Rohelise südamega linn
Metsa keskel oli väikene linn. Seal, kus lõppesid majad, algasid puud. Võib ka öelda, et kus lõppesid puud, algasid majad. Kuidas soovid.
Kõik tundsid metsast rõõmu. Lapsed, sest nad ei pidanud tänaval mängima. Suured, sest neil polnud pühapäeval rohelusse sõitmiseks autot vaja. Vanemad inimesed, sest nad said toas kükitamise asemel kõrgete puude all istuda. Nad kuulasid linnulaulu ja ütlesid: „Selline lindude kontsert on küll palju ilusam kui raadiost kostev muusika!”
Ainult üks inimene ei rõõmustanud. See oli linnapea. Päeval ja ööl istus ta oma kirjutuslaua taga ja nuputas, kuidas saaks väikese linna suuremaks teha. Keegi ei tohtinud teda segada. Isegi mitte tema lapsed Julius ja Juliane.
„Välja!” käratas ta, kui nad tuppa astusid. „Ma mõtlen!”
„Mille üle?” küsisid Julius ja Juliane.
„Selle üle, kuidas meie linnakesest suuremat linna teha. Teie saate kooli, kus on palju rohkem ruumi…”
„Kas me peame siis rohkem õppima ka?” küsis Julius. „Kas sa ei võiks hoopis sellist linna ehitada, kus polekski kooli?”
„Toruloru!” ütles linnapea. „Nii rumalat juttu ajab küll vaid keegi, kel on kiiremas korras suuremat kooli vaja.”
„Kas me saame suure loomaaia ka?” küsis Juliane.
„Ja suure lõbustuspargi?” küsis Julius.
„Kaduge minema!” käratas linnapea.
„Lõbustuspark ja loomaaed! Või me ei lähe kuhugi!”
Nad istusid kirjutuslaua taha teine teisele poole linnapead ja kõlgutasid jalgu.
„Hea küll, tulevad lõbustuspark ja loomaaed,” urahtas linnapea. Julius ja Juliane lippasid aga metsa, et seal teiste lastega kokku saada.
„Me saame suurema kooli!” jutustasid nad teistele. „Ja suure lõbustuspargi, kus on Ameerika mäed ja ülevõllikiiged, ja loomaaia, kus on suured elevandid ja suured lõvid ja suured…”
„Tore!” ütlesid lapsed. Ameerika mäed ja lõvid tegid neile rõõmu ning leidus isegi paar last, kes rõõmustas suurema kooli üle. „Tore! Aga nüüd lähme mängima!”
Poisid läksid tiigi äärde laevukesi ujutama. Tüdrukud läksid kolme kuuse juurde – nende juurte vahele olid nad rajanud samblaaia.
Linnapea istus samal ajal oma kirjutuslaua taga ja aina mõtiskles, kuidas väikest linna suuremaks teha. Vaatamata pingutusele ei teadnud ta ikka, kuhu paigutada kõik need uued majad, kool, loomaaed ja lõbustuspark. Ta oli joonistanud juba üheksakümmend üheksa plaani … ja siis, just sajanda juures, turgatas talle lõpuks hea mõte. Mets peab kaduma!
„Hurraa!” hüüdis linnapea. „Ah milline tarkpea ma ikka olen! Homme kohe varakult hakkame peale. Hommikul tulevad kopad ja sahad – maakaevajad, puude üleskiskujad, juurte väljarebijad.
Ja me hakkame uusi maju ehitama. Suuri maju! Ja hiigelvabrikuid. Ja me ehitame uue hiigelsuure jaamahoone. Ja hiigelpostkontori!”
Ta kargas püsti ja vehkis sajanda plaaniga otsekui lipuga. „Minu järel!” Ja ta kihutas joonelt metsa.
Tudiseva vana pingi peal istus paar vanakest. Nende juures ta peatus.
„See kõik läheb minema!” teatas ta. „Puud, põõsad – kogu see roheline värk. Siia ehitame kõrghoone ja selle alla maa-aluse garaaži!” Vanakesed kohkusid.
„Maa-aluse hoone? Kõrge garaaži? Kas see on juba otsustatud?”
„Muidugi otsustatud!” Linnapea vehkis plaaniga number sada ja jooksis edasi.
Kolme kuuse all istutasid tüdrukud samblaaeda tibatillukesi
puid ning lasid käbiloomad ja kibuvitsamarjadest peadega tõrumehikesed nende vahele jalutama.
„Kõik see läheb minema!” kärkis linnapea. „Siia ehitame kaubamaja, kümme korrust kõrge, ja selle sisse tulevad raketikiirusel liikuvad trepid. Aga kõrvale ehitame büroohoone, kakskümmend korrust kõrge, reaktiivmootoriga liftid sees. Selle kõrvale hotelli, kolmkümmend korrust kõrge, ja nii lameda katusega, et seal saaksid helikopterid maanduda. Selle kõrvale…
Oeh!”
Ta pühkis laubalt higi ja lehvitas endale tuult. Kõigi nende suurte majade peale mõtlemisest hakkas lausa palav.
Väikesed tüdrukud olid õudusest kanged. Kaks tõrumehikest kukkusid kohkunult pikali. Üks käbiloom kaotas suures hirmus
pea, mis kukkus samblasse ja veeres kohkunult minema.
„Aga issi,” karjatas Juliane, „kas sa teed nalja? Seda kõike … seda… Sa ei tohi ometi seda kõike teha!”
„Naljast on asi kaugel! Kõik on otsustatud!”
Väikesed tüdrukud puhkesid nutma. „Me ei taha siia mingit büroohoonet! Me tahame, et meie samblaaed alles jääks.”
Linnapea tegi näo, nagu ta ei kuulekski, ja jooksis edasi tiigi
äärde. Selle kaldal istusid poisid, kes popsutasid mängult tamme-
tõrupiipu ja vaatasid, kuidas konnad säravsiniseid kiile napsata püüavad.
„Kõik see läheb minema!” hüüdis linnapea. „Tiik aetakse täis. Pinnas rullitakse siledaks. Siia alla ehitame maa-aluse raudtee ja sinna üles uue raekoja. Hiigelraekoja! Sest kui meie linnast saab suurlinn, on linnapeal vaja uut suurt raekoda.”
Poistel läksid kulmud kortsu. Neil ei olnud midagi maa-aluse raudtee vastu. Neil polnud midagi raketikiirusel liikuvate treppide või reaktiivmootoriga liftide vastu. Aga sellega nad küll ei leppinud, et keegi kavatseb neilt metsa ja tiigi ära võtta.
„Aga kus me siis oma laevukesi ujutama hakkame?” küsisid nad.
Ja Julius hüüdis: „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt, issi!”
„Muidugi mõtlen! Täitsa tõsiselt!” ütles linnapea. „Asi on otsustatud. Homme hommikul hakkame peale.”
Metsa keskel oli väikene linn. Seal, kus lõppesid majad, algasid puud. Võib ka öelda, et kus algasid puud, lõppesid majad. Kõik linna elanikud tundsid metsast rõõmu. Ainult linnapea ei märganud metsa ilu ning käis ringi ja nuputas, kuidas saaks linna veel võimsamaks, veel uhkemaks ja veel suuremaks muuta.
Austria kirjanik Mira Lobe on Eestis tuntud ennekõike raamatu „Vanaema õunapuu otsas” autorina. Tema sulest on ilmunud rohkem kui sada lasteraamatut, nende hulgas mitu auhinda saanud „Rohelise südamega linn”.
