MÜSTILINE PUTIN

Sissejuhatus

Sissejuhatus Ma tahan, et Vene Föderatsiooni president määraks, mida ma pean mõtlema, missugust religiooni tunnistama, kus töötama ja kui palju lapsi sigitama1, kuidas ma peaksin elama ja millal surema.

Sõltuvalt sellest, kas tema ülimad käsud toovad mulle kasu või laos­ tavad mu, vannun ma talle truudust kui stabiilsuse tagajale või manan ta maapõhja kui halastamatu despoodi, gangsteri, korrumpeerunud opritš­ niku.2 Sõltuvalt sellest, kas ma olen tema vasall, tema pärisori, tema ohver või tema vaenlane, koostan ma oma plaani, kuidas toime tulla kaootilise sebimisega sellel võimatul maal ja taluda tema valitsemist.

Kümme aastat olen ma kirjeldanud tema esimest valitsemisvooru lugejatele, kellele lähevad korda ainult tema tuumarelvad ja spioonid ning kes pärivad lõputult: „Kes on mister Putin?” – taipamata üldse asja sisu, ja nimelt, et tema „kahvatusiniste silmade jäljendamatus pilgus”3 pole vähimatki müstilisust ega isegi kavatsust või tahet, et seal võiks midagi peituda.

Olen viibinud peaministri lähedal seitse korda. Kokku olen talunud tema sünget alumiiniumpilku umbes 30 sekundit. Mul polnud varjata reetlikke mõtteid, tasumata makse, täitmata kohustusi – eelkõige muidugi peidetud pilkeid –, mistõttu ei tõmbunud ma hirmunult kössi.

Kuid ma ei märganud ta silmis ka hinge, tähendusrikkaid otsuseid, mitte midagi huvitavat.4 Kui tema tüdinud ja kärsitu pilk jäi mõneks hetkeks pidama minul – sama hästi oleks see võinud peatuda tapeedimustril – ning libises seejärel üle ruumi, siis oleksin võinud sellest pilgust välja lugeda ükskõik mida. „Need, kes tahtsid Putini olemust mõista, on seda juba mõistnud,” 8

ütles tema pressiesindaja Dmitri Peskov mulle salapäraselt, naeratas vurrude varjust ja seiras mind samasuguse alumiiniumpilguga. „Ja need, kes mõista ei tahtnud – noh, nemad ei hakkagi mõistma.”

Ei, mõistatus peitub hoopis neis, kellele iganes ta oma pilgu suunab – olgu selleks värisev ametiisik, tõrges ajakirjanik, ustav või reedetud sõdur, sõbralik või korrumpeerunud ärimees või hoopis vaevatud paluja, kes mütsi käte vahel muljub, oodates, millal valitseja tema muredes selgu­ sele jõuab. * * * Jaanuarikuu jäiselt karmi õhtupooliku purpurses tardunud kumas valitses Moskva kõige elavama liiklusmagistraali, Lenini prospekti linna suunduvatel sõiduradadel ummik, väljuvad rajad olid aga tühjad.

Soojalt rõivastatud liikluspolitsenik väljus väärikalt autost, astus oma missioonist kõigiti teadlikuna kõnniteele ja pöördus valvelseisangus tühjade sõiduradade poole. Lähenevaid sireene kuuldes tõstis ta parema käe pühalikult saluteerides kõrva äärde.

Vilkurite sähvides kihutas kaks politseiautot mööda vabu radasid äärelinna poole, valjude sireenihuigete saatel järgnesid mustad linna­ maasturid ja buss, kõige lõpus tuli limusiin.

Nende välgatuste saatel suundus Venemaa riigivõim aukartuse vapustava soomuskesta varjus koju õhtusöögile. Ning samamoodi nagu tuhande eelnenud aasta jooksul oli temalgi õigus teed nõuda.

