1 GASTRONOOMILINE PAR ADIIS
Avades hetkel kõigi meelest parima restorani Aleatory ukse, ei suuda ma oma õnne uskuda. Sellised võimalused on haruldased ja mingil põhjusel valis saatus minu. Olin õigel ajal õiges kohas. Kuna minust sai äsja populaarse ajakirja Upscale Dining üks ajakirjanikke, on kõigi pilgud nüüd minu peal ja ma pean näitama, et suudan pealkirjale ka hea loo lisada. Aleatory avati Piccadillyl üheksa kuud tagasi. Restoran avaneb uhke Green Parki poole ja ootejärjekord sinna on viis kuud. Põhimõtteliselt on üleöö saanud staatuse sümboliks öelda, et sa oled seal õhtustanud, ja #Aleatory on olnud Twitteris trendikas vähemalt korra nädalas juba mitu kuud – täiesti hullumeelne. Seega on surve mulle tuntav. Meie lugejad ootavad artiklit, mis paneb neil suu restoranis pakutavate kulinaarsete hõrgutiste peale vett jooksma, aga lisaks heidab ka valgust uuele tõusvale tähele, kes mitte lihtsalt ei astunud, vaid lausa hüppas rambivalgusesse. Inimesed imestasid, kui hakkasid liikuma jutud, et peakokk Rick Oliver ja popikoon Cathy Clarkson ühendavad jõud, asutamaks uue stiilse restorani. Ja nüüd olen mina siin, närviliselt põnevil oma senise karjääri tähtsaima intervjuu eel. Sees põlevad küll tuled, aga mitte kedagi pole näha, ent enne, kui me jõuame elegantse klaasist vastuvõtulaua juurde, tuleb üks kelner meie poole.
12 • lucy coleman „Tere hommikust. Kuidas saan aidata? Kahjuks avame alles keskpäeval, kui teil on broneering.“ Pikk naeratav noor mees on sõbralik, ent vabandav. „Mina olen Elaine Summers ja see on minu kolleeg Anthony Preston. Meil on intervjuu Rick Oliveriga?“ Ma ei tea, miks ma ütlen selle nagu küsimuse, nagu võiks ta märkmikku vaadata ja meid petistena minema saata. „Oh, muidugi. Vabandage, aga Cathy ja peakokk on koosolekul. Annan neile teada, et te olete siin.“ Taamalt kostab vali mürtsatus ning Ant ja mina võpatame, ent kelneri nägu on liikumatu, nagu poleks ta seda kuulnudki. Paisuvad hääled annavad mõista, et köögis ei ole kõik hästi, ja me läheme oma teejuhi kannul, kes juhatab meid vastassuunda. Kelnerit ei paista häirivat vali tülitsemine, mis aina ägeneb. „Tundke end salongis hästi,“ ütleb ta käega viidates. „Kas soovite tassi teed või kohvi?“ „Kohv oleks kena, aitäh,“ vastab Ant ja ma noogutan. „Kaks kohvi,“ naeratab noor mees viisakalt ja kiirustab minema, pealtnäha endiselt taustal käivast lärmist häirimatuna. Me möödume muljet avaldavast maast laeni veiniriiulist, mis on ühtlasi eraldusseinaks, varjates osaliselt restorani peasaali. „Huvitav, mida see tähendab. Ilmselgelt on kellelgi üsna kehv päeva algus,“ sosistab Ant, kui me kahekesi jääme. „Tundub tõepoolest, et me saabusime valel ajal. Loodetavasti ei mõjuta see intervjuud.“ „Võib-olla on kuulujuttudel siiski alust,“ vastab tema kulme kergitades. Rick Oliver sai tuntuks Food Haveni peakoka Martine Alvarezi abikokana töötades. Oliver töötas kuulsas restoranis neli aastat ja selle ajaga sai restoran oma ühele Michelini tärnile juurde veel kaks, mis oli fenomenaalne saavutus. Ühel päeval
