SISUKORD Illustratsioonid ja kaardid 8 Sissejuhatus 11 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. 20. 21. 22. 23. 24. 25.
SÕJA SÜTTIMINE 23 „POOLA TÄIELIK HÄVING” 34 KUMMALISEST SÕJAST VÄLKSÕJANI 52 DRAAKON JA TÕUSEV PÄIKE 64 NORRA JA TAANI 81 KALLALETUNG LÄÄNES 90 PRANTSUSMAA LANGEMINE 111 OPERATSIOON „SEELÖWE” JA LAHING INGLISMAA PÄRAST 135 VASTUKAJA 155 HITLERI SÕDA BALKANIL 170 AAFRIKA JA ATLANDI OOKEAN 190 „BARBAROSSA” 202 RASSENKRIEG 224 „SUUR KOALITSIOON” 237 MOSKVA LAHING 248 PEARL HARBOR 265 HIINA JA FILIPIINID 287 SÕDA TERVES MAAILMAS 296 WANNSEE JA SSI ARHIPELAAG 311 JAAPANI OKUPATSIOON JA MIDWAY LAHING 319 KAOTUS KÕRBES 332 OPERATSIOONI „BLAU” „BARBAROSSA” TAASALUSTAMINE 347 VