3
Toimetanud Piret Ruustal Kujundanud Tiina Sildre © Kiiri Saar ja kirjastus Argo, 2013 www.argokirjastus.ee Autori ajaveeb: kiirisaar.blogspot.com
4
ISBN 978-9949-527-06-9 Trükitud trükikojas Print Best
Sisukord
Talumatu hommik 7
Peadpööritavad plaanid 17
Reisielamuste keerises 26
Tavatud tuttavad 36
Ööklubiöö 47
Seletamatu sünnipäev 60
Sekeldused Türil 74
Ootamatu pööre 85
Kontsert minus eneses 98
Suhete sasipuntrad 113
Vapustused Varssavis 130
5
Mõrvarlik meremuuseum 141
Arusaamatused süvenevad 151
Tagasi muinasjutumaal 165
Remondi raskevägi on hoos 177
Halastamatu tõdemus 189
Ma olen jälle Punamütsike 196
Õhulised õnnepilved 210
Koletis ei anna asu 220
Maamõisa lummuses 234
Kohtumine vana kuningapaariga 245
Hundi imeline elu 256
6
Hapud maasikad 267
ESIMENE PEATÜKK
Talumatu hommik
„Elas kord üks väike tüdruk, keda kõik väga armastasid…” No tõesõna, keda see tobe iidvana lugu enam köidab? „Ükskord kinkis vanaema lapselapsele väikese punase sametmütsikese, mis sobis talle nii hästi, et ta enam ühtki teist mütsikest ei kandnudki…” Uus läpakas või kuhi vingeid riideid läheks iga kell märksa paremini peale. „Nii saigi ta nimeks Punamütsike.” Pagan võtaks, ma vihkan seda nime, saab keegi sellest juba ükskord ometi aru?! Ohkan ja löön raamatu valju plaksatusega kinni, nii et selle vahelt paiskub õhku pahvakas valgeid tolmuhelbeid. Mul on sellest igivanast loost kõrini. Viskan köite hooletult riiulile tagasi, sasin kärsitu liigutusega juukseid ja istun arvutimängu taha. Ilmselt ei pruugi siinjuures mainidagi, et see lapsik ajaviide on ainus, mis mind veel terve mõistuse juures hoiab. Korraks libiseb mu pilk arvutiekraanilt raamaturiiulile tagasi, sinna, kus leidub üksainuke muinasjutt, mis mulle veidigi korda läheb – „Tulipunane lilleke”, vana lugu Kaunitarist ja Koletisest. Tumedate kaantega raamat vaatab mulle mõtlikult vastu, endal selg sagedasest lugemisest pisut narmendav. Mõnikord enne 7 magamajäämist olen seda ajaviiteks sirvinud. Vähemasti on selles loos lisaks kenadele piltidele mingigi arvestatav põnevus. Seesugused peaksidki muinasjutud olema – romantilised ja kaasakiskuvad!
