Tagasi Sommerbys

Tagasi sommerbys

Proloog

Väikeses linnas on rahulikuks jäänud. Veel vaid üksikud turistid longivad mööda munakivisillutisega peatänavat ja tõmbavad pea ehmunult õlgade vahele, kui sügistuul majade vahelt metsikuid puhanguid läbi saadab. Sadamas ootab vana merepäästekaatri Nis Randersi meeskond nagu suvelgi väljakutset ja on samas rõõmus iga päeva üle, mil pole vaja sadamast välja sõita. Kalasadamas kõrguvad ikka veel kirjud kalakastide virnad ja kai ääres ripuvad võrgud, ainult et sügistuulel kulub nüüd nende kuivata miseks hoopis rohkem aega kui alles hiljuti hilissuvises päikesepaistes. Purjepaadid jahisadamas näevad välja, nagu naudiksid nad viimaseid päevi, mis veel vees saavad olla, kuid samal ajal annab vantide valju klirin juba märku, et varsti on vaja kolida kaldale, kus nad talve turvaliselt üle elaksid.

Väike maja neeme vastaskaldal paistab mõnikord udust ja vihmast vaevu silma, aga puud selle ümber, mis näevad välja, nagu tahaksid nad majakest kaitsta sügistormide eest, mis üle mereabaja kihutavad, pole hakanud isegi veel lehti maha viskama.

„Milline üksildane koht elamiseks!“ ütlevad turistid ja vaatavad väikelinnast üle abaja neeme poole, pilgus igatsuse ja nukruse ja mõistmatuse segu. „Kuidas seal küll elada on, nüüd, kui kõik on nii nukker?“

Aga selle üle mõtiskleb vanaema Inge niisama vähe, kui ta seni kõigi nende aastate jooksul pillirookatuse all elades on mõtisklenud. Selleks on tal liigagi palju tegemist. Viimased moosid tuleb valmis keeta, kibuvitsast ja küdooniast, ja varsti saabub aeg haned mardipraeks maha müüa.

Vanaema Inge teeb, mis on teha vaja, nagu ta on seda alati teinud; ainult mõnikord mõtleb ta naeratades tagasi suvele ja Marthale ja Mikkelile ja Matsile ja arutleb, kuidas oleks, kui lapselapsed jälle külla tuleksid.

Ent siis paneb ta poti viimaste küdooniatega otsustavalt pliidile ja keedab purgid läbi. Laste käest ta kindlasti küsima ei hakka, kerjanud pole ta oma elu jooksul veel mitte kunagi ega mitte midagi.

Esimese sammu peavad tegema juba teised.

ikkel!“ hüüab Martha.

Pimedas kuuris kükitab Mikkel tsementpõrandal, mis näeb välja, nagu oleks taldrikutäis toitu ümber läinud ja ta ei ole põrandat veel puhtaks pühkinud ja sügab nüüd ühe väikese koera pead. „Mikkel, mida sa siin teed?“

Mikkel võpatab ja väike koer ehmub.

„Ma kõnnin praegu unes!“ sosistab Mikkel ja tema hääl väriseb natuke. „Ma ei ole üldse ärkvel, Martha!“

„Lõpeta ära!“ ütleb Martha kurjalt. „Ära aja mulle kärbseid pähe! Mis koer see selline on? Kust sa selle said?“

„See on saladus!“ sosistab Mikkel meeleheitel. „See on suur saladus, Martha!“

Martha jõllitab koera. „Sa varastasid koera?“ küsib ta vapustatult. „Sa varastasid koera ja panid ta siia kinni? Kas sa oled peast põrunud, Mikkel?“

Loomulikult Martha teab, kui hull Mikkel loomade järele on, aga et ta sellepärast isegi vargile läheb …

„Ta pole varastatud!“ sosistab Mikkel. „Ta on sealt piim atanklast! Peremees jättis ta sinna maha ja nüüd ei

ole tal enam kodu!“ Ta vaatab Marthale paluvalt otsa. „Ja vanaema Ingel on ainult haned,“ ütleb ta anuvalt. „Tal on ju valvekoera vaja!“

Ka Martha laskub kükakile. Valvekoera moodi see väike kutsa küll välja ei näe, seda märkab ta esimesel pilgul. Pigem nagu beebi, kelle eest peremees peab kõigepealt ise hoolitsema, enne kui tema peremehe eest saab hoolt kanda. Või perenaise.

