KUNA on alistav sidesõna, see ühendab liitlause osi. Uudishimulikud inimesed armastavad seda. Nad küsivad “miks”.
„KUNA sellest saab kindlasti üks eriline lugu, pead sa esmalt sissejuhatuse kirjutama,” ütleb mulle koer Charlie.
Ma olen kolm tundi tühja paberilehe taga istunud ja üritanud tulutult esimest peatükki alustada.
„Kuidas ma pihta peaksin hakkama?” küsin ma temalt. Ma pole kunagi sissejuhatust kirjutanud.
„Esmalt pead sa lugejatele olustikku tutvustama. Kas sulle seda koolis ei õpetatud? Võibolla oleksid pidanud koertekoolis käima,” irvitab ta.
Ma kirjutan: „Oli nõnda, et ... ... ...”
Ma ei saa edasi. Mu peas keerlevad ainult kolm punkti.
„Ei ole vaja minna Islandile või kes teab kuhu. Parimad lood leiavad aset siinsamas meie lähedal,” õpetab Charlie.
Ma vaatan ringi ja näen ainult ülekasvanud aeda. Charlie jälgib mu pilku.
„Noh, mis teed siis?” muutub ta kärsituks.
Ma närin pliiatsit – mõnikord aitab see mul asjades selgust saada.
Aga jällegi, ei midagi.
„Seisa pea peal!” käsib Charlie ja haugub valjusti.
Kui koer valjusti haugub, siis peab teda kuulama.
Ajan end pea peale seisma. Mingi klõps käib peast läbi.
„Vanaisa Pelegrin,” ütlen raskustega. Pea peal seista ja samal ajal rääkida ei ole lihtne.
„Mis temaga oli?” küsib Charlie rangelt.
„Vanaisa Pelegrin ehitas kord ühe mahajäetud maatüki ümber aia, istutas sinna mõned puud, hoolitses lillepeenarde eest ja pani mõne loomagi põõsastesse elama.”
„Saan aru. Tegevuspaik on Pelegrini aed. Võid nüüd jälle jalgadele tõusta,” ütleb Charlie.
„Mul käib pea veidi ringi,” kurdan ma.
„Nii peabki. See tähendab, et oled sissejuhatusel sabast kinni saanud. Jätka!” julgustab ta mind.
„Kõige rohkem oli seal jäneseid. Peale Nudisabaliste olid veel Kõrvikud, Hüpikud ja Pehmekäpad. Vanaisa ostis naabertalust sokk Periklese, kalkun Fridolini ja tuvi nimega Berta. Mõned loomad tulid ise,” jookseb jutt minust välja.
„Sul läheb suurepäraselt,” kiidab mind Charlie. Mina jätkan rõõmsalt.
„Vanaisa Pelegrin oli väga vana ja tark. Ta teadis, et ei tohi loomariiki sekkuda. Ta käis aias ainult pühapäeviti. Loomadele tõi ta maiustusi ning ajas nendega juttu.”
„No ta oli ju vanaisa. Vanaisad, vanaemad, lapsed, kirjamehed ja kirjanaised kõik oskavad loomade keelt.
Kuidas teisiti saaks meist üldse lugusid teha? Sina oled ju ka kirjanik, kas pole?” küsib Charlie mult kahtleval pilgul.
Ma noogutan ebakindlalt. Jah. Aga esmalt pean selle raamatu valmis kirjutama ja siis näeme.
„Ühel pühapäeval ütles vanaisa Pelegrin loomadele, et aed on nende kuningriik. Sokk kuulutas end kohe kuningaks. Igaks juhuks küsis ta teistelt, kas keegi on vastu.”
Vau, see läheb libedalt, ma jõuan vaevu nii kiiresti kirjutada:
„„See amet peaks mulle kuuluma. Ma olen teadlane ja oskan isegi taevatähtedest asju välja lugeda,” oli Fridolin vastu.
„Ja mina loen seadusi,” lisas Perikles oma sarvedega. „Sa võid saada kuninglikuks tähevaatlejaks,” pakkus ta.
