EET TUULE
sundsuviTaja
Toimetanud Kaili Nurk Sarja kujundanud Angelika Schneider Trükitud AS Pakett trükikojas ISBN 978-9949-27-930-2 © Eet Tuule ja Tänapäev, 2016 www.tnp.ee
Kui Tanelil parajasti kiire ei olnud, läks ta koolist bussipeatusse väikese kaarega – vaikne põiktänav oli talle meeldima hakanud. Kahjuks pidasid ka mõned kahtlased tegelased tollest vähekäidavast teejupist lugu. Nii juhtus Tanel aprilli keskel sinna just siis, kui vana mahajäetud maja trepikojas toimus parajasti tõsine lööming. Üks tugeva kehaehitusega paarikümnene kutt kargas lobudikust välja ning kiirustas Taneli juurde. „Kuule, semu, sa käid ilmselt selles koolis?” küsis ta koolimaja poole viibates. Poiss noogutas pelglikult. „Ega sa juhuslikult Kristo Kivistikku ei tunne?” „Ta käib minu klassis,” vastas Tanel kergelt üllatudes. „Siis on kõik OK!” rõõmustas tundmatu, kahmas põuetaskust arvuti mälupulga ning ulatas selle Tanelile. „Säh, võta hoiule. Täna on reede, esmaspäeval annad selle Kristo kätte.” Nooruk pühkis ninarätikuga oma verist nosplit ja jätkas: „Pea meeles, mitte kellelegi mitte üks piuks. Kui midagi nihu peaks minema, siis hoia oma nahk – otsin kasvõi maa alt üles! Aga nüüd lase kähku jalga, enne kui sind siin nähakse!” Seda polnud vaja kaks korda mainida. Poiss pühkis kui tuulispask paigalt. Käänaku juures vaatas Tanel tagasi ning
5
nägi, kuidas maja välisuks paiskus valla ning kaklus kandus tänavale. Tema äsjane vestluskaaslane sattus nähtavasti täbarasse seisu – ründajad piirasid mehe igatahes tiheda ringina sisse. Poiss surus jupi sügavamalt jope tasku ning kiirustas löömavendadest eemale. Kodus kavatses ta järele uurida, mida see infosalvesti sisaldab. Aga isa oli paariks päevaks Soomest koju tulnud ning teda ootasid ka mitmed teised toimetused. Tanel torkas jublaka jope tasku tagasi ning uudishimu jäigi rahuldamata. Tanelile meenus too pulk alles pühapäeva õhtul pärast seda, kui ta papsi laevale saatmast naasis. Poiss läks hetkeks isegi ähmi täis, sest ema oli talveriideid seinakappi paigutades taskute sisu elutuppa näitusena lauale paigutanud, kuid mälupulk oli kadunud! Kergenduseks leidis ta vidina laual laiutavate soomekeelsete ajakirjade alt üles, pani karpi ja torkas kotti. Korraks tärkas tal küll mõte see oma arvutiga ühendada, aga kell oli palju ja mis sest võõrast kahtlasest värgist ikka vahtida. Mida vähem ta teab, seda parem! Järgmisel hommikul oli Taneli buss tublisti hilinenud ja poiss sisenes klassi tsipa enne koolikella. Esimene asi, mida ta kohe märkas, oli Kristo pinevil nägu. Tanel noogutas kutile ning too rahunes silmanähtavalt. Esimese vahetunni ajal andis Tanel tolle asjanduse Kristole üle. „Ega sa ei uurinud, mida see sisaldab?” päris Kristo. „Muidugi mitte! Polnud aegagi – paps tuli Soomest koju ning mul oli muudki teha.” „Teistele sellest kismast ei rääkinud?”
6
„Ei. Asi, millega hoobelda,” vihastas Tanel. „Tegin täpselt nii, nagu mulle öeldi. Keegi võiks hoopis tänulik olla!” „Ilma tasuta sa ei jää,” teatas kolge suureliselt ning kiirustas koridori. Paari päeva pärast astus Kristo pärast tunde Taneli juurde, võttis sisse ähvardava seisangu ning käratas: „Ütle ausalt, mis asja sa mulle üleeile andsid?” Tanel kohkus ära, aga tema südametunnistus oli puhas. „Täpselt tolle mälupulga, mis minu kätte hoiule usaldati,” vastas ta seepärast julgelt, klassi hirmuvalitsejale otse silma vaadates. „Ausõna?” „Ausõna!” „Ma isegi usun sind,” pomises too omaette. „Hüva, seda asja uuritakse,” ning pöördus minekule. Nädal pärast kaklusele trehvamist sattus Tanel ise sealsamas aga üpris ebameeldivasse olukorda. Ta silmas plärudega noorukeid küll juba eemalt, aga tagasi pöörduda ei kõlvanud ning Tanel lisas vapralt sammu. Et üks neljast tossutajast oli Kristo, see Tanelit ei üllatanud – alles sügisel nende kooli tulnud poisivolask oli praeguseks üpris kurikuulsa maine ära teeninud. „Tule tee ka üks kõhv!” hõikas Kristo. „Jäta kutt rahule,” keelas üks võõrastest. „Mis pagana kutt,” kõõksus Kristo kuidagi imelikult. „See on ju Tanel, tead küll – postipoiss minu klassist.” „Oot-oot, ta ongi ju sama nägu, kelle ma kulleriks valisin,” tundis karmi olekuga tüüp Taneli viimaks ära.
