SISUKORD SISSEJUHATUS
7
1. ESIMESED KOHTUMISED
27
2. TEEKOND M ISTMISELE
37
3. T END NR 1: KIRGAS SURM
61
4. T END NR 2: KEHAST VÄLJAS
77
5. T END NR 3: PIMEDANA NÄGEMINE
91
6. T END NR 4: V IMATULT TEADVUSEL
101
7. T END NR 5: TÄIELIK TAASESITUS
115
8. T END NR 6: PEREKONNA TAASÜHINEMINE
129
9. T END NR 7: VÄIKESTE LASTE LOOD
143
10. T END NR 8: ÜLEMAAILMSED KOKKULANGEVUSED 11. T END NR 9: MUUTUNUD ELUD
157
179
KOKKUV TE
205
MÄRKUSED
209
SISSEJUHATUS Natuke kaugemale meeltega tajutavast Arvan end m nikord nägevat. See elu on kui kaks suletud laegast, Kummaski teise v ti. Pie Hein
See oli 1984. aastal, kui komistasin meditsiiniajakirja lehitsedes esimest korda sõnapaarile surmalähedane kogemus (SLK). Paar aastat hiljem jutustas sõbra naine mulle oma surmalähedasest kogemusest, mille ta sai, kui allergiline reaktsioon üldtuimastusele teda surmaohtu pani. Üle kümne aasta hiljem, 1998. aastal, asutasin ma Surmalähedaste Kogemuste Uurimise Sihtasutuse (Near Death Experience Research Foundation, NDERF) ja seda toetava veebilehe NDERF.org. Veebilehe üheks eesmärgiks on koguda võimalikult palju surmalähedaste kogemuste kirjeldusi, kasutades küsimustikku, mis aitab liigitada ja uurida nende kogemuste erinevaid elemente. Selle küsimustiku abil on võimalik uurida nii SLK üksikuid tahke kui ka kogemust
tervikuna. Ma uskusin, et mu ettevõtmine kujuneb edukaks, kuid selgus, et ma olin pööraselt edukas. Esimesel kümnel aastal kulutas üle 1300 inimese, kellel oli seljataga surmalähedane kogemus, hulga tunde väärtuslikku aega, et vastata NDERF-i üksikasjaliku ankeedi enam kui sajale küsimusele. Need inimesed olid eri rahvustest, eri usku ja erineva nahavärviga ning pärit sõna otseses mõttes igast maailma nurgast. Tõsiasi, et nii paljud inimesed on olnud valmis jagama oma SLK-d teistega, näitab, kui tugevat mõju need kogemused inimese elule avaldavad. Küsimustikule vastajad on iseloomustanud oma kogemust erinevalt, nimetades seda kirjeldamatuks, sõnulseletamatuks, unustamatuks, kujuteldamatult kauniks jne. Üle 95 protsendi vastanuist on leidnud, et tema SLK oli “täiesti reaalne”, kuna ülejäänud on arvanud, et see oli “vist reaalne”. Mitte keegi vastanuist pole öelnud, et see “kindlasti ei olnud reaalne”. Mõned on väitnud, et see polnud üksnes täiesti reaalne, vaid ka parim sündmus nende elus. Üks vastanu, kes sattus surmasuhu enesetapukatse järel, kirjutas: Ma olin endaga rahujalal. Miski ei teinud valu. Ma nägin lihtsalt oma elu ja iseennast selle Armastava Olendi vahendusel. Ei minus ega selle olendi suhtumises kõigisse minu tegudesse, ka enesetappu, polnud midagi negatiivset. Seda [minu tegu] oli muutnud Armastuse Tõe jõud, millega seda vaadeldi. See Armastav Heldus, täielik heakskiit, jäägitu armastus ja tõde muutis mind rõõmsaks. Ma nägin sama armastust ka endas, seda ei kiiranud ainult too olend, vaid see oli ka minus kui osa minust. Ma olin täis armastust ja rahu. Ma tundsin sellest tõest rõõmu. Mul pole selle kohta õigeid sõnu. Ma olen lugenud palju sarnaseid kirjeldusi. Mõelda vaid – kogemus, mis algab eluohtliku olukorra puhtast õudusest, kujuneb imeliseks ja salapäraseks! Mina olen teadlane ja seepärast uurin NDERF-i kogutud andmeid teaduslike meetoditega. Me oleme NDERF-is uurinud enam kui tuhande inimese SLK kõiki elemente, kontrollides nende kirjelduste kokkulangevust. Loetu põhjal järeldusi tehes oleme järginud esmast teaduslikku põhimõtet: see, mis on tegelik, on pidevalt nähtav paljude erinevate vaatluste kestel. NDERF-i uurimuse tulemused näitavad selgesti SLK juhtumikirjelduste märkimisväärset kokkulangevust. Uuring viitab, et see, mida inimesed on surmalähedase kogemuse ajal Jumala, armastuse, surmajärgse elu, elueesmärgi, maiste kannatuste, andestamise jms kohta teada saanud, on jahmatavalt sarnane, olenemata kultuuriruumist, rahvusest ja usutunnistusest. Veel enam, need avastused pole inimese varasemate uskumuste, religioossete õpetuste või muude maise tarkuse allikate taustal tavaliselt sugugi ootuspärased. See on väga hea uudis maailmas, mida varjutavad hingepiinad. Nii võimas ühine kogemus võib avaldada suurt mõju paljudele isiklikele ja sotsiaalsetele probleemidele, millega inimkond silmitsi seisab: alkoholi- ja narkosõltuvus, depressioon, ärevus, tänavavägivald, usulised vastuolud, rassism jne. Kuna SLK on osaks saanud inimestele kogu maailmast, siis on see meid kõiki ühendavaks