Javier Cercas Salamise s천durid
Hispaania keelest t천lkinud Mari Laan
Originaal: Soldados de Salamina © Javier Cercas, 2001 Hispaaniakeelne esmaväljaanne: Tusquets Editores, Barcelona, Hispaania, 2001 Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Hispaania suursaatkond Eestis.
Toimetanud Janne Kukk Kujundanud Allan Kukk Korrektuuri lugenud Marianne-Liis Käärid Tõlge eesti keelde © Mari Laan ja Toledo kirjastus, 2015 www.toledo.ee ISBN: 978-9949-9537-6-9 Trükitud Greif OÜ trükikojas
Raßl Cercasele ja Mercè Masile
Mis inimlast juhib, selle peitnud on taevased sootuks. Hesiodos, „Tööd ja päevad“
Autori märkus See raamat on suure lugemise ja pikkade vestluste vili. Paljud, kellele ma tänu võlgu olen, esinevad tekstis oma ees- ja perekonnanimega. Nende seas, keda pole mainitud, tahan ära nimetada Josep Clara, Jordi Gracia, Eliane ja Jeanmarie Lavaud’, José-Carlos Maineri, Josep Maria Nadali ja Carlos Tríase, eriti aga Mónica Carbajosa, kelle doktoritöö pealkirjaga „1927. aasta põlvkonna proosa: Rafael Sánchez Mazas“ oli mulle suureks abiks. Aitäh neile kõigile!
Esimene osa Metsas천brad
See oli 1994. aasta suvel, nüüd juba rohkem kui kuus aastat tagasi, kui ma esimest korda kuulsin Rafael Sánchez Mazase mahalaskmisest. Minu elus oli hiljaaegu juhtunud kolm asja: esiteks suri mu isa, teiseks jättis naine mu maha, kolmandaks jätsin oma kirjanikukarjääri. Valetan. Tegelikult neist kolmest esimesed kaks on õiged, vägagi õiged, kolmas mitte. Tegelikult ei olnud mu kirjanikukarjäär kunagi tõeliselt tuult tiibadesse saanudki, nii et mul olnuks raske seda jätta. Õigem oleks öelda, et jätsin selle, olles vaevalt alustanud. Olin 1989. aastal avaldanud oma esimese romaani; nii nagu kaks aastat varem ilmunud jutukogu, võeti seegi raamat vastu ilmse ükskõiksusega, kuid edevus ja ühe tollase sõbra ülistav arvustus veensid mind ühisjõul, et minust võib saada romaanikirjanik ja et kirjanikuks saamiseks on kõige õigem jätta töö ajalehetoimetuses ja pühenduda täielikult kirjutamisele. Selle elumuutuse tulemuseks oli viis aastat majanduslikku, füüsilist ja metafüüsilist ängi, kolm lõpetamata romaani ja õudne depressioon, mis surus mind kaheks kuuks tugitooli televiisori ette. Kui naisel sai kõrini arvete maksmisest – kaasa arvatud mu isa matuste oma – ja vaatamisest, kuidas ma väljalülitatud televiisori ees nutan, läks ta kodust minema niipea, kui ma taastuma hakkasin, ja mulle ei jäänud muud lahendust, kui 17
unustada alatiseks kirjanduslikud ambitsioonid ja paluda end ajalehte tagasi võtta. Olin just saanud neljakümneaastaseks, aga õnneks – kas sellepärast, et ma ei ole hea kirjanik, aga ka mitte halb ajakirjanik, või tõenäolisemalt sellepärast, et ajalehes polnud kedagi, kes oleks seda tööd teha tahtnud nii niru palga eest nagu minu oma – võeti mind vastu. Mind määrati kultuuritoimetusse, kuhu määratakse inimesed, keda ei osata kuhugi määrata. Esialgu sunniti mind – küll väljaütlemata, kuid ilmselge eesmärgiga karistada minu ebalojaalsust, sest mõnede ajakirjanike jaoks on kolleeg, kes hülgab ajakirjanduse, et minna üle romaanižanrile, peaaegu reetur – tegema kõike peale peatoimetajale nurgabaarist kohvi toomise ja ainult mõni üksik kolleeg ei visanud minu kulul sarkastilist või iroonilist nalja. Küllap aeg leevendas mu truudusetust: varsti hakkasin koostama nupukesi, kirjutama artikleid, tegema intervjuusid. Ja nii intervjueerisin 1994. aasta juulis Rafael