Sissejuhatus
Sissejuhatus Ma tahan, et Vene Föderatsiooni president määraks, mida ma pean mõtlema, missugust religiooni tunnistama, kus töötama ja kui palju lapsi sigitama1, kuidas ma peaksin elama ja millal surema. Sõltuvalt sellest, kas tema ülimad käsud toovad mulle kasu või laos tavad mu, vannun ma talle truudust kui stabiilsuse tagajale või manan ta maapõhja kui halastamatu despoodi, gangsteri, korrumpeerunud opritš niku.2 Sõltuvalt sellest, kas ma olen tema vasall, tema pärisori, tema ohver või tema vaenlane, koostan ma oma plaani, kuidas toime tulla kaootilise sebimisega sellel võimatul maal ja taluda tema valitsemist. Kümme aastat olen ma kirjeldanud tema esimest valitsemisvooru lugejatele, kellele lähevad korda ainult tema tuumarelvad ja spioonid ning kes pärivad lõputult: „Kes on mister Putin?” – taipamata üldse asja sisu, ja nimelt, et tema „kahvatusiniste silmade jäljendamatus pilgus”3 pole vähimatki müstilisust ega isegi kavatsust või tahet, et seal võiks midagi peituda. Olen viibinud peaministri lähedal seitse korda. Kokku olen talunud tema sünget alumiiniumpilku umbes 30 sekundit. Mul polnud varjata reetlikke mõtteid, tasumata makse, täitmata kohustusi – eelkõige muidugi peidetud pilkeid –, mistõttu ei tõmbunud ma hirmunult kössi. Kuid ma ei märganud ta silmis ka hinge, tähendusrikkaid otsuseid, mitte midagi huvitavat.4 Kui tema tüdinud ja kärsitu pilk jäi mõneks hetkeks pidama minul – sama hästi oleks see võinud peatuda tapeedimustril – ning libises seejärel üle ruumi, siis oleksin võinud sellest pilgust välja lugeda ükskõik mida. „Need, kes tahtsid Putini olemust mõista, on seda juba mõistnud,” 8
ütles tema pressiesindaja Dmitri Peskov mulle salapäraselt, naeratas vurrude varjust ja seiras mind samasuguse alumiiniumpilguga. „Ja need, kes mõista ei tahtnud – noh, nemad ei hakkagi mõistma.” Ei, mõistatus peitub hoopis neis, kellele iganes ta oma pilgu suunab – olgu selleks värisev ametiisik, tõrges ajakirjanik, ustav või reedetud sõdur, sõbralik või korrumpeerunud ärimees või hoopis vaevatud paluja, kes mütsi käte vahel muljub, oodates, millal valitseja tema muredes selgu sele jõuab. * * * Jaanuarikuu jäiselt karmi õhtupooliku purpurses tardunud kumas valitses Moskva kõige elavama liiklusmagistraali, Lenini prospekti linna suunduvatel sõiduradadel ummik, väljuvad rajad olid aga tühjad. Soojalt rõivastatud liikluspolitsenik väljus väärikalt autost, astus oma missioonist kõigiti teadlikuna kõnniteele ja pöördus valvelseisangus tühjade sõiduradade poole. Lähenevaid sireene kuuldes tõstis ta parema käe pühalikult saluteerides kõrva äärde. Vilkurite sähvides kihutas kaks politseiautot mööda vabu radasid äärelinna poole, valjude sireenihuigete saatel järgnesid mustad linna maasturid ja buss, kõige lõpus tuli limusiin. Nende välgatuste saatel suundus Venemaa riigivõim aukartuse vapustava soomuskesta varjus koju õhtusöögile. Ning samamoodi nagu tuhande eelnenud aasta jooksul oli temalgi õigus teed nõuda. Alati rahulolematud igapäevasõitjad, kes pidid pool tundi kõige kõrgema üliku korteeži möödumist ootama, ei suhtunud sellesse siiski nagu tülikasse talvemaastikku, mida lihtsalt tuleb taluda. Nad käitusid hoopis nõnda, nagu veel kümme aastat tagasi oleks peetud ennekuulma tuks: vastuseks läbitungivatele sireenidele lasti autopasunatel üürata. Jäta juba, anti märku, ära käitu nagu elav jumal, sest me ei karda enam sind ega su vilkureid, sinu suverääniaura on meie meelest tühine, sinu müsti lisus häbiväärne. 9