REIS LÄBI ELU
Paksudest raamatutest ei saa midagi uut teada. Paksud raamatud on surnuaed, kuhu on maetud oma aja ära elanud mineviku ideed.
Lev LandauKeskenduge alati oma keele täpsusele. Püüdke suurendada oma sõnavara ja suhtuge sellesse nagu oma pangaarvesse. Pöörake talle palju tähelepanu ja katsuge oma sissetulekuid suurendada. Eesmärk ei ole arendada kõneoskust, mida läheb vaja magamistoas või karjääri edendamisel – kuigi ka seal on kasu võimalik –, ega teha teist salongilõvi. Eesmärk on, et suudaksite end väljendada võimalikult täpselt ja täielikult. Ühesõnaga, eesmärk on tasakaal. Võimetus end väljendada viib neuroosini. Et seda vältida, ei tule muutuda raamatukoiks. Tuleb lihtsalt muretseda sõnaraamat ja seda iga päev lugeda. Mõnikord võib lugeda ka luuleraamatuid, aga sõnaraamatud on esmatähtsad. Need on küllalt odavad ja isegi kõige kallimad neist, mis on varustatud luubiga, maksavad palju vähem kui visiit psühhiaatri juurde.
Jossif Brodskikõnes Michigani Ülikooli üliõpilastele, 1988
INIMENE
Inimese olemuse määravad kaks asja: tema kannatlikkus siis, kui tal midagi pole, ja tema käitumine siis, kui tal kõik on. Intelligentne inimene ei ütle: „Loll ta oli ja lolliks ta jäi.“ Selle asemel ütleb ta: „Aeg pole teda muutnud.“
Jaapanlastel aga on ütlemine, et igaühel on kolm nägu. Ühte me näitame maailmale, teist lähedastele ja tuttavatele, kolmandat ei näita kellelegi. See ongi inimese tõeline mina.
Kui New Yorgi Bronxi linnaosa loomaaias avati 1963. aastal näitus “Kõige ohtlikum loom maailmas“, siis kinnitati seinale lihtsalt peegel.
Kõige enam huvituvad inimesed asjust, mis neid üldse ei puuduta.
Ausate inimeste tragöödia seisneb selles, et nad ootavad ausust ka kõigilt ülejäänuilt.
Kui mul on halb tuju, siis ma kujutan ette, et mu hing seisis miljardeid aastaid järjekorras, et sündida inimesena.
Elas kord maailmas üks väga armas inimene, kes soojendas kõiki oma soojusega. Aga ühel päeval sai soojus otsa. „Mul on väga külm,“ lausus ta. „Aitäh, et hoiatasid!“ vastasid inimesed ja hakkasid temast eemale hoidma. Inimene kurvastas, aga turgutas end lõpuks üles ja läks uuesti soojaks. Aga mitte enam kõigi jaoks ...
Väike tüdruk hoidis käes kahte õuna. Tuppa tuli ema ja küsis tütrelt naeratades: „Kullake, kas annad ühe õuna mulle?“ Tütar vaatas korraks ema poole, hammustas siis kiiresti ühte õuna ja seejärel teist. Ema tundis, kuidas naeratus ta näolt kadus, kuid ta püüdis varjata pettumust, et armastatud tütar ei soovinud temaga õunu jagada. Siis aga ulatas lapsuke emale ühe hammustatud õuna ja lausus: „Emme, võta see õun, see on palju magusam.“ Moraal: te võite olla vana ja kogenud inimene, aga ärge ikkagi kiirustage teiste üle otsustama. Andke neile võimalus selgitada. See, mida te näete, ei pruugi õige olla.
Jaapanis pargivad need, kes enne teisi tööle jõuavad, töökohast kaugemale, et lähemal asuvad kohad jääksid neile, kes saabuvad hiljem. Nii jõuavad ka nemad tööle õigeks ajaks.
Mamihlapinatapai on Argentinas ja Tšiilis räägitud jagani keelest pärit sõna, mis on Guinnessi rekordite raamatusse pääsenud „kõige tähendusrikkama sõnana“, mida on ülimalt keeruline tõlkida. Selle tähendus on „kahe inimese vahetatud pilk, mis väljendab seda, et mõlemad soovivad, et teine algataks midagi, mida mõlemad tahavad, kuid kumbki ei taha olla esimene“.
Inimesed muutuvad, kuid unustavad sellest üksteisele rääkida.
Lillian Hellman