1. UUEL ELUKURSIL NAVIGEERIMINE
Teil on üks pöörane ja väärtuslik elu – üksainus. Üksainus võimalus elada elu omal moel. Üksainus võimalus liikuda läbi oma eluetappide; ja kuna harjutamisvõimalust ei ole, siis tahate kindlasti elada oma elu nii, et see oleks võimalikult hästi elatud. Iseenda mõistmine on ülioluline lähtekoht – kuidas teist sai see inimene, kes te olete, ning millised on psühholoogilised baasvajadused, mis mõjutavad teie arengut terve teie elukaare vältel.
Kui mõtleme elu kulgemisele, jagab enamus meist selle erinevateks etappideks, mis algavad ja lõppevad teatud ajal, ning igal etapil on oma eesmärk. Nendest etappidest läbitulemine oli kunagi suhteliselt lihtne teekond. Teilt oodati oma elu konkreetsetes etappides ja teatud kindlas järjestuses suurte verstapostideni jõudmist – lõpeta kool, leia töökoht, abiellu, raja omale kodu, kasvata üles lapsed, mine pensionile. Kuid elu kulgemise jõujooned on viimase saja aasta jooksul kardinaalselt muutunud. Te ei kulge enam mööda selgete teeviitadega rada, mis aitab teil elada nii umbes seitsmekümneseks.
21. sajandil elate elu kiirteel, kus on mitu sõidurida, peale- ja mahasõitmised, ning sihtkoht on palju kaugemal – ja teil pole värskendatud psühholoogilist kaarti, mis aitaks teil sellel kiirteel liigelda.
21
Mõelge lihtsalt kahele paradoksaalsele muutusele.
20. sajandil pikenes keskmine eluiga aastates rohkem kui kõigil varasematel aastatuhandetel kokku. Stanfordi pikaealisuse keskuses töötava Laura Carstenseni sõnul pikenes meie elatav elu ühe silmapilguga kaks korda.1 Nüüd elate saja-aastase inimelueaga ajastul.2 Enamus lapsi, kes on sündinud arenenud riikides pärast 2000. aastat, võivad eeldada, et elavad saja-aastaseks või veel vanemaks. Kui olete juba jõudnud täisikka ja olete suhteliselt heas vormis, siis on teil väga head väljavaated elada ka veel üheksakümnendates eluaastates. Ja olenemata sellest, kas see nii läheb või mitte, peate elama ja planeerima oma elu nii, nagu elaksite.
Ent vaatamata eluea pikenemisele kannatate nüüd ajapuuduse käes. Pärides „Kuidas läheb?“ saate tõenäoliselt vastuseks
„Kiire, väga kiire on!“. Eluetapp, mis kestab laias laastus kahekümnendate eluaastate lõpust kuni kuuekümnendate eluaastate alguseni välja, on muutunud meie „elu kiirteeks“3 – see on periood, mil kehtestate end tööalaselt, leiate omale hingesugulase, loote omale kodu ja pere. Olles vaevu saanud sellega ühele poole, seisate juba silmitsi keskeaga ning kõigi küsimuste, väljakutsete ja võimalustega, mida see eluetapp endas kätkeb.
Nüüd aga pange need kaks reaalsust kokku. Teile antud aastate arv on kahekordistunud, samas on peaaegu kolmandik teie täiskasvanueast muutunud „tipptunniks“. See on vaid üks paljudest muutustest ja väljakutsetest, mida selline uus elukaar teie jaoks kaasa toob.
22
Uued eluetapid ja nende ajalised raamid
Inimelu pikemaks venimine on toonud kaasa kaks uut eluetappi ja muutused ülejäänutes.
UUS ELUKAAR
Eluetapp
Väikelapseiga
Varane lapsepõlv
Keskmine lapsepõlv
Noorukiiga
Saabuv täiskasvanuiga
Varajane täiskasvanuiga
Keskiga
Hiline keskiga
Vanaduspõlv
Ajaline raamistik
Sünd – 3. eluaasta
3.–7. eluaasta
7.–11. eluaasta
Puberteediiga kuni hiline teismeiga
Hiline teismeiga kuni varased 30-ndad
30-ndate algus kuni 40-ndate lõpp
50-ndad kuni 60-ndate lõpp
Hilised 60-ndad kuni hilised 70-ndad
80-ndad ja edasi
Täiskasvanuikka jõudmine võtab nii kaua aega, et peate hästi
hakkama saama uue vahepealse eluetapiga, milleks on saabuv
täiskasvanuiga ja mis kestab noorukiea lõpust kuni kahekümnendate eluaastate lõpuni, ehk isegi kolmekümnendate eluaastate alguseni. See uus etapp lükkab edasi kõigi järgmiste
23
etappide alguse ja lõpu. Varajane täiskasvanuiga saab oma täishoo sisse alles kolmekümnendate eluaastate alguses ja kestab neljakümnendate eluaastate lõpuni välja ning see omakorda tähendab, et keskiga ei alga enne 50. eluaastat ja kestab kuni kuuekümnendate eluaastate lõpuni.
Ja edasi? Sealt edasi on vanaduspõlveni veel pikk tee minna, seega on lisandunud veel üks vahepealne etapp. Ameerika Ühendriikides peavad peaaegu pooled neist, kes on oma 70. eluaastate alguses, end keskealisteks – sest paremat terminit lihtsalt ei ole.4 Olen ise nimetanud seda etappi hiliseks täiskasvanueaks – see on teie elu see etapp, kus olete raudselt ületanud keskjoone, kuid te ei tunne end kindlasti veel „vanana“, ja teid „pensionäriks“ nimetada tundub teie elukogemust arvestades vägagi kohatu, sest teie soovid, motivatsioon ja viis, kuidas soovite oma elu elada, erinevad mõnevõrra nendest, mis olid teil keskeas, ja ka nendest, mis on teil vanemas eas.
Vanaduspõlv ei alga nüüd enne kui kaheksakümnendatele eluaastatele lähenedes, või siis füüsiliselt nõrgaks jäädes või tervise püsivalt halvenedes. Kuid lisaks sellele, et vanaduse algus on nihkunud hilisemaks, kestab see nüüd ka kauem, ning see, kui iseseisvalt te suudate selles etapis elada, on muutunud väga aktuaalseks ja tungivaks küsimuseks.
24