Üritan oma enneolematut viletsust unustada, keeran riiulile selja ja helendav ekraan neelab mu endasse. Mu sõrmed lendavad üle arvutiklahvide ja pikkamööda kaob ka hingest sinna settinud tusatunne. Õnneks on mäng mitmetasandiline ja varieeruv, pakkudes küllaldaselt erinevaid võimalusi aja surnuks löömiseks. Ilmselgelt vajan ma seda rohkem kui keegi teine siin muinasjuturiigis. Enda rahuloluks õnnestub mul peaaegu kõik vastased maha nottida ja viimaks lähen elevusest päris meeletuks, ajades taga viimast, kõige kangekaelsemat lohet, kes end kuidagi tappa ei lase. Põiklen vilunult tulejugade eest kõrvale ja olen juba vastast iga hetk hävitamas, kui korraga pistab ema pea ukse vahelt sisse. „Punamütsike?” Ma pole võimeline reageerima. Mu ainus mõte on lohe hävitada ja mingi rahutu hääl mu sisemuses anub: „Palun, ei. Mitte täna! Mitte jälle!” „Punamütsike?” kordab ema uuesti, juba märksa nõudlikumal toonil. Surun hambad kokku ja üritan lohele keskenduda. Nüüd – nüüd – nüüd ometi! Siis seisab ema juba laua kõrval ja krabab arvuti klaviatuuri otsustavalt mu sõrmede alt ära veel enne, kui ta kavatsusest aimu jõuan saada. Jälgin ülima nördimusega, kuidas lohe kahjurõõmsalt kõkutades mu üheainsa pika tulejoaga surmab ja kaob. Seejärel hakkab ekraanil plinkima hiigelsuur ja ärritav teade: Game over. Ohkan, rusutuna mõttest, et pean taas otsast alustama, enne kui uuesti viimasele tasandile jõuan. Põrgut, see võtab vähemasti kaks tundi aega! Rebin pilgu ekraani küljest lahti ja põrnitsen emale vihkavalt otsa. „No mida?” Ema silmitseb mind manitsevalt, jäädes igasugu vihkamise 8 suhtes immuunseks, ja ta hääles kõlab vaikne etteheide. See on sinna manatud muidugi minuga manipuleerimiseks. „Vanaema on haigeks jäänud. Ole hea laps ja vii talle kooki ja marjajooki.” Toon kuuldavale veelgi rusutuma ohke. Mille pagana pärast ei
võiks ta mind rahule jätta? Tirigu see hull memm kasvõi meile elama, selle asemel, et ma iga neetud päev ühte ja sama stsenaariumi kordama peaks, ikka ja jälle otsast peale, hulluksajava järjekindlusega – kook ja marjajook – mets ja hunt – vanaema ja hunt – mina ja hunt – jahimees ja hunt ja lõpuks õnnelik pääsemine. Ma peaaegu soovin, et võiksin sinna hundi kõhtu jäädagi, mul on sellest neetud muinasjutust sihuke kopp ees, et tõega annab olla. Oleks need vennad Grimmid vähemasti mõned lohedki stsenaariumisse sisse kirjutada taibanud! „Su laud on segamini,” märgib ema kuival toonil ja asub vanemlikku hoolitsust ilmutades kiiruga läikivaid ajakirju koomale lappama. Raban need kärsitu liigutusega ta sõrmede vahelt ära ja viskan kiiruga sahtlipõhja. See veel tõesti puudub, et ta mõne neist ära kaotaks või arvaks heaks sinna oma praepanni toetada. Mul jäi just pooleli üks põnev artikkel kuulsa Prantsuse disaineri Christella Vegase uuest moeärist. Küllap oleks paras šokk avastada, et ajakiri on kassi toidukausi alla rännanud, kalakonservikarbi ümmargune punane rant Christella fotot ehtimas. „Ole armas, asu kohe teele,” kostab leebe, ent järeleandmatu korraldus. Tulistan ema suunas üheainsa pooluskumatu pilgu, millel pole kahjuks vähimatki mõju, ja mõtlen ahastades, kas ta ise sellest jamast juba ära ei tüdine. Kõige parema meelega põletaksin selle neetud Punamütsikese-raamatu üldse ära, soovides hinges, et seda poleks kunagi kirjutatudki. Kuidas võibki üks täie aruga kuueteistaastane leppida, et peab iga neetud päev mingeid napakaid kooke tassima, rääkimata üldse seesugusest ebainimlikust alandusest nagu lasta hundil end alla neelata? Põrgut, ma võtan siis vähemalt kääridki kaasa, et kriimsilmale kõhus pisut säru teha! Õnneks lähebki mul korda käärid märkamatult sahtlist välja õngitseda ja vargsi taskusse libistada. „Punamütsike?” kordab ema nõudlikul häälel ja sõrmitseb mu 9 aknalaual vinduva tääkliilia mulda. Põrnitsen oma ainsat hoolealust ja mulle meenub, et taim pole paar nädalat juua saanud. „Ära viida ilmaasjata aega.”
