Rubyle
PROLOOG
„Räägi mõnest asjast, mille järele igatsed, Varasemast ajast.“ „Röstsai.“ „Jah, sai. Värske, krõbe sai.“ Mõlemad lamavad vaikselt. Meenutades. Naine tunneb vett oma kehal, see kuivab ta nabas tekkinud loigus. Täna ei ole ta nahal soolast kihti, peenikest valget pulbrit, aga ta tunneb ikka, kuidas ta nahk pinguldub, päikese käes kortsu tõmbub. Ta hingamine on nüüd mõõdukas, süda lööb tavapärases rütmis. Nende armatsemise metsikud südamelöögid ja vabisevad hingetõmbed hajuvad ümbritseva metsa häältes, täpselt nagu järvest kaasa toodud vesi aurab ära siledatelt kividelt, millel nad lamavad. „Särapudi.“ „Särapudi?“ Mees turtsatab. Naine nügib teda, ta paljas nahk puutub vastu mehe oma ja mees pöörab pead, ta põskedesse ilmuvad lohud, ta suudleb naise õlga: hetkeline vabandus hetkelise pilke eest.
7
„Aga kas sa läheksid tagasi? Kui saaksid? Tead, särapudi pärast.“ Mehe hääl tantsiskleb, esitab keerulise küsimuse kergusega vürtsitatuna. See on küsimus, mida naine endalt iga päev küsib, tal pole sellele ikka veel vastust. „Ma arvan, et see sõltub sellest, kas sa saaksid minuga tulla.“ Naine libistab kätt piki kivi nende vahel, otsib mehe kätt. Nende sõrmed põimuvad, peopesad liibuvad teineteise vastu. Naine tunneb, kuidas kuumapahvatus läbi ta keha rändab, kuumus, mis teda seestpoolt soojendab, nagu päike soojendab teda väljast. Silmi avades lükkab ta lõua kuklasse, et näha puid nende taga, nende võimsaid võrasid, mis laotuvad laiali nagu rinnakorv. Maailma kopsud, mõtleb ta ja sulgeb uuesti silmad. Läbi laugude õhukese naha tundub maailm roosa, fuksiapunane, roosakaslilla, nurkades, kus päike läbi paistab, oranž. Ta pigistab mehe kätt oma peos, meenutades neile mõlemale: me oleme koos, meiega on kõik korras. Päeva soojus ja hommiku pingutus nõuavad lõivu: naine tunneb, kuidas uni peale tükib, teadvus hakkab hajuma. Ta käib nende päeva mõttes läbi. Jalutuskäik läbi metsa. Kõkutavad linnuhääled puudel nende peade kohal – mõned kõlavad nagu neid pilkavad inimhääled. Vabadus, kui nad sukeldusid puhtasse, sügavasse vette. Mehe käsi hoidmas naise randmest. Huuled mehe pea vastas, ta kõrva taga. Ta mõtted hakkavad hulpima, selgus kaob. Unenäod tõmbavad teda, lained loksuvad vastu liiva. 8
Saba: lai, kurviline, must. Ei, mitte must, sinkjasroheline. Sinkjasroheline vaalasaba lainetes? Ei, maal. Vastu maad pekslemas. Vaalasaba peksmas vastu märga liiva. *** Päev läheb edasi ja päike hakkab loojuma. See vajub taevas allapoole, heidab naise näole okste varju. Ta laseb endal vajuda tagasi oma unenägude vabadusse täpselt nagu järvevette, kus ta ujudes heljus. Ta loeb raamatut, lamab õunapuu laigulises valguses teki peal. Tal on nälg uute maailmade järele. Ta pole seda romaani kunagi varem lugenud. Sõnad ujuvad leheküljel, aga ta tajub enda käes oleva uue loo potentsiaali. Ta paljad jalad nihverdavad villasel tekil: see ajab kihelema. Ta põimib oma sõrmed selle käe sõrmedesse, mida ta vastu seda kihelemaajavat tekki surub. Käsi, mis annab talle turvatunde. Ereroosa taevas. Fuksiapunane, roosakaslilla, oranž. Ta hoiab süles last, too on alanud elust märg. Ta kuuleb raadiot, naise häält, ema noa helisid plastist lõikelaual. Keegi hüüab ta nime. Ta tütar?