Aga armas on ta küll, koheva karva ning liiga suurte kõrvade ja käppadega, ja just praegu on tema pisike koon päris määrdunud. Kas tõesti leidub inimesi, kes nii nunnu looma maha jätavad?

„Talupoja hommikueine?“ sosistab Martha uskumatult.

„Ta ei tohi nälga surra!“ sosistab Mikkel. „Sa pead vanaema Ingele seda ütlema! Et tal on valvekoera tarvis! Ja see siin on hea valvekoer, kas tead! Ta on tõeliselt ohtlik!“

„Tõsi ka või?“ küsib Martha ja püüab mitte naerma hakata. „Jah, tõepoolest, ta näeb hullu moodi ohtlik välja.“

Ja nüüd Martha kohe peab natuke Mikkeli juukseid sasima, kuigi ta teab, et poisile see üldse ei meeldi. Mida nad nüüd siis koeraga peavad tegema? Aga võib-olla on ta ikkagi kellegi oma?

„Sa pead talle ütlema, Martha, sina oled ju juba peaaegu täiskasvanu!“ ütleb Mikkel. „Seleta talle, et ei ole hea niiviisi päris üksinda olla, ilma valveloomata!“

„Jah, muidugi, tema haned lähevad ju ka varsti …“ ütleb Martha. Siis jääb ta vait. „… varsti minema.“ Parema meelega ta seda ei ütleks. „Jah, võib-olla läheks tal tõesti koera

vaja.“ Nüüd silitab temagi väikest koera, kelle karv tundub nii pehme ja kohev.

Võib-olla võiks vanaema Ingel just praegu väikesest koerast kasu olla, mõtleb Martha uuesti. Kuna tal oleks natuke rõõmu vaja. Ja niisuguse väikese koera saaks ta ju ka kaasa võtta, kui ta oma majast ära peab kolima. Siis ei peaks ta seda vähemalt päris üksinda tegema. Kanu ta kaasa võtta ei saa, hanesid ta kaasa võtta ei saa, aga koeraga saab igale poole minna.

„Sa pead talle seda ütlema!“ ütleb Mikkel uuesti. „Et ta peab koera võtma! Ja siis tulen mina ja ütlen, oh vaata, milline kokkusattumus! Ma just leidsin ühe!“

Martha tõuseb püsti. Ta pole kindel, kas vanaema Inge

jääks sellist kokkusattumust uskuma.

„Ja mina räägin talle, et kutsul pole kodu ja et tema peremees jättis ta maha ja et vanaema peab tema vastu kena olema!“ ütleb Mikkel. „Mis sa arvad, kas ta siis võtab koera endale?“

Martha kehitab õlgu. „Vanaema Inge puhul ei või iial teada!“ ütleb ta. Ja karvapealt nii ta ka arvab. „Tule, Mikkel, sa pead voodisse tagasi minema. Sinu koer sõi nüüd

kõhu täis, sa võid uuesti magama minna.“

Mikkel surub näo väikese koera karvadesse ja sulgeb

hetkeks silmad.

„Sa pead nüüd jälle väga vapper olema!“ sosistab ta. „Sinu Mikkel peab voodisse tagasi minema. Aga sa ju ei karda üksinda, ega, väike kutsu? Sa oled ju juba suur!“ Siis tõuseb ta püsti ja pühib talupoja hommikueine põlvedelt maha.

Martha tõmbab ukse Mikkeli ja enda järelt kinni, alles siis taipab. „Aga juua on tal ka tingimata vaja, Mikkel!“ ütleb ta. „Selle me oleksime peaaegu ära unustanud!“

Mikkel napsab tal võtmekimbu käest. „Ma toon talle!“ ütleb ta. „Veekraanist!“

Martha noogutab. Seda võib ta lasta Mikkelil küll üksinda teha, aiavooliku veekraan on kohe kuuri seina ääres. „Ja ära unusta välisust jälle lukku panna, kui sa tagasi tuled!“

Siis lebab ta madratsil ja mõtleb, kui kummaline on elu. Õhtul oli ta veel Enesi ja selle piinliku asjaloo pärast nii meeleheitel, aga praegu mõtleb ainult sellele, kuidas Mikkelit ja väikest koera aidata. Eelkõige sellepärast, et väike koer on nii kohutavalt armsake. Ta teeks kindlasti ka vanaema Inge õnnelikuks.