Sánchez Ferlosiot, kes pidas parajasti ülikoolis loengukursust. Ma teadsin, et Ferlosio on äärmiselt tõrges ajakirjanikega rääkima, aga tänu ühele sõbrale (õigemini selle sõbra sõbrannale, kes oli korraldanud Ferlosio peatumise meie linnas) õnnestus mul saada ta nõusse minuga veidike vestlema. Sest seda intervjuuks nimetada oleks liig; kui ta seda oli, siis oli ta ka kõige veidram, mille ma elus teinud olen. Alustuseks ilmus Ferlosio Bistroti terrassile sõprade, õpilaste, austajate ja kintsukaapijate pilvest ümbritsetuna; see asjaolu koos lohaka rõivastuse ja füüsisega, milles oma päritolu häbeneva Hispaania aristokraadi väljanägemine oli hargnematult põimunud vana idamaise sõdalase omaga – võimas pea, tuhkjate triipudega sagris juuksed; karm, kõhn ja raske nägu, juudinina ja habetunud põsed –, panid teadmatu kõrvaltvaataja arvama, et tegemist on
18
jüngreist ümbritsetud usuguruga. Aga lisaks keeldus Ferlosio kategooriliselt vastamast ainsalegi küsimusele, mis ma talle esitasin, väites, et on oma raamatutes andnud parimad vastused, milleks ta on võimeline. See ei tähenda, et ta poleks tahtnud minuga rääkida – vastupidi: ta justkui oleks soovinud ümber lükata oma tõreda mehe kuulsust (või polnudki sellel ehk alust), oli äärmiselt südamlik ja õhtu möödus juttu puhudes kiiresti. Probleem seisnes selles, et kui mina oma intervjuud päästa püüdes küsisin (ütleme näiteks) karakterite ja kangelaste erinevuse kohta kirjanduses, õnnestus temal vastata arutlusega (ütleme näiteks) Pärsia laevade Salamise lahingus lüüasaamise põhjuste üle; kui aga mina püüdsin välja pinnida arvamust (ütleme näiteks) Ameerika vallutamise viiesajanda aastapäeva tähistamise kohta, andis tema, rikkalike žestide ja üksikasjadega illustreerides vastuse (ütleme näiteks) höövli õigest käsitsemisest. See oli kurnav vägikaikavedu ja alles õhtu viimase õlle juures jutustas Ferlosio oma isa mahalaskmise loo – loo, mis on mind kaks viimast aastat painanud. Ma ei mäleta, kes või kuidas Rafael Sánchez Mazase nimega lagedale tuli (võib-olla oli see keegi Ferlosio sõpradest, võib-olla Ferlosio ise). Mäletan, et Ferlosio rääkis: „Mahalaskmine toimus siinsamas lähedal, Collelli kloostri juures.“ Ta vaatas mulle otsa. „Kas te olete seal kunagi käinud? Mina ka mitte, aga ma tean, et see asub Banyolese lähedal. See oli sõja lõpul. 18. juuli sündmused olid teda tabanud Madriidis ja ta pidi varjule minema Tšiili saatkonda, kus ta viibis rohkem kui aasta. Kolmekümne seitsmenda lõpu poole põgenes ta saatkonnast ja lahkus veoautosse peidetuna Madriidist, ilmselt eesmärgiga Prantsusmaale jõuda. Aga Barcelonas võeti ta kinni ja kui Franco väed linna jõudsid, viidi piiri lähistele
19
Collelli. Seal toimus mahalaskmine. See oli massihukkamine, tõenäoliselt kaootiline, sest sõda oli juba kaotatud ja vabariiklased põgenesid ülepeakaela üle Püreneede, nii et ma ei usu, et nad teadsid, et tulistasid üht Falangi asutajat, pealegi veel José Antonio Primo de Rivera isiklikku sõpra. Isa hoidis kodus alles kasukat ja pükse, mida ta mahalaskmise ajal kandis, ta näitas neid mulle palju kordi, võib-olla on need veel kusagil alles; püksid olid auklikud, sest kuulid ainult riivasid teda ja ta kasutas valitsenud segadust ära, et metsa pakku joosta. Seal, augus redutades, kuulis ta koerte haukumist ja laske ja miilitsate hääli, kes teda otsisid, teades, et ei või otsimisele palju aega raisata, sest frankistid on neil kannul. Ühel hetkel kuulis isa selja taga okste raginat, ta pööras ümber ja nägi miilitsat, kes talle otsa vaatas. Siis kostis hüüe: „Kas ta on seal?