vaimseks sidemeks – ühine kogemus, mis meenutab meile meie ühist vaimset olemust. Kui me ei suuda enamat, siis kogub NDERF vähemalt infot, mis aitab seda vaimset sidet mõista. NDERF-i uurimus on erakordselt väärtuslik ka selle poolest, et toob meid lähemale arusaamisele, mis juhtub, kui me sureme. Ma lakkasin tükk aega tagasi uskumast, et surm on meie eksistentsi lõpp. Selleni jõudmine võttis palju aega. Ma sündisin teadlaste perekonnas. Minu isa juhtis Iowa ülikooli farmakoloogia osakonda ja on olnud Nobeli preemia kandidaat. Tänu talle ja teistele pere liikmetele olen õppinud teadust sügavalt austama. Uurinud teaduslike meetoditega NDERF-i kogutud enam kui 1300 juhtumikirjeldust, usun, et kõik üheksa selles raamatus esitatud tõendit viivad sama tõdemuseni: pärast surma on elu. Erinevad omavahel haakuvad tõendid – näiteks need üheksa, mida tutvustab see raamat – moodustavad märksa veenvama tõestusmaterjali kui ainult üks tõend. Oletame näiteks, et meil on ainult kaks tõendit, mis räägivad SLK kasuks. Me ei saa olla nende kahe tõendi põhjal 100 protsenti kindlad, et surmajärgne elu on olemas, kuigi kumbki tõend eraldi võib olla 90 protsenti veenev. Need kaks argumenti üheskoos annavad
matemaatiliselt 99-protsendilise kinnituse, et pärast surma on elu.1 Näinud, kui komplitseeritud on üksnes kahe tõendi matemaatiline analüüs, mõtle, kui peadpööritava tulemuse võib anda kõigi üheksa SLK tõendi matemaatiline analüüsimine. Õnneks pole see vajalik. NDERF-i veebilehel teeb spetsiaalne programm need arvutused automaatselt. Sellel veebilehel saad nagu nõiaväel välja arvutada, kui tugev on sinu usk, et üheksa esitatud tõendit kinnitavad surmajärgse elu olemasolu. Samuti võid näha, millise tulemuse on saanud kõik teised, kes on küsimustikule vastanud. See küsimustik, samuti kõik muud käesolevat raamatut täiendavad lisamaterjalid on kättesaadavad NDERF-i veebilehe leheküljel, mis käsitleb surmajärgse elu tõendeid (http:/www.NDERF.org/afterlife). Küsimustik on seotud ideedega, mida selles raamatus tutvustatakse, seepärast soovitan sul enne ankeedi täitmist raamat lõpuni lugeda. MIS TOIMUB SURMAL HEDASE KOGEMUSE AJAL Enne jätkamist pean andma täpse selgituse, mida surmalähedane kogemus endast kujutab. Surmalähedane kogemus (SLK) on sündmus, mis leiab aset, kui inimene on suremas või kliiniliselt surnud. Inimesi, kellel on olnud SLK, on nimetatud surmalähedast kogemust kogenuteks (SLKk). Pärast seda, kui dr Raymond Moody 1975. aastal ilmunud raamatus “Elu pärast elu” (Life After Life) esimesena surmalähedasi kogemusi meditsiiniliselt vaatles ja kirjeldas, on paljud arstid ja muude erialade teadlased seda nähtust sügavuti uurinud.2 Mina tutvustan siin üht mitte eriti laialt omaks võetud surmalähedase kogemuse definitsiooni. NDERF-i uurimus lähenes probleemile otse, defineerides surmajärgse kogemuse mõlemad komponendid, nii surma läheduse kui ka kogemuse. Minu arvates on inimesed “surma lähedal”, kui nad on füüsiliselt sedavõrd suures ohus, et surevad, kui nende seisund ei parane. SLKk-d, kelle juhtumeid me uurisime, olid harilikult teadvusetud ja sageli ilmselt kliiniliselt surnud, nende süda ja hingamine olid seiskunud. “Kogemus” leidis aset ajal, kui nad olid surma lähedal. Lisaks pidi kogemus olema selge, segaste mälestuskildude kirjeldused tuli kõrvale jätta. Me esitame selles raamatus NDERF-i uurimuse tulemusi. Kui pole öeldud teisiti, on tegemist tulemustega, milleni jõudsime, analüüsides NDERF-i värskeimas uurimuses osalenud 613 järjestikuse SLKk vastuseid.3 Selles uurimuses kasutasime SLK-mõõdiku küsimusi.4 SLK-mõõdik esitab kuusteist küsimust kogemuse sisu kohta ja on kõige usaldusväärsem uurimismeetod eristamaks, mis on surmalähedane kogemus, mis mitte. Need 613 SLKk-d, kelle vaatlusandmeid me tutvustame, kogusid SLK-mõõdiku järgi seitse punkti või enam, mis kinnitas, et nende kogemus oli tõepoolest SLK. Esimene NDERF-i uurimus analüüsis 413 SLKk vastuseid. SLK-mõõdiku küsimusi esimeses NDERF-i uurimuses ei kasutatud. Ükski surmalähedane kogemus pole teistega samane, ometi oli pärast hulga surmalähedaste kogemuste analüüsimist selgesti näha ikka ja jälle esinevate elementide muster. Tavaliselt esinevad need elemendid samas järjekorras. Uurijad on jõudnud arusaamisele, et SLK võib sisaldada mõnda järgmistest elementidest või neid5 kõiki:6 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9.
