P o i s s, k e s ta h t i s p 천 g e n e da
K ADrI LEPP
POISS, KES TAHTIS PÕGENEDA
P I L D I D J O O N I S TA S K A D R I I LV E S
Toimetanud Karin Kastehein Kujundanud Villu Koskaru ISBN 978-9949-27-917-3 © Kadri Lepp Illustratsioonid © Kadri Ilves © Tänapäev, 2016 www.tnp.ee Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
S
ee lugu sai alguse ühel täiesti tavalisel suvepäeval. Õigupoolest pidi sellest saama üsna ebatavaline päev ühe väikese poisi jaoks, kelle nimi oli Mart ja kes oli muidugi tegelikult juba päris suur. Mitte nii suur kui isa ja ema, aga peaaegu nii suur kui need lapsed, kes koolis käisid. Ja mõnest tüdrukust kindlasti pikem ka. Nii et kui lapsi võetaks pikkuse järjekorras kooli, oleks Mart juba ammu olnud üks neist tähtsate nägude ja suurte seljakottidega tegelastest. Isa aga ütles, et pikkus siin ei loe, kuid ärgu Mart muretsegu – ainult mõni kuu ongi veel kannatada. Ja ega Mart nii väga muretsenudki. Sest tol päeval, kui meie lugu alguse sai, oli koolist ja kõigest muust tähtsam see, et suvi oli kätte jõudnud. Kui Mart sellel hommikul silmad lahti tegi, näitas seinakell täpselt 10 ja 30 minutit. Ning hoolimata sellest, et oli pühapäev ja pühapäeviti saab ju alati kaua magada, oli tal hoopis teistsugune tunne. See tuli sellest, et läbi aknakardina paistis päike nii eredalt, et joonistas põrandale suure kollase laigu. Sellest, et põrandalauad olid palja jalatalla all soojad ja pehmed. Sellest, et kuskil aknaruudu vastas sumises aeg-ajalt üks kärbes ning et kärbsesumina vahele kostis kusagilt kaugelt trammi kolksumist ja autode tuututamist. Ja õige tasa oli köögi poolt kuulda emaisa vaikset häält. Sellest kõigest tuli Mardil korraga nii hea tunne, et ta pani korraks silmad kinni ja mõtles, et kui eluaeg oleks suvi, siis
5
6
võiks kooli minemisest isegi loobuda. Sest mis võiks parem olla, kui soe ilm ja meri ja jäätis ja see, et kõike võib natuke kauem ja rohkem. Et ema ja isa on pruunid ja rõõmsad ning ei pea tööle minema. Ja mis kõige tähtsam, kõikidest suveasjadest kõige-kõige tähtsam, oli sünnipäev. Mardil oli suvel sünnipäev. Selle peale mõeldes käis tal korraga kõhust selline hele jutt läbi. Täpselt nagu siis, kui oled kiigega liiga suure hoo teinud. See oli selline tunne, kus ärevus ja elevus on segamini, peopesad lähevad pisut higiseks, aga naeratus tikub vägisi suule. Mart tegi silmad lahti. Ta astus suure seinakella juurde, mille all rippus kalender. Selles kalendris oli igale juunikuu päevale tehtud punase viltpliiatsiga jäme rist. Tänase päeva rist oli veel tegemata. Seda tegi Mart õhtul enne magama jäämist. Aga punane viltpliiats ootas juba laual nagu truu kambajõmm selles sünnipäeva ootamise raskes töös. Mart luges läbikriipsutamata päevad üle ning pidi tunnistama, et polegi enam nii kaua oodata. Ometi oli see hirmus raske. Sünnipäev oli ju selline päev, mil juhtus korraga nii palju häid asju ning sellest jagus rõõmu veel väga pikaks ajaks. Vahel päris sügiseni välja. Sel aastal ootas Mart aga üht päris kindlat asja. Muidugi ootas ta sõpru ja kingitusi ja ema tehtud maasikatorti, aga üks asi oli neist kõigist kõige tähtsam. See oli jalgratas. Täiesti suur, suurte poiste jalgratas, mis seisis juba ammu ühe spordipoe vaateaknal. See pood oli tema kodust päris kaugel ning sinna sai ainult auto või bussiga sõita. Mart ise oli seda ratast seal ainult ühel korral näinud, aga õnneks käis isa seal lähedal tööl. Ja alati kui Mart isa käest küsis, kas see ratas on seal veel alles, vastas isa õnneks, et on küll. Just täpselt seda jalgratast ootaski Mart nüüd oma sünnipäevaks. Ta oli sellest
rattast joonistanud juba päris mitu pilti, mõned isegi guaššvärvidega, ning need rippusid nüüd kõik tema toa seintel. Nii et kui Mart hommikul silmad avas, nägi ta esimese asjana kohe oma unistuste jalgratast. Mart luges veel kord need päevad üle, mis oodata olid jäänud, ja otsustas, et nüüd tuleb ruttu minna nägu pesema, et see päev juba pihta hakkaks ja kiiremini õhtusse jõuaks. Kui Mart kööki jõudis, tundus talle, et seal oli kõik täitsa tavalise pühapäevahommiku moodi. Raadio mängis vaikselt, õhus oli mõrkjat kohvilõhna ja magusat pannkoogilõhna. Isa ja ema olid ka köögis nagu alati. Ometi tundus Mardile, et midagi on teistmoodi. Ta vaatas kogu ruumi veel hoolega üle. Kõik asjad olid justkui oma koha peal. Midagi ei olnud puudu ega üleliia. Ja siis ta taipas. Olgugi et raadio mängis ja kell tiksus, oli köök kuidagi ebatavaliselt vaikne. Kui muidu ajasid ema ja isa omavahel juttu, toimetasid