Ja Fridolin nõustus. Perikles, vabandust, kuningas Perikles vehkis veel paar korda sarvedega ja loomad nõustusid kõigega, mida ta välja käis. Tuvi Berta arvas isegi, et on päris suurepärane, et temast sai kuninglik kokk.
„Meid ei huvita see üldse,” nõustusid kõik jänesepered ühehäälselt.
Ja pealegi, kes viitsiks sokuga jännata? Elu Pelegrini aias kulges rahulikult ja ilma eriliste muredeta kuni ...”
„Lõpeta! Lõpeta kohe kirjutamine! Sa pead veel mõnda peategelast mainima, enne kui hakkad juttu edasi veeretama,” nõuab Charlie ja põrnitseb mind.
„Mõnikord tuli Pelegrini aeda veel igasuguseid seiklejaid, metsloomi ning veidraid olendeid.”
„Ei! Kindlasti on veel keegi, kes oli püsielanik ja jälgis lähedalt kõike toimuvat,” käib Charlie mulle peale ja uriseb veidi.
„Jah, sääsed, terve suur parv sääski,” üritan ma huupi.
Charlie pööritab silmi.
„Ja oravad. Ei, nemad tulid aegajalt külla. Nad elavad Paksus Metsas. Nad mängivad Pelegrini aia loomade vastu jalgpalli.”
Charlie ei ütle midagi. Ta näeb üsna solvunud välja.
„Aga mina? Kas sa mind ei panegi loo sisse? Ma tahan ka raamatus olla,” paiskab ta välja.
Kuidas ma võisin tema unustada? Parandan kohe vea.
„Muidugi oli Pelegrini aias ka koer Charlie, peamine ja ainus koerreporter, kes toimetas ajalehte Loomaleht ja veel hulk teisigi asju.
Tal oli väga oluline roll.”
„Juhuu! Kui hästi sa aru oled saanud!” rõõmustab Charlie ja pistab endale pliiatsi kõrva taha. Nõnda näeb ta rohkem reporteri moodi välja. Ta võib kõik uudistekillud kohe kirja panna.
„Aga kas ma võin nüüd loo juurde asuda?” küsin ma lihtsalt igaks juhuks.
„Ei, sul on veel pealkirja vaja. Hei, kui sa asjast juba nii hästi aru oled saanud, siis kas see ei võiks olla midagi seoses langevate tähtedega?” pakub Charlie välja.
„Pole aimugi,” tunnistan ohates.
„Mis siis, kui paneksid sellele pealkirjaks „Langevate tähtede suvi”? Sedamoodi oleks sul juba sündmuste aeg pealkirjas. Reporterid teavad, kuidas asju öelda,” on Charlie veendunud.
„See on tõesti vaimustav!” hüüatan ma.
KUNA Charliel rohkem vastuväiteid pole, saan hakata esimest peatükki kirjutama.
SIIS on sidesõna, mis sobib ajasuhete näitamiseks. Sidesõnad on nagu sõlmed kahe lause vahel.
SIIS kui taevast langevaid tähti sajab, muutub öö täiesti pööraseks. Valgus seikleb rõõmsalt ringi. Pelegrini aias oli Nudisabade pere maja läikiva looriga kaetud. Jänes Jora jõllitas võlutult taevast ja silitas oma suurt kõhtu.
„Ma suudan vaevu liigutada. Keegi teine peab minema tähevaatleja Fridolini kutsuma. Täna ennustab ta meie uue pereliikme tulevikku,” ütles Jora.
„No mis siis,” torises jänesetüdruk Säde.
Tal oli paha tuju. Kõik keerles jänesetite ümber. Ema Jora kudus justkui kinnisideena tekke ja isa Korel muretses lakkamatult.
Isegi porgandeid ei suutnud ta üles võtta. Mis temast veel siis saab, kui väikseke kõhust välja ronib, mõtles Säde õudusega.
„Mina ei saa kuhugi minna. Mu kõht valutab, sest ma sõin liiga palju metsmaasikaid,” tõdes isa Korel.
