda uude kohta. Poiss vaatas uudishimulikult ringi. Kasvatajate toa mööbel oli 74

I L M A R

T A S K A

vana ja kulunud. Seinal rippus ilus läikiva klaasiga kaetud pilt, millelt vaatas vastu paksude kulmude ja sõjaka näoga onu. Tal rippusid suure kongus nina all tumedad paksud vuntsid.

Toas istus range näoga kõhetu tädi, kes mõõtis neid pika pilguga. „Siin on teile uus kasvandik,” ütles Anna ja lükkas poisi kasvataja ette seisma. „Jah, mulle juba helistati teie kontorist.” Kasvataja kükitas poisi ette ja uuris teda tähelepanelikult. „Kas sa tahad suuremate või väiksemate poiste rühma?” „Suuremate,” vastas poiss kõhklemata. „Nooh,” raputas kasvataja pead, „eks sa ise tead.”

Pärast paberite täitmist võttis ta mingi pitsati, puhus sellele peale, surus seda tindipatja ja lõi siis kõvasti vastu kaustikut. Jälge see eriti ei jätnud. „Kas võib, ma proovin ka lüüa?” küsis poiss abivalmilt. „Ah, on näha küll,” ühmas kasvataja ja vaatas poissi umbusklikult. „Ma pean nüüd minema,” ütles Anna ja tegi kiiresti minekut.

Poiss vaatas veidi murelikult talle järele. Kasvataja tõusis püsti ja poiss märkas, et tema puusale oli kinnitatud väike pasun. Imelik pill, mõtles poiss.

Aga hea, et siin mängitakse muusikat. Võib-olla on siin päris tore olla.

P O B E D A

1 9 4 6

75

Kasvataja viis poisi tuppa, kus oli reas palju raudvoodeid ja näitas talle kätte tema voodi. Sellel oli triibuline madrats, aga patja polnud.

Kasvataja võttis kellegi teise voodist ühe ära ja pani selle tema voodipeatsisse. „Meil on siin oma kord. Enne hommikusööki ja enne öörahu on rivistus,” ütles kasvataja ja patsutas puusal pasunat. „Kui ma fanfaari puhun, peavad kõik rivisse kogunema.” „Mulle rivis seista ei meeldi,” ütles poiss ja vaatas tühjas toas murelikult ringi. „Küll sa pikapeale harjud,” vastas kasvataja.

Naine käis ümber maja, lootes leida poisi jälgi. Et ta on ehk akna lahti kangutanud või sisse löönud ja ikkagi koju tulnud.

Kuid neid jälgi polnud. Johanna oli öelnud, et poiss oli lahkunud juba vara hommikul. Taevake, kus ta siis magas? Kas tõesti otsis mind taga?

Naine astus maja välisuksest sisse. Viimane lootus oli näha poissi eeskojas kägaras istumas.

Kuid ka seda pilti ei avanenud. Eeskoda oli jahe ja lõhnas niiskuse järele.

Naine ohkas sügavalt ja avas korteriukse. Toas vaatasid vastu lahtised kapiuksed, kiire äraminek.

Korter oli räsitud kui kammimata pea.

Naine sammus läbi korteri, vaatas vannituppa, kööki ja tagatuppa, kus oli ikka veel tunda suitsu76

I L M A R

T A S K A

lõhna, mälestust mehest. Kas ta on jäänud nüüd üksi?

Ta läks kööki ja hakkas lilli kastma. Pelargoon oli oma potivee ära joonud ning muld naise sõrmede all must ja kuiv kui tuhk. Mida ma siis nüüd teen? mõtles naine ja vaatas aknast välja.

Naabermaja akendest paistis tavaline elu. Nüüd võisid ka naabrid näha teda hästi valgustatud toas, mille akende eest olid kardinad eest ära tõmmatud.

See oli pilt, mida nad ei olnud näinud juba ligi kaks aastat.

Kuid keegi ei nautinud vaatepilti ega plaksutanud käsi.

Kostis äkiline koputus uksele.

Ehk on poiss, käis kiire mõte läbi naise pea ja ta sööstis ukse poole.

Värisevate kätega haaras ta lingist ja tõmbas ukse lahti. Selle taga seisis mees, ikka oma kire­ siniste silmade ja valgete hammaste läikides. Endises saatana ilus.

Naine lõi ta näo ees ukse pauguga kinni.

Ta jäi ukse najale hetkeks seisma ja vajus pingelisse mõttesse.

Ma ei taha teda näha... aga kui ta teab midagi poisist...? Vaevalt.

Mees koputas uuesti. Naine ei vastanud.

Tundus, otsekui oleks kummalgi pool ust aeg pikaks P O B E D A

1 9 4 6

77

pingeliseks hetkeks seiskunud. „Ma tulin ütlema, et sa poisi pärast ei muretseks,” kostis mehe uksetagune hääl ja tema aeglaste kaugenevate sammude kaja.

Naine tegi ukse lahti. „Kus ta on?” küsis ta kuival häälel.

Mees pööras ümber, viivitas hetke. Ta näol oli jälle sama süütu naeratus. Siis astus ta lähemale ja seisatas naise vastas. „Ma ei mõista, mis juhtus? Kus sa olid?” küsis ta naise käest kinni haarates. See tuttav puudutus oli nüüd ometi võõras. „Ma ei mängi rohkem peitust,” ütles naine ja tõmbas oma käe mehe haardest vabaks.

Mees poetas end tuppa ja istus elutoa sohva peale. Sinna, kus poiss tavaliselt magas. „Mis sa mu pojaga tegid? Mis mänge sa temaga mängid?” „Sul on eriline poeg. Terane, rõõmsameelne, julge.” Mees tõstis jala üle põlve. Tal olid jalas uued läikivad kingad. „Ta tuli ise mu juurde... Me otsisime sind taga.”

Naine lähenes talle ja jäi keset tuba seisma. Ta püüdis säilitada ratsionaalset meelt. „Siis lähme kohe tema juurde.” „Kõik on hästi. Ta on koos teiste lastega.”

Mees tõusis püsti ja kummardus naise poole.

Naine pööras pea ära. Ta tundis mehe Kölni vee lõhna ega tahtnud seda mäletada.

78

I L M A R

T A S K A

„Las ta mängib veel tunnikese koos teiste poistega,” ütles mees ja vaatas naist avala pilguga.

Korraga näis ta nii siiras ja heasoovlik. Naist valdas segadus.

Kas ma kujutasin kõike ette? mõtles naine ega teadnud äkki enam, mida uskuda. Rohutirtsud hakkasid naise peas saagima ja ajasid mõtted sassi. Jälle tahtis kaine mõistus heinakuhja pageda. „Ära muretse,” ütles mees ja surus end hetkeks naise vastu. Pind naise all lõi kõikuma.

Missugune valetaja, mõtles naine. Või oli mees tõesti süütum, kui ta arvas? Ta oleks tahtnud sel hetkel loota, et kõik ta hirmud on vaid muserdatud fantaasia vili, et pahast unenäost ei ole veel hilja ärgata. Mida tugevamaks muutus mehe embus, seda suuremat segadust tundis naine oma peas. Rohutirtsud saagisid aina kõvemini.

Mees lükkas naise vastu seina.

Kui ma saaksin teda millegagi lüüa... ta olema­ tuks teha. Tuhat mõtet keerles korraga naise peas. Ma ei andu talle, ma lihtsalt lülitan oma keha elektri­ voolust välja.

Mehe haare oli tugev. Ta surus oma huuled naise kaelaõnarusse. Naine ei vastanud tema suudlustele, aga ikka õnnestus mehel temani jõuda.

Naine oleks tahtnud põgeneda, kuid ei suutnud end liigutada.

Ma ei suuda kontrollida isegi oma keha. Kõik on mu tahte alt väljunud. Ta tundis, kuidas vastu P O B E D A

1 9 4 6

79

tahtmist hakkas temas kõik tukslema. Kõik need õudused, mis olid juhtunud, ei olnud vähendanud mehe külgetõmbejõudu. Ta tundis jälle, kuidas Kölni vesi lõhnas uimastavalt hästi mehe reeturlikul nahal ja tema vihatud käte puudutus oli hea.

See mees oli sissetungija. See on võõrvallutus.

See ei tohiks olla magus. Rohutirtsud saagisid rütmiliselt ja üüratult kõvasti.

Mees möiratas. Vastu oma tahtmist tabas see ka naist. Ta kehast käis läbi värin ja see purunes tuhandeks piisaks. Ta voolas koos mehega lõpmatusse.

Kõik oli tema elus jälle valesti.

Naine vaatas meest ja mõtles: kahju, et see mees on nii rikutud. Tal puudub südametunnistus. Ta ei usu mil­ lessegi, millesse usun mina.

Kahju, et me pole mõttekaaslased, mõtles mees. „Ma tahan, et sa mind aitaks,” ütles ta ja tõmbas sõrmega üle naise niiske naha. „Kuidas saan mina sind aidata?” „Sa oled minu süda ja mina sinu aju. Me oleme organid ühes süsteemis,” ütles mees ja pani käe ettevaatlikult naise kõhule. „Koos moodustame terviku.

Ma tahan, et me koos tööle hakkaksime.”

Nüüd see tuli... tõehetk! kahvatas naine. Ikkagi julgeolekust. Hakkab mind alasti värbama. „Ma ei sobi sellele tööle,” ütles ta käheda häälega. „Sobid. Kõike saab õppida...” ütles mees, lisades häälde innustusenoodi. „Ma õpetan sind. Sa oled tark 80

I L M A R

T A S K A

ja ilus, pead kasutama oma andeid... Sa raiskad end sukavabrikus.”

Naine nihutas end eemale. Millised tiraadid.

Kus õhtukoolis on talle poeesiat õpetatud? Tal on vaja tarka ja ilusat koputajat. Kas talle uuest kaadrist ei piisanud, neid oli ju toodud sisse massiliselt.

Naine pööras näo ära ja jäigastus. „Meil on vaja inimesi nagu sina, kes on ausad ja usaldatavad,” selgitas mees.

Mis usaldusest me räägime, mõtles naine.

Ritsi­kad olid mängu lõpetanud.

Mees hoidis endiselt kätt tema kõhul. „Kas sul on tavaks värvata voodis,” küsis naine ja tõusis järsult püsti. Ta astus alasti läbi toa vanni­ tuppa, et ennast puhtaks pesta, ega teadnud, kas sellest kõigest enam puhtaks saabki. Veel ei olnud ta kedagi üles andnud. Veel oli ta südame­tunnistus sellest puhas.

Vesi oli külm. Mis on saanud mu mehest? Ta võttis käteräti ja hõõrus end nii kõvasti, et see tegi peaaegu valu. Ta haaras vannitoa nagist kleidi, pani selle selga ja sammus otsusekindlalt tuppa.

Ka sel mehel peab olema ülemus, keda ta kardab, mõtles naine ja tundis endas taas tärkavat võitlusvaimu. „Sa annad mulle mu poja kohe tagasi, või ma kaeban su peale.”

Mees muigas ja lausus silmi naiselt pööramata: „Kuhu? See on sinu sõna minu sõna vastu.” „Kuskil kehtib õigus ja seadus.”

P O B E D A

1 9 4 6

81

„Mina olengi see õigus ja seadus,” mees tegi väikese pausi, „ning õiglus.”

Nüüd ilmus ka naise näole irooniline muie. „Seaduse järgi on sul kümme aastat vangistust juba kirjas. Võin pakkuda ka mahalaskmist,” jätkas mees oma särki kinni nööpides. „Sa oled varjanud rahvavaenlast.”

Naine võpatas vaevumärgatavalt. Mida ta meist teab? Mida ta mees on ülekuulamisel rääkinud? „Sa oled siin veel ainult sellepärast, et sa meeldid mulle,” lausus mees naisele peaaegu usutavalt.

Naine lõi silmad maha.

Mees tõusis püsti. Ta kergitas naise lõuga ülespoole, et talle sügavalt silma vaadata. „Mõtle selle peale...” Siis lasi ta naisest lahti ja hakkas aeglaselt ukse poole minema.

Naine astus talle järele ja haaras tal varrukast. „Ma tahan oma poega näha!”

Mees pööras ringi ja vaatas naisele jälle läbitungivalt silma. „Kas hakkad siis tööle?”

Ehk peaksin kaasa mängima, et aega võita, mõtles naine.

Mees võttis püksitaskust sulepea ja kokkumurtud paberi. Sellele oli midagi trükitud. „Mul oleks vaja siia sinu allkirja. Usu mind, meie koostöö saab olema hea...”

Mees hakkas oma tindisulepead lahti kruvima.

Isegi paberi on ta valmis trükkinud, mõtles naine 82

I L M A R

T A S K A

ja lausus rõhutatult: „Kõigepealt tahan ma näha oma poega.”

Mees voltis paberi kokku ja pani selle koos sulepeaga tagasi tasku. Siis võttis ta teisest taskust välja autovõtme. Ta liigutused olid mõõdetud ja täpsed. Nii nagu ta sammudki, kui ta nüüd naise ees uksest välja astus.

Idatuul tõi suvisesse pärastlõunasse jahedust.

Karge õhk mõjus ergastavalt. Naise pea selgines. Ta maailm oli jälle kokku varisenud. Alles oli amorfne lootus täitnud ta rinda, et kohe jälle puruneda.

Kui mitu korda juhtub see, enne kui ma midagi õpin, oma idealismi taltsutan? Ma lasen süsteemil end petta, tahan nende valesid uskuda. Lendan kaasa nende muusika peibutavas rütmis, upun nende luba­ duste lüürikas... Ta raputas end nendest mõtetest lahti. Nüüd tuli kõigepealt poiss kätte saada. Aga siis? mõtles naine paaniliselt. Kui ma ei hakka neile kaas­ tööd tegema... Kas ta võtab siis poisi minult uuesti ära, paneb mu vangi, saadab mu välja, laseb maha? Kes siis poisi eest hoolitseks? Ehk saaks Johanna ta lap­ sendada?

Palavikulised mõtted täitsid naise aju. Nad vurasid ringi kui sipelgad.

Naine istus mehe kõrvale Pobeda jahedale nahk­ istmele. Niisuguseid autosid jagati ainult bolševike partei juhtidele ja tšekistidele. Kuidas ta seda varem polnud mõistnud? Ja see mees ei olnud autojuht. Särgi all punnitasid tal kindlasti nähtamatud pagunid.

P O B E D A

1 9 4 6

83

Mida teadis see julgeolekutöötaja temast? Naine püüdis säilitada kainet meelt, mõelda loogiliselt. Järjestada faktid.

Naine mõtles oma sõpradele, kes ei olnud isegi poliitikaga seotud, kuid küüditati juba 1941. aastal.

Stalin tahtis ju saata välja terve rahva, ainult sõda peatas ta kavatsused. Kas ajutiselt? Genotsiidi võis ju alati korrata.

Kas nüüd tahab see mees, et ma aitaks tal uusi nimekirju koostada?

Johanna istus jälle, kõrv vastu raadiot, ja lootis, et Alan on uudiste vahele peitnud salajase kodeeritud teate temale. Ta võiks ju rääkida midagi Covent Gardeni kuninglikust ooperimajast, sellest, mis lavastus seal parajasti mängib. Nii saaks Johanna veidi aimu tema hingeseisundist. Ah, otsustas Johanna, võib-olla siiski mitte. Kõik ooperid lõppesid traagiliselt! Parem mitte võrdlusi luua. Olukord oli isegi dramaatiline.

Raadiost kostis Alani hääl: „Me ei saa sulgeda silmi fakti ees, et mitte kogu maailmas ei saa kodanikud nautida vabadusi nii nagu Briti impeeriumis.

Paljudes riikides teostavad piiramatut võimu poliitilise politsei kaudu kas diktaatorid või oligarhid...”

Jaam kõikus jälle lainelt eemale ja eeter hakkas ragisema. Johanna keeras raadionuppu, aga sellest polnud kasu. Nördinult vajutas ta raadio klõpsatusega 84

I L M A R

T A S K A

kinni ja jäi hetkeks selle ette istuma. Ta vaatas oma hästi sisustatud tuba. Ilusat antiikset sohvagruppi, vanu maale seinal, ja oli õnnelik, et ümbritsevas liiva­kõrbes oli talle jäänud veel see oaas. Ta võis ikka veel raadiost kuulata Alani häält, lehitseda vanu ajakirju, peita end romaanidesse ja grammofoniplaatidesse. Siin oli üksi nukker olla, kuid see oli parem kui GULAG. Johanna heitis pilgu vaikivale telefonile kummutil. See oli muutunud samuti antiikesemeks, mis vaid aja möödumist talletas. Telefon oli kaotanud oma hääle samal ööl, kui linn põles, liinid katkesid ja Estonia ooperilava varemetesse mattus. Polnud mõtet rikkuda närve telefoniliini taastamist oodates.

Johanna kujutles Alanit istumas oma elutoa sohval, jalg üle põlve, hästi triigitud tviidpüksid jalas. Üks kulm tõstetud veidi kõrgemale kui teine tema muidu nii korrapärases piklikus näos, justkui tahaks ta midagi küsida. Aga mida? Täna ei kostnud ta sõnad läbi isegi raadioeetrist.

Are you keeping well? näis Alan liigutavat oma kitsaid huuli. Johanna ei teadnud, mida vastata.

Mis saab minust, mu õest ja poisist? Johanna väristas õlgu ja tõmbas kimono hõlmad koomale.

„Sinu rühm töötab praegu põllul,” ütles kasvataja poisiga abimajandi poole liikudes.

Väljas põllul oli palju poisse, nad olid kobaras koos ümber suitseva pudeli. Kui kasvataja ja poiss P O B E D A

1 9 4 6

85

lähemale jõudsid, plahvatas pudelikael ja sealt kerkis suitsupilv.

Poisid turtsatasid ja jäid veidi süüdlaslike nägudega kasvatajat vahtima. „Millega teie siin tegelete?” küsis kasvataja kurja häälega.

Kõige pikem poiss naeratas kui kaval rebane: „Tegime siin tööd, aga peenrast tuli välja mingi lõhke­ keha. Me tahtsime selle kahjutuks teha, aga ei õnnestunud...” Teised poisid itsitasid jälle naerda. „Kas sellest on veel vähe, et Reinul on kaks sõrme puudu,” hurjutas kasvataja rühmajuhti. „Lõpetage kohe!” pöördus ta ka teiste poole. „Kas kõigile on selge?” Siis viipas ta käega uue poisi poole. „Siin on teie rühmale täiendust. Õpetage talle tööd, aga mitte süütepudelite valmistamist!” ütles kasvataja pahuralt ja lahkus pikkade sammudega üle vagude.

Kõigi pilgud koondusid poisile. Nad vaatasid teda uurivalt.

Tekkis pikk ja raske vaikus.

Poiss oleks tahtnud küsida lõhkekeha kohta, kuid võttis sõbralikult jutu üles teisel teemal: „Mida te siin aiandis kasvatate?” „Arbuuse,” vastas rühmajuht ja silmitses poisi nokamütsi. „Kuule, las ma proovin sinu mütsi pähe.” „Isa kinkis selle mulle. Ma ei saa seda sulle anda,” vastas poiss vabandavalt. „Meil ei ole siin isiklikke asju, kõik on ühine!”

Rühmajuht haaras mütsi poisil peast ja pani selle 86

I L M A R

T A S K A

endale pähe. Ta kõigutas pead ja vaatas naerdes poiste poole justkui kinnitust otsides. Need itsitasid ja noogutasid, et talle meeltmööda olla. Rühmajuht pöördus poisi poole ja manas ette karmi näo. „Nüüd on niimoodi, et sa teed siin kõike, mida mina sulle ütlen.” „Aga sa ei ole minu isa ega ema,” vastas poiss.

Keegi turtsatas. „Kui sul need olemas oleks, poleks sa siin,” laiutas rühmajuht käsi. „Kuid kui tahad, kutsu mind isaks... Ja kui ei taha, siis emaks.”

Kostis irvitavat naeru.

Poiss ei löönud vankuma: „Kumb sa siis oled?”

Rühmajuhi pilk läks tumedaks. „Ja nüüd on mul siin üks poeg, kes mangub keppi...”

Poisid jäid vait ja vaatasid huviga, mis edasi saab. Kõigi pilgud koondusid rühmajuhile, kes astus ähvardavalt poisile lähemale.

Ta seisatas hetke ja ütles siis kavalalt: „Kas tahad, me näitame sulle oma punkrit?”

Poiss noogutas entusiastlikult. Talle tundus, et ta oli suutnud rühmajuhis enda vastu veidi lugupidamist tekitada.

Rühmajuht pöördus poiste poole: „Teie jääte siia ja teete veidi tööd, meie Tursaga näitame uuele punkrit.” Poisid vahetasid pilke. Ta viipas turjakale väiksemale poisile ja nad hakkasid võsa poole astuma. Poiss järgnes neile.

P O B E D A

1 9 4 6

87

„Punker on meie rühma saladus,” ütles rühmajuht. „Ja sellest kitumine toob kaasa surmanuhtluse.”

Poissi valdas hirm ja põnevus. „Las ma proovin su jakki selga!” ütles Tursk poisile.

Poiss tundis end kohmetult, aga oma jakki ei tahtnud ta ära anda. „Ma kardan, et see on sulle väike,” tuli talle päästev idee. „Võta aga seljast ära, see läheb sul punkris mustaks.”

Nüüd heitis ka rühmajuht poisile mõõtva pilgu.

Ehk on vaja usaldusele sõprusega vastata, mõtles poiss ja võttis vastu tahtmist jaki seljast. Tursk krahmas tema käest jaki ja hakkas seda käies selga ajama. Jakk oli talle tõesti väike. Nööbid ei läinud eest kinni. „Ka varrukad on lühikesed,” kommenteeris poiss.

Tursk jättis siiski jaki endale selga ja nad liikusid sügavamale võssa.

Punkrisuu oli okstega kaetud. Tursk kummardas maha ja veeretas ägisedes eemale suure kivi. Selle alt ilmus nähtavale roostetanud käepidemega luuk.

Rühmajuht tõmbas punkrisuu luugi lahti ja poisid pugesid ükshaaval sisse. Punkris oli pime ja lõhnas mulla järele. Rühmajuht tõmbas tikku ja süütas tattninaks kutsutud petrooleumilambi. Nüüd avanes poisile pilt kogu punkri sisemusest. Seal oli 88

I L M A R

T A S K A

kõike, mida poisid olid sõjaväljadelt leidnud. Mõlema armee varustust. Kõige hinnalisemad tundusid talle vanad sinimustvalged märgid, millest isa oli poisile raamatust pilte näidanud. „Kui uhke,” ütles poiss, suutmata neilt silmi tõsta.

Kaugelt kostis fanfaariheli ja Tursk liikus punkri­suu poole. „Õhtuoode, nüüd saab klaasi hapupiima,” ütles Tursk ja hakkas punkrist välja ronima. „Sul vedas,” ütles rühmajuht poisile ning vinnas end samuti üles.

Poiss oleks tahtnud siin kauem olla, kuid pani märgid käest ja järgnes teistele. „Sina mõtle kuulekusele,” ütles rühmajuht ja lõi ta näo ees luugi kinni. „Oodake,” hüüdis poiss ja põrutas vastu luuki.

Siis kuulis ta kivi mütsatust luugil. Ta sirutas käed välja ja surus kogu jõust luugile, kuid see ei liikunud paigast. „Hea küll, tehke lahti,” hüüdis poiss. „Te võite mu mütsi ja jaki ka endale jätta!”

Kuid keegi ei vastanud. Vaikus täitis kogu punkri.

Poiss vaatas ringi. Siin oli hämar, tattnina leek hüples ja tekitas varje. Kuigi ta süda hirmust trummeldas, mõtles ta valjult: Ma võin siin ju mõnda aega istuda, siin on palju huvitavaid asju. Varem või hiljem tulevad nad ju tagasi. Kuid ta enesetunne oli õõnes.

Ta oli onu peale solvunud, et teda siia oli saadetud.

P O B E D A

1 9 4 6

89

Kas tõesti onu arvas, et talle meeldiks nende poistega siin mängida? Naiivne mõte! Onu oleks pidanud poissi paremini tundma. Ometi ei saanud poiss onu peale eriti pahandada, sest ta oli murdnud nende kokku­ lepet, halvasti varjanud nende saladust.

Südame­tunnistuse piin ängistas poisi rinda. Ta rääkis liiga palju... Tulevikus tuli olla ettevaatlikum.

Nii siis elavad metsavennad. Ta isa oli ka rääkinud metsaminekust. Ja ema oli vastanud: „Kuidas sa seal metsas punkris elad!” Siis oli poiss mõelnud, et see oleks väga põnev. Nüüd aga hakkas ta selles veidi kahtlema.

Ta vaatas ringi ja nägi tõelist granaati. See oli täkiline ja raske. Ta võttis selle ettevaatlikult kätte, mõõtis pilguga ja pani siis õrnalt tagasi. Punkri nurgas oli tühje pudeleid ja kast tühjade padrunikestadega. Ah sealt nad seda püssirohtu siis saavadki.

Poiss vaatas murega tattnina värelevat leeki. Mis siis saab, kui see ära põleb? Siis läheb ju päris pimedaks?

Ja nii see juhtuski. Kogu punker mattus kott­ pimedusse.

Poiss tundis end nüüd õnnetuna ja üksi. See hetk vältas terve lõpmatuse, kuni talle äkki tundus, et isa istub tema kõrval. Ka isa istus vaikides ja isegi ei suitsetanud sigaretti. Ainult tema vaikiv kohalolek oli kuidagi hea ja julgustav. Enam poiss ei kartnud.

Ta jutustas isale granaadist ja lubas talle näidata ka Kaitseliidu märke, kui tattnina jälle põlema hakkab. „Ma ei teadnud, et granaadid on nii suured ja rasked.

90

I L M A R

T A S K A

Aga fotodel läikisid nad rohkem,” pajatas poiss. „Elus on kõik teistsugune.”

Isa ei vastanud. „Näed, isa, nüüd me oleme ka metsavennad!”

Seekord tundus poisile, et isa noogutas.

Käänuline kruusatee keeras Vääna-Jõesuu maanteelt Muraste lastekodu poole. Pobeda sõitis Muraste mõisa hoovile. „Su poeg on täna mõisahärra. Näed, puhkab siin endises Muraste häärberis!” ütles mees naeratades, kuid endamisi kirus oma järeleandlikkust: Laual ootab mind virnas sada toimikut, arreteerimisorderit, aruannet... ja ma raiskan siin aega selle naise sõidu­ tamisega. Loodetavasti kannab see kõik vilja.

Naine vaatas läbi autoakna lagunevat mõisahoonet. „Nii et viisidki ta kohe lastekodusse.” „Ainult niikauaks, kuni ema välja ilmub. Mul ei ole lastetuba,” ütles mees.

Kui auto oli pargitud, vajutas naine ukselingile ja püüdis ust avada, kuid see ei kuuletunud nii lihtsalt. Mees pani oma käe tema käele ja näitas, kuidas seda teha. Nad väljusid autost ja lähenesid peauksele.

Naise samm oli kiire. Kohe, kohe näeb ta oma poega.

Kasvatajate tuba oli tühi. Mängis ainult raadio, kust kõlas paatosega loetud luuletus: „Hõissa, talgud! Siin varsti heina niidetakse õitsvas luhas.

P O B E D A

1 9 4 6

91

Siit tuleb saare võimas koresöödabaas.

Premeeritakse neid, kes ületanud normi...” Õõnsad sõnad kajasid selles tühjas kiviseintega ruumis, justkui loeks neid ette terve koor.

Nad liikusid edasi mööda pikka koridori. Tubadest kostis laste kära. Kuskil tehti padjasõda ja kuskil kaklesid poisid. Mees liikus rahutul sammul ees.

Teda ärritas, et korda ei olnud.

Lõpuks leidsid nad kasvataja, kes istus üksi mõttesse vajunult punanurgas. Kasvataja suitsetas, ta põlvedel lebas fanfaar. Punanurk oli kaunistatud lippude, loosungite ja Stalini pildiga. „Tulime sellele poisile järele, kelle Anna täna hommikul teile tõi,” pöördus mees kasvataja poole. „Siin on tema ema. Vormistame siis paberid kiiresti ümber ja anname lapse emale üle.”

Kasvataja kustutas pahaselt sigareti. „Praegu on vaikne tund.”

Mees vaatas naisele otsa. „Niikaua, kui pabereid vormistatakse, jõuame ka sinu ankeedi ära täita ning allkirjastada,” ütles ta asjalikult. „Ma tahaks enne allkirja ikka oma poissi näha.

Kus toas ta on?” pöördus naine kasvataja poole. „Tooge poiss palun kohe siia,” viipas mees kasvatajale.

Kasvataja tõusis vastumeelselt. Ka naine tõusis ja järgnes murelikult kasvatajale.

Kasvataja keeras ümber ja pöördus naise poole: „Teie võite siin oodata.”

92

I L M A R

T A S K A

„Ei, ma tahaksin ka näha, kuidas nad siin elavad.” „Ikka elavad,” sähvas kasvataja ja liikus susse lohistades ning fanfaari käes viibutades ees.

Mees järgnes naistele. Ei tea ju, mis vaatepilt seal avaneb, mõtles ta.

Nad jõudsid suurte akendega tuppa. Ühe ruut oli puruks. Mõned poisid mürgeldasid, teised lamasid üleriiete ning kingadega oma raudvoodites. „Kord majja! Mitte olla välisriietega voodis!” kamandas kasvataja. Üks poistest õiendas vastu: „Külm on täna.”

Naine lasi pilgul ringi käia. „Kus ta on?” „Kus on uus poiss?” kordas kajana küsimust kasvataja.

Poisid vahetasid pilke ja kehitasid õlgu. „Küll ta õhtuseks rivistuseks välja ilmub,” ühmas Tursk.

Siis märkas naine kõneleja seljas oma poja jakki. „Miks sul mu poja jakk seljas on?” „Ta ise andis selle mulle.”

Naine tundis nüüd rühmajuhi peas ära ka oma poja nokamütsi. Selle nokale oli täiendavalt kinnitatud pioneerimärk.

Naise silmad läksid põlema: „Kust sa selle mütsi said?” „Ise oled pioneer ja rühmajuht. Kas piinlik pole?” sekkus nüüd kasvataja.

P O B E D A

1 9 4 6

93

Poiss kehitas end ja asus mütsilt pioneerimärki lahti haakima. „See oligi mulle väike,” ütles ta ja andis mütsi naisele. Naine haaras rühmajuhil õlgadest ja raputas teda. „Mis te talle tegite?” Ta oli enesevalitsust kaotamas. „Mitte midagi,” vastas rühmajuht pahaselt ja raputas end naise haardest lahti.

Mees mõistis, et midagi on viltu. Ta astus samuti rühmajuhi juurde ja vaatas talle läbitungivalt silma. „Siin oled sa kõige suurem, aga kui sa oma rühma liiget kohe üles ei leia, siis oled alates homsest töökoloonias. Seal oled sa kõige väiksem. Seda ma sulle luban.”

Selle teate peale vajus rühmajuht näost ära ja viipas vaevumärgatavalt Tursale. Tursk mõistis vihjet sõnadeta ja lipsas uksest välja.

Kasvataja haaras fanfaari, pani selle huultele ja puhus. Sealt kostsid väga valjud kakofoonilised helid. „Ta peaks nüüd kutsungi peale kohe välja ilmuma.”

Poisid kogunesid toas rivisse. Uus poiss ikka puudus.

Rühmajuht astus kaks sammu ette ja raporteeris: „Viimati oli ta abimajandis, kas lähen sinna otsima?”

Mees noogutas. Rühmajuht kiirustas uksest välja, naine tema kannul. „Miks niisugune korralagedus?” küsis mees vaiksel häälel kasvatajalt. „Näete ju, kui palju lapsi meil on, ei jõua kogu 94

I L M A R

T A S K A

aeg nende järel joosta. Ja teie saadate neid meile iga päev juurde...” „Siis kutsuge appi rohkem komnoori, vabatahtlikke...” „Vabatahtlikke pole,” ütles kasvataja veendunult.

Tursk veeretas kivi eemale ja kangutas punkri luugi lahti. Punkris oli pime, ta nägi nurgas poisi vaevu­ märgatavat siluetti. „Sa võid nüüd välja tulla ja kui sa sellest siin iitsatad, siis oled surmalaps!”

Poiss ronis punkrist välja ja samal ajal, kui Tursk luuki sulges, seadis sammud kiiresti sügavamale võssa. „Hei, kuhu sa lähed? Valele poole!” „Ei, teie juurde ma enam ei tule,” hüüdis poiss ja pistis jooksu.

Tursk hakkas poisile järele jooksma, aga komistas kivi otsa ja kukkus. „Tule kohe tagasi!” karjus ta maas ukerdades poisile metsa järele. „Sind otsitakse...”

Kuid poiss oli juba kadunud.

Poiss jooksis kiiresti läbi võsa ega tundnud isegi lepaokste kriimustusi oma näol ja kätel.

Nii hea oli joosta. Ta jõudis trassini, mis oli võsast läbi lõigatud, ja hakkas trassi mööda edasi P O B E D A

1 9 4 6

95

liikuma. Sealt oli läbi sõitnud hobune, sest õhus oli tunda värske hobusehigi ja sõnniku lõhna. Poiss tahtis joosta sama kiiresti kui hobune. Ta jalad liikusid justkui iseenesest. Külm lahkus kehast auruna ta suust. Polnud vaja enam ei jakki ega mütsi. Poiss andis jalgadele veelgi tuld. Ta peaaegu ei tundnud kingataldade puudutust konarlikul teerajal.

Nii hea oli edasi liikuda, ära joosta. Kui punkris oli tattnina lõpetanud oma värina ja saabunud pimedus, siis oli jäänud väga vaikseks. Poiss oli kuulnud vaid oma südame pekslemist, omaenese hingamist ümbritsevas olematuses ja omaenda hääle kaja. Siin teerajal oli nüüd isegi videvikus palju valgust, palju helisid. Tuule kohin, oksa praksatus ja rohutirtsu sirin täitsid kõrvad oma muusikaga.

Hetkel polnud vaja isegi Pobeda raadiot. Poiss mõtles, et ta peaks võtma kindla jooksusuuna. Kuigi oli hea lihtsalt joosta, jõudis iga tee ju kuhugi välja?

Ta ei teadnud hetkel, kuhu ta välja jõuda tahaks.

Võib-olla koju? Aga seal polnud ju enam ema ega isa.

Või tädi juurde? Aga seal oli igav toas istuda. Kui ta leiaks ema, siis viiks see ta tädi juurde. Kui ta leiaks onu, siis saadaks see ta Muraste poiste juurde. Või ei saadaks, kui ta jutustaks talle, mis juhtus? Kuid ta ei saanud reeta ka Muraste poiste saladust. Selle eest ootas surma­nuhtlus. Ta oli välja lobisenud juba onu saladuse. Või täpsemalt poole saladusest... ja sealt olid alanud kõik probleemid. Muidu võiksid nad ikka veel istuda kolmekesi Pobedas või süüa šokolaadikomme.

96

I L M A R

T A S K A

Otse ees vinetas maantee. Kas see pole sama tee, mida mööda me Annaga siia sõitsime? Siis viib see ju tagasi linna, arutles poiss endamisi. Kuhupoole joosta? Ta kõhkles hetke ja sörkis edasi. Tee tundus nüüd isegi tuttav. Ta mäletas neid talusid, mis paistsid lagendiku sügavuses.

Kaugelt kostis läheneva auto mootorimürinat.

See on veoauto, arvas poiss. Metsatuka tagant roomas välja suur vana veoauto. Vana Mercedese-logu, otsustas poiss, see on kindlasti tehtud juba ammu enne minu sündi. Ta kirtsutas nina, kuid viipas siiski käega. Nüüd tundis ta oma jalataldu ja rammestust kehas. Veoauto vähendas kiirust ja krigistas piduritega. Poiss jooksis juhikabiini juurde, kust vaatas vastu vanaldane onu, suits suus ja soni peas. „Tere,” lausus poiss, „ega te linna ei sõida?”

Mees jõllitas teda hetke ja viipas siis käega: „Roni peale!”

P O B E D A

1 9 4 6

97

Nad olid Muraste küla ja Vääna tee risti-rästi läbi sõitnud, otsinud poissi ka juba kodust. Kustkohast veel? Käimata oli veel Johanna juures, aga sinna ei saanud naine koos mehega minna. Tee ahenes. Jälle olid nad jõudnud tuttavale raudteeülesõidukohale.

Kitsast ülesõidukohta tõkestas tõkkepuu, millel vilkus punane tuli.

Kaugelt kostis rongi hoiatav vile. Suur kaubarong vuras aeglaselt nende silmade eest läbi. „On sellel alles vaguneid,” lausus mees ja pani käe naise põlvele. „Küll ta välja ilmub. Ära muretse...”

Naisele kangastusid loomavagunid, millega küüditati ta sõbrad 1941. aasta suvel. Talle ja ta mehele siis järele ei tuldud. Nad elasid teisel aadressil ja mees ei olnud siis veel rahvuskomitees. Poiss polnud siis veel kaheaastanegi. Ta kandis teda süles ja mõtles, kuhu end väikese lapsega peita, kui küüditamiste laine jätkub. Nüüd pidi ta jälle mõtlema, kuhu end poisiga peita. Kuid poissi ei saanud enam süles kanda ja nähtamatu side nende vahel oli katkenud.

98

I L M A R

T A S K A

Ma peaksin autost välja hüppama ja poisi ise leidma.

Ta vaatas üle õla tagasi. Nende taga oli peatunud suur veoauto ja paistsid veel mõne teise auto tuled.

Mees heitis talle kontrolliva pilgu. Naine naeratas, kuigi ta parem käsi tõmbus higiseks. Ma peaksin leidma poisi ja koos temaga põgenema. Kuskil peab olema väljapääs, sest muidu me jäämegi hiirteks selle isakassi küünte vahele.

Lõpuks oli ka viimane vagun läinud. Ülesõidukoha kell hakkas jälle helisema ja punane tuli vilkuma. Mees võttis käe naise põlvelt, keeras süüdet ja lükkas autole hääled sisse. Tõkkepuud hakkasid aeglaselt tõusma. Ka teiselt poolt ülesõitu hakkas üks auto juba aeglaselt liikuma.

Nüüd, mõtles naine. Enne kui mees jõudis kohalt võtta, vajutas ta kiirelt lingile. Ta tõukas ukse lahti ja hüppas välja.

Ka mees hüppas autost kohe välja, kuid veoauto andis signaali. Veoautojuht käratas lahtisest aknast: „No kuhu nüüd, sa ummistad tee!” Mees vaatas kiiresti üle õla. Ka vastaspoolt vurasid juba autod vastu ja polnud võimalik ümber pöörata. Raudteeülesõidukoht oli kitsas ja taraga ääristatud.

Mees vaatas jooksvale naisele järele. Ma saan ta niikuinii kätte. Kõigepealt tuleb leida poiss.

P O B E D A

1 9 4 6

99

Ta ei saa ise oma poega otsida, mõtles Johanna ja vaatas enda ees toolil istuvat, ikka veel lõõtsutavat naist. Ta on väga ära kustunud, silmitses ta hindavalt oma poolõde. Kunagi oli ta kena tüdruk. Johanna oli veel paar aastat tagasi vaadanud teda oma professionaalse pilguga ja mõtelnud, et kui selle noore naise põsenukkidele prožektorivalgus heita, sobiks ta isegi lavale või filmi. Mis oli aga mure temaga teinud?

Kõhna, närvilise, neurootilise olevuse. Nüüd meenutas ta oma ema. Isa oli sellise naise pärast Johanna maha jätnud, kui tüdruk oli kümneaastane. „Kole, kui laps on kadunud,” pani Johanna ohates nukrale vaatepildile diagnoosi. Kui hea, et mul lapsi pole, mõtles ta endamisi. Kuid nii hingetu ei olnud ta ka. Ta suutis teiste muredele ilmekalt kaasa elada igas rollis teatrilaval ja vahel ka päriselus. Kuid elu oli alati muredest tulvil, eriti sovettide ajal. „Ma tahaks sind kuidagi aidata,” lausus Johanna.

Naise näkku ilmus pinge. „See oleks sinust kena,” vastas ta jahedal pilgul. „Aga millega?”

Johanna tajus, et õde süüdistas teda poisi kadumises. Kuid see polnud tema süü. Tema ei olnud pedagoog. Tema ei tundnud väikeste poiste sisemaailma. Ei teadnud, mida nad tahtsid või kuhu nad jooksid. „Ma teen sulle keldrisse aseme,” ütles Johanna. „Iial ei tea, millal peiud uksele koputavad.”

100

I L M A R

T A S K A

„Ei, ma lähen välja ja jätkan otsimist,” vastas naine mornilt ja tõusis toolilt.

Johanna vaatas talle jõuetult järele. Ta tahtis sellelt hirmukarussellilt maha hüpata, aga kuhu? Karussell näis pöörlevat aina kiiremini, juba täiskäigul.

Johanna tegi lahti oma barokkstiilis sekretäri ja võttis uuesti välja hommikul saabunud Alani kirja. Ometi!

Iga uus pilk sellele kirjale oli kui vitamiinisüst. Ta vajas seda jälle. Paksul lumivalgel paberil, millel ilutses Alani kuldne monogramm, seisid tuttava käekirjaga justkui rutakalt kirjutatud read. Viimane lause näis aga omavat erilist tähendust: „Pinkerton valmistub merereisiks, et külastada Cho-Cho-Sani.

Seekord on tal tõsised kavatsused.”

See on viide Puccini „Madama Butterflyle”, järeldas Johanna. Teises vaatuses külastab admiral Pinkerton uuesti oma liblikat, Cho-Cho-Sani.

Johanna ei tahtnud mõelda aga kolmandale vaatusele, mis lõppeb liblika harakiriga. Nii kaugele ette rutata ei olnud mõtet. Alan mainib ju ainult reisiks valmistumist. Kas see tähendab, et ta tuleb mind vaa­ tama? On see tõesti võimalik? käis rõõmus mõte läbi Johanna pea ja tekitas seljal külmajudinaid. Johanna haaras riiulilt oma sooloplaadi ja ajas näpuga plaadi­ ümbriselt järge. Madam Butterfly aaria igatsusest Pinkertoni järele oli eelviimane lugu. Ma ei saa talle ju Cho-Cho-Sanist vastu kirjutada, sest siis saab julge­ olek aru, et see olen mina... Parem valin aaria Verdi P O B E D A

1 9 4 6

101

„Aidast” ja annan talle mõista Nuubia printsessi kan­ natustest Egiptuse võõrvõimu all.

Johanna istus kärmelt bureau taha, võttis ruudulise paberi, ainukese, mille varud ei olnud veel lõppenud, ja kirjutas sellele oma kalligraafilise käekirjaga: Kallis Alan!

Mul on kõik hästi. Elu on ilus nagu ooperis „Aida”. Tunnen end nagu Nuubia printsess.

Kas Sul on mu sooloplaat alles? Kuula sealt viimast aariat. Kas pole imeline?

Johanna muretses, kas Alan saab ikka ta mõistukõnest aru. Ta on mul nupukas, rahustas ta end. Kui hea, et meid ühendab muusika salakeel!

Johannale meenus, kuidas nad pärast kontserti olid koos Alaniga roninud üles Oleviste kiriku pimedast keerdtrepist, mis oma järskude pööretega pani pea ringi käima. See teekond üles oli tundunud lõputu ja Johanna oli seisatanud, et hinge tagasi tõmmata. Alani käed ja rind olid teda tagant toetanud, et ta tagasi ei vajuks, kukuks, hukkuks, lämbuks oma armutunnetes. Igasuguses tundes oli piisake pühadust, aga siin sellel trepil ka pühaduseteotust.

Nende käed, kehad, suud olid hetkeks ühinenud selles pimedas kivitornis, nende kloppivate südamete ja hingetute kopsude kiuste. See oli olnud suudlus pimedas teadmatuses, et siis paar trepikeerdu veel ülespoole joosta ja valgusesse jõuda. Lahtisel katuse­ 102

I L M A R

T A S K A

äärel puhus neile vastu karge jõuline idatuul, silmi pimestasid päikesekiirgus ja kordumatu vaade. Siit ülevalt tundus talle ta sünnilinn miniatuurne ja nukulik, selle punakate katuste ja kitsaste tänavate probleemid pisukesed ja tähtsusetud. Jahe idatuul sundis neid jälle üksteise embusesse heitma, teineteiselt tuulevarju otsima.

Millal saan ma peita end veel sellesse embusesse? mõtles Johanna ja murdis kirja kokku.

Naine ei teadnud, kust poissi otsida.

Ta astus mööda palju kannatanud linna öiseid tänavaid ja kuulatas hääli. Kuskil kääksatas uks, kuskilt oli kuulda summutatud muusikat. Enamik tulesid oli kustutatud, kõikidel akendel kardinad ees. Munakivid tahtsid pidevalt ta jalga välja väänata, sest tänava­ valgustus ei töötanud. Naine liikus risti-rästi, peatus siis kirikutreppide juures. Seal oli keegi end kerra tõmmanud. Ta ei heidaks ju siia pikali, mõtles naine ja kummardus. Talle vaatas vastu väikese vanamehe hambutu nägu. Naine ajas end sirgu ja liikus edasi. Kas hüüda poissi? Ei, see tekitaks liiga palju tähelepanu. „Ta otsis mind ise üles,” oli mees öelnud. Kus ta võis töötada? Pagari tänaval? Naine liikus edasi Pika tänava poole. Siin sai ta tõusta kõnniteele, kuid ka see oli konarlik, puudusid üksikud plaadid. Ta komistas ühtepuhku. Vaevalt et poiss oleks mehe töökohta teadnud... Või teadis ta rohkem, kui ema oskas arvata?

P O B E D A

1 9 4 6

103

Nurga tagant jooksid välja hulkuvad koerad.

Naine tõmbus seina äärde. Ei võinud iial teada, kes neist oli marutõbine. Siis kostis kauge sammude kaja.

Naine kuulatas. Need polnud poisi sammud.

Sammude kõmina lõikas läbi mootorimürin.

Nurga tagant lähenes auto. Naine tõmbas end pooliku vihmaveetoru varju. See võis olla ka miilitsaauto. Ta pidi leidma poisi enne kui mees või tema käsilased.