Alati rahulolematud igapäevasõitjad, kes pidid pool tundi kõige kõrgema üliku korteeži möödumist ootama, ei suhtunud sellesse siiski nagu tülikasse talvemaastikku, mida lihtsalt tuleb taluda. Nad käitusid hoopis nõnda, nagu veel kümme aastat tagasi oleks peetud ennekuulma­ tuks: vastuseks läbitungivatele sireenidele lasti autopasunatel üürata. Jäta juba, anti märku, ära käitu nagu elav jumal, sest me ei karda enam sind ega su vilkureid, sinu suverääniaura on meie meelest tühine, sinu müsti­ lisus häbiväärne.

9

Sissejuhatus Kirjutan neid ridu 2012. aasta jaanuari lõpul. Just äsja lakkasid siin rahvahulkade protestid, millesarnaseid polnud nähtud 1989. aastast saadik. Enamasti keskklassi kuuluvad protesteerijad, kes kogunesid tänavatele, käes kondoomidega dekoreeritud Putini plakatid, ja nõudsid massipettustele viidates jõuliselt äsjaste parlamendivalimiste tühista­ mist. Ent tegelikult tahtsid nad, et Putin lahkuks, just see ilmestas nende suhteid riigivõimuga. Neil pole alternatiivkandidaati, nad ei nimeta teisi juhte, nad soovivad ainult Putini taandumist – otsekui ei hoolitakski sellest, et nende kuningas võib määrata kellegi teise.

Ehkki Vladimir Putin tõuseb sel kevadel toimuvatel valimistel ilmselt taas Kremli troonile, pole sugugi kindel, kas ta ikka jääb kuueks aastaks presidendiks. Ühiskonnas, kus puuduvad funktsioneerivad demokraat­ likud institutsioonid ja õigusriik, ei ole inimeste käsutuses mehhanisme, millega saaks valitsust mõjutada; neil on võimalik oma suverään vaid troonilt tõugata, isiklikult ja täie sisemise veendumusega. Ent Putini naasmisel presidendiametisse tänavu kevadel on veel üks oluline tahk: mees, keda pilkavalt nimetatakse tsaariks, ehkki ta on president Dmitri Medvedevi alluvuses töötav peaminister, näib naasvat lihtsalt poliiti­ kuna. „Müstiline Putin” peaks loogiliselt lõppema seal, kus saabub lõpp, kuid raamat tahab esitada palju olulisema küsimuse: kas Vene ühiskond on nõus jätkuvalt uskuma Kremli tuhat aastat kestnud müstikat ning kas see müstika püsib edasi ja pääseb revolutsioonist isegi siis, kui võimu tipus on lihtsalt poliitik?

Alustasin selle raamatu kirjutamist neli aastat tagasi, esitanud endale küsimuse, miks Venemaa valitsejate hulgas võtab ikka ja jälle võimust isikukultus. Tõenditesse süvenedes mõistsin, et kultus osutab ainult pinnapealselt neile sügavalt juurdunud sotsiaalsetele, majanduslikele ja psühholoogilistele teguritele, mis mõjutavad Vene ühiskonna struktuuri ja suhtumist riigivõimu.

See raamat ei ole Vladimir Putinist, sest sellest mehest on kirju­ tatud juba piisavalt, et lugejad saaksid ise järeldada, mida neile meeldib temast mõtelda. See raamat kirjeldab, kuidas venelased vormivad suhteid 10

riigivõimuga, samuti räägitakse majandusest, müütidest ja kirjutamata reeglitest, mis moodustavad nende suhete tuumiku. Putini režiim on need suhted paljastanud ning ilmutanud, kui suurel määral on Venemaa valitsejas praegugi tsaari. „Müstiline Putin” ei kavatse kaitsta sajanditevanust masohhist­likku arvamust, et venelased lihtsalt vajavad tsaari ja tugevat valitsejat ning valitsuselt ei tarvitsegi midagi muud loota.

