Sääseraamat
vees kestab vastsete areng kuni seitse nädalat, 20 °C vees kestab areng ligikaudu kaks nädalat ja 25 °C vees arenevad vastsed juba nädalaga.
Vastsed kestuvad oma elu jooksul neli korda ja kasvavad kuni 500 korda suuremaks. Neljanda kestumise järel saab vastsest nukk.
Hallasääse Anopheles sp. vastne toitub vee pindkile lähedal hõljumist.
Sääsevastsed veepinnal hingamas.
Metsasääse Aedes vexans vastne hingab õhku tagakeha tipus oleva sifooniga.
Nukk
Vastsed nukkuvad vees. Nukud ripuvad vee pindkile all ja hingavad õhuhapnikku rindmikul asuvate torukeste abil. Ohu korral sukelduvad nad sügavamale peitu. Nukud ei toitu. Nuku areng kestab meie tavatingimustes 2–5 päeva.
Valmik
Sääsevalmiku väljapugemine nukust on looduse suur ime ja võrratu vaatepilt. Valmik libiseb sujuvalt nukukestast välja, tõuseb sambana veepinna kohale ning sirutab jalad ja tiivad. Äsja kestunud valmikud jäävad mõneks minutiks veepinnale, kuni nende tiivad kõvastuvad, ja lendavad siis minema.
Valmikud on haprad putukad. Nad väldivad lagedaid tuuliseid ja päikesepaistelisi kohti. Oma elu veedavad nad varjulistes paikades – tihedas rohus, põõsastikus, metsaservades ja inimeste asumites. Valmikute eluiga kestab mõnest nädalast mõne kuuni.
Pistesääsed lendavad aeglaselt, kuni 3 km/h. Ajutistes veekogudes ja väikestes lompides sigivad sääsed tegutsevad valdavalt kuni mõnesaja meetri kaugusel oma sünnikohast. Sääsed „mäletavad” oma sünnipaika ega liigu sellest tavaolukorras kaugele. Vajadusel ja võimalusel, näiteks tuule abil suudavad sääsed lennata ka kümnete kilomeetrite kaugusele. Veekogude suurvees sigivad sääsed lendavad vajadusel ka kilomeetreid, sest üleujutatud piirkonnas on neil munemisvõimalusi laialt.
Sääseraamat
Lumesulaveest ei pruugi jätkuda sääsevastsete arengu lõpuni. Siis hoiavad kevadvihmad lombi niiskena. Kui aga vihma tuleb vähe, võib lomp kuivada enne, kui sääsed jõuavad välja lennata.
Osa sääseliike on kohastunud arenema suurveega täituvatel aladel. Sobib nii kevadine kui ka suvine suurvesi.
Sääsepulmad kui laulupidu
Pistesääskede tiivad teevad lennates iseloomulikku heli. Inimeste jaoks võib see pinin tunduda ärritava ja tüütavana. Sääskede jaoks on see armsaim meloodia, mis kõlab neile kui pulmavalss inimeste maailmas.
Isased sääsed kooruvad nukust emastest veidi varem. Mõne päeva möödudes kogunevad isased sääsed tuulevaiksesse kohta, kus parves lenneldes oodatakse emaseid. Juurde lennanud emane leiab endale parvest partneri, kuid paaritumisele eelneb eriline rituaal – pruudi ja peiu ühislaul.
Pistesääskede tiivalöögisagedus on vahemikus 200–800 Hz. Isased on väiksemad ja teevad kõrgemat heli, emased on suuremad ja teevad madalamat heli. Isaste sääs-
kede tundlate omavõnkesagedus on häälestatud ära tundma liigikaaslastest emaste sääskede tiivalöögisagedust.
Kui isane kuuleb lähedusse lennanud emast, muudab ta oma tiivalöögisagedust. Muutunud heli annab emasele teada paaritumissoovist. Edasi järgneb ühislaul: isane ja emane häälestavad oma tiibade löögisagedused selliseks, et tekib harmoonia –ülemhelid kattuvad. Kui ühislaul kenasti välja tuleb, paaritutakse, kui laul ei sobi, minnakse laiali. Küllap on sääskede lauluhuvi kandunud edasi ka inimestele, sest miks muidu nii sääserohkes piirkonnas kõige uhkemaid laulupidusid korraldatakse.
Pistesääskede tiivalöögisageduste harmoonia.
Emane sääsk paaritub vaid üheainsa isasega. Paaritumise ajal eritab isane sääsk emasesse koos seemnevedelikuga matroonferomooni, mis emase edasise paaritumissoovi kogu eluks pärsib. Isased sääsed proovivad võimalusel paarituda paljude emastega.
Inimesed kuulevad
tavaliselt vaid emaste
sääskede pininat, sest isased sääsed surevad
peagi pärast paaritumist.
Emane teeb edasi kõik üksinda. Paaritumisel
saadud seemnerakkudest jätkub ka mitmekordseks munemiseks.