Paar tundi hiljem hakkas taevas helendama. Naise jalad olid väsinud. Kindlasti veritsesid villid, kuid sellele ei olnud praegu aega mõtelda. Inimesi oli rohkem liikvel ja majadest kostis uusi helisid. Korraga jooksis talle mööda tänavat vastu vanaldane naine. „Ärge sinna­poole minge, kotipoisid...” hüüdis ta naisest mööda joostes hoiatavalt. Naine seisatas hetkeks ja liikus siis poistekambale vastu. Ehk teadsid nemad midagi. Naine silmitses lähenevat poistejõuku, kotid õlul. Poistesalk hargnes naisele lähenedes kaheks.

Naine kissitas aovalgel silmi, et näha, ega neil pole seljas mõnda poisi riideeset. „Tere!” viipas ta neile tervituseks. Kotipoisid ei vastanud, kuid piirasid ta sisse. „Ega te nii pikka poissi pole näinud? Minu moodi?” küsis naine ja sirutas välja käe justkui mõõdu­puu. „Что, что?” kortsutas kõige pikem neist kulmu. „Ištšu maltšika,” žestikuleeris naine. „Moi sõn...”

Poisid vahetasid omavahel pilke, naise näos oli justkui midagi tuttavat. „У гаража стоял мальчик, 104

I L M A R

T A S K A

помнишь1 – „Tere!”” ühmas üks poistest jõugu­juhile.

See noogutas naisele ja küsis: „А что мы за это получим?”2

Naine tegi koti lahti ja võttis selle põhjast paari sukki. „Gde?” küsis ta ja vibutas sukapakki. Üks väiksematest poistest haaras kiiresti ta koti. „Подожди!”3 käratas talle kambajuht ja poiss andis naisele koti tagasi. Pealik näitas käega kätte suuna ja lausus: „Гараж... машины... понимаешь?”4 Üks poistest tegi auto häält.

Naine taipas ja noogutas pead. Ta andis poisile paki sukki, ütles: „Suur tänu!” ja tahtis edasi minna. „Секундочку, дайте вашу шляпу,”5 ütles kamba­ juht ja näitas sõrmega ta sinisele baretile. Naine võttis bareti peast ja ulatas poisile. Nüüd tegi ta kiiresti minekut. Ta ei vaadanud tagasi. Ainult kuulatas, kas talle keegi järgneb. „А мамочку ебать не хочешь?”6 küsis keegi poistest.

Kostis poiste itsitamist ja kambajuhi pragamist.

Kotipoisid liikusid edasi vastassuunas.

Garaaž, mõtles naine. Muidugi, seal on Pobeda!

Ta kiirendas sammu.

Garaaži juures seisis üks poiss, mäletad. ” (vn) Aga mida me selle eest saame? (vn) 3 Oota! (vn) 4 Garaaž… autod… taipad? (vn) 5 Üks moment, andke oma müts. (vn) 6 Aga emakest keppida ei taha? (vn) 1 2

P O B E D A

1 9 4 6

105

Mees teadis, et ta teekond on raske. Maast tuli lahti kangutada ja ümber pöörata iga kivi. Tuvastada iga riigi­ vaenlane... Taga otsida, jälitada, jälgida. Leida punkritest iga vaenlase sõdur, tõmmata loomaurgudest välja iga metsavend. Vastupanu oli visa, sest see oli eelkõige inimeste südames, kätteõpitud harjumustes, koolitatud mõttelaadis. Oli vaja sisse tuua uusi inimesi, sest vanadega ei saanud ehitada uut ühiskonda.

Ta istus autos ja läitis paberossi. Lihtsa, odava, kodumaise. Belomorkanali. Kuigi rahvusvahelise imperialismi eesmärgiks oli talle müüa välismaa sigarillosid, uputada maa Ameerika Coca-Cola või Prantsuse veini jõgedesse. Saksa autodega olid eesti poisid saanud juba sõita ja Saksa armees sõdida. Ainult et nad saadeti eesliinile, ilma ilutsevate sinelite ja uhkete püssideta. Eelkõige põlevaks suurtükilihaks.

Rahvusvaheline sõjatööstus oli pidanud vähem kui kolmekümne aasta jooksul juba kaks maailmasõda, püüdes hävitada kõik väärtused ja iga allesjäänud kultuuri. Ka sõjatööstus pidi teenima ja müüma oma tooteid nagu iga teinegi kapitalistlik firma.

106

I L M A R

T A S K A

Mees oli uhke, et võis istuda Nõukogude Pobedas ja mitte teenida mõnda rikast inglise perekonda, kellele kuulusid Rolls-Royce’id või Jaguarid. Ta oli ilusat elu näinud kodanlikus Eestis üksnes ajalehereklaamides, mitte seda aga ise tundnud. Tema lapsepõlv möödus isata, kes istus Eesti Vabariigi vanglas, ja ema nägi vaeva, et pesunaisepalgast elatada nii ennast kui oma poega. Ta oli üles kasvanud kitsikuses valel pool raudteerööpaid ja igatsusega vaadanud möödasõitvaid kaubaronge. Alles sõja puhkedes oli ta pääsenud ometi rongile, mis viis ta riikliku julgeoleku kõrgemasse kooli Pavlovski Possadi linnas.

Nüüd oli koitnud tema päev ehitada uut ühiskonda – võrdsemat, paremat, humaansemat. Selleks tuli võidelda iga hinge eest, iga väikese poisi teadvuse eest. Istuda siin garaažis ja teda päeva hakul oodata.

Mees sirutas käe välja ja vaatas kella. Osuti lähenes juba kaheksale. Mees oli kindel, et poiss tuleb. Sellest poisist saaks ehk asja, kui teda kasvatada. Kes seda peaks tegema? Emaga oli lugu raskem, otsustas ta.

Talle ei meeldinud, et naine oli juba teist korda ära jooksnud.

Hommik oli külm. Mees lülitas mootori sisse ja kruttis raadionuppu. Kogu salong täitus mahlakast muusikast. Mees muigas rahulolevalt. Ministeeriumi auto oli varustatud eritellimusel valmistatud raadioga.

Sellel autol ei puudunud midagi, mis oli olemas piiri­ tagustel autodel. Ainult tagumised kuullaagrid olid sisse pandud kuivalt, tavotiga määrimata... Igal pool P O B E D A

1 9 4 6

107

olid kahjurid, kellel puudus riikliku omandi tunne, soov luua paremat maailma.

Nüüd nägi ta värava taga tuttavat nägu. On ikka võrukael, mõtles mees. Lükkas käigu sisse, sõitis väravast välja ja tegi kõrvalistuja ukse lahti. Poiss veeres talle kaela nagu suur lumepall. Ta oli ilma jakita ja öisest külmast sinise ninaga, aga suu naerul nagu alati. „Kas öö ei ole matkamiseks liiga külm?” küsis mees nöökavalt.

Poiss puges talle külje alla, et sooja saada. „Mulle ei meeldinud Muraste poisid,” teatas poiss lakooniliselt. „Ainuke auto oli neil vana veoauto, millega sõidutati vaid kartuleid ja kapsaid.”

Mees muigas ja keeras raadio kõvemaks. Sealt tuli rütmikat svingi.

Naine jõudis hingeldades garaaži juurde sel hetkel, kui väravast keeras välja tuttav Pobeda.

Ta seisatas hinge kinni pidades ja teritas silmi.

Juhi kõrval oli näha väikest peanuppu. Jah, see oligi tema poiss. Elus ja terve! Jumal tänatud! Naist valdas joovastav rõõm. Ta hakkas instinktiivselt autole järele jooksma ja käega vehkima. Siis aga seisatas. Kui ta mu nüüd peale võtab, siis nõuab ta jälle allkirja või paneb mu vangi. Mida teeks aga poiss oma reeturist või vangist emaga? Koputajaks ei hakka ma kunagi.

Naine neelatas ja lasi käel langeda. Las nad sõidavad 108

I L M A R

T A S K A

praegu minema. Mees viib poisi jälle lastekodusse ja ma püüan ta sealt kuidagi kätte saada. Naine tardus paigale ja vaatas eemalduva Pobeda tagatulesid, kui see hetkeks pidurdas.

Ei tea, kas ta mind märkas, jooksis tal mõte läbi pea.

Mees nägi tahavaatepeeglist kõrvaltänavast välja ilmunud naist. Ta pöördus poisi poole ja küsis: „Kas sa ema oled näinud?”

Poiss raputas pead.

Mees vaatas uuesti naist, kes oli algul autole järele jooksnud, nüüd aga seisma jäänud. Ta surus kergelt piduripedaali ja mõtles, kas võtta ta peale või mitte.

Naine tundus hommikuvalguses ilus ka kurnatuna, kuid usaldada mees teda rohkem ei tahtnud. Ta on kaks korda minu eest ära jooksnud. Teeks seda kindlasti jälle.

Las jookseb nüüd minule järele. Minu käes on sööt!

Mees vaatas poisi poole ja ütles: „Ka mina pole teda juba ammu näinud.”

Poiss on paremast materjalist, otsustas mees ja vaatas seisma jäänud naist veel kord tahavaate­ peeglist. Huvitav, kas ta arvab, et ma teda märkasin?

Siis vilgutas ta suunatuld ja vajutas gaasipedaalile.

Naine nägi vilkuvat suunatuld ja siis veel süttivaid piduritulesid, kui auto pöörangul hoogu vähendas ja nurga taha kadus. Ta ohkas raskelt. Ta oli vaid paar minutit hiljaks jäänud. Nüüd oli poiss jälle läinud.

P O B E D A

1 9 4 6

109

Naine vajus hingeldades plangu äärde maha. „Sul on ainult kaks võimalust,” oli Johanna öelnud, „pöörduda miilitsasse või otsida poissi ise.

Mõlemal puhul võib olla sama tulemus: otsija leitakse varem kui otsitav, pannakse kinni või sunnitakse teiste järel nuhkima. Sind on võimalik šantažeerida.” „Sa oled juba samahästi kui surnud,” oli mees öelnud. „Sa oled varjanud rahvavaenlast. Miinimumkaristus oleks sulle kümme aastat vangistust parandusliku töö laagris.”

Naine teadis, et tal ei ole enam ametlikku homset, ta võib elada vaid peidus kellegi tagatoas, keldris, metsas. Sügis polnud kaugel. Kuidas oleks elada koos pojaga pika talve punkris? Kaua me suu­ daks niimoodi vastu pidada? Kas selle nimi oli elu?

Nad olid mehega arvanud, et enam hullemaks ei saa nende elu minna...

Ka kardinate taga pimedas toas oli olnud ometi elu, mida nad ei olnud osanud hinnata. Nad oleks võinud mehega rohkem armastada, hellitada oma väikest poissi, temaga rohkem mängida. Tunda rõõmu inimlikest puudutustest, teineteise elavatest pilkudest, vahetatud mõtetest, vanadest raamatutest, ragise­ vatest raadiolainetest. Nautida tassikest viljakohvi, suutäit kartuliputru, sõõmu suitsust õhku, lihtsat tead­ mist, et nende soontes pulbitseb veri, olgugi et nõrgalt ja peaaegu kasutult... Nad polnud suutnud. Polnud hinnanud oma perekonna kooslust. Oma kingitud 110

I L M A R

T A S K A

varju­elu. Nad olid vaid pahuralt süüdistanud maa­ ilma, teineteist ja iseend. Märkamata tühjeneva klaasi põhjas veel sillerdavat vett. Kas ta suudaks seda nüüd?

Kuid nüüd oli see kadunud kui ärasõitva Pobeda tagatulede valgus.

Tal oli alles ainult tema ise. Põgenev naine. Ilma eilseta ja homseta. Sest oma hinge ja südame­tunnistust ei oleks suutnud ta müüa. Mitte millegi nimel.

Vabadus­võitleja poeg ei vajanud äraandjast ema.

Naine tõstis silmad mustalt asfaldilt taeva poole.

Seal liikusid täna muretud valged varahommikused pilved. Nad lihtsalt liikusid sinisel taustal. Liikusid.

Perpetuum mobile.

„Kas sa rongiga oled kunagi sõitnud?” küsis onu poisilt mõtlikult. „Mitte veel,” vastas poiss. „Rongid sõidavad kiiresti ja vaikselt,” ütles onu. „Vagunisaatja toob aga magusat küpsist ja suhkruga teed...” „Kahju, et autos küpsist ei ole,” lausus poiss. „Autos ei saa teed ka keeta,” muigas onu. „Mulle meeldib autoga sõita, aga rongiga on veel põnevam...

Vedur ajab ohkides suitsu välja, kuid jõudu on tal palju. Ja kui ta hoo sisse saab, siis veerevad vagunid mööda siledaid raudrööpaid vuhinal järele...”

Onu kõigutas pead ja naeratas endamisi. „Vahva on kihutada läbi metsade ja külade. Soojas vagunis, P O B E D A

1 9 4 6

111

küpsis suus...” Siis pöördus ta poisi poole: „Kas sina reisima ei tahaks minna?”

Poiss vaatas onule huviga otsa. „Oleks nii põnev näha uusi kohti. Teistsuguseid linnu ja inimesi...” jätkas onu unistavalt. „Aga mis mu ema ütleb?” küsis poiss. „Kui su ema välja ilmub, siis võin ta sulle järele saata,” lausus onu lahkelt.

See võib-olla sobiks, mõtles poiss kõhklevalt. „Võib-olla läks su isa ka Venemaale, paljud lähevad...” lausus onu mõtisklevalt ja kehitas õlgu.

Isa oleks ka tore näha, arutles poiss. „Kas sa tõesti arvad, et ta on Venemaal?” „Praegu lähevad sinna paljud, kellele siin ei meeldi.” Onu patsutas käega beeži rooli: „Pobeda on ka sealt pärit. Seal on suur vabrik, mis toodab neid järgmisel aastal juba tuhat tükki aastas.”

Poisi silmad lõid särama. Ta oleks tahtnud endale ka niisugust autot. „Mul oleks hea meel, kui sa õpiks veidi vene keelt,” leidis onu. „Siis sa saaksid ka mind aidata.”

Poiss noogutas pead. „Kui sa tagasi tuled,” pilgutas onu silma, „hakkame koos põnevat tööd tegema...”

112

I L M A R

T A S K A

Alani auto oli peatunud teatrimaja ees, kus pidi kohe algama heategevuskontsert sõjaveteranide toetuseks.

Vana Jaguari uks avanes vaikse klõpsatusega, nagu varjaks ta häbelikult oma liikumist öösse. Alan sirutas jala ettevaatlikult välja, et mitte lompi astuda, kuid Strandil vulises vihm segamatult rentslisse, lompe tekitamata. Polnud mõtet vihmavarju lahti teha, sest teatri sissekäik oli kaitstud tuledest ääristatud katusega.

Alan astus niiskele punasele vaibale ja sisenes kiirel sammul läbi hästi valgustatud lahtiste kutsuvate uste. Ta otsis pintsaku põuetaskust valgele postkaardile trükitud kutse. Mustas livrees uksehoidja juhatas ta oma kohale äärmises loožis ja sulges tema järel kiiresti ukse. Ta näis olevat üks viimaseid saabujaid.

Rahvas istus parfüümidest ja märgadest riietest tekkinud aurus ning plaksutas käsi. Lavale ilmus hea­ tegevusühingu esidaam uhkes kirsipunases kleidis, mis justkui sümboliseeris haavatute tarretanud verd.

Ta alustas peenel toonil: „Ladies and gentlemen, welcome to our annual P O B E D A

1 9 4 6

113

charity gala honouring the men in uniforms who were fighting for King and Country...”1 Niisugustel hetkedel oli mugav meenutada sõda ja annetada halva südametunnistuse helduses. Siin ei lõhnanud kaevikute järele. Alan oli olnud Esimese maailmasõja lõpuaastail noor rindereporter.

Hakklihamasin oli teda säästnud, ta pääses vaid paari kriimustuse ja kerge peapõrutusega, mida tekitas varisev staabikatus. Uskumatult kiiresti oli maailma mälu kustutanud kõik hirmutavad sõjapildid, nagu amputeeritud jäsemed või mürkgaasist pimedaks jäänud mehed, ja tormanud järgmisse sõtta. Nüüd oli ka see sõda lõppenud. Tõsi, aatomipommipilvega Jaapani kohal, mis aga Inglise õhku ei rikkunud. Ehk unustatakse ka see kiiresti. Alan ühines uue käteplaginaga. Leegitsev leedi liugles lavalt minema. Raske sametine eesriie paljastas tiibklaveri ees märksa õhulisemas kostüümis lauljatari ja smokingis klaverisaatja.

Ehk õnnestuks tal korraldada ka Johannale mõni seesugune heategevuslik esinemine? Sellistel üritustel osalemiseks ei olnud ehk konkurents nii karm kui ooperimaja rollidele, mõtles Alan. Ta peaks rääkima BBC muusikaosakonna juhiga, kes tunneb kindlasti mõnda agenti. Kuid Johanna esinemisest siin oli möödas juba kuus aastat. Sõda oli pühkinud ära kulDaamid ja härrad! Tere tulemast meie iga-aastasele hea­ tegevuskontserdile, mis on pühendatud meie sõjameestele, kes on võidelnud kuninga ja kodumaa eest. (ingl) 1

114

I L M A R

T A S K A

tuurisidemed Eestiga, ka publiku muusikalise mälu.

Sõjaeelne maailm oli pommitamistest kildudeks purunenud ja neid puslekilde polnud sugugi kerge uuesti kokku panna.

Alan kuulas soprani püüdlikult keskpäraseid trillereid ja mõtles, et kui olukord Ida-Euroopas tõesti nii hulluks on läinud, nagu Simoni julgeoleku raporti­ test võis uskuda, siis peaks ta Johanna päästma.

Vähemalt ühe inimese. Kui Inglismaal ei õnnestunud päästa tervet maad või rahvast, siis võiks päästa vähemalt ühe hinge. Kas see oleks Alani panus, paadunud vanapoisi uus missioon?

Alanile meeldis kord, tema hästi sisustatud ridamajakorter, kus poole sajandi vältel polnud keegi tema rahu püsivalt rikkunud. Talle meeldis tema maailm, kus mured ja sõjatuuled sai summutada polsterdatud seintega helistuudios. Probleemid võisid paiskuda eetrisse, kuid mitte tema isiklikku elusfääri. Ja ometi oli see nüüd juhtunud. Tal tuli langetada otsus. Nii mugav oli olnud põgusateks armukohtumisteks teineteise elusse tungida ja siis jälle tagasi kodurahusse taanduda. Ka armastuses vajas Alan puhkust, oma privaatset territooriumi. Johannale oli see samuti sobiv. Ka tema kirkad etteasted vajasid vahepeal lavataguseid hetki. Rahu, lõõgastust, jõuvarude taastamist. Nad olid mõlemad vaatamata oma töö haardele ja väljapaistvusele introverdid, üksiklased, egoistid. Paadunud vanapoiss ja vanatüdruk. Oh õnnetust! Ja nüüd tundsid nad teineteisest P O B E D A

1 9 4 6

115

puudust. Vähemalt Alan arvas seda nüüd ja praegu.

Ta ei talunud enam üksindust.

Muusika rullus lainetena läbi saali. Lauljatari vahetas välja kvartett. Mozarti Elgar. Kas tundedki võivad vahelduda nagu muusika? Ei, arvas ta. Tema tunded oli proovile pannud juba sõda ja nii Saksa kui Vene esimene okupatsioon. Siis liikusid vähemalt kirjad ja helisesid telefonid, mida kindlasti samuti kuulati pealt. Uus Nõukogude okupatsioon ähvardas läbi lõigata viimased kommunikatsioonikanalid, viimase armastuse sublimatsiooni. Tuli langetada mingi otsus, enne kui polnud hilja. See eriline ja ootamatu päikesekiir, mis tõi talle küpse ea armastuse, nii haavatava ja valuderohke, oli kustumas.

Laval saavutas muusika crescendo ja viiulid saagisid Vivaldi tükkideks. Alan otsustas saatusele kinda visata ja reisiks külmale maale ettevalmistusi tegema hakata. Homme helistab ta välisministeeriumisse, kultuuriministeeriumisse, heategevusühingusse, Vene saatkonda, räägib veel kord Simoniga...

Johanna majas oli bridžiõhtu. Perenaine ja ta sõbrad istusid suure mahagonist kaardilaua taga. Nad kõik lõhnasid kopituse ja naftaliini järele, sest Johanna oli käskinud neil õhtuseks kaardimänguks vanad head riided selga panna. Justkui aasta 1939 ei oleks vahetanud numbrit. Ei olnud siin majas ruudulisi 116

I L M A R

T A S K A

särke, puhvaikasid ega joodud ka teed klaasidest, alumiiniumlusikas silmaaugus. Tööliste ja talu­ poegade diktatuur ei olnud siia veel jõudnud. Jumal tänatud, mõtles Johanna, kuigi tal istus keldris juba põgenik.

Johanna piidles oma sõprade galeriid justkui varjatud kõverpeeglist. Tema tänase mängu partner ja kauaaegne kolleeg Estonia lavalt, bariton David, säras vaatamata oma kogukusele endises sarmis.

Vastas­paaris mängiv kunstnik nägi seevastu välja, nagu ta oleks juba paar korda edutult enesetappu sooritanud. Johanna pööras pilgu oma kirjanduslikule sõbrale. Kirjanik Villemil olid äraolevad lühi­ nägelikud silmad, nagu veedaks ta suurema osa ajast kuskil teises, paremas galaktikas. „Paku edasi,” katkestas bariton Johanna mõtte­ lõnga. Ta vilkad pruunid silmad püüdsid Johannas mängulusti ärgitada. Kuid Johanna oli hasardist kaugel. Kas ma peaksin end kaitsma või tegema pette­ manöövri? mõtles ta oma kaarte silmitsedes. „Küll sa oled täna hajameelne, kallis,” märkis vastasmängija Villem armastusväärse kriitikaga. „Oh, mul on täna raske keskenduda,” vabandas end Johanna ja libistas sõrmede vahelt välja padaemanda. „Kehv kaart, aga ma toetan.” „No mis su peakeses siis liigub? Mis sulle rahu ei anna?” küsis nüüd ka kunstnik. „Ah, muretsen oma õepoja pärast. Laps on kaduma läinud. Ma ei tea, kust teda otsida...” selgitas P O B E D A

1 9 4 6

117

Johanna, mõõtes jälle kahtleval pilgul oma külalisi.

Kas keegi neist võiks olla abiks?

Mehed ohkasid kaastundlikult. „Kodutuid lapsi on kõik kohad täis,” nentis kirjanik Villem, kes teadis, mida tähendab kodutus. Ta elas juba mitmendat aastat erinevate sõprade juures. „Ega teil kedagi tuttavat kuskil miilitsas ei ole?” küsis Johanna ettevaatlikult silmi tõstes ja ämblikuna kombitsaid oma kärbeste keskel harali ajades. „Ega punases miilitsas ei ole küll,” vastas kirjanik ja pöördus vaikiva kunstniku poole: „Kas riiklik julgeolek ei ole sinult veel mõnda portreed tellinud?”

Kunstnik tegi jahmunult suured silmad: „Minult?” Pärast hetkelist pausi vastas ta ise: „Minult nad ei telliks, neil juba oma sotsrealistide koolkond koos... need, kelle pildid varem näitusele ei jõudnud.”

Ta pööras oma palju kannatanud pilgu Johannale: „... aga lapse kadumine on kole asi.” „Kuule, aga räägi meie endise lavatöölisega,” plahvatas baritonile pähe võimalik lahendus. „Ta on meil nüüd ju politruk ja direktori asetäitja... see sinu austaja!”

Johanna tegi näo, nagu ta ei taipaks, mis austajast on juttu. Kas nad tõesti edutasid Aksli direktori asetäitjaks, mõtles ta ja küsis: „Kes siis lavatöölistest punanurka on jõudnud?” „Aksel! Ta tegi sinu jaoks ju alati kõik,” žestikuleeris bariton kaartidega. „Mäletad, ehitas sulle „Carmenis” omaette trepi ja kandis „Jevgeni 118

I L M A R

T A S K A

Onegini” peaproovis su kleidi sleppi, et see ei määrduks...”

Johanna kõigutas vaid pead. „Puusepad juhatavad nüüd vägesid ja endised väejuhid on metsas.”

Ei hakka mina nende laulu laulma, mõtles Johanna, aga külla võin ma ju minna, et imetleda vulgaarsuse võidukäiku ja kirjavigu uutel plakatitel.

Kuigi ta ei tahtnud siit Kadrioru lossipargi igivanast kaitsvast rüpest välja pugeda. Siinne sümmeetriliselt planeeritud park lõi illusiooni elegantsi ja kultuuri jäävusest. Justkui mängiks ikka veel lossis barokkmuusika ja inimesed sätiksid ballile minekuks selga uhked rõivad. Kuid Johanna teadis, et seda ei toimunud enam isegi Estonia laval. Kostüümiosakond oli täistabamuse saanud. Kostüümide asemel oli ainult pommitustolm. Ehk seisid Carmen, Tosca, Madam Butterfly ja Tatjana vaimudena tühjuses ning ikka veel ootasid? Johanna raputas pead. Enam ei olnud kuulda litrite kahinat Carmeni kleidil. Kraavitööl oli ta koos teatrirahvaga käinud juba 1941. aastal. Juba siis olid ilmunud kostüümivisandite kohale koridoriseinal reproduktsioonid Dzeržinskist, Molotovist ja isakesest Stalinist. Ei tahtnud ta uut isakest, ta süda nuttis taga vaid vana isamaad.

Johanna vaatas veidi kulunud juugendlikke kaarte enda käes: „Kaart lihtsalt ei käi!” „Näib, et ei käi jah täna,” kehitas bariton õlgu. „Bridž nõuab fantaasiat, aga neljakümne neljanda P O B E D A

1 9 4 6

119

aasta pommirünnaku ajal sai mu fantaasia pihta,” nentis kirjanik ja asus punkte kokku arvestama.

Bariton võttis pintsakutaskust kokkumurtud paberi: „Vaadake, missuguse lendlehe ma täna sain!”

Mängurite silmad elustusid ja lendleht käis käest kätte. Sinna oli trükitud: Eestlased!

Kogu maailmas suureneb iga päevaga liikumine Nõukogude katku vastu.

Meid ei jäeta üksi!

Pääsemine ei ole kaugel!

Vabaduskoondis Meeleolu pingestus ja kõikide näole valgus nähtamatu valguskiir. „See on vist metsavendade tehtud. Näib olevat kartulitempel,” lahkas kunstnik õhinal lendlehe teostust. „Kui hea, et vabadusliikumine pole surnud,” elavnes kirjanik Villem. „Kuigi tundub, et Churchill ja Roosevelt on meid maha müünud.” „Ei,” raputas kunstnik pead, „Atlandi harta järgi peaksime tagasi saama oma sõjaeelse iseseisvuse ja piirid.” Ta kargas laua tagant püsti ja jätkas tuliselt: „Maailma üldsus ei saa ju meie suhtes silmi kinni panna!”

120

I L M A R

T A S K A

„Võib-olla saavad mehed seal metsas oma raadio­ saatjatest paremat informatsiooni kui meie,” erutus ka bariton.

Kui hea, et meestel on jälle elu sees, mõtles Johanna. Ta tundis ka enda kiirenevat pulssi. „Lääs ei jäta meid,“ suskas ta meeste jutu vahele. „Abi oleks vaja kiiresti, sest iga päev arreteeritakse kedagi,” kuulutas kunstnik ärevalt. „Uusasukaid aga tuuakse asemele, et rahvast segada!” „Jah, nad loodavad, et segunenud rahval pole identiteeti... et nii on meid kergem valitseda,” nõustus kirjanik. „Aga nad ei tunne meid...”

Lootus oli täitnud ruumi nähtamatu elektriga. Õhk oli liikuma hakanud ja pühkinud minema isegi naftaliinilõhna.

Mees istus oma kabinetis ja lehitses teistest osakondadest talle saadetud arreteerimis- ja läbiotsimisordereid. Neid oli palju, erinevate paragrahvidega. Osa võis oodata ees mahalaskmine, teisi vangla või värbamine. Hämmastav, et rahvavaenlasi on nii palju. Mida nad loodavad? Ikka mingit hartat või treaty’t? Ikka korra muutust? Kuidas nad aru ei saa, et maailm on juba ümber jagatud. Iga võitja on saanud oma tüki. Ja Eesti on nii väike tükk, et keegi ei hakkaks selle tüki pärast uuesti sõdima.

Ta vaatas lendlehte oma laual.

Vabaduskoondis? Küll on idealistid! Trükivad P O B E D A

1 9 4 6

121

metsas lendlehti ja voolivad taskunugadega puust templeid. Koguvad andmeid, keeravad salaja oma raadiosaatjate nuppe. Milleks? Lääs vajas neid vaid õõnestustööks. Eesriie oli neile märkamatult ette tõmmatud. Nüüd on teine aeg ja ajaga tuleks kaasa minna.

Mees süütas paberossi ja tõmbas vänge pahvi.

Ta luges veel kord lendlehte oma laual ja pani selle külge kinnitatud ankeedile oma pookstavid alla.

Sinna tuli veel ka teistelt allkirju koguda. Käputäis mehi kuulab metsas lääne propagandaraadiot ja arvab, et moodustavad oma diviisi! Kus nad sellega võitlevad, missugust küngast või järve piiravad? Järg­ mise künka taga on jälle suur ja lai Venemaa. Kui gloobust või maakaarti ei ole, siis vaadaku vähemalt ringi. Silmapiirist silmapiirini laiub Nõukogude Liit.

Ja väljaspool seda on nüüd kõik piirid kinni. Saagu aru, et nende lahing on lõppenud.

Mees tõstis mõtisklevalt pilgu paberitelt. Vaen­ lased ei alusta kunagi sõda uuesti samas kohas, mõtles ta. Otsivad kindlasti uusi söödamaid. Aasias, Aafrikas... Temal aga oli vaja võidelda nüüd eelkõige sisevaenlastega.

Anna ilmus uksele ja katkestas ta mõttelõnga. „Mis ma su poisiga teen,” küsis ta. „Kas saadame tapiga nagu teised?”

Mees muigas, vajus mõttesse ja vaatas tüdrukule oma siniste silmadega otsa. „Tead mis,” otsustas ta, „uuri meie raudteeall­ 122

I L M A R

T A S K A

üksusest järele, kes töötab Moskva rongi peal. Saadaks ta korraliku rongiga, platskaardipiletiga...”

Anna kergitas üllatusega oma teravalt välja joonistatud kulmukriipse ja noogutas.

Mees jätkas pärast pausi silmi tüdrukult tõstmata: „Tore poiss on, eks ole? Kasvatame tulevast kaadrit! Ehk saab tast asja?” „Hästi,” lausus Anna ja kadus ukse vahelt.

Kas minulgi on nõrk koht? mõtles mees. Ka Lenin oli armastanud lapsi.

Johanna lükkas ukse pärani lahti. Ikka ei olnud ta veel õppinud ukse vahelt piiluma. Lävel seisis ta muserdatud poolõde. Ta silmad põlesid ja silma­ alused olid muutunud veelgi mustemaks. „Lastekodudes teda pole.” „Lõpeta ometi. Sa ei saa teda lõpmatult laste­ kodudest otsida,” ütles Johanna ja võttis naise kätest kinni. „Mul on hea meel, et sa ise veel omal vabal jalal liigud.” Johanna talutas õe kättpidi kööki. „Tule, ma teen sulle tassi kuuma teed.” „Ma tahan ainult klaasi külma vett,” ütles naine ja vajus kööginurgas toolile. Nüüd oli ta jõud lõplikult raugenud.

Johanna võttis puhvetkapist jääkristalli meenutava veeklaasi, keeras kraani lahti ja lasi veel joosta.

Ta on surmalaps, kui ta niimoodi ringi uitab, mõtles ta. Nüüd oli veejuga läbinud torustiku ja muutunud P O B E D A

1 9 4 6

123

külmaks. Johanna torkas klaasi veesambasse ja pöördus poolõe poole: „Saa ometi aru, et kui nad su leiavad, siis pead sa hakkama nuhkima või lähed Patarei vanglasse.” Ta sirutas käe välja ja ulatas õele veeklaasi. „Joo külma vett. Kuigi sul on vaja hoopis külma pead.”

Naine haaras klaasi ja rüüpas ahmides. „Ma pean minema ja selle kaabaka üles otsima,” lausus ta vett puristades. „Ma tean, kus ta Pobeda pesitseb.” „Braavo! Ja seda ta just ootab,” lõi Johanna teatraatselt kaht kätt kokku. „Siis sa oledki neil käes. Ja seejärel tõmbab ta sind läbi kogu oma julgeoleku­ polguga.” Ta tegi tähendusliku mõttepausi ja tõstis käed taeva poole. „Ja siis keeldud sa ikka nende heaks töötamast ja sind lastakse maha. Ja mis on sellest kasu su kadunud pojal?”

Naine surus huuled kokku ja vaatas talle suurte silmadega otsa. Justkui uskudes ja samas mitte tahtes uskuda. Ta nuuksatas.

Johanna ohkas sügavalt ja pööras pilgu aknast välja. Akna taga olid sirelid õide puhkemas. Nende õitsemine oli üürike kui ilutulestik. Kuid seda jahmatavam keset koledat aega. Johanna tõmbas sügavalt hinge nagu enne otsustavat aariat. „Ma hakkan ise poissi otsima. Sina aga lähed magama. Ja kuna sa nii kipud vanglasse, siis võiksid veel harjutada magamist all keldris.”

124

I L M A R

T A S K A

Balti jaam kandis endas ikka veel sõja jälgi ja ainult osa jaamahoonest oli taastatud. Selles oli tuule­ tõmbust ja närvilist ruttamist. Oli neid, keda oodati, ja neid, keda saadeti. Oli pisaraid, pisikuid, viiruseid ja ajaproovile pandud armastust. Oli kerjuseid, kodutuid, kotimehi ja ülikonnas parteifunktsionääre, kes kiirustasid rongile. Kuna Moskva oli 13. aprillil tühistanud sõidulubade süsteemi, tabas Eestit sisserändajate voor. Nüüd võis igaüks liikuda Nõukogude Liidus, kuhu iganes soovis.

Poiss astus Anna käest kõvasti kinni hoides läbi Balti jaama ootesaali. Ta uuris huviga avarat jaamahoonet, kus sagisid suurte kohvrite ja kottidega inimesed.

Nad liikusid edasi perroonile, kus inimesed otsisid kiirustades oma vagunit, embasid, nutsid ja lehvitasid poolavatud rongiakendest. „Onu muretses sulle koha heale rongile.” Anna kummardas pea alla ja puuris oma silmad poisi silmadesse. „Sa ei jookse ju jälle minema?”

Poiss vaatas talle otsa ja raputas pead. „Sa kuulad vagunisaatja korraldusi,” jätkas Anna rangelt, „aga kui sa ära kaod, siis püütakse sind kinni ja saadetakse tapiga nagu vange.” „Aga kui mulle seal ei meeldi?” küsis poiss. „Onul on sinuga suured plaanid. Kui sa tahad saada kangelaseks, siis sa ei küsi endalt, kas meeldib P O B E D A

1 9 4 6

125

või ei meeldi. Sa lihtsalt õpid. Kõik lapsed peavad kooli minema. Sinul on vedanud, sa saad minna erilisse kooli – kolooniasse.”

Punase mütsiga jaamaülem kiirustas neist mööda. Vagunisaatjad seisid rongiuste juures ja kontrollisid pileteid.

Nad suundusid vaguni number 4 juurde, kust astus välja suur ja tugev vagunisaatja, munder seljas ja huuled punaseks värvitud. „Kas see on vagun, mis läheb Moskvani välja?” küsis Anna. „Jah, Petseris haagitakse meid ümber.” „Tõin teile poisi, kes sõidab üksinda,” ütles Anna ja sakutas poissi varrukast. „Jah, sain korralduse,” vastas vagunisaatja reipalt. „Kandke ette, kui ta kohale jõuab. Hoidke tal palun silma peal. Tal on kombeks ära joosta,” ütles Anna ja krimpsutas poisile nina. Siis lehvitas ta ja tegi minekut. Poiss vaatas talle hetkeks nukralt järele ja pöördus siis turjaka vagunisaatja poole. „Kas suhkruga teed ja küpsist saab?” küsis poiss. „Aga muidugi, mul juba samovar köeb,” vastas vagunisaatja ja lükkas poisi vagunisse. „Kõigepealt laadime kodanikud reisijad peale, hakkame liikuma ja siis tuleb teekene...” Ta nügis poissi enda ees läbi kitsa koridori ja seisatas siis ühe ukse ees. „Siin on minu kupee.” Ta võttis taskust võtme ja keeras ukse 126

I L M A R

T A S K A

lahti. Sealt tulvas vastu pahvak kuuma õhku ja paistis tõeline samovar. „Täna on meil küpsiste asemel barankad,” ütles vagunisaatja ja võttis klapiga sahtlist nööri otsast ümmarguse baranka. „Kas need on magusad?” küsis poiss. „Koos teega väga,” ütles tädi. „Sina saad oma baranka juba varem kätte, kui sa nüüd ilusti maha istud.”

Inimesed ummistasid vahekäiku ja sättisid end kohtadele. Vagunis olid kahekordsed narid. Vagunisaatja näitas poisile kätte aknaäärse istekoha. „Istud praegu siia, hiljem ronid üles magama.”

Rong jõnksatas ja liikus paigast. Saatjad akna taga hakkasid rongiga kaasa jooksma ja lehvitama.

Kuigi poisil polnud kellelegi lehvitada, viipas ta rõõmsalt kõigile mahajääjatele.

P O B E D A

1 9 4 6

127

Mees istus hämaruses oma kontoris ja mängis sulepeaga. Ta sõrm sai tindiseks ja ta haaras kuivatus­ paberi järele. Ta nühkis sellega ka musta lakiga kaetud sulepead. See oli tehtud mingis peenes vabrikus. Peaaegu käsitöö. Tüdrukud itsitasid ukse taga. Sekretäril polnud samuti töömeeleolu. Annal ei olnud seda peaaegu mitte kunagi. Kuigi tööd oli palju. Vaja oli imbuda metsavendade sekka, provotseerida pealinna kirjanikke, leida kahjurid vabrikutes. Ja kui neid polnud, tuli neid tekitada. Et ei kaoks valvsus. Hirm.

Mees kehitas end toolil. Vaatamata sametkattele oli see kõva. Kõik tundus kõva, isegi ta riist.

Kutsuks Anna kabinetti, katsuks ta siidisukka, libistaks käega üle põlve. Kõik temas oli lõtv, nagu ta iseloom. Mitte nagu poisi emal, kes oli ikka veel kadunud. Miks ma tema peale mõtlen, küsis endalt mees. Naisi on palju ja enamiku neist suutis ta vallutada varem või hiljem. Miks ei läinud see naine meelest? Kas sellepärast, et ta minema jooksis? Pani plehku kiiremini kui teised. Kas kaugele? Kui kau­ gele? Ei, sellel naisel oli lumikellukese lõhn. Temas 128

I L M A R

T A S K A

oli midagi külma ja puhast. Ta ei õitsenud nagu sirelid või roosid, kohe valmis õielehti langetama ja sind enda lõhnaga hullunult mässima. See naine ei tahtnud teda vallutada, temas polnud üleküpse maa­ sika magusust ja mahlasust. Ka mitte läägust. Ta oli lumikelluke, mis õitses tagasihoidlikult külma ilma kiuste. Ta oli sünnitanud rahvavaenlasele poja, vaen­ last mitu aastat peitnud ja lõpuks kaotanud. Ja ometi oli ta valmis uuesti õitsema. Kui mehed olid aplad, siis naised arusaamatud oma surematus romantikas.

Või otsisid nad alateadlikult kaitset, turvalisust maa­ ilmas, kus seda polnud? Lootus sureb viimasena või kuidas see oli?

Mees tõmbas kirjutuslaua alumise sahtli lahti ja võttis kiirköitjate vahelt välja naise toimiku. Seal olid esialgu vaid käsikirjas märkmed, ilma templite ja numbriteta. Kas annaks materjali Annale trük­ kida? Siis saab see registreeritud ja ametliku käigu.

Siis püütakse ta kinni, kuulatakse üle, töödeldakse kindlasti... Ei, otsustas mees, ootan veel paar päeva.

Talle oli juba ette kantud, et naine oli otsinud oma poega lastekodust. Lõpuks tuleb ta poissi siit otsima.

Oma nutikat ja kena poega. Selleks ajaks on poiss juba kaugel. Mees kujutas ette, kuidas poiss sõidab rongis keset Venemaa avarusi, silmad säramas uuest ümbrusest. Peagi saab ta ka külma duši. Pole viga.

Karastub. Õpib distsipliini. Mehistub. „Anjuša,” hüüdis mees.

Hetke pärast ilmus Anna uksele.

P O B E D A

1 9 4 6

129

Mees piidles teda hetke, vallandades Anna silmades kelmika ootuse. „Kui poisi ema peaks välja ilmuma, siis saada ta kohe minu juurde,” ütles mees töiselt.

Anna kergitas mõtlikult kulmu ja köhatas. „Jätan meelde,” lausus ta pettunult.

„Mitu korda pean ma sulle ütlema: sina ära enam välja mine,” ütles Johanna õele. „Mitte kunagi?” küsis naine. „Siis lähed, kui tuleb teine riigikord.” „Kunas?” turtsatas naine.

Loodan, et ikka veel sinu eluajal, mõtles Johanna oma õde silmitsedes ja lausus: „Varsti.”

Ta oli vilets valetaja, aga hea luiskaja.

Naine raputas uskumatult pead ja hakkas kingi jalga panema.

Ta ei kuula mind niikuinii, mõtles Johanna, üks­ kõik, mida ma ütlen. Võiksin siis öelda juba midagi optimistlikku, elujaatavat. „Ma arvan, et lääs ei jäta meid,” ütles Johanna õde ainiti silmitsedes. „Ka Alan ei jäta mind siia virelema. Algul tuleb ta raadiolainete kaudu, hiljem materialiseerub. Astub lihtsalt raadio­ kastist välja.” Johanna hääl oli võtnud mažoorse tooni. Õe nägu aga tundus muutuvat sellest veelgi kurvemaks.

Kõige hullem on tulutu trööst, mõistis Johanna ja võttis õe saapaninast kinni.

130

I L M A R

T A S K A

„Las mina tegutsen. Ma lähen teatri politruki jutule, tal on ehk tutvusi. Sina istu siin. Puhka, kuula muusikat. Loe raamatuid. Hari end.” „Sa tahad öelda, et ma olen rumal.” Paus lõhestas õhu. „Olengi. Et lõksu langesin,” lausus naine ja pööras pea ära.

Johanna silmitses teda kaastundega. Aga lohutus oli sama hall kui hiirnaine tema ees. „Ei, veel oled sa urus peidus. Aga lõksud on uru ees. Kõikjal, kuhu me ka ei vaataks.”

Naine vabastas oma jala Johanna haardest. Ta tõusis püsti, pani rätiku pähe ja astus uksest välja.

Ees ootas järjekordne retk mööda öiseid tänavaid. Sihitu otsimine.

Poiss vaatas põnevusega aknast mööda vilksatavaid pilte. Neid linna aguleid ei olnud ta selle nurga alt veel kunagi näinud. Raudteevall oli linnatänavatest kõrgemal ja poiss võis heita pilgu võõrastesse hoovidesse, vaadata isegi kellegi võõra tädi tuppa, kus kardinad ees polnud. Aeg-ajalt looritas pilku vaid vedurisuits, mis pahvakutena akna eest mööda liugles, justkui valged pilved oleksid taevast alla laskunud ja nüüd rongiga võidu kihutanud. Onul oli õigus: rongiga on tore sõita. „Tšuh-tšuh-tšuh!” kostis veduri ähkimine, kui kõrv vastu akent suruda. „Tšaiku! Teekest, kuuma teed!” hõikas vaguniP O B E D A

1 9 4 6

131

saatja, kes kõndis kõikuvas rongis harkisjalu, üksteise vastu klirisevad teeklaasid käes. Ta sõrmed olid ükshaaval klaasialuste teraskõrvadest läbi pistetud ja nii võis ta nagu sajajalgne oma jalgu igas suunas laiali ajada. Kummaski käes loksus tal kolm auravat klaasi.

Poisi nägu elavnes veelgi. „Mulle!” hüüdis ta kõlava häälega ja lisas: „Nüüd palun koos küpsisega!” „Kolm rubla,” õrritas teda vagunisaatja, paljastades oma särava kuldhamba. Ta pani poisi ette aknaalusele lauale teeklaasi, aga ei mingeid barankasid rohkem. Kolm rubla, mõtles poiss. Kust neid küll saada? Ta uuris enda vastas istuvat lõõskava ninaga kõhetut reisijat, kes rullis ajalehepaberist välja kuivatatud kalad. Mees murdis ühel pea otsast ja rebis kala tükkideks. Siis matsutas ta poisile suud. „Xочешь воблу?”1 küsis mees. „Kas küpsist pole?” küsis poiss ja naeratas kohmetult. „Возьми, возьми,”2 ütles mees ja pistis talle väikese kalatüki pihku. Poiss pani selle suhu. See oli kõva ja soolane ning lõhnas merevee järele, mis oli talle kunagi ujudes kurku läinud. Ta ei tihanud voblat välja sülitada ja lasi kalal suus ringi ujuda. „Вкусно!”3 itsitas mees ja pistis järgmise vobla­ tüki suhu. Kas see ongi vene toit, mida ma nüüd sööma Kas voblat tahad? (vn) Võta-võta. (vn) 3 Maitsev. (vn) 1 2

132

I L M A R

T A S K A

pean hakkama, mõtles poiss, teadmata, et oli õnnega koos ja lutsutas suus delikatessi.

Rong tasandas käiku ja jäi peaaegu seisma. Kuskilt eemalt helkis punase semafori kuma. Võib-olla laseme nüüd vastutulevat rongi läbi. Korraga kostis katuselt müdinat. Justkui kellegi jalad jooksid üle vaguni lae. Mis loomad need võivad olla, mõtles poiss.

Kas meiega sõidavad kaasa kassid või koerad? Või on puude okstelt rongi katusele teinud osava hüppe ilves?

Sest oravad ei teinud nii kõva häält. Sammud tulid ja eemaldusid. Ka voblaonu ja teised reisijad olid pööranud oma silmad üles katuse poole. „Kotipoisid,” arvas keegi.