“ Isa rääkis, et miilits jäi talle mõneks sekundiks otsa vaatama ja siis, ikka talle otsa vaadates, hõikas: „Siin ei ole kedagi“, keeras ringi ja läks.“ Ferlosio tegi pausi ja ta silmad tõmbusid lõputult targalt ja salakavalalt pilukile nagu naeru tagasihoidval lapsel. „Ta oli mitu päeva metsas redus, toitudes sellest, mida leidis või mida taludest anti. Ta ei tundnud ümbruskonda ja peale selle olid tal prillid katki läinud, nii et ta suurt ei näinud; sellepärast ütles ta ikka, et ei oleks ellu jäänud, kui poleks kohanud poisse ühest lähedalasuvast külast, Cornellà de Terri oli või on selle nimi, poisse, kes kuni natsionalistide saabumiseni teda kaitsesid ja talle süüa andsid. Nad said suurteks sõpradeks ja kui kõik läbi sai, jäi ta mõneks päevaks nende juurde. Ma ei usu, et nad rohkem kohtusid, aga mulle rääkis ta neist tihtipeale. Ma mäletan, et ta kutsus neid alati nende endi pandud nimega – metsasõbrad.“
20
See oli esimene kord, kui ma seda lugu kuulsin ja just niisugusena ma seda kuulsin. Mis puutub intervjuusse Ferlosioga, siis õnnestus mul see lõpuks päästa, või siis vahest mõtlesin ma selle välja: nii palju kui ma mäletan, ei mainitud selles kordagi Salamise lahingut (küll aga erinevust kangelaste ja karakterite vahel) ega höövli õiget käsitsemist (küll aga Ameerika avastamise viiesajanda aastapäeva pidustusi). Samuti ei nimetatud intervjuus mahalaskmist Collellis ega Sánchez Mazast. Esimese kohta teadsin ainult seda, mida ma Ferlosiolt olin just kuulnud; teisest mitte palju enamat: tol ajal ei olnud ma Sánchez Mazast ridagi lugenud ja tema nimi oli minu jaoks lihtsalt üks ähmastest nimedest arvukate Falangi poliitikute ja kirjanike seas, mille Hispaania ajaloo viimased aastad olid rutakalt maha matnud, justkui kartnuks mahamatjad, et need ei ole veel päriselt surnud. Tegelikult ei olnudki. Või vähemalt mitte päriselt. Kuna Sánchez Mazase mahalaskmine Collellis ja seda ümbritsevad asjaolud olid mulle sügava mulje jätnud, hakkasin pärast Ferlosioga tehtud intervjuud Sánchez Mazase vastu huvi tundma; samuti kodusõja vastu, millest ma tolle hetkeni ei teadnud suurt enamat kui Salamise lahingust või höövli õigest käsitsemisest, ja selle sünnitatud õõvastavate lugude vastu, mis olid mulle alati näinud vabandusena vanainimeste minevikunostalgiale ja kütusena kujutlusvõimeta romaanikirjanike kujutlusvõimele. Juhuslikult (või mitte nii juhuslikult) läks tol ajal Hispaania kirjanike seas moodi falangistidest kirjanikke uuesti au sisse tõsta. Tegelikult sai see alguse varasemast ajast, kaheksakümnendate keskpaigast, mil teatud ühtaegu väljapaistvad ja mõjukad kirjastused avaldasid mõne köite mõnelt unustatud väljapaistvalt falangistilt, aga selleks ajaks, kui mina hakkasin Sánchez Mazasest
21
