Eessõna Kui ma võtsin kätte selle raamatu tõlketeksti, siis tuli mul kohe meelde isiklik kogemus reisist Põhja-Koreasse ning vahetult enne seda ka Lõuna-Koreasse. Esimene mulje, mis on jäänud kummitama, oli tohutu kontrast nende kahe ühiskonna vahel, mida oli võimalik väga emotsionaalselt ja vahetult kogeda igal sammul. Siiani on raske mõista, kuidas saab üks rahvas ühise, enam kui 2000-aastase ajaloo ja kultuuriga nii erinevaks kujuneda viimase 70-aastase konfrontatsioonilise eraldatuse tõttu. Ka olin ma juba enne kusagilt kuulnud mina-tegelase Hyeonseo Lee lugu. Ilmselt jäi see silma tema TED-konverentsi esinemisest, mis lõi maailmas laineid. Seda lugu võib vabalt lugeda kui autobiograafilist poliittrillerit, kus paiguti tunduvad kirjeldatud sündmused olevat justkui mingist õudus- või sürrealistlikust jutust pärit. Samas kumab läbi mina-kangelase tugev ja sõltumatu natuur, vankumatu usk isikliku valiku õigusesse ja tohutu tahtejõud, mida ta ise küll tagasihoidlikult kirjeldab lihtsa kangekaelsusena. Just need iseloomuomadused, koos määratu kohanemisvõimega, andsid talle ja lõpuks ka tema lähedastele selle, mida nende riik oli neile keelanud – vabaduse. Kuigi raske psühholoogilise võitluse ja sügava identiteedikriisi ületamise hinnaga. Võin kinnitada nii omast kogemusest kui ka teadmistest, mida ajaloohuvilisena olen talletanud, et see sürrealistlik pildike PõhjaKorea kui nõukoguliku kommunismi sisuliselt lõpuni arendatud
ühiskonna elukorraldusest ja sealsete inimeste võitlusest lihtsalt ellujäämise ja vähekegi normaalsema olme eest on isegi veel pehme. Ilmselt sellepärast, et mina-jutustaja on koos oma lähedastega pärit siiski selle ühiskonna hierarhiaredelil kõrgemal asuvast kastist ehk songbun’ist ning põgenes suhteliselt noorena. Kuid isegi neil inimestel on päevad täidetud võitlusega lihtsalt ellujäämise eest. Ning selles võitluses on kõik vahendid lubatud – olgu see oma mõtete varjamine, vale või altkäemaks. Kuid kuidas saaks seda hukka mõista, arvestades, millises keskkonnas tuleb toime tulla? Madalamatest songbun’idest pärit põhjakorealastel on tegelikult isegi veel raskem, sest nende ühiskondlikust positsioonist tulenevalt on nende elukorralduslikud võimalused ja väljavaated veelgi ahtamad. Lisaks on selles jutustuses hästi kirjeldatud seda uskumatult koledat, kõikehõlmaval totaalsel valel põhinevat ajupesu, millega on risustatud kõigi elanike teadvust mitmeid põlvkondi järjepanu. Kuid peamiseks relvaks, millega režiim mitte ainult ei kontrolli, vaid ka suunab kogu oma alamate elukorraldust, tegevusmustrit ja ka enesehinnangut isegi väljaspool kommunistlik-feodaalse riigi enda territooriumi, on kõikehõlmav ja lausa alateadvusse programmeeritud hirm. Hirm, mis jälitab ka sellest põrgust välja pääsenuid ja mürgitab nende elu veel pikki aastaid... Lõpetaks ühes ajakirjas ilmunud tsitaadiga oma kunagisest reisikirjast Põhja-Koreasse, mis võtab kokku kogu selle paariariigi olemuse. Seejuures oli väikeseks reisiseltskonnaks keskealiste ja vanemate, nõukogude elu kogemusega eestlaste ja mingi punadiktatuuriga kokkupuute kogemusega soomlaste punt. „Hetkel, kui selja taha jäi viimane Põhja-Korea piirivalvur ja piirisillale jõudnud rongi akendest hakkas paistma Hiina (rõhutan, HIINA!) piirilinn Dandong, ohkasid kõik vagunis olnud, nii eestlased kui soomlased, nagu ühest suust „oleme peaaegu kodus!“.“ Raivo Vare
Põhja-Korea Autori perekonna kolimised Põhja-Koreas PõhjaHamgyong
H IINA
Hyesan
