EESSÕNA
On märkimisväärne juhus, et kirjutame viimaseid ridu sellesse raamatusse just sauna-aasta kevadel. Ettevõetud kirjatöö kujunes mitu korda mahukamaks, kui esialgu plaanisime. Esiti oli kavas koondada kaante vahele käputäis saunaehituse artikleid koos põgusa sissejuhatusega ajaloost ja tervisest. Kuigi raamatu lehekülgi tuli aina juurde ja avaldamise kuupäev lükkus horisondina pidevalt kaugemale, näib see tagantjärele vaadates ainuõige.
Oleme selle saunaraamatu kirjutamise käigus hoidnud silmi lahti ja kõrvu avatuna ning vahel tõesti tundub, et saun ongi kõikjal. Saun on meie oma Lotte ja Hollywoodi jääkuninganna Elsa lugudes. Eesti naiste pajatused suitsusaunas kõnetavad just praegu inimesi üle ilma ‒ Anna Hintsi dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad“ võitis nädalakene tagasi San Francisco filmifestivalil parima täispika dokfilmi auhinna. See on selle filmi juba teine rahvusvaheline tunnustus. Enam-vähem samal ajal, kui Hintsi film kodupubliku ette jõudis, läks Eestist Ukraina poole teele järjekordne veoautodel veetav saunakompleks, mis „suudab teenindada tervet pataljoni“. Näib, et meie aja inimeste vajadus sauna järele on igakülgne. Tõdesime, et saunalembus nõuab uurimist, lahti mõtestamist ja konteksti asetamist.
Mida me igatseme, kui me igatseme sauna? Me igatseme kontakti oma kehaga ‒ me tahame tunda ennast alasti hästi ja häbivabalt. Koroona esimesel kevadel hakkasid inimesed vaatama oma kodusid teise pilguga ja saunaehitus hoogustus. Me igatseme igas tähenduses sooja ruumi ja seda, et see ei asuks kuskil spaas, vaid meie enda kodus. Ja me igatseme ehitada koju saunasid, mis oleksid modernsed, kuid kannaksid edasi päris enda „vanaema sauna“ tunnet. Ning koroonaaeg tõestas, et me vajame igapäeva mingitki rituaalsust, mis ei laseks hetkedel ühte sulada ning looks sügavama kontakti looduse ja iseendaga.
Saunadest on kirjutatud palju ja kõike ei saa ega olegi tarvilik siin korrata. Meie eesmärk oli varem sedastatud saunatarkus kokku koondada ja luua ühtne mõistestik. Samuti täiendasime saunade tüpoloogiat, et luua ettekujutus, mis iseloomustab Põhja-Euroopa leilisauna ja kuidas asetub Eesti saun maailma saunade suurde perre. Usutavasti on pärast selle raamatu lugemist saunast hõlpsam mõelda ja kõnelda. Esmakordselt näevad trükivalgust nii mitmed vara-uusajal ilmunud võõrkeelsed talletused Eesti saunadest kui ka kõige uuemad teadmised saunaehitusest. Kuigi süstemaatiline saunapärimuse korjamine ei olnud meie eesmärk, kätkeb käesolev raamat mitmeid ekspertintervjuusid ning palju uut ja huvitavat just selle raamatu tarvis teostatud eestimaalaste saunatamisharjumuste uuringust.
Jagasime raamatu viide peatükki. Esimene peatükk annab ülevaate maailma saunade ajaloost. Teine peatükk räägib Eesti sauna lugu päris esimestest saunadest, mis siia kanti ehitati, kuni tänapäeva saunaharjumusteni välja. Kolmas peatükk kõneleb saunatamisest selle sõna kõigis tähendustes ‒ võtame kokku, mis juhtub saunas nii ruumi, keha kui ka psüühikaga. Neljandas peatükis toome välja, kuidas mõjutab saunaskäimine meie tervist, haigusi ja sporditulemusi. Ning viimases, viiendas peatükis anname näpunäiteid, kuidas ehitada tänapäevast Eesti jätkuköetavat leilisauna.