Selle asemel liikusin üle kolme aasta ringi Moskvas ja rän­da­sin mööda Venemaad, kogudes raamatu materjali ja otsides kild­haaval mõistmist, mismoodi venelased tegelikult oma valitsejaid näevad, kuni jõudsin lõpuks jahmatava avastuseni: Putin pole oma ustavate ala­mate hulgas sugugi nii populaarne, nagu võiks arvata. Midagi populaar­se­ tesse juhtidesse kiindumuse taolist täheldasin ainult Pikaljovos, kus ühe tehase­töölise naine ei rääkinud mulle Putinist midagi muud peale selle, et ta on tema meelest veetlev. Isegi mõni Kremli-meelse noorte­rühmi­ tuse Naši liige kirjeldas Putinit neutraalselt, lausudes tema kohta „parata­ matu jõud”, ehkki olin valmis kuulma jumaldavaid hinnanguid. See pole populaarsus – neid suhteid ei kujunda vastastikune sümpaatia, vaid jahmatava ulatusega majanduslik sõltuvus. Pealegi toetub see hirmule – soosingu ja ressursside kaotamise hirmule.

Kõik minu küsimustele vastanud inimesed – Putinile tänulikud vabrikutöölised, teda põlgavad tusased miilitsaohvitserid ja teda imet­ levad, riigi toetusel tegutsevad Naši aktivistid – said aru, et kui ülemäära valitsusele loota, põhjustab see lõpuks ainult ebameeldivusi. Juba enne minu pärimisi halvustasid nad ise tsaariarmastuse stereotüüpi, tundsid end solvatuna, nähes, kuidas Putin mängib head tsaari lihtsalt selleks, et hoida neid rõõmsate ja vaguratena. Eriti selgesti ilmnes see vestlustes kirjanike, ajakirjanike ning vaikimisi opositsionääridega nagu üks reporter, kes esimest korda Putinit nähes talle aplodeeris ja hakkas siis ennast selle eest vihkama.

Niisuguses latentses Stockholmi sündroomis peitub ka omamoodi nõiaring – inimesed süüdistavad valitsejat omaenda sõltuvuses. Tema kas 11

1. peatükk • Näha Putinit ja surra

1. peatükk

Näha Putinit ja surra Sulgesin akna, kõik mu ümber kadus, ainult päike laskus ja hõõgus, väreles ja kadus.

Ei kedagi minu ees, ei kedagi mu ümber, ei kedagi mu ees, ainult päike minu vastas ja mu ümber ja mu ees.

Vaatan ainiti tuld, kõik põleb ja hõõgub ja särab, lömitan maha, hirmu eest ära.

Dmitri Ozerski, „Langus”

„Tahtsin, et minu järgmise raamatu pealkiri oleks „Näha Putinit ja surra”, kuid kõik ütlesid, et see oleks liig.”

Uuriv ajakirjanik Andrei Kolesnikov, raamatute „Ma nägin Putinit” ja „Putin nägi mind” autor, Anna Arutunyanile antud intervjuus.

1.

Meie toimetuses polnud sel päeval ainsatki ust. Need olid hingedelt maha tõstetud, paljastades odava tahveldise kulunud puidu („Reglement”, teatas peadirektor hardalt, kui temalt põhjust päriti). Umbes neli tundi kestnud tülgastava ootamise järel vaatas elegantset sügava väljalõikega musta kostüümi ja valget kroogetega pluusi kandev naine (samasugust rõivastust olime näinud Valge maja otsatutel protokollisündmustel) üle 16

läve ja teatas luidrate turvameeste, ajakirjanike ja personali sagivale seltskonnale, et „nad on tulekul”. Ärevus oli alanud neli päeva tagasi reedel, kui kurjakuulutav märgukiri teatas suure riigiettevõtte keskastme juhtidele, et „erirežiimi tõttu teisipäeval, 24. veebruaril” ei lubata hoonesse külastajaid. Töötajate „liikumine” väljaspool oma ametiruume pidi olema „minimaalne” või „piiratud”. Töötajate „liikumine” teisel korrusel, kus asusid meie kabinetid, oli „maksimaalselt piiratud”. Koguni soovitati, et osa inimesi jääks sel päeval tööle tulemata. Ometi ei avaldatud erimeetmete põhjust.