(Autori kodulinn)
Ryanggang Chagang LõunaHamgyong
Põhja-Pyongan
Hamhung
PõhjaKorea
Anju LõunaPyongan Pyongyang
LõunaHwanghae
Kollane meri
PõhjaHwanghae
Jaapani meri
Gangwon
ng eso a K
LõunaKorea
km miili
Ülejooksikute marsruudid
Ulanbaatar
Ülejooksikute marsruudid
MONGOOLIA
MONG O OLIA Shenyang Beijing
Jaapani meri
Seoul
Zhengzhou
Chongqing
Ida- meri Ida-Hiina Hiina meri
JAAPAN JAAPAN
Guilin
Kunming
BA N
Shanghai Wuhan
C Co ol p lin yr sP igh ub t lis he
GL
AD ES H
Chengdu
rs U
LÕUNAKorea LÕUNA-KOREA
HIINA
TAIWAN
Luang Namtha
Vientiane
TAI TAI
Bangkok
Filipiinid
LAOS
VIETNAM KAMBODŽA
KAMBODŽA
Phnom Penh
Lõuna-Hiina Lõuna-Hiina merimeri
Andamani Andamani meri
H
ar
pe r
meri
meri
K
HIINA
BIRMA BIRMA
Hyesan
PõhjaKorea PÕHJA-KOREA Jaapani
MALAISIA MALAISIA
Singapur
Singapur
Autori marsruut Autori marsruut Autori perekonnaAutori marsruut perekonna marsruut Teised marsruudid Teised marsruudid
FILIPIINID
Autori märkus Et kaitsta sugulasi ja sõpru, kes elavad jätkuvalt Põhja-Koreas, olen mõned nimed selles raamatus ära muutnud ja varjanud teisi üksikasju. Muidu toimusid kõik kirjeldatud sündmused nii, nagu ma neid mäletan või nagu neist minule räägiti.
Sissejuhatus
13. veebruar 2013 Long Beach, California Minu nimi on Hyeonseo Lee. See ei ole mu sünnijärgne nimi ega ka üks neist nimedest, mis mulle eri aegadel olude sunnil peale suruti. Vaid see on nimi, mille andsin endale ise, kui lõpuks vabadusse pääsesin. Hyeon tähendab päikesepaiste. Seo tähendab hea õnn. Valisin selle nime, et võiksin elada oma elu valguses ja soojuses ning mitte naasta pimedusse. Ma seisan suure lava tagaküljel, kuulates sadade inimeste häält saalis. Üks naine käis mu näo just pehme puudripintsliga üle ning minu külge kinnitati mikrofon. Muretsen, et see püüab kinni mu südamelöögid, mis taovad mu kõrvades. Keegi küsib, kas olen valmis. „Olen valmis,“ vastan, ehkki ei tunne end sedamoodi. Järgmise asjana jõuab mu teadvusse võimendist kostev teadaanne. Üks hääl ütleb mu nime. Mind tutvustatakse. Auditooriumist kerkib müra nagu merelaine. Palju käsi plaksutab. Mu närvid on metsikult pingul. Ma astun lavale. Tunnen ühtäkki tohutut hirmu. Mu jalad on muutunud pehmeks nagu paberilehed. Prožektorid pimestavad mind kaugusest nagu päike. Ma ei suuda kuulajaskonnas eristada ühtegi nägu. 11
Liigutan kuidagimoodi oma keha lava keskele. Hingan aeglaselt sisse, et oma hingamist rahustada, ja neelatan jõuliselt. See on esimene kord, kui jutustan oma lugu inglise keeles – keeles, mis on mulle ikka veel uus. Teekond selle hetkeni on olnud pikk. Kuulajaskond on vaikne. Ma hakkan rääkima. Kuulen, kuidas mu hääl väriseb. Ma räägin neile tüdrukust, kes kasvas üles uskudes, et tema rahvas on suurim maa peal, ja kes nägi esimest avalikku hukkamist pealt seitsmeaastaselt. Ma jutustan neile ööst, mil ta põgenes üle jäätunud jõe, ja taipamisest, kui oli juba liiga hilja, et ta ei saa enam kunagi minna tagasi koju oma perekonna juurde. Ma kirjeldan neile selle öö tagajärgi ja kohutavaid sündmusi, mis sellele aastaid hiljem järgnesid. Kahel korral tunnen pisaraid voolamas. Peatun hetkeks ja pilgutan silmi, et neid tagasi suruda. Neile meie seas, kes on sündinud Põhja-Koreas ja kes on sealt põgenenud, ei ole minu lugu ebatavaline. Aga ma tunnen, missugust mõju see avaldab selle konverentsi kuulajaskonnale. Nad on vapustatud. Võib-olla nad küsivad endamisi, miks selline riik nagu minu kodumaa ikka veel maailmas eksisteerib. Veelgi raskem on neil