Arhitektuuriloolane Heiki Pärdi on öelnud, et kõik majad on isiksused ja nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid saunasid*. Seda ütlust võiks jätkata: nii palju, kui on saunatajaid, on ka saunatamisviise. Meie eesmärk ei ole näidata näpuga õigele või valele viisile, kuidas saunas käia või mida saunas teha. Pigem püüame muuta saunatamist teadlikumaks, tuginedes viimastele teadmistele meditsiinist, ajaloost ja ehitusest. Iga inimene otsustab ise, mis selle teadmisega peale hakata. Vahel on saun just seepärast hea, et seal ei pea mitte millegi peale mõtlema.
Ometi saab saun meile palju pakkuda, kui me seda hästi tunneme. Kui me teame, et kasehalud on tihedamad kui lepp ja seepärast tasub neid koldesse panna vähem. Kui me teame, et meie kehatemperatuur on just poolteist tundi pärast sauna paras, et pugeda voodisse ja magada hästi. Kui me teame, et säästmaks naha loomulikku pH-taset ja elastsust, ei pea iga kord pärast leilitamist keha sisse seebitama. Aga isegi kui me seda kõike ei tea
ja vesi tuleb moodsast segistist, täpselt väljamõõdetud temperatuuril, isegi kui me lülitame kerise sisse WiFi teel kodust kilomeetrite kaugusel – isegi siis teeb saun meiega midagi imetabast. Ka siis, kui kasutame neist mugavustest võidetud tunde, et lõpetada töid, mida ei ole võimalik homse varna lükata, oleme me paremad inimesed, sõbrad, lapsevanemad, kodanikud, kui leiame hetke, et minna sauna. Saunas ei saa sauna vältida. Saun saab meid üleni kätte, raputab läbi, mõjutab iga meie keharakku, ei jäta puutumata ka teadvust ja alateadvust, ning alles siis, kui saunas veedetud aeg on läbi, laseb ta meid õrnalt lahti. Nii oli tuhat aastat tagasi ja on ka nüüd.
Saun oli juba vana, kui esimeste ristirüütlite raske saabas siia maale astus ja koos uue usuga tõi kaasa kirjaoskuse. Paradoksaalsel moel oleme me tänu võlgu sellele vägivaldsele kiilule, mis 13. sajandi algul meie maa ajalukku löödi. Meie puidust saunad jäid kõrgete kirikutornide ja pikkade linnamüüride varjus omamoodi ajakapslisse. Eestlased ja teised selle kandi põlisrahvad tõrjuti oma rehielamute ja saunade suitsustesse tubadesse. Just tänu saksaliku linnakultuuri ja kohaliku kultuuri selgele eristusele säilis Eesti saun peaaegu muutumatul kujul, kõige paremini Lõuna-Eestis, suurtest keskustest kaugel. Pärimus, millest kaaluka osa moodustab saunapärimus, koguti kokku alles 19. sajandil ja 20. sajandi esimestel kümnenditel ning see on saanud meie rahva minapildi osaks. Saun on meie müütides, lapsepõlvemälestustes, töökultuuris, nädalalõpu rutiinis.
Eesti saunapärimuse sõnum on ühene ja selge, kajades vastu aastatuhandete tagant – me vajame sauna. Seda teadsid meie esivanemad enne, kui esimesed sõnad Eesti saunast „Taani hindamisraamatus“ kirja pandi, ja ammu enne, kui tänapäevane teadussõna selle tõekspidamise moodsas keeles kinnitas. Saun on omamoodi saadik sellest kirjasõna-eelsest ajast. Saun on talletanud meie esiemade ja -isade tarkuse sõnulseletamatul kujul. Lava, leil, viht, kivid kerisel ja vesi räägivad meile keeles, mida lugeda ei saa. Saab vaid omal nahal tunda.
Tartu, 2023