Töötajad jagasid omavahel vaikselt „visiidiuudiseid” ning naljatasid, mida nad „külalisele” ütlevad, kui selleks peaks võimalus avanema.

Igaüks pidi oma kirjutuslaua korda tegema. Kõik fotod ja plakatid kästi ilmtingimata kõrvaldada – kaasa arvatud ühe tõlgi kabiinis olnud postkaart, millel 1950. aastate stiilis kujutatud Putin hoiatas: „Ma jälgin sind ja näen, et sa ei tööta!”

Majahoidja, kellelt päriti, miks uks on hingedelt tõstetud, üllatus. „Kas sa siis ei tea, kes homme siia tuleb?” küsis ta. Majas viibivad inimesed olid sellest rääkinud juba reedest alates – peaminister Vladimir Putini puhul kasutati eufemismi „vippkülaline” või mainiti „erirežiimi”, aga majahoidja ütles lihtsalt „nemad”. „Neid oodatakse kell 11, kui nad suvatsevad läbi astuda. Nemad lähevad läbi selle koridori arhiivi ja sealtkaudu pressisaali.”

End ainult Tatjanana tutvustanud majahoidja teadis marsruuti, sest ta oli mainitud paigad pika nädalavahetuse jooksul, kui kedagi kohal polnud, täpselt kolm korda tolmuimejaga üle võtnud. Nüüd tegi ta seda jälle ning küüris kõiki pindu igas ruumis, kuhu peaminister võis pilgu heita või ka mitte. „Alati on nõnda olnud,” lausus ta. „Isegi Jeltsini ajal pidime samamoodi tegema. Lõpuks peame eest ära minema, et nemad meid ei näeks, jumal hoidku.”

Kõige hullem oli see, et töö võis osutuda mõttetuks. „Ja mis siis saab, kui ta üldse ei tulegi?”5 17

1. peatükk • Näha Putinit ja surra 23. veebruari pärastlõunal, kui olime kolm tundi oodanud, selgus viimaks, et jah, nemad astuvad siit läbi, nii et Tatjana kolm päeva kestnud küürimine polnud asjatu.

Kui pressiesindaja oli üle läve kuulutanud, et nemad on tulekul, sisenes protsessioon aeglaselt. Tõusin vaistlikult. Operaator mu selja taga sisistas, et istuksin. Üha selgemini oma sõeluvast saatjaskonnast eristunud peaminister käis uhke kõnnakuga nagu firmat kontrolliv tegevjuht. Hall ja ükskõikne, heatahtlik ja kurjakuulutav, tüütu, uhke ja heidutav – kõike seda oli ta korraga.

Ta noogutas, vastas toimetuse esimese kena neiu naeratusele ja lubas siis pisut kõrgilt end meie poole suunata. „Nad on [oma konkurendi] online-hittlugude arvult ületanud,” teatas ringkäiku juhatav organisatsiooni direktor talle väärikalt. Ta näi­tas ruume, kus tegutses ingliskeelse ajalehe toimetus. Hiljuti oli see kauba­märk läinud riikliku uudisteagentuuri kontrolli alla, misjärel väljaanne peaministri käsul uuendati. Ta noogutas ja naeratas. Nähtu meeldis talle. „Kui palju inimesi siin töötab?” küsis ta vaevukuuldaval häälel, mis ometi kostis üle kogu ruumi. „Kolmkümmend,” vastas direktor. Tegelikult oli neid palju vähem; tühjade toolide täitmiseks oli kutsutud teiste osakondade töötajaid, kes oma suureks pahameeleks pidid pool tööpäeva meie juures istuma.