Ema Jora ohkas. Ta oli kalkun Fridolinile juba nädal aega varem andnud jäneselõngast tehtud jänesekindad, et too ülesandega kindlasti tegeleks. Raudselt unustas.
„Säde, sina lähed,” otsustas ema.
Säde oli pahviks löödud. Jäneselapsed ei peaks pimedas kuhugi minema. Kummitus Mustu võib neid hirmutada. Kas ema oli hulluks läinud?
„Ära karda. Langevate tähtede tõttu on väljas valge nagu päeval. Sa oled küllalt suur,” jätkas ema tungivalt.
Ei mingil juhul! tahtis Säde hüüda, ent mõtles ümber. Emal on alati õigus, eriti kui tal laps kõhus on.
Ja ta läks. Talle isegi täitsa meeldis see. Ta oli järsku suureks saanud.
„Böö!” hüüdis keegi, nii et Säde hüppas ja kukkus pikali.
„Ära söö mind ära, Mustu, palun,” anus ta ja surus silmad kinni.
„Rumaluke, see olen ju mina, Barbarus!” hüüdis teine jänes ning puhkes naerma.
Kõik Pelegrini aia elanikud teadsid, et Barbarus oli paras pätt. Ta elas Paksu Metsa serval ja hiilis mõnikord aeda, et sealt midagi näpata. Kuningas, sokk Perikles oli üritanud teda palju kordi vangi panna, ent keegi ei saanud Barbarust kätte.
Aga hirmutada väikest jänest, kes oli just suureks saanud, oli ikka väga õel.
„Miks sa nii teed? Kaabakas!” pahandas Säde ja näitas Barbarusele keelt.
Siis tormas ta edasi. Ta tegi veel kolm hüpet ja oligi Fridolini juures kohal.
„Ruttu, vaata teleskoopi!” ütles Fridolin talle tervituse asemel.
„Eiii! Langev täht võib mulle nina pihta kukkuda!” puikles väike jänes ja kattis oma silmad.
„Jama jutt! Läbi teleskoobi vaatamine näitab lihtsalt langevaid tähti lähemalt, tegelikult on nad ikka vägaväga kaugel,” veenis tähevaatleja.
„Aga kas ma nende langevate tähtede järgi saan tõesti öelda, millal väikseke ilmale tuleb?” küsis temalt Säde.
„Kolmsada kakskümmend. Täht HM10. Suure Vankri tähtkuju,” pomises Fridolin.
Ta ei teadnud tuleviku ennustamisest mitte midagi.
„Kunagi saab see jäneselaps väga kuulsaks ning hakkab Pelegrini aeda valitsema,” alustas Fridolin keerutamist.
„Mina olen jäneselaps ja mul pole mingit kavatsust midagi valitseda!” vaidles Säde vastu.
„Kes sinust räägib? Ma räägin temast, kes on veel sündimata,” vastas Fridolin.
Siis kõlas mürts ja kõmakas ja kõmakas ja mürts ja midagi suurt kukkus tähevaatleja ette maha.
„Langev täht kukkus taevast alla!” hüüdis Fridolin ja minestas.
„Aga see ei helenda üldse. Ja see pole kivi!” protestis Säde.
SIIS, kui jänesepojad millegi vastu protestivad, on neil tavaliselt õigus.
JA võib panna ka lause algusesse ja siis näitab see ootamatust.
JA see suur asi nägi välja nagu kass ja kräunus metsikult. Säde hakkas valjusti oma parema tagajalaga vastu maad trampima.
„Palun lõpeta,” palus kass.
„See on see, mida jänesed teevad, kui neil hirm on.” Sädemel oli tõesti tohutu hirm.
„Aga mis siis, kui oleksid selle asemel uudishimulik?” pakkus kass välja.
Uudishimu oli Sädeme suur sõber.
„Kas sa oled ikka härra Kass, kuigi sa taevast kukkusid?” küsis ta ning lõpetas trampimise.