M A R K T WA I N
PRINT S JA KERJ U S
Inglise keelest t천lkinud
VA LT E R RU M M E L
Originaali tiitel: Mark Twain The Prince and the Pauper A Tale for Young People of All Ages Harper and Brothers New York, London, 1881 Käesoleva tõlke esmatrükk eesti keeles: Eesti Raamat, 2005 Raamatu on illustreerinud Frank T. Merrill, John J. Harley ja L. S. Ipsen
Toimetanud Piret Klaus Kujundanud Julius Sommer Tõlge eesti keelde ©Valter Rummel ja Tänapäev, 2015 ISBN 978-9949-27-814-5 Trükitud AS Printon trükikojas
Ameerika kirjaniku Mark Twaini (1835–1910) romaan „Prints ja kerjus” on rõõmustanud juba mitut põlvkonda paljude maade suuremaid ja väiksemaid lugejaid. Loo sündmused leiavad aset 16. sajandi Inglismaal, kus lähevad vahetusse kaks ütlemata sarnast poisslast, üks pärit sotsiaalse hierarhia tipust, teine põhjakihist: Edward Tudor on Inglise troonipärija, Tom Cantyle pole tema lindpriist isal muud pärandada kui pikanäpumehekutse. Juhtub nii, et printsist saab kerjus ja kerjusest prints. Õpetlik lugu mõlemale. Ja õnnelik lõpp nagu muinasjutule kohane.
Oma kombekaile ning s천nakuulelikele lastele
Susie ja Clara Clemensile p체hendab selle raamatu armastav isa.
Ei halastust saa keegi sundida. Kui leebe vihm ta langeb alla taevast maa peale, tuues kahekordset õndsust – ta õnnistab nii andjat kui ka saajat. Ta võimsaimatest võimsaim on; ta ehib monarhi troonil kaunimalt kui kroon.* W. Shakespeare „Veneetsia kaupmees” Tõlkinud G. Meri.
Eessõna Ma panen kirja ühe loo, nagu selle mulle jutustas kord mees, kes oli seda kuulnud oma isalt, too jällegi enda omalt, viimane omakorda enda omalt, ja nii edasi, ikka kaugemale ja kaugemale möödanikku lähevad selle loo juured. Kolmsada aastat või kauemgi pärandasid isad seda lugu põlvest põlve oma poegadele ja niiviisi säilis see meie päevini. Võimalik, et tegemist on ajaloolise tõega, aga võib ka olla, et lihtsalt legendiga. Kõik see võis ju juhtuda või mitte, aga minu meelest pole siin midagi võimatut. Võib ju olla, et seda lugu uskusid ja levitasid vanasti targad ning õpetatud mehed, aga veelgi tõenäolisem on, et seda armastasid ning pidasid tõeks üksnes lihtsad ja harimata inimesed.
5
Esimene peatükk
Printsi ja kerjuse sünd Ühel kuueteistkümnenda sajandi teise veerandi sügispäeval sündis iidses Londoni linnas Canty nime kandvasse vaesesse peresse poeg, keda seal põrmugi ei soovitud. Samal päeval nägi rikkas Tudori peres ilmavalgust veel üks väike inglane, kes oli oodatud mitte üksnes omaste seas, vaid kogu Inglismaal. Juba nii kaua oli Inglismaa teda igatsenud ja oodanud ning tema eest Jumalat palunud, et kui ta nüüd lõpuks tõesti saabus, pidi rahvas rõõmust lausa jaburaks minema. Inimesed, kes üksteist vaevu tundsid, embasid ja suudlesid ning nutsid rõõmupisaraid. Kõik, nii suurtsugu kodanikud kui lihtsurelikud, nii rikkad kui vaesed, jätsid töö sinnapaika, sõid ja jõid, lõid tantsu ja laulu ning jäid pikapeale päris vindiseks. Nii kestis kogu see trall mitu päeva ja ööd. Päeval, kui igal rõdul ja katusel lehvisid kirevad lipud ning mööda tänavaid marssisid hiilgavad rongkäigud, oli London väärt, et teda vaadata. Aga ka öösel, kui igal tänavanurgal lõõmasid suured lõkked ja nende ümber lõbutsesid pillerkaaritajate salgad, pakkus too linn niisama toredat vaatepilti. Kogu Inglismaal ei räägitud enam muust kui vastsündinust – Edward Tudorist, Walesi printsist, kes siidi ja atlassi mähituna ei aimanud ise midagi kogu tollest märulist ega sellestki, et kõrged lordid ja leedid teda hooldasid ja 7
es i m en e p e at ü k k
tema järele valvasid – väikesel printsil polnud sellest kõigest sooja ega külma. Seevastu teisest lapsukesest, Tom Cantyst, kes viletsaisse kaltsudesse mähituna oma asemel lebas, polnud juttu kuskil mujal kui ainult selles kerjuseperekonnas, kellele ta oli oma ilmumisega üksnes muret ja vaeva kaasa toonud.
Hiilgavad paraadid ja suured lõkked
8
Teine peatükk
Tomi lapsepõlv Lipakem nüüd mõned aastad edasi. Londonil, oma aja kohta suurel linnal, oli tollal juba tuhat viissada aastat turjal ning elanikke saja tuhande ringis – mõnede arvates koguni kaks korda rohkem. Tänavad olid linnas kole kitsad, kõverad ja räpased, eriti Londoni silla lähistel, kus elas Tom Canty. Majad olid seal kandis puust ja nende teised korrused ulatusid üle esimeste, kolmandad omakorda sirutasid oma nukid üle teiste. Mida kõrgemaks need majad kasvasid, seda laiemaks nad paisusid. Nende sõrestik koosnes tugevatest risti-rästi laotud palkidest, mille vahesid täitev tihedam materjal oli kaetud krohvikorraga. Palgid värviti omaniku maitse järgi punaseks, siniseks või mustaks, ja see andis neile hoonetele vägagi maalilise välimuse. Aknad olid väikesed, tillukeste ruudukujuliste klaasidega ja avanesid väljapoole nagu uksedki. Maja, kus elas Tomi isa, asus ühes Prahihooviks kutsutud väikeses ja räpases umbtänavas Pudding Lane’i 1 taga. Maja oli väike ja kõdunenud ning püsis vaevu püsti, kuid oli ometi otsast otsani täis tuubitud haletsusväärselt vaeseid peresid. Canty suguvõsa võttis enda alla ühe toa kolmandal korrusel. Emal ja isal oli ühes nurgas midagi vooditaolist, samal ajal kui Tom, tema vanaema ning õed Bet ja Nan selliseid kitsendusi ei tundnud – nende päralt oli kogu põrand ja nad võisid põõnata, kus aga heaks arvasid.
1
Londoni linnajagu. 9