ringi, valasid kohvi ja lappasid ajalehti, siis täna istusid nad vaikselt köögilaua taga ja olid kuidagi imeliku näoga. Sellise näo kohta ütles isa ükskord, et see on äraseletatud. Et ükskord oli ema isa meelest äraseletatud näoga. Mart ei saanud sellest sõnast aga sugugi aru. Sest kuidas sai üks nägu olla äraseletatud, kui sellest ei saanud mitte kui midagi aru ja mingit seletust sellele ka ei olnud. Just sellise näoga istusid ema ja isa nüüd laua taga. Nad olid natuke nagu pidulikud ja ärevil ning Mardil oli imelik tunne, et head see küll ei saa tähendada. Isegi selles, kuidas ema kutsus teda pannkooke sööma, oli midagi eriskummalist. Nagu oleks mingi kaval muinasjutunõid teda oma salakoopasse meelitanud, kus võis igasuguseid salapäraseid asju juhtuda. Mart oli aga juba suur poiss ning sai muidugi aru, et ema pole mingi
7
8
nõid. Ja kuna laual polnud ka mingit võlujooki, vaid tavaline piim ja pannkoogid, siis hakkas ta sööma. Mõnda aega söödi vaikuses. Siis ütles isa: „Mart, meil emaga on sulle üks jutt.” Mart ei osanud selle peale esialgu midagi öelda. Sest kuni pole teada, kas jutt on hea või halb, on sellest väga raske ka midagi arvata. Isa oli natuke aega vait, vaatas siis emale otsa ja ütles: „Sa ju tead et meil emaga algas nüüd puhkus. Et suvel on suurtel inimestel tavaliselt ikka puhkus... et nad saaksid välja puhata sellest raskest tööst, mis nad terve aasta on teinud ja...” Mardi meelest oli see kõik nii tavaline ja enesestmõistetav ja ta ei saanud üldse aru, miks isa sellest rääkides kuidagi kohmetuks muutus ja näost roosakaks läks. „Ühesõnaga, meie emaga siin mõtlesime, et mis oleks, kui võtaks ühe reisi ette... et läheks reisile… Egiptusesse. See olekski nüüd kohe järgmisel nädalal. Vot selline jutt meil emaga oligi sulle.” Tundus, nagu oleksid isal äkki kõik sõnad otsa saanud, ning ta jäi nõutu näoga emale otsa vaatama. „Vaata, Mart,” ütles ema. „Meil isaga tuleb järgmisel nädalal pulma-aastapäev. Ja juhtus nii, et me leidsime väga toreda reisipakkumise. Egiptusesse. See on selline spaapakett. Sa ju tead küll, mis see spaa on, me oleme seal ju sinuga käinud, eks.” Seda, mis asi spaa on, teadis Mart vägagi hästi. Ja see muutis kogu ema ja isa jutu mingist Egiptuse spaast veelgi segasemaks. Mart oli spaas käinud ühel korral. Ja tema meelest andis igavamat kohta siin maailmas otsida. Seal oli terve hulk saunasid ja vanne, millest üks oli päris kuuma veega ja teine selline üsna tavaline nagu kodus. Seal oli muidugi üks suurem bassein ka. Aga hüppetorni ega liumägesid ega torusid seal polnud. Vettehüppeid
ka eriti teha ei saanud, sest siis hakkasid lilleliste trikoodega tädid temaga mingis võõras keeles pahandama. Võib-olla muutis selle spaaskäigu igavaks ka asjaolu, et Mart käis seal koos ema ja tädi Margega. Tädi Marge oli ema sõbranna ja tegelikult oli ta täitsa tore ja lahke, hoolimata sellest et tal endal polnud lapsi ega meest. Ainult üks imelik asi oli. Iga kord kui emal või isal oli sünnipäev, hakkas tädi Marge hästi kõva häälega laulma. Kui Mart isa käest küsis, miks see tädi Marge nii kõvasti laulab, siis arvas isa, et ta on ju koolis lauluõpetaja. Eks ta ole harjunud klassi ees laulma. Aga muidu oli ta väga sõbralik tädi, tõi külla tulles ikka igasugu magusaid kooke kaasa. Häda oli lihtsalt selles, et ta tahtis alati emaga hästi palju juttu rääkida. See jutt oli aga selline, et Mardi kuuldes jäi ta alati vait. Seal spaas olidki nad terve selle aja mullivannis ja tädi Marge rääkis kogu aeg emale midagi, vahepeal isegi kõrva sisse. Mart arvas, et võib-olla tuleb see sellest, et tädi Margel pole meest. Äkki ta proovib lihtsalt Mardi ema käest järele uurida, kuidas võiks meest leida. Sest Mardi emal oli ju mees juba leitud. Aga kui Mart tuli tädi Marget aurusauna kutsuma, sest sinna oli just hästi palju mehi tulnud, läks ema millegipärast näost tulipunaseks. Ta ütles, et kui Mart käituda ei oska, siis on see viimane kord, kui ta saab spaasse kaasa tulla. Mart ei saanud sellest käitumise asjast tol korral küll eriti aru. Aga et ta rohkem spaasse ei pea tulema, selle üle oli tal küll hea meel. Nii et ta vastas emale nüüd, et teab küll, mis asi see spaa on, ja küsis, kas tädi Marge tuleb ka nendega kaasa, juhuks kui seal Egiptuses peaks mehi elama. Selle peale tõmbas isa suure kohvilonksu kurku ja hakkas nii hirmsasti köhima, et tal tulid pisarad silma. Ema oli aga üsna tõsise näoga, ainult suunurk tuksatas korraks. Ta ütles, et niisugust juttu ei sobi lastel suurte inimeste kohta rääkida.
9