Kas tõesti jälle kotipoisid, mõtles poiss ja tuletas meelde nende kiireid samme. Kas needsamad, keda ma tänaval kohtasin, või juba uued? Poiss tundis end siin rongis julgelt ja kindlalt. Ta teadis, et tal on kõvasti vedanud, et saab istuda soojas vagunis. Kuigi ta oleks tahtnud ka koos teiste poistega joosta üleval katusel ja hingata sisse suitsurõngaid, mis puhkisid end välja veduri korstnast.

Rong jõnksatas. Tšuh-tšuh, hüüdis veduri korsten ja lükkas raudrattad liikuma. Vedur lasi uljalt vilet ja sammud katusel vaibusid. Poiss arutles, kas kotipoisid lamavad nüüd külili või selili, sest püsti ei saaks nad ju enam seista, tuul viiks nad minema. Sest aina kiiremini kolksusid rööbastel rattad ja liipri­ vahed jäid aina lühemaks. Rong rappus kihutades libedatel rööbastel. Poiss rüüpas sõõmu magusat P O B E D A

1 9 4 6

133

suhkruga teed ja mõtles kotipoistele katusel. Nii saavad nad rongiga kaasa sõita ja keegi ei aja neid sealt minema. Vaevalt tahab vagunisaatjatädi siin pimeda metsa vahel ronida liikuva rongi katusele, et poistega tõrelda.

Akna taga hämardus ja vedur pahvis aina paksemaid pilvi tuulde. Rong õõtsus mõnusas rütmis oma tšuh-tšuh unelaulu lauldes. Vagun oli täis võõrkeelset suminat ja aken muutus reisijate hingeõhust niiskeks.

Siin oli soojem ja valgem kui kodus või lastekodus.

Metsad vaheldusid söötis põldude ja põlenud taredega. Eemal aasal sõid kaks kõhna lehma ja hobuse­ kronu. Ka neile oli kätte jõudnud uus õnnelik aeg, kui rohi tärkas, mürsud ei plahvatanud ja suvi aina lähenes.

Poisi silm vajus kinni, pea nõksatas ja ta nägi kuldselt kumavat lagendikku, mille kohal lendasid sätendavate tiibadega kiilid. Üks neist lendas otse rongi akna taga. Ta ütles: „Kui sul kurb hakkab, siis mõtle meie peale. Siis kasvavad ka sulle sätendavad tiivad ja sa võid õhku tõusta ning maailma kõrgustest vaadelda.” Kiil keerles lustakalt akna taga ja siristas: „Kõrgelt taevast paistab kõik imeilus. Maakera keerleb ja sätendab nagu vurr. Pead suutma vaid temaga kaasa pöörelda. Ei tohi seisma jääda!”

134

I L M A R

T A S K A

Alan istus BBC muusikaosakonna ukse taga. Ta oli võtnud kodust kaasa Johanna plaadid.

Hommikul oli ta helistanud kultuuriministeeriumisse ja mitmesse muusikaagentuuri. Abi polnud ta saanud kusagilt.

Ministeeriumis laiutati vaid kahetsevalt käsi.

Endiste Balti riikidega polnud ei koostöö­lepinguid, vahetusstipendiume ega mitte mingisuguseid kultuuri­ kontakte. „Me peaksime nende maade kultuuritöötajaid abistama,” oli Alan öelnud, „sest juba esimese Nõukogude okupatsiooni jooksul, ühe aasta vältel oli represseeritud ja Siberi laagritesse saadetud arvukalt muusikuid, kirjanikke ja kunstnikke. ” Kahjuks on ka kultuuriministeeriumi töös oma reeglid, oli Alanile sõbralikult seletatud. Tuli järgida paika pandud direktiive, kuidas kultuuridiplomaatiat teostada. Ka inglise maksumaksja raha rakendamiseks kehtisid eeskirjad. Ministeeriumi koostöö oli katkemas isegi Venemaaga, mis siis veel nimetutest satelliitidest rääkida.

P O B E D A

1 9 4 6

135

Muusikaagentuurid kurtsid halva konjunktuuri üle. Sõda oli laostanud nii kontserdisaalid kui publiku taskud. Tööd ei jätkunud isegi oma muusikutele, mis siis veel võõrastest rääkida. Kodutuid moosekante oli kogu linn täis. „Ja mis oli teie tuttava lauljatari nimi?

Johanna kes? Kahjuks ei mäleta, pole kuulnud...”

Tuleb teha Johannale reklaami, turundada tema nime, oli Alan otsustanud. Vähe on lauljaid, kes suu­ davad ilmekalt esitada nii Puccinit kui Wagnerit.

Lõpuks ometi avanes uks ja ta kutsuti sisse. Alan astus energiliselt üle läve ja naeratas võluvalt. „Armsad daamid, toon teile eetri jaoks suure­ pärast muusikat,” viibutas ta käes Johanna grammofoni­plaate. „Ja kas sul on litsents nende kasutamiseks?” küsis proua Hughes skeptiliselt. „Jah, mul on muusikute nõusolek,” vastas Alan peaaegu veenvalt. Väike hädavale ei varjuta eesmärki, mõtles ta. „Aga plaadifirma oma,” usutles osakonna terane töötaja. „Enne kui me midagi eetrisse laseme, peame õigused välja selgitama.” „Plaadifirmat enam ei ole,” konstateeris Alan. „Oh seda sõda,” kommenteeris proua Hughes mõistvalt. „Loodan, et ka firma järglased ei saanud pommitabamust? Õigused rändasid ehk ikka edasi?”

Alan raputas mornilt pead. „Ei ole plaadifirmat ega juriidilisi järglasi. Kõik on sõjatuultest minema pühitud. Kogu riik, kogu maa.”

136

I L M A R

T A S K A

Daamid vaatasid Alanile hämmeldunult otsa. „Paneme peale ja kuulame. Tasuta muusika!” innustas Alan musikaalseid daame. „Hoiame kokku BBC raha.”

Proua Hughes vangutas pead, kuid sirutas armulikult käe välja.

„Enne kui kuuleme reportaaži Tšehhi valimistest, teeme väikese muusikalise pausi. Teile laulab imeline hääl Estonia ooperimajast, mis kahjuks sai sõjas purustatud. See on ikka veel varemeis muidu nii kaunis gooti arhitektuuriga Tallinnas,” kuulis Johanna Alanit lausuvat.

Eetrisse paiskus Johanna hääl, tema Madam Butterfly kurb kutse. Johannal jäi hing kinni. Alan ei olnud teda unustanud. Ta oli oodanud peidetud salakoodi, kuid nüüd kaikus ta hääl avalikult Inglise raadios. Missugune ime, saatuse kingitus, mõtles Johanna ja tundis nuttu kurgus.

Johanna kuulis, kuidas ta laulis „Un bel di, ved­ remo levarsi un fil di fumo...”1 ja korraga sulas raudne eesriie üles.

Siis aga täitis mure uuesti ta südame. Ta laulis imperialistlikus raadios. Mis siis saab, kui seda kuulab ka bolševike partei keskkomitee, NKGB, Moskva Kreml? Sellele mõeldes kuulis ta kõrvus juba hingekellade helinat.

1

On kena näha suitsuvinet mere piiril sel kaunil päeval. (it) P O B E D A

1 9 4 6

137

Kas ta kutsutakse nüüd välja või saadetakse kohe vangilaagrisse? Kas ta saab veel täna öösel magada?

Või jääb ootama Musta Ronga mootori­mürinat, pidurite kriginat oma ukse ees?

Magada ei saa ta niikuinii, ka erutuse ja armastuse pärast mitte. Miks valis Alan just selle aaria?

Suitsuvine mere piiril? Kas tema laev on siiapoole teel?

Johanna surus lummatuna kõrva raadio valjuhääldi vastu ja tundis läbi riidekatte selle pulseerimist.

Hetkel ei olnud tal isegi kahju surra. Tema vaibuv aaria sulas üle Alani hääleks.

Nad ometi kohtusid.

138

I L M A R

T A S K A

Naine silmitses ärgates oma poolõde, kelle transformatsioon oli olnud täielik. Ta nägi jälle välja nagu ooperiteatri primadonna. Ta põsed olid ruužitatud ja ühte silma kattis kübara võrkjas loor. „Ma pean end nüüd kokku võtma, et valmistuda negatiivseteks emotsioonideks tänaval,” lausus Johanna siidsalli iseteadvalt kurgu ümber kohendades. „Võta seda nagu ooperilava,” soovitas naine. Ta tundis piinlikkust, et vajas jälle oma vanema õe abi.

Isa oli Johanna maha jätnud enne õe sündi. Nüüd oli isa Rootsis ja ilmselt pahane, et tütred polnud talle järgnenud. Kuid tütred oli suured ja neil oli oma elu, mis just nüüd oli karile jooksnud. Võib-olla oli isal olnud õigus, kuid seda ei saanud enam temaga arutada. Sest kirjad ei tulnud läbi. „Sinu poisi nimel lahkub Aida nüüd rööv­ vallutajate keskele,” teatas Johanna teatraalsel häälel oma teene suurust toonitades ja astus majesteetlikult uksest välja.

Naine vaatas talle järele murelikul pilgul, P O B E D A

1 9 4 6

139

millesse oli segatud ka tilgake lootust. Johannast jäi maha lõhnaõlipilv. Naine seisis hetke selle lahtuvas koosluses ja sulges ukse. Tal tuli oodata ja oma pool­õde lahingusse saata. Ehk on õe tutvustest kasu.

Johannal tuli taas oma kodu kaitsvate seinte vahelt välja astuda. Ta tegi seda ainult äärmise vajaduse korral, sest all-linnast korjas ta üles üksnes depressiooni. Johanna silmitses reostatud Kadrioru parki.

Missugune kuristik lahutas pargi rajajaid Peeter Esi­ mest ja Katariinat tänapäeva leninlastest ja stalinlas­ test! Võim oli üle võetud ja kultuur ära kaotatud. Kõik oli üles ehitatud kõige madalamale maitsele. Pastelltoonides maailma asemele olid tulnud raevukad värvid ja mustrid, kus iga värv võistles teisega kirevuses ja miski omavahel kokku ei sobinud. Kui neid trükiti tänavanartsude peale, mida kutsuti uhke nimega „loosungid”, siis materjali viletsus muutis need kohe tuhmiks, justkui oleks need algusest peale tolmu ja poriga määritud. Johanna vaatles oma pea kohal tuules krampides visklevat riidenartsu, mille määrdunud punasele oli tuhmide tähtedega trükitud „Lenini lipu all, Stalini juhtimisel edasi – kommunismi võidule!”. Johannale tundus, et loosungite kirjutajad olid kaotanud reaalsuse­taju. Viisaastakuplaani koostades olid neil tegelikkus ja illusioonid segi läinud. Toota tarvitseb veel vaid viina, et oma äpardunud utoopiaid sinna upu­ tada. Kuid ka viina ei jätkunud, seegi lõhnas tärpentini järele ja pudelitel tuli kork ära koos kaelaga.

140

I L M A R

T A S K A

Johanna ümises endamisi: „Kuu kuulub kõigile...”

Tellingutes teatris ei olnud kontoriruume kerge leida. Teatri büroo oli ajutiselt paigutatud endise sisse­käigu treppidele. Kas ma ronin nüüd vabataht­ likult hundikoopasse, mõtles Johanna, koputas teatri­ juhi asetäitja vineeruksele ja paotas selle vastust ootamata.

Stalini pildi all istus Aksel, suur karune mees, lips viltu ees. Ta tõstis silmad ajalehelt ja neis süttis säde. „Vaata aga vaata! Sinule ma just täna mõtlesingi.”

Johanna naeratas veetlevalt. „Kas tõesti? See teeb mulle rõõmu...”

Aksel ajas selja sirgu ja lausus kerge paatosega: „Mul on hea meel, et ka sina võitled meie ooperimaja ülesehituse eest.” Ta tegi väikese pausi ja jätkas süüdistavalt: „Mulle juba helistati partei keskkomiteest ja pahandati, et vaenulik lääne raadio kritiseerib meie teatri aeglast ülesehitust.” Aksel kehitas õlgu. „Aga seda ehitavad ju Saksa sõjavangid ja fritsudel pole enam kuhugile kiiret.”

Ta tulistas Johannat oma pilguga ja muigas: „Muidugi hea, et ka sina oma õla alla panid!”

Johanna raputas pead. „Mitte õla, vaid hääle.

See, kuidas mu vana plaat Inglise raadiosse sattus, on müsteerium.” Johanna laiutas teatraalselt käsi. „Ju mu plaate siis ikka veel mängitakse. Ju mind endiselt mäletatakse...” Kui kiiresti levib džunglitelegraaf, mõtles Johanna õudusega. Kiiremini kui tuli.

P O B E D A

1 9 4 6

141

„Muidugi mäletatakse. Ja meil on hea meel, kui sa ka siin meie mälu värskendad,” kostis Aksel viisakuse või irooniaga. See nüanss jäi Johannale selgusetuks. „Kas ma olen nüüd ohus?” küsis Johanna kahtlustavalt. „Me kõik oleme alati ohus,” vastas Aksel. „Ma mõtlesin, et vanasti oli ohtlik lavatellingutel kiikuda ja butafooriasse naelu taguda, aga...” Aksel jättis lause lõpetamata. Ta kohmitses tasku kallal ja pakkus Johannale Vene esimese sordi paberosse Pobeda.

Johanna raputas pead. „Ma arvasin, et sina oled nüüd väljaspool ohtu.” „Kas sa seda tulidki mulle ütlema?” Varasem sõbralikkus oli nüüd Aksli ilmest kadunud. „Ei, ma tulin sinult abi paluma. Mu õepoeg on kadunud... ja mõtlesin, et sul on ehk kontakte.”

Aksel muigas mõrult ja läitis paberossi. „Tule laula meile,” lausus ta Johannat oma altkulmu pilguga mõõtes. „Meil on ülehomme partei­ ladvikule väike kinnine kontsert. Julgeolekuminister on samuti kutsutud. Ta on suur kehakultuuri ja kultuuri armastaja.” Aksel kustutas tiku edasi-tagasi viipega õhus.

Tikk kustuks iseenesest, sest hapnikku siin õhk ei sisalda, mõtles Johanna ja küsis: „Ja mida ma peaksin laulma?” „Sa olid alati jumalik Tatjana.”

Jumalaga Brünnhilde, jumalaga Diva, mõtles Johanna, tere tulemast Tatjana... Neetud poisipõnn!

142

I L M A R

T A S K A

Mees sisenes raamatukokku. Astus üles selle määrdunud vaibaga trepist. Mees lootis, et see ei jäta ta läikivatele kingadele jälgi. Siia oli pühitud kevadistest vihmadest määrdunud jalgu. Otse ees lahtiste uste taga kõrgusid raamaturiiulid. Need olid pooltühjad, kuna suur osa kapitalistlike sõnameistrite loomingust oli uutelt riiulitelt kadunud ja nõukogude suleseppade teoseid polnud jõutud veel küllaldaselt tõlkida. Teadusliku kommunismi riiulil olid juba uued mahukad värsked köited. Neid ei olnud veel keegi kippunud puudutama.

Mees võttis riiulilt ühe trükilõhnalise Lenini teose, mille lehed olid veel kokku kleepunud. Sellel pilgu eest var­ jatud riiulil on raske tekitada palavat huvi uue ideoloogia vastu, mõtles mees. Tegelikult ta teadis, et enamik tekste oli raskesti loetavad ja igavad. Seal oli palju ideoloogilist retoorikat ja kordusi kui kuulipildujarahet. Ta oli ka ise neid raskustega lugenud ja korduvalt käest heitnud, kuid partei nõudis nende tundmist. Need pikad väänlevad kuuliketid pidid plahvatama peas ka une pealt.

Mees astus infolaua taga istuva naistöötaja juurde, kes nägi välja kui daam, kuid mees kõnetas teda kui seltsimeest. Ta pööras töötaja tähelepanu asjaolule, et Lenini teosed olid riiuli siseküljel, kus neid oli raske märgata. „Kas pöörame riiuli ümber,” küsis raamatukogutöötaja, „või lohistame selle riiuli päris ukse ette?” Ta hääles kõlas ebameeldiv sarkasminoot.

P O B E D A

1 9 4 6

143

Mees mõtles, et ka selle naise nime peaks üles kirjutama. Nad olid juba alustanud uute nimekirjadega. Ebasoovitavate elementide küüditamine oli jäänud Saksa okupatsiooni tõttu pooleli. Nüüd oli kavas seda jätkata. Koostati intelligentsi nimekirja ja kaardistati ka kulakuid, et kolhooside asutamine läheks libedamalt. Kuid ka Rooma linn ei olnud ehitatud ühe päevaga. Uut ühiskonda tuli ehitada metoodiliselt, kuid mitte rutakalt. „Kas olete neid teoseid ise lugenud?” küsis mees ja vajutas oma sarmilülitile. „Ehk oskate mulle soovitada seda köidet, kus on juttu kogu maailma proletariaadi ühinemisest?”

Raamatukoguhoidja sattus veidi segadusse ja lõi silmad maha. Ta hakkas oma kaustades sorima. „Maailma proletariaadi ühinemisest on juttu siin ja seal,” vastas ta põigeldes. „Igasugune ühinemine on nauditav. Kas tohin küsida teie nime?” lausus mees naist veel rohkem segadusse ajades. „Mis mõttes?” „Igas mõttes,” tegi mees pausi ja naeratas albilt, „pean töötama oma diplomitöö kallal ja vajaksin teie abi, seltsimees...” „Seltsimees Kukk,” vastas naine ebalevalt.

Kukk ja mitte kana, mõtles mees. Ta mõõtis naist hindava pilguga ja otsustas: kukevõitlust ma sinuga ei alusta, nii ahvatlev sa pole. Aga uuele pesale munema saadame su küll. Ta võttis põuetaskust märkmiku 144

I L M A R

T A S K A

ja kirjutas naise nime lahtrisse pealkirjaga „VÄLJA SAATMISEKS”.

Mehele tegi endiselt muret inglase kirjavahetus poisi tädiga. Tuli murda kood. Viia end kurssi vaenlase mõistukõnega. „Seltsimees Kukk, mul oleks vaja raamatut, kus on sisukokkuvõtted ooperilibretodest...”

Nüüd sattus raamatukoguhoidja lõplikult segadusse. „Ooperit proletariaadi ühinemisest?”

Mees lehvitas tülpinult käega. „Ma mõtlen ülevaadet proletaarsest klassikast... nagu Verdi „Trubaduur”.” „Sellist informatsiooni meil veel ei ole,” vangutas proua Kukk pead. „On küll üks raamat Itaalia ooperitest.”

Mees jälgis huviga, kuidas seltsimees Kukk mööda redelit üles ronis, et talle ülemiselt riiulilt raamat leida. „Meil on seda ainult üks lugemissaali­ eksemplar.”

Mees manas näole naeratuse, võttis raamatu ja suundus lugemissaali. Laudadest mööda jalutades silmitses ta lugejate lektüüri. Ikka need vanad kodan­liku aja raamatud ja pildiajakirjad. Polnud mitte kedagi, kes oleks lugenud Pravdat või Rahva Häält. Vähemalt oli kodanlikes ajakirjades osa lehti tsenseeritud ja musta tindiga tumedaks värvitud! Raamatud nõudsid teksti toimetamist või osa lehtede väljarebimist.

Aeg tegi korrektuuri. Kõiges.

P O B E D A

1 9 4 6

145

Kui poiss ronginaril silmad avas, oli maailm jälle muutunud. Akna taga liikusid udused korstnad, tumehallid lõputud vabrikuseinad, siis jälle väikesed puumajad kiiskavsiniste aknaraamidega. Talle meeldis raamide ergas värv, mis erines kõikidest hallidest toonidest. Raudteega paralleelselt sõitis külgkorviga mootorratas, kihutades justkui poisi vaguniga võidu. Kuid rong oli kiirem ning külgkorvi ja silmaklaasidega mootorrattur kadus plangu taha. Siis sõitis rong üle viadukti, mille all oli mõõtmatult lai tänav.

Nii palju autosid ja busse polnud poiss veel kunagi näinud. Nii palju polnud neid isegi onu Pobeda garaažis ja siin liikusid nad kõik kokku põrkamata nagu sipelgad. Tänaval sõitsid sarvedega bussid, mis olid justkui nööridega traatide küljes kinni.

Vahva, mõtles poiss. Majad olid siin suured, tänavad lõputud ja inimesi täis. Kõik tundus olevat ühes ilusas hallis värvitoonis, välja arvatud punased lipud ja loosungid. Siin oli kõik teistmoodi, erutav ja veidi hirmutav. Inimesed kandsid siin hoopis teistsuguseid riideid, käisid ringi justnagu vanades rõivastes.

Pildi lõikasid jälle ära plangud ja paralleelsed raudteed, millel sõitsid samas suunas rongid. Üks rong sõitis nii lähedale, et oli võimalik akendest sisse vaadata. Seal istus üks patside ja suurte lillade šleifidega tüdruk. Poiss lehvitas talle. Tüdruk märkas ja 146

I L M A R

T A S K A

lehvitas vastu. Siis näitas ta poisile keelt. Aga patsitüdruku rong oli kiirem ja varsti oligi tüdruk läinud.

Poiss mõtles, et oleks tore seda kõike näha koos ema ja isa või Pobeda-onuga. Tal oli kahju, et ainult tema üksi nägi kõiki neid vaimustavaid pilte. Ta vaatas voblaonu poole, kes oli hakanud oma kohvrit pakkima ja küsis: „Kas hakkame kohale jõudma?” „Москва-Москва,” ütles onu silmi kohvrilt tõstmata.

Poiss ronis ülemiselt platskaardinarilt alla, hüppas vahekäiku ja läks vagunisaatjat otsima. Tädil oli mundrikuub seljas ja ta askeldas suure võtmega, millel puudus ots. „Sinul pole kuskile kiiret. Sa lähed nüüd teise rongi peale. Laseme kõigepealt kodanikud reisijad maha ja siis ma panen su järgmisele rongile.” „Kas järgmine linn on veel suurem?” küsis poiss. „Miski pole suurem kui Moskva,” ühmas vagunisaatja ja asus uksepolte jõuliselt lahti keerama. „Siis tahaks ma kõigepealt siin linnas sarvedega bussiga sõita.” „Küll jõuad veel sarvi kanda. Trollibussiga sõidad teine kord,” oli tädi pahane. „Mine istu oma platsile tagasi nagu korralik reisija.”

Võib-olla peaks ikka koos teistega maha minema, mõtles poiss ja pööras näo aknast välja. Aga mööda vilksatavatel majadel olid venekeelsed sildid ja võibolla rääkisid siin kõik seda arusaamatut keelt. Ehk on ikka parem jääda vagunisaatjatädi juurde. Kui ma isa P O B E D A

1 9 4 6

147

üles leian, siis tuleme Moskvasse tagasi, otsustas poiss.

Akna taga hakkas lindina jooksma hall perroon, millel juba ootasid kärudega pakikandjad ja rongile vastutulijad kirevate lilledega tsellofaan­paberis.

Voblaonu tõmbas õhuakna lahti ja sealt tungis sisse lämbet õhku, raua ja tavoti lõhna, mis tundus mõnusalt sume ja hea. „Kodanikud reisijad,” hüüdis vagunisaatja tugeval rinnahäälel, „kohe saabume Leningradi vaksalisse. Moskva, Leningradski vokzal. Prijehali, pora võhodit!”

148

I L M A R

T A S K A

Kino Gloria Palace saal oli täidetud nähtavatest ja nähtamatutest pagunitest, uue ajastu nomenklatuurist.

Näod vilksatasid goyaliku groteskse galeriina Johanna silmade eest läbi. Ta nägi neid ja ei näinud. Ta pidi vaimusilmas nägema vaid naabrimeest Jevgeni Oneginit, kellele Tatjana kirja kirjutas. Tegelikult laulis ja kirjutas ta kirja hoopis Alanile. Kerge oli kasutada näitlejameisterlikkuse asendustehnikat, sest oma kirja­sõber oli tal käepärast võtta. Ikkagi oli põnev olla jälle armastusest õhkav kaunishing Tatjana, laulda Tšaikovskit klaveri saatel kitsukesel laval ja projitseerida oma hääl saali, kus puudus akustika, sest see oli kahekümnendatel aastatel ehitatud tummkinoks. „Пус-кай по-гиб-ну я, но преж-де я в ос-ле-питель-ной на-деж-де...”1 laulis Johanna Puškini surematuid värsse.

Hääl ei rullunud saali nagu tavaliselt. Kas oli ka ta ise häälest ära nagu see vana klaver, mida pianisti sõrmed raevukalt tagusid, et klahvid haamrikesi puudutaks ja need omakorda klaverikeeli trummel1

Las hukkun ma, kuid enne veel ma pimestavas lootuses... (vn) P O B E D A

1 9 4 6

149

daksid? Johanna ei kaotanud enesekindlust. Seda väljakutsuvamalt silmitses ta publikut, seda uhkemalt hoidis oma pead. Johanna teadis, et publikut ei tule paluda, publik tuleb alati vallutada. Esimesest sammust lavale, esimesest pilgust, peapöördest tuleb nad enda valdusse haarata, muidu ei pea nad sinust lugu.

Nad kas vaatavad sind või ei vaata. Kuulavad või ei kuula. Sa pead nende tähelepanu jäägitult võitma, neid kütkestama nagu lõbutüdruk, algkooliõpetaja või pühapäevakiriku jutlustaja. Nad kas usuvad sind, järgnevad su kutsele või ainult haigutavad.

Nüüd oli Johanna kord röövvallutuseks.

Nõukogude ametnikud, tähelepanu! Tšekistid!

Vaikust! Nüüd vaatate ja kuulate te mind! „Mis ä-rev mõtte-voog mind haa-rab, ma mürgist iha-nestet joon...”

Ka klaverisoolo ajal liigutas Johanna aeglaselt õlgu, tegi käega ootamatu viipe, et publiku tähelepanu ei hajuks.

Johanna hääl oli läinud lahti ja saavutanud oma ulatuse ka selles kitsukeses saalis. „Täis põl-gust lüü-a või-te haa-va, on tei-e käes mu ü-le-võim...”

Nüüd teadis ta, et tal on publik peos. Hetkeks istusid tšekistid tema sõrmede vahel ja jälgisid tema rinna lainetusi prožektori valguses. Ta saatis neile välja oma soovi: Tahan üles leida poisi! Tahan näha Alanit!

Vabadust, armastust ihkan ma! See kuulub mulle. „Las tu-leb see, mis mul-le mää-ra-tud, ma 150

I L M A R

T A S K A

võ-tan jul-gu-se ja hin-ge tei-le a-van,” kaikus Johanna hääl toolilt toolile, reast ritta, kuni jõudis viimaste tühjade toolideni, kus istusid kaks turvavat sõdurit, üksinda kummalgi pool rea ääres. Isegi nende konspiratiivkõrvadesse ulatus Tatjana kaeblik triller: „Mind hirm ja hä-bi vae-vab oo-tel, kuid mul-le pandiks on te au ja jul-gelt an-nan end te hool-de.”

Siis saabus aplaus. Tugev, üksmeelne. Sellega ei olnud uued valitsejad kitsid, kui pakuti heas ettekandes nende rahvusklassikat. Johanna kummardas aeglaselt ja sügavalt. Pead tõstes lasi ta pilgu üle näoridade. Tundmatud karmid palged, mõtles Johanna.

Siis nägi ta ka teatri politruki rahulolevat vaevu­ märgatavat noogutust. „Kas tohin tutvustada üht meie primadonnat,” esitles Aksel Johannat riikliku julgeoleku juhile, kindralmajorile. Johanna tajus enda ees seisva korpu­lentse mehe võimu piiritust. Ta manas näole oma looritatud pilgu ja kütkestava naeratuse. „Suurepärane Tatjana, kuidas te nii hästi tunnete vene hinge?” puuris kindralmajor Johannat oma väikeste teravate silmadega. „Armastuses on kõik hinged sarnased,” vastas Johanna ja lõi silmad hetkeks maha. „Mul on nii lihtne laulda armastuse valust, kuna mu hoolealune, väike õepoeg on kadunud...”

Ta tõstis kindralmajorile oma mureliku pilgu. „Elu innustab kunsti,” konstateeris kindralP O B E D A

1 9 4 6

151

major, tegi pausi ja näitas üles ligimesearmastust. „Kunas ja kus teie õepoeg kaduma läks?”

Naine piidles imetluses oma õde. Johannale oli jumal kinkinud karisma. Ta suutis seda sisse ja välja lülitada nagu laualampi. Aga kui ta selle sisse lülitas, siis säras see tugevas neoonvalguses.

Kas tõesti õnnestus tal saada toetust julgeoleku kindralilt? Kas see pole jälle tühipaljas lubadus, mõt­ tetu lootus? „Nad sõid furšetil mul otse pihust... ja pidasid mind ikka veel Tatjanaks! Minu vanuserühmas võiksin varsti laulda hoopis Padaemandat,” jutustas õde uhkusega. „Kindral lubas poisi asja isiklikult uurida. Ütles, et on mingi uus seadus, postonavle­ nije, millega sugulased võivad saada lapse ajutise kasvatus­õiguse.” Johanna oli ikka veel sõiduvees, purjed tuules. „Mul on veel üks uudis!”

Ta otsis oma antiikse sekretäri sahtlist välja venekeelse aadressiga kirjaümbriku ja koukis sellest välja ingliskeelse kirja. „Vaata,” ütles ta, „Alani käekiri, aga postitatud Moskvast... Kas see võib olla provokatsioon?”

Naine inspekteeris huviga kirja. See oli kirjutatud heale tugevale inglise paberile ja pandud kehva kollakasse nõukogude ümbrikusse. „Tundub ehtne,” kehitas ta õlgu. „Ma juba võrdlesin käekirja ehtsust tema teiste 152

I L M A R

T A S K A

kirjadega,” selgitas Johanna väikese tüdruku saladusliku elevusega. „Ka ei tundu kiri olevat uuesti kinni liimitud. Ma tunnen ära nende aurukatla ja odava liimi jäljed! Alan kutsub mind Moskvasse salajasele rendez-vous’le.” Õe entusiasm oli nakatav. Siiski ei suutnud naine muud kui püüdlikult naeratada. Ta oleks nii väga tahtnud kaasa elada oma õe rõõmule peatsest armukohtumisest, aga ta meeli halvas ikka üks ja seesama kinnisidee: poiss. Mis siis saab, kui kindralmajor õde poisi asjus otsib, aga ta on hoopis Moskvas? mõtles ta.

Ma ei saa temalt nõuda, et ta ei sõidaks. „Ma pean sellele Moskva aadressile vastama.

Kas ma julgen minna?” küsis Johanna murelikult, kuigi ta näos peegeldus esimese suudluse õhetus. „Kes siis sinu eest neil päevil hoolitseks?” „Ah, ära minu pärast muretse,” pareeris naine, „ma sõidan ehk Tartusse.” „Siin ei saa sa tõesti praegu millegagi aidata.

Ainult oodata kindralmajori vastust... Aga kas pole ohtlik niisugust matka ette võtta?” jäi Johanna mõttesse. „Sa pead mu tumepruuni paruka pähe panema!” „Ma võin selga panna ka su naaritsakraega mantli ja pähe su looriga kübara. Muutuda su teisikuks.”

Naine silmitses oma vanemat õde, keda ta oli alati pidanud võõraks. Ta võttis Johanna käe oma pihku. Nad vaatasid teineteisele silma ja puhkesid äkki ohjeldamatult naerma. Nad polnud kunagi varem P O B E D A

1 9 4 6

153

koos naernud. Isegi mitte rahuajal. Nüüd olid nad kokku saanud nähtamatus kaevikus. „Stalin ja tema teisikud... millised hirmsad ajad...” õhkas Johanna. Ta tõmbas hinge tagasi ja pühkis silmast naerupisara. „Sõida jah Tartusse, seal ülikoolilinnas on ehk veel veidi alles mõttehiilgust, vana kultuuri... Võib-olla ei ole jõutud veel kõike ära hävitada, punase värviga üle võõbata...”

Johanna näkku oli ilmunud jälle eriline sära, mida võib kinkida vaid unistus. „Ah, ma tahaks ka istuda Werneri kohvikus ja vaielda Baudelaire’i luule üle...”

Siis võttis Johanna õe ümbert kinni ja kehastus Jeanne d’Arciks. „Sõida ja peida end vaimu pühamusse, niikaua kui mina Punaarmeega lahinguid löön...

Ma ei taha muretseda veel sinu pärast siin keldris.”

Naine seisis oma vanema õe embuses ja mõtles nukrusega hoopis Tšehhovile. Moskvasse! Moskvasse!

Moskvasse! oli selgete tähtedega kirjutatud Johanna kuumavasse näkku. Aga mis on saanud mu lapsest? ei jätnud painav kinnismõte teda maha.

Poiss seisis alasti sauna eesruumis, ta juuksed olid nulliga maha aetud. Kasvataja teostas putuka­kontrolli.

Lutikad, kirbud ja täid ei olnud siin kasvatus­asutuses teretulnud! Uued poisid tuli põhjalikult üle kontrollida. Kasvataja jäi oma uurimis­tulemustega rahule ja ulatas poisile kulunud tuhmsinised püksid ning 154

I L M A R

T A S K A

veidi laia kuue, mis oli kunagi olnud pükstega sama värvi.

See koloonia oli loodud juba kurikuulsa julge­ olekuülema Dzeržinski toetusel ja põhines Maka­renko kasvatuslikel printsiipidel. Kordus oli siin õpetuse ema. Ikka ja jälle tuli lastele korrata õigeid ideoloogilisi hüüdlauseid, rautada nende mõtted kindlasse vormi. Distsipliin, kontroll ja valvsus pidid kasvatama neist uue kaadri. Iga päev tuli ületada plaani.

Väikeste poistega oli seda raske teha. „Aga ma tahaksin teist pintsakut. See on minu jaoks liiga lai,” lausus poiss eesti keeles ja laiutas käsi.

Kasvataja vaatas talle imestunult otsa. Poiss žestikuleeris püüdlikult, kuid kasvataja ei mõistnud teda. Poiss venitas lahti oma jakihõlmad, keksis nendega raudkappide vahel. „See on ju nagu tuulelohe, sellega võib lennata,” selgitas poiss. „Ничего,” vastas kasvataja, mõistes lõpuks poisi tantsu sõnumit. „Küll kasvad varsti kuue sisse parajaks.” Teades ise, et lastele ei olnud küllaldaselt süüa anda. Nad kasvasid küll pikkusesse, kuid mitte laiusesse.

Tsiviilkaitse instruktor vilistas ja poistekari jooksis kohale. Oli aeg alustada järjekordset sõjamängu. Ta jaotas poisid kahte gruppi: omadeks ja fašistideks.

Kõik tahtsid olla omad ja mitte keegi fašist. Nende P O B E D A

1 9 4 6

155

sekka jäid väiksemad, rumalamad ning nõrgemad. Ja ka poiss.

Kui fašistid olid korralikult kolki saanud ja mäng läbi sai, pidas instruktor poliitilise kõne. Ta lausus mitu korda poisile tuttavat sõna „pobeda”, mis pani poisi oma marraskil kätt uurides ainult ohkama. Lõpuks lasi ta kõigil kooris korrata loosungit „Коммунизм – это есть советская власть плюс электрификация всей страны”�1. Kui tund läbi sai, oleks poiss tahtnud küsida, mida kasvataja oli Pobeda-autost rääkinud, kuid kõik jooksid laiali.

Polegi midagi nii rasket, mõtles poiss. Polegi vaja kellegi abi.

Ta ei saanud millestki aru. Kõik käis võõras keeles. Kõik oli teistmoodi. Ainult puud akna taga olid rohelised nagu Eestis. Ka veidi teistmoodi lehtedega, mõned isegi ilusate valgete tüvedega.

Onu tahtis, et ma vene keele ära õpiksin. Siin saab seda tõepoolest hästi teha, korrutas endale poiss.

Ainult kõhe oli.

Ta ei tundnud kedagi. Kohe, kui koduigatsus peale tuli ja kurbus hinge puges, surus ta keele hammaste vahele ja näksis seda. Kui keelt hammustada, ei tulnud pisar silma. Need kaks asja olid omavahel väga hästi seotud.

Poiss ümises endamisi lineika marsilaulu. Sellel oli rõõmus ja hoogne viis. Ka sõnad olid poisil juba Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine. V. I. Lenin (vn)

1

156

I L M A R

T A S K A

pähe õpitud, kuigi ta ei mõistnud ühtegi neist. Mis seal ikka mõistatada, peamine on laulda ja rääkida, otsustas poiss. Parem ongi, kui kõigest aru ei saa. Siis võib ise juurde mõelda. Näiteks, et see laul on Pobedast.

Õhtusöögi märguandeks oli trummipõrin. Pikas rivis seisvate poiste alumiiniumtaldrikutele pandi üks kartul, tükike kala ja üks tükk imelikku värvi leiba.

Kõik istusid laudade taha ja asusid kiiresti toidu kallale. Sel ajal kui poiss hetkeks ringi vaatas ja lõpmatult pikki laudu silmitses, läks tema kartul teadmata kaduma. Kas lihtsalt veeres minema? Kui poiss oma naabrile pilgu pööras, vaatas see imestunult poisi poole ja siis justkui otsides laua alla. Ka poiss heitis pilgu laua alla. Seal ei olnud midagi. Kui ta nüüd õlgu kehitades silmad jälle taldrikule suunas, oli ka kalatükk kadunud. Sellest polnudki suuremat häda, sest toit ei paistnud kuigi isuäratav. Sellegipoolest tõusis poiss taldrikuga laua tagant püsti, et uut kartulit küsima minna. Kuid luust ja lihast läbitungiv vile peatas ta jala poolel sammul õhus. Poiss toetas jala jälle põrandale tagasi ja jäi nõutult seisma. „Садись обратно на свое место!”1 kamandas kasvataja noomiv hääl. Poiss tõstis tema poole tühja taldriku ja vangutas küsivalt pead. Nüüd sai ka kasvataja millestki aru ja kärkis kõrval istuvate poiste 1

Istu kohe oma kohale tagasi! (vn) P O B E D A

1 9 4 6

157

peale vene keeles. Tekkis hetkeline sõnavahetus, millest poiss aru ei saanud.

Lõpuks tõusid kõik kolinal laua tagant püsti ja suundusid magalasse, kus olid mitmekordsed narivoodid nagu rongis. See poisile meeldis. Ta ronis oma kohale ülemisel naril, pani silmad kinni ja kujutas ette, et on jälle rongis ja see kihutab mööda hõbedasi relsse edasi. Aga põrand ei rappunud rataste tuttavas rütmis ja vahelduvad tuled akna taga ei tunginud läbi ripsmete silma. Ka varjud ei jooksnud mööda seina. Ainult kõht korises. Poiss tegi silmad uuesti lahti ja silmitses hämaruses lage, kust oli varisenud krohvi. Poiss arutles, kas öösel võib krohvi talle ka pähe kukkuda. Kuid see ei tundunud eriti hirmutav, sest põlved ja küünarnukid valutasid niigi juba sõjamängust. Omad olid fašistidele selga hüpanud ja nad käpuli tõuganud.

Poiss tundis kogu kehas väsimust, kuid ei suutnud uinuda. Kõik oli uus ja teistmoodi. Ka lõhnas siin kummaliselt, mitte nii nagu kodus. Poiss mõtles emale ja isale ning oleks tahtnud jälle nende juures olla. Ta oli nõus emale andeks andma, et ta poisi kodust ära oli viinud. Ta polnud enam pahane ka isa peale, kes oli ise kodust jalga lasknud. Vanemad käitusid vahel mõistmatult. Kõik, kes olid temast suuremad, ei pidanud tema arvamust miskiks. Poiss otsustas kiiresti suureks kasvada. Homme küsin ma endale kaks kartulit ega pööra neilt pilku, otsustas ta.

158

I L M A R

T A S K A

Mees istus kindralmajori vastas endises Laidoneri kabinetis ja silmitses soliidsel laual vana kirjapressi ja tindipotti, mis olid tehtud mingist hinnalisest luust või selle imitatsioonist. Kodanliku maailma igandid, mis olid jäänud NKGB kindralmajori lauale trofeedena puhkama. Kindralmajorist endast õhkus väärikat raskust, justkui lepiks ta vastu tahtmist oma majesteetliku keha ülekaaluga. Ka ta põsed olid prisked ja kontrastis ta tahtejõuliste karmide silmadega.

Ta tõstis pilgu mehele ja silmitses teda hetke, mis näis mehele liiga pikk. „Nii et põrutad oma uue masinaga ringi. Kuidas Pobeda tundub?” „Väärt operatiivtehnika,” vastas mees reipalt. „Tekitab tähelepanu ja tõmbab rahvavaenlasi ligi.” „Mitte küllaldaselt,” urises kindralmajor. „Me ei ole siin maal ikka veel peremehed.”

Ta heitis pilgu kõrgetest akendest Pika tänava keskaegsetele majafassaadidele ja lausus: „Kui me ei saavuta korda siin piiriäärses puhvertsoonis, kuidas me siis kommunistliku maailmakorrani jõuame!”

P O B E D A

1 9 4 6

159

„Iga päev võidame me uusi sõpru, isegi laste ja noorte hulgas,” pareeris mees ta pessimistlikku mõtet, „sillutame teed iga üksiku hinge najal.” „Kõik hinged ei sobi uude ühiskonda,” vastas kindralmajor armutult, „teisitimõtlejatest tuleb lahti saada... Meil on vaja vabastada elamispinda uusasukatele, aga teie numbrid on kehvad.” „Teeme, mis suudame, seltsimees kindralmajor.

Tõstame kiirust.” „Jah, major, tõsta. Mitte ainult uue auto mootori­ tuure,” sõnas kindralmajor, hoiatus hääles, otsekui oleks ta avastanud lõbusõitja ringrajal.

Kindralmajor hoidis jälle meest oma terava silma­vaate haardes. „Eilsel kontserdil tekitas tähelepanu „Onegini” Tatjana. Tõepoolest hingestatud esinemine. Partei Keskkomitees aga arvatakse, et ta ei ava oma hinge mitte meile, vaid hoopis Briti luurele...” Kindralmajor jättis küsimuse õhku rippuma.

Pagana naine, mõtles mees poisi emale, ikka veel ei ole ta välja ilmunud. „Ma tegelen laulja korrespondentsiga, töötlen ta poolõde... ja olen saavutanud usaldusliku suhte ta õepojaga, kelle kaudu leidsin isegi ta riigivaenlasest isa, kes Tiefi valitsust toetas ja keda surnuks peeti,” raporteeris ta optimistlikult. „Väga hea. Laulja tunnebki puudust oma õe­pojast. Kus ta on?”

Mees tundis, et on plindris, ja manas nüüd näole eriti tiivustatud ilme. „Ma saatsin ta meie süsteemi 160

I L M A R

T A S K A

kolooniasse õppima. Poisil on hiilgav mälu. Head eeldused.”

Kindralmajori nägu vajus mossi ja ta põsed langesid pirnidena rippu. „Kui sul on olemas usalduslik sidemees välisvaenlase tagalas, miks sa ta siis minema saadad?” küsis kindralmajor nördinult pead vangutades. „Kas meil poisse vähe on, keda koloonias ümber kasvatada? Kõik tänavad ja rongijaamad on kodutuid poisse täis.” Ta sirutas kaela enesekindlalt ette ja andis selge korralduse: „Poiss viivitamatult tagasi tuua vastavalt uuele määrusele, mis annab sugulastele ajutise hooldusõiguse. Lauljal selle kohta avaldus sisse anda.” „Jah, seltsimees kindralmajor,” lausus mees, kaotades hetkeks oma ulja oleku. „Ja ei mingeid ekstsesse lauljaga, ainult järelevalve,” hoiatas kindral peaga uksele viibates ja langetas siis pahura pilgu surmanuhtluse otsustele oma laual. Audients oli läbi.

Mees tõusis kärmemalt kui tavaliselt. Läks oma tuppa ja tõmbas raginal lahti toimikute lükandsahtli.

Ta võttis pahaselt ette naise toimiku ja kirjutas: „Kiire! Tagaotsitav!”

Nüüd oli ta oodanud küllalt kaua.

Ta pööras pea ukse poole ja hüüdis Annale: „Mul on sulle midagi masinakirjaks... Ja veel,” ta tegi pausi, „ühenda mind selle kolooniaga, kuhu me poisi saatsime.”

P O B E D A

1 9 4 6

161

„Kas igatsed?” ilmus Anna pea üllatunult ukse vahele, justkui lootes leida mehes inimlikkuse ilminguid. „Meie töös ei ole igatsust,” vastas mees ja kustutas hetkelise sära Anna silmis.

Poiss marssis rivis ja laulis marsilaulu. Ta imiteeris foneetiliselt sõnu, teadmata, mida need tähendavad. „Lehko na serdse ot pesni vesjoloi,” helises uljalt tema hääl teiste häälte kakofoonias. Kas mu jalg ikka tõuseb õigel ajal ja küllalt kõrgele, muretses poiss.

Kasvataja kamandas: „Раз... раз... раз, два, три! Отряд стой!”1 Ta pöördus poisi poole ja sõnas: „Хорошо поёшь! А ну-ка вставай в первый ряд!”2 Poiss ei saanud tema jutust aru ja naeratas kohmetult.

Rühmanaaber tõukas ta rivist välja. Poiss jäi nõutult seisma. Kasvataja haaras tal õlast ja tiris ta rivi ette.

Ta lükkas kõrvale tumedapäise oktoobrilapse ja surus poisi rivvi tema kohale. Koolutas siis poisi õlad sirgu, lõua ette ja kamandas: „Отряд, песню начинай!”3 Rivi hakkas jälle laulma ja kohapeal tammuma.

Poiss ühines teistega kõlaval häälel. Kasvataja seisis Üks... üks... üks, kaks, kolm! Rühm, seis! (vn) Hästi laulad! Marss, esimesse ritta! (vn) 3 Rühm, rivilaulu alusta! (vn) 1 2

162

I L M A R

T A S K A

tema ees ja dirigeeris: „Громче!”1 Poiss laulis kõigest väest ja tundis uhkust, et on jõudnud rivi esimesse ritta. Tema ees kõndisid veel ainult trummilööja ja lippur. Kui ta veel natuke pingutab, lastakse tal varsti lippu kanda. Kui vaid Pobeda-onu mind praegu näeks, siis oleks ta minu üle uhke.