„Mu nimi on Karin,” tuletan talle mürgiselt meelde ja üritan häälde suruda piisava annuse nördimust. Ema ei tee talle omases tuimuses seda muidugi märkamagi. Kardetavasti kavatseb ta mind elu lõpuni Punamütsikeseks kutsuda. Jõle lahe tõepoolest – kuuesaja kuuekümne viie aastane vanamutist Punamütsike kaminavalgel sukka kudumas. Huvitav küll, kas siis näeb muinasjutt välja niimoodi, nagu viiks üks vanaema teisele kooke? „Korv on köögis laua peal, Punamütsike,” jätkab ema, kui ma end tülpinult jalgu lohistades ukseni vean. Lahe – mitte vähimatki kõrvalekallet rutiinist. Huvitav küll, miks ta mulle üldse Karin nimeks pani, kui mind järjekindlalt hoopis Punamütsikeseks kutsub? Kraban korvisangad alistunult pihku ja olen juba valmis uksest välja astuma, kui ema mind takistab. „Oota, armas laps, sa unustasid midagi.” Klõpsan kirjeldamatut ahastust tundes silmad kinni. Aastasadade jooksul olen omandanud lausa enneolematu virtuoossuse, suutes peast korrata kõiki ta järgnevaid sõnu, kiiremini kui ema ise seda eladeski suudaks, ja isegi tagurpidi, kui vaja peaks minema. Seni pole veel läinud, aga iial ei või ju teada. „Ole siis ettevaatlik, ära teelt kõrvale kaldu. Sa tead ju, et metsas elab kuri hunt, ära temaga tegemist tee.” Kui keegi minu arvamust küsiks – mida ei juhtu muidugi kunagi –, on hunt selles loos ainuke normaalne tegelane üldse. Kardetavasti jääb minu eest igavesti saladuseks, miks mu esivanem iga päev hundi pärast nõnda paanikas on, kuigi teab samas suurepäraselt, et muinasjutt lõpeb alati hästi. Minule käib see igatahes täiega üle mõistuse. Kuid minu üllatuseks ei tulegi ema lagedale oma tavapärase manitsusega, vaid märgib hoopis leebe naeratusega: „Su müts.” Ja ulatab mulle nõmeda titebareti. 10 Pööritan meelepahaga silmi. No seda ilgust ma enam kanda ei kavatse, relva ähvardusel ka mitte! Viskan ema jahmunud pilku ignoreerides bareti vihaselt riiulile tagasi ja õngitsen kapist oma laheda peakatte, mille kohta
ema pahuralt märgib, et see näeb välja nagu soolikas. Ent vähemasti on see punane ja lõpuks jääb ema vastutahtsi nõusse, et võin vahelduseks ka midagi pisut moodsamat kanda. Löön jalaga ukse lahti ja kuulen selja tagant neidsamu saatuslikke sõnu, mida ma sisimas juba pelgan: „Ole siis ettevaatlik, ära…” Ma ei kavatse seda jama rohkem kuulata. Vinnan ohvri ilmel korvi käevangu ja asun teele. Ilm on vastukaaluks mu võrdlemisi mõrule meeleolule masendavalt ilus, täpselt selline nagu alati. Põrgut, võiks ju vähemasti korragi vihma sadada. Terve igavik päikesepaistet – see tüütaks lõpuks iga inimese ära. Aga ei. Ei mingit halastust. Jõuan metsavahele, mis pakub õnneks pisut varju lämmatava palavuse eest. Villane müts ajab peanaha vastikult sügelema ja muudab mu olemise veel ebamugavamaks, kui see juba niigi on. Sellegipoolest otsustan mütsi raevuka järjekindlusega edasi kanda. Peamiselt seetõttu, et tekitada üksainuski kõrvalekalle sellest frustreerivast