huvituma, ei tõstetud mõnes kirjandusringkonnas au sisse enam mitte ainult häid falangistlikke autoreid, vaid ka keskpäraseid ja koguni halbu. Osa lihtsameelseid, nagu mõned tõsimeelsed vasakpoolsuse valvurid, ja ka mõned juhmpead, kuulutasid, et falangistlike kirjanike au sisse tõstmine tähendab falangismi au sisse tõstmist (või selleks pinnase ettevalmistamist). Tõde oli täpselt vastupidine: falangistlikku kirjanikku au sisse tõsta tähendas ainult kirjanikku au sisse tõsta, või täpsemalt: tõsta au sisse iseendid kui kirjanikke, kes tõstavad au sisse head kirjanikku. Ma tahan öelda seda, et parematel juhtudel (halvematest ei tasu rääkida) tekkis see mood loomulikust vajadusest, mida iga kirjanik tunneb oma isikliku traditsiooni väljamõtlemise järele, teatud ihast provotseerida, kahtlase väärtusega veendumusest, et kirjandus on üks asi ja elu teine ja et seega on võimalik olla hea kirjanik, olles halb inimene (või inimene, kes toetab ja toidab halbu eesmärke), kindlast arvamusest, et kirjanduse seisukohast oldi ebaõiglased teatud falangistlike kirjanike vastu, kes – kasutades Andrés Trapiello juurutatud väljendit – olid võitnud sõja, kuid kaotanud kirjandusajaloo. Olgu kuidas on, Sánchez Mazas sellest kollektiivsest väljakaevamisest ei pääsenud: 1986 esmaavaldati tema kogutud luuletused, 1995 taasilmus väga populaarses sarjas romaan „Pedrito de Andía uus elu“, 1996 taasilmus ka teine romaan „Rosa Krüger“, mis oli avaldatud tegelikult alles 1984. Tol ajajärgul lugesin kõik need raamatud läbi. Lugesin huviga, koguni naudinguga, ent mitte vaimustusega: ma ei vajanud nendega pikka läbikäimist, jõudmaks otsusele, et Sánchez Mazas oli hea kirjanik, kuid mitte suur kirjanik, ehkki võin kihla vedada, et ma ei oleks osanud selgesti põhjendada, mis eristab suurt kirjanikku heast kirjanikust. Mäletan,
22
et järgnenud kuude ja aastate jooksul kogusin lisaks lugemisvarale mõne juhusliku teatekese Sánchez Mazasest ja koguni mõne viite – väga napi ja umbmäärase – Collelli vahejuhtumi kohta. Aeg läks. Hakkasin seda lugu unustama. Ühel päeval 1999. aasta veebruari alguses, kodusõja lõpu kuuekümnendal aastapäeval, tuli keegi toimetuses välja mõttega kirjutada artikkel luuletaja Antonio Machado kurva lõpu mälestuseks; sellest, kuidas ta Franco vägede edasiliikumise survel 1939. aasta jaanuaris põgenes koos ema, venna José ja veel sadade tuhandete hirmul hispaanlastega Barcelonast üle Prantsuse piiri Collioure´i, kus ta veidi hiljem suri. See lugu oli väga tuntud ja arvasin õigusega, et pole katalaani (või mittekatalaani) ajalehte, mis neil päevil seda ei meenutaks, nii et valmistusin juba kirjutama tavapärast rutiinset artiklit, kui mulle meenus Sánchez Mazas ja et tema nurjunud mahalaskmine toimus Machado surmaga enam-vähem samal ajal, ainult Hispaania poole peal. Kujutlesin siis, et nende kahe hirmsa sündmuse sümmeetria ja kontrast – peaaegu ajaloo kiasm – polnud vahest juhuslik ja et kui mul õnnestuks neist ühes ja samas artiklis kadudeta rääkida, võiks see kummaline parallelism anda neile ehk uudse tähenduse. See aimus leidis kinnitust, kui tasapisi materjali koguma hakates sattusin juhuslikult kirjeldusele Manuel Machado reisist Collioure´i veidi pärast ta venna Antonio surma. Siis asusin kirjutama. Tulemuseks oli artikkel pealkirjaga „Olemuslik saladus“. Kuna see on teataval viisil olemuslik ka selle loo jaoks, toon ta siinkohal ära. „Täitunud on kuuskümmend aastat Antonio Machado surmast kodusõja lõpupäevil. Tolle loo kõigist lugudest on Machado oma kindlasti üks kurvemaid, sest ta lõpeb halvasti. Seda on palju jutustatud. Lähtudes Valenciast,
23