Tema laulu segas aga hoovi ilmunud teine kasvataja, kes hüüdis midagi nende marsilaulu vahele. „Отряд стой!”2 Marsilaul lõppes ootamatult.

Mõlemad kasvatajad vaatasid poisi poole. Uus rivinaaber lükkas poisi jälle rivist välja. „Давай, давай, тебя к телефону!”3 kamandas teine kasvataja ja võttis poisil käsivarrest kinni. Telefonu, kordas poiss ja tundis, kuidas süda hakkas ärevalt pekslema. Kes see võib olla, kas onu, ema või isa?

Poiss surus õhinal musta niiske telefonitoru oma kõrva vastu. „Noh, bussijuht, kuidas sulle rongiga sõita meeldis?” kostis tuttav hääl eesti keeles.

Poisi nägu venis laiale naerule. Onu ei olnud teda unustanud! „Rong oli vahva! Aga juuksed aeti siin maha, kuigi mul täisid ei ole,” lausus poiss ühe hinge­ tõmbega. „Nüüd marsime ja laulame vene keeles...

Kas sa tuled siia?”

Valjemini! (vn) Rühm, seis! (vn) 3 Sulle on telefon! (vn) 1 2

P O B E D A

1 9 4 6

163

„Kas sa teise rongiga uuesti koju sõita ei taha?”

Poisi silmad läksid suureks kui rongirattad. „Tahan küll!” Ta surus telefonitoru veelgi kõvemini vastu kõrva. „Pobeda ka igatseb su järele...” kostis kahisevalt liinilt.

Poisil tulid pisarad silma, kuigi naeratus ei lahkunud suult. „Mina ka igatsen. Väga.” „Ma korraldan sulle siis sõidu. Kohtume varsti.”

Poisi põues kasvas rõõm, mis ei tahtnud isegi laiavõitu koolisärki ära mahtuda. Onu tundis temast puudust! Autojuhtide omavahelised asjad. Mitte kõik ei saa sellest aru, mõtles poiss ja neelatas.

164

I L M A R

T A S K A

Johanna elutoas mängis grammofon ja kostis naeru.

Justkui ajaaugus, olid külalised jälle kenades pidulikes riietes, ainult möödunud aastate moefassongides. Johanna serveeris veini kristallkarahvinist, sest pudeli etiketti ei tahtnud ta näidata. Pidu oli olnud raske ette valmistada, nüüd, kui polnud enam müügil Imavere võid, Kawe kohvi, Prantsuse Pommery šampanjat ega isegi Läti Ligatne paberivabriku tualettpaberit.

Johannal oli seljas jaanalinnusulgedega ehitud kleit ja juustes sädelev diadeem. Peo põhjust teadis ainult tema. Ta pühitses peatset taaskohtumist Alaniga ja õepoja võimalikku tagasitulekut. Tal oli lastud kirjutada avaldus lapse hooldusõiguse saamiseks. Las saavad ka teised teadmatult osa tema rõõmust! Sest oma salakohtumisest Alaniga Moskvas ei julgenud ta kellelegi iitsatada, et julgeolek tema sõitu ei takistaks ega talle saba taha ei paneks. Ta hilisõhtune soirée oli nüüd täies hoos ja külaliste häälepaelad valla. Kuid teema ei olnud muutunud. „Pravda kirjutas juba 1941. aasta kevadel, et P O B E D A

1 9 4 6

165

Peeter I tegi suure vea, jättes Balti põlisrahvad nende asukohtadesse alles,” lausus kinni pandud venekeelse ajalehe Severnoje Slovo toimetaja Nikolai. Ta oli tuntud oma sõnaosavuse poolest ja talle meeldis oma eruditsiooni jagada. „Nüüd nad arreteerivad aga mitte ainult põlisrahvaid, vaid kõiki uue võimu tegelikke ja kujuteldavaid vastaseid,” jätkas Nikolai. „Nõukogudevastasteks on tunnistatud ka vene elanik­ konna asjade valitsus.” „Jah, ka teie – endised Eesti venelased – olete umbrohi ja kuulute väljajuurimisele,” lausus kirjanik ja kallas Nikolaile šampust. „Aga mina, juut,” küsis bariton, „vaevalt pääsesin Saksa koonduslaagrist. Kas pean nüüd järgmiseks valmistuma?”

Nikolai pööritas nõutult silmi: „Me kõik oleme teel Siberisse.” „Need ajad on vahest möödas. Sa ajad mulle külma­judinad peale,” ütles daam Nikolai käevangus ja väristas õlgu oma dekolteeritud kleidis. „Ei ole möödas. Oleme lihtsalt pimedad. Laseme endale müüa lubadusi, mis iial ei täitu.”

Bariton noogutas pead ja lisas: „Räägitakse, et julgeolek valmistab ette uut kultuuritöötajate nimekirja...”

Kultuuritöötajad, mõtles Johanna. Milline saatus tabas geniaalseid loomeinimesi Meierholdi, Mandel­ štami ja Bulgakovit... Nüüd on kuuldavasti põlu all ka Ahmatova ja Prokofjev. Kuidas oli riik kohelnud oma 166

I L M A R

T A S K A

heliloojaid, kirjanikke, lavastajaid! Ükskõik mis rah­ vusest, ükskõik mis linnast...

Ettevaatlikult astus Johanna üle köögipõranda, et ei libiseks paigast vaip, mis varjas keldriluuki, kus istus ta poolõde – veel üks Eesti demokraatliku valitsuse pooldaja. Peaks talle ka tüki jahutorti ja klaasi vahuveini kõrvale panema, mõtles Johanna.

Need oli ta ostnud oma viimaste pärlite eest.

Kunstniku ümber oli koondunud ringike. Kõik ahhetasid tema juttu kuulates. „Mu ateljee on juba uusasukaid täis ja magamistuba, kus ma nüüd töötan, pakatab õlivärvilõhnast ja tärpentiniaurust,” kirjeldas ta oma kodust õhkkonda. „Sellepärast sa oledki nüüd pidevalt kõrgendatud meeleolus,” torkas vahele kirjanik. „Võib-olla see polegi nii halb.” „Nautigem siis pidu katku ajal,” kuulutas bariton ja istus klaveri taha. Ta vabastas selle kaane alt klaviatuuri ja lasi sõrmedel joosta üle „Miki merehädas” sissejuhatavate akordide. „Minult telliti just ood merelaevastikule,” ütles kirjanik ja laulis mahedal häälel: „Nüüd Miki lä’eb Piiritalt merele väikse valge süstaga.”

Bariton tõmbas ninasõõrmed õhku täis ja tekitas näole kurjakuulutava ilme: „Oi-oi, mis kerkib seal lainetest – see kole merehiid, ah-ah-ah-aa ah-aa-ahaa...” naeris ta oma kõige madalamaid noote võttes. „Hiuli-hei, hiuli-hei,” laulis refrääni kaasa külalistest moodustunud Mikide koor.

P O B E D A

1 9 4 6

167

Siin me nüüd laulame, mõtles Johanna, sest laulda on parem kui nutta. Täna tahan ma rõõmus olla.

All Johanna keldris oli naisel aega mõelda. Kuulata oma pea kohal kingataldade klõbinat, tantsusamme, muusikat, mida summutasid põrandalauad. Aimata tulede ja peovõõraste rõõmusära, mida tema jaoks pimendasid keldriseinad. Sõjaaeg oli talle õpetanud, et õnnelikud ajad kestavad ainult hetke. Need tuleb kohe kinni püüda. Armastatud sõbrad võisid saada homme surma ja sind ennast võis oodata pommi­ tabamus. Midagi ei olnud jäävat peale peidetud valu, mis ei jätnud sind kunagi maha.

Naine jäi kuulama keldriluugi vahelt kostvat tuttavat meloodiat ja mõtles, kellega ta oleks praegu tahtnud tantsida. Oma arreteeritud mehega? Ometi ilmus ta silmade ette teise mehe kiskjapilgu peibutav sära, tema käte haare ja naha puudutus. Naine kortsutas kulmu ja pühkis käelabaga selle lõhnava pildi oma silmist ja meeltest.

Kas naised olid kõige haavatavamad, kui nad olid just oma mehest ilma jäänud? Maha jäetud? Kas ta oli tundnud end üksi või lihtsalt ihaldanud seda ilusas pakendis vastassugupoolt, kes ta ootamatult unest äratas, kui ta tema uksest sisse astus? Kas see oli lihtsalt alateadlik appikarje, soov unustada? Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Oma valesid samme ei saanud tagantjärele õigeks astuda.

Kas ta oli pääsemishetke oma mehest alateadlikult 168

I L M A R

T A S K A

oodanud? Kas neid oli sidunud vaid mõtte­kaaslus, laps ja ühine saatus? Ka intiimseid hetki oli nende vahel jäänud aina vähemaks. Tasus ta ellu ilmuda vaid ühel näilisel heategijal, et oma silmade sära, šokolaadikarbi ja lillekimbuga ta jalust maha niita.

Nagu need lõikelilled, mis olid juba surmatud, ise seda teadmata. Enesele seda tunnistamata, ikka veel lõhnates ja oma iluga veedeldes.

Ta ei mõistnud seda siis. Ei tundnud ära võõra mehe puudutuses süsteemi raudset haaret, mis tahtis temalt röövida perekonna, lapse, tema inimliku alge ja vabaduse.

Naine tundis äkki, et tal oli hea siin keldris üksinda istuda. Ta ei igatsenudki siit välja, ta tahtiski end siia peita. Ta ei kõlvanud enam sellesse maailma põrandalaudade peal. Ta tahtis näha vaid poissi. See oli kõik, mis talle oli veel alles jäänud. Kas sedagi?

Mees istus jälle raamatukogu lugemissaalis. Ta nägi rahuldusega, et seltsimees Kukk oli kadunud. Tema asemel istus laenutuste laua taga noor neiu, Venemaa eestlane, kes oli äsja saabunud Leningradist, blokaadi jäljed kõhnukesel figuuril. Raamatu­riiulid olid ümber tõstetud ja Lenini teoste seljad punetasid aukohal esireas. Ometi ei olnud selle riiuli ees ikka tunglemist.

Mees silmitses hetke uut kõhnukest raamatu­ kogu­ hoidjat ja kaalutles, kuidas oleks temaga P O B E D A

1 9 4 6

169

magada. Mehele meeldisid naised kõikides pikkustes ja suurustes. Ka nii kõhnadel tüdrukutel võis oma võlu olla. Nende peal oli huvitav lamada ja neid muljuda.

Jäi mulje, nagu läheksid nad katki, aga harilikult ei läinud. Neid oli kergem üles tõsta ja ringi pöörata. Ka uinuvaid kaunitare oli huvitav üles äratada, nende kuivadesse kehadesse elu süstida. Iha mahla. Kuid tühermaale mees praegu ei kippunud. Tal oli küllalt kehade vallutuste kogemusi. Tegelikult meeldis talle hoopis vallutada meeli. Murda hinge. Taltsutada mõistust. Pöörata teise usku. Värvata jüngreid. Alati see ei õnnestunud. Nagu lumikellukesega. Isegi kui ta oli vallutanud naise keha, polnud ta murdnud ta meelsust. Ehk ei olnud liisk veel langenud, mõtles mees. Ta oli siia raamatukokku tulnud aga hoopis naise õe pärast. Milline kahjurite suguvõsa, vangutas mees pead. Ideelised on kõige hullemad.

Mees sirvis uuesti Itaalia ooperite raamatut. Selles kollitasid ikka vanad fotod, värvilised teatriplakatid, kostüümikavandid, noodikatkendid. Verdi ja Donicetti portreed. Rohkem illustratsioone kui sisu. Siin võis sukelduda ainult kostüümivolangidesse ja grimmi finessidesse. Kõik oli groteskne ja dekadentne. Hää­ buva ühiskonna mahlased vohavad viljad, mõtles mees. „Pinkerton valmistub merereisiks, et külastada Cho-Cho-Sani,” oli seisnud inglase varasemas kirjas.

Nüüd oli ta uues kirjas kirjutanud veel Pinkertoni reisi­ plaanidest, et varsti hiivab ta ankru ja asub teele... Mees lõi lahti registri raamatu lõpus ja vedas 170

I L M A R

T A S K A

sõrmega järge. P nagu Pinkerton. Ei olnud ühtegi Pinkertoni, ainult Puccinid. Siis pööras ta lehti tagurpidi C täheni. Ja vaata, kus ime – Cho-Cho-San, lehekülg number nelikümmend seitse.

Mehe sõrmed lappasid kiiresti raamatulehti.

Teatro alla Scala lavastus „Madama Butterfly”! Mehe silmad ahmisid huviga teksti. Nüüd leidis ta ka Pinkertoni üles. Muidugi leitnant Pinkerton ja mitte mingi tühipaljas pinkerton. Leitnant valmistub reisiks!

Mõtted rändasid ja ristusid mehe peas. Kas on tege­ mist tõesti dessandiga või saadetakse luuraja varju­ nimega Pinkerton järjekordse mootorpaadiga meie randa? Või visatakse ta maha langevarjuga?

Mees pööras silmad uuesti raamatusse. „... et pöörduda tagasi Jaapanisse ja külastada oma armastatut, Liblikat...” Kas sellel kõigel võib olla pistmist Jaapaniga? Vaevalt. Aatomipommid olid teinud Hiroshimas ja Nagasakis juba puhta töö. See vaenlane oli alla andnud. Tema laul oli juba lauldud.

Mees jäi mõttesse. „... et külastada Cho-ChoSani?” Ta ei teadnud kedagi siin selle varjunimega.

Tegemist oli teatega lauljale. Kas Cho-Cho-San on Johanna? Nüüd oli isegi ta ülemus, kindralmajor ise laulja esinemisest võlutud. See Cho-Cho-San tegutses ohtlikult kiiresti...

Ta võttis välja märkmiku ja pani kirja: „Välja uurida, kas Johanna L. on esinenud Cho-Cho-Sani rollis.” Võib-olla on laulja ka sidemees? Kas on kuller Londonist saabumas? Tal tuli jälgida laulja liikumist P O B E D A

1 9 4 6

171

ja kuulata üle ta õde. Ka poiss oleks nüüd siin hädasti ära kulunud. Aga võta näpust!

Mees tõstis raamatult silmad amüseerivale paarikesele lugemissaali nurgas. Mis siis, kui see kõik on vaid kahe armutuvi kudrutamine, mõttetu mõistu­ kõne? Ei või iial teada, mõtles mees, tema töös ei süüdistatud kedagi liigses valvsuses.

Poiss lamas koloonia isolaatori reformpõhjaga raudvoodis, mille keskel oli sügav lohk. Ta tõmbas end asemelohus veel rohkem kerra, et oleks soojem. Öösel oli sadanud vihma ja tuba oli rõske. Külma­värinad raputasid selga ja poisile tegi muret, et kui ta niimoodi haavalehena väriseb, ei lasta tal koju sõita. Ta oleks tahtnud voodist tõusta ja joosta või kükke teha.

Siis saaks sooja. Selle asemel keeras ta end nüüd selili ja hakkas jalgu teki all marsitaktis vibutama.

Ta laulis sosinal kaasa, et jõud ei raugeks. Et rõõmus rütm teda edasi kannaks.

Ma tahan, ma tahan, ma tahan, laulis poiss.

Ma tahan rooli keerata ja kiirust tõsta.

Ma tahan tossu välja ajada ja teistest mööda sõita.

Poisi jalad liikusid õhus aina kiiremini. Raudvoodi reformvedrud krigisesid laulutaktis kaasa.

Poisile tundus, et onu istus ta kõrval ja ka onu laulis sedasama laulu. Tema laulu. Ka auto vedrutas samas rütmis.

172

I L M A R

T A S K A

Ma tahan kanda musti kummikuid ja beeži mantlit.

Ma tahan vilgutada suunatuld, piip-piip, signaali anda.

Ma tahan olla auto. Vilgas, vedrutav ja pori­ lombist pori pritsiv.

Sõnad hakkasid poisi peas moodustama riime ja segi minema teiste lauludega.

Mu nimi on Pobeda ja lõbus on mu meel.

Kui hoo ma sisse saan, siis kaduge mu teelt.

Piip-piip, ma teistest ikka ees.

Kes ees, see mees, mul siht on silme ees.

Ma võitlen seltsimeeste eest...

Isolaatori uks läks lahti ja sisse astus kasvataja, kraadiklaas käes. Ta tõmbas poisil lina pealt, sest tekk oli juba marssides voodist maha kukkunud, ja torkas talle kraadiklaasi kaenla alla. Kasvataja vaatas poissi noomiva pilguga ja mässis ta siis uuesti linast ja tekist kookonisse. Nüüd oli poisil raske end liigutada.

Tal tekkis uus mure. Mis siis saab, kui hõbedane kriips kraadiklaasis liiga kõrgele tõuseb?

Kui kasvataja toast välja läks, vingerdas ta end kookonist välja ja lasi kraadiklaasil kaenla alt madratsile vajuda. Nüüd oleks olnud hea, kui ema külma kompressi ta laubale asetaks ja vaarikateed juua annaks, et palavik kiiresti langeks. Kuhu ema ikkagi läks ilma minuta? Kas ta on nüüd kodus tagasi? arutles poiss. Kuidas küll palavikku alla saada? Ta P O B E D A

1 9 4 6

173

mõtles lumesajule ja kujutas end ette kodus jäätunud autotee rööbastes liugu laskmas.

Juba raputaski külmavärin uuesti õlgu. Nüüd läheb jälle liiga külmaks, tundis poiss, kuuldes oma hambaid plaksumas. Paras aeg kraadiklaas uuesti alla panna, mõtles ta ja otsis kraadiklaasi voodi­ lohust üles. Vaevalt oli ta selle kaenla alla torganud, kui kasvataja uuesti sisenes. „Ну, покaжи,”1 pistis ta käe poisi higisesse põue. Ta tõstis kraadiklaasi üles ja kissitas silmi. „Нормально,”2 noogutas kasvataja pead.

Poiss noogutas vastu ja püüdis hambaid mitte plagistada. Ta tundis, kuidas tervis ta kehasse tungis. „Homme saad juba rivistusele minna,” julgustas kasvataja teda.

Poisil hakkaski parem. Ta teadis, et ta saab nüüd kindlasti terveks. Pobeda ja onu ju ootasid teda!

Johanna hommik algas võõrastega ukse taga. Johanna teadis, et võõrad ei pruukinud uuel ajal alati head tähendada. „Ehk on poiss, kas tõesti nii ruttu?” küsis õde lootusest põlevil silmil.

Johanna tõstis köögikeldri luugi üles. „Sina lähed kõigepealt jälle siia alla.” Vaadates õe kahevahel olekut, kordas ta: 1 2

Näita! (vn) Normaalne. (vn)

174

I L M A R

T A S K A

„Kiiresti!” Õde laskus redelist alla ja Johanna langetas luugi ta kaduvale peanupule. Siis tõmbas ta köögivaiba kärmelt luugile. Uksekell helises uuesti. „Kohe! Kannatust,” hüüdis ta üle õla ja liikus ukse poole. Esikupeeglist möödudes märkas ta oma varju peegelpinnal libisemas. Ma näen ise juba välja kui keldrikakand, mõtles ta. Kes see kutsumata küla­ line nii vara hommikul võib olla?

Ta tõmbas selja sirgu ja avas ukse. Selle taga seisid iseteadliku ilmega, halvasti istuvas kostüümis korpulentne daam ja halli karva mees. „Millega võin aidata?” küsis Johanna lahkelt. „Me oleme majavalitsusest. Kas tohiksime hetkeks sisse astuda?” lausus naine. Vastust ootamata tüüris ta kui emalaev Johannast mööda. Puksiir sabas.

Paistab, et mitte küüditajad, hindas Johanna olukorra tõsidust. Kuigi, kes nende arvukaid ametinime­ tusi tänapäeval teab. „Astuge palun edasi,” viipas ta käega elutoa poole.

Majavalitseja lasi uurival pilgul toas ringelda ja avas siis oma portfelli. Ta võttis sealt välja trükitud paberi. „Johanna, Alfredi tütar?” luges ta masinakirjas paberilt ja tõstis siis silmad Johannale. „Jah, see olen mina.” „Te olete siia üksinda sisse kirjutatud,” konstateeris ta fakti ja küsis siis nõudlikult: „Kes siin veel elab?”

P O B E D A

1 9 4 6

175

Johanna kaalus, mida vastata. Tõtt ei saanud rääkida ja valetada oli ohtlik. Ta naeratas ebalevalt ja lausus: „Ma ootan siia oma kasulast. Täitsin just avalduse.”

Majavalitsejanna lasi silmadel uuesti ringi käia ja viitas siis magamistoa uksele: „Mitu tuba siin majas on?” „Elutoaga kokku kolm... aga ma olen loominguline töötaja ja vajan ühte ruumi koduseks tööks.”

Majavalitseja võttis pliiatsi ja tegi paberile märkmeid. „Ma tean, kes te olete,” lausus ta kuivalt. „Teil on liiga palju ülepinda. Loomingulist tööd saab teha ka teatris.”

Justkui ta ei teaks, et teater on varemeis, mõtles Johanna. Ta naeratas ja muutis hääle veenvaks: „Uusi rolle kanname me endaga koju kaasa. Teeme hääleharjutusi, õpime sõnu, analüüsime libretot, harjutame noote...” Ta viipas klaverile, hingas sisse ja laulis siis tugeval rinnahäälel heliredelit, nii et kogu maja kaikus. „Do-re-mi-fa-sol-la-si-dooooo...”

Turvamees võpatas, majavalitseja aga tõstis vaid üllatunult pilgu. „No näete, kes neid hääleharjutusi siin peale minu veel välja kannataks?” küsis Johanna bravuurikalt. „Mina kuulaksin heameelega,” lausus majavalitsuse töötaja hindavalt.

Kohutav, mõtles Johanna. Kas ta tahab mulle ise naabriks tulla?

176

I L M A R

T A S K A

„Ma tänan teid, kuid mu töö nõuab keskendumist ja rahu.” „Meie seltsimehed pagulased, kes on elamispinna sõjas kaotanud, otsivad samuti rahu.” „Mu kakofoonilised noodiharjutused on rasked isegi minu närvisüsteemile,” selgitas Johanna ja lasi kõrges registris kuuldavale valju trilleri.

Turvasaatja võpatas uuesti ja katsus oma kõrva. „Pole midagi, sõjapõgenikud on pommiplahvatustega harjunud,” konstateeris majavalitsejanna. „Nõukogude inimesed on raskete oludega kodunenud.”

Kust need sõjapõgenikud tulevad, sõda on ju ammu lõppenud, mõtles Johanna, see on varjatud kolonialism.

Majavalitseja kirjutas pliiatsiga jälle midagi kaustikusse ja vaatas Johannast mööda magamistoa ukse poole. „Palun mõistke ka mind,” püüdis Johanna daami paaniliselt veenda, „ma vajan keskendumiseks ruumi, ka artisti töös on oma raskused...” „Ma mõistangi teid,” katkestas daam Johanna jutu resoluutsel toonil. „Ma suunaks teid muidu ümber väiksemale elamispinnale Koplis.” Ta astus luba küsimata Johanna magamistuppa ja lasi oma hindaval pilgul jälle mööda seinu ja toanurki ringelda. „Selleski toas on piisavalt ruumi nii puhke­ hetkeks kui tööks.” „Kas tohiks teile tassikese kohvi pakkuda,” P O B E D A

1 9 4 6

177

muutis Johanna strateegiat, et pääseda daamile veidi lähemale. „Ei, ei, mul ongi aeg edasi minna,” lausus majavalitsuse töötaja kategooriliselt ja sättis sammud ukse poole. Turvav saatja järgnes talle varjuna. „Oh, ma oleks tahtnud teile oma kostüüme näidata,” ütles Johanna kahemõtteliselt. Majavalitsuse daam heitis Johanna figuurile mõõtva pilgu ja silmitses siis oma vägevat rinnapartiid. Mõlemad naised teadsid, et kogu Johanna garderoob jääks majavalitsejannale paar numbrit väikseks. „Tulge vaadake imelist Jaapani kimonot,” meelitas Johanna daami riidekapi poole. Kui seda mittejaapanipäraselt ümber mässida, ehk piisaks selles talle ruumi, mõtles Johanna ja avas riidekapi ukse. Sealt tulvas vastu parema maailma lõhna. Ta haaras kapist Cho-Cho-Sani siidist kimono, millest oli lasknud endale koopia teha, ja sirutas selle naeratades daamile. „Proovige selga, see materjal on lausa paitav... selles on piisavalt ruumi.”

Majavalitseja võttis kahiseva kimono hõlma sõrmede vahele ja mõõtis selle laiust. Kimono sätendas oma siidises sinises läikes kui mõõtmatu meri. „Kuhu ma sellega läheksin,” lausus daam muigega hääles. „Seda on ka hommikul mõnus selga tõmmata.

Selles on hea istuda. Naturaalne siid on soe talvel ja jahe suvel.”

Majavalitseja raputas pead.

178

I L M A R

T A S K A

„Võtke palun, mälestuseks,” ütles Johanna, „teie oskate hinnata muusikat. See on Puccini ooperist „Madama Butterfly”. Peate tulema teatrisse, kui maja varemetest uuesti tõuseb...”

Majavalitseja pööras turvasaatjale oma laia selja, mis varjutas mehe vaatevälja, tegi siis portfelli lahti ja pistis Cho-Cho-Sani sinna sisse. „Minust ei sõltu palju,” lausus ta vaikselt Johannale silma vaadates. „Meil ei ole rahvast kuhugile panna. Ma teen kõik, et te oma majast välja kolima ei peaks... aga üksi teid siia ei jäeta.” „Isegi koos poisiga?” „Isegi siis, kui teil oleks kümme last.”

Naine klõpsatas portfelliluku kinni ja ühmas turva­mehele: „Пошли!”1 Ta sammus läbi elutoa ja avas tagasi vaatamata välisukse. „Tulge palun jälle, joome koos tassikese kohvi, lobiseme...” kutsus Johanna talle järgnedes. „Teiega võetakse ühendust,” teatas majavalitseja aiaväravat avades. Saatja järgnes talle, väravat enda järel sulgemata.

Jube lugu, mõtles Johanna. Ta tormas kööki, lükkas keldriluugilt vaiba ja tõmbas luugi lahti.

Sealt hoovas vastu jahedust. „Sa ei saa isegi siia enam jääda,” lausus Johanna murelikult ja ulatas õele keldritrepil käe. „Me oleme kadunud. Meid ei jäeta enam üksi.”

1

Lähme! (vn) P O B E D A

1 9 4 6

179

Maja väravat valvasid mõlemalt poolt kastanid.

Nende õied tahtsid muutuda viljadeks. Paari kuu pärast pidid neist moodustuma rohelised okaskerad, millega sissetungijaid rünnata. Kui jätkub tuult ja kannatust. Aga kannatust ei olnud ei neil ega ka naisel, kes nende kaitsvast haardest väljus. Naine astus nende varjust välja värava kääksatusel, vaatas rahutult kummaski suunas, justkui otsides nähtavat või nähtamatut vaenlast. Jõudnud selgusele, et õhk on puhas, seadis ta sammud kiiresti, kohver käes, loojuva päikese poole. Õhtused puud ja aiad heitsid ta teele risti-rästi põikavaid varje, nii et ta ei märganud kohe ühe varju liikuvaid kumeraid kontuure.

See vari oli olnud nähtamatu, peitnud end ära naabermaja seina veel suuremasse varju ja liikus nüüd talle järele.

See oli keegi mees hallis vihmamantlis, kuigi vihma ei olnud juba paar päeva sadanud.

Naise jalad astusid võõrastes kingades võõra mantli all, et jõuda omade territooriumile.

Kuid teekond sinna oli pikk. Ta pidi jõudma märkamatult Kadrioru kastanite alt Tartu Toomemäe varju. Tegelikult ei olnud see mantel ju võõras, see kuulus ta poolõele, kes viimaste päevadega oli saanud talle aina lähedasemaks. Neist olid ometi saanud päris õed, nii et isegi kurb oli lahkuda.

Naine kiirendas sammu võõrastes, kuid juba 180

I L M A R

T A S K A

omaks saanud kingades... Naine mõtles, et ehk ootab võluväel teda ees endine maailm ja ta pääseb hetkeks nii igapäevaseks saanud otsingust kui ka hirmust. Tal oli imelik aimdus, et õel õnnestub poiss leida ja teha seda, mis temal ei õnnestunud. Sest ka muidu elus oli olnud õe samm kergem ja lend kõrgem.

Mida väledamalt liikusid ta jalad, seda kiiremini järgnes talle vari kuuldamatutel kummitaldadel.

Teekond viis kõigepealt bussijaama. Jaamaesisel seisid reas punased bussid. Naine mõtles sellele, kuidas poiss armastas punabusse. Kui ta vaid teaks, millega ema varsti sõitma läheb, siis ilmuks ta peidust välja. Poiss võtaks ema käest kinni ja nad astuksid koos mööda punabussi trepiastmeid üles. Kuigi oli lausa patt sõita bussiga üksi, astus naine bussijaama kassaluugi ette ja ostis pileti.

Tartu bussi tuli oodata üle tunni. Tuli lihtsalt peita end rahvasumma ja seista. Olla märkamatu osa ootajate ilmetust massist. Sest kõigisse neisse oli peidetud lootus, mida nende silmad ei väljendanud.

Kõik ootasid, selleks et kuhugile jõuda.

Vari hiilis seisvast rahvamurrust läbi ja liikus bussijaama pikkadesse koridoridesse. Kuskil kääksatas uks ja kuskil liikus kellegi hääl mööda telefoni­ traati.

Harrods oli rahvast täis nagu viimati jõulude ajal. Nüüd tunglesid siin turistid, sissesõitnud ja P O B E D A

1 9 4 6

181

londonlased, kes lihtsalt tahtsid näha paremat elu.

Letid edvistasid ikka uhkelt ja lambid särasid, nagu sõda poleks kunagi olnud. Alan tahtis Johannale midagi osta siit Londoni kõige kallimast kaubamajast, justkui Harrodsi sildiga pakend markeeriks tema tunnete suurust. Armastuse väärtust.

Sest tegelikult oli vanapoiss kitsivõitu, vähemalt ei meeldinud talle raha kulutada. Isegi enda peale mitte. Kas ta arvas, et ta pole seda väärt? Ei, pigem tundus see mõttetu raiskamisena. Samasuguseid asju sai osta mujalt odavamalt. Ei saanud ju kogu aeg kaasas kanda Harrodsi kotti, asja väärtus pidi ilmnema asjas eneses. Mitte pakendis, mitte kohas, mitte ostu kalliduses. Selles mõttes oli Alan lausa marksist ja oleks samahästi võinud sisseoste teha Moskva säravas, võlvitud lagedega GUMis, kuid sealt polnud midagi osta. Vähemalt Johannale. Nad olid Harrodsis koos jalutanud enne sõda ja Johanna oli huviga silmitsenud Egiptuse motiive kaubamaja laes ja seintel.

Sel ajal oli ta laulnud Aidat ja kandnud laval Nuubia printsessi tumedat make-up’i. Egiptuse sõdurid olid Aida vangistanud ja orjaseisusse tõuganud. Siin, Harrodsis, oli ta jälle tagasi Egiptuses, aga sellel laval võis ta käituda Kleopatrana, kes majesteetlikul ilmel silmitseb oma tühiseid aardeid. Mida ma tohiks sulle osta? oli Alan küsinud. Mitte midagi, kallis, oli Johanna vastanud hooletust teeseldes. Ta kandis kõike vajalikku endaga kaasas, iseendas, nagu Schopen­hauer.

182

I L M A R

T A S K A

Mida siis ikkagi talle kingituseks osta? mõtles nüüd Alan ja lasi silmadel daamirõivaste osakonna avarustes ekselda. Ta puudutas ettevaatlikult siid­ salle. Üks türkiissinine kuldse ornamendiga sall magnetiseeris ta pilku. Laulja pidi hoolitsema oma hääle eest ja Johanna kandis salli kaela ümber ka suveajal.

Alan päris salli hinda noorukeselt pringilt poeneiult, kes üleliigseid nulle hääldades oma suu iseteadlikult torusse ajas. On ikka soolased hinnad, mõtles Alan ja hakkas vastumeelselt põuetaskust rahakotti otsima.

Siis aga meenus talle Simoni manitsev nõuanne: kui sul on naisteriided kohvris, siis küsitakse Nõukogude tollis, kelle jaoks. Alan lasi käe pehmest libedast siidist kiiresti lahti, nagu oleks materjali libe külmus seda põletanud. Parem võtta midagi, mis võiks tunduda isiklikuks otstarbeks. Ehk mõni heliplaat? Aga kus üks turist seda reisil mängiks? Grammofone ei olnud hotellitubades isegi mitte Ameerikas.

Võib-olla kuluks härrasmehele reisides ära üks raamat? Jälle kostis Simoni valvas bassihääl: eriti hoolikalt sirvivad nad raamatuid ja otsivad nõukogudevastast kirjandust. Kuna nad enamasti inglise keelt ei oska, siis võivad nad raamatu lihtsalt konfiskeerida.

Milline sallimatus kõige võõra ja tundmatu vastu, mõtles Alan. Nõukogude Liit oli lubanud lääne liitlastele moodustada kõikides oma tsooni riikides koalitsioonivalitsused, tolereerida ideede rohkust.

Nüüd aga kadusid kõikjalt teisitimõtlejad, IdaEuroopas oli soositud ainult üks ideoloogia. Alan P O B E D A

1 9 4 6

183

seadis sammud toiduainete osakonda. Šokolaadi või inglise short bread’i võib vist ikka veel kaasa viia? Või on ka nendel nüüd imperialistlik maitse? Alan vaatas Harrodsi silmipimestavate lettide vahel ringi ja tundis kaotavat kursi selle kulla-karra avarustes. Tal hakkas palav ja ta tundis kerget peapööritust. „A box of chocolate, please,”1 ütles ta igavesti naeratavale poesellile ja näitas sõrmega tumerohelisele karbile öise vaatega Harrodsist. Selle kaanel ilutses Harrodsi fassaad suurte säravate vaateakendega, kus võis aimata mannekeene moodsates kleitides, mida polnud Eestis enam müügil. Kas see meeldiks Johannale või tekitaks temas ainult kurba meelt? Sellele küsimusele ei suutnud Alan praegu vastata. Ta tahtis siit juba põgeneda värske õhu kätte.

Meelekohtades tuksles. Tal oli vaja veel notari juurest läbi minna, et kinnitada oma küllakutse allkirja õigsust. See paber oli Johannale ehk parem kingitus?

Või jälle tühi peibutus? Seda otsustasid Nõukogude ametnikud, võimukandjad, eilsed sõbralikud liitlased ja tänased vaenlased. Elu oli imeline.

Kapp, millesse naine oli pandud, oli vähem kui pool meetrit lai ja pikkupidi veelgi kitsam.

Algul oli ta seisnud püsti ja kuulanud mingi mehe rasket hingamist. Aeg oli rutanud väga kiiresti 1

Karp šokolaadi, palun. (ingl)

184

I L M A R

T A S K A

ja jäänud siis hoopiski seisma. Alles kui kuskilt kõrvalt oli kostnud kaeblikke summutatud hüüdeid „Ma ei saa enam hingata, tehke uks lahti!”, oli ka naise aeg uuesti liikuma hakanud. Kaua minu kapis hap­ nikku jätkub? oli naine mõelnud. „Siin ei ole õhku,” hüüdis uuesti võõra naise hääl. Oli kosta läheneva valvuri saabaste kõminat, kuid mitte ukse kääksatust. Või olid kappidel hästi õlitatud uksehinged? Vaevalt, mõtles naine ja hüüdis: „Tehke kapiuks lahti, mida te ootate?”

Ka keegi teine hakkas vastu kapiust kolkima.

Kostis kõva mütsatus, justkui oleks keegi vastu ust kukkunud. „Lõpeta kolkimine,” kaikus valvuri kare hääl, „või tahad ise kolki saada?” Kolkimine lõppes, ainult võõra naise tasane hala jätkus veel väänleva kajana.

Naine tundis, kuidas teda ähvardas lähenev paanika­hoog. Soe õhk tõuseb üles, püüdis naine loogiliselt mõelda, ma peaksin proovima laskuda istuli.

Ta libistas selga aeglaselt mööda kapiseina allapoole, kuid kõverduvad põlved tekitasid liikumistakistuse.

Isegi maa gravitatsioon ei tule appi. Ta püüdis end kapis pöörata ja laskuda teise nurga alt. Nüüd õnnestus tal põlved tugevasti vastu rinda kõverdada ja ennast uuesti külgseina mööda allapoole libistama hakata. Serviti või lapiti – mis pidi olid Kalevipoja lauad, kui ta Peipsi sortsidega võitles? mõtles naine, et millelegi mõelda. Tähtis oli oma aju töös hoida.

Vaba langemine jätkus aeglaselt, kuni naise P O B E D A

1 9 4 6

185

tagumik tundis enda all jahedat kivipõrandat. See tõi hetkelist kergendust, kuigi põlvede surve rinnale näis vähendavat kopsumahtu. Parem ongi hingata pealispindselt, arutles naine. Nii jätkub õhku kaue­ maks. Kuigi ta polnud selles kindel ja ka koolis oli ta füüsikahinne olnud nõrk. K o o l i s, kordas naine seda nostalgilist sõna, see kõik oli olnud väga ammu.

Sügisel on poisi kord kooli minna, kuid mida võidakse talle seal õpetama hakata? Naine oli kuulnud kooliõpetajate massilistest vallandamistest. Uued õpetajad aga olid ise põhikooliharidusega. Tähtis oli teada vaid paarikümmend sõna ja ülistada isakest Stalinit. Nad polnud mehega poisile poliitikast rääkinud, et mitte lühendada ta muretut lapsepõlve. Võib-olla oli see viga. Võib-olla oleksid nad pidanud sellest valjuhäälselt rääkima, et poissi saabuvaks tegelikkuseks ette valmistada. Kuid keegi ei teadnud, kui kaua püsib seegi. Reaalsused ja ideoloogiad olid sõja-aastatel kiiresti vahetunud. Nad oli lootnud, et see absurdne reaalsus on ajutine. Kas nad eksisid?

Naine tõmbas sügavalt hinge, kuigi õhku kopsu­ desse justkui ei tulnud. Raske oli hingata, kui hapnikku polnud. Naise hingamine läks üle lõõtsutamiseks. Ta oli muutunud kalaks, kes ahmis õhku.

Kuid keegi ei kuule kalade kaebeid, mõtles naine. Nad lihtsalt hääbuvad ja surevad. Ta tõstis käe ja hakkas vastu kapiust trummeldama. „Kutsuge mees, kes sõidab Pobedaga,” hüüdis naine.

186

I L M A R

T A S K A

Naine lükati uksest sisse. „Kus mu poiss on?” küsis ta mehele ainiti otsa vaadates.

Mees vaatas talle sügavalt silma. „Su poeg on alati leidnud tee minu juurde, aga sina mitte.” „Kus sa teda hoiad?” „Ta on internaatkoolis. Ta astub esimesse klassi. Poiss on tark ja nupukas, temast kasvab tubli mees.”

Naise õlad vabanesid pingest ja hakkasid vappuma, justkui kõrgepinge oleks välja lülitatud ja elektrilöögi saanud keha vabaneks nüüd ülepingest, väriseks veel inertsist. „Kas niisugune mees nagu sina?” küsis naine läbi nutu. „Ta on pärinud oma ema ilu ja tarkuse. Tahtekindluse. Teda tuleb suunata.” Mees astus naisele lähemale ja haaras ta ettevaatlikult oma embusse. „Miks sa meie suhet lammutad? Meil oli kolmekesi nii hea.”

Naine jäigastus ja lõpetas nutu. „Lase mind vabaks!” Ta pööras oma punetavad silmad mehe poole. Isegi nüüd oli nende vahel tunda ohtlikku magnetvälja. Ka pärast kõiki selle maja õudusi oli naine jälle nõiutud nagu vaene rott erekteerunud kaelaga kobrat nähes. Kust tekkis see füüsiline pinge kahe nii erineva vaimu vahel, kahe põrkuva maailma kiuste? Mida oli neil kahel peale hakata? Nad P O B E D A

1 9 4 6

187

ei teadnud. Sest kumbki ei saanud oma positsioonilt taganeda ega põhimõtetest loobuda.

Ka mees tundis end sellest teadmisest häirituna, kuid proovis end kokku võtta. Tema ees ei seisnud ju kindral ega tähtis külaline, vaid tühipaljas vang.

Ometi suutis see naine teda kuidagi erutada ja oma keskmest välja viia, tema rahu rikkuda. Ta vaatas naisele pikalt otsa ja raputas pead. „Nüüd on juba hilja. Su kohta on alustatud juurdlust. Sa oled osake siinsest süsteemist.” Ta tegi pausi. „Iseküsimus on, mis osa. Kummal pool. Kas näiliselt vabana tänaval või siin keldris, siin kapis...

Sinu võimuses on ikka veel langetada õige otsus.”

188

I L M A R

T A S K A

Kuandõk-Rõõmutooja silmitses oma naist ja väikest Ulukit. Kas neil jälle külm ei ole, mõtles ta. Kõik oli siin täiesti teistmoodi. Pilved, inimesed, majad.

Autokastis polnud tuule eest kaitset. Ka stepis puhus tuul, aga see siin oli jäine, niiske, kondiüdi tarretav.

Sa justkui istud kogu aeg külmas vees ja soojendavast lõkketulest võid ainult und näha. Siin maal jagas kõigevägevam helde käega külma vihma rohkem, kui taimed seda vajasid.

Kuandõk ei teadnud, kas ta oli teinud õige otsuse oma maad ja küla maha jättes. Aga nälg ja vaesus olid närinud hinge kui naise kaeblik laul. Kas ta siin üldse veel laulma hakkab? Isegi kaeblikult, kurvalt? Reis oli olnud väsitav. Magamatus kurnav.

Uluk aina nuttis ja köhis. Neile oli lubatud paremat elu, tööd, raha ja korterit. Nad tulid ehitama salajast objekti, numbrivabrikut V-8817. Kui see valmis saab, siis ehitavad nad oma lastele lasteaia ja kogu perele puhke­ pargi, mere äärde, liivaranda. Nii oli neile öeldud. Kui jumal annab ja seltsimees Stalin lubab, mõtles Kuandõk ja vidutas külma päikese poole silmi.

P O B E D A

1 9 4 6

189

Veoauto pööras kitsasse tänavasse, mida ääristasid puumajad ja nende esised aiad. Ümberringi oli istutatud mets ja muru. Ainult puud ei kandnud vilja, ei olnud aprikoose ega granaatõunu. Seda kutsuti nimega „park”. Milleks neid puid üldse istutati? Veoauto pidurid kriiksatasid ja rattad seiskusid väikese helerohelise maja ees. „Olemegi kohal,” lausus saatja, ja juhikabiinist ronis välja ka majavalitseja. Rõõmutooja uuris murelikult väikest maja mäekalda serval, suurte lehtpuude varjus. Päike ei paista siia, mõtles ta. Puud tuleks maha võtta, maja ette liiva tuua. Siin oli kõik hoopis teistmoodi kui kodus. Puudus avarus. Ka siinne ilu oli otstarbetu. Kas me harjume siin ära? mõtles Kuandõk murelikult. Kasvatame siin juured alla, muudame selle omaks?

Autokasti tagaluuk tõmmati lahti ja lükati alla.

Ta naine kohendas pearätti ja tõusis uudistades püsti.

Väike Uluk tema süles hakkas jälle tönnima.

Johanna oli ilmunud ukselävele ega uskunud oma silmi. Ta oli ju helistanud teatri politrukile ja lootnud, et see hoop teda ei taba. Aga sisserändajate teema näis olevat kõigi võimupiiridest väljas. See teema ei kuulunud justkui kellegi kompetentsi. Ikka toodi neid sisse ja majutati. „Tõin teile korraliku perekonna,” ütles majahoidja poolihääli. „Kesk-Aasia inimesed on tagasihoidlikud ja vähenõudlikud.” Märkamata Johanna 190

I L M A R

T A S K A

pilgus tänulikkust, lisas ta: „Kui te vaid näeksite, kes meile kõik saabuvad... Neile ei pea te loovutama elutuba. Paigutame nad magamistuppa.”

Johanna silmitses jahmunult eksootilist kolmikut ja nende nööriga kinniseotud pampe, mida saatja hakkas autokastist alla loopima. Pereisa võpatas mütsatuste peale ja sirutas käed pampude vastuvõtuks kasti poole. „Осторожно, там чайник, фарфор!”1 „Ma loodan, et nad kolivad siia ajutiselt?” pöördus Johanna majavalitseja poole. „Ikka ajutiselt,” ühmas majavalitseja. „Kuni uued rajoonid valmivad. Linnavalitsus võttis planeerimise juba oma viisaastakuplaani.”

Majavalitseja talutas naise sülelapsega üle läve.

Johanna astus ukselt eest. Poisile lisaks siis veel üks imik. Nende järel tassiti sisse suuri pampe, mis võtsid enda alla enamiku elutoapõrandast.

Johanna märkas uustulnukate võõristavaid pilke, kui nad tema hoole ja armastusega möbleeritud tuba silmitsesid. Ei ole antiigi austajad, otsivad vist kohta oma suurele rullikeeratud vaibale, mõtles Johanna murelikult. Kuhu ma oma mööbli tõstan, et neile ruumi teha? Johanna mõistis, et muutuste laine tema elus ei olnud lõppenud. Õde koos oma poisiga oli ukse lahti teinud ja külalisi tuli aina juurde. Ühed läksid ära, teised toodi asemele. Viidi, toodi, saadeti. Missugune ratsukäik oli Fortunal, saatuse malemeistril, 1

Ettevaatust, seal on teekann... portselan! (vn) P O B E D A

1 9 4 6

191

veel Johanna jaoks varuks? Tal oli juba ostetud pilet Moskva rongile. Ehk tulekski kolida Alani juurde? Või kuhu veel? Nüüd oli uus ühiskond paiskunud sisse ka tema kinnisest uksest. Elu tsitadellis oli lõppenud.