rutiinist, millest koosneb mu haletsusväärne elu. Ei lähe kuigi palju aega, kui mu ette ilmub ootuspäraselt hunt, näol sama tülpinud ilme nagu minulgi. „Tere, Punamütsike, kuhu sa lähed?” uurib ta tuima püüdlikkusega. Ei pea just eriline selgeltnägija olema veendumaks, et hundil on sellest nõmedast muinasjutust sama siiber nagu mul endalgi. Jään seisma ja põrnitsen talle vihkaval pilgul otsa. „Jah, sul on muidugi jube keeruline, lausa võimatu ära arvata, kuhu ma praegu minemas olen,” prahvatan mürgiselt välja kogu sajanditega endasse settinud rahulolematuse. Mu ootamatu ülekeev reaktsioon näib hunti kõvasti üllatavat, nii et esimese ehmatusega ei oska ta silpigi kuuldavale tuua, vaid tammub hämmeldunult jalalt jalale ja kratsib nõutul moel kukalt. 11 „Noh,” jätkan kerge irooniavarjundiga, „kuna sa seda nagunii ära arvata ei suuda, pakun sulle heameelega mõned valikuvariandid. Otsusta ise, milline parasjagu meelepärane tundub. Ma
lähen Gröönimaale kaameliga ratsutama. Ma lähen juuksurisse ja lasen oma põskhabet piirata. Ma lähen nurga peale ajaleheputkasse heeringat ostma. Ma lähen keldrisse kulda kaevama. Ma lähen Ameerikasse Onu Sami saapaid puhastama.” Hunt näib mu ootamatust sõnavõtust veelgi jahmunum ja maigutab nõutul moel suud. „Sa oleksid pidanud ütlema, et ema ei lubanud sul kellegagi rääkida,” tuletab ta mulle pisut ebakindlal häälel meelde ja vahib mind imeliku näoga. Kes teab, võib-olla ongi mulle üleinimlikust tülpimusest põskhabe ette kasvanud? „Mis sa siis üldse küsid, kui tead, et ema ei lubanud mul sinuga rääkida?” olen veel iroonilisem. Panen korvi maha ja vahin tüdinult ringi. Kõik on lausa karjuvalt tavaline. Samblane metsaalune, kitsas looklev teerada ja meie kaks – hunt ja mina – hulluksajava järjekindlusega iga päev, alates raamatu esmatrükis ilmumisest, üht ja sama tsirkust etendamas. Männimets, mille iga puud ma kinnisilmigi tean. Arvatavasti võiksin neid lausa nimepidi kutsuda. „Ilus päev, Juuli.” „Kuidas käbid siis kah sirguvad, Maali?” Maalile otsa põrnitsedes võtan vastu otsuse, et vähemasti lilli ma täna küll noppima ei hakka. Põrgu päralt, ma olen nagunii kogu selle neetud metsaaluse aastasadade vältel kõrs kõrre haaval tühjaks korjama pidanud! Vahin künkal kasvavat tillukest sinist taimekest ja mind valdab tunne, et hakkan vaikselt muruniidukiks muutuma. „Ma jään vist selle heeringa-variandi juurde,” tunnistab hunt lõpuks laia irve saatel. „See kõlas nagu kõige segasemalt.” Mühatan mürgiselt. Õnneks paistab hundil vähemasti niipaljukest oidu olevat, et on mu mitte just kõige lustilisema meeleseisundi ära jaganud ega hakka lillejamaga üldse pinda käima. Ta jätab stsenaariumikoha12 sed sõnad esitamata, nõjatub puu najale, õngitseb taskust suitsupaki ja süütab sigareti põlema, tõmmates pikki tülpinud mahve. Jälgin teda silmanurgast ja ausalt öeldes on mul temast veidi kahjugi. Iga päev väikeseid lapsi ja vanaemasid alla kugistada