kehaväline kogemus (KVK): teadvuse eraldumine füüsilisest kehast teravnenud tajud tugevad ja enamasti positiivsed tunded sisenemine tunnelisse või selle läbimine kohtumine müstilise või särava valgusega kohtumine teiste isikutega, kas müstiliste olendite või surnud sugulaste või sõpradega tunne, et aeg ja ruum teisenevad elu ülevaade sattumine ebamaistesse (taevastesse) paikadesse
10. millegi erilise teadasaamine või õppimine 11. piiri või barjäärini jõudmine 12. naasmine kehasse, kas vabatahtlikult või tahtmatult Allpool on esitatud kõigi elementide kirjeldused, mis toetuvad enam kui kümme aastat kestnud uurimistöö vältel kogunenud juhtumikirjeldustele, samuti iga elemendi protsentuaalne esinemissagedus vaatlusgruppi kuulunud SLKk-de hulgas. 1. Kehav line kogemus (KVK) Ma tundsin, kuidas mu vaim sõna otseses mõttes kehast lahkus. Ma nägin ja kuulsin oma abikaasa ja arstide vahelist vestlust, mis toimus teises ruumis 12 meetrit eemal. Minu abikaasa kinnitas hiljem hämmastunult, et see vestlus leidis tõepoolest aset. SLKk jälgis kehavälises olekus viibides, kuidas arstid, kes olid teda kaotamas, tegutsesid: Miks te olite operatsioonisaalis nii ärritunud, karjusite ja vandusite? Kas te ei teadnud, et ma kuulen iga sõna, mis te ütlete? Arst vastas SLKk-le: Sul on õigus. Ma olin seal operatsioonisaalis nii pettunud, väsinud ja vihane, et hakkasin lihtsalt karjuma, kui sind kaotama pidime. See oli karje või röögatus. Sa olid suremas ja ma ei saanud midagi teha, et sind aidata. Edaspidi tuleb mul jälgida, mida teadvusetu patsiendi kuuldes ütlen, kas pole? Kehaväline kogemus on sageli esimeseks SLK elemendiks. NDERF küsis 613 SLKk-lt: “Kas sa kogesid teadvuse eraldumist kehast?” 75,4 protsenti vastas: “Jah.” 2. Teravnenud tajud Seda pole võimalik seletada, sest seal ei ole sellist tunnet nagu siin maa peal. See oli kristallselge. See oli nagu viimaks koju jõudmine. Kokkukuuluvus, tähendusrikkus, terviklikkus. See lihtsalt näis palju tõelisem kui miski muu, mida olen oma elus kogenud. NDERF küsis: “Kui kõrge oli sinu teadlikkuse ja tähelepanu tase selle kogemuse ajal, võrreldes igapäevase teadlikkuse ja tähelepanuga?” 74,4 protsenti vaatlusalustest SLKk-dest vastas, et “teadlikum ja erksam kui tavaliselt”. 3. Tugevad ja enamasti positiivsed tunded Midagi pole nii raske selgitada ... Sõnad ei suuda neid tundeid ligilähedaseltki kirjeldada, aga ma proovin: täielik tingimusteta kõikehõlmav armastus, rahu, soojus, turvalisus, kokkukuuluvus, mõistmine, jäägitu kodusolekutunne ja rõõm. Ma tundsin üksnes armastust, rõõmu, õnne ja kõiki neid imelisi tundeid, mida sa võid korraga tunda. Jäägitu rahu, täielik tüünus. Ma ei tundnud vähimatki hirmu ega ärevust.
Kui me jõudsime sellesse valgusse, oli kõik üksnes armastus ja õnn. Seal polnud midagi muud. Ja see oli väga intensiivne. Väga intensiivne ja lõputu. [Ma tundsin] ääretut armastust, rahu ja ilu, mida ei suuda sõnadesse panna. NDERF küsis: “Kas sa tundsid rahu- või mõnutunnet?” Sellele küsimusele vastas 76,2 protsenti, et “uskumatut rahu või mõnu”. NDERF-i uuring esitas veel teise küsimuse ühe konkreetse tunde kohta SLK ajal: “Kas sa tundsid rõõmu?” 52,5 protsenti SLKk-dest valis vastuse “uskumatut rõõmu”. Vähesed surmalähedased kogemused olid SLKk-dele hirmutavad. Seda teemat kajastab detailselt NDERF-i veebileht.7 4. Tunnelisse sisenemine või selle läbimine Järgmisena teadvustasin endale, et olen sukeldunud ja mähitud sooja lainetavasse heljuvasse liikumisse mingi tunneli alguses. Selle tunneli küljed olid pehmed nagu padi ja hästi valgustatud, tunneli mõõtmed kahanesid ja valgus tugevnes, kui lähenesin mingile kirkale valgusele. Me liikusime tunnelis väga kiiresti. See tunnel oli igat värvi: sinine, kollane, valge, roheline ja punane. NDERF küsis: “Kas sa läbisid tunneli või koridori?” 33,8 protsenti SLKk-dest vastas: “Jah.” 5. Kohtumine m stilise või särava valgusega Särav valge valgus tunneli lõpus; kui need tiivad mind endasse mähkisid, muutusin osaks sellest valgusest. Kaunis valgus tõmbas mind enda poole; see valgus tekitab minus siiamaani aukartust ja paneb otsekohe pisarad voolama. Alguses oli valgus sinine. Siis muutus see valgeks. See oli sillerdav valge; see lausa hõõgus, kuid ei säranud. See oli ere, hõõguvalt ere – puhas kirkus. Puhas, kuid mitte selle sõna tavatähenduses. Puhas mingil seninägematul ja kirjeldamatul moel. Tundus, nagu oleksime seinast läbi läinud, otse minu valguskookonisse. Seal olid üks suur majesteetlik keskne valgus ja isiklikud, kuid omavahel ühendatud valgusekookonid, mis olid täpselt samasugused nagu keskne valgus, ainult väiksemad. Praegu mõtlen, et need valgusekookonid, samasugused nagu minu oma, olid teised hinged, mis olid ühendatud keskse valguse, Jumalaga. Valgust kirjeldatakse tihti säravana “nagu miljon päikest”, kuid sellesse vaatamine ei tee SLKk-le peaaegu kunagi haiget. SLKk-d võivad väga muljet-avaldavalt kirjeldada tugevat tõmmet valguse poole ning empaatilist soovi ühineda ja sulanduda sellega. NDERF küsis: “Kas sa nägid valgust?” 64,6 protsenti vastas: “Jah.” 6. Kohtumine teiste olenditega, kas m stiliste olendite või surnud sugulaste või sõpradega Ma olin ümbritsetud teistest olenditest või inimestest, keda tajusin justkui ära tundes. Need olendid olid nagu perekond, vanad sõbrad, kes olid olnud minuga koos terve igaviku. Kõige parem on neid
kirjeldada oma vaimse või hingeperekonnana. Nende olenditega kohtumine oli nagu taasühinemine kõige tähtsamate inimestega oma elus pärast pikka lahusolekut. See oli meie kõigi vaheline armastuse- ja rõõmupurse üksteise jällenägemisel. Minu isa oli kohe minu kõrval paremat kätt, kuid ma ei suutnud teda näha. Mu õde oli väga lähedal, ma tajusin teda endast vasakul. Ma tundsin, et ka ülejäänud perekonnaliikmed olid lähedal, kuid ma ei näinud neid. Minu õde ja ülejäänud perekond näisid olevat rohkem vasakul. Ainuke inimene peale isa ja õe, keda tundsin, oli vanaema. Seal oli veel teisi, kuid ma ei oska öelda, kes nad olid. Ma kuulsin oma ema ja tütre hääli. Kuigi mu tütar oli sel ajal ainult umbes kaheaastane, kuulus tema hääl justkui täiskasvanule, ometi teadsin, et see on tema hääl. Nad hüüdsid minu nime ja mu keha liikus väga kiiresti nagu õhuvoolus. Justkui tuul oleks mind kiiresti edasi kandnud; ma nägin vilksamisi säravat valgust ja randa, siis nägin oma ema ja tütart rannal seismas; minu tütar oli täiskasvanu. NDERF küsis: “Kas sa nägid või kohtasid veel mõnda olendit?” 57,3 protsenti vastas: “Jah.” Enamik surnuid, kellega SLKk-d kohtusid, olid sugulased, mitte sõbrad ega armastatud. Mõned SLKk-d nägid olendeid, kes tundusid tuttavad, kuid nad ei mäletanud, et oleksid neid varem kohanud. Hilisemas elus tundis mõni SLKk surnud sugulase fotolt ära olendi, keda oli SLK ajal kohanud. See sugulane võis surnud olla aastaid või aastakümneid enne SLKk sündi. 7. Tunne, et aeg ja ruum teisenevad Kui ma esimest korda kehast lahkusin, oli mul sukeldumiskell käe peal. Ma tegin paar täiesti ebateaduslikku läbitava vahemaa mõõtmist, jälgides ümbrust ja mõõtes seda kella sekundiosutiga. Täiesti ebateaduslik. Kuid minu järeldus oli ja on: ma mõõtsin teisenenud aega. Pind ei liikunud üldse lineaarselt, vahemaad olid täiesti ebaühtlased. Vahekaugused teisenesid pidevalt, natuke aega püsisid ühtlased, siis muutusid silmapilkselt pikemaks või lühemaks kui eelnev distants. Kuid mu kell tiksus kogu aeg ühtlaselt. Mulle näis, et ma olin teises ajatsoonis, kus mu maine kell oli kasutu, võimetu mõõtma kaugusi ja näitama aega. Samuti võin eksimatult öelda, et see kõik kestis tunni või kauem. Mulle tundus, et mu SLK kestis väga pikka aega. Aga kui ma küsisin oma sukeldumiskaaslastelt, kui kaua olin teadvusetu olnud, siis arvasid nad, et umbes viis kuni kümme minutit. See kinnitab veelgi, et mu sukeldumiskell ei suutnud SLK kestust mõõta. Tundus, justkui oleksin kogenud väga palju maises mõtte väga lühikese ajaga. Mu hing ei teadnud seal, kuhu rändas, midagi maisest aja kulust. Maine aeg ja ruum lakkasid täielikult olemast. Samal ajal oli sealpoolne aegruum täiesti elav, ehe ja reaalne. Jah, kui ma olin õhus, siis ma ... ei tajunud aega nii nagu maa peal. Teiste sõnadega, mitte mingit aja jätkuvuse tunnet... minevik, olevik, tulevik. Kõik ajad (minevik, olevik, tulevik) olid pidevalt tunnetatavad, kui ma olin õhus. NDERF küsis: “Kas sulle tundus, et aeg ja ruum on teisenenud?” Sellele küsimusele vastas enamik, 60,5 protsenti: “Jah.” Teine NDERF-i küsimus keskendus ainult teisenenud ajale: “Kas aeg tundus kiirenevat?” 33,9 protsenti vastanuist valis vastusevariandi “Kõik näis toimuvat korraga”. 8. Elu levaade
Kui olin kehast lahkunud, kuid viibisin endiselt haiglapalatis, nägin oma elu kiiresti silme eest mööda vilksatamas. Mulle öeldi, et ma aitan edaspidi inimestel õppida ja areneda. See on just see, mida ma praegu teen. Ma nägin kõiki tähtsaid sündmusi, mis olid mu elus juhtunud esimesest sünnipäevast esimese suudluse ja vanematega tülitsemiseni. Ma nägin, kui isekas olin olnud, ja oleksin andnud kõik, et tagasi minna ja muutuda. Järgmiseks näitas ta mulle ülevaadet minu elust. Sa näed ja koged iga sekundit sünnist surmani ning tunned lisaks oma tunnetele nende tundeid, kellele oled haiget teinud; sa tunned nende valu ja tundeid. Nii saad sa kõrvaltvaatajana näha, milline inimene olid ja kuidas teisi kohtlesid, ning sa oled endale karmim kohtumõistja kui keegi teine. Sa ei näe, mida teised sulle on teinud, vaid seda, mida sina teistele oled teinud. Elu ülevaade sisaldab olulisimaid sündmusi SLKk elust. Sa võid näha üksikuid elu fragmente, aga see võib olla ka panoraamiline vaade kogu maisele elule. NDERF küsis: “Kas sa nägid ülevaadet oma möödunud elu sündmustest?” 22,2 protsenti SLKk-dest vastas: “Jah.” 9. Sattumine ebamaistesse (taevastesse) paikadesse Noh, selle tunneli lõpp oli kõige ilusam koht üldse; see ületas minu kujutlusvõime, puhas, kirgas ja armastav. See oli ilus maastik, sinine taevas, lainjad mäed, lilled. Kõik oli täis valgust, nagu oleks seda ise kiiranud, mitte peegeldanud. Seal oli nii ilus, see oli kujuteldamatu ilu. Kaugemal oli helendav linn või miski, mis meenutas linna. Kõik värvid ja struktuurid olid ilusad ... aukartustäratavad. Kõik minu ümber, mida ma nägin ja tajusin, oli kaunilt tüüne ja vaikne, täis armastust ja rahu ... Minust vasakul ulatus nii kaugele, kui silm seletas, kaunis maastik, mida katsid kõikvõimalikes värvitoonides tulbid. Minust paremal oli kaunis sinine sein, mis sobis taevaga kokku. Muusikaheli, mida ma ei suuda kirjeldada, sest seda lihtsalt pole võimalik sellise selgusega siin ilmas kuulda! Värvid polnud sellest maailmast – nii sügavad, nii helendavad, nii ilusad! NDERF küsis: ”Kas sa nägid või külastasid mõnd kaunist või muul moel erilist paika?” 40,6 protsenti vastanutest ütles: “Jah.” Samale, kuid üldsõnalisemalt esitatud küsimusele “Kas sulle näis, et sa sisenesid mingisse teise, ebamaisesse maailma?” vastas 52,2 SLKk-dest, et nad sattusid kuhugi ebamaisesse paika. 10. Millegi erilise teadasaamine v i ppimine Kui ma vaatasin tema silmadesse, siis paljastusid mulle kõik universumi saladused. Ma teadsin, kuidas kõik toimib, sest vaatasin hetkeks tema silmadesse. Kõik universumi saladused, kõik aja kohta, kõik. Ma mõistsin (ma kasutan seda sõna, sest tegelikult ei kuulnud ma teda), et need värvilised piisad olid kõikide kunagi elanute kogemused. Need kogemused eksisteerisid kui eraldi objektid, kuid moodustasid siiski terviku. See tervik oli kollektiivne kõige teadmine. NDERF küsis: “Kas sulle tundus, et sa oled teadlik millestki erilisest, universaalsest korrast
ja/või eesmärgist?” Sellele küsimusele vastas 56,0 protsenti SLKk-dest: “Jah.” Teisele küsimusele ”Kas sulle näis äkki, et sa mõistad kõike?” vastas 31,5 protsenti, et neile tundus, nagu mõistaksid nad “universumi kohta” kõike, ja 31,3 protsenti, et neile näis, nagu mõistaksid nad kõike “enda või teiste kohta”. 11. Piiri v i barjäärini j udmine Minu pool müüri näis aeg kulgevat aeglaselt. Teisel pool muutus aeg kiiremaks. Minu ees oli uks, kust kostis muusika ja mille taga pidutsesid ülirõõmsad inimesed; ma teadsin, et see on kodu. Kui ma oleksin uksest sisenenud, poleks tagasiteed enam olnud. Ma jõudsin punkti, kus tundsin, et pean tegema valiku, kas lähen tagasi ellu või edasi surma. Minu parim sõber oli seal (kaks aastat tagasi vähki surnud) ja ütles mulle, et ma ei tohi kaugemale tulla, sest muidu ei saa enam tagasi. “Sa oled jõudnud ääreni. See on kaugeim koht, kuhu saad tulla,” ütles ta. “Mine nüüd tagasi ja ela oma elu täiel rinnal ja kartmatult.” Ma ei tohtinud seda piiri ületada. Seal polnud valikut. NDERF küsis: “Kas sa jõudsid piirini või piirava füüsilise struktuurini?” Sellele küsimusele vastas 31,0 protsenti: “Jah.” 12. Naasmine kehasse, kas vabatahtlikult v i tahtmatult Ma mäletan, et küsisin nende peale alla vaadates inglilt: “Miks nad ei lase tal lihtsalt surra?” Ma ei mõistnud, et keha, mida vaatan, kuulub mulle endale. Ta [ingel] vastas käskivalt: “Sa pead nüüd tagasi minema.” ... “Ta peab elama,” ütles ta vaikse rahustava häälega. “Tal on tarvis poeg üles kasvatada.” Ma olin tõsiselt solvunud, et ei tohtinud sinna jääda, sest ei tahtnud midagi muud nii väga. Puhas armastus on parim väljend, millega kirjeldada seda olendit ja paika, kust ma pidin lahkuma. Minu vastuväidetest hoolimata saadeti mind tagasi. Ma sain teada, et minu ülesanne on edaspidi elada “maa peal nagu taevas”, kasutades seda uut mõistmist ja jagades neid teadmisi teiste inimestega. Sellegipoolest oli mul võimalik valida, kas tulla tagasi ellu või minna edasi surma. Mulle tehti selgeks, et minu aeg pole käes, kuid mul on alati võimalik valida, ent kui ma valin surma, siis ei koge ma neid ohtraid ande, mis mu edasisel elul minu jaoks varuks on. Ma tahtsin teada, kas pean elu valides minema tagasi oma haigesse kehasse, sest mu keha oli väga-väga haige ja kõik organid olid lakanud funktsioneerimast. Mulle vastati, et kui ma valin elu, siis terveneb mu keha väga kiiresti. Muutus ei toimu mitte kuude või nädalatega, vaid päevadega! NDERF küsis: “Kas sa olid teadlik otsusest, et pead tulema tagasi kehasse, või osalesid selle vastuvõtmises?” 58,5 protsenti vastanutest ütles: “Jah.” KOGEMUS ON PARIM T END Minu meelest on täiesti selge, et parimad tõendid selle kohta, mis toimub, kui me sureme, saame nendelt, kes tõepoolest on olnud suremas või kliiniliselt surnud. Selline praktiline lähenemine on NDERF-i uurimistöös end vaieldamatult õigustanud. Märkimisväärne hulk inimesi, kellel on seljataga surmalähedane kogemus, usub, et nende SLK oli reaalne ja andis tunnistust surmajärgsest elust. SLKk-le on surmalähedane kogemus isiklikuks tõendiks nii
SLK kui ka surmajärgse elu reaalsuse kohta. Teaduses ei piisa mingi seisukoha õigsuse kinnitamiseks ühest vaatlusest või uurimusest, vaid tarvis on tervet rida sõltumatuid uurimusi, mis kasutavad erinevat metoodikat. Selline topeltuuring on alati olnud tõsiseltvõetavate teadusavastuste eelduseks. Seepärast on oluline märkida, et NDERF-i uurimuse avastusi on kinnitanud sajad eelnevad SLK uuringud, mille on läbi viinud hulk erinevaid uurijaid. Käesolevas raamatus viitame me paljudele tähtsatele SLK uuringutele, mille on läbi viinud teised uurijad. Nad on teinud peaaegu alati samu tähelepanekuid ja jõudnud samadele järeldustele kui NDERF-i uurimus. See lisab veel ühe tõendi sellele kooskõlalisele tõestusmaterjalile, mis sunnib mind järeldama, et pärast surma on elu. Ma tean, et võin selle seisukohaga üksi jääda. Vaatamata portaali Pew Forum on Religion and Public Life hiljutisele küsitlusele, mis näitas, et 74 protsenti ameeriklastest usub elusse pärast surma, pole mulle teadmata ka see, et seda uskumust seostatakse enamasti sügavalt usklike inimestega.8 Ma tahan kohe selgeks teha, et mina olen ühtaegu teadlane ja surmajärgsesse ellu uskuja. Ma olen ümber hinnanud paljud tõed, mida õppisin meditsiinikoolis. See ümberhindamisprotsess käivitus aastaid tagasi, kui NDERF oli just tegevust alustanud. Ma viibisin meditsiiniraamatukogus, otsides tagajärjetult infot surmalähedaste kogemuste kohta. Oli ebaharilikult vaikne päev ja ma kippusin seal kümnete tuhandete raamatute keskel kergesti mõttelõnga kaotama. Minu kasutada olid tähtsaimad meditsiinilised ja teaduslikud uurimistööd kogu maailmast, aga neid uurides pidin tõdema, et vastust surmalähedase kogemuse mõistatusele neis ei leidunud. Mind ümbritsev kuulsaimate arstide ja meditsiiniteadlaste kollektiivne tarkus ei aidanud mind surmalähedast kogemust paremini mõista. Ma lahkusin meditsiiniraamatukogust sama küsimusega, millega olin tulnud: kus peitub surmalähedaste kogemuste mõistmise võti? Hiljem sain ka vastuse. See oli nii lihtne, kuid nõudis erinevat hoiakut sellest, mille olin omandanud akadeemiliste õpingute ajal. Vastus kõlab: kuula, kuula hoolikalt, mida räägivad inimesed, kes on surmalähedase kogemuse üle elanud. Kahtlemata on just nende tunnistused parimaks lähtekohaks mõistmisele, mis ootab meid ees surres ja pärast seda. Kui olin seda mõistnud, ei vaadanud ma enam kordagi tagasi. Surmalähedase kogemuse uuringud keskenduvad jutustustele ja neid rääkivatele inimestele. Need inimesed vastavad oma lugudega paljudele tähtsatele surelikkust puudutavatele küsimustele.
ESIMESED KOHTUMISED Inimene peab n gema seda, mis tegelikult olemas on, mitte seda, mida ta arvab olemas olevat. Albe Ein ein
Kui olin Iowa ülikooli resident, otsisin raamatukogus üht artiklit vähi kohta. See oli avaldatud ajakirjas Journal of the American Medical Association (JAMA), mis on maailma prestiižikaimaid meditsiiniajakirju. JAMA ilmub iga nädal ja kujutab endast arstiteaduse
vallas läbi viidud uurimistööde paeluvat kogu. Kui sa võtad selle kätte, tundes huvi mingi teema vastu, siis on peaaegu võimatu piirduda ainult ühe artikliga, ja just nii minuga tol päeval 1984. aastal juhtus, kui asusin lugema ajakirja 244. numbrit. Alustuseks ajakirja lehitsedes silmasin ma vastulauset Bostoni Tuftsi ülikooli meditsiinidoktori Richard Blacheri artiklile “Uinuda, võib-olla undki näha”.1 Selle oli kirjutanud dr Michael Sabom ja see kandis lakoonilist pealkirja “Surmalähedane kogemus”. Mind huvitas, mida tähendab “surmalähedane kogemus”. Ma olin meedikuna teadlik surma eel esinevast teadvusekaotusest ja imestasin, kuidas selline kogemus saab võimalik olla, kui inimesed on enne surma tavaliselt teadvusetud. Kas termin ead e ei välista siis teadvuslikku kogemust? Ennast toolil ettepoole kallutades asusin uurima kirjutist, mis muutis minu elu. Sabomit oli ärritanud Blacheri väide, et surmalähedased kogemused ei ütle midagi lõpliku surmaseisundi kohta. Blacher rõhutas, et selle kogemuse väärtõlgendamist saab ära hoida nähtust lähemalt uurides, mida Sabom oligi hiljuti teinud. Sabomi vastus Blacheri artiklile oli üsna terav: Ma viisin hiljuti läbi nende kogemuste süstemaatilise uuringu, küsitledes 107 isikut, kelle kohta on teada, et nad on ellu jäänud pärast teadvuseta olekut ja surmalähedast episoodi (südameseiskumine ja kooma). Kasutades standardseid küsitlusmeetodeid, hindasin iga isiku sotsiaalset, religioosset ja demograafilist tausta, kõrvutades neid kõigi tema kriitilise seisukorra detailidega ja võimalike mälestustega teadvuseta oleku perioodist ... Mõned minu patsiendid on kirjeldanud lahtise südamelõikuse ajal saadud ulatuslikku “kehavälist” kogemust, mille kestel nad jälgisid operatsiooni, nähes seda selgelt ja detailselt. Ma ei ole seni leidnud ühtk i tõsiseltvõetavat meditsiinilist SLK põhjendust. Blacher pakub, et need kogemused kujutavad endast “surmafantaasiat” ja on seotud hüpoksilise aju püüetega tulla toime “meditsiinilistest protseduuridest ja kuuldust põhjustatud hirmudega”. Katsealused, kellel on esile kutsutud tugev hüpoksia, on üksmeelselt teatanud teadvuseta olekule eelnenud seosetutest ja segastest mälestustest koos tugevalt häiritud tajudega. See erineb teadvuse kaotusele järgnevate sündmuste selgest “visuaalsest” tajumisest, mida on täheldatud seoses SLK-ga. Veel enam, paljud SLK-d on aset leidnud olukorras, mille puhul ei saa olla juttugi “meditsiinilistest protseduuridest ja kuuldust põhjustatud hirmudest”. Blancher rõhutab, et “arstid peavad eriliselt hoiduma religioosse usu aktsepteerimisest meditsiinilise faktina”. Mina lisaksin, et samamoodi tuleks hoiduda teadusliku usu pidamisest teaduslikeks faktideks.2 Copyright © 1980 American Medical Association. All rights reserved.