Martha kuuleb, kuidas all välisuks vaikselt lukku keeratakse. „Tal oli nii suur janu!“ sosistab Mikkel ja pusserdab end Martha kõrval teki sisse. „Mu jalad on jääkülmad.“

Sekundiks mõtleb Martha, kas ta peaks ehk Mikkeli jalad soojaks hõõruma, siis märkab ta, kuidas uni aegamisi peale tuleb.

Vanaema Inge toast kostab vali norsatus.

NELJAS PÄEV

Järgmisel hommikul ärkab Martha vanaema Inge hääle peale. „Mis uue aja kombed need nüüd siis on?“ hüüab ta. „Keset ööd!“

Martas kerkib aimdus ning ta jookseb paljajalu ja riidesse panemata kööki.

Mikkel istub toolil ja vahib enda ette lauaplaadile. „Mul oli ju kõht tühi, vanaema!“ pomiseb ta. „Päriselt! Hirmus tühi!“

Tema kõrval istub Mats ja vahib venda uskumatu näoga.

Vanaema Inge põrnitseb külmkappi. „Ja sul tuli talupoja hommikueine isu?“ hüüab ta. „Keset ööd? Ja juust on ka kadunud! Sa ei või ju öösiti lihtsalt …“

Siis teeb ta sahvriukse lahti, et hommikusöögiks moosi võtta. „Ei!“ hüüab ta. „Ja singi kallal oled sa ka käinud! Kas meil ei ole siis sinu jaoks piisavalt süüa, poiss? Et sa veel öösel pead sahvrisse hiilima? On nii või?“

Martha näeb, kuidas Mikkel üha rohkem kössi vajub. „On küll, vanaema Inge!“ sosistab ta. „Süüa on piisavalt, kas tead! Aga kõik on nii maitsev! Sellepärast tahtsin ma

veel talupoja hommikueinet!“ Ja ta vaatab vanaema Ingele lootusrikkalt otsa.

Valetada ta hästi ei oska, mõtleb Martha. Noh, võibolla ongi niiviisi parem, tema vanuses.

Vanaema Inge on käed puusa löönud. „Seda oli veel tubli kaks portsu!“ ütleb ta. „Ja veel juust ka! Ja sink! Ega sul äkki paelussi pole, poja?“

Martha peab valvel olema, et ta nüüd naerma ei hakkaks. Paeluss, muidugi, vanasti neid ikka oli. See elas inimese sooles ja sõi ja sõi ja sellepärast oli inimesel siis alati kõht tühi. Kuna talle endale söögist midagi ei jäänud, paeluss pani kõik nahka. Ja isegi kui inimene sõi ja sõi, jäi ta üha kõhnemaks. Aga paelusse tänapäeval enam kindlasti ei ole!

„Eiii, vanaema Inge, see oli …“ ütleb Marta seepärast kiiresti. Seda, et Mikkel oleks kogu toidu öösel üksipäini pintslisse pistnud, ei usu vanaema Inge elu seeski. Ja praegu ei saa Martha talle ka väikesest koerast rääkida. Mitte siis, kui ta nii vihane on. Ja kui nad ei tea, kas koer äkki kellegi teise oma ei ole.

„See on minu süü ka! Me pidasime ainult – me pidasime keskööpidu, Mikkel ja mina.“

„Mida te tegite?“ hüüatab vanaema Inge jahmunult.

„Mina tahan ka!“ ütleb Mats pahaselt. „Te ei tohi seda üksinda teha!“

„See oli ju ainult,“ ütleb Martha ja mõtleb meeleheitlikult, mis põhjusel võiks küll – taeva pärast – keset ööd talupoja hommikueinega pidu pidada. „See oli ainult sellepärast,

et meil on nii hea meel, et oleme jälle sinu juures, vanaema Inge! Ja me pole seda üldse veel tähistanud.“

„Justnimelt!“ sosistab Mikkel, ja pilk, mille ta Marthale heidab, on nii tänulik, et Marthal läheb süda soojaks.