Kui etendusel tekst segi läks, tuli selle veaga edasi mängida, improviseerida, et etendus kildudeks ei variseks. Johanna püüdis end kokku võtta. „Ehk jooksime alustuseks tassikese teed?” pakkus ta välja oma parima naeratuse ja püüdis halva mängu juures head nägu teha.

Tee näis olevat maagiline sõna ta kutsumata külalistele Kesk-Aasia kaugetest steppidest.

Tšuh-tšuh-tšuh, puhkis jälle auruvedur. Seekord sõitis poiss eriti põneva rongiga. See oli loomavagun, aga loomi selles sel korral kahjuks polnud. Poiss oleks nii väga tahtnud koos mõne loomaga sõita, teda patsutada või öösel end tema kõrvale kerra tõmmata.

Ema oli viinud teda kord Kadrioru loomaaeda ja see oli olnud üks tema elu parimatest päevadest. Kõik süütud röövlid – karud, hundid, lõvid – olid armsad ja puurivõrede küljes rippuvad kavalad ahvid veel kõige naljakamad.

Vagunis oli veel teisigi poisse ja tüdrukuid.

Mõned olid teel olnud juba üle nädala. Nad kõik sõitsid nüüd Siberist ja Uuralitest oma Eesti onudetädide juurde. Pärast seda, kui nende vanemad olid seal surnud.

192

I L M A R

T A S K A

Vagunis oli ainult üks aken ja seegi trellidega kaetud. Kui õhtul pimedaks läks ja väikesest aknast enam valgust sisse ei paistnud, rääkisid nad üksteisele õudusjutte, nii et kananahk tuli ihule. Poisi kõrval naril lamas üks kõhnuke poiss Uržumist. Ta jutustas poisile, kuidas oli kartulivargil käinud ja kuidas ta ema ja õde lõpuks nälga surid. Nüüd mõistis poiss, kuidas tal oli elus vedanud. Päris näljas polnud ta kunagi olnud. Ka mitte sõjaajal.

Vagun oli suur ja lahtine. Selle keskel oli ilma seinteta ühiskemmerg, kust nägi mööda vilksatavaid rööpaid. Äravooluauk, kus poisid täpsust lasid, tüdrukud aga vaikselt kükitamas käisid.

Pikkade punaste juustega tüdruk, kes aknast välja vahtis, hüüatas: „Smotrite, kui palju hobune!”

Ta oli eesti keele üsna ära unustanud. Kuid ka temaga oli hea rääkida, sest poiss sai nüüd vene keelest aina rohkem aru. Smotrite tähendas „Vahi nüüd!”. Kõik tunglesid karjana akna ümber. Tõesti, terve aknaäärne põld oli lambaid täis. Nende taga jooksid koer ja vitsaga lambakarjus. „Kui nüüd mõni lammas rongi alla jookseks, siis saaks ehk lambapraadi,” ütles Uržumi-poiss ja maigutas suud. Aga poiss ei tahtnud, et ükski nendest lammastest rataste all surma oleks saanud. Nad olid nii ilusad oma määgivate peade ja heledate pügatud kehadega.

Rong tasandas käiku ja lasi vilet. Kas lammas­ tele? mõtles poiss. Ehk jääb rong hoopis seisma ja P O B E D A

1 9 4 6

193

lambad laaditakse peale siia loomavagunisse meile seltsiks? Kuid rong ei peatunud. Ta ainult jõnksatas paar korda ja sõitis edasi.

Poiss kujutas ette, kuidas ta istub peagi onu kõrval ja roolib Pobedat läbi Tallinna tänavate.

Varsti näeb ta jälle ema ja nüüdseks on ka isa ehk koju tulnud. Ta süda valutas, et tal polnud neile ühtegi kinki viia. Ainult palju helisid ja pilte, mis olid peidus ta kõrvades ja silmades. Ta oleks tahtnud kaasa võtta suure saialille ja maisitõlviku, aga ära­ sõiduga oli läinud kiireks. Vähemalt oma riided oli ta tagasi saanud. Ja augulise soki, kust varvas nüüd veel kergemini välja lipsas.

Poiss ümises koloonia koduviisi „Služu, služu, služu Sovetskomu Sojuzu” ja lasi rongirataste rütmilisel mürinal end unne suigutada.

Päike säras kuldselt ja hobune liikus poisi all kiiresti edasi. Muusika mängis rõõmsat marssi. Poiss märkas, et ta sõidab ikka ja uuesti mööda samast metsa­tukast, samast põllust. Need olid justkui suurele lõuendile maalitud. Kas ta sõitis ringiratast? See ei olnud ka tavaline hobune, ta näis olevat puust tehtud. Ta kuulus mingisse karja või süsteemi ja oli liidetud teiste puuhobuste külge. Nendel istusid onu, ema, isa ja tädi Johanna. Tore oli sõita muusika korduvas refräänis, üles-alla kiikudes, ringiratast edasi kihutades. Siis aeglustasid hobused jooksusammu ning jäid peaaegu seisma. Aga enne kui poiss jõudis maha 194

I L M A R

T A S K A

hüpata, hakkas ta hobune tagurpidi jooksma. Ikka ringiratast. Ka kõik teised hobused galopeerisid nüüd tagurpidi. Nad jooksid mööda samast metsatukast, samast põllust, ainult teises suunas. Päikesevalgus tumenes. Selle ette oli kerkinud pilv, kust hakkas vihma alla sadama. Poiss ja hobused said märjaks.

Poisil hakkas külm. Ta haaras tugevamini puuhobuse ratsmetest kinni ja tiris neid, kuid hobune ei tundnud midagi, ta ratsutas ikka tagurpidi ja kiikus üles-alla.

Muusika mängis endiselt sama viisi ja selle refrään hakkas ära tüütama. Taevas tumenes veelgi ja vihma asemel hakkas sadama lund. Hobused ei hoolinud lumesajust. Nad tormasid endises rütmis tagurpidi, märkamata, kuidas lumi neid üha rohkem kattis. Nad ei saanud seisma jääda, sest pidid jooksma muusika taktis. Muusika aga ei lakanud mängimast.

Poiss avas silmad. Rong oli peatunud kuskil jaamas ja perrooni megafonist kostis sama muusika.

See oli hommikul sisse lülitatud, justkui äratuseks.

Poisil oli hea meel, et ta ei pidanud enam ringiratast ratsutama.

P O B E D A

1 9 4 6

195

Lirtsti, sülitas keegi kiirustav mööduja Johanna kinganinale, kui ta Moskva rongilt maha astus.

See ei olnud tuvi, täheldas Johanna ja märkas perroonil hulgaliselt süljelaike. Hea, et ma samsskingi jalga ei pannud. Tavalist nahka saab kergemini puhastada.

Johanna vaatas uudistavalt ringi ja kohe märkas teda üks käruga pakikandja. „Taksi,” ütles Johanna talle, kuigi kahtles oma väikest kohvrit käest ära andes, kas ta seda veel kunagi näeb. Pakikandja tegi tema ees paar kiiret sammu ja peatus siis uuesti, et ka kellegi teise kohvrit oma kärule laadida. Kollek­ tivism, mõtles Johanna. Lõpuks sibas pakikandja täis­laaditud käru taga terve grupp reisijaid, kes kõik sammu kiirendasid, et kihutavast kärust mitte maha jääda. Johanna astus oma kõrgetel kontsadel nii kiiresti kui suutis ja ahmis endasse uusi pilte ja aistinguid. Igal linnal on oma lõhn, konstateeris ta, siin lõhnab odava tubaka ja vabrikusuitsu järele. Silma hakkasid kottis püksid ja kirjud lillelised sitsikleidid.

Inimesed tunglesid ja sibasid nagu sipelgad. Keegi ei andnud teisele teed ega hoidnud distantsi.

196

I L M A R

T A S K A

„Vabandust,” lausus Johanna mehele, kes oli teda müksanud. Ta tahab minust lihtsalt läbi astuda.

Nii palju rahvast kui oli siin jaamaesisel platsil korraga ootamas, polnud ta üheski linnas varem näinud.

Kas ei jätku ronge või pole pileteid?

Tee tõkestas kuullaagritel liikuv puust parveke, millel istus jalutu sõjainvaliid. Ta käed tõukasid oma ratasplatvormi kiirelt ja osavalt mööda asfalti. Siis peatus ta äkitselt Johanna ees ja sirutas käe välja.

Vaeseke, mõtles Johanna, hea, et tal on labakindad käes. Nende värv oli muutunud ebamääraseks tumehalliks. Kõigile võimete kohaselt või vajaduste järgi, kuidas see loosung kõlas? Johanna tegi käekoti lahti ja andis mehele rubla. Ta püüdis pagasikäru silmist mitte lasta. „Ärge hoidke käekotti lahti,” õpetas Johannat nüüd keegi sõbralik vanem naine, „siin on palju vargaid!”

Johanna tänas ja haaras käekoti tugevamini kaenlasse. Otse ees avanes kolmest vaksalihoonest piiratud väljak. Seda piiristas pikk taksosaba. Kuigi sellest vuras mööda igat sorti sõidukeid, ei peatunud neist ükski.

Lõpuks lähenes malelaua ruudustikuga kaunistatud takso, mis järjekorra ees ometi seisatus. Masin laaditi kohvreid ja inimesi kiiresti pilgeni täis. Ka takso on ühistransport, täheldas Johanna huviga, nii läheb saba ehk tõepoolest kiiremini. Pakikandja laadis maha Johanna kohvri ja jäi teda küsivalt põrnitsema.

P O B E D A

1 9 4 6

197

Tuli ridikül jälle ettevaatlikult avada, peites selle sisu võimalike taskuvaraste ahnete pilkude eest. „Vabandust, kuhu te sõidate? Võib-olla jagame taksot?” küsis Johanna selja tagant autosabas koha sisse võtnud kohvritega mees. Johanna silmitses elatunud meest kahtlustavalt. Ometi tekitas võõra sõbralik pilk teatavat usaldust.

Johanna võttis käekotist Alani ümbriku ja veeris saatja aadressi: „Sivtsev Vražek pereulok.” „Vana Arbat,” noogutas mees pead, „ka minu teekond läheb sealt mööda. Kas teate, et Meister ja Margarita elasid seal?”

Jälle sortsid, seekord Bulgakovi omad, mõtles Johanna ja raputas pead. „Olen romaani lugenud,” lausus ta. „Siis on teil huvitav seal ringi jalutada... kirjanduslikel radadel,” kommenteeris mees ja sikutas oma kohvreid. Järjekord oli millimeetri võrra edasi liikunud ja meest surusid tagant kogukad daamid. „Kust te pärit olete?” uudishimutses Johanna uus taksokaaslane. „Tallinnast,” vastas Johanna vastu tahtmist. „Ah Pribaltika!” lausus mees heakskiitvalt. „Meie uuelt läänepiirilt.”

Mees võttis kotist välja termose ja keeras sellelt korgi pealt. „Kas kohvi tahate?” küsis ta külalislahkelt ja valas Johannale pruuni vedelikku plekist korgi sisse.

Johanna silmitses korki kahlustavalt, kuid 198

I L M A R

T A S K A

rüüpas siiski sõõmu kohvi, täpsemalt sigurisuppi, mis kofeiini ei sisaldanud. Kofeiinist valmistatakse siin peavalupulbrit, selgitas meesterahvas. Peavalu aga on palju. „Miks,” küsis Johanna. Mees vangutas vaid pead. Kas sellepärast, et selles linnas on nähta­ matud ohud, et kõik kartsid? Ka Johanna oli tundnud Tallinnas hirmu – nii natside kui sovettide ees. Siin, Nõukogude pealinnas, näis hirm olevat aga osa hapnikust. Seda võis sisse ja välja hingata, kuid see ei lahkunud vereringest.

See siin ongi siis Moskva, mõtles Johanna ringi vaadates. Kolm suurt vaksalit ääristasid avarat jaamaesist platsi. Üks suur kolmainus, millest voolas läbi lakkamatu sissesõitjate mass.

Nad olid jõudnud taksosabas ette. Varsti ilmuski välja vana pika kerega takso, maleruuduline vöö akende all.

Alan oli sattunud teise maailma. Võõrasse, põnevasse, ligipääsmatusse. Siin olid teistmoodi seadused, isemoodi tõekspidamised, omamoodi kombed. Bussid olid punased, lipud olid punased, aga inimesed?

Nad vaatasid Alanit silmanurgast piiludes ja ei pannud teda justkui üldse tähele. Või ei tohtinud panna? Neil olid teistmoodi riided, nad kiirustasid kuhugi ja trügisid üksteisele selga. Võõristavalt põnev oli käia nende keskel, liikudes pulbitseva vooluga kaasa, ainukeseks tugipunktiks saatkonna konsul – P O B E D A

1 9 4 6

199

pikka kasvu kõhetu mees, alati naervate silmadega.

Isegi tema inglaslik samm polnud siin Moskvas sama.

Ka tema ei andnud teistele aupaklikult teed ega palunud vabandust. „Sorry,” ütles Alan talle risti-põiki ette tormanud kiirustavale naisele. Naisel oli käes aukudest kokku punutud võrk ja selle sees tervele ilmale nähtaval produktid. Kapsapea, piimapudel ja must kandiline leivapäts. See kõik mõjus isuäratavalt, nagu ka tulevikku tormav suurte paksude huultega naiskodanik, kuid ta ei seisatanud ega reageerinud Alani sorry’le.

Alani häälitsus oli lahustunud autosireenide piibitavasse sümfooniasse ega omanud mingit tähendust.

Nagu ka see naine, Alan ise ega isegi mitte saatkonna konsul. Inimmass kiirustas ühise vooluna edasi, muutis ka nemad samasuguseks halliks massiks ja neelas nad lihtsalt alla.

Kohe-kohe ootas Alanit ees kohtumine ihaldatud naisega. Ahvatleva, ülevoolava ja ometi nii elegantse Johannaga. Kas ta südamedaam on jäänud ise­endaks või muutunud võõraks pealevoolava aja armutu surve all? Kas me silmad tunnevad teineteist ära, kas me südamed ja kehad kohtuvad? muretses Alan ja tundis isesugust erutust. Ei, pigem loomulikku ootus­ärevust.

Me pole ju teineteist nii kaua näinud, vabandas ta mõttes oma mantlipõues kiiresti hüplevat südant. Ta oli Johannat näinud omana ja võõrana, blondi, brüneti ja punapäisena. Isegi mustanahalise Aidana. Ta oli näinud teda nii lavalaudadel prožektorite valgus200

I L M A R

T A S K A

vihus kui halvasti valgustatud hotellitoa diskreetses hämaruses. Ükski valgus polnud tuhmistanud ta sära, ükski parukas halvasti raaminud ta nägu, sest selle ilu oli programmeeritud Alani silmadesse.

Konsul vaatas üle õla hetkeks tagasi. Ta pilk libises üle sammu võrra maha jäänud Alani ja otsis siis kedagi veel. Kas nende taha peitunud, neid jälitavat saba? „Me ei saa saatkonna autoga sõita otse ajakirjaniku koduukse ette,” seletas ta Alanile. „Üks meie töötaja sai tänaval peksa „juhusliku joodiku” käest kohe pärast seda, kui oli külastanud kohalikku vene kirjanikku.” „Aga diplomaatiline puutumatus?” imestas Alan. „Diplomaatiline puutumatus on ainult näiline.

Seda on juhtunud ka teiste saatkondade töötajatega, kui nad kohalikega kontakte otsivad.” „Võib-olla oleks siis parem kohtuda saatkonnas?” küsis Alan. „Meid turvatakse hästi. Miilits kontrollib kõigi dokumente ja kohalikud külastajad, keda ametlikult saatkonda pole saadetud, viiakse kiiresti minema.

Enne, kui me aru pärida jõuame. Te saaksite uksest sisse ainult koos minuga.” Konsul aeglustas sammu. „Olemegi kohal. Peate arvestama, et kõikjal on silmad ja kõrvad.”

Bulvari rahvavool kandis nad määrdunud beežiks krohvitud maja madala kivist trepini. Konsuli käe all avanes kääksatusega tumepruun trepikojauks ning P O B E D A

1 9 4 6

201

Alanile tungis ninna rõskuse ja uriini lõhn. Maja nägi seestpoolt välja kehvem kui väljast, või ei omanud koridori puhtus elanikele erilist tähtsust. Konsul seisatas korteriukse ees, mille piidale oli rivistatud neli eri värvi kellanuppu. Ta kahtles hetke ja vajutas siis otsustavalt kolmandat. Ukse tagant kostis tugevat kella­tirinat. Nagu teatris. Kohe oli vaheaeg lõppemas ja eesriie uuesti tõusmas.

Kostsid kellegi rasked sammud. Uks avanes ettevaatlikult ja selle pimedasse avasse ilmus ergaste silmadega sõbralik mehenägu. Tundes ära saatkonna konsuli, valgus sellele südamlik naeratus. „Tervist, tulge sisse,” ütles ta õhinal ja pigistas tugevalt nii konsuli kui Alani kätt.

Ta juhtis neid edasi mööda pika koridori sügavusi. Nende taga paotus uudishimulikult kellegi teise toauks ja sulgus siis jälle kiiresti, jättes õhku vaid pahvaku kapsasupilõhna. Sõbralik mees juhtis nad oma tuppa pimeda koridori lõpus.

Saagu valgus, ütles jumal. Kõrge akna raamistuses paljastus Johanna siluett. Ta seisis sirgelt, näoga Alani poole. See polnud muutunud. Sellel säras kutsuv naeratus, kuid see ei liikunud paigast, ei tormanud Alanile vastu. Peaaegu kangestuses, ootas see Alani etteastet.

202

I L M A R

T A S K A

Naine oli toodud ülekuulamistuppa, kuid meest seal veel ei olnud. Ta istus üksinda ja kuulas valvuri samme ukse taga. Lae all oli väike trellitatud aken.

Siit polnud tal kuskile põgeneda. Tal ei olnud siin jälle midagi muud teha kui mõtelda.

Mees astus uksest sisse ja silmitses kössi vajunud naist enda ees. Ainult ta silmades võis lugeda veel riismeid ta endisest särast ja trotsist. Ta selg oli küüru vajunud, jalgadel sinetasid plekid. Nina punetas, rasvased juuksed olid salkus ja huul marraskil.

Mis ta huulega juhtus? mõtles mees. Kas ta kakles vangivalvuriga, sai kelleltki valusasti suudelda või hammustas ise endale huulde? „Kas poleks olnud lihtsam minuga kohe alguses kaasa tulla?”

Naine pööras tema poole oma tühja pilgu. „Kuhu?” Ta kehitas õlgu. „Sa oleks toonud mu ikka siiasamasse majja.” „Sa oleks võinud siia tulla heaga, omal vabal tahtel. Oleksid võinud minuga koostööd teha isegi seda maja külastamata.”

P O B E D A

1 9 4 6

203

„Majas ja nendes kivides ei ole tähtsust.”

Mees vaatas naist ja mõtles: Kui ta puhtaks pesta, juuksed ära kammida, talle uued riided selga anda, kas saaks temast veel ilusa naise? Kas ma tahaksin teda jälle?

Ta tundlik nina püüdis kinni naise aroome, mis enam ei lõhnanud lumikellukese järele. See oli segu närvilisest higist, oksest, väljaheitest, millest lehkasid vangikongid. Meenutas komposti, mida lillepeenardele pandi. „Sa ütlesid, et ma meeldin sulle,” lausus naine altkulmu meest vaadates. „Miks sa teed haiget nendele, kes sulle meeldivad? Kas ma riivasin su mehelikku uhkust, et su juurest ära jooksin?” „Miks sa siis jooksid?” „Ma jooksin ära selle koleduse eest, mis sind ümbritseb ja mida sa enam ei märka. Ka sina oled selle süsteemi ohver... ainult et sa ei tea seda veel.”

Mees kohendas end toolil ja ajas end sirgu. „Elu on vahel kole.”

Naine sirutas kaela pikaks ja pööras pea peaaegu unistavalt aknast välja. „Kas sa vahel küsid endalt, miks sa siin oled? Mida sa teed? Kas sa vaatad hommikuti peeglisse?”

Mees oleks tahtnud muiata, aga vestlus oli võtnud ootamatu käigu. Ülekuulatav oli hakanud teda üle kuulama. Ta küsimused puudutasid teda kuidagi, isegi kui need olid rumalad. Hea oli, kui keegi küsis ja hea oli kuulda, et keegi rääkis elu mõttest, olgugi 204

I L M A R

T A S K A

et valest perspektiivist nähtuna. Mees asetas käed lõua alla risti ja vaatas naist pikalt. Vaenlased juurd­ levad elu mõtte üle ja omad kihutavad homsesse päeva, millelegi mõtlemata, midagi mõistmata. Ta teadis, et ka tema ei tohiks otsida igas direktiivis, igas alla­ kirjutatud otsuses õiglust ja tõde. Sest elu liikus edasi raudsetel rööbastel kui Lenini soomusrong, peatumata, ohvreid lugemata, andestust palumata. Ainult nii jõuame me tulevikku, saavutame võidu, murrame vastupanu. Ta tõusis toolilt püsti ja nõjatus lauale. „Sa pead mulle jutustama oma õest Johannast, et temaga ei korduks sama mis sinuga. Saaksid veel teda aidata.” Ta püüdis leida vaevumärgatavatki reaktsiooni naise kehas või näos. Kuid seda ei olnud. „Kui kaua ta tunneb Alanit ja töötab Briti luure heaks?”

Nüüd kõverdus naise nägu muigeks. „Miks ei taha sa mõista, et naistel võib olla ka tundeid? Et ka naised otsivad armastust ja et see on neile tähtsam kui spioonimäng.” Naine vaatas mehele arvustavalt silma. „Maailm ei koosne ainult poliitilistest ideedest.” „Siis kasutatakse tema armastust lihtsalt ära.” „Kasutatakse ära – mida? Milleks?” kergitas naine kulme. „Ta mõtleb ainult oma muusikast. Oma kostüümidest, elab oma ooperikangelannade elu. Ta ei ole kunagi huvitunud poliitikast, elanud metsa­vendade kaevikus ega fotografeerinud teie sõjalennukeid. Ta ei saa oma grammofonigi korralikult mängima.”

Kas ta räägib tõtt või valetab? vaagis mees. Ta on liiga tark, et olla nii süütu ja rumal. Siin eitasid alati P O B E D A

1 9 4 6

205

kõik kõike. Ometi oli naisel veel võimalus valida...

Mees oli teinud oma valiku kõrgemasse julgeolekukooli astudes. See oli viimane kord, kui temal oli võimalus valida. Pärast seda oli süsteem teinud kõik valikud tema eest. Tagasiteed polnud. Tuli lihtsalt edasi minna. Helge tuleviku poole sammuda. Silmapiiri endaga kaasas kandes ja seda pidevalt silme ees edasi nihutades. Tahes-tahtmata või tahtekindlalt sellesse uskudes. Tahtekindlalt oli kergem.

Mees astus naisele lähemale ja asetas oma puhta käe peaaegu vastumeelselt naise määrdunud kleidivarrukale. „Kas sa ei tahaks koju minna?”

Naine raputas pead. „Teie keskel ei ole mul enam kodu.” Siis tõstis ta äkki vaikivas palves oma valutava pilgu mehe poole.

Mees mõistis selle pilgu tähendust, kuid ei saanud seda täita. Nüüd oli selleks liiga hilja. „Mõista palun,” lausus ta peaaegu siiralt, „kui mul ei ole sinuga edusamme, viiakse sind operatiivosakonnast üle uurimisosakonda. Ja sind hakkavad üle kuulama uued mehed. Nemad räägivad juba hoopis teist juttu.”

Alan oli päikesest rammestunud. Ta istus vanas Arhangelskoje pargis ja oli täidetud ilust. Ilust enda ümber ja enda sees. Kõrvetatud suvisest päikesest ja Johanna käe puudutusest. Endine mõisapark oli 206

I L M A R

T A S K A

avatud nüüd rahvale ja neist jalutasid mööda kirju­ mustrilistes sitsikleitides moskvalannad. Meeste riietes võis ikka veel ära tunda madrusesärke või sõduripükse. Maikade all higist sätendavad kehad, vahel ka puujalad. Sõda oli jätnud oma jälje, kuid suvise pühapäeva kuumuses olid kõik mured ja kaotused justkui haihtunud. Ta vaatas neid inimesi, kes olid küll võõrad, aga mitte vaenulikud. Kindlasti mitte vaenlased. Vaenu tekitasid vaid nende juhid ja need, kes vaenust rikastusid ja toitusid.

Johanna oli nende keskel oma kahvaturoosas suvekleidis nagu müütiline jumalanna. Ka kesk­ päevasel lõõgastushetkel ei olnud kaotanud ta oma poosi, rühti ega iseteadlikku peahoiakut. Justkui järgmisel hetkel kutsutaks teda juba lavale. Või tehtaks päevapilti. Võib-olla ei olnud ta päriselt lõdvestunud kunagi? Või tekitas keskkonna uudsus ja Alani lähedal­olek temas ikka vaevumärgatavat pinget? Ometi kiirgas ta silmavaade õrnust ja naeratavad huuled kutset lembusele, isegi õnnele. Tema naha puudutus ja tema lõhn olid ikka endised. Isegi ta lõhna­vesi. Tal pidid olema tohutud Prantsuse lõhna­õlide varud. Sest vaevalt seda parfüümi müüdi veel Nõukogude impeeriumis. Või oli see tema enda naha kordumatu aroom, mis muutis kõik lõhnaõlid sarnaseks?

Alan tõstis parema käe ja asetas selle ta päikesest veidi niiskele kaelale, tõmmates ta endale veelgi lähemale. Johanna lasi oma peal laskuda Alani õla najale.

P O B E D A

1 9 4 6

207

Nii hea on lihtsalt vaikida, mõtles Alan ja ütles siiski: „Siin me nüüd oleme.” „Jah,” sosistas Johanna tema särgipõue. „Ma ei teadnud, mitu aastat, mitu sõda peab mööduma, enne kui ma sind jälle näen.”

Alan silitas sõrmedega Johanna juukseid. „Unustame kõik. Ja oleme jälle ainult meie kahekesi.

Ma olen tundnud nii kaua nälga sinu järele.”

Johanna asetas käe Alani rinnale ja lausus: „Nälg ja janu.”

See ongi vist omane sõja-aastatele, mõtles Alan.

Nende igatsus oli kosmiline, äratuntav igas taljesse tõmmatud kleidis ja igal tätoveeritud käel, mille naha alla oli söövitatud tindiga „Maša”. See oli äratuntav igas kehas, ka igas puujalas ja proteesis.

Sest peaaegu kõiki oli lahutanud sõda. Peaaegu kõiki oli piinanud nälg. Kõik olid janunenud elu järele, peaaegu unustatud rahuaja järele. Ja õnnelikud olid need, kes võisid seda tänases kesksuvises päikesepaistes siin Arhangelskoje mõisapargis maitsta.

Purskkaev sulises rõõmsalt ja pihustas päikesesse oma niisket sära. „Kru-kru-kruu,” ütlesid räsitud tuvid purskkaevu äärel ja kustutasid janu selle igavesti ringlevas häguses vees.

Mu sõit oli seda hetke väärt, mõtles Alan. Seda meelelist lähedust siin pargipingil.

Ta võttis Johanna käest kinni ja saatis ta silmadesse kutse. Ta tahtis olla Johannale veelgi lähemal.

208

I L M A R

T A S K A

Pargivärava taga ootas neid Inturisti üüriauto koos juhiga.

Nad tõusid pingilt ja sammusid käsikäes aeglaselt pargivärava poole. Värava taga paistis värskest värvist läikiv uhiuus hall Pobeda. Päris kena auto, mõtles Alan. Midagi Oldsmobile’ist, midagi Opel Kapitänist ja midagi nõukogude mehaanikast. Veidi ümaram ja avaram. Disainer oli säilitanud art déco printsiibid, kuid leidnud uudse voolujoonelise lahenduse. Õnnestunud ristsugutis, otsustas Alan, nii nagu meiegi Johannaga.

Hotell National asus Maneeži väljaku ja Gorki tänava nurgal, vaatega Punasele väljakule. Siin, linna südames, oli ometi majesteetlikku avarust. Maja uhke fassaad oli pärit tsaariajast, kuid kolmekümnendatel aastatel oli seda renoveeritud. Fassaadile katuse alla oli ilmunud uus sotsrealistlik fresko ja numbri­ tubadesse mikrofonid. See hotell teenindas vaid Inturisti süsteemi külalisi, välisturiste. Nõukogude kodanikke hotelli ei lubatud.

Alan ja Johanna sisenesid hotelli antiikse väljanägemisega fuajeesse ja astusid mööda punast vaipa marmorist paraadtrepi poole. Alan oli jätnud punase samettutiga raske metallvõtme oma taskusse, et vältida suhtlemist administraatoriga. Ometi materialiseerus õhtune portjee kohe nende ette ja lõikas neil tee läbi.

P O B E D A

1 9 4 6

209

„Teie dokument, palun,” ütles portjee ja silmitses Johannat. Johanna heitis talle süütu naeratava pilgu ja vaatas siis Alani poole. „Daam on minuga,” ütles Alan ja koukis taskust oma numbritoa võtme. „Ma paluksin daami dokumenti. Ta pole siia hotelli sisse kirjutatud,” lausus portjee nõudliku häälega ega liikunud paigast.

Ma ei tohiks talle midagi näidata, mõtles Johanna ja tundis end seestpoolt jäätuvat. Mingi külm hoovus oli ta keha vallutamas. Ta naeratas sellegi­ poolest oma sisemisest pakasest tarretuvatel huultel.

Alan haaras Johannal käe alt kinni ja tahtis edasi liikuda, kuid portjee sirutas käe välja ega taandunud sammugi. „Teie dokument, palun,” kordas ta vankumatul häälel.

Parem on vene keeles mitte midagi öelda, mõtles Johanna ja lausus: „Oh, where did I leave my passport, may be in the Embassy?”1 „No need to show him anything,”2 lausus Alan ja põõrdus portjee poole viisaka järjekindlusega: „See daam on minu külaline. Me läheme vaid hetkeks üles.”

Järsku ilmus trepi alt välja miilitsamundris mees. Ta astus lähemale ja pöördus Johanna poole: „Tulge minuga kaasa.”

Nüüd näis see juhtuvat. „Vabandage,” vastas Johanna mõistmatust teeseldes.

1 2

Oh, kuhu ma oma passi jätsin? Vist saatkonda? (ingl) Pole vaja talle midagi näidata. (ingl)

210

I L M A R

T A S K A

Alan ei lasknud Johanna käsivarrest lahti.

Johanna tundis, kuidas Alani käsi hoidis teda oma raudses haardes, laskmata tal läbi jää vajuda. „Kui teil on pretensioone, siis esitage need minule,” segas vahele Alan. „Teie võite liikuda edasi, kuni me kontrollime naiskodaniku pabereid,” teatas miilits. „Ma ei liigu kuhugi,” teatas Alan. „Kui tahate rääkida daamiga, siis rääkige meie mõlemaga.”

Miilits ja portjee ei liikunud kohalt. „Kõigepealt tahan ma helistada saatkonda,” teatas Alan.

Johanna teeskles tüdimust ja haaras ka teise käega Alani varrukast kinni. „Kallis, ehk lahkume siit parem,” ütles ta. Ta püüdis Alanit käepigistusega tagasi tõmmata. Alan kuuletus ta käele ja pööras end ringi. Nad liikusid tagasi ukse suunas. „Üks hetk,” kostis selja tagant miilitsa hääl. „See naine on minu pruut, me toome teile paberi,” ütles Alan üle õla ja tõmbas Johannat edasi välisukse poole.

Et miilits ainult oma vilet ei vilistaks ja mingit kongi kohale ei kutsuks, lipsas mõte läbi Johanna pea.

Ta tundis, kuidas värin läbistas ta jalgu. „Teeme väikese jalutuskäigu,” sõnas Alan justkui muretult hotelliuksest välja tüürides. Õnneks oli uks lahti ja uksehoidja eemal hotellitrepil. „Takso?” lähenes ta neile küsivalt. „Ei,” raputas Johanna pead. „Lähme jala.”

P O B E D A

1 9 4 6

211

Johanna ei julgenud tagasi vaadata, kas miilits neile järgnes. Ta liikus edasi justkui aegluubis, oodates selja tagant rahepahvakut. „Kahju, et üüriauto just minema lasime.” „Mis siis nüüd...” sosistas Johanna. „Lähme saatkonda, isegi kui see on pikk jalutus­ käik.”

Ka seal võidakse mind kinni võtta, surus hirm end läbi Johanna mõtete. Pruut, oli ta öelnud. Kas tõesti pruut? Kas sellest oleks abi? „Mida sa neile ütled?” küsis Johanna kiirel sammul enda ette vaadates. „Ma ütlen, et sa oled mu naine,” lausus Alan sammu kiirendades ja Johanna kätt pigistades. „Ma ütlen, et me kavatseme abielluda. Kas siis mitte?” Ta heitis Johannale kavala küsiva pilgu.

Johanna püüdis pilgu kinni, kuid ei aeglustanud sammu. Ta oleks tahtnud praegu maha istuda või lennata. Kuid sammus vapralt kiires rütmis edasi. „See on kõige kiirem abieluettepanek. Lausa jooksu­jalu?” lausus Johanna ja klammerdus veelgi tugevamini Alani käevangu. Kas see on ajutine pääsemine või tulevikuennustus? Johanna jäi Alanit ainiti vahtima. „Jah. Pole aega ühele põlvele laskuda,” vastas Alan ja vaatas tagasi. Ta nägi neile järgnemas hallis mantlis meest, kortsutas kulmu ja lausus: „Võtsin Londonist igaks juhuks kaasa notariaalse isiku­ tunnistuse, mis tõendab mu perekonnaseisu... õigemini seisusetust.”

212

I L M A R

T A S K A

Johanna surus kiiresti oma huuled Alani põsele. „Sa oled parem kui Pinkerton...” ütles Johanna nii kiirest kõnnist, miilitsahirmust kui ka erakordsest uudisest kergelt hingeldades. Nüüd oleks ta tahtnud laulda, karjuda, vilistada, käsi plaksutada või tantsida, kuid ta ainult sammus vaikides edasi tundmatu tuleviku ootuses.

Kui haavatavad me oleme oma armastuses, mõtles Johanna. Siin me räägime abielust ja me ei tea, kuhu minna. Me ei julge istuda autosse, sest me ei tea, kas see viib meid sinna, kuhu tahaksime jõuda. Meid ei lasta sisse hotelli, kus me võiksime oma kehad kokku punuda. Armastuse nimel olid nad äkki kodutud. Kas mind viiakse minema kuskile pimedasse vangikongi veel enne, kui ma jõuan tunnetada armastust, kahtles Johanna. Välismaalastega suhtlemine oli keelatud.

Millal muutusid inglased välismaalasteks, aga eest­ lased mitte? Veel mõned aastad tagasi olid ka eestla­sed siin välismaalased. Kust algab võõras ja lõpeb oma?

Alan surus jälle tugevamalt Johanna kätt ja lausus: „Me oleme justkui Aadam ja Eeva, kes on Eedeni aiast välja visatud. Sina oled reetnud oma kommunistliku paradiisi minu kätt puudutades ja mind ei lasta selle uksest sisse, kuigi olen maksnud seal koha eest.” Ta heitis Johannale hindava pilgu. „Sa ei näe ju välja kui prostituut, kes hotelli kõrget moraali rikuks.” „Prostituut saaks kergema süüdistuse kui riigireetur või lääne spioon.”

P O B E D A

1 9 4 6

213

„Kumb sa neist tahaksid olla?” küsis Alan.

Johanna muigas. Ta oli kõiki neid rolle juba laval mänginud. Nüüd meenutas Alan talle ulakat poisikest. Kuid Johanna pea oli vallatud juba uuest murest. Mis siis saab, kui mind Inglise saatkonda sisse ei lasta ja kinni võetakse? Ka selle ukse ees seisab kindlasti miilits, kes kaitseb saatkonda Nõukogude kodanike eest.

Otse ees lähenes mõranenud aknaruuduga telefoni­putka. Johanna seisatas. Alan mõistis ta keha viidet. „Las ma helistan saatkonda ette.”

Telefoniputka uks avanes kääksatusega. Nüüd tuli otsida münt, mis telefoniaparaadi pilusse sobiks.

Alan soris oma taskutes ja leidis midagi. Kuid see münt oli liiga suur. Johanna avas oma ridiküli ja pistis käe kopikalaekasse. Üks nendest sobis suuruselt ja telefonitorusse ilmus pikk katkematu toon.

Kutse päästvaks kõneks.

Alan kissitas märkmikust numbrit otsides silmi.

Tänavavalgustus heitis sellele paplipuu lehtede vahelt nii valgust kui varje. Varjude keskel muutus nähtavaks sinise tindiga kirjutatud number.

Numbrilaud kriuksus vaevaliselt pööreldes.

Et see nüüd kinni ei jääks ega otsast ära ei tuleks, palus Johanna mõttes. Alani sõrm aitas oma jõuga kaasa selle edasi-tagasi pöörlemisele. Ja siis kõlasid kutsuvad tuututused.

214

I L M A R

T A S K A

„Good Evening! British Embassy,1” kõlas lootustandev öövahi hääl.

Konsul silmitses neid väsinud pilgul. „Te peaksite homme hommikul viima avalduse perekonnaseisuaktide büroose.” „Kas te tuleksite meile julgestuseks kaasa,” palus Alan. „Et miilits meid perebüroost ära ei viiks.”

Konsul krimpsutas mõtlikult nina. „Homne päev on üsna tihe.” Ta tegi lahti oma suure nahkköites märkmiku. „Võib-olla kella üheteistkümne paiku?”

Iga number on õnnenumber, mõtles Johanna ja noogutas. „Sobib hästi,” vastas Alan. „Ma teen ka omalt poolt paberi.” Konsul vaatas mõtlikult Johanna poole. „Ma soovitaksin teil oma sünnitunnistuse vene keelde tõlkida. Või mis iganes isikut tõendava dokumendi.” „Mulle juba anti Nõukogude pass,” ütles Johanna. Ikkagi hea, et võtsin vastu uue halli karva passi. Kuigi keegi ei tahtnud neid saada. Nad olid olnud uhked oma vanade Eesti välispasside üle. Aga uus valitsus oli need kiiresti kehtetuks tunnistanud, et keegi ei saaks maalt välja sõita.

Konsul köhatas ja lausus siis ebalevalt: „Kas teil on mõni meene kaasas? Mõni suveniir? Seda võib 1

Tere õhtust, Briti saatkond. (ingl) P O B E D A

1 9 4 6

215

vaja minna.” Alan ja Johanna vaatasid teineteisele küsivalt otsa.

Aeg ei liikunud kongis. Naine sirutas käsi. Nagu ta õde hommikuti, et vereringet käima saada. Johanna on nüüd kuskil seal Moskvas. Eksalteeritud lillelõh­ nast, oma armsama puudutustest. Ta tahtis nii mõelda.

Parem ongi, kui Johanna hoolitseb ka poisi eest. Loob talle paremad tingimused, õpetab noodid selgeks.

Kuigi ka Johanna vastu tundis see maja siin huvi.

Kas nad jätavad ta rahule? Kuidas tema siin käituks?

Naine ei kujutanud õde oma loorides ja kimonotes siin ette. Kuigi ta oli näinud õde vangina Aidas, olid lavakulissid midagi muud, ka kõige traagilisemas ooperilavastuses. Johanna ei tohtinud siia sattuda.

Naine istus hetkeks taburetile. Puhkas oma tursunud jalgu. Enne kui valvur teda ukseaugust vaatab, istumas näeb, võtmega uksele koputab ja ta püsti ajab. Naine tundis, kuidas siin taburetil istudes ta kloppiv süda aegamisi rahuliku rütmi tagasi sai. Ta ei teadnud, kas ta süda oli siinsetest vintsutustest lihtsalt väsinud või jäänud haigeks nagu lapsepõlves.

Seda valutavat musklit kurnasid nii magamatus kui hingevalu.

Kas mu mees seisab siin kuskil kõrvalkongis, on juba maha lastud või laagrisse saadetud? Ehk hingab ta sama läppunud keldrilõhku? Sel mõttehetkel tundus see Pagari keldri niiskuselõhn peaaegu sulnis.

216

I L M A R

T A S K A

Ta oleks pidanud laskma mehel metsa minna.

Värskesse õhku elama. Kuid õhk ei ole palju parem ka maa-aluses punkris, vaagis naine. Kaua ta seal oleks vastu pidanud? Kaua seal praegu mehed vastu peavad? Väikese maa iseseisvus oli kõigile pinnuks silmas. Rahvuskomitee liikmeid ja nende poolehoidjaid olid jälitanud hitlerlased ja nüüd stalinlased. Ükshaaval olid nad kõik kinni püütud. Tema meest päästis vaid kinnitamata surmateade: teadmata kadunud. Naine oli keelitanud meest metsa mitte minema ning lasknud kõigil arvata, et ta on surnud.

Ja siis ta surigi aeglaselt tagatoas. Nad ei olnud osanud arvata, et see peitus nii kaua kestab. Armeed ja võimud olid tulnud ja läinud. See absurdne süsteem ei saa ometi püsima jääda?! Siin majas tundub nüüd, et see utoopia püsib veel kaua. Siin ehitatakse uut nuh­ kide võrku, värvatakse uusi pealekaebajaid. Likvidee­ ritakse teisitimõtlejaid. Murtakse mõistus. Ükskõik kui kiiresti ei sõidaks siinsed Pobedad, kui hüpnootiline ei oleks värbajate pilk, enam nad teda eksiteele ei vii. Ei oleks tohtinud veini rüübata, šokolaadikommi suhu võtta. Mis maksab üks nõrkusehetk, mõtles naine, samas teades, et neid hetki oleks tulnud veel. Ta oleks varem või hiljem kinni võetud, kui ta kord selle maja radarile oli jäänud.

Perekonnaseisuaktide büroo oli nagu iga teine kontor Moskva linnas. Kõle, kõrge lae ja Stalini pildiga P O B E D A

1 9 4 6

217

seinal. Kuklasse põimitud patsiga mundris daam oli süvenenud paberitesse, mis saatkonna konsul oli talle esitanud. „Kui on veel midagi puudu, saan teile saat­ konnast juurde hankida,” ütles konsul tähtsalt. „Kas te saaksite meie abielu kohe registreerida,” küsis Alan. „Pole lubatud,” vastas mundris daam pärast seda, kui oli põhjalikult uurinud talle esitatud avaldust ja dokumente. „Meil on järjekord. Ligi kaks kuud.”

Johanna pööritas silmi ja Alan saatis paluva pilgu saatkonna konsulile. „Ehk on teil võimalus erandkorras vastu tulla,” lausus saatkonna konsul nüüd pehmel häälel ja andis Alanile silmadega märku. Alan koukis oma portfellist välja ingliskeelse sildiga kohvipaki ja Harrodsi pildiga šokolaadikarbi, mida Johanna ei olnud jõudnud veel avada. Ta oli mõelnud seda nautida koos õe ja õepojaga Tallinnas, kui poiss ükskord välja ilmub.

Sellest suutäiest jäävad nad kõik ilma. Kuid kas Johanna silmapiiril helendasid nüüd piimajõed ja pudrumäed? Suveöö unenägu?

Ametnik noogutas peaga, võttis kingitused sõnatult vastu ja pistis need kiiresti oma kirjutuslaua sahtlisse. Seejärel hakkas ta vaikides lehitsema kaustikut, mis oli täis kirjutatud nimesid ja kuupäevi. Ilmselt on ka siin mikrofonid, mõtles Johanna. „Esimese võimaluse leiaksin teile nädala pärast.”

218

I L M A R

T A S K A

„Kas mitte kuidagi varem? ” küsis Alan murelikult. „See on parim, mida ma teha saan. Paberite vormistamine ja kontrollimine nõuab aega.”

Alani peast käis läbi tuhat erinevat mõtet. „Mu viisa lõpeb nelja päeva pärast,” lausus ta naeratades, „palun aidake meid. Ma oleksin teile väga tänulik.”

Krunniga naisametnik, kes rahvast abielu­ sadamasse juhatas, uuris karmil ilmel uuesti oma kaustikut. Ta võttis kustutuskummi ja kustutas maha kellegi nime. Siis võttis ta pliiatsi, lappas kaustikut paar lehte edasi ja tegi sissekande uuele leheküljele.

Seejärel pööras ta oma vihiku lehekülgi jälle tagasi ja kirjutas kustutuskummiprügist määrdunud lehe­ küljele Alani ja Johanna nimed.

Alan ja Johanna jalutasid käsikäes mööda rahva­ rohket Revolutsiooni väljakut. Vaatamata sellele, et nad olid erinevatest maailmadest, vaenulikest poliitilistest süsteemidest, rääkisid nad ühte­kuuluvusest, kahe inimese vahelisest liidust, mis on isegi siis habras, kui seda toetab ühine kodulinn, perekond ja ühiskond. Nad mõtlesid erinevates keeltes, kandsid teineteisele tundmatuid mälestusi, seiklesid referents­süsteemides, mis polnud samast universumist. Kuidas see kohtumine kahe hinge vahel siin punase Kremli tähe all oli üldse võimalik?

Johanna ei teadnud, kuhu Alaniga minna. Ta P O B E D A

1 9 4 6

219

märkas Alani kohmetut püüdu olla hea kavaler võõras linnas, kus tänavatel siblis musttuhat inimest, kuid oli puudu kohvikutest ja restoranidest. Konsul oli neid hoiatanud, et paremates Moskva restoranides nagu Aragvi on laudade all mikrofonid. Nõukogude Liit oli pealtkuulamisseadmete kasutamises ajast ees. Kuid ka tagasihoidlikumate restoranide uste taga seisis järjekord. Just nimelt seisis ega liikunud paigast. Sisse said mõned vähesed, kes uksehoidjat tundsid.

Johanna märkas teisel pool tänavat lahtise uksega einelauda nimega Молочная, kust inimesed sisse-välja sõelusid. „Ehk saame juua tassi kohvi ka seal...” viitas ta piimabaarile.

Nad ületasid tänava ja sisenesid rasvapirukate järele lõhnavasse avarasse ruumi. Kõrgete ümmarguste baaripukkide taga jõid inimesed lahja piimakohvi või heledat kakaod ja sõid pontšikuid.

Siin said nad teineteise läheduses seista ja vilja­kohvi maitsta. Vähemalt oli see magus ja soe.