Suvi Andaluusias
• 13
tekkis tohutu konflikt ja Rick lahkus. Kuulujutud levisid nagu kulutuli – selline skandaal võinuks igaühe karjääri üleöö hävitada. Küsimus oli selles, kas Rick ikkagi vallandati. Martine hoidis tagaplaanile, näiliselt spekulatsioonide üle kahjurõõmu tundes, ent Rick üritas tekitatud mainekahju igati piirata. Kõik jälgisid teda, arutledes, mida ta järgmisena ette võtab. Endale toetaja leidmine ja oma restorani rajamine oli julge samm, aga temast on saanud tõeline teerajaja. „Nad on restorani kujundamisega suurepärast tööd teinud ja see sisustus maksis ilmselt väikese varanduse.“ Antil on õigus, kõik on elegantne ja lihtne: baarilett on läikivast valgest marmorist, tagaseinas peeglid ja laes mahe valgustus. Salongis on kaasaegne õhustik, siin on erinevad kallid tugitoolid säravates värvides. See tuletab meelde õitsevat troopilist metsa. On erksat rohelist ja väikeseid värvilaike, mis on nagu eksootilised lilled. Ant torkab oma musta koti diskreetselt ühe tugitooli taha, istub ja ma summutan muige. Keskkond on selline, kus kõik võõras tundub kohe üleliigne. „Väga kunstipärane,“ jätkab Ant, kui ma vajun laimirohelisele toolile, mis on tohutu lehe kujuga. Panen töökoti enda kõrvale ja võtan välja puudritoosi, sättides hobusesabast valla pääsenud juukseid. Uues helehallis pükskostüümis tunnen ma end vähemasti professionaalina, ehkki olen närvis. Ent Antiga, kes on ajakirja esifotograaf, oleme suurepärane tiim ja see artikkel köidab kindlasti lugejate tähelepanu. Seega on aeg sügavalt hinge tõmmata ja end koguda. „Kindlasti on see Cathy mõju,“ vastan ma. „Tema videod on alati silmatorkavad, värviküllased ja erinevad. See tool on mugavam, kui tundub.“ Toolileenile naaldudes libistan sõrmed tahtmatult üle selle kanga.
14 • lucy coleman Olen teinud kodutööd ja lugenud kõike, mida Cathy ja Ricky kohta kätte sain, aga kõige enam huvitab mind see, kuidas nende teed ristusid ja mis nende partnerlust inspireeris. Ma ei tea, kas see intervjuu käigus ka selgeks saab. Ringi vaadates märkan, et saalis toimetab aina rohkem teenindajaid. Arutlen tahtmatult, kas nad üritavad end köögis toimuvast taandada või valmistuvad lihtsalt avamiseks. Enam ei ole valjusid hääli kuulda, aga samas oleme ka üsna kaugel. Ant nõjatub lähemale. „Kas nad on ehk intervjuu unustanud?“ Kehitan õlgu ja näen kelnerit meie poole tulemas. Tal on näol lai naeratus, mis tundub siiras, kui ta kandiku meie ette lauale paneb. „Cathy vabandab, et peate ootama, ja tuleb kohe, kui saab. Seni aga palub ta teil degusteerida uusi maitseid tänasest desserdimenüüst. Meil on roosa šampanjakook suhkruvatist kaunistusega, pistaatsiapähklite ja roosipuru kattega keeks ning tsitrusšerbeti džinnis immutatud šokolaaditrühvel. Head isu!