ehk mõista seda, miks ma ikka veel armastan oma maad ja igatsen seda nii väga taga. Igatsen taga selle lumiseid mägesid talvel, petrooleumi ja põleva söe lõhna. Igatsen taga oma sealset lapsepõlve, oma isa embuse turvatunnet ja soojaks köetud põrandal magamist. Ma peaksin end oma uues elus muretuna tundma, kuid ma olen ikka veel tüdruk Hyesanist, kes igatseb süüa nuudleid koos oma perekonnaga nende lemmikrestoranis. Igatsen taga oma jalgratast ja vaadet teisel pool jõge paistvale Hiinale. Põhja-Koreast lahkumine ei ole mistahes muust riigist lahkumise moodi. See on pigem nagu teisest universumist lahkumine. Ma ei vabane kunagi tõeliselt selle gravitatsiooniväljast, ükskõik kui kaugele ma ka ei rändaks. Isegi neile, kes on seal kujutelda12
matul moel kannatanud ja pääsenud põrgust, võib elu vabas maailmas olla nii keeruline, et paljud näevad kurja vaeva, et sellega kohaneda ja leida õnne. Väike osa neist annavad koguni alla ja lähevad tagasi, et elada tolles pimedas kohas, nagu minulgi oli palju kordi kiusatus teha. Kuid minu puhul on tegelikkus selline, et ma ei saa tagasi minna. Ma võin unistada vabadusest Põhja-Koreas, kuid ligi seitsekümmend aastat pärast selle loomist on too riik sama suletud ja julm, nagu ta on alati olnud. Ajaks, mil seal võiks kunagi olla piisavalt turvaline, et võiksin naasta, olen ma tõenäoliselt võõras omaenda maal. Seda raamatut üle lugedes näen, et see on lugu minu ärkamisest, pikast ja raskest täiskasvanuks saamisest. Ma olen hakanud leppima sellega, et Põhja-Korea põgenikuna ma olen maailmas autsaider. Pagendatu. Kui palju ma ka ei üritaks sobituda LõunaKorea ühiskonda, ma ei tunne, et mind hakatakse kunagi täielikult lõunakorealaseks pidama. Mis veelgi olulisem: ka mina ise arvan, et ma ei võta seda identiteeti kunagi täielikult omaks. Ma läksin sinna liiga hilja, 28-aastasena. Lihtne lahendus minu identiteediprobleemile on öelda, et ma olen korealane, kuid sellist rahvust ei ole olemas. Ei ole olemas ühte Koread. Ma tahaksin lasta oma Põhja-Korea identiteedil maha langeda, kustutada selle märgi, mille see on mulle jätnud. Aga ma ei saa. Ma ei tea, miks see nii on, kuid ma kahtlustan, et see tuleneb sellest, et mul oli õnnelik lapsepõlv. Lastena, kui meie teadlikkus laiemast maailmast areneb, on meil vajadus tunda ennast osana millestki suuremast kui perekond, kuuluda rahvuse hulka. Järgmine samm on samastuda inimkonnaga, tunda end globaalse kodanikuna. Kuid minu juures jäi see areng toppama. Ma kasvasin üles, teadmata peaaegu mitte midagi välismaailmast, välja arvatud niipalju, kui režiim seda läbi oma tõlgenduste prisma paista lasi. Ja kui ma lahkusin, avastasin vaid järk-järgult, et minu riik on igal pool mujal kurjuse kehastus. Kuid aastaid tagasi, kui minu identiteet kujunes, ma seda ei teadnud. Ma arvasin, et elu Põhja-Koreas 13
on normaalne. Selle kombed ja juhid muutusid veidraks alles aja möödudes ja distantsi tekkides. Seega ma pean ütlema, et Põhja-Korea on minu riik. Ma armastan seda. Aga ma tahan, et ta saaks heaks. Minu riik on mu perekond ja paljud head inimesed, keda seal tundsin. Nii et kuidas ma saaksin mitte olla patrioot? See on minu lugu. Ma loodan, et see võimaldab heita pilgu maailmale, millest ma põgenesin. Ma loodan, et see julgustab teisi minusuguseid, kes näevad vaeva, et tulla toime oma uue eluga, milleks nende kujutlusvõime neid kunagi ette ei valmistanud. Ma loodan, et maailm võtab neid lõpuks ometi kuulda ja hakkab tegutsema.