Alan rüüpas oma kohvi ja pööras silmad diskreetselt lakke. „Kuula mind nüüd tähelepanelikult,” ütles ta ja võttis Johanna käest kinni. Ta pilk oli tõsine. „Kõik ei pruugi olla nii lihtne, isegi kui meil abielluda lastakse. Nad võivad proovida sind värvata... ja see mürgitaks meie elu Londonis.”

Johanna ajas silmad suureks ja raputas pead. „Ma ei nõustuks iial nende agendiks hakkama.” „Siis ei laseks nad sind välja või korraldaksid 220

I L M A R

T A S K A

midagi muud ebameeldivat,” sumbus Alani hääl piima­baari suminasse.

Johanna jäi mõttesse ja katsus keelega oma ülahuult. Halb lapsepõlveharjumus, mis lõi ikka pingelistel momentidel välja. „Nad proovisid seda juba mu õega...” „Ja mis sai su õest?” küsis Alan pilku Johannalt tõstmata. „Ta peidab ennast. Algul minu keldris, nüüd kuskil Tartus... Ta poeg jäi minu hoolde, aga läks samuti kaduma...” Johanna langetas silmalaud ja vaatas pontšikut taldrikul, mille äärel puudus kild. „Ma poleks tahtnud sind koormata oma muredega.” „Varem või hiljem oleks seda tulnud ikkagi teha.” Alan pööras pilgu aknast välja Gorki tänava sügavusse. Stalinistliku arhitektuuri sümmeetriline massiivsus mõjus kõhedust tekitavalt. „Me pole enam sõjaliitlased ja mina töötan nüüd vaenulikus raadios.” „Jah, meist on saanud ametlikud vaenlased, kuigi meist keegi seda ei usu.” „On küllalt neid, kes usuvad, kes iga uue ideoloogiaga kiiresti kaasa lähevad,” nentis Alan ilma kibeduseta hääles. Ta heitis pilgu piimatasside taga ühesuguseid rõngaspirukaid söövatele külastajatele. „Rahvas tahab uskuda propagandat, mitte kõik ei viitsi ise mõtelda.”

Kas jutustada talle kõike, mõtles Johanna, või hirmutan ta ära? Siiski... Saladusi on me ümber niigi P O B E D A

1 9 4 6

221

palju, ma ei saa neid tekitada ka meie vahele, otsustas ta ja haaras Alani kuuenööbist kinni. „Mind tutvustati pärast esinemist Eesti julgeolekuülemale,” ütles ta tähendusrikkalt. „Seni oleme rääkinud vaid kadunud poisist ja muusikast.” „Oled sa kindel, et ta on kõrgeim ülemus?” „Jah, mulle öeldi nii. Julgeolekuminister.

Kindral­major. Mul on isegi tema telefoninumber...” „Kas see on õige number?” „Jah, ma helistasin talle poisi asjus. Alguses vastas sekretär, hiljem ühendati tõesti temaga.”

Alani silmadesse ilmus riukalik tuluke ja ta hammustas suhkruga rõngaspirukast isukalt tükikese. „Anna see number mulle. Ma saan talle helistada ja küsida su heaolu kohta. Vähemalt jätta teade, et helistatakse BBC raadiost...”

See mõte kohutas Johannat. „Ma ei tea, kas on vaja...” Talle tundus äkki, et kõrvalpuki taga seisev prillidega mees kuulab nende juttu. „Ehk teeb see asja veel hullemaks...” lausus ta häält tasandades. „Usu mind, ajakirjandusel on võimu. Julge­ olekuülem ei tahaks, et me temast raadios juttu teeme... Juhul, kui sind töötlema hakatakse, nagu su õde...” Alan ei lõpetanud lauset ja nende vahele piima­baari tiinesse õhku jäi rippuma kolm mõttepunkti. Ta pilk oli muutunud murelikult intensiivseks. „Kui sind survestatakse, ähvarda vastu rahvusvahelise raadioga, mida kuulab pool maailma.”

222

I L M A R

T A S K A

„Sul võib õigus olla, aga kas nad hoolivad mingist raadiost... või üldse kellegi arvamusest?” kahtles Johanna. „Viimase viie aasta jooksul on maailmas korda saadetud kõiksuguseid koledusi... ja keegi ei imesta.” „Kõik hoolivad vähemalt oma nimest, oma isiklikust reputatsioonist. Keegi ei taha sattuda laimu ohvriks... Ka avalikest saladustest ei räägita.”

Johanna ohkas: „Nad ei karda kedagi.” „Kõigil on ülemused, kellest nende käekäik sõltub. Ka kindralitel,” jäi Alan oma mõttele kindlaks.

Nad rüüpasid vaikides oma magusat piimajooki.

Ma näen, et ka tema oskab bridži mängida, järgmist käiku ette mõelda, täheldas Johanna ja pigistas imetlusega mehe kätt.

P O B E D A

1 9 4 6

223

Poiss seisis Tallinna alaealiste jaotuspunkti viielises rivis. Rivi silmitsesid kellegi sugulased maalt. Nad pidid ära tundma õige poisi. Jaotuspunkt ei saanud neile ju kätte anda vale last. Poiss tegi koledaid nägusid, et hämmelduses vanapaar teda endale ei tahaks. Kui hirmus, mõtles poiss, kui onu ka mind ära ei tunne, nüüd, kui mul on kiilas pea. Kindlasti pan­ nakse mind jälle uuesti rivisse, kui onu saabub.

Kuid ei pandud. Pärast lõunat läks poistetoa uks äkki lahti ja seal ta seisis: Pobeda-onu oma täies hiilguses ja väes. Poiss jooksis onule maika väel vastu.

Onu kummardus ja krahmas ta oma embusse. Nii hea oli rippuda onu kaela ümber ja tunda tema põsel tuttavat Kölni vee lõhna. „Mu reisumees ongi tagasi!” naeris onu ja küsis: „Kas lähme teeme Pobedaga väikese tiiru?”

Poiste sumin toas oli lakanud. Nüüd jooksid nad kõik kobaras akna alla ja silmitsesid ilusat beeži värvi autot all tänaval. Poisil oli uhke tunne, kui ta teiste poiste kadedaid pilke nägi. Neist kellelgi ei olnud nii pikka ja muhedat noort onu, kellel on uhiuus Pobeda.

224

I L M A R

T A S K A

„Lähme kontrollime auto üle,” ütles poiss tähtsalt ja haaras oma räbaldunud pluusi. Nad sammusid onuga poistetoast läbi, valvurist mööda, jaotuspunkti uksest välja, ilma et keegi oleks sõnagi lausunud.

Onu ikka oskab asju ajada, mõtles poiss ja istus tuttavasse kergelt bensiini järele lõhnavasse Pobedasse. Kui hea oli istuda jälle selle nahkistmel ja vaadata läbi esiklaasi tuttavat linna. „Kas me sõidame nüüd sinu juurde koju?” küsis poiss. „Mul on väike korter ja ma pole su sugulane. Sa pead minema alguses tädi juurde,” lausus mees.

Poissi valdas pettumus. See oli küll halb uudis! „Ma ei taha tädi juurde,” mossitas ta suud, „ta ei lase mind majast välja.” „Seekord laseb. Su tädi täitis ära ametliku paberi, et sinu eest hoolitseda.” „Ma tahaks parem ema juurde.” „Ma ei tea, kus su ema on.” Onu tõmbas poisi lähemale ja pani ta vasaku käe roolile. „Me hakkame tihti kokku saama ja koos autoga sõitma,” lohutas ta poissi. Ta haaras kinni ka poisi paremast käest ja surus selle roolile. „Lase käia, bussijuht, mul on su abi vaja!”

Poiss võttis roolist tugevamini kinni ja hakkas autot tüürima. Nad sõitsid mööda Narva maanteed Kadrioru poole. Onu viitas pruunile viiekordsele majale paremat kätt teed. „Kui sa mind näha tahad, siis tuled siia majja, P O B E D A

1 9 4 6

225

teisele korrusele, korterisse 6. Olen siin igal teisipäeval ja reedel.”

Poiss vaatas pingsalt maja, et meelde jätta õige uks. „Me hakkame mängima uut detektiivimängu.

See on hästi põnev. Sa pead kuulama ja meelde jätma kõik, mida tädi Johanna räägib. Mul on tunne, et su tädil on saladus, millest sa veel midagi ei tea.”

Mis saladus see võiks olla, mõtles poiss. „Kas mingi hea saladus?” „See jääb sinu välja selgitada. Ehk saame koos saladuse jälile,” lausus onu uue õhinaga. „Kui sa kõik hästi meelde jätad, siis sõidame me järgmine kord loomaaeda.”

Loomaaeda, mõtles poiss. Sinna tahaks ma tõesti minna. Tuleb tublisti mälu treenida. „Minust ära tädile midagi räägi. Muidu ei lase ta meil koos detektiivimängu mängida ega autoga sõita.”

Tee rullus läbi Kadrioru pargi. Tuules lehvitasid tervitavalt oma oksi iidsed kastanid. Selle taga paistis vana loss. Nad pöörasid kahekesi koos rooli, et keerata tuttavale Mäekalda tänavale. Puuaia taga ootas tädi Johanna kahvaturoheline maja. „Olemegi päral,” ütles onu ja pilgutas silma. „Vaata, kas saad uksest sisse. Ütle, et sind toodi koju... aga mind ära nimeta.”

Poiss surus mehemoodi onu kätt ja hüppas autost välja.

226

I L M A R

T A S K A

„Ma tulen su juurde...” poiss luges sõrmedel päevi: kolmapäev, neljapäev, reede... „ülehomme,” ütles ta autoust ettevaatlikult sulgedes. „Olgu!” kostis autost.

Poiss sörkis aiavärava juurde, lipsas sealt sisse ja astus üle muru tädi tammepuust ukseni. See ei olnud lukus. Ta tõmbas ukse paokile, heitis pilgu tagasi ja lehvitas onule.

Pobeda liikus sujuvalt paigast ja kadus tänavasügavusse. „Tädi Johanna!” hüüdis poiss esikust.

Vastust kuulmata sisenes ta elutuppa, kuid tuba oli tühi. Ta sammus klaverist mööda magamistuppa ja tõmbas selle ukse mürtsuga pärani lahti, et tädi üllatada. Nüüd aga üllatus ta ise. Toa keskel patjadel istusid tundmatud võõrad inimesed. Magamistoa mööbel oli seinte äärde lükatud, toas rippus pesu ja lapse mähkmeid. „Tere, kus tädi Johanna on?” küsis poiss ehmatusest üle saades.

Laia ümara näo ja kitsaste silmadega mees vaatas teda ainiti. Ta küsis: „А ты кто?”1 „Kus mu tädi on... tjotja?” „Тётя уехала.”2 Ka tädi läks ära, mõtles poiss. Kõik muudkui kaovad. Siis otsustas ta, et tädi kadumine polegi 1 2

Aga kes sina oled? (vn) Tädi sõitis ära. (vn) P O B E D A

1 9 4 6

227

ehk kõige hullem. Nüüd saan ma välja mängima minna. Aga mis saab siis tädi saladusest? Mu tähtsast detektiivi­mängust?

Rätiga naisterahvas küsis lahkelt: „Чайку хочешь?”1 Sooja teed võiks küll juua, arvas poiss. „Kas suhkruga?” küsis ta. Saamata vastust, lausus ta vene keeles: „Sahar, ponimajesh?”

Naine noogutas, andis lapsepambu mehele ja võttis ümmarguselt plasttoosilt kaane. Selle põhjas oli näha tõelist valget suhkrut. Nüüd läks poisi nägu naerule. Ta istus ka kaksiratsi tühjale padjale vaibal ja sirutas käe teetassi järele välja.

1

Teekest tahad? ( vn)

228

I L M A R

T A S K A

Johanna justkui istus jälle lapsepõlve kiigel. Tal käis pea kergelt ringi. Kõik käis üles-alla, ta seisis kord jalgadel, kord pea peal. Ta ei püüdnudki selgust saavutada oma praeguses meelteseisundis. Ta vaid lootis, et see seisund ei lakka. Et reaalsus oma tinasaabastes ta uksematile jälle ei astuks. Nii kerge oli olla. Ja nii kergemeelne oli meel.

Ma ei tohi teda armastada, mõtles ta. Sest sellel armastusel pole lootust. Pole tulevikku. „Meie tulevik on kommunism,” seisis suprematistlikul raamitud plakatil ta pea kohal hotellis National. Johanna turtsatas nagu väike tüdruk, kes teab, et teeb pahandust, ja teeb seda ikka. Ma ei tohi temaga ära harjuda, sest pärast hakkan ma temast puudust tundma. Mu mõtted uitavad siis jälle mere taha, kust tuul puhub nad tagasi. Ja mu tunded upuvad lainetesse. Ma olen siis nagu õnnetu uusaja Cho-Cho-San, kes istub oma kitsukeses kimonos ja kuulab naabrite pentatoonilist nutulaulu. Ja vesistab leitnant Pinkertoni üle, kes enam siia randa oma ankrut ei heida. Sest seda ei lasta tal teha. Ka mind P O B E D A

1 9 4 6

229

ei vii ta oma laevaga kaasa, sest mind ei lubata siit välja. Meie armastus luhtub, haihtub, muutub vanaks legendiks. Ma võin minna tagasi Estonia lavale, kui see valmis saab, ja oma kimono publiku ees märjaks nutta. Publik plaksutab mu hingestatud laulu peale käsi, teadmata, et olen nutnud välja oma südame.

Lihtsalt üks arust ära armuvalus naine. Niisugust pole kellelegi vaja.

Ja ikkagi tahan ma, et ta oma kätt mu põlvelt ei tõstaks. Et ta mind kunagi lahti ei laseks. Mind magnetina enda külge kinnitaks. Ja ma võiksin koos temaga surra. Kohe. Siin ja praegu. Sest niisugune ma olen. Rikutud. Ärahellitatud. Sõjatuultest muserdatud ja armuvalust räsitud.

Johanna kohendas lina ja asetas käe laubale, justkui need välised žestid kutsuksid ta meeled korrale. Kuid kord ja korralikkus olid tema hingest pühitud ning isegi nõukogude kord ei suutnud teda sundida siit välisvaenlase voodist tõusma. Ta tõmbas sõrmedega üle keelatud mehe hommikuks karedaks muutunud põse ja surus suu uuesti ta huultele.

Ma ei tohi sind armastada, mõtles ta. Ma panen kohe riidesse ja jooksen su juurest minema, enne kui pole hilja. Ma teen seda hetke pärast, siis, kui jalad mind paremini kannavad. Kuid madrats oli sulgpehme ja haaras ta endasse. Ja Alani käsi ei tõusnud ta põlvelt. Johanna teadis, et jäsemed ei kuula ta sõna ja ta ei jookse siit kuskile. „Ah, Radamès, ah, Pinkerton!” Kui mitu korda 230

I L M A R

T A S K A

oli ta armastatud meeste käe läbi surma saanud. Miks ei võiks ta lasta ka Alanil ennast tappa? Üks traagiline kaotus ees või taga. Üks õnnetu eluke rohkem või vähem. Ta teadis, et tema rolliks siin ilmas oli olla traagiline kangelanna. Nii elus kui tööl. Nii laval kui voodis. Sest jumalad Olümposel ei tahtnud teda vabaks lasta. Nad lasid tal vaid kätega vehkida ja asjatult häälepaelu pingutada. „Mi struggo e mi tormento. O Dio, vorrei morir!”1 Ta lasi häälel voodis heliseda otse Alani kõrva.

Alan kangestus ja pööras end tema poole. Ta vaatas Johannat armunud pilgul. Kas ta armastab mind mu hääle pärast? Või selle pärast, kes ma olen? „Si,”2 ütles Alan ja pööras end aeglaselt tema peale, varjutades ta silmade eest nii taeva kui Olümpose kurjad jumalad.

„Kes Otto Tiefi valitsusest on veel elus, kellega te sidet peate? Tunnistage üles, tunnistage ometi üles!” nõudis uus tumedapäine punetavate silmadega uurija.

Aga midagi ei olnud ju tunnistada. Kõik naise sõbrad-vabadusvõitlejad olid surnud, paatidega lahkunud või end metsa peitnud. Tal ei olnud kellegagi enam sidet.

Ma kannatan ja piinlen. Mu jumal, ma parem suren. (it) Puccini ooperist „Gianni Schicchi”.

2 Jah. (it) 1

P O B E D A

1 9 4 6

231

„Nimed. Meid huvitavad nimed!” „Teil on ju kogu valitsuse nimekiri, teie teate paremini,” ütles naine, „mina aitasin vaid oma meest.” „Teie mees tunnistas kõik üles.”

Naine teadis, et ta mees poleks seda teinud. Tal polnud ka midagi öelda. Ta oli istunud kaks aastat tagatoas peidus, maailmast eemal. Ta võis rääkida supist, mida naine talle keetis. Vanade ajakirjade koltunud paberist. „Mis ülesandeid on teie õde Johanna Inglise luurelt saanud? Miks ta on Moskvas?”

Naine teadis, et see ei lõpe iial.

Nad tahavad, et ma müüks maha oma mehe ja isegi oma õe. Keda veel?

Nad on piirid kinni pannud ja sõja lõpetanud.

Nüüd on vaja tekitada uusi vaenlasi. Manipuleerida, valetada, represseerida.

Naine tundis, et ta jõud on temast lahkumas. Ta hingas raskelt ja surus huuled kokku.

Siis tulid pakkumised. „Mõelge hästi järele. Kui hakkate meiega koostööd tegema, saame teid kuritöödest rehabiliteerida.”

Missugustest kuritöödest? Naine ei saanud nendest sõnadest aru, kuid mõistis ometi toimuva loogikat. „See poleks halb tehing teie olukorras,” selgitas uurija. „Minu mees, mis on temast saanud?” küsis naine.

232

I L M A R

T A S K A

„Tema olukord ei puutu teisse.” „Ja mis on tema olukord?”

Vaikus. „On ta elus, surnud, vangis, väljas?”

Uurija jälgis naist oma pooleldi kinniste laugude vahelt. „Ta on saadetud laagrisse,” vastas ta kuivalt. „Pärast seda, kui ta kõik üles tunnistas?”

Naise häälde oli tekkinud irooniline noot, milleks tal ei olnud jõudu, sest iroonia nõudis üleolekut, mida tal enam polnud. Ta võttis ometi oma jõuvarud kokku. „Mis ülestunnistusi te siis veel minult ootate?

Selliseid, mille eest saaks anda surmanuhtluse?” Ülekuulaja seisatas ja lõi rusikaga vastu lauda. „Viige ta dušegubkasse.”

Alan oli Johannat instrueerinud, talle nõu andnud, kuidas tegutseda, et väljasõiduluba saada. Aga ta ei saanud oma naise võitlusi tema eest võidelda.

Nende mõlema eest, et nad saaksid uuesti kohtuda.

Ta sai võidelda vaid raadioeetris. Selle tulemus sõltus faktist, kas vastuvõtja aparaat oli sisse lülitatud või kaikus tema hääl mõttetult eetriavarustes.

Ta võis saata eetri kaudu nii hävitavat kriitikat kui kripeldavat armastust ja selle mõju sõltus vaid kuulaja käeliigutusest. Klõps. Kas lülitada ta hääl sisse või välja. Ometi kuulasid või lindistasid seda P O B E D A

1 9 4 6

233

järelevalveorganid. Ka oma eetriaktsioonides pidi Alan olema ettevaatlik. BBC ei lubanud improvisatsiooni, eetri ärakasutamist isiklikel eesmärkidel.

Siin nad nüüd seisid teineteise embuses, teadmata, kas nad veel iial kohtuvad. Vaatamata sellele, et nad olid nüüd ametlikult mees ja naine. Võibolla saadetakse Johanna kohe teele veel külmemale maale. Kui Alan aga annaks sisse avalduse naise juurde kolida, kasutaks NKGB seda kohe ära. Pasundaks sellest propaganda eesmärkidel ja sunniks teda koostööd tegema. Mida mõtleksid aga ta kolleegid vastasleerist, mida mõtleks ta ise? Ta oli ju inglane.

Alan raputas pead kaelamuskleid liigutamata. Ta vaid silmitses Johannat pikal pilgul, midagi ütlemata, ühtegi liigutust tegemata. Nad olid tardunud teineteise embuses. Nende liigutused olid nähtamatud, nende sõnad helitud.

Oli kätte jõudnud aeg hüvastijätuks, kus aeg seiskub ja mälestusi sellest hetkest saab kerida edasi või tagasi vaid mälupiltides. Ometi tundsid nad veel teineteise kehade soojust, hingeõhu puudutust. Kui teraselt kuulatada, ehk isegi veel üksteise erutatud südamete pekslemist. Johanna oli treenitud valitsema oma emotsioone, kuid praegu sillerdasid ta silmades pärlid. Või oligi see niimoodi elunäidendis planeeritud? Alan oleks tahtnud korrata veel eelmist vaatust, lamada Johanna soojal niiskel nahal, end temasse veel kord peita. „Bнимание, поезд на Псков отправляется с 234

I L M A R

T A S K A

девятого пути,”1 kostis ruuporist jaamakorrapidaja

hääl.

Vagunisaatja kangutas polti ukse kõrval ja vaatas neid rahutul pilgul. Veel üks hetk, mõtles Alan ja kallistas Johannat eriti kõvasti. Ma jätan ka selle hetke meelde. Siis lasi ta käed rippu, kuid Johanna ei vabastanud teda oma käte vahelt, otsekui oleks tahtnud teda endaga kaasa viia. „Провожающим выйти из вагона!”2 teatas vaguni­saatja nende selja taga noomivalt.

Johanna käed lõdvestusid. Nüüd nägid nad vaid teineteise silmi. Alan taganes trepiastmeid pidi tagasi perroonile.

Vaguni rauduks löödi nende vahel valju kolksatusega kinni.

Alan vaatas perroonilt aeglaselt eemalduvat rongi ja mõtles, kui armutud on rööpad. Nad kannavad armastajad teineteisest lahku, tagasi vaatamata, kordagi seisatamata. Rahulikult, kuid kindlalt veerevad rongirattad teadmatusse. Nüüd oli ka temal aeg istuda tuttavasse Inturisti Pobedasse, kus teda ootasid reisi­ saatja ja ahelsuitsetajast autojuht, et alustada teekonda Šeremetjevo lennujaama, kus raudses eesriides oli tilluke auk.

1 2

Tähelepanu! Pihkva rong väljub üheksandalt teelt. (vn) Saatjatel vagunist lahkuda! (vn) P O B E D A

1 9 4 6

235

Kuandõk kehitas õlga, millel rippus tühi võrk. Kogu pere ja ka üritusse kaasatud naabripoiss seisid tema selja taga öises suhkrusabas. Hea, et poiss nõustus kaasa tulema. Suhkrut jagati iga suu pealt ja poisi suhkrusuu oli veel kõige suurem. Ta lootis, et ka väike Uluk võetakse ratsiooni jagamisel arvesse.

Tuksus ju temagi põues inimsüda. Oli ju temagi Nõukogude kodanik. Mõõtmatu oli see riik. Kuandõk oli lahkunud kodumaalt, sest ka seal oli kõik aja jooksul muutunud. Kunagistest traditsioonidest ja tõeks­pidamistest oli vähe järele jäänud. Venekeelsed väljendid olid tunginud nende keelde ja segunenud emakeele sõnadega, osaliselt õiget vastet leidmata.

Sest paljud sõnad ja põhimõtted olid nii võõrad, et neid ei saanudki tõlkida. Nüüd oli neid saadetud rahvaste sõpruse sildi all teise sõbralikku vabariiki, kus neid keegi ei oodanud ega sallinud. Naabrinaine Johanna oli püüdnud küll nende vastu lahke olla, kuid tal puudus nende süda. Keegi siin ei tundnud stepi­rahvaste külalislahkust. Ei võtnud kingi jalast enne vaibale istumist, ei hinnanud teelehe väärtust.

236

I L M A R

T A S K A

Kuandõk sai Johannast osaliselt ka aru. See naisterahvas oli harjunud elama oma pruugitud mööbli kolikambris ja laulma kõrvulukustavaid laule. Tal oli vaja ruumi mööblile, mitte inimestele. Tal oli puudu sallivusest ja vaipadest. Ta ei mõista meie vaipade tähen­ dust, märkab ainult suurust ja värvi. Meie kultuuri ei mõista siin keegi. Inimesed ainult vahivad ja noogu­ tavad, aga ei saa meie jutust aru. Keegi ei istu tänaval ega sobita võõrastega tutvust. Kõik justkui kiirustaksid kusagile, aga kuhu? Kõigeväeline on inimestele armu­ line ja iga tema poolt antud hetke peaks hindama ja nautima. Mitte tema andidest mööda kõndima. Aga sellest ei tohi siin rääkida. Mitte kuskil enam.

Kuandõk ohkas selle mõtte peale ja pööras end ümber, et heita pilk oma perele. Kõige rohkem tundis ta muret väikse Uluki pärast. Missugune inimene siin temast kasvab? Ta ei õpi siin ära ei vaibakudumist ega kivi peal leiva küpsetamist. Vähemalt ei olnud ta siin üksinda. Neil oli nende oma perekonnarakuke. Kurb oli vaadata seda poissi, kes nägi välja kui orb. Poiss tammus jalalt jalale ja oli tõmbunud küüru. Kuandõk patsutas poissi õlale ja lausus: „Ну и холод!”1 Poiss naeratas vastu ja noogutas. „Скоро утро,”2 lohutas Kuandõk poissi, võttis vammuse seljast ja asetas selle poisi õlgadele. Poiss raputas pead, aga mähkis end ikkagi vammuse hõlmadesse. Hea poiss, niisugune rahulik, iseseisev, mõtles 1 2

Küll on külm! (vn) Varsti on hommik. (vn) P O B E D A

1 9 4 6

237

Kuandõk ja lasi oma silmade soojusel poisi näol puhata. Oleks meie rahva seast, saaks temast endale hea väimeespoja. Ja Ulukile sobiva mehe. Rõõmutooja pööras pilgu helendavale idataevale. Päike oli tõusmas ja toomas talle tervitusi nii kaugeks jäänud kodust.

Johanna oli peaaegu õnnelik. Kui ta klaverit mängis, nõusid pesi, poisi voodit üles tegi, kandus ta pilk tahes-tahtmata sõrmusele neljandas sõrmes. Kuigi see oli paksuvõitu ja tehtud punakast Nõu­kogude kullast, oli see kalleim aare kogu maailmas. Väärtuslikum kui Kleopatra ehted, Niebelungide kuld või Seeba kuninganna sõrmus. Ta ei teadnud veel, kas ka tema sõrmus on võlusõrmus, mis aitab tal imesid korda saata. Kuigi mõned imed olid juba juhtunud.

Poiss oli tema juures kodus tagasi. Kui ta oli oma sõrmustatud käega koduukse lahti keeranud, leidis ta eest kadunud poisi. Poiss nägi välja kui paljaspäine tulnukas teiselt planeedilt. Ometi terve ja elus. Veidi kõhnem ja mehistunud. Enesega rahulolev Marco Polo, kes on tagasi jõudnud oma vallutusretkelt või eksirännakutelt.

Uusasukad polnud küll oma idamaa lendava vaibaga minema sõitnud, vaid tema mööbli välja tõstnud ja vaibale päriselt elama asunud. Mis seal ikka.

Johanna oskas hinnata antiikset kootud käsitööd, pealegi ehtsast lambavillast.

238

I L M A R

T A S K A

Johanna staatus ja perekonnaseis olid järsku muutunud. Ta oli nüüd abielunaine, kuigi ta ei teadnud, kas ta oma meest veel iial näeb. Selle mõtte juures väristas ta õlgu tõmbetuul. Johanna läks akna juurde ja lükkas õhuakna kinni. Alan oli vormistanud talle viisa Inglismaale. Samuti oma potentsiaalsele kasulapsele, „kadunud” poisile. Iseasi, kas neid siit imedemaalt kunagi välja lastakse, sest igal väärtusetul Nõukogude kodanikul oli ometi pärisorja hind.

Ikkagi oli tal nüüd Alaniga teistsugune nähtamatu side. Moskva seiklused olid neid omavahel rohkem kokku liitnud, kaevikusõprus lahingukaaslasi lähendanud. Ka ametlik dokument tegi tema salajase südamesõpruse nüüd ometi legaalseks, nii omade kui vaenlaste leeris. Ikka ei teadnud Johanna, kuidas seda maailmale kuulutada, kellele sellest võis rääkida. Ta ei teadnud isegi, kuidas sellesse uudisesse ta sõbrad suhtuksid. Talle tundus, et koju tulles jälitas teda keegi. Kui kaudsel välismaalasel oli tal nüüd ilmselt saba taga. Kuid ta tundis end ikka veel Alani pehmes haardes ja lootis, et mehe puudutuste jõud kaitseb teda senini.

Johanna võttis puhvetkapist välja oma Inglise teeserviisi ja hakkas mõnutundega lauda katma.

Sõber kirjanik pidi läbi astuma, et koos temaga maailma uudiseid ta ragisevast raadiost kuulata. Nüüd oli ka see raadio siin majas omandanud veel ühe uue tähenduse. Oma seaduslikku abielumeest peitis ta raadiokastis.

P O B E D A

1 9 4 6

239

Alan kõndis jälle raadiomaja poole. Ta pööras Drury Lane’ile, Bush House polnud siit enam kaugel.

Alan tundis kergendust, et ei pidanud enam üle õla tagasi vaatama. Ta astus mööda pommitabamuse saanud majast, mida piirasid nüüd uued tellingud.

Kuigi ka Londoni linn oli sõjas haavata saanud, siis oli tal ikkagi paranemislootust. Peaasi, et selle linna kokkukasvavatesse armidesse ei tekiks võõrast liigliha. Et vana Inglismaa individuaalsus ja isikupära säiliksid. Tal oli hea meel, et ta sai astuda pahemal pool teed ja liiklus ei olnud enam parempoolne. Sest pahempoolne maailm oli jätnud väga parempoolse mulje. Või puudus totalitaarses süsteemis igasugune polaarsus. See polnud lihtsalt inimesepoolne. Üheparteisüsteem, mida sai kergesti kuritarvitada.

Alani meeled olid Moskvas teravnenud pidevast enesekontrollist ja autotsensuurist, mida ta rakendas teades, et teda jälgib omakorda riiklik süsteem. Nii mähkis ta end ise mitmekordse kontrolli paranoiasse.

Kuidas oli riik tähelepandamatult üle võtnud inimese rolli? Inimene teenis vaid riiki, mitte riik inimest. Kõik jõud ülevalt alla näisid olevat koondunud nähtamatu olevuse toitmiseks. Kas see süsteem elas päriselt või oli tegemist fantoomiga, molluskiga, millel puudus nägu? Ehk toitis töömesilaste armee emamesilast, keda enam polnud? Kes oli samuti surnud revolutsiooni terrori­leekides?

240

I L M A R

T A S K A

Alan ei teadnud seda. Ta võis vaid silme ette maalida kujutluspilti nähtamatust poliitbüroost, mis kurikavalalt liigutas tinasõdureid punasel kalevil, plaanides järgmist näljahäda või sõda. Või järgmist terroriakti või sabotaaži, et saaks ohjad veel rohkem koomale tõmmata, järelevalvet suurendada ja oma töömesilaste produktiivsust tõsta.

Kas niisugune süsteem oleks tulevikus võimalik ka vanal heal Inglismaal? Kas ka siinsed kodanikud annaksid ära oma mugavused ja puutumatuse, oma inimõigused? Laseksid süsteemil nähtamatult üle pea kasvada ja end oma niitidesse mässida? Tungida isegi valgete Edwardian stiilis ridamajade privaatsusse, kus igaühel oli oma uks, oma väike aiavärav, oma muru­ lapike?

Alan tundis enda pihus ikka veel Johanna kätt.

Kandis teda endaga kaasas. Ta teadis, et süsteem polnud Johannat veel oma näo järgi ümber voolinud.

Et Johannas oli endist vabaduseiha, inspireerivat mõttemängu, nakatavat fantaasiaküllust... Ta pidi päästma Johanna süsteemi lõugade vahelt, enne kui see ka Johanna alla neelab, läbi seedib ja oma väljaheiteks vormib. Kas kõik süsteemid tegid seda, vähem või rohkem totalitaarsed? Ehk oli ka tema Briti impee­ riumi väljaheide, seda ise märkamata?

Niimoodi mõtiskledes oli Alan jõudnud märkamatult BBC World Service’i sammastega ukse ette.

Alan astus raadiomaja uksest sisse veendumuses, et lõppude lõpuks on ka kõik kaljud murdunud.

P O B E D A

1 9 4 6

241

Vihma külmumine ja jää sulamine, tuule ja tormide surve tekitab ka kividesse mõrad. Vesi paisub muutudes jääks ja uuristab mäe sisse augu. See on loomulik protsess. Kui sellele muutusele on allunud loodus miljoneid aastaid, alluvad lõpuks ka Nõu­ kogude Liit ja Briti impeerium.

Poiss istus tädi Johanna ja külla tulnud kirjaniku­onu vahele kiilutult raadio ees. Tädi keeras heli veidi vaiksemaks ja surus kõrva kõvemini vastu raadiot, et uued naabrid seina taga ei kuuleks, mida nemad kuulavad. Poiss oli sellest konspiratiivsest tegevusest haaratud, kuigi ta ei saanud inglise keelest aru. Põnev oli kuulata midagi, mida ei tohtinud kuulda. Isegi kui seda tuli teha koos rahvavaenlastega. Sest Pobeda-onu oli öelnud, et tädi just nendega suhtleb. Kirjaniku­onu ei paistnud küll eriti rahva­ vaenlase moodi välja, sest tal oli seljas tavaline kortsus särk ja jalas laiad vanad püksid. Ka prillid olid paksude ümarate sarvraamidega. Selles filmis, mida poiss aga Venemaal oli näinud, kandis rahvavaenlane ühes silma­augus sätendava keti otsas okulaari ja tal olid jalas kitsad hästi viigitud mustad püksid. Jah, välimuse järgi ei anna see onu ühe korraliku rahvavaenlase mõõtu välja, nentis poiss ja kirtsutas nina. Raadio prõksus ja ragises, kuid tädi Johanna keeras oskuslikult ümmargust raadio­nuppu ja manööverdas inglise onu häälega kaasa. Tema neljandas sõrmes helkis uus kuldsõrmus.

242

I L M A R

T A S K A

„Härra Churchill ütles oma eilses kõnes Zürichis,” tõlkis tädi Johanna reipalt inglise onu juttu, „et Euroopale tuleb anda struktuur... mille raames on võimalik elada rahus, turvalisuses ja vabaduses... Me peame looma midagi Euroopa ühendriikide taolist.”

Selle peale noogutas onu-rahvavaenlane innukalt pead ja ka tädi naeratas ning surus kõrva veel tugevamini vastu raadiokasti. Seejärel kostis raadiost midagi hoopis huvitavamat.

Inglise onu lausus sõna automobile, millest isegi poiss sai aru. „Pariisi autonäitusel,” kuulutas tädi Johanna, „paistsid silma uued pika kere ja uute värvitoonidega Ameerika autod.”

Nüüd surus ka poiss oma pea teiste peade vahele ja kuulas tähelepanelikult. „Juttu on Cadillaci uuest mudelist,” seletas sosinal tädi Johanna. „mis mõjub eriti voolujooneliselt.

Selle uus mudel on metallik... noh, pärlmutri värvi.” „Ma tean,” noogutas kirjanikuonu, „Cadillaci tagaratas on porilauaga peaaegu kaetud...” „Missugune auto on Kädilläkk?” küsis poiss nüüd huviga onu-rahvavaenlaselt. „Suur ovaalne Ameerika auto, mille tagumised porilauad on justkui tiivad,” selgitas kirjanikuonu. „Sõidab pehmelt nagu laev.” „Kas see on suurem kui Pobeda?”

Onu krimpsutas nina ja lõi käega. „Muidugi suurem ja palju ilusam. Ka mootor on võimsam.”

P O B E D A

1 9 4 6

243

See fakt tegi poisi kurvaks. Ta oleks tahtnud, et Pobeda oleks kõigist kõige ilusam. Kuid Pobedast ei olnud seekordses reportaažis juttu. Rahvavaenlasi ei saa ju päriselt uskuda, lohutas end poiss. Filmis olid nad valetanud ühtelugu ja lõpuks rahvamaja põlema pannud.

Kui raadiosaade lõppes, pöördus tädi poisi poole ja ütles poolsosinal: „Ära kellelegi räägi, mis sa BBC raadiost kuuled. Sellest võib sulle tulla ainult pahandust.”

Tädil ongi mingi saladus, onul oli õigus, mõtles poiss.

Tädi vaatas kahtlustavalt Kuandõki toa seina poole ja lisas: „Nüüd keerame raadio tasakaalustuseks Moskva jaamale.” „Vnimanije! Govorit Moskva!” hüüdis poiss uhkelt vene raadioonu häält mälu järgi matkides.

Tädi vaatas teda, õudus silmis, ja hakkas jälle oma raadionuppu kruttima. Ta leidis mingi uue jaama, kus laulis keegi naine vene keeles, ja keeras heli nüüd eriti kõvaks. Vene tädi laulu taustal arutasid nad pooli­hääli veel kõike seda, mis nad Inglise raadiost olid kuulnud. Poiss istus vaikselt, jälgides iga liigutust ja sõna. „Me laseme süsteemil endale valetada, end nurka suruda, paljaks riisuda, puuris hoida,” ütles tädi Johanna erutunult. „Churchillil on õigus. Nõukogude Liidule vastukaaluks tuleks luua üks korralik Euroopa ühendliit,” 244

I L M A R

T A S K A

ütles kirjanik-rahvavaenlane. „Siis ei kingiks nad meid iga kord Stalinile, kui see rusikaga lauale lööb.”

Poiss oli kindel, et onu Stalin ei löö iialgi rusikaga lauale. Ta istus igal pool piltidel nii rahuliku ja sõbraliku ilmega. Isegi ta vuntsid naersid.

Poiss astus Narva maantee maja hallist kivi­trepist üles. Koridor oli rõske ja lõhnas pissi järele. Ta proovis astuda kaks trepiastet korraga. See oli üsna raske, sest trepiastmed olid kõrgemad kui Vene koloonias. Juba oligi ta teisel korrusel. Ta sirutas käe välja, tõusis kikivarvule ja vajutas kellanuppu numbriga 6. Kell pinises nagu sääsk teisel pool ust. Uksel oli suur ümmargune klaassilm. Selle taha kerkis kellegi vari.

Siis avanes uks kerge kääksatusega. Selle taga oli onu. „Sisse, sisse, sisse,” ütles ta ja marssis poisi ees kojast tuppa.

See konspiratiivkorter oli vähese sisustusega ja ilma eriliste tunnusmärkideta, mida võiks meenutada või millest und näha. Siin nagu elaks keegi, aga ei ela ka, mõtles poiss. Ometi oli see tore koht, kus nad said onuga omavahel kohtuda. „Kuidas käib minu kangelase käsi?” küsis onu ja vaatas poisile julgustavalt otsa. „Ikka hästi,” teatas poiss ja astus akna alla.

Vaade hoovi polnud põnev. Kitsukese sisehoovi taga oli sein, kust ei saanud üle vaadata ega ronida.

P O B E D A

1 9 4 6

245

„Eile sõitsin ma uue ZISiga,” ütles onu. „Tõeline limusiin. On sellel ikka pikk kere.” „Vahva,” huvitus poiss. Talle meenus eilne raadiouudis autonäitusest, kus oli juttu uutest kirkavärvilistest pärlmutterautodest. Ta lisas iseteadlikult: „Tead, Ameerikas on veel suuremad autod. Kas sa oled Kädilläkki näinud?”

Onu näkku tekkis huvi. „Ei ole, kus sa seda kuulsid?”

Poiss mõtles, kuidas seda paremini ütelda. Tädi oli manitsenud, et sellest ei tohi rääkida, et nad Inglise raadiot kuulavad. „Sinu Pobeda on kõige uhkem, muud autod ei tule arvesse. Ja sina oled kõige parem juht,” proovis poiss jututeemat muuta.

Onu jälgis teda muheldes. „Pobeda on parim, aga jutusta mulle ikka, kus sa sellest teisest autost kuulsid.” „Keegi vist kuskil raadios rääkis...” ütles poiss ebalevalt. „Kas eesti keeles?” küsis onu kahtlevalt.

Poiss otsis uut seletust. „Ah ei, mitte raadiost.

Tädil käis külas üks naljakas mees,” ütles poiss uut seletust valides. „Ta rääkis, et uued Ameerika limusiinid on hästi suured. Kõikides kirevates pärlmuttervärvides. Ka kahevärvilised.” Poisi näkku oli ilmunud elevus. „Mis on pärlmutter?” uuris ta onule ainiti otsa vaadates. „Pärlmutter on võlts sära. Pärlitega pole siin 246

I L M A R

T A S K A

pistmist. See justkui sätendab metalselt värvi sees, aga rikub tegelikult värvi ära. Kes see naljakas mees niisugune on?”

Poiss mõtles hetke ja kirjeldas siis kirjanikuonu. „Tal on hallid juuksed, suur lömmis nina, hägusad silmad ja sarvraamidega prillid, sest ta kirjutab palju.” „Veel üks autohuviline. Mis ta nimi on?”

Poiss kahtles viivu ja mõtles tädi manitsusele. „Kirjanikuonu nime ma ei tea.” „Kas kirjanikuonu räägib tädiga ainult autodest või ka relvadest?” „Relvadest?” imestas poiss. „Ei, ikka rohkem autodest. Kui Inglise ja Ameerika laevastik siia Tallinna sadamasse jõuab, siis toovad nad meile ka pärlmutterautosid.” Poiss pingutas mälu. „Kädilläkke ja Rolsroisse. Siis luuakse siia Euroopa ühend­liit.” „Millal need laevad siia saabuvad?” küsis mees poissi ainiti silmitsedes.

Poiss kehitas õlgu. „Kes seda teab... kui onu Tšötšil ütleb.” „Ehk on tädil isegi raadiosaatja? Kõrvaklapid ja mikrofon?” uuris onu. „Ei,” raputas poiss pead. „Siis oleks ma seda näinud. Siis ei kuulaks ta ühtelugu raadiot... aga teeks oma saateid.” Ta vaatas huviga onule otsa. „Kas sul on selline kõrvaklappidega raadiosaatja?” „Ei veel,” vastas onu justkui kahetsusega, „aga P O B E D A

1 9 4 6

247

ma tahaks ühe sellise leida...” Ta tegi pausi. „Kui sa midagi raadiosaatjatest kuuled, siis ütle mulle. Siis võime ka meie raadiomängu mängida. Aga jätkame praegu detektiivimängu.”

Onu pistis käe taskusse ja võttis sealt välja viierublase rahatähe. Ta ulatas selle poisile. „See on sulle taskurahaks.” Poiss tegi suured silmad ja võttis krõbiseva rahatähe oma sõrmede vahele. Tal polnud kunagi veel oma raha olnud. Seni oli ta käes hoidnud enamasti ainult kopikaid. „Meie uurime teiste saladusi,” manitses onu, „aga keegi ei tohi teada saada meie saladustest!” Ta pani sõrme hoiatavalt suule ja sirutas siis käe käe­ pigistuseks välja.

Kostis uksekella pinin. Onu läks ust avama.

Eeskotta astus keegi tüdruk. Ta tundus poisist veidi vanem ja tal oli äraolev pilk. Onu juhtis tüdruku kõrvaltuppa ja sulges hoolikalt ukse. „Järgmise korrani,” ütles ta poisile ja saatis poisi kiirustades uksest välja.

Huvitav, mõtles poiss, millest onu selle tüdru­ kuga räägib. Kas siis tüdrukuid ka autod huvitavad?

Sel poisil on muusikaannet ja absoluutne kuulmine.

Peaksin teda õpetama hakkama, mõtles Johanna.

Poiss lõpetas laulu ja tõmbas sügavalt hinge. Ta vasikasilmad ootasid kiitust, kukerind aga oli juba suled kohevile ajanud.

248

I L M A R

T A S K A

„Tubli! Sa laulad väga hästi,” ütles Johanna. „Kuigi laulu sõnad on küsitava väärtusega. Ehk prooviks ka mõnda teist laulu.”

Johanna tõusis hoogsalt ja istus ümmargusele keerlevale klaveritoolile. Ta tegi klaverikaane lahti ja võttis sissejuhatavad akordid. „Miks sulle mu laulu sõnad ei meeldi?” küsis poiss veidi haavunult.

Johanna tõstis käe klaveriklahvidelt. „Kõik laulud ei pea olema Stalinist. Ajaloos on olnud palju kuulsaid mehi. Ka meil Eestimaal. Laulma ei pea ainult riigimeestest, vaid ka unistustest, lootustest, armastusest. Riigimehed tulevad ja lähevad.” „Kas Stalin ka läheb?” küsis poiss. „Meie kasvataja ütles, et Stalin on igavene.”

Johanna vaatas poissi hämminguga. „Ma loodan, et mitte. Stalini mehed sõidavad furgoonautodega ringi ja korjavad üles inimesi, kes võitlevad Eesti riigi iseseisvuse eest. Need inimesed on meie kangelased.”

Nüüd oli poiss nõutu, justkui talle meenuks midagi. „Aga onu Stalin armastab ka kangelasi.” „Stalini kangelased on meie maa vallutanud.

On olemas kangelased ja kangelased. Ühe kangelane võib olla teise vaenlane. Õiged kangelased nagu sinu isa võitlevad meie vabaduse eest, aga sellest ei tohi praegu kõvasti rääkida.” Johanna tegi pausi ja küsis sõbralikul toonil: „Kas sa oled mõelnud oma isale ja emale? Miks nad ära läksid?”

P O B E D A

1 9 4 6

249

Poiss lõi silmad maha ja tammus jalalt jalale. „Võib-olla nad ei läinud ära vabatahtlikult.

Võib-olla su isa viidi minema,” lisas Johanna ettevaatlikult.

Poiss tõstis silmad. „Kes ta minema viis?” „Stalini furgoonautodega mehed. Must Ronk.”

Kas ma räägin liiga palju, kahtles Johanna ja vahetas teemat. „Kas tahad õppida selgeks ka ühe teise laulu, Eesti kangelastest?”