9
Ema? Laulev hääl hüüab teda üle liivavälja. Väike pea on tõstetud nende kohal kõrguva hiiglasliku luukere poole. Väike käsi osutab säbrutava mere poole. Taas sinkjasroheline värv. Süvamere sinkjasroheline toon. Laul. Naer. Klaasi valatakse veini juurde, kass vahib kadedalt kõrvalt. Läbi puuvõra paistev valgus mängib kalli raamatu lehekülgedel. Ta sulgeb silmad. Kas on võimalik näha und unenägemisest? Jälle tema nimi. Mehe hääl. Aeg minna, on juba hilja. Käsi, mis silitab ta niiskeid juukseid. Ta keerab raamatus lehekülge. Jäägu hüüdvad hääled vastamata. Ta venitab parasjagu nii palju, et saaks selle peatüki lõpuni lugeda. Õhupahvak, nii meeleheitlik oie, et ta südamesse lööb valu. Hääl, mida ei saa unustada. Valge raam ta pea kohal, selgroog, ribid laiali, lõuad nagu tangid, nurksulud. Pimeduses pisut valendavad vaalaluud. Ta sulgeb silmad. Mu vana sõber, mõtleb ta, mu kodu, mu varjupaik. „Aitäh sulle.“
10
ESIMENE PEATÜKK
Ajupuu hunnikute vahel, mustatäpilisel liival lamab lösakil üks olevus. Kaugelt paistis see kaldal tursunud hiiglasliku nälkjana, aga nüüd, sellele lähemale jõudes, näeb Ruth, et tegemist on imetajaga. Soojaverelise, õhku hingava imetajaga, kel on – täpselt nagu temalgi – naba. Suurus on hämmastav, selle hoomamine käib ta kurnatud ajule üle jõu, ta silmadele samuti. Hetkeks mõtleb ta, kas näeb ehk viirastusi, aga ei, ta tunneb lõhna, ta peaaegu tunneb selle maitset. Ta tuli siia kaugelt, et seda looma näha. See on hetk, mida ta kujutas endale ette juba väikese tüdrukuna, aga mitte kunagi nii, mitte kunagi sellises olukorras. Loom on nii suur, et kui ta lähemale jõuab – lihased löövad tuld välja, hingamine on katkendlik –, saab ta aru, et ta silmad libisevad edasi-tagasi, üle elegantsete, adrule laotunud uimede, looma ninast kuni sabani ja jälle tagasi, lihtsalt selleks, et teda tervikuna näha. „Sama suur kui vähemalt kaks kahekorruselist bussi.“ Mitu korda on ta seda lauset lugenud? Nahk ei ole sinine, nagu ta alati ette kujutas, vaid must. See pole säravmust nagu kuum tõrv, vaid tumedalt sinkjasmust, peaaegu rohekassinine. 11
Nagu põrandaplaadid Frani korteri koridoris, mõtleb ta. Looma nahk näeb välja nagu pragunenud lakitud puit. Nagu vana klaver. Hiiglaslik tiibklaver põhjaläinud ookeaniauriku ballisaalist, kaldale uhutud. Looma pikk valge kõhualune on kühmuline nagu heleda plastiliini kämbud. Teokarpi meenutav valge, beež, kreemikas nahk on kaetud hallide, mustade, koralli-oranžide laikudega. Looma suu ja silmade ümber on samasugust oranži värvi nagu roostet: saamatu meik, mis on vees laiali läinud. Ruth tajub teadvust: teda jälgitakse. Ta märkab nüüd, et olevuse silm on lahti. Ilma laugudeta, aga ometi kuidagi tuttavlik, must pupill, selle ümber värviring, kollakasvalge silmamuna. Nii inimlik. See tundub vaatlevat, mõistvat. Ruth tahab põlvili laskuda ja panna oma käed kokku suures ... milles? Austuses? Pühendumises? Jumaldamises? Tung looma käega puudutada on vastupandamatu. Ta püüab hingamist korda saada, rind muudkui tõuseb ja vajub. Ta lihased löövad tuld välja – piimhappe kogunemine muudab need jäigaks –, ta jalg läheb liivas pisut alt ja valu sööstab läbi pahkluu: ta tunneb varasemast kukkumisest valusaks jäänud kohta. Ta kurk kõrbeb, tulitab, ta suu on kuiv, tal on kohutav janu: ta pole mitu päeva piisavalt vett joonud. Ruth teeb koti rihma klõpsuga lahti ja laseb kotil raskelt selle looma kõrvale liivale pudeneda. Ta pole kunagi midagi ilusamat näinud.