“ Kõik tundub vapustav, aga me tulime Ricki intervjueerima ja kui tema tulla ei saa, raiskame ainult aega. Arutlen, kas magus toidud on vaherahupakkumine, et meid suhkrulaksuga rahustada, aga ma ei kavatse sellest keelduda. Erinevate imeliste roogade degusteerimine käib minu töö juurde, aga restoranid ei ole alati nii kallid ja uhked. Siia oma raha eest sööma tulemine oleks tõesti eriline sündmus. „Oh sa pagan,“ ütles Ant, kui me mõlemad ettepoole nihkume ja innukalt väikesed kahvlid võtame. „Need on nii ilusad, et peaaegu kahju on neid lõhkuda,“ ütlen ma, kaaludes, mida esimesena proovida. „Seis!“ röögatab Ant ja ma tardun. Kahvel on paari sentimeetri kaugusel kitsal kivist kandikul olevatest koogiruutudest. Ant tõuseb, et võtta kaamera, ja hetk
Suvi Andaluusias
• 15
hiljem hakkab klõpsima. Ta annab märku, et ma poseeriksin, ja ma manan näole oma fotoilme. „Need olid mõeldud söömiseks, mitte pildistamiseks.“ Tõstan kohe pilgu ja näen Cathy Clarksoni naeratavat nägu; ta on selle aasta tõeline popikuninganna ja Grammy võitja. Ta on lähedalt sama glamuurne kui fotodel. Iga kord, kui ma raadio tööle panen, võib iga viie minuti tagant kuulda mõnd tema lugu. Tõusen, me vahetame käepigistuse ja tema haare on tugev. „Meeldiv kohtuda, Cathy. Mina olen Elaine, aga kõik kutsuvad mind Laineyks, ja see on Ant.“ „Aitäh, et tulite, olen väga tänulik. Meil on suur rõõm teie ajakirja pääseda,“ sõnas Cathy, pöördudes Anti poole. „Nagu näed,“ jätkan ma, „pole Ant veel andnud luba degusteerida, aga pelgalt peale vaadates on see vapustav.“ Cathy naeratab heakskiitvalt ja tema intrigeerivate hele siniste silmade pilk libiseb üle minu. Kas ta tuli teatama, et peame intervjuu aega muutma? Meie hoolitsev kelner kiirustab talle tooli välja tõmbama ja Ant istub samuti taas. Olles kaadrid kätte saanud, kibeleb ta maitsma. „Rick on perfektsionist,“ sõnas Cathy. „Meil oli suhkruvatiga väike õnnetus ja täielik põrgu läks lahti, nii et palun juhtunu pärast vabandust. See ala on mulle uus ja mul polnud aimugi, kui pingeliseks võib olukord köögis minna.“ See on üsnagi avameelne jutt ajakirjaniku kuuldes, kellega ta pole varem kohtunud. Cathy soovib ilmselt jätta muljet, et see mürgel polnud temaga seotud, aga mind vapustab tema otsekohesus. „Arvan, et pingeline pole õige sõna,“ parandab Rick teda, saabudes meie juurde, ja Cathy pöördub osaliselt tema poole.
16 • lucy coleman Näen nüüd Cathy kukalt, nii et tema nägu on minu pilgu eest varjatud, aga saan Ricki muige järgi aru, et ta õrritab naist. Esimese asjana tuleb mulle mõte, kui kena paar nad on. Cathy on mõistagi rabav, aga Rick on lähedalt vaadates sarmikas, lausa külgetõmbav. Ta on kena, lühikeste tumedate juustega, mis on pealael veidi pikemad, aga mitte liiga moekalt, lihtsalt praktiliselt. Rick ei tundu selline, kes veedaks tunde peegli ees, vaid pigem siiras ja meeldiv. Kui ta mulle otsa vaatab, on tema pilgus pinge ning samas tunnetan ma huumorit ja ehk ka natuke vaoshoitust, mida ma polnud oodata