7
„Mis vend ta tegelikult on?” päris keegi kolmas. „Paras omaette nohik teine,” irvitas klassivend ja Tanel taipas – Kristo oli sügavas uimas ning samas tundis ta ka mingit imalat lõhna. Kas tõesti kanep? „Mis sa seal nuusutad!” käratas äkitselt turd kutt. „Kui julged, proovi kah seda täismeeste marki. Kui ei, lase jalga! Aga pea meeles, et mul on sinuga varsti üks kana kitkuda. Arva ära, kes keda kitkub!” Taneli tuttava viimast repliiki saatis räme naer. „Kuulsid?” hüüdis Kristo. „Kui sa meie nägemisest kellelegi piiksatad, saad minu käest kere peale!” Solvunud ja enda jõuetuse peale vihane Tanel lisas tahtmatult sammu. Siis ongi kõlakatel, et Kristo kanepit kisub, tõsi taga, mõtles ta. Ja koolis pidavat sellest veel kangemat kraami ringi liikuma! Olles rahumeelne ning ausalt öeldes isegi arglik poiss, hoidus Tanel pärast ebameeldivat taaskohtumist Jõhkardiga tollest põiktänavast eemale. Ühel ilusal päeval sai Tanelil oma pelglikkusest siiski villand ning ta keeras trotslikult põiktänavasse. Esialgu oli ta oma otsusega väga rahul, ent vaid seni, kui ta vahepeal lehte läinud puude varjus meestepunti märkas. Nagu ketikoerad, jälle sama koha peal valves, kirus poiss omaette. Seekord oli neid kolm ning üks neist tundus liigagi tuttavana ... „Ohoo!” hõiskas Taneli hiljutine ähvardaja lõbusalt. „Meie veidrik ongi platsis! Sind ma siin just passingi.” Jõujuurikat ootas mõnus meelelahutus ja ta tüüris otse Taneli
8
poole. „Kohe värskendame su mälu! Või oskad praegu ise selgitada, kuhu sinu kätte usaldatud asjake kadus?” „Sa ei tohi mulle kallale tulla,” söandas Tanel enda eest seista. „Mälupulga andsin ma ilma vaatamata edasi. Küsi parem Kristo käest, mis tema sellega ette võttis.” Tanel märkas, et viimane lause pani Jõhkardi mõtlema – ilmselt kantpea Kristot ei usaldanud, ent astus ikkagi lähemale. „Esmalt raputan ajaviiteks sind,” ähvardas ta. „Sul pole õigust siin tänaval niimoodi laiata!” „Näed, kus õigus istub,” muheles jõmmkärakas rusikat näidates. Seda saatis kaaslaste vali naerurõkatus. Tanel oleks soovinud kogu hingest siit põgeneda. Ja jalamaid! Aga ta teadis, et nende käest ta pakku ei pääse. Parem siis juba püstipäi keretäis vastu võtta! Huvitav, miks see pätt teda ikka veel ei ründa? Samas Tanel taipas: too mängis temaga nagu kass hiirega ... Peatset ohvrit kammitses õõv ning Taneli laup kattus külma higiga. Tülinorijal oli lihtne mõista, et tema ees värisev vennike kartis hirmsasti füüsilist valu ning seepärast Jõhkard teise ahistamisest mõnu tundiski. Sedapuhku päästis nõrgema mõnitamisega venitamine Taneli naha. „Kuule, mees, pea kinni!” kuulis hädasolija tuttavat häält. Ringo! rõõmustas Tanel. Aga vastaseid on ikkagi kolm ja kõik on kindlasti kogenud kaklejad. Sellal, kui Tanel sedasi aru pidas, arenesid sündmused omasoodu. „Kas tahad ka kitli peale saada?” läks huligaan marru. „Mul ongi selle könniga liiga igav,” tormas ta Ringole vastu.
9
Ülejäänud kaagid asusid ka liikvele, ilmse kavatsusega vajaduse korral kaklusse sekkuda. Tanel vaatas pärani silmi toimuvat pealt, kõheldes, et peaks nagu klassivennale appi minema, kuid siis juhtus midagi enneolematut. „Säh sulle!” karjus võõras ja äigas esimesena, aga tugev löök jäi poolel teel miskipärast toppama, siis sooritas Ringo imelise võtte ja hetk hiljem väänles pätt maas. Seejärel ründasid tema kambajõmmid, üheaegselt ja välkkiirelt. Ent taas oli Ringo kärmem ja juba teine kallaletungija vajus kui niidetult asfaldile. Viimane lõi kõhklema ja tegi siis putket. Võitja jooksjat jälitama ei asunud. Pealegi tuli tal maast tõusvat pealikut veel ühe tugeva matsuga kostitada. Seejärel oli kähmlus lõplikult läbi. „No oota sa!” vibutas pääsenu eemalt rusikat, aga võitja ei teinud temast väljagi, vaid pöördus Taneli poole: „Laseme jalga! Pärast räägid, eks,” pöördus ta minekule. Tanel sai viimaks tardumusest vabaks ja kiirustas Ringole järele. Tal oli tükk tegemist, et eesminejal kannul püsida. Viimaks too peatus ja hingeldav Tanel sai oma päästjat tänada: „Aitäh, et mind välja aitasid! Ta oleks mind kindla peale korralikult läbi klobinud.” „Pole tänu väärt, oled ju klassivend ja üldse normaalne semu.” „Sa oled küll kõva sportlane, aga kus sa ikka nii kihvtilt kaklema õppisid?” „Olen tsipa idamaade võitluskunstidega tegelenud,” vastas Ringo, miskipärast oma pügatud kukalt kratsides.
10