Ühislaul õnnestus, metsasääsed Aedes communis paarituvad.
kahetiivaliste putukate vastseid, sh sääsevastseid. Peetakse ohutuks teistele elusorganismidele ja valmikutele. Pole otseselt toimeaine, kuid kasutatakse sääsevastsete hävitamiseks. Toodetakse ujuvaid kandjaid (nt brikette), millele on kantud Bti rakke. Neid saab asetada väiksematesse veesilmadesse või veeanumatesse, kus sääsevastsed võiksid tegutseda. Ei tohi kasutada anumates ja vees, mida inimene pärast oma tarbeks kasutab. USA-s kasutatakse seda laialdaselt. Euroopas ollakse ettevaatlikud ja tavakasutuses neid ei ole. Paljudel putukatel, sealhulgas sääskedel on selle toksiini suhtes juba tekkinud või tekkimas resistentsus.
Sünteetilised toimeained
DEET. Toimeaine on N,N-Dietüül-meta-toluamiid või dietüül-
toluamiid (N,N-Diethyl-meta-toluamide or diethyltoluamide). USA
Põllumajandusministeerium sünteesis selle aine 1944. aastal troopikas tegutsevate sõdurite kaitseks verd imevate putukate vastu. Seda katsetati ka põllumajanduses putukamürgina. Avalikus kasutuses on DEET alates 1957. Oli pikalt ja on jätkuvalt üks levinumatest tõrjevahendites kasutatavatest toimeainetest.
DEET on kleepuv, ebameeldivalt lõhnav, õlilaadne kollakas aine. Ta lahustab plastmasse, sünteetilisi kangaid ja võib kahjustada värvitud pindasid.
DEET on neurotoksilise toimega. See selgitab inimesel DEET-i ülemäärasest kasutamisest tekkivat peavalu ja uimasust. Nii laborikatsetes kui ka juba looduses on tekkinud DEETresistentseid sääski, kellele see toimeaine enam ei mõju. Euroopa Liidus on alates 2016. aastast keelatud müüa tõrjevahendeid, mis sisaldavad DEET-i üle 50%. Ühtegi DEET-i sisaldavat tõrjevahendit ei soovitata kasutada lastel ega rasedatel naistel.
Ikaridiin (ingl Icaridin), vahel kasutatakse nime Pikaridiin (ingl
Picaridin). Toimeaine on hüdroksüetüül-isobutüül-piperidiinkarboksülaat. Ainega tuli 2001. aastal välja keemiakontsern Bayer. Tõrje efektiivsus on võrreldav DEET-iga. Inimesele on nõrgalt toksilise toimega. Ebameeldiv lõhn praktiliselt puudub.
IR3535. Toimeaine on etüül-butüül-atsetüül-amino-propionaat ‣ (aminohape, β-alaniini analoog). 1970-te algul Merck KGaA toode (Saksamaa). Müügil alates 1979. On sünteetilistest toimeainetest
DEET (C12H17NO)
ikaridiin (C12H23NO3)
IR3535 (β-alaniin C3H7NO2)
Sääsk ja inimene
inimesele kõige ohutum, kuigi ka tema puhul tuleb vältida silma sattumist ja ta võib tekitada nahaärritust. Teda ei soovitata kasutada malaariaohtlikes piirkondades, sest on malaariat kandvate sääskede osas osutunud vähem efektiivseks [24].
SS220. Toimeaine on metüülpiperdinüül-tsüklohekseen-karboks- ‣ amiid ((1S,2'S)-Methylpiperidinyl-3-cyclohexen-1- carboxamide). Sünteesiti Ameerika Ühendriikide Põllumajandusministeeriumis aastaks 2001. Katsetes on olnud DEET-ist efektiivsem. Mõju inimese tervisele on hinnatud väga väikeseks. SS220 on väga keerukas toota ja see võib olla põhjuseks, miks aine pole seni turule jõudnud.
Lisame siia võrdluseks meile väga hästi tuntud ainete struktuure.
SR220 (C13H21NO)
DDT (C14H9Cl5)
paratsetamool (C8H9NO2)
nikotiin (C10H14N2)
Elemendid ainete struktuurides:
kofeiin (C8H10N4O2)
– süsinik,
– hapnik,
Sääsetõrjevahendid
Kehale kantavad vahendid
– vesinik, – lämmastik,
– väävel, – kloor
On vaid üksikuid toimeaineid, mida otse nahale kantakse. Sünteetilistest ainetest on vaid DEET olnud puhtal kujul kasutuses. Looduslikku päritolu eeterlikke õlisid saab otse nahale määrida.
Toimeained ise, olgu nad looduslikud või sünteetilised, lenduvad nahalt suhteliselt kiiresti ja nende toime kestab lühemat aega. Teisalt võivad toimeained liigses koguses ka lokaalselt kasutatuna organismi ärritada või isegi kahjustada. Pole vahet, kas