osanud. Kui tal just pole piinlik ja ta saab aru, et intervjuu algus polnud just parim. Rick tõmbab endale meie juurde tooli, me tutvustame ennast ja vahetame käepigistuse. Ta on ilmselgelt äsjasest vihahoost toibunud, kuna tundub lõõgastunud, ent kui Cathy pöördub, näen tema näol murelikku ilmet. „Ütleme siis, et köögis läheb vahel väga palavaks,“ parandab ta ennast, põrnitsedes meest. Siis pöördub ta minu poole. „Aga maitse on muidugi peamine.“ Kas tema hääles on külm toon või kujutan ma seda ette? Mõlemad vaatavad mind nüüd innuka ootusärevusega, aga ma kõhklen hetke, et imetleda detailide täpsust. Kook on nagu täiuslikkus taldrikul. Surun ettevaatlikult kahvli õrna roosa pesa sisse, mis on veelgi heledama roosa koogitaina peal. Kook on umbes kaheksa sentimeetrit kõrge ja imekombel õnnestub mul väike tükk kõike ära lõhkumata kätte saada. Käsi väriseb veidi närvilisusest, kui ma kahvli suu juurde toon. Nad kõik jälgivad mind pingsalt ja Ant on selgelt närvis, üritamata minu eeskuju järgida. Siis tabab mind maitselahvatus. „Sa peatusid hetkeks, enne kui koogi suhu pistsid, mis minu jaoks tähendab, et me tegime head tööd. Kulinaarse kogemuse esimene osa on toidu väljapanek. Mida sa nüüd tunned? Räägi!“
Suvi Andaluusias
• 17
Rick Oliveri hääl on nõudlik, pilk on minu näol. Tema meelolu on muutunud ja laup on tugevasti kipras. „Maasikas. Näts? Ja… suhkrustatud pirn?“ Mu hääl kerkib hämmeldunult ja ta naerab. „Väga õige. Ma ju ütlesin, Cathy. Tähelepanelikud sööjad suudavad eristada erinevaid maitseid ja sellepärast me peamegi väikeseid üllatusi sisse sokutama.“ Vaatan Cathy poole ja tean, et ütlesin midagi valesti. Kui tema naeratus korraks vääratab, näen muusikatööstuse lemmiku näol ärritust. On selge, et ta pole lihtsalt investor, vaid asjale pühendunud, ehkki tema senine elu pole toidutööstusega kuidagi seotud. Restoran on saavutanud populaarsuse rekordajaga kahtlemata tänu sellele, et osad sööjad loodavad teda näha, aga kindlasti lahkuvad nad siit mälestustega ainult toidust. Ja see on Ricki ja tema tiimi, teiste seas abikokk Pierre Verbieri töö. Ent Cathy ja Ricki suhe tundub keeruline. Ehk on suhtekõlakad tõsi, kuna Cathyl on sõrmes tohutu kihlasõrmus. „Jah, noh, las see nätsumaitse jääda sinnapaika, eks ole? Pean mõned pakilised kõned võtma, aga kui olete valmis pilti tegema, palun saatke keegi mind kutsuma. Jätan teid seniks Ricki hoolde.“ Tema hääletoon on järsk ja kui ta eemaldub, tekib kerge kohmetus. Ehkki Cathy ei taha küsimustele vastata, ütleb tema kaine mõistus, et tark tegu on hoolitseda selle eest, et tema nägu oleks artikli kõrval. Ma sobran kotis, võtan märkmiku, pastaka ja telefoni ning panen need diivanilauale enda ette. „Rick, kas ma tohin intervjuu ajal märkmeid teha? Ja kas sulle sobib, kui ma kasutan ka salvestusrakendust?“ Tähtis on tekitada temas mugav tunne. Meie meilivahetus oli väga julgustav ja sõbralik, nii et ma ei usu, et probleeme tuleb.