jõudis Machado 1938. aasta aprillis koos ema ja venna Joséga Barcelonasse ning peatus esmalt Majestici hotellis ja hiljem Sant Gervasi puiestee vanas härrastemajas Torre de Castanyeris. Seal jätkas ta seda, millega oli tegelenud sõja algusest peale: kaitses oma kirjutistega vabariigi seaduslikku valitsust. Ta oli vana, väsinud ja haige ning ei uskunud enam Franco lüüasaamisse; ta kirjutas: „See on lõpp, Barcelona võib iga päev langeda. Strateegide, poliitikute, ajaloolaste jaoks on kõik selge – oleme sõja kaotanud. Aga inimlikult ei ole ma nii kindel… Ehk oleme võitnud.“ Kes teab, kas ta viimasega märki tabas, kindlasti tabas ta märki esimesega. 1939. aasta 22. jaanuari ööl, neli päeva enne seda, kui Franco väed Barcelona ära võtsid, suundusid Machado ja ta pere konvoi saatel Prantsuse piiri poole. Selle meeletu pagemise tegid kaasa teisedki kirjanikud, nende seas Corpus Barga ja Carles Riba. Nad peatusid Cervià de Teris ja Faixati talus Figuerese lähistel. Lõpuks, 27. kuupäeva öösel, kõndinud kuussada meetrit vihmas, ületasid nad piiri. Pakid olid nad sunnitud maha jätma, raha neil polnud. Corpus Barga abiga õnnestus neil jõuda Collioure’i ja seada end sisse Bougnol Quintana hotellis. Vähem kui kuu hiljem luuletaja suri, ema elas temast kolm päeva kauem. Antonio mantlitaskust leidis vend José mõned ülestähendused, üks neist oli värss, vahest tema viimase luuletuse esimene värss: „Need sinised päevad ja lapseea päike“. Lugu ei lõpe siin. Veidi pärast Antonio surma sai tema vend, Burgoses elav luuletaja Manuel Machado, sellest välisajakirjanduse kaudu teada. Manuel ja Antonio ei olnud lihtsalt vennad, nad olid väga lähedased. Manueli tabas 18. juuli ülestõus Burgoses, mässuliste alal, Antoniot Madriidis, vabariiklaste alal. Võib põhjendatult oletada, et kui Manuel viibinuks Madriidis, jäänuks ta
24
truuks vabariigile; asjatu on ehk esitada küsimust, mis oleks juhtunud, kui Antonio oleks viibinud Burgoses. Kindel on see, et niipea kui Manuel venna surmast teada sai, muretses ta endale kaitsekirja ja jõudis pärast päevi kestnud sõitu mööda maatasa põletatud Hispaaniat Collioure´i. Hotellis sai ta teada, et ka ema on surnud. Ta läks kalmistule. Seal, ema ja vend Antonio haual, leidis ta eest oma venna José. Nad rääkisid. Kaks päeva hiljem pöördus Manuel tagasi Burgosesse. Ent lugu – vähemasti see lugu, mida ma täna tahan jutustada – ei lõpe ka siin. Umbes samal ajal kui Machado Collioure´is suri, toimus Rafael Sánchez Mazase mahalaskmine Collelli kloostri juures. Sánchez Mazas oli hea kirjanik, ta oli ka Falangi ühe asutaja ja ideoloogi José Antonio sõber. Tema sõjaaegne juhtumus on ümbritsetud salapärast. Paar aastat tagasi jutustas ta poeg Rafael Sánchez Ferlosio mulle oma versiooni. Mulle pole teada, kas see on vastavuses tegelike asjaoludega, mina jutustan selle nii, nagu tema seda mulle jutustas. Jäänud sõjaväelise ülestõusu järel lõksu vabariiklaste kontrolli all olevasse Madriidi, leidis Sánchez Mazas varjupaiga Tšiili saatkonnas. Seal veetis ta suure osa sõjast, selle lõpu poole üritas ta veoautosse peidetuna põgeneda, kuid Barcelonas võeti ta kinni ja kui Franco väed linna jõudsid, viidi piiri suunas. Sellest mitte kuigi kaugel toimus mahalaskmine, kuulid aga vaid riivasid teda ning tema kasutas segaduse ära ja jooksis metsa peitu. Seal kuulis ta teda taga ajavate miilitsate hääli. Viimaks üks neist avastas ta. Mees vaatas talle silma. Seejärel hüüdis oma kaaslastele: „Siin ei ole kedagi!“. Siis pööras ümber ja läks. „Kõigist Ajaloo lugudest kurvim,“ kirjutas Jaime Gil, „on kindlalt Hispaania oma, / sest ta lõpeb halvasti.“ Lõpeb halvasti? Me ei saa kunagi teada seda, kes oli too
25