Kui ta keset ruumi jõudis ja minust umbes kahe meetri kaugusel peatus, pidasin sündsaks talle silma vaadata, naeratada ja öelda tere. Ta vastas sõnatu noogutusega, silmitses mind veerand sekundit, pilgutas korraks nagu kaamerakatik, fikseerides mu olemasolu, klõps!, samas vaatas ta kellegi teise poole.

Pärast personalile pilguheitmist pöördus ta direktori poole, küsis: „Kas see on kõik?”, keeras ringi ja lahkus.

Kaks personali hulka kuuluvat välismaalast, kes olid istunud Putinist vähem kui meetri kaugusel, ütlesid, et see kohtumine valmistas 18

neile pettumuse, ning võrdlesid seda valjusti episoodiga filmist „M.A.S.H.”. Nende nördimus oli mõistetav: peaministri tuleku eel oli neid hoitud kaks tundi peadirektori kabinetis, kus neid õpetati õigesti hääldama „Vladimir Vladimirovitš”, selgitati, kuidas küsitakse ühispildistamiseks luba ning mismoodi kõige kõnekamalt kätt surutakse.

Ent halvatuna tema nägemisest vähem kui meetri kaugusel, osutus kõik õpitu tarbetuks.

Need välismaalased ja venelasest peadirektor ei mõista kunagi üksteist, sest välismaalaste meelest oli Putini visiit tööpäeva sobimatu häirimine, ent peadirektor nägi selles ilmselt midagi enamat. Kui ma paar tundi varem küsisin, kas Putin tuleb tõepoolest meie tööruumi, siis noogutas ta sõnatult, näol õnnis, lapselik ekstaas, mida mul oli muidu igati intelligentse täiskasvanud mehe palgel jahmatav näha. * * * Kui keegi oligi mind instrueerinud, mil viisil tuleks peaministri, Vene Föderatsiooni endise presidendi juuresolekul käituda, siis polnud teave minuni jõudnud. Samuti poleks ma tema sisenemisel tõusnud ega muretsenud sellepärast, et mul oli käsil artikkel tema vangistatud vaenlasest Mihhail Hodorkovskist.

Tegelikult ei maininud keegi peadirektorile, et tema töötajad peaksid Putini juurde astuma ja tal kätt suruma. Kui üldse keegi midagi ütles, siis oli see organisatsiooni juht, kes enne külalise saabumist meie ruume viimast korda inspekteerides rõhutatult soovitas, et me ennast lõdvemaks laseksime.

Ja kui meil kästi enne visiiti kirjutuslaudu kraamida, siis ei vihjanud keegi, et peaksin kõrvaldama kuhja raamatuid, mille hulgas oli ka „Putin’s Russia: the Ruins of the Opposition” [„Putini Venemaa: opositsiooni varemed”]. Ameerikas kasvanud inimesena olin ma kord uhkusega keeldunud keskkoolis õpetaja tulles tõusmast, pidades seda orjalikkuse ja totalitaarsuse tunnusmärgiks. Aga siin, Moskvas, kõrvaldasin ma 19

sisukord Sissejuhatus

8

I osa. Alamad 1. peatükk 2. peatükk 3. peatükk 4. peatükk

Näha Putinit ja surra Palvekiri Jumalat mängides Pikaljovo efekt

16 31 45 61

II osa. Opritšnikud 5. peatükk 6. peatükk 7. peatükk 8. peatükk

Isevalitseja mehed Audients Ustav agent ja tema väike kõrvalteenistus Miilitsamajor

84 103 119 138

III osa. Bojaarid 9. peatükk Äritehingud Putiniga 10. peatükk Sisering 11. peatükk Soosingus

154 171 184

IV osa. Jumalik isevalitseja 12. peatükk Kultus 13. peatükk Sekt 14. peatükk Keisri uued rõivad

208 224 245

Epiloog Tsaar on valitud Viited

269 284 5