Poiss näis olevat Johanna jutu koormast hajevil. „Mul pole enam lauluisu,” lausus ta nukra häälega. „Ma tahaks minna koju ja otsida üles oma vilepilli ja kaleidoskoobi.” „Hea mõte, peame tooma sulle sealt ka vahetusriideid.” Vaene poiss. Ma viisin ta segadusse, mõtles Johanna. Ajasin ta pea lihtsalt sassi. Ta astus poisi juurde ja kallistas teda. Siis kammis ta sõrmedega poisi nudipead, justkui lootes, et kammimine aitab poisi sassis peas korda luua ja sirgeks kammida ka tema mõtted. „Täiskasvanute maailm on väga keeruline.”

250

I L M A R

T A S K A

Johanna ja poiss jalutasid läbi suvise linna hämaruse.

Päris pimedaks ei läinud sel aastaajal siin kunagi.

Nad olid teel poisi koju. Johanna märkas, kuidas poisi silmad lõid tuttavat puuriita nähes särama. Ta lasi Johanna käest lahti, jooksis puuriida juurde ja jäi siis seda uurima. Ta kangutas puuvirna justkui midagi otsides. „Mis lahti on?” küsis Johanna tänavaserval peatudes. „Mu rool on kadunud,” ütles poiss kurvalt, „ja käigukang.” „Kellelgi läks küttepuid tarvis, soojale ilmale vaatamata,” arvas Johanna.

Ta astus poisi juurde ja lohutas: „Varsti saad Londonis uue rooli.” Siis suunas ta poissi varrukat pidi maja poole. Õe korteri aknad olid pimedad. „Maja on ikka paigas ja ei näi olevat muutunud,” lausus Johanna trööstivalt.

Poiss inspekteeris teraselt maja. „On küll muutunud. Rohkem krohvi on seinalt murenenud... ja keegi on muukinud lukku.”

P O B E D A

1 9 4 6

251

Ehk on keegi siin käinud? Võib-olla õde? Kuigi temal peaks olema uksevõti, jäi Johanna mõttesse.

Võib-olla röövlid?

Nad sisenesid kiiresti kojauksest ja jäid korteriukse ees seisma. Sellel olid lukuaugu juures puutöö jäljed.

Poiss vaatas Johannale otsa. „Võib-olla isa ei saanud sisse... ja pani uue luku?”

Johanna vajutas kellanupule. Nad ootasid pika pingsa hetke.

Poiss koputas kõvasti uksele.

Ikka vaikus. „Ma tean, milline aken käib lahti,” tähendas poiss Johannale ja jooksis eeskojast välja. „Oota,” hüüdis Johanna, kuid juba oli ta nurga taha kadunud.

Johanna järgnes poisile ümber maja ja nägi teda juba aknalaual turnimas ning akent kangutamas. See avanes tõesti. Poiss hüppas tuppa. „Tee uks seestpoolt lahti,” hüüdis Johanna talle järele ja kiirustas tagasi majaukse poole.

Ta ruttas uuesti eeskotta ja seisatas korteriukse taga. Poissi ei olnud kuulda.

Ma loodan, et ta viga ei saanud.

Johanna vajutas uuesti kellanuppu. Nüüd kuulis ta poisi samme. Poiss nokitses snepperluku kallal ja tegi siis ukse lahti. Ta vaatas Johannale jahmunud näoga otsa, justkui oleks näinud kolli kardina taga.

252

I L M A R

T A S K A

„Korter on täis kellegi asju, aga need ei ole ei ema ega isa omad.”

Johanna sisenes korterisse ja tundis ära võõra elu märgid. Jälle pambud, vanad nõukogude kohvrid.

Sama lugu, tuttav butafooria, kommenteeris Johanna mõttes korteri uut kujundust.

Poiss otsis oma asju taga. Ta tegi lahti kojakapi ukse ja sellest varisesid välja kokkuköidetud uued vildid.

Tuttav geograafia, mõtles Johanna ega teadnud, mida poisile öelda. Poiss jätkas uste avamist ja riiulite lahtitõmbamist. Siis soris ta pappkarpides. Lõpuks leidis ta oma riideid ühest vineerkastist. „Ka siia on uusi inimesi sisse kolinud nagu minu majja,” ütles Johanna ettevaatlikult. „Tühje kortereid enam ei eksisteeri. Pole.”

Poisi nägu õhetas.

Johanna põlvitas poisi ette ja selgitas: „Ma tean, see pole õiglane... aga sa pead seda fakti mõistma. Meie maale tuuakse uusi inimesi juurde. Iga päev. Ja teisi viiakse minema...” Ta silitas poisi pead. „Kas tahad midagi minu juurde kaasa võtta?” Johanna tegi pausi. „Meie juurde... meie koju?”

Poiss ei vastanud. Ainult silmitses nõutult tundmatuseni muutunud elutuba. Oma endist magamistuba. Ta oli järsku saanud aasta võrra vanemaks, pikemaks kasvamata.

P O B E D A

1 9 4 6

253

Mis on juhtunud, mõtles poiss. Kuigi rännata oli olnud tore, oli see siin tema kodu. Praegu oleks ta tahtnud, et kõik oleks olnud nagu vanasti. Ema askeldamas pliidi juures ja isa suitsetamas tagatoas. „Lähme,” ütles tädi Johanna. „Meil pole mõtet siin uus­asukatega vaielda. Nad ei kolinud siia omal algatusel.” „Ma ei lähe kuskile, see on minu kodu,” ütles poiss. „Kuna nad vahetasid luku ja sa ronisid aknast sisse, võivad nad kutsuda miilitsa ja öelda, et me oleme sisse murdnud ja midagi varastanud... Meil ei ole vaja rohkem probleeme.” „Ma ütlen neile, et olen siin kuus aastat elanud,” vastas poiss. „Miilits ei kuula sinu juttu. Kui nad selgitavad välja, et su isa on vangis ja ema tagaotsitav, on jutt läbi.”

Tagaotsitav, mõtles poiss, mis juttu ta räägib? „Mina ei lähe siit kusagile,” korrutas ta.

Tädi Johanna ohkas. „Oleks võinud oma kodu varem hinnata. Sa ei tea, kuidas ma pidin sinu eest võitlema, et sind üldse Venemaalt tagasi tuua.”

Poiss vaatas tädi Johannale otsa ega uskunud tema juttu. „Ma pidin isiklikult paluma julgeoleku ülemat, et sind tagasi saadetaks,” seletas tädi.

254

I L M A R

T A S K A

Jälle vassib ja valetab, mõtles poiss. „See oli onu, kes mu tagasi tõi,” lausus poiss tõredalt, „mitte sina.”

Tädi Johanna vaatas nüüd poisile pikalt otsa ja küsis: „Missugune onu? Kas see, kes teid emaga siin külastas?”

Poiss märkas tädi Johanna näoilmet, mis oli äkki muutunud ähvardavalt tõsiseks.

Poiss oli vait.

Jälle ütlesin midagi, mida poleks vaja olnud ütelda. Ta hoidis suud kõvasti koos ja pahandas selle üle, et suu nii kergesti lahti lipsas. Jutt voolas sealt vahel kiiremini välja, kui ta mõtelda jõudis. „Kas see onu, kes Pobedaga sõidab?”

Poiss pööras tädi Johannale selja ja hakkas uuesti oma vanade riiete kallal sorima. „Kas sa ikka veel kohtud selle onuga, kelle sa siia ema juurde koju tõid?” ei jätnud tädi Johanna oma juttu järele. Tädi Johanna tundus juba päris kuri.

Poiss mõtles, et ta ei saa jälle onu sisse rääkida.

Ta oli lubanud vaikida. „Ei,” ütles ta, „kus on mu traksidega püksid?”

Ta jätkas riidekastis tuhnimist.

Tädi Johanna ei paistnud teda kuulavat ja õiendas edasi. „Kõik sinu mured algasid sellest onust. Nii isaga kui emaga... ja nüüd peidab su ema end tema eest.”

Poiss ei tahtnud tädi juttu rohkem kuulata, ta korrutas endamisi: „Kus on mu nokaga müts? Kus on P O B E D A

1 9 4 6

255

mu lühikeste käistega triibuline särk? Ja kus on mu kollased sokid?” „See onu hävitas ära su perekonna. Keegi peab seda sulle ütlema,” kuulis ta läbi oma jutu tädi Johanna kõrgendatud häält. „... müts, kollased sokid...” kordas poiss ja viskas kasti käest. Ta läks akna juurde ja vaatas välja.

Seal oli seisnud onu Pobeda. Ta tahtis, et onu oleks praegu tulnud ja ta siit minema viinud. „Meie peres ei ole koputajaid ega äraandjaid,” kaikus jälle tädi jutt.

Poiss surus sõrmed sügavale kõrvadesse ja karjus: „Ma ei taha sind enam kuulda! Ära räägi rohkem. Sa oled rahvavaenlane!” Poiss jooksis uksest välja ja lõi ukse enda järel pauguga kinni. Ta tundis, kuidas pisarad kipitasid silmis. Siin tänaval oli hea.

Jahe õhk puhus vastu nägu. Poiss vaatas puuriita, oma bussi, ja talle tuli meelde, kuidas ta oli siin istunud onuga ja Pobeda rooli käes hoidnud. See oli olnud õnnelik päev. Onu ei saanud olla halb. Nad olid raadiot kuulanud ja laulnud. Nad olid sõitnud majast mööda ja siis veel suurest autost ning poiss oli pööranud rooli vasakule. Maja ees oli seisnud siis kongiauto. Nüüd nägi ta selgesti sellest välja hüppavaid nahkjopes mehi.

Poiss ei tahtnud enam mõelda ega mäletada.

Tädi jutt pole tõsi. Onu ütles, et mina olen kangelane.

Poiss hakkas mööda tänavat edasi astuma, aga ta ei teadnud veel, kuhu. Ta kuulis selja taga tädi kontsade 256

I L M A R

T A S K A

klõbinat, mis kajasid õhtusel tänaval vastu. Poiss ei vaadanud tagasi.

Rahvavaenlane, mõtles Johanna. Uue elu muinas­ jutud...

Kui palju me tohime õpetada, kellegi silmi avada, küsis Johanna endalt. Sest avatud silmadega näeb asju, mida pole vaja näha. Sest nägija ei pruugi olla õnnelikum kui pime. Ta vaatas poissi enda ees kõndimas. Nähtamatute lohedega võitlemas. Ka muinasjutud on täis kurje lohesid ja tuld sülitavaid draakoneid. Kas mina olen see võõrasema, kes ootab oma mürgise õunaga? Johanna ohkas. Mu õun pole isegi mürgine, see on lihtsalt hapu. Miks peaksin mina poisi õnnelikku naiivsust hapendama, kui ta vanemad seda ei teinud? Ja nüüd on nad teadmata kadunud.

Peidus, maapaos, laagris või surnud?

Ma peaks poisile ütlema, et päriselu draakonid on surmavamad kui muinasjuttudes ja tema on muutunud tahtmatult üheks nendest ning märklauaks teistele.

Johanna astus poisi järel mööda pimenevat tänavat ja ei teadnud, kuhu see tee neid viib. Ta kandis käes poisi riideid ja vilepilli, mis ta vineer­ kastist oli leidnud. Kas poiss jookseb nüüd jälle minema? Unustab kõik?

Kes oli see kangelane Dostojevski „Sortsides”, kes oma pühas naiivsuses millestki aru ei saanud? Ta jäi ellu, sest kuna ta kurjust ei mõistnud, läks kurjus temast P O B E D A

1 9 4 6

257

mööda. Kõik teised, kes seda nägid, hukkusid. Aga kui see, kes kurjust ei märka, ka teisi tahtmatult hävitama hakkab? Mida siis teha? Kuidas teda korrale kutsuda?

Johanna ei teadnud, kas ta jõud käib poisist üle. Poisist ja süsteemist, mis teda toetab ja hukutab.

Ta kuulas oma kingade klõbinat, mis kaikus vastu pimeneva tänava tühjuses. Kolgata teel, universumi äärel... Kus veel kajavad sammud nii õõnsalt vastu nagu siin praegu?

Helid koridoris ja kõrvalkongides olid halvanud naise elutahte viimase kübeme.

Aeg-ajalt tuli mõistus kongi pimedast nurgast tagasi ja naine rahunes veidi.

Ta heitis pikali, tõmbus kerra ja jutustas seinale: „Poiss on puhas. Me oleme teda säästnud kõikide ideoloogiate mürkidest, kõikidest riigikordadest, et ta lapsepõlve miski ei varjutaks. Poiss on hea, ainult uudishimulik. Selline peabki üks laps olema.” Naine kuulis nüüd iseenda häält ja jäi vait.

Mida ma teen? küsis ta endalt. Ma räägin sei­ nale poisist. Mis siis, kui seinas on mikrofon?

Aga ma ei räägi ju midagi ohtlikku, jutustan ainult oma valust.

Plekk-katusest õhkus peaaegu nähtavat kuumust. Siin katuse all oli õhku vähe ja see leegitses.

Joogijanu oli. Ta polnud saanud juua juba kaks päeva.

Või mitu? Kes neid lugeda oskas.

258

I L M A R

T A S K A

Dušegubka, oli ülekuulaja öelnud. Viige ta dušegubkasse.

Juba sõja alguses oli naine lugenud dušegubkadest, nõukogude gaasikamber-autodest, kus tappev väljaheitegaas oli sõidu ajal suunatud furgooni sisse.

Kuid teda ei viidud autosõidule, vaid hoopis katusealusesse kuumusest lõõskavasse kongi. Kas see oli kongi hüüdnimi või alles sõidueelne soojendus? Ta teadis ainult, et siin oli hullem kui kapis. Mis tuleb järgmiseks?

Naise vaimusilma ette kerkisid jälle uurimisosakonna ülekuulajate näod kui viirastused, mis segunesid omavahel ja moodustasid kokku pildi, mis ei sobinud siia maailma.

Naine keeras end selili ja sirutas jalad välja.

Põrand kõrvetas paljaid sääri. Ta tõmbas kiiresti põlved konksu. Ta lamas justkui kõrbeliivas. Kas niisugune oli Dante põrgu? Põrand oli liiga kuum, et sellel lamada. Seinad ja lagi aga päeval kuumemad kui praepannid. Ta oleks võinud neil kartuleid praadida. Mu pea ongi kartul, mõtles ta.

Aitab, mu elu on möödas, juba möödunud, lõp­ penud, läbi... mõtles naine. Me armastasime, lootsime, võitlesime iseseisvuse eest ja kaotasime. Minu asemele tulevad teised, kes edasi võitlevad.

Ainult poisi pärast oleks mõtet veel elada. Aga mitte äraandjana. Eneseväärikuseta ei saa poissi kasvatada. Kui ma kaotan iseenda, ei suuda ma ka kellelegi teisele midagi anda. Sellepärast on parem P O B E D A

1 9 4 6

259

elust lahti lasta. Ta tundis oma kehal jälle mundrimehe käsi, mis teda tagasi taburetile surusid. Ta nägi ülekuulaja pilku, mis ei väljendanud midagi.

Ainult puurivad punetavad silmad, kus polnud halastust.

Ta kuulis uuesti lõputuid küsimusi, erinevate uurijate nägusid, ühte ja sama kordust: tunnistage üles!

Ta ei suutnud sellest korduvast mälupildist vabaneda.

Naine teadis, et vanglas on halb. Aga ta ei teadnud, kui halb. Kes oleks võinud arvata? Halvem kui halb, julmem kui julm, ülekohtusem kui see ülekohus, mis oli sõnana kirjas õigekeelsuse sõna­ raamatus. Või tsivilisatsiooni koodeksis.

Kas niisugune koodeks oli üldse olemas? See pesitses vaid meie teadvuses, olenevalt rikutuse astmest või hea lastetoa naiivsuse määrast.

Minestuse äärel olles muutusid reaalsuse kujundid ja mõisted hapraks ja kõveraks.

Järsku tegi naisele muret, et ta ei mäleta enam poisi nägu. Selle täpseid jooni. Need liikusid ta silme ees amorfselt, lõplikku vormi leidmata.

Naine liigutas end, püüdis istukile tõusta, kuid musklites ei olnud jõudu. Ainult süda puperdas. Ta libises uuesti pikali, pööras end küljeli.

Parem ongi kaotada mälu, mõtles ta, siis ei saagi ühelegi küsimusele vastata. Peksku, kui tahavad.

Varsti ei tunne ma midagi. Ta tahtis uuesti mattuda 260

I L M A R

T A S K A

liivaluitesse. Päike oli seniidis ja ranna kuldsel liival võis olla hea. Liiv kõrvetas sääri, kuid mis sellest.

Kuskil loksusid merelained. Kuskil.

Poiss istus jälle Pobeda nahksel istmel. Tema kõrval ei istunud onu, vaid hoopis ema. „Siruta jalg pikalt välja, siis ulatud sa gaasi­ pedaali vajutama.”

Poiss vaatas üllatunult emale otsa. „Vajuta pedaal põhja ja sõida otse merre,” õpetas ema.

Tõepoolest kihutas auto nüüd paekallakust alla, tuiskas läbi liivaranna ja sulpsatas vette. Ta aga ei läinud põhja ega uppunud ära, vaid jäi veepinnale ujuma. Ta sõudis edasi nagu paat, rappudes laine­ harjadest läbi ja liikudes aina kaugemale avamerele. „Ära vaata tagasi, kihuta edasi võõraste randade poole,” ütles ema.

Poisil hakkas ometi kõhe avamere suuri laineid rammides. Ta vajutas pidurile ja proovis autot ümber pöörata. Sellest pöördest pritsis vahune laine äkki autoaknast sisse ja kandis ema endaga kaasa. „Nüüd pead sa edasi sõitma üksi,” hüüdis ema vahusest mereveest. „Ema, oota!” karjus poiss ja keeras kogu jõust rooli. Ta püüdis emale järele sõita, kuid ema oli jäljetult lainetesse kadunud. „Ema, ema,” hüüdis poiss ja tõusis voodis istukile.

P O B E D A

1 9 4 6

261

Tuba oli pime ja poiss ei saanud esialgu aru, kus ta viibib. Tal oli hea meel, et voodi tundus soe ja kuiv.

Nüüd võiks ema tagasi tulla, mõtles poiss ja lasi end tagasi pikali. Ta mässis end paremini tekki ja pööras teise külje. Justkui lootes, et teisel küljel magades näeb ta rahulikumat und.

Mees teadis, et keegi ei teadnud, mida ta tegelikult tunneb. Ka tema ise mitte. Sest tunda ei tohtinud ega olnud lihtsalt võimalik, tehes tema tööd. Haletsust ja halba südametunnistust ei olnud tema elukutses olemas. Nagu ka arstide, tuletõrjujate, lihunike, koera­püüdjate ja rotimürgitajate keerulises professioonis. Kõikidel arstidel oli salajases mälukapis nimekiri haigetest, kes surid arstirohtude ja vale­ diagnoosi tõttu. Ka kõikidel kohtunikel oli nimekiri süütutest süüdlastest. Igasugune ajaloosaavutus nõudis ohvreid ja kui aeg muutus, võis vigu korrigeerida ja ohvreid postuumselt rehabiliteerida. Mees ei mõelnud sellele, mis juhtuks, kui tema võimu asemele tuleks teine võim ja ka tema pea oleks järsku ajaloopakul. Sellele mõttele ei tasunud närve kulutada. Tuli teenida oma võimu nii hästi, kui suutsid.

Vahel ka nii halvasti, kui välja kukkus.

Mees polnud süüdi. Ta oli proovinud heaga.

Olnud võluv ja veetlev. Pakkunud armastust. Kinkinud lilli ja šokolaadi. Kuid sellest polnud abi. Naine oli ära jooksnud. Kui ei saanud heaga, tuli proovida 262

I L M A R

T A S K A

halvaga. Ja seda ei pruukinud teha enam mees ega tema meeskond. Halvaks oli olemas teine osakond, kellele halba teha meeldis. Naine oli teinud valiku.

Ta oli ise süüdi. Kuid ka halvas mängus oli juhtunud viga. Ta polnud välja kannatanud kuumust või valu, külma või unetust.

Mees ei olnud uskunud oma silmi, kui ta hommikul naise kohta raporti sai. Surnud ülekuulamisel.

Surnukeha likvideeritud. Mees ei olnud seda niimoodi planeerinud. Kuid kolleegid olid pingutanud üle või ebatäpselt hinnanud süüaluse tervislikku seisundit, tema jõuvarusid, eluiha. Operatsioon oli pikale veninud ja haige surnud.

Naise lahkumine oli olnud ootamatult kiire. Ta oli olnud hapram kui teised. Tõeline lumikelluke.

Mees heitis uuesti pilgu naise toimikule, justkui lootes sealt veel midagi leida. Kuid seal polnud enam midagi. Süsteem oli teinud oma töö. Mees tundis äkilist suitsunälga ja haaras taskust paberossipaki, kuid see oli tühi. Ta kägardas selle kokku ja viskas paberi­ korvi.

P O B E D A

1 9 4 6

263

Siin, Vabaduse väljakul ei olnud enam vabadust, kuigi oli ikka veel avarust, mõtles Johanna. Eks ole vabaduski suhteline mõiste. Vabaduse väljakust oli saanud Võidu väljak. Kohviku Kultas aknast paistsid teisel pool väljakut ilutsevad hotelli Palace ja kino Gloria Palace fassaadid. Johanna oleks hea meelega vaadanud mõnda Hollywoodi või UFA filmi, kuid neid siin enam ei näidatud. Käputäis rahvast oli teinud sel platsil ka revolutsiooni, toeks nõukogude agitaatorid ja soomusautod. Nüüd oli plats jälle tühi ja igavles oma keskpäevases keskpärases vaikelus.

Selle väline rahu oli kontrastiks Johanna sisemisele rahutusele, justkui enne esietendust. Kui süda taob ruttu, nägu aga on muutunud ootavaks maskiks.

Laulusõnade asemel kordas Johanna Alani mõtteid.

Päheõpitud tundmatut taktikat. Tähtis oli seda teha veenvalt. Publik ei tohtinud näitleja hirmu märgata.

Ka mitte kindralmajor. Ta korrutas ikka ja jälle mõttes Alani lauseid...

Kindralmajor saabus täpselt, kohe, kui kellaosuti oli ületanud täistunni läve. Mehe poosis oli väärikust, 264

I L M A R

T A S K A

tema sammus raskust. Särgikrae oli lahti nööbitud ja lips ilmselt taskus. Mida ta veel oma taskutes peidab, mõtles Johanna murelikult ja manas näole naeratuse, mis rõhutas sõbralikku distantsi. Kindralmajor tervitas teda armulikult ja võttis teisel pool kohvilauda istet. „Kas poisist on rõõmu?” küsis ta võidukalt sisse­ juhatuseks. „Palju. Ma tänan teid südamest,” näitas Johanna üles tänulikkust ja mõtles: Alustame kohe teenetest ja tänuvõlgadest. „Mis siis teie elus veel uudist?” küsis kindral endise sõbralikkusega.

Justkui ta ei teaks, mõtles Johanna ja vastas: „Ka minu laevuke jõudis vahepeal abielusadamasse... ja naabreid tuli juurde. Peaksingi ehk mehe juurde kolima ja elamispinna vabastama.” Nüüd vaatas Johanna kindralit uuriva pilguga. „Sellest oleks küll kahju,” vastas kindralmajor üllatust teesklemata. „Kes meile siis Tatjanat laulaks?” „Noori Tatjanasid on küllalt,” vastas Johanna väsimust teeseldes, püüdes vähendada oma väärtust, „mina peaksin Tatjana ema, emand Larinat laulma või pensionile minema.”

Nüüd kergitas kindralmajor kulme, raputas muiates pead ja vibutas noomivalt sõrme.

Selles mehes on vähemalt galantsust, mõtles Johanna ja lasi naeratusel oma suul pikemaks venida.

P O B E D A

1 9 4 6

265

„Te peate laulma edasi Tatjanat, ükskõik millisel laval, ja tooma au meie muusikakultuurile.”

Jah, tantsima ja laulma ikka teie muusika järgi, mõtles Johanna ja sirutas kaela pikaks. „Laske mul minna ja ma olen teile igavesti tänulik.

Kiidan teie...” ta köhatas, „meie maad ja muusikat.”

Kindralmajori silmavaade muutus teravamaks, kuid naeratus ei haihtunud ta huulilt. „See sõltub teie tööst, mis kohustused te endale võtate.”

Johanna muutis oma silmavaate veelgi avalamaks, lausa anuvaks. „Laske mul minna vabana, ilma lepingute, kohustusteta.” Johanna püüdis jõuda kindrali pakkumistest ette, et mitte luua piinlikku olukorda, vältida ei ütlemist. „Ma olen vaid laulja.

Ei oska strateegiliselt mõelda, konspireerida. Minust ei saa töötajat. Ainult sõber.” Johanna naelutas oma paluva pilgu kindralmajori silmadesse. Kuid julgeolekuministri silmavaade ei pehmenenud sellest. Ta raputas vaikides pead. „Nii lihtsalt see ei käi.”

Nüüd tuleb kasutada Alani strateegiat, otsustas Johanna. Mul ei jää muud üle kui asuda rünnakule.

Ta venitas selja sirgeks ja lausus: „Mu mees lubas teile helistada, palus teilt küsida, kas tahaksite talle intervjuud anda.”

Kindralmajori ilme tõsines vaevumärgatavalt. „Mina ei anna intervjuusid. Selle jaoks on meil keskvalitsuses olemas pressitöötaja.”

266

I L M A R

T A S K A

„Alan tahtis rääkida just teiega. Meist. Ida ja lääne liidust. Perekonna ühinemisest või sellega seotud probleemidest. Teha sellest igapäevane rubriik.”

Nüüd oli Johanna visanud kinda ja kindral oli seda viset märganud. Sõda oli välja kuulutatud.

Johanna ei muutnud oma ilmet ega reetnud erutust, vaid jätkas: „Teie nimi saab kuulsaks rahvus­ vahelises pressis. BBCd kuulab terve maailm, ehk isegi seltsimees Stalin.” „Ma jätaks kuulsuse teile ja ei puudutaks seltsi­ mees Stalini nime.” Kindralmajori häälde oli tekkinud jäine noot.

Johanna teeskles, et ei märka seda. „Miks mitte,” vastas ta, „BBC on ju meid – oma sõjaliitlast – kajastanud hästi.” „Viimasel ajal on see raadiojaam olnud meie vastu väga vaenulikult meelestatud.”

Nüüd me põrkamegi kokku, mõtles Johanna ja lasi oma näol väljendada nördimust. „Siis võib-olla ei meeldiks seltsimees Stalinile, kui BBC iga päev teie nime kordab. Ka silma paista võib olla ohtlik.” Johanna tegi lühikese pausi ja ajas kulmu mõtlikult kortsu. „Kui nüüd mõelda marssal Žukovile...”

Kindralmajori silmad olid muutunud jäigaks.

Naeratus ei kammitsenud enam ta põski. „Te teete ennatlikke ja ohtlikke järeldusi.

Ma ei lase end šantažeerida. Ei karda vaenulikku P O B E D A

1 9 4 6

267

propaganda­raadiot,” kutsus julgeoleku ülem Johannat korrale. „Ärge unustage, et ma olen medalitega pärjatud kindralmajor.”

Kuid Johanna ei taganenud rindejoonelt. „Teie nimi võib rikkuda diplomaatilisi suhteid ja Nõukogude riigi reputatsiooni. Et nendest tüütutest rahvusvahelistest uudistest pääseda, on süsteemil kergem teid ohverdada.” Johanna tegi teatraalse mõttepausi. „Jah, teile antakse veel üks medal ja saadetakse sinna, kus on palju teie eel­ käijaid. Keegi ei või teada seltsimeeste Stalini ja Beria reaktsioone.”

Nende laua juurde oli jõudnud vaevatud näo ja salkus juustega ettekandja. „Mida teile?” küsis ta tõredalt, märja lapiga lauda pühkides ja tahtmatult lahingutegevust halvates.

Johanna pööras talle oma veidi pingestunud näo. „Üks koorekohv palun,” lausus ta armastusväärselt ja suunas oma pilgu tagasi kindralmajorile.

Kindralmajor pööras pilgu demonstratiivselt oma käekellale ja võttis välja rahakoti. „Ma tasun kodaniku kohvi eest, kuid pean ise nüüd minema.” Ta asetas ettekandja kandikule viierublase rahatähe ja tõusis püsti. „Lugupeetud seltsimees minister,” ütles Johanna sfinksina oma toolil edasi istudes. „Keegi ei taha sõda. Sõjas pole võitjaid, on ainult kaotajad.”

Kindralmajor heitis talle iroonilise pilgu ja pööras end ümber.

268

I L M A R

T A S K A

„Isegi kui minuga midagi peaks juhtuma...” jäid Johanna sõnad tema järel õhku rippuma.

Kui kindralmajor oli kohvikust väljunud, heitis Johanna pilgu kohvikuseina suurde peeglisse. Ta ei teadnud, kas ta oli just oma surmaotsusele alla kirjutanud. Siin, oma lemmikkohvikus.

Kord enne sõda, kui ta oli jäänud ootamatu hoovihma kätte, toodi talle selga Kultase kuulus hommiku­mantel. Nii kauaks, kuni ta jakki kuivatati ja triigiti. Samal ajal sai ta sirvida rahvus­vahelisi ajalehti. Siin võis ta kofeiini ja ajaleheartiklitega oma võõrkeelteoskust värskendada. Talle meeldisid värsked moonisaiad ja värsked poliitilised uudised.

Sõja lähenemine oli siis kõikides keeltes mõistetav nagu tuttav ooperilibreto.

Nüüd aga sadas vihma pidevalt, võõrkeelseid lehti enam polnud, ajaleht Uus Eesti kandis nime Rahva Hääl ning keegi ei triikinud siin kohvikus enam kundede riideid.

Kindralmajori peas olid mõtted veidi sassis. Ta teadis, et ei tohtinud lasta oma pead millestki segi ajada. Isegi mitte siis, kui ta au oli haavatud. Eriti mitte siis, kui talle polnud omistatud respekti, milleks kohustas kõiki teisi tema aukraad. Ta polnud harjunud, et teda tsiviilkodanikud ähvardavad...

Et tema salastatud töönumbrile helistas välismaa raadio. Hea veel, et sekretär oli vastanud. Kuid nad P O B E D A

1 9 4 6

269

helistavad kindlasti uuesti. Ta peaks numbri ära vahetama. Kedagi ei saanud usaldada. Ka mitte oma töötajaid. Operatiivosakond ei suutnud kaitsta isegi mitte teda.

Kindralmajor polnud emotsionaalne inimene. Ja siiski oli ta nooruses vihastades alati näost punaseks läinud. Mitte enam nüüd, kuldses keskeas, kui kõik värvid olid hakanud varasügiseselt kolletuma. Õigemini kuldselt läikima nagu medalid tema paraadmundri rinnal.

Kindralmajor mõtiskles, kas tuleks anda korraldus Johanna likvideerimiseks.

Me ei pea teda isegi arreteerima. Võiks kasutada kemikaale Moskva X-laboratooriumist, nii nagu see oleks loomulik surm, mis jälgi ei jäta... Aga kui välis­ raadio hakkab süüdistama lauliku surmas nimeliselt mind? Eesti NSVs on vaid üks kindralmajori paguni­ tega julgeoleku ülem ja see olen mina. Kremli reaktsioonid olid aga alati ettearvamatud.

Ei, mõtles kindralmajor, eriti kui eetris mängi­ takse kadunud Johanna laule... Nii võib üks lihtne vaenlase likvideerimine omandada muusikalised proportsioonid. Ma ei paku ooperiarmastajate melo­ dramaatilistele meeltele seda lõbu. Mul on teisigi kohalikke kultuuritöötajaid, kellega arveid õiendada ja kelle kadumise pärast ei hakka mind ründama välismaa raadio.

Kindralmajor teadis, et ka sõjakangelasi oli võitjatena pärast koju naasmist arreteeritud, kindraleid 270

I L M A R

T A S K A

äkitselt ebasoosingusse langetatud ja oma kohalt tagandatud. Keegi ei teadnud, mis võib Stalinit vihastada, tema tuju rikkuda. Selles mõttes oli lauljannal õigus.

Kindral teadis, et Xозяин1 mängis neid kõiki osavalt kui malenuppe üksteise vastu... ja siis: šahh, matt! kõrvaldas kiire löögiga need, kes tüli tegid, süsteemi kõigutasid või liigset tähelepanu endale tõmbasid.

Kui vaenulik BBC raadio tema nime tõesti nimetama hakkaks, võiks see saada talle saatuslikuks.

Nõukogude süsteem ei talunud kriitikat.

Selleks et saavutada läbirääkimistel edu, tuli teha pidevalt järeleandmisi. Selleks et saada majanduslikku abi, uusi laene või territoriaalset edu, tuli vaenlasi ja vange ühtelugu puhtaks pesta, terveks ravida, üles mukkida ja koju tagasi saata... või teisel pool piiri omade vastu välja vahetada. Sest eilsest vaenlasest võis saada homne liitlane ja vastupidi.

Isegi rahva oopium – religioon – oli sõja ajal ajutiselt hauast välja kaevatud ja kirstust välja võetud, et ameeriklastele enne Teherani konverentsi meelt mööda olla. Hiljem said vaimulikud uuesti kirstu aetud ja mulda sängitatud... aga ikkagi. Kindralmajor teadis seda paremini kui teised. Ta oli välismaal töötanud kaader ning oli ka Kremli kellade lööke ise lähedalt kuulnud. Eks oli see Eestigi Moskva jaoks lähisvälismaa. Piiriäärne puhvertsoon, mis tuli muuta kiiresti omaks.

Peremees (vn). Kõrgemad julgeolekutöötajad kutsusid Stalinit omavahel selle nimega.

1

P O B E D A

1 9 4 6

271

Stalin oli äraarvamatu. Isegi Beria võis teha närvilisi, ootamatuid otsuseid. Peremees oli kord öelnud: „Tšekistil on kaks teed: kas edutamine või vangla.”

Kuna tema oli juba minister, siis alternatiive oli vähe.

Briti luuraja ja tema laulik-käsilase ähvardust tuli tõsiselt kaaluda.

Kõik muutus kogu aeg, et keegi ei tunneks end rahulikult. Ikka jaga ja valitse. NKGBst oli saanud üleöö MGB – riikliku julgeoleku ministeerium ja temast märkamatult minister. Veel mõni aasta tagasi oli ta alustanud NKVD koosseisus. Ei muutunud mitte ainult tänavate nimed, vaid ka asutused ja nende koosseisud, kus ta teenis. Iga lainetusega olid tulnud kaasa Moskvast ka ülemuste vahetused. Õnneks ei olnud need murdlained veel siia alla jõudnud. Nimed küll muutusid, aga töö jäi samaks.

Kindralmajor avas Johanna toimiku ja lehitses selle sissekandeid. Oli aeg asuda tagalat kindlustama. „Korrespondents tekitab kahtlust....” luges ta. „Õde keeldus koostööst, surnud ülekuulamisel...”

Mõttetu jutt. Uut Pobedat see major ei väärinud.

Sõitis vaid ringi ja tuututas. Kindralmajor oli teda üle hinnanud. Operatiivosakonna juht oli oma jälitus­ tegevuses läbi kukkunud, lastes lauljal märkamatult Moskvasse sõita, et välisvaenlasega ametlik liit sõlmida. Ta oleks võinud laulja varem neutraliseerida.

Selle asemel raiskas aega tema õe ja selle perekon­ naga. Ja veel poisiklutiga. Niisugune kaader sobiks ainult lasteaeda tööle.

272

I L M A R

T A S K A

Kindralmajor vajus mõttesse. Kui ta nüüd laulja ultimaatumi täidaks, võiks Moskva teda jällegi süüdistada potentsiaalse agendi kaotamises.

Kindralmajor võttis sulepea ja tegi toimikusse märke: „Pärast laulja Johanna A. L. esinemist BBC raadioülekandes ja arvestades tema lähedasi suhteid raadiojaama kaastöötajaga, tundub olevat riskantne saata teda meie agendina Londoni, kuna ta võib asuda juba Briti salateenistuse vaateväljas.”

Kindralmajor luges märkuse uuesti üle, suud iga sõna puhul paotades, ja tegi siis tindiga paranduse: „Salateenistuse MI6 luubi all.”

Aga kui küsitakse, miks välistati õigeaegselt või­ malus...? Kes on süüdi? Miks lasti võimalik uus infor­ maator käest ära? Kindralmajor kortsutas kulmu.

Siis võib ta viidata tõsistele vigadele operatiiv­töötaja töös.

Kindralmajor otsis oma kirjutuslaua sahtlist käskkirjablanketi ja kirjutas sellele: „Süüdistus konspiratsioonireeglite rikkumises.” Ta tõstis silmad paberilt ja jäi hetkeks mõttesse.

Operatiivosakonna ülemat saab süüdistada liialdatud isiklikes ambitsioonides, süütõendite edas­ tamata jätmises vastavasse instantsi, võimaluse välis­ tamises operatsioon õigeaegselt ette valmistada, milles veel? Ta lasi sulepeal uuesti libedal paberil kribiseda: „Süüdistus raha kulutamises ilma vastava sanktsioonita, osakonnale eraldatud vahendite raiskamises, operatiivtehnika kuritarvitamises.”

P O B E D A

1 9 4 6

273

Patuoinas oli leitud. See tuli alati leida, oli alati olemas. Kindralmajor otsustas, et ka tema alandamise eest pidi keegi maksma.

Missugune aeg, mõtles kindralmajor, kui riigi juhtivad töötajad peavad oma reputatsiooni pärast muretsema... Iial ei või teada, kelle pea järgmisena pakule pannakse. Kui raske on töötada, kui sul on kehv kaader ja pead pidevalt kartma kaotada Peremehe soosingut. „Raadio,” ühmas ta pahuralt läbi huulte, „vanasti olid ajalehed, nüüd on raadio. Millega meid homme ähvardama hakatakse?”

274

I L M A R

T A S K A

Alan paigutas mööblit ümber. Raske oli nihutada paigast midagi, mis oli seal juba ligi pool sajandit seisnud. Oma kohaga harjunud. Endast põrandale või tapeedile kustumatu jälje jätnud.

Uus nõukogude abielusõrmus oli jäänud öökapi nurga taha kinni, kuid armastust see ei kriimustanud.

Ainult imelik oli vaadata omaenda kätt.

Alan pühkis laubalt varrukaga higi ja vaatas murelikult ringi. Kaheinimesevoodi ei paistnud siia tuppa ära mahtuvat. Või peaks loobuma kummutist?

Ei, see on Hepplewhite’i stiilis, vanaisa mälestus, otsustas ta. Või kaardilauast? Aga Johanna armastab mängida bridži. Võib-olla hakkab seal isegi üksinda pasjanssi laduma, kui me talle siin tööd ei leia.

Alan oli kokku lugenud numbreid, mida oli kergem lahutada kui liita. Eks see oli finantsidega alati nii. Plussmärk lagunes kergesti koost kaheks miinuseks. Majanduslikult võis see olla raske: naine ja ehk isegi kooli minev kasulaps. Alan sirutas alahuule välja ja puhus suuga ninale tuult. Kuid hilja oli kahetseda ja kahetseda ta ei tahtnud. Sest erutus P O B E D A

1 9 4 6

275

Johanna loodetavalt peatsest tulekust lämmatas kõik mured ja kartused.

Nii hea oli lahti saada vanapoisiseisusest, enne kui aju nõdraks läheb ja ramm lihastest lahkub. Enne kui ei märkagi enam oma seisust ega staatust.

Antiikne seinakell tegi nurgas häält. Alan kikitas kõrvu ja luges kokku tunnid. Mööbli ümbertõstmine oli juba nahka pannud kogu pärastlõuna. Nüüd nõudis home improvement veel sisseostude tegemist, enne kui poed oma uksed sulgevad. Ja rahakoti avamist. Alan krimpsutas selle mõtte juures nina, aga uue reaalsusega tuli tasapisi harjuda. Kelle jaoks ma seda raha korjan? Nüüd avanes tal võimalus veidi laristada, elu nautida. Koos Johannaga oli seda kergem teha.

Alan teadis, et tema õnnetund oli saabunud. Ükskõik mida ta mõtles või kui palju ta torises. Seda naist ta ootas, ihkas ja armastas. Oli alati armastanud, oma tunnete tõsidust endale tunnistamata. Ja vaja läks ainult pisikest tõuget nagu Teine maailmasõda või raudne eesriie, et seda lihtsat asjaolu mõista. Niisugune ta kord oli. Veidi aeglane oma tunnetes sorima ja korda looma.

Ta võis elada koos Johannaga ooperilibretodes.

Tunda end nii Don Giovanni kui Mefistona. Johanna oli kutsunud teda kõikide legendaarsete mees­ kangelaste nimedega ja vaadanud talle armunult otsa.

Et see pilk ei kustuks, tema naeratus iial ei tuh­ muks. See oli ainuke asi maailmas, mis omas Alanile hetkel konkreetset väärtust. Ta oli jätnud Johannale 276

I L M A R

T A S K A

üksikasjalikud instruktsioonid, kuidas kindraliga rääkida. Kuid ta ei teadnud, kas sellest piisas.

Aitab mõttemõlgutustest, otsustas Alan. Siiski võiks osta poisile kooliranitsa. Sest kasulapse rõõm väljendub eelkõige kasuema silmades.

Poiss astus kiirel sammul linna poole. Tädi oli öelnud, et onu kirjanik on ar-re-tee-ri-tud. See tähendas: kinni kukkunud. Kas sellepärast, mida poiss onule rääkis?

Kas pärlmutterautode pärast? Või ainult selle­pärast, et ta oli rahvavaenlane? Kas tädi rääkis õigust?

Tõtt?

Poisi sammud olid täna pikemad kui tavaliselt, aga ikka tundus Pikk tänav kole pikk.

Ta oli otsinud onu juba Narva maantee korterist, aga seal polnud kella helistamise peale keegi alguses ust avanud. Kuigi poiss oli näinud uksesilmas varju vilksatamas ja ta oli lasknud uuesti pikalt kella.

Lõpuks oli uksele ilmunud võõras onu ja ütelnud, et täna pole õige päev. Polnudki õige, aga küsimused ei andnud poisile rahu. Ta ei tahtnud homseni oodata.

Poiss mäletas onu töökohta, kuhu ta oli viidud pärast seda, kui ta oli tädi juurest ära jooksnud. See oli suur maja Pika tänava nurgal. Siit mitte kaugel.

Poiss veeris kitsa põiktänava nime maja nurgal: PAGARI. Võib-olla küpsetatakse siin ka kooke, mõtles poiss. Nad olid Pobedaga selle maja hoovi sõitnud.

Kuskil pidi olema värav. Poiss sammus ümber maja P O B E D A

1 9 4 6

277

ja leidis värava Laialt tänavalt. Nüüd oli see kinni.

Poiss surus näo vastu raudvõret ja piilus võre­varbade vahelt väravast sisse. Ta nägi tuttavat Pobedat ja selle taga suurt kongiautot. Poisile tundus, et ta oli ka seda suurt autot varem kuskil näinud. Kas mitte oma maja ees, pahvatas mõte poisi peas. Esimesel auto­ sõidul onuga? Poiss tundis kurgus klimpi ja neelatas. „Bussijuht, hoia silmad teel, vaata otse ette!” oli onu öelnud. Häguselt meenusid poisile jälle nahkjopes mehed, kes sellest kongiautost välja hüppasid. „Must Ronk,” oli tädi Johanna seletanud, „nad sõidavad furgoonautodega ja korjavad üles inimesi, kes võitlevad Eesti riigi iseseisvuse eest... Need on meie kangelased.” Aga ka poiss oli kangelane ja tema sõitis hoopis Pobedaga. Miks need kaks autot seisavad siin hoovil kõrvuti? „Kõik sinu mured algasid sellest onust. Nii isaga kui emaga,” meenusid tädi Johanna sõnad. „Su tädil on saladus, millest sa veel midagi ei tea.” oli ütelnud onu.

Poiss ei mõistnud enam, kes on hea ja kes on halb. Ka muinasjuttudes olid head ja halvad haldjad.

Kaval-Antsud, kes kavaldasid, ja ahjualused, kes luiskasid. Päris elus oli aga kõik läinud lootusetult segi.

Poiss püüdis mõistatada, kes räägib tõtt. Kas kavaldas onu või luiskas tädi? Kes oli kangelane ja kes rahva­ vaenlane? Kas ühe kangelane võis olla teisele reetur?

Poiss silmitses uuesti kongiautot ja pingutas mälu. Ta silme ette kerkisid nüüd selgelt kongiautost 278

I L M A R

T A S K A

maha hüppavad mehed, kes jooksid tema kodu poole.

Siis nuttev ema, kui ta koduuksest sisse astus. Kas need kaks pilti olid omavahel seotud? Nagu üks kee­ ruline muinasjutt, kus algul ei saa millestki aru? Kus headest haldjatest saavad kurjad nõiad?

Poisil läks pea higiseks. Liiga palju oli vastukäivaid mõtteid ja poiss ei teadnud, kuhu oli peidetud tõde. Mis oli tädi saladus, mis oli onu tähtis ja üli­ salajane töö? „Su ema peidab end selle onu eest,” oli tädi öelnud. Kõik ütlesid midagi, et poissi segadusse ajada. Keegi ei tahtnud, et ta tõele jälile saaks.

Poiss vaatas uuesti metallist võreribade vahelt kongiautot. Mingi paha erutus valdas ta meeli. Ta oleks tahtnud kongiauto juhiga rääkida. Kuid auto tundus tühi. Seal ei istunud kedagi. Ma pean leidma Pobeda-onu, jäi poiss oma otsusele kindlaks.

Poiss tegi uuesti ringi ümber maja ja leidis sisse­ käigu, kuid seal trepikojas istus keegi tõsise näoga mees, keda poiss ei tundnud. „Mis asjus,” küsis mees umbusklikult, „kelle juurde?” „Pobeda-onu,” ütles poiss. Naljakas, aga ta ei teadnudki onu nime. Talle tuli meelde tädi Anna, kes oli teda Muraste lastekodusse ja Moskva rongile viinud. „Tädi Anna juurde,” täpsustas poiss, „ta töötab koos Pobeda-onuga.”

Valvur haaras telefoni ja helistas kellelegi. Ta käskis poisil oodata.