Ma olin Sabomi vastulausest vapustatud. Ehkki Sabom oli saatnud toimetajale üksnes lühikese kirja, avas see kirjutis mulle täiesti uue meditsiini aspekti. Surmalähedased kogemused! Mitte miski minu meditsiiniõpingute ajal polnud mind ette valmistanud selleteemaliseks diskussiooniks. Ma oleksin justkui ühe ülitähtsa kursuse vahele jätnud ja leidnud nüüd õppematerjali, millega täita lünka oma hariduses. Küsisin endalt, miks ei ole seda nähtust rohkem uuritud. Ma mäletan, et istusin tükk aega raamatukogus, mõtiskledes äsja loetu üle. Siis tõi märguanne, et raamatukogu suletakse, mind tagasi olevikku. Ma õppisin radioloogiks – arstiks, kes võitleb kiiritusraviga vähi vastu – ega tohtinud lasta ennast kõrvale juhtida isegi üheks õhtupoolikuks. Ma heitsin SLK peast välja ja jätkasin meditsiini-õpinguid. Õigem oleks öelda, et ma proovisin jätkata, nagu poleks midagi juhtunud. Pärast JAMA-s avaldatud Sabomi kirja juhuslikku lugemist tundus mulle äkki, nagu oleks kõikjal SLK-st juttu tehtud. Ma lugesin selle kohta ajakirjadest ja ajalehtedest ning nägin telerist inimesi, kes jutustasid hämmastavaid lugusid, kuidas olid jätnud surmahetkel oma keha ja läinud teise maailma.
Ma lugesin klassikalisi SLK-alaseid töid ja leidsin suure hulga selle nähtuse definitsioone. Termin surmajärgne kogemus on pärit dr Raymond Moody bestsellerist “Elu pärast elu” (Life After Life), mis oli esimene laialt tuntud selleteemaline uurimus.3 Dr Moody defineeris 1977. aastal esimesena SLK, andes sellele tähenduse ”iga teadlik tunnetuslik kogemus, mis leiab aset olukorras ... kus inimene on suremas või surma saamas (ja on surmale isegi nii lähedal, et tal konstateeritakse kliiniline surm), kuid sellest hoolimata jääb elama ja jätkab füüsilist eksistentsi”.4 Kümme aastat hiljem muutis Moody oma definitsiooni ja ütles, et surmalähedane kogemus on “ootamatu tähendusrikas vaimne kogemus, mis esineb mõnikord surmahetkel”.5 Vaatamata täpsele definitsioonile vaevas mind küsimus, kuidas on võimalik, et inimestele, kes on kliiniliselt surnud või suremas, saavad osaks nii eredad kogemused. Näiteks on Moody raamatus “Valgus eespool” (The Light Beyond) juttu naisest, kelle süda seiskub operatsioonilaual allergilisest reaktsioonist narkoosile. Vastavalt üldisele arusaamale surmast pidi ta olema ümbrusest täielikus teadmatuses, ometi rääkis ta dr Moodyle, kuidas muutus “rahulikuks ja lõdvestunuks”. Sellele järgnes terve rida kirkaid sündmusi, millest ta jutustas nii: Ma hõljusin üles lae poole. Ma nägin väga selgelt igaüht oma voodi juures, ka omaenda keha. Ma mõtlesin, kui veider see on, et nad kõik on minu keha pärast nii ärevil. Ma tundsin ennast hästi ja tahtsin neile seda teatada, kuid näis, et selleks polnud mingit võimalust. Tundus, nagu oleks minu ja teiste ruumisviibijate vahel olnud loor või sirm. Ma märkasin mingit tühimikku, kui seda võib nii nimetada. See oli pikk ja pime ning ma sööstsin sellest läbi. Ma olin hämmingus, kuid elevil. Ma väljusin tunnelist maheda särava armastuse ja valguse maailma. Kõikjal oli armastus. See ümbritses mind ja näis, nagu imbuks see kogu minu olemusse. Mingil hetkel näidati mulle või ma nägin kuidagi oma elusündmusi. See oli nagu hiiglaslik panoraam. Kõike seda on võimatu kirjeldada. Minu surnud tuttavad olid koos minuga selles valguses – nende seas olid sõber, kes oli surnud kolledžipäevil, vanaisa ja üks vanatädi. Nad olid õnnelikud, kiirgavad. Ma ei tahtnud tagasi minna, aga keegi valgusest ümbritsetud mees ütles mulle, et ma pean. Ta ütles, et minu elutöö pole veel tehtud. Ma tulin väga järsku oma kehasse tagasi.6 See kogemus sai osaks inimesele, kelle süda oli seiskunud! Kuidas sai see võimalik olla? Surm on ju ikkagi (toetudes Merriam-Websteri veebisõnaraamatule) “kogu elutegevuse jäädav lakkamine – elu lõpp”. Ometi olin ma lugenud kümneid juhtumikirjeldusi inimestest, kes teatasid eredatest sündmustest ajal, kui nende süda oli seiskunud ja nad olid teadvusetud, ning need jutustused sisaldasid erakordselt sarnaseid elemente. JAHMA A L G Moody ja paljude teiste varaste SLK uurijate tööd avaldasid mulle sügavat muljet, kuid mind hämmastas, et keegi polnud ette võtnud veel põhjalikumat uurimistööd. Ometi on inimkond üle kõige otsinud vastust küsimusele, kas me jääme pärast keha surma püsima. Ma hakkasin endamisi aru pidama, kas mitte ise sellele põnevale ja pealtnäha ebamaisele teekonnale asuda. Siis juhtus midagi, mis aitas mul otsustada. Minu ülikooliaegne sõber külastas Iowat ja me läksime üheskoos õhtust sööma, et ma saaksin tema naisega tutvuda. Õige varsti hakkas naine rääkima oma paljudest allergiatest, mis olid üsna tõsised – koguni nii tõsised, et kord oli teda tabanud tugev allergiline reaktsioon ajal, kui ta viibis operatsioonilaual üldnarkoosi all. Naine jutustas südame seiskumisest, kuid tema hääles polnud hirmu, vaid üksnes imestus. Ma otsustasin asja natuke lähemalt uurida. “See on imelik,” ütlesin, “ma olen kuulnud oma patsiente surmast rääkivat, kuid mitte kunagi sellise hääletooniga.”