Vanaema Inge pigistab silmad kitsaks piluks kokku.

„Ärge püüdkegi mind ninapidi vedada!“ ütleb ta. „Või keskööpidu! See oli midagi muud!“

Nüüd aga näitab Mats väljasirutatud käega kohkunult köögiakna poole ja libistab end välkkiirelt köögilaua alla. „Appi, kuri mees on tagasi!“

Ja juba lähebki välisuks lahti.

Esialgu Martha natuke ehmatab, kui Merede Hirmu mootor pöörded üles võtab ja paat üsna kiiresti sillast eemaldub. Väga tihti ei ole ta sellega ju ka sõitnud ja suvel oleksid nad ükskord isegi peaaegu minema triivinud, äikesega tormisele Läänemerele. Aga täna on vesi rahulik ja teisi paate, millest ta peaks eemale hoidma, pole ka palju näha. Alles siis, kui nad mereabaja suudmest lahkuvad ja ümber tuletorni sõidavad, et avatud Läänemerele pääseda, hakkab paat lainetuses kõikuma.

Mikkelil on väike koer süles ja ta hoiab teda kõvasti kinni. Kõik saavad aru, et koer oleks palju meelsamini kuival maal. Aga Mikkel tahtis ta ilmtingimata kaasa võtta, sest keegi ei tea, mida vanaema Inge oleks temaga muidu teinud, ja kummalisel kombel ei vaielnud vanaema Inge vastu.

Martha juhib paati pärast abaja lõppemist päris piki kallast, kuni nad jõuavad pankrannikuni, mis küünib kitsa rannariba kohal natuke ähvardavalt kõrgele üles, ja

tõepoolest – igal pool seisavad kaluripükstes inimesed

murdlainetes, neil ei ole mitte ainult üks õng kaasas, neil on neid kohe mitu, ning nad on rannale üles seadnud klapptoolid ja väikesed telgid.

„Niisugust tahan mina ka, Martha!“ ütleb Mats vaimustunult. „Sa pead selle mulle sünnipäevaks kinkima!“

Martha otsib pilguga paatide sildumisplatsi pankranniku all, kus suvel oli palju paate lihtsalt kaldale tõmmatud, aga täna ei näe ta ühtegi. Võib ­ olla on nad vahepeal kõik juba kuhugi kuiva kuuri talvituma viidud?

Viimaks leiab ta koha üles. „Seal see ongi!“ hüüab Martha. „Hoidke kinni, kohe raputab natuke!“ Ja ta võtab ettevaatlikult kursi otse randa. Mootori lülitab ta välja ja tõstab selle kohe üles, et sõukruvi madalas vees kahjustada ei saaks. „Nüüd!“

Paat liigub rannas vööriga kiviklibu kratsides natuke edasi ja jääb siis seisma. „Kähku välja, Mikkel! Seo kinni! Et ta jälle minema ei triiviks!“

Kõigil kolmel on kummikud kaasas, aga paadist lähevad nad siiski parem paljajalu välja. Muidu loksub vesi veel üle saapasääre, ja siis pole neist enam mingit tolku. Väikese koera võtab Mikkel sülle. „Küll on külm!“ hüüab ta ja isegi väriseb natuke. „Anna mulle rätik!“ Ja paneb koera liivale maha.

Siis hõõrub Mikkel jalad kuivaks ja seejärel hõõrub Martha Matsi jalad kuivaks, sest ta ei usu, et Mats varbavahed ka ära kuivataks, ja siis on järg tema enda jalgade käes.

„Kas kõik on kaasas?“ küsib ta. Paat on kinni seotud ja

õnged on olemas. Nüüd peavad nad endale veel hea koha otsima. Kuigi see on tegelikult ükskõik, kui õngel üldse konksu pole.

„Oh, vaata, Martha!“ hüüab Mats. Ta on otse paadi kõrval põlvili laskunud ja leidnud kivi, mis on suurem kui tema käsi. „Kivil on auk sees!“

Ta sirutab käe Martha poole, selles on kivi, mis pole nii ilus ümmargune ega sile nagu mõni, mida siin rannal igal pool on, vaid näeb murenenud servadega ebakorrapärane välja, ja ühes kohas, peaaegu keskel on väike auk, millest Mats püüab parajasti nimetissõrme läbi toppida.

„Miks keegi on siia augu teinud?“ küsib Mikkel jahmunult ja kummardub ka välkkiirelt maast kivi võtma. Auk selles on väiksem, sõrm sealt läbi ei mahuks, aga pastaka südamik küll. „Miks puurivad inimesed siin kividesse auke?“

Martha mõtleb järele, kas ta on sellest kunagi midagi kuulnud. „Ma ei usu, et inimesed need augud tegid,“ ütleb ta. „Ma arvan, et seda tegi Läänemeri. Pole aimugi.“

„Läänemeri?“ küsib Mikkel vaimustunult. „Kas Läänemeri oskab kividesse auke teha?“

Martha noogutab. Siis ta näeb, et Mats on juba jälle kannatamatult püsti tõusnud ja lihtsalt jooksu pistnud. Nüüd

räägib ta midagi poisiga, kes seisab seljaga Martha poole ja näeb kaluripükstes kuidagi vormitu ja kindlasti palju paksem välja, kui ta tegelikult on. Peab see Mats ka alati võõraste inimestega juttu ajama minema! See on ju piinlik! Ja ohtlik on see lisaks kõigele ka, ütleks ema kindlasti.

Mats ulatab oma auguga kivi parajasti poisi poole ja too kummardub, et seda paremini vaadata, ja siis näeb Martha tema nägu ja …

Enes! Et siin peab seisma justnimelt Enes ja kala püüdma, ja justnimelt Enesi juurde peab Mats jooksma, et talle oma kivi näidata! Piki randa seisab ju palju õngedega poisse ja mehi, mõni naine ka, miks pidi Mats siis just Enesi välja valima?

Sellepärast et võõraste inimestega ei tohi ju juttu alustada, loogiline, vaat sellepärast! mõtleb Martha. Oh ei, ma suren! Ja kuidas võis tal küll kahe silma vahele jääda tüdruk, kes äsja veeämbri kõrval kükitas ja nüüd püsti tõuseb ja Matsi juurde jookseb?

„Dilara!“ hüüab Mikkel ja hakkab ka jooksma. Väike koer kalpsab talle järele. „Vaata, Martha, seal on Dilara!“

Ei, ma ei sure, mõtleb Martha ja püüab end kokku võtta. Aeglaselt läheb ta vendadele järele. Nüüd pole enam midagi teha. Vähemalt pole Enesi sõbratari kaasas, nii ei saa nad kahekesi Martha kulul nalja visata. Okei, Mats kinkis Dilarale Martha järjehoidja ja Enes on kindlasti juba näinud, et Martha oli selle peale „Enes“ kirjutanud. Ja talle ei tule ka midagi pähe, kuidas ta võiks seda seletada. Kõige parem on, kui ta Enesiga võimalikult vähe räägib.

Aga siis pöörab poiss tema poole.

„Oo, tere, Martha!“ ütleb ta. „Mats leidis kanajumala!“

Viimaks ometi on Martha, Mikkel ja Mats tagasi Sommerbys!

On sügis, on ploomikoogid ja küdooniamoos. Loomulikult

rõõmustab ka vanaema Inge, ainult et ta ei oska seda võib-olla alati hästi välja näidata. Rõõm ei kesta aga kaua, sest kinnisvaramaakler püüab jälle alatute trikkidega maja välja petta ja seekord tundub asi päris hull. Vanaema Ingel ei ole tuju isegi oma sünnipäeva pidada.

Aga Sommerby-lapsed nii lihtsalt alla ei anna!

Kirsten Boie on kinkinud meile paiga, mille järele me igatseme ja kuhu võime alati tagasi tulla. Sommerby-sarja esimene raamat „Suvi Sommerbys“ ilmus 2022. aastal.