P O B E D A

1 9 4 6

279

Varsti kuulis poiss trepilt tuttavaid samme. Onu lähenes poisile justkui naeratades, kuid samas oli tal kulm kortsus. „Mul on hästi kiire. Mis muret, bussijuht?” „Tahtsin küsida,” kogeles poiss, „kas mu isa on kangelane või rahvavaenlane?”

Onu tardus hetkeks. „Kas su isa sulle seda kunagi ei seletanud?” vastas ta kulme kergitades.

Poiss raputas pead. „Siis on sul veel üks mõistatus lahendada,” ütles onu reipa häälega, kuid ta silmadesse oli tekkinud võõras helk. „Sa ütlesid, et mu isa sõitis Venemaale.” „Ma ei tunne su isa. Võib-olla sõitis,” vastas onu. „Paljud sõidavad, ka sina käisid ju seal...” Onu silmitses hetkeks poissi pingsalt ja kohendas siis portfelli kaenla all. „Ma pean nüüd minema. Kas viskan su Pobedaga kuhugile ära?”

Poiss raputas pead. Pobedaga ma rohkem sõita ei taha, otsustas ta. „Siia majja ära parem üksinda tule. Me võime kohtuda Narva maanteel,” ütles onu peaaegu noomivalt ja kiirustas tagauksest välja.

Poiss jäi mõttesse. Ta vaatas onule järele.

Valve­onu põrnitses teda pahura näoga. Poiss pööras ümber ja väljus maja teisest uksest tänavale. Väljas oli hakanud vihma sadama. Poiss hakkas mööda Pikka tänavat tagasi astuma. Nüüd ei olnud ta sammud enam nii pikad. Ka tänav oli muutunud 280

I L M A R

T A S K A

lühemaks ja libedamaks. Ta oli nagu midagi kaotanud. Ka onu ei räägi mulle tõtt. Midagi paha oli juhtunud. Justkui keegi oleks jälle ära läinud. Ta tundis end äkki väga üksi.

Selja tagant sõitis mööda onu Pobeda ja pritsis rattakummidelt vett. Milline kole auto, mõtles poiss.

Kedagi ei saa enam usaldada. Ma pean üles otsima isa ja ema. Küsima neilt.

P O B E D A

1 9 4 6

281

„Tädi Johanna,” ütles poiss ja näppis oma kõrvalesta, „ma ei saa sinuga praegu Londonisse tulla.” „Kuidas palun?” küsis Johanna üllatusega hääles. „Ma pean oma ema ja isa ära ootama.”

Mis siis nüüd, mõtles Johanna, lahkumisbluus?

Muidugi on raske vanemate juurest päriselt ära sõita.

Johanna kummardus poisi poole ja võttis tal õlast kinni. „Aga sa tead, kallis, et ma saan kaasa võtta ainult sinu. Su isa on kuskil Venemaa laagris ja ema ei lasta siit riigist välja. Ma ei tea veel isegi, kas mind Inglismaale lastakse.”

Poisi nägu oli endiselt mossis.

Ma pean pöörama selle laulu mažoori, mõtles Johanna. „Usu mind, sulle hakkab Londonis meeldima. Suured majad ja palju uhkeid autosid. Sa pole ju varem ka lennukiga sõitnud.”

Poisi silmadest käis hetkeks läbi säde. Siis vajus ta nägu uuesti mossi. „Aga kui nad koju tulevad, siis me oleme mõlemad läinud. Ilma nägemist ütlemata.”

282

I L M A R

T A S K A

„Ka nemad läksid ära ilma nägemist ütlemata,” meenutas Johanna poisile kurba tõsiasja.

Kuid poissi näis maadligi suruvat midagi rasket.

Kas süükoorem? mõtles Johanna. „Sina ei ole süüdi, et nad ära läksid. Sa tegid seda tahtmatult, teadmatult...” ütles ta kindla häälega. „Olen jah,” ütles poiss ja pööras silmad maha.

Ma ei oleks tohtinud talle kõigest rääkida, kahetses nüüd Johanna ja võttis poisil käest kinni. „Lähme istume diivanile ja arutame olukorda.”

Nüüd, kui ma olen maadelnud saja saatanaga... mõtles Johanna. „Kui sulle Londonis ei meeldi,” alustas Johanna uut libretot, „siis võid tulla Tallinnasse tagasi.” „Ma tahan küll Jaguariga sõita... ükskord.” „Jah,” nõustus Johanna ja lisas uhkelt: „See on palju väärikam auto kui Pobeda.”

Poisid ja autod, mõtles Johanna. Mis nad küll ühes liiklusvahendis leiavad? Mul ongi hea poisiga Londonis tegeleda, talle koorijuhti mängida, kui Alan on tööl, kaalutles Johanna. Kui ma lahkun oma publi­ kust, oma sõpradest... isegi kui nad on juba enamikus kadunud... Mul on siis vähemalt poiss.

Simon oli haaranud vanamoelise telefonitoru ja läkitas sinna käskluse:

P O B E D A

1 9 4 6

283

„Keskjaam! Ühendage mind Russian Service’i1 juhiga.”

Ta pilk vaatas kuhugi tulevikku, kuigi ta jalad olid läinud risti koloniaalse minevikuga põrandavaibal.

Alan oli istutatud tema kabineti sügavasse viktoriaanlikku tugitooli, kus ta ei saanud end liigutada. „Tere! Millal sa oma uut osakonda täiendavalt komplekteerima hakkad?” puhus Simon torusse nüüd hoopis leebemal toonil. „Mul on teile hea kandidaat.

Selge diktsiooniga, valdab mitut keelt...”

Vaadates Simoni koogutavat pead ja õhus vehklevat vasakut kätt, segunesid Alani silme ees pildid nii Simonist kui Johannast, kes samuti armastas rääkides žestikuleerida. Küll mitte ühe, vaid koguni kahe käega. Ta vibutas neid aeglaselt nagu teatrilaval lauldes.

Sellisel juhul peaks ta läbi tegema koolituse, et kätega mitte vehkida, paberit mitte krabistada. Et õppida ära BBC kõne spetsiifiline maneerlikkus. Kas ta aga seda kõike teha sooviks? Lauljana ta tööd siin vaevalt leiaks. Ehk vaid ooperikooris. Ja kodus hak­ kaks tal pikapeale igav...

Simon kuulas tähelepanelikult torust kostvaid piiksatusi ja lisas reipalt: „Ma saadan avalduse. Teen omalt poolt soovituse.”

Alan ohkas. Vaene Johanna. Ühest salajasest 1

BBC Vene teenistus alustas tööd 26. märtsil 1946.

284

I L M A R

T A S K A

maailmast teise. Ehk siiski poolsalajasse. Räägitakse ju, et Nõukogude kodanikud ei saa ilma nõukogude võimuta elada. See muserdab nende hinge, kui keegi neid pealt ei kuula ega taga ei aja. Siin saaks Alan Johannale vastu pakkuda raadiosõja nähtamatult vibreerivaid lainepikkuseid, teistmoodi ideoloogilist võitlust. Ehk lükkab ka muserdatud Eesti ajalugu üht kodumaa laulikut siinsete uskumuste poole.

Simon pani toru hargile ja ajas pea iseteadlikult kuklasse. „Ajastus on väga hea, vanapoiss.” Ta tegi pausi ja pilgutas sündsusetult silma. „Vanapoisiks ei saagi ma sind enam nimetada... Igal juhul on osakonna täiendamine plaanis. Muidugi tahavad nad Johannat kõigepealt näha. Teha taustauuringuid. Tal tuleks läbi teha katsed.”

Simon suunas oma heategevusliku naeratuse Alanile: „Me ei saa ju teda jätta koormaks sinu palgale.” „Aga kui tšekistid ta enne sõitu ära värbavad?” küsis Alan.

Simon lehvitas muretult käega: „Siis värbame üle. Saad endale topeltagendist naise. Kahekordse palgaga!” Simon lasi kuuldavale oma valju rinnahäälse naerupahvaku.

Alanil ei olnud naerutuju. Ta kujutas ette Johanna imestunud nägu. Tema sügavduvat murekortsu laubal. „Sa tahad öelda, et see on nii lihtne...”

P O B E D A

1 9 4 6

285

Simon tõusis tugitoolist püsti ja hõõrus käsi. „Kui ta suure mikrofoni ette ei kõlba, siis hakkab ta kauni häälega radistiks, metsavendadega sidepidajaks. Kindlasti on neil pimedas punkriurus nauditav kuulda tuttavat tämbrit Estonia lavalt.”

Alanil hakkas paha. Ta silmitses Pärsia vaiba kulunud mustrit oma kinganinade ees. Pärandust Briti lagunevast impeeriumist. „Johanna on intelligentne naine. Oskab mitut võõrkeelt, sobiks ehk... ” lausus ta. „Muidugi, muidugi,” katkestas Simon. „Temale rakendust me juba leiame. Temast saab uus täht ka kohalikus emigrantide ringkonnas... kui tal vaid on õige meelsus.”

Meelsus! mõtles Alan ja tõstis nördinult silmad. „Simon, palun ära unusta, et meelsus on neil sama nagu meil. Nad on kakskümmend aastat olnud osa meie sõbralikust tsoonist. Enne sõda oli Tallinna passikontrolli büroo üks meie Balti luure keskuseid.

Miks pean mina tsiviilisikuna seda sulle selgitama, sinul ju on sõjaväeluure tagapõhi.” „Ma tean, ma tean,” summutas Simon ta argumendid. „Baltlased on ustavad ja tublid. Ainult ei suuda omavahel koostööd teha.”

Ja milleks mind vaja on, mõtles Alan murelikult. Kui venelased Johanna värbavad ja MI6 teda siin ümber töötlema asub, siis pannakse ka minu elu ohtu. Lükatakse ka mind Vene tanki ette. Kui Nõukogude luure sellest kõigest haisu ninna saab, 286

I L M A R

T A S K A

siis tahavad nad võib-olla kõrvaldada oma mitte­ kuulekat informaatorit. Võib-olla isegi koos abikaa­ saga.... Collateral damage1. Autoõnnetus segastel põhjustel, arusaamatutel asjaoludel puhkenud tulekahju...

Ta oli Johannale öelnud: „Ära lase end värvata. Ütle, et sa oled vaid laulja. Et sa poliitikast midagi ei tea. Et sul on kehv mälu.” Seda ei usuks julgeolek muidugi kunagi. Kuidas laulja muidu oma kolmevaatuseliste ooperite tekstid pähe õpiks? Ta oli ka ise kindralmajori numbrile helistanud, kuid rääkinud ainult sekretäriga. Ta lootis, et Johanna oli duelli võitnud. Alan ei teadnud, mis kompromisse Johannalt nõutakse. Kui suur oli tema soov pääseda vabasse maailma või kui suur oli tema armastus Alani vastu. Kas nii suur, et sõita välja Nõukogude luure agendina? Alan ei uskunud seda. Johanna oli olnud temaga avameelne. Nii avameelne, kui naised tavatsesid olla. Ta ei olnud küll naiste sisemaailmast kunagi lõplikult aru saanud. Nüüd ootas ka teda ees eraelu koolipink.

Alan pööras näo mõtlikult aknast välja. Värskelt kastetud suverohelusse. Oli hakanud sadama niisutavat peenikest vihma. Alles oli säranud päike, ja nüüd... Kui kiiresti pöördus ilm. Kui kiirelt muutusid kliima ja liitlassuhted.

1

Juhuslikult tekitatud kahju. (ingl) P O B E D A

1 9 4 6

287

Johanna uksele kõlas koputus. Uksel seisis neiu, keda ta polnud kunagi varem näinud. „Teiega tahetakse rääkida. Kas teil oleks võimalik paariks minutiks välja tulla?” „Kas mind tahetakse arreteerida?” „Ei. See on ainult sõbralik vestlus, mis ei võta rohkem aega kui pool tundi. Pange end rahulikult riidesse.”

Johanna pani käte värisedes kingad jalga ja võttis jaki õlgadele. Ta tahtis kaasa võtta ka käekoti.

Neiu jälgis kullina iga tema liigutust. „Pole vaja midagi kaasa võtta peale võtmete.”

Johanna järgnes vaikides tundmatule hallis kostüümis neiule.

Maja ette oli pargitud beež Pobeda. Tagumine uks läks lahti ja sealt astus välja kindralmajor. „Rõõm teid näha. Tundsingi teist puudust ja mõtlesin, et teeksin väikse jalutuskäigu Kadrioru pargis kauni daami seltsis.”

Ta võttis Johannal käe alt kinni ja suunas teda tiigi poole. „Ma mõtlesin teie soovile,” jätkas kindralmajor summutatud toonil. „Ma lasen teil minna, aga ainult siis, kui te käitute Nõukogude kodanikule kohaselt ja ei musta ei minu ega meie riigi head nime.”

Ta pigistas Johanna kätt ja vaatas talle otse silma.

288

I L M A R

T A S K A

„Kas te lubate seda mulle?”

Johanna naeratas kergendust tundes ja manas näole oma kõige sõbralikuma ilme. „Aga loomulikult. Kui te lasete mul rahus ära sõita, jään ma teie austajaks ja sõbraks.”

Kindralmajor juhtis Johannat tiigile lähemale, kus kohises purskkaev.

Ta pilk pöördus valgele luigele keset tiiki. „Vaadake, kui kaunis lind. Nii kahju, et üksik.”

Nüüd oli kindralmajori juttu isegi raske kuulda, seda summutas purskkaevu kohin. „Veel eile oli neid siin kaks. Näete, nii võib juhtuda isegi lindudega.”

Ta kummardus Johannale üsna lähedale ja ütles vaiksel häälel: „Aga kui te minu nime mainite raadio­eetris, emigratsiooniringkondades või Inglise luures, siis võite teiegi märkamatult kaduda. Kui te seda teete, siis see jõuab ka minuni. Uskuge mind, kõik luured on omavahel seotud. Nemad teavad, mis toimub siin. Meie teame, mis toimub seal.” Ta tegi väikese pausi ja lasi silmadel libiseda üle pargi. „Meil on ka Londonis oma inimesed. Kõikjal. Ja teiega võib juhtuda midagi ootamatut. Te jääte täiesti juhuslikult auto alla. Teid tabab seletamatu haigushoog... Rääkimata hädadest, mis juhtuvad teie sugulaste ja sõpradega siin. Te ju mõistate mind.”

Johanna vaatas teda ainitisel pilgul.

Kindralmajor jätkas: „Te ei peagi mulle vastama.

Seda meievahelist juttu pole kunagi olnud. Me lihtsalt P O B E D A

1 9 4 6

289

jalutasime koos suvises Kadrioru pargis. Kas lubate mulle?”

Johanna noogutas pead. „See tähendab, et te lasete mul lihtsalt minna?” „Kuidas saab takistada armastust,” ütles kindral­ major peaaegu kavalerlikult ja suunas Johannat ümber pöörama. Nad hakkasid tagasi kodu poole liikuma.

Kas tõesti on lootust, mõtles Johanna. „Kõik ooperid ei pruugi lõppeda traagiliselt.

Tulge homme passiosakonda, kus saate kätte välispassi. Võtke kaasa kaks fotot ja Nõukogude pass.” „Ma tänan teid,” ütles Johanna. „Ja te lasete minna ka mu poisil?”

Kindralmajor seisatas hetkeks. „Seda ma ei saa küll võimaldada. Te ei ole ju tema ema.”

Kas siit algavadki jälle probleemid, käis muremõte läbi Johanna pea. „Aga ta on nüüd minu kasvandik.”

Kindralmajor vaatas Johannale justkui kahetsevalt silma. „Ainult ajutine kasvandik. Lapse välja­ viimiseks on vaja ta vanemate nõusolekut. See on keeruline protseduur. Kui te kunagi saate kõik nõusolekud ja vajalikud dokumendid, võite selle taotluse sisse anda.” Kindralmajor lisas tehtud sõbralikkusega: „Seda võib vormistada hiljem ka kirja teel.”

Kui nüüd õde ometi välja ilmuks, mõtles Johanna ja küsis: „Kas on midagi kuulda mu õemehest?”

290

I L M A R

T A S K A

Kindralmajor raputas pead. „Ma ei muretseks ega vaevaks praegu oma pead kellegi teise pärast.

Ma soovitan: ärge sekkuge teiste saatusesse ja süü­ tegudesse. Muretsege enda pärast. Rohkem ei saa ma teie jaoks midagi teha.” „Aga mul oleks vaja lapse isa nõusolekut,” ei andnud Johanna alla. „Kui lapse isa on riigivaenlane ja istub kinni, aitab ka ta ema nõusolekust. Kuid see on aeganõudev protseduur.” Kindralmajor tasandas häält. „Ärge viivitage praegu. Ka teie olukord ei ole kindel. Ma teen seda kõike niigi ainult sellepärast, et olen teie talendi austaja.” Ähvardab või meelitab? kaalus Johanna, kindralit pilguga mõõtes. „Ma võtan homme kaasa ka oma grammofoniplaadi pühendusega teile.”

Kindralmajor tugevdas oma haaret Johanna käevangus. „Pühendust ärge kirjutage. Ma söövitan selle oma mällu. Aga ärge unustage, et see kõik põhineb vaid meie vastastikustel lubadustel. Elus võib alati kõik muutuda. Nagu öeldud, maailm on väike.”

Johanna neelatas. Mida teha poisiga, kuidas leida õde? Üks uks oli avanenud ja teine sulgunud.

Nad astusid käevangus suvisesse pargisügavusse ja kaugelt võis jääda mulje, nagu oleks tegu südamesõprade või armastajapaariga.

P O B E D A

1 9 4 6

291

Ka mehele oli jõudnud kätte aeg majaga hüvasti jätta.

Ta lasi silmadel aeglaselt libiseda üle oma kontori seinte, lae, ukselingi. Uks oli jälle avatud või hoopis tema selja taga ootamatult kinni löödud.

Mees mõtles, kuidas ta mängust välja jäi. Täpsemini selle oma kontrolli alt välja laskis ja kaotas.

Ta oli jälginud Briti agitaatori ja laulja-sidemehe kirja­vahetust ja ometi polnud ta suutnud dešifreerida nende kirjade või raadiosaadete koode. Võib-olla oli Johannal ikkagi raadiosaatja või kasutasid nad tundmatut käskjalga. Ka informaatoritest ei olnud kasu.

Naine polnud tööks vedu võtnud ja ka majavalitsus oli teinud vea, paigutades laulja majja valed inimesed. Isegi uusasukas Kuandõkil ei olnud laulja kohta midagi kahtlast ega asjalikku öelda. Arreteeritud kirjanik ei teadnud või ei rääkinud midagi.

Poisi ärasaatmine oli olnud viga. Tema kaudu oleks mees ehk midagi varem avastanud.

Kõik oli toimunud liiga kiiresti. Cho-Cho-San oli tema vaateväljast välja lipsanud ja oma leitnant Pinkertoniga Moskvas abiellunud. Kindral oli asja üle võtnud ja teda kõrvale lükanud ning temalt isegi Pobeda ära võtnud. Kas ta eksimus oli nii suur, et teda tuli ohverdada? Süsteem, mida ta nii innukalt oli teeninud, oli ta nüüd endast välja heitnud. Mees mõistis, et süsteem ei säästa kedagi. Ta oli saanud käskkirja ja teenistusest vabastatud. Täpsemini, suunatud edasi asutuse­välisele 292

I L M A R

T A S K A

tööle. Nagu ikka… mõneks hotelli- või kooli­ direktoriks. Teda polnud jäetud isegi mitte rongide peale MGB raudteeallüksusesse. Jälle oli elu viinud teda valele poole raudteed ja suured rongid sõitsid temast nüüd mööda. Ta oleks pidanud kirjavahetuse edasi suunama vastuluureosakonda. Tal ei olnud küllaldaselt väljaõppinud kaadrit. Ainult juhmid operatiiv­töötajad. Ja Anna. Teatepulk tuli edasi anda.

Nüüd jääb ka see neiu kellelegi teisele nuhtluseks.

Mees teadis puhastusest partei ja julgeoleku ridades. Ta oli kuulnud, mis juhtus esimese põlvkonna revolutsionääridega, isegi poliitbüroo liikmetega. Kõikide kohta sai kirjutada valekaebusi, kõiki sai laimata ja reeta. Kõik võisid kellegi teele ette jääda. Mees oli millegipärast arvanud, et temaga seda ei juhtu, et ajad on muutunud. Aga kas muutub inimese loomus, kas muutub süsteem? Mees sulges silmad ja lasi tuleviku filmilindil kiiresti oma silme eest läbi joosta. Ta püüdis uuesti näha seda, mida oli varem näinud. Aina paranevat võrgustikku, aina usaldatavamaid julgeolekumeetmeid, mikrofone, kaameraid, telefonitraate... aga filmilint hakkas ragisema, kaadrid hüplema, kujundid deformeeruma. Filmilint oli kaameras põlema läinud, tuli tekitas mustvalgele lindile aina suurenevaid kollaseid laike. Mees teadis nüüd, et ka temaga oli juhtunud see, mis paljude ta eelkäijatega. Süüdistajatest olid saanud süüdlased, vangivalvuritest vangid. Korraga teadis ta, et tulest kõrvetamata ei pääse keegi.

Ta lülitas kaamera oma silmades välja. Tulevikku ei P O B E D A

1 9 4 6

293

tahtnud ta enam näha. Ka selles õnnelikus tuleviku­ visioonis oli nüüd midagi kurjakuulutavat.

Ta avas silmad ja tõmbas lahti kirjutuslaua sahtli.

Justkui soovides kontrollida, kas sinna temast midagi maha ei jää. Süütõendit, ohtlikku viidet. Kuid sahtel oli tühi. Ta lükkas sahtli uuesti kinni, võttis varnast tolmumantli ja väljus kabinetist tagasi vaatamata. Ta astus läbi sekretäri läbikäidava ruumi. Annat ei olnud siin, nagu alati.

Mees väljus kontorist, astus paar sammu mööda koridori ja peatus. Tal tekkis ketserlik mõte. Näha seda ruumi, millest siin kunagi ei räägitud. Seda kohta, kus lõppes paljude ülekuulatute tee. Varem ei tahtnud ta seda näha. Tema oli operatiivtöötaja.

Ta vaid täitis oma kohust. Vestles, veenis, peibutas, keelas, provotseeris, vangistas, läkitas, värbas...

Tema töö piirdus sõnade, paberitega. Tema käed olid puhtad. Ta proovis teha kõike heaga. Ja ometi läkitati ka tema siit majast minema. Vähemalt omal jalal. Ta tahtis tunda end veel korraks paremini kui teised.

Mees pööras koridorist väikesele trepile, mis viis keldrikorrusele. Ta möödus mahalaskmisruumist, endisest sõjaväe gaasivarjendist, mille sein oli kuuliaukudest täkitud. Ta astus mööda halvasti valgustatud keldrikoridori ja tahtis näha seda ruumi, kus oli viibinud naine või see, mis temast järel oli.

Mees avas ukse ja vaatas keldrikorruse salakambris suurt pihustusmasinat, millel oli tugev elektri­mootor, mis jahvatas peeneks kõik, mis temasse 294

I L M A R

T A S K A

visati. Üleval laes oli luuk, kust materjal alla heideti otse pihustusmasina lõugade vahele. Purustatud materjal langes üle kahe meetri pikkusesse betoonvanni, kuhu lisati lupja ja vett. Huvitav, kes selle masina küll leiutas? mõtles mees. Ta heitis pilgu üles laeluugi poole, mis oli nüüd suletud. Masina komandant oli väljas lõunavaheajal või suitsupausil.

Siit võis olla kulgenud läbi ka naise viimane teekond. Kas see oli parem või halvem kui põleda tuhaks krematooriumis või mädaneda ühishauas? Mees silmitses ärajooksukanalit põrandas. Kuid seal polnud isegi enam lubja jälgi. Hakklihamasin oli teinud oma töö. Ei saanud ju julgeolekumajast kesklinnas laipu pidevalt välja tassida. See oli praktiline, elu paratamatus. Kui kadusid elavad, siis kadusid ka surnud.

Sellest vaikis ajalugu. Tuleb edasi liikuda, mõtles mees, polnud tema asi lahata ei oma tundeid ega süsteemi meetodeid. Ei olnud tema ülesanne neid selgi­ tada ei iseendale ega ümbritsevale maailmale.

Mees ei teadnud veel, et ligi pool sajandit hiljem teevad ajakirjanikud siin pilte ja sellest ruumist ilmub artikkel ajalehes1, mis samuti peagi unustatakse. Nagu ka nende nimed, kes siit läbi lasti.

Mehel tuli see maja nüüd unustada ja hakata unistama millestki muust. Suitsupaus oli läbi ilma suitsuta ja selle lõhnata. Ka mälestused lahtusid õhus nagu olematu suits. Mees tundis salajast rahulolu faktist, et ta sai siit majast ise välja astuda, ukse enda 1

Mäidu Saar, „Kus on pagari vaimud”. Esmaspäev, 5. aprill 1993.

P O B E D A

1 9 4 6

295

järel ise sulgeda. Tema oli ikka veel privilegeeritud.

Kuulus väljavalitute hulka, teenis süsteemi, allus korraldustele ja täitis käsku. Ta polnud kibestunud.

Ei tohtinud seda olla. Sest muidu oleks langenud süsteemi tegude koorem tema kanda.

Aeg oli seada sammud uuele tööpostile. Pionee­ ride Palee direktor – see ametinimetus ei kõlanudki nii halvasti. Teda ootasid uued väljakutsed, uued tööülesanded, pioneerikaelarättides poisid ja tüdrukud.

Tema organiseerida oli kolimine uude majja Veetorni tänaval. Operatiivosakonna salajases koosseisus oli tal olnud küllalt tegemist lastega. Uues töökohas oli sellest praktikast nüüd kasu.

Ta fantaasia põgenes vastu tahtmist jälle tulevikku, kus laste näod peegeldusid vastu suurtelt ja väikestelt helendavatelt ekraanidelt, mille vastas nad istusid või mida nad endaga kaasas kandsid. Nad tõstsid neid silme ette ja panid kõrva juurde. Nad usaldasid nendele sätendavatele ekraanidele oma suuri ja väikeseid saladusi. Tema aga istus Keskuses oma puhtas ja avaras õhujahutusega ruumis suure helendava ekraani taga ja nägi ning kuulis kõike.

Järgnes neile kõikjale. Tal ei tarvitsenud püsti tõusta, enam Pobedasse istuda ega kedagi tänavalt otsida.

Mees vaatas Pobeda tagavaravõtmeid oma endisel kirjutuslaual. Ka need tuli ära anda. Küllap ta ostab Pioneeride Palee direktori käsutusse väljaspool järje­ korda ka ühe korraliku auto. Juba järgmisel aastal on oodata uue automargi Moskvitš seeriatoodangut.

296

I L M A R

T A S K A

Ma ei saa poissi ju üksi siia jätta, mõtles Johanna ja teadis samas, et ta ei saa teda ka ilma õe loata minema viia. Johanna niisutas keelega ülahuult. Kaua ta saab oodata? „Ma ei viivitaks ärasõiduga,” oli kindralmajor öelnud. Johanna oli jätnud õele teateid, kuid ametlikult otsida ta teda ei saanud. Äkki jäi ta vahele, võeti kinni? käis hull mõte läbi Johanna pea. Vaevalt, surmas Johanna selle kahtluse kohe. Ta kandis minu tumedat parukat, minu riideid...

Teda ei tuntaks ära.

Kas kindral rääkis tõtt, arutles Johanna, kas tõesti on vanemate nõusolek vajalik? Või tahab ta hoida poissi pandina, et ma Inglismaal midagi tema kohta ei julgeks öelda? Johanna kortsutas kulmu. Ta mõistis, et kindral laseb ta välja ainult tänu ähvardusele, Alani strateegiale. Muidu arreteeriks ta mu kohe.

Johanna hõõrus meelekohti, justkui aitaks see parandada ajutegevust. Kui hea oleks nüüd Alaniga nõu pidada... Ehk saaks tõesti poisi järele kutsuda juba Londonist? Vähemalt üks meist oleks väljas.

Alan oli rääkinud midagi Punasest Ristist. Selle P O B E D A

1 9 4 6

297

organisatsiooni kaudu pidi saama taotleda pere­ konnaliikmetega ühinemist. Kas Nõukogude Liit res­ pekteerib Punast Risti? Ükskõik millist risti? Kristuse ja Taaveti rist olid ammu põlu all.

Johanna ei olnud milleski kindel. Kuid tuli tegutseda, edasi liikuda. Siia ei saanud ta kauemaks jääda. Silmus näis kokku tõmbuvat. Enne õemees, nüüd kirjanik Villem. Välismaalasega abielludes oli ta muutunud automaatselt riigireeturiks, kas ka välisluure agendiks? Johanna teadis, et kui ta poisi pärast siia jääks, siis katkeks ühendus Alaniga ja kindral maksaks talle kindlasti ähvarduse eest kätte.

Passilauast tulles oli keegi hallis tolmumantlis mees talle järgnenud. Veel koduukse ees tagasi vaadates oli Johanna teda silmanud tänavasügavuses. Ta ei proovinudki end peita. Nad annavad mulle avalikult märku, hirmutavad mind juba mitu päeva. Johanna tundis end justkui kaaluta olekus, hõljudes kahe maailma vahel.

Kas mind usaldataks teisel pool? Või jälgiks mind ka Londonis politsei? Kas ma olen muutunud võõraks kõikide keskel? Kaotanud kõikide jumalate poolehoiu? Ärevad mõtted keerlesid Johanna peas.

Londonis saab ju ka minust nüüd sisserännanu.

Uusasukas.

Johanna vaatas toanurgas kaleidoskoobiga mängivat poissi. Kes võiks tema eest hoolitseda, kuni ta ema välja ilmub? Kõik Johanna sõbrad olid boheemlased. Kõik nad sünnitasid vaid kunstiteoseid. Kõik 298

I L M A R

T A S K A

nad olid teeninud vaid oma muusasid nagu temagi.

Muidugi oli ka nende hulgas korralikke perekonna­ inimesi. Nagu näiteks... Johanna jäi mõtlema...

Kedagi ei tulnud meelde. Üksikutel inimestel olid üksikud sõbrad, vallalised suhtlesid vallalistega, laste­vanemad lastevanematega. Tema kuulus esimeste hulka, kuigi ta perekonnaseis oli muutunud ja tal oli nüüd ajutine kasvandik. Kas tõesti ajutine?

Johanna teadis, et ta teeb Londonis kõik, et see muutuks püsivaks.

Millised valikud... mõtles Johanna ja heitis pilgu kõrvaltoa poole. Sealt kostis pentatooniline südant­ lõhestav viis. Poiss oli kätte võtnud vilepilli ja püüdis matkida ukse tagant kostvat idamaa meloodiat. „Kohe, kui ema saabub, jutustad talle kõik...” pöördus Johanna poisi poole, „ja te hakkate vormistama pabereid, et sa saaks mulle järele tulla, kas lubad?”

Poiss noogutas pead. „Aga enne tahan ma isa üles otsida.”

Johanna ei teadnud, mida vastata. Nad keegi ei teadnud, kust teda otsida. Kas otsimisest oleks üldse kasu. Mehed tulid laagritest tagasi harva. „Sa pead inglise keelt õppima hakkama, mõistad?”

Poiss noogutas veel kord ja vaatas Johannale oma vasikasilmadega otsa, samal ajal torust kakofoonilisi helisid välja puhudes.

Võib-olla ongi hea, kui ta tuleb veidi hiljem. Ma P O B E D A

1 9 4 6

299

jõuan uues kohas end sisse seada ja talle kooliasjad ette valmistada... püüdis Johanna end rahustada. Ta tõusis diivanilt ja astus bureau juurde. „Tule siia.” Ta tõmbas alumise laeka lahti. „Ma jätan su emale kirja ja sulle veidi raha.”

Johanna jälgis mureliku pilguga poissi, kes vaatles huviga rahatähti. Muidu on ta küll iseseisev ja nupukas, aga... Praegu ei ole paremat varianti.

Johanna silmitses poissi uurivalt. Sel poisil on mu isa näojooned. Ikkagi on ta ka minu perekond. Mu isa jättis mu maha, kui ma olin temast veidi vanem.

Ka teda on juba maha jäetud. Kas nüüd jätan ka mina ta maha? „Ma tulen sulle külla,” püüdis poiss teda justkui veenda, „ma tahan jaaguariga sõita.” „Jah, aga kas sa saad seni üksinda hakkama?”

Poiss noogutas enesekindlalt.

Johanna oleks tahtnud praegu nutta, aga ta võttis poisil käest kinni ja sammus temaga otsustavalt Kuandõki ukse juurde. Ta koputas. „Jaa-jaa,” kostis ukse tagant.

Johanna avas ukse teise dimensiooni, kus lõhnas vürtside ja beebikaka järele. Ta magamistoast, nagu see kunagi oli, polnud enam midagi järel. See oli transporditud teise maailmajakku, Kesk-Aasiasse. „Ma sõidan ära,” lausus ta vene keeles. „Te peate hoolitsema mu õepoja eest. Senikaua, kuni ta ema välja ilmub.”

300

I L M A R

T A S K A

Kuandõk lasi silmadel käia Johannalt poisile ja lausus: „Kонечно. Мы заботимся о нем.”1 Kuandõki naine pöördus poisi poole ja naeratas. „Я испекла пирог. Xочешь?”2 „Tahan,” noogutas poiss. „Oн для нас как родной сын,”3 ütles naine Johanna poole pöördudes.

Väike Uluk tegi korvis armukadedalt häält. „Kакая ты конфетка,”4 ütles Johanna meelitavalt beebile pilku heites.

Poiss läks korvi juurde ja võttis ettevaatlikult Uluki sülle. Ta hakkas Ulukit õrnalt kiigutama ja väike tüdruk jäigi vait.

Johanna vaatas ukselävelt uustulnukaid ja poissi. Milline püha perekond, mõtles ta.

Ta pööras ohates lävel ringi.

Aeg oli kohvreid pakkima hakata. Kuidas mahu­ tada kogu oma endine elu, maja, antiikmööbel, klaver, noodid, raamatud, memorabiilia... kahte kohvrisse?

Poiss ei tahtnud mõelda enam millelegi muule kui isale.

Tahan-näha-isa-tahan-näha-isa...

Seda rütmi enda peas mängides tundis ta end Muidugi, me hoolitseme tema eest. (vn) Ma küpsetasin piruka. Kas tahad? (vn) 3 Ta on meile nagu oma poeg. (vn) 4 Sa oled tõeline kompu. (vn) 1 2

P O B E D A

1 9 4 6

301

kõikvõimsana. Marsitaktis pulbitses jõud tema kehas.

Poiss korjas mälust üles kõik laagrite nimed. Ta teadis, et need asusid Permis, Vjatkas, Novosibirskis, Vorkutas, Uržumis, Slobotskois ja Verhodurskis. Sealt olid pärit lapsed, kes temaga koos olid loomavagunis tagasi koju sõitnud. Nad olid jutustanud talle nii palju üksikasju, et poisil oli tunne, nagu oleks ta seal juba käinud. Nüüd tuli vaid rongile istuda ja kõik need kohad läbi sõita, kuni ta isa leiab. Must Ronk oli isa ära viinud ja poiss pidi ta nüüd päästma. Tema ei teadnud siis, et Must Ronk ja Pobeda olid sõbrad.

Aga nüüd ta teadis seda. Ta tahtis isale rääkida ka kaevikust ja granaadist, laulda talle kangelaste laule, mida ta oli õppinud koloonias.

Kõigepealt tuli jõuda Moskvasse ja vahetada seal rongi.

Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, jooksis peitusemängu riim poisi kõrvust läbi.

Ta ei tahtnud praegu mõtelda ei säravale Jaguarile ega Londoni linnale. Ta ei tahtnud süüa ega magada.

Tal oli tunne, et ta peab piirama oma valutavas peas pärlmutterautode pilte, et isa näojooned ei ähmastuks. Miski ei olnud nüüd enam tema maailmas sama tähtis.

Aega ei tohtinud kaotada. Isa ootas teda kuskil.

Juba mitu pikka kuud. Ta otsustas, et kohe, kui tädi Johanna lahkub, võtab ta sahtlist veidi raha ja istub rongile.

302

I L M A R

T A S K A

Kas nad tõesti lasevad mul minna, mõtles Johanna nähes, kuidas stjuardess asus lennukiust sulgema.

Johanna silmitses illuminaatorist kulunud propellerit lennukitiiva all, oodates selle pööret. Lennuk nõksatas ja tõepoolest hakkas propeller pöörlema.

Ja nad tõesti lasevad mul minna, jõnksatas nüüd ootus Johanna peas ja materialiseerus tõeks. Faktiks.

Lasevad minna vabana. No strings attached1. Meeleliigutus ujutas üle Johanna mõtted.

Aga poiss, aga õde... aga sõbrad. Kas tal õnnestub kedagi veel päästa, aidata? Kas tema pääsemine vabasse maailma tähendab tegelikku vabadust või jääb ta kõike ja kõiki endaga kaasas kandma, muretsema, ootama, taga igatsema? Kas talle viirastuvad Londoni unedes Tallinna tänavad, Hyde Parkis jalutades Kadrioru park? Kas teda hullutavad võõrastes päikeselaikudes tuttavad varjud, mahajäänute näod? Inimesed, keda tema elus enam pole, ehk mitte kellegi elus? Elus üldse? „Kodanikud reisijad, Aerofloti meeskond tervitab teid lennuki Li-2 pardal. Meie lennuk lendab marsruudil Moskva–Budapest–Viin–London...” kostis pooltühjas lennukis stjuuardi reibas hääl. … ja ei tule enam iial mu ellu tagasi. Jääb maha Mäekalda tänav, 1

Tingimusteta. (ingl) P O B E D A

1 9 4 6

303

meretuul ja hommikune linnulaul... Võib-olla lendab mõni rändlind mulle siiski järele, läbistas lohutav mõte Johanna räsitud meeli. Ta koukis varruka vahelt taskuräti ja pühkis silmadest ripsmetuši.

Ma ei tahtnud ju kunagi kodumaalt lahkuda, mõtles Johanna, ja nüüd ma teen seda ometi. Ma lahkun oma kodust, oma keelest, oma publikust, oma teatrist... Või saan ma seda kõike endas alles hoida? Või tuleb sellele asendus? Kodune tsitadell oli kadunud, keel kõverdunud, publik muutunud. Estonia tellingutes lava ehitasid üles Mefistod, keda kaman­ dasid sortsid. Kas ees ootasid inglid ja paradiisiaed?

Johanna mõtles Alanile, tema ujedale naeratusele jahedas pilgus, tema käte tugevusele ja soojusele. Ta ei olnud jätnud teda maha, saatuse hooleks.

Ta on sisemisest päikesest tulvil, mõtles Johanna, ehk laseb ta sel ka minu peale paista.

Lennuki mootor üürgas aina kõvemini ja asfalt rataste all rullus aina kiiremini. Eemal helendav kasesalu veeres temast mööda nagu kangale maalitud hüplev lavadekoratsioon. Kas see oli mälestuspilt teisest reaalsusest või ühest paljudest lavastustest?

Johanna silmade eest tormasid läbi kasepuudega ümbritsetud kirjanik, kunstnik, bariton, politruk, poiss, õde ja ristid, ristid, ristid...

Kas ka Punane Rist? Kas sinna peaks Johanna nüüd pöörduma?

Siis vaibus rappumine. Rattad olid tõusnud tumedalt asfaldilt õhku ja lennuk surus oma raske 304

I L M A R

T A S K A

kere läbi õhtupilvede justkui kergendust tundes, justkui iseenda metalsest koormast vabanedes.

Juba on kergem hingata, mõtles Johanna. Raskus ta õlgadel oli kahanenud. Maa külgetõmbejõud vähenenud. Ometi hingas ta kokkupressitud õhku ja sõitis uljas Aerofloti lennukis, mille kasvav lennuvõrk ulatus üle maade ja merede, oli laienemas ämblikuvõrguna üle kogu planeedi.

Poisile meeldis, kuidas elektriline sarvedega buss võttis vuhinal kohalt, kiiremini kui teised bussid või autod. Tal justkui ei tarvitsenud käiku vahetada, ta ei väsinud kiirustamast. Siiski, pöörangul ta jõnksatas ja siis oli kuulda kolinat katusel. Tuled kustusid kogu trollibussi salongis. Pika elektrilise signaali saatel vajus ka esiuks lahti ja juht väljus sajatades oma kabiinist. Trollibussi sarved olid traadilt maha kukkunud. Poissi valdas ärevus, mis oli ometi närve­ kõditav. Ta nägi trollibussijuhti külgmiste akende eest mööda vilksatamas. Kas ta pahandas ja läheb nüüd minema? mõtles poiss. Ta palus kõrvalistuval tädil end mööda lasta ja surus end püstiseisjate seinast läbi. „See veel puudus...” pahandas õlgkaabuga reisija. „Nüüd jääme tööle hiljaks... ” Poiss ronis kiiresti lahtisest esiuksest välja ja järgnes juhile bussi sabasse. Trollibussijuht oli labakindad kätte pannud ja mängis nööridega. Sikutas ühte sarve ja siis jälle teist. Justkui kalamees, kes P O B E D A

1 9 4 6

305

ajab vette kukkunud õnge taga. Lõpuks õnnestus tal rihtida mõlemad sarved elektritraatidele tagasi. Ühest sarvest lõi toredat särtsu ja siis hakkasid trollibussis neoontuled jälle rõõmsalt põlema.

Juht võttis labakindad käest ja seadis sammud tagasi trollibussi esiukse poole. Poiss kiirustas tal sabas, et mitte maha jääda.

Vahva, mõtles poiss ja võttis vastu tähtsa erialase otsuse. Ta ei hakkagi bussijuhiks, vaid hoopis trollibussijuhiks. Talle meenus Vene koloonia seinal loosung „Коммунизм – это есть советская власть плюс электрификация всей страны”, mille tähendust ta päriselt ei mõistnud. Kas tulevikus pidid elektriliinid ulatuma üle kogu mõõtmatu maa ja ta võis trolli­ bussiga sõita Vorkutast või Moskvast Tallinna? Vahepeal pidi ta vaid isa ja ema üles otsima. Ehk meeldiks neilegi punase trollibussiga sõita.

Ta seisis nüüd otse juhikabiini taga ja surus nina vastu selle akent. Mida rohkem inimesi peale tuli, seda rohkem muljus tema taga kõrguv tädi teda vastu klaasi. Poiss ei tundnud end enam üksi, nii palju oli rahvast, nii palju suminat.

Poiss luges mõttes tädi Johannalt saadud rublasid, neid oli tal alles jäänud kokku kolm. Sellest peaks piisama, et jõuda isa juurde. Ja kui jääb puudu, siis sõidab ta rongikatusel nagu kotipoisid. „Kodanikud reisijad, astuge edasi, võtke ometi koomale,” hüüdis konduktoritädi. „Te pole ainukesed, kes tahavad kusagile jõuda...”

306

I L M A R

T A S K A

Kas nii võibki tulla kommunismi võit? mõtles poiss. Neid sõnu olid onu ja kasvatajad talle tihti korrutanud. Siis mõtles ta tädi Johannale, kes istub pärlmutrivärvi pikakerelises Jaguaris ja räägib raadio­ onuga veel ühte mõistmatut keelt. Hetkeks tungis poisi ninna tädi Johanna lõhnaõli lõhn ja ta õlga puudutas tädi soe käsi, kuid ta raputas selle maha ühe kiire õlakehitusega. Kõigepealt pidi ta üles leidma isa. Ilma temata ei sõida ta enam kuhugi. Ta tahtis olla tagasi puuriidal, kodus nagu vanasti.

Rahvast tuli peale aina rohkem. Trollibuss täitus sooja auruga ja poisil ei olnudki enam ilma jakita jahe. Tal tekkis lootus, et just see trollibuss viib teda tõepoolest isa juurde helgesse tulevikku. Ta vaatas aknast välja ja kujutas ette, et näeb end varsti ühel säärasel väljakul seismas koos isaga. Me otsime üles ka ema, ostame uue auto... ja sõidame kõik koos tädi Johannale Londonisse külla.

Konduktor hüüdis selja tagant üle trollibussi: „Järgmine peatus: Ploštšad Pobedõ.”

Poiss vaatas uurivalt läbi juhiklaasi. Ta silmades oli nii uudishimu kui ka väsinud rammestust.

Tänava megafonist kostis rõõmsat muusikat.

Sarvedega buss muudkui veeres vaikselt surisedes mööda järjekordse linna Lenini prospekti.

Muudkui veeres.

P O B E D A

1 9 4 6

307

Nüüd, kui Eesti riik läheneb oma sajandale sünnipäevale, on aeg mõõta mineviku kaugust või lähedust. Lihtsam on kirjutada asjadest, mida oled ise läbi elanud. Märksa raskem aga sellest, mis on toimunud enne su sündi. Selle romaani tegelaskond on koondportree sõjajärgsetest inimestest ja süsteemist, nähtuna nii siit- kui sealtpoolt raudset eesriiet. Et ilukirjandus võimaldab loome­vabadust, sain ka mina ette võtta rännakuid ajas.

Tänan inimesi, kes aitasid mul sukelduda ja ringi ekselda möödaniku sügavustes, otsida ununenud asju, lõhkemata miine, hetki, inimesi, pilte ja helisid, mis on nüüd kõik muutunud kadunud aareteks. Pärli­otsingutes toetasid mind Krista Kaer, Ilvi Liive, Hille Karm, Elo Lindsalu, Reet Remmel, Meelis Saueauk, Marje Taska Berglund, Aino Taska, Merit Kask, Kai Ellip, Asta Põldmäe, Adam Cullen, Simon Smith, Matthew Hyde, Britt Urbla Keller, ElleMari Talivee, Eda Allikmaa, Eha Kõrge, Ulvi Lahesalu, Leenu Nigu, Matti Riivald, Vallo Kalvik, Maimu Kuusk, Helle Ruil, Endel ja Tiiu Kaljusmaa, Edvin Nugis, Ella Agranovskaja, Gerry ja Pieter Ravensberg, Christopher Moseley, Piret Verte, Rahvus­ ooper Estonia arhiiv ja noodikogu, kirjastus Varrak, ajakiri Looming, Eesti Kultuur­ kapital, Eesti Kirjanduse Teabekeskus, Eesti Rahvus­raamatukogu, Eesti Mälu Insti­tuut.

Suur tänu teile ja nimetule ajavaimule.

308

I L M A R

T A S K A