Lauas jäi vaikseks. Oli ilmne, et ma olin millegi olulise otsa komistanud. Ma vaatasin ringi ja võitlesin sooviga esitada küsimust, mis mul meeles mõlkus. “Kas sinuga juhtus midagi, kui sa seal operatsioonilaual narkoosi all olid?” Tema kohene siiras vastus oli: “Kuidas, jah!” Ja just seal, hämaras restoranis, jääkülmal talveõhtul Iowa City’s, kuulsin ma esimest korda inimest rääkimas isiklikust surmalähedasest kogemusest. Shei a SLK Ma olin alati kannatanud igasuguste allergiate all.7 See nuhtlus saatis mind kogu eluaja, kuni tol saatuslikul päeval mu elu tõsiselt ohtu pani. Ma rääkisin kirurgile ja anestesioloogile kõigist oma allergiatest. See oli korraline operatsioon, mitte hädaolukord. Vaatamata sellele, et meedikud tegid kõik, mis võimalik, põhjustas üks ravim lõikuse ajal allergilise reaktsiooni, mis oli nii tõsine, et mu süda seiskus. Otsekohe pärast südame seiskumist leidsin ennast lae alt. Ma nägin EKG aparaati, mille külge olin kinnitatud. Üle aparaadi ekraani jooksis pikk sirge joon. Arstid ja õed tegid kõik, mis suutsid, et mu elu päästa. Olukord, mida nägin, muutus üha paanilisemaks. Vastupidiselt allpool valitsevale kaosele kogesin mina sügavat rahu. Ma ei tundnud mingit valu. Minu teadvus triivis operatsioonisaalist välja ja sisenes mingisse protseduuriruumi. Ma sain kohe aru, et see ruum asub samal korrusel, kus viibisin enne lõikust. Ma nägin oma kohalt lae alt, kuidas õed tegid oma igapäevaseid toimetusi. Kui olin natuke aega õdesid jälginud, avanes minu ees tunnel. Mind tõmmati sellesse. Ma nägin tunnelit läbides selle lõpus eredat valgust. Mind valdas rahu. Tunneli läbinud, leidsin ennast kaunist müstilise valgusega paigast. Minu kõrval olid mõned mu kallid sugulased, kes olid juba surnud. See oli rõõmus jällenägemine ja me kallistasime üksteist. Ma leidsin ennast mingi müstilise olendi seltskonnast, kellest õhkus armastust ja osavõtlikkust. “Kas sa tahad tagasi minna?” küsis ta. Ma vastasin “Ma ei tea,” olles täpselt sama otsustusvõimetu nagu elus. Järele mõtelnud, teadsin, et otsus tagasi oma füüsilisse kehasse pöörduda tuleb teha mul endal. See oli väga raske otsus. Ma olin kõikehõlmava armastuse maailmas. Selles maailmas viibides teadsin, et olen oma päriskodus. Lõpuks tulin siiski kehasse tagasi. Ma ärkasin päev hiljem intensiivravipalatis. Kõikjal minu ümber olid torud ja juhtmed. Ma ei saanud oma erakordsest kogemusest rääkida. Hiljem viidi mind tagasi samale korrusele, kus olin enne lõikust. Seal asus ka see protseduuriruum, mida olin SLK ajal külastanud. Tükk aega julgust kogunud, rääkisin ühele õele, mida olin SLK ajal näinud. See näis õde šokeerivat ja hirmutavat. Ma olin katoliiklaste haiglas. Seepärast polnud sugugi üllatav, et üks nunn saadeti minuga rääkima. Ma selgitasin talle rahulikult, mida olin kogenud. Nunn kuulas hoolega ja teatas, et minu kogemus oli “saatana töö”. Te võite isegi aru saada, miks ma ei taha pärast seda oma SLK-st kellelegi rääkida. Kui Sheila oma loo lõpetas, püsis lauas mõnda aega vaikne. Ma ei tea, kuidas ülejäänud toidu ära sõin. Mäletan, et olin sellest loost nii hämmastunud, et vaikisin kogu ülejäänud õhtu. Mulle polnud kunagi varem midagi nii erakordset räägitud. Ma tundsin inimese ja arstina iga oma keharakuga, et see lugu oli algusest lõpuni tõsi. Minu maailmapilt muutus täielikult. Ma mäletan, kuidas mõtlesin, et sellised kogemused võivad muuta minu arusaamu elust, surmast, Jumalast ja maailmast, kus me elame. Ma lahkusin tol õhtul restoranist otsusega alustada ise surmalähedaste kogemuste uurimist. Hiljem töötasin välja ambitsioonika plaani koguda ja uurida tuhandeid surmalähedase kogemuse juhtumikirjeldusi veenmaks ennast lõplikult, et SLK on reaalne sündmus, mitte aju pettekujutelm. Minu uurimistöö alguseni jäi veel kümme aastat.