18 • lucy coleman „Peaasi et sa ei esita küsimusi, millele ma vastata ei taha. Aga su degusteerimisseanss pole veel läbi,“ vastab Rick. Tema pilgu järgi on selge, et toit on alati tähtsaim. Vaatan Anti poole, kes hakkab kohe sööma. Ta sööks kõike, aga peenemaid nüansse ta hinnata ei oska. „Mind huvitab, mida sa keeksist arvad,“ sõnab Rick. Kummardun ettepoole, et kahvlitäis võtta, kuna Ant on täiusliku väikese torni hävitada jõudnud. Pistan selle suhu, sulen korraks silmad ja kui ma need avan, näen taas, et Rick jälgib mind huviga. Anti ja minu CV-d olid intervjuueelses tutvustuses olemas. Ma töötasin vabakutselisena riigi erinevates ajalehtedes, tegin sõltumatuid arvustusi kohalikele restoranidele ja saavutasin populaarsuse. Nüüd on mul mu unistuste töö. Olen täna siin, kuna mul on maine tabada ka kõige peenemaid maitsenüansse. Minu sees on väike pahur peakokk, aga kahjuks on minu anded mujal. Ma ei suuda küll kokku panna tõeliselt mälestusväärset rooga, aga mu maitsenäsad ei valeta ja minu oskus on seda kogemust oma lugejatega jagada. Kui ma ei eksi, tundub Rick lausa hinge kinni hoidvat. „Sile, võine ja pistaatsiapähklite krõmpsumine on imeliseks kontrastiks, aga… oo… see kerge roosimaitse… see jääb keelele pidama. Imeline.“ Rick nõjatub naeratades tooli seljatoele ja ma vaatan teda veidi kohmetuna. Me pöördume, et vaadata šokolaaditrühvli taldrikut, millel on alles vaid puru. Ma silmitsen Anti. „Maailma parim trühvel,“ ütleb ta ning Rick ja mina puhkeme naerma. Ehkki ma ei jätnud küll kõige paremat esmamuljet Cathyle, osutub Rick Oliver meeldivaks üllatuseks. Ta on kahtlemata köögis heidutav isiksus, aga suurte oskuste ja andega kaasneb ka tohutu kirg ning on kohe selge, et seda tal piisab. Ma ei mäleta, et
Suvi Andaluusias
• 19
oleksin varem kohtunud mõne sellise mehega, kelle puhul mulle kargaks kohe pähe kaks sõna: kütkestav ja dünaamiline. Ricki puhul on selge, et tegemist on erakordse inimesega. *** „Tere, isa, kuidas läheb?“ „Hästi, Lainey. Mis sul teoksil? On probleeme?“ Isa juba ära ei peta. Ta on töötanud suure osa elust uuriva ajakirjanikuna, nii et isegi kui ta mu kehakeelt ei näe, saab ta mu hääletoonist alati kõik aru. Ja mu hääletoon on kahjuks natuke muserdatud. Vajun diivanile ja tõmban jalad enda alla. „Mul on dilemma. Mul paluti välja jätta mõned asjad artiklist, mille ma eelmisel nädalal kirjutasin ühe uue elegantse restorani kohta, mis on praegu väga populaarne. Juhul, kui sinna üldse broneeringu saab.“ Tekib kurjakuulutav vaikus ja siis ta köhatab. „Paluti või kästi?“ „Jah, noh, see oli soovitus, aga ma uurisin asja ja mu ülemuse assistent kinnitas mu kahtlusi. Ühe intervjueeritava agent helistas privaatselt mu ülemusele.“ „Delikaatne olukord, mis?“ Isa teab sellest kõike. Kui ta sildistati vilepuhujaks, sulgusid tema ees paljud uksed. Nüüd kirjutab ta romaane ning veedab oma päevi kuritegusid välja mõeldes ja lahendades; ma kardan mõeldagi, kui väga need peegeldavad päriselu. Ent ta on oma elus sellises hetkes, kus ta võib makstud hinda ükskõikselt suhtuda, ja on tänulik, et liikus edasi. Isal on aina rohkem fänne, kellele meeldib tema lugude realistlikkus, ja see on aidanud ta välja depressioonist, mis teda mõnda aega vaevas. Aga ta ei saa kunagi üle sellest, kuidas inimesed, keda ta pidas headeks sõpradeks, ja