Proloog Ärkasin ema nutmise peale. Min-ho, mu väikevend, magas jätkuvalt minu kõrval põrandal. Järgmise asjana mäletan, kuidas isa tormas tuppa ja möirgas: „Ärgake üles!“ Ta sikutas meid kätest tirides püsti ning juhatas või õigemini lükkas meid toast välja. Ema oli isa selja taga ja kiljus. Oli õhtu ja peaaegu pime. Taevas oli selge. Min-ho oli uneuimane. Tänavale jõudes keerasime ringi ja nägime õlist musta suitsu tulvamas välja meie köögiaknast ning tumedaid tuleleeke noolimas maja välisseina. Minu hämmastuseks jooksis isa majja tagasi. Kummaline mühin, seesmine tuuleiil, pühkis meist mööda. Kuulsime mürtsatust. Ühel pool katust varisesid katusekivid sisse ning taevasse kerkis heleoranži krüsanteemiõiega sarnanev tulekera, valgustades tänavat. Üks majapool oli leekides. Teistest akendest paiskus välja paks, süsimust suits. Kus oli mu isa? Ühtäkki olid kõik me naabrid meie ümber. Keegi viskas ämbritäie vett – justkui suudaks see tulelõõma kustutada. Kuulsime ägamist ja puidu praksumist ning seejärel oli terve katus leekides. Ma ei nutnud. Ma isegi ei hinganud. Mu isa ei tulnud majast välja. Küllap see kestis vaid sekundeid, kuid need sekundid tundusid minutitena. Isa ilmus nähtavale, ta jooksis meie poole ja köhis mis hirmus. Ta oli suitsust must ja ta nägu läikis. Kummagi kaenla all hoidis ta kahte lamedat, ristkülikukujulist eset. 15
Ta ei mõelnud meie vara ega säästude peale. Ta oli päästnud kaks portreed. Ma olin kolmteist, piisavalt vana mõistmaks, mis oli kaalul. Hiljem mu ema selgitas, mis oli juhtunud. Sõdurid olid andnud isale altkäemaksuks suure kanistritäie lennukikütust. Kanister asus köögis ehk seal, kus meil oli terasahi, milles põlesid yontan’id – sõõrjad söekoogid, mida kasutatakse kõikjal PõhjaKoreas kütmiseks. Ema valas ettevaatlikult kütust teise anumasse, kui kanister libises tal käest ja kütus pritsis süte peale. Põleng oli plahvatusohtlik. Naabrid küllap mõistatasid, mida mu ema seal küll küpsetab. Tugev kuumalaine kandus leekidest meie poole. Min-ho hakkas nutma. Hoidsin ema käest kinni. Isa asetas portreed väga ettevaatlikult maha, seejärel embas meid kõiki kolme – avalik kiindumuse väljendus, mis oli minu vanemate vahel haruldane. Küllap tundsid naabrid meile kaasa, kui nägid meid üksteisest kõvasti kinni hoidmas ja vaatamas, kuidas meie kodu riismed värelevas kumas kokku varisevad. Mu isa oli omaette vaatepilt – ta nägu oli räpane ja tema uus tsiviilülikond rikutud. Ja minu ema, kes oli oma kodu üle uhke ja nägi alati vaeva, et ilusasti riides käia, vaatas, kuidas tema parimad kausid ja rõivad koos suitsuga taevasse lendavad. Kuid mis mind kõige enam rabas oli see, et kumbki mu vanematest ei paistnud olevat eriti häiritud. Meie kodu oli üksnes madal, kahetoaline maja, mida täitis riigilt saadud mööbel, nagu Põhja-Koreas tavaks. Raske on praegu ette kujutada, kuidas keegi võiks selle järele igatsust tunda. Kuid minu vanemate reaktsioon avaldas mulle sügavat muljet. Me olime kõik neljakesi turvaliselt koos – ja see oli ainus, mis neile korda läks. Just tol korral ma mõistsin, et me võime tulla toime peaaegu kõigeta – ilma oma koduta, isegi ilma oma riigita. Kuid me ei tule iialgi toime ilma teiste inimesteta ja me ei tule iialgi toime ilma perekonnata.
16
Kogu tänav oli näinud mu isa portreesid päästmas, see oli kangelastegu, mille eest kodanikule avaldatakse ametlikult kiitust. Nagu selgus, olid sündmused selleks liiga kaugele arenenud. Me ei teadnud seda, ent isa oli juba hoolsa järelevalve all.