miilits, kes päästis Sánchez Mazase elu, ega seda, mis toimus selle mehe peas talle silma vaadates; me ei saa kunagi teada, millest rääkisid José ja Manuel Machado oma venna Antonio ja ema haual. Ma ei tea miks, aga mõnikord mõtlen, et kui meil õnnestuks paljastada mõni neist paralleelsetest saladustest, ehk puudutaksime riivamisi siis ka üht palju olemuslikumat saladust.“ Jäin artikliga väga rahule. Kui see 22. veebruaril 1999 avaldati – täpselt kuuskümmend aastat pärast Machado surma Collioure´is, täpselt kuuskümmend aastat ja kakskümmend kaks päeva pärast Sánchez Mazase nurjunud mahalaskmist Collellis (aga mahalaskmise täpse kuupäeva sain teada alles hiljem) –, jagati mulle toimetuses õnnitlusi. Järgnenud päevadel sain kolm kirja; minu üllatuseks – ma ei ole kunagi olnud poleemikat äratav kirjutaja, üks neist, kelle nimed lugejakirjade rubriigis sageli korduvad, ja miski ei andnud alust arvata, et kuuskümmend aastat tagasi aset leidnud sündmused võiksid kellelegi suurt korda minna – puudutasid kõik kolm seda artiklit. Esimene, mis näis olevat filoloogiatudengi kirjutatud, heitis ette, et ma olla artiklis mõista andnud (mida ma enda arvates ei teinud või õigemini mida ma enda arvates otseselt ei teinud), et kui Antonio Machado oleks 1936. aasta juuliülestõusu ajal viibinud Burgoses, siis oleks ta asunud frankistide poolele. Teine oli karmim, selle kirjutaja oli piisavalt eakas, et olla sõja läbi elanud. Kasutades eksimatult äratuntavat kõnepruuki, süüdistas ta mind „revisionismis“, kuna viimases lõigus Jaime Gili tsitaadile järgnenud küsimärk („Lõpeb halvasti?“) viitavat vaevu varjatult, et Hispaania ajalugu lõpeb hästi, mis tema hinnangul on täiesti vale. „See lõpeb hästi nende jaoks, kes sõja võitsid,“ kirjutas ta.
26
„Aga halvasti meie jaoks, kes me kaotasime. Keegi pole võtnud vaevaks meid tänadagi, et me vabaduse eest võitlesime. Kõikides linnades on monumente sõjas langenute mälestuseks. Kui paljudel neist olete te näinud vähemasti mõlema poole nimesid?“ Tekst lõpeb selliselt: „Ja perse see üleminekuaeg! Lugupidamisega Mateu Recasens“. Kolmas kiri oli kõige huvitavam. Sellele oli alla kirjutanud keegi Miquel Aguirre. Aguirre oli ajaloolane ja enda sõnul aastaid uurinud kodusõjaaegseid sündmusi Banyolese ümbruskonnas. Muu hulgas nimetas ta kirjas üht tõika, mis tol hetkel mind hämmastas: Sánchez Mazas ei olnud ainus Collelli mahalaskmises ellujäänu, mees nimega Jesús Pascual Aguilar oli samuti eluga pääsenud. Veelgi enam: selgus, et Pascual oli sellest episoodist kõnelnud raamatus pealkirjaga „Mu mõrvasid punased“. „Ma kardan, et see raamat on peaaegu leidmatu,“ kirjutas Aguirre lõpetuseks, erudiidi selgelt tajutava upsakusega. „Aga kui teid huvitab, võin anda ühe eksemplari teie käsutusse.“ Kirja lõppu oli Aguirre märkinud oma aadressi ja telefoninumbri. Helistasin silmapilk Aguirrele. Pärast väikest segadust, millest järeldasin, et ta töötab mõnes riigiasutuses või -ametis, õnnestus mul temaga jutule saada. Küsisin, kas tal on teavet Collelli mahalaskmiste kohta, ta vastas jaatavalt. Küsisin, kas tema pakkumine mulle Pascuali raamatut laenata on jõus, ta vastas jaatavalt. Küsisin, kas ta tahaks minuga koos lõunat süüa, ta vastas, et elab Banyoleses, aga käib igal neljapäeval Gironas raadiosaadet salvestamas. „Me võime kohtuda neljapäeval,“ ütles ta. Oli reede ja pidin peaaegu tegema ettepaneku kohtuda samal õhtul Banyoleses, et end nädalapikkusest kärsitusest säästa.
27