12
Seal, kus jõgi läbi kõrkjate mere poole trügib, on liivale pargitud kastikas. Ookeani kohal kõrguv roosa taevas peegeldub tuuleklaasil ja muudab juhi pea nähtamatuks. Nik keerab raadio kinni ja istub, vaadeldes naist läbi roosaka värvingu omandanud klaasi. Seal, kuhu enne toetus hiiglaslik seljakott, koorub mõlemalt õlalt nahka: liiga kaua päikese käes olnud. Nik toetub ettepoole vastu rooli, vaatab, kuidas naine kummardub ja oma kottides sorib, asjad rannale laiali loobib. Ta tõmbab välja karbi, plastkarbi: sellise, kuhu pakkida võileibu, klõpsuga suletava kaanega. Ta vaatab, kuidas naine kaane maha võtab ja kõrvale viskab, siis karbi tühjaks kallab ja mere poole jookseb. Ta jõuab kiiresti veeni. Tal peavad olema pikad jalad, ehkki ta pikkust on võimatu hinnata – vaala kõrval mõjub kõik väiksena. Kust ta siia jooksis? Ta riided on higist silmanähtavalt niisked, ta juuksed, korratud kuldsed lokid, tunduvad märjad olevat. Juuksed on pea peale kokku tõmmatud, mitu juuksesalku on soengust valla pääsenud ning kleepuvad higise lauba ja kaela külge. Ta vaatab, kuidas naine veepiiril vaevaliselt kükitab, surub karbi vee alla, täidab selle. Nik taipab, mida naine teeb: püüab tassida vett elukale, kes lamab külili nii ebatavaliselt kaugel rannal. Päris kindlasti pole naine asjatundja. Lihtsalt loomaarmastaja, turist, lõpu tunnistaja. Mees vaatab, kuidas naine tagasi looma juurde jookseb, soolane vesi loksub liikudes tibatillukesest konteinerist välja. Siis, kui ta on jõudnud vaala silma juurde, tõstab ta
13
käe, et teda veega kasta. Mees märkab üllatusega veel üht karvapuhmast, samasugust nagu ta peas, naise kaenla all. Üks sedasorti naisi. Ta kergitab kulme, vaatab üha roosamaks muutuvat taevast ja ronib sügavalt sisse hingates sõidukist välja. Ruth jääb poolel sammul seisma, ta on seljaga mere poole, kui meest märkab. „Tulge appi! Palun!“ Ta jookseb uuesti merre ja täidab plastkarbi. See on ülesande jaoks liiga väike: võib-olla leidub mehe kastikas midagi asisemat. Kui ta pöördub uuesti vaala poole jooksma, läbib ta kõhtu valusööst. Visates karbi sisu vaala kuivavale küljele ta peatub, hingab raskelt ja toetab käe julgustavalt karedale nahale vaala silma kõrval. Ta sosistab vaalale: „Pea vastu.“ Ta tõstab pea, et mehe poole vaadata. Too toetub vastu kastikat, käed rinnal risti. „Ära passi seal. Aita. On sul midagi, millega vett tassida?“ Mees kissitab silmi nagu ei mõistaks, mida talle öeldi. Ruth raputab pead ja siis, pisut koperdades, kihutab tagasi veepiirile täitma oma ajutist ämbrit, jookseb sellega uuesti vaala juurde. Nik toetub kastika kapotile, ta kallutab vee poole jooksvat naist vaadates pead. Ta ajab ennast püsti ja läheb sinnapoole, kuhu naine on oma asjad laiali loopinud, vaatleb naist, kui too püüab tibatillukest soolase veega täidetud anumat mõlema käega tasakaalus hoida, aga see ikkagi igale poole laiali loksub. 14
Naise selja taga roosatab õhtune taevas ja meenutab Nikile, et iga võimalik vestlus selle naisega oleks täiesti mõttetu. Nii lootusetult, piinavalt mõttetu. „Sellest pole abi, mis?“ Naine pöördub järsult tema poole. Nad seisavad silm silma vastas – Nik pole sellise asjaga harjunud, eriti naise puhul. Ja ta on pikk. Pikk ja vihane. „Noh? On sul ämbrit?“ Aktsent. Sellist pole ta varem kuulnud. „Kas sa tulid mulle siia appi? Või mitte?“ Britt? Suurepärane. Naise hingeõhk Niki näol on kuum. See lõhnab pisut liisunult: ta pole jupp aega midagi söönud. „Kas sa uudiseid oled näinud?“ küsib Nik leebelt, nagu läheneks vihasele kassile. Naine vaatab talle otsa, ajab lõua ette, aga jätab küsimusele vastamata. „Sa oled britt, eks?“ Nik näeb naise näol mingit välgatust. „Mul on kahju,“ lisab ta. Õhku ahmides pöördub naine uuesti ja sörgib mere poole. Nik vaatab tema liival vedelevaid asju enda ümber. Väike seljakott, sellest on välja vajunud võrk apelsinidega; esmaabikomplekti sisu laiali seal, kus ta keeras teistpidi karbi, mida praegu veega täidab. Siin on ka suur seljakott, rihmad pingul, lõhkemiseni täis topitud. Asjad ripuvad nööride küljes: metallist veenõu, taskulamp. Seljakoti ühele küljele on kinnitatud telk, kokkukäkerdatud magamiskott teisele küljele, kilekotti mässitud rätik seotud selle alla. „Reisid üksinda?“ Ruthi pea pöördub meest, seda võõrast hindama. Ta on sama pikk kui mees ja, ta ei kahtle selles, sama kiire, aga 15