20 • lucy coleman pikaajalised kolleegid tõttasid end temast distantseerima, kui ta kirjutas paljastava loo skandaalsest kinnimätsimisest. Tagajärjed olid tol hetkel inetud, aga ta keeldus pettuses osalemast ja see nõudis julgust. „See pole päriselt probleemne,“ selgitan ma. „Avaldasin lihtsalt mõne tõe. See on vapustav restoran, toit on imeline, aga partneritel on ebatavaline ja kohati ebastabiilne suhe. Kui Ant ja mina kohale jõudsime, käis köögis parasjagu tuline tüli. Käisin järgmisel päeval restorani juures ja kohtusin ühe kelneriga. Oli selge, et ta tahab midagi öelda, kuna ta võttis vastu minu pakkumise kohvi juua. Natuke oli ta mõistagi talitsetud, aga selgus, et köögis loobiti panne ja see polnud esimene kord.“ „Kes loopis?“ „Ma ei tea kindlalt, aga ta ütles, et peakoka äripartneril oli närvivapustus ja personal põgenes köögist. Kõik see toimus taustal, kui Ant ja mina intervjuu algust ootasime. Ma ei kirjutanud muidugi sellest, aga lugejaid huvitab selle paari omavaheline suhe, kuna naine on muusikatööstuses tähtis tegija.“ „Ahaa, ja sa mainisid seda?“ „Kordasin vaid naise enda sõnu. See paar ei ole kõiges ühte meelt ja naine pole vaikiv partner, see on kindel, sest ma nägin teda tegutsemas. Olin diplomaatiline, aga kui ma eemaldan igasugused viited sellele naisele, on see vaid restorani reklaam ja lugejad ei saa aru, miks ma jätsin vastamata küsimusele, mis on kõigi huulil.“ Isa ohkab. „Kompromiss pole kunagi lihtne, Lainey. Eriti kui sa nuhid välja loo, mis toimub kulisside taga. Ma soovitan siiski sõna kuulata, kuna tegemist on toiduajakirjaga ja sa oled seal alles äsja alustanud.“ Tal on ilmselt õigus. Kuna töötasin karjääri alguses vaba kutselise reporterina mitme kohaliku ajalehe juures, olen liiga
Suvi Andaluusias
• 21
harjunud sellega, et kõik keerleb vihjete saamise ja neist kinni haaramise ümber, selgitamaks välja, mida on võimalik välja kaevata. Vanad harjumused ei taha kaduda. „Sa tunned mind, isa. Ma püüan näha asju lugeja silmade läbi ja vastata küsimustele, mis minu arvates on nende mõtetes esiplaanil. See on hea artikkel ja Ant sai vapustavaid fotosid, aga mind häirib, et pean inimliku poole kõrvale jätma. Nad on mõjuvõimas paar, aga sädemed lendavad ja see võib olla põhjus, miks restoran on nii edukas. Ma võin olla esimene, kes selle kirja paneb.“ Isa mühatab valjusti ja peab aru. „Olenemata sellest, kas tegemist on ülemuselt palutud teenega või hirmuga hagi ees, kui keegi peaks kaebuse esitama, oled sa mingit valusat kohta puudutanud, mu kallis. Mõnikord tasub tõesti riskida, sest vastupidist väites oleksin ma ju silmakirjatseja, eks? Aga ehkki seda oleks ahvatlev öelda, soovitan ma sul lahinguid valida. Kas see ikka on seda väärt? Sa ei kirjuta mingisse seltskonnaajakirja ja ehk just seda su toimetaja öelda tahabki.“ „Aga mind jahmatas erinevus tuntud iidoli armsa avaliku olemuse ja asise ärinaise vahel, keda ma tol päeval nägin. Peakokad võivad küll stseene korraldada, sest nad on kõik perfektsionistid, aga tema oli ka toidu suhtes kriitiline. Ja tõde on see, et peakokk oli väga teistsugune, kui naine meiega intervjuu lõpus pildistamiseks ühines.“ Telefonist kostab naeru. „Käbi ei kuku kännust kaugele, ega, Lainey? Mitte keegi ei saa sulle dikteerida, mida sa kirjutad, aga kas sa oled mõelnud, et võib-olla oli tal lihtsalt halb päev? Kui ta on populaarne, siis vaevalt ta restoranis väga palju aega veedab. Võta kohvi, istu vaikselt ja loe oma artikkel ridahaaval läbi. Lülita end välja ja keskendu sõnadele. Sisetunne ütleb sulle, mida teha nüüd, kui tead, et mõned asjad võivad tunduda veidi vaieldavad või
22 • lucy coleman suisa tarbetud. Kas paar tüli köögis rikuvad sööjate jaoks kulinaarse kogemuse? Kes teab, mis üldse restoranides kulisside taga toimub, ja kui toit on maitsev, siis on see kokkuvõttes ju sinu lugu.“ Isal on muidugi õigus ja mul on tunne, et ta oli diplomaatiline, kui kasutas sõna tarbetu, kuna arvan, et ta tahtnuks öelda hukkamõistev. „Saan aru, aga kas inimesed ei hakka mõtlema, miks ma ei märganud ilmselget võimudünaamikat, kui jätan täielikult tähelepanuta tohutu ja potentsiaalselt destabiliseeriva teguri selles ebatavalises partnerlussuhtes?“ „Loe artikkel uuesti läbi ja kui jääd endale kindlaks, saada see ikka ära ja vaata, mis saab. Otsus võidakse nagunii teha sinu eest, sa tead seda, ja kui nii, siis suhtu sellesse väärikalt. Nii vara pole mõtet kisa teha, kui see töö on sinu jaoks ideaalne. Sa oled südames toidufanaatik ja sinu arvustused innustavad inimesi, kes hindavad seda, kuidas sa suudad maitseid lahata ja maitseelamusi sõnadesse panna. Kui lugejad ei saa isiklikult sinna restorani minna, võib see neid julgustada katsetama uute maitsekombinatsioonidega kodus. See on praegu sinu fookus, seega ära seda unusta.“ „Oh, isa. Miks mul on alati see meeletu soov rääkida tõtt kogu selle koleduses, nagu ema ütleks? Minu jaoks on millegi välja jätmine sama hull kui valetamine.“ „Sest sa oled nii kasvatatud, Lainey. Ent maailm muutub ja vahel tasub ennast olukorrast taandada ja kaaluda, mis on sulle parim. Mina põrutasin edasi, võideldes millegi nimel, millesse uskusin, see pööras meie elud pea peale ning ma kahetsen seda igavesti.“ „Isa, palun ära põe. Ma olen su üle uhke ja me saime hakkama. Ja mulle tundub, et sulle sobib kirjanikuamet! Ma keedan endale siis kange kohvi ja vaatan laiemat pilti.“
Suvi Andaluusias
• 23
Isa naerab kähedalt. Ta teab, et mu otsus pole veel tehtud. „Muide, kas sa oled viimasel ajal oma emaga rääkinud?“ „Ei. Me räägime umbes korra kuus, aga uue tööga harjumine tähendab, et mul on väga kiire olnud.“ Tema vaikus tundub süüdistav. „Tean,“ pahvatan ma, „see on ainult ettekääne, aga mul on ikka veel raske leppida ema otsusega, et ta pärast lahutust Prantsusmaale oma unistust taga ajama põgenes. Tahan, et ta oleks õnnelik, aga ma tean ka, et sa armastad teda endiselt.“ Isa köhatab ja vastab kindlal toonil. „Ärme sellest praegu räägi, Lainey, eriti kuna ta ei põgenenud kuhugi, sest on vaba tegema, mida ise tahab. See oli minu süü. Ära unusta, et su ema pidi taluma põrgut ja ta väärib rahulikku õnnelikku elu. Ära tekita temas selle tõttu süümepiinu.“ Imetlen isa juures kõige enam seda, et ehkki tema elu ei ole enam kunagi endine, suudab ta ikka kainelt mõelda. Tema süda võib olla purunenud, aga ta ei süüdista selles ema, vaid ennast. Mingis mõttes on tal õigus, aga kuidas tema pidi teadma, et asi sellega lõpeb? „Selge. Pingutan rohkem, ma luban. Varsti räägime, isa. Kallis oled.“ Kõne katkeb ja mind tabab tühjusetunne. Või on see näriv pahameel vanematega juhtunu pärast? Kui kaks inimest on teineteise jaoks loodud, on lausa kuritegu lasta teistel inimestel põhjustada nii palju segadust, et see rebib nad lahku. Ja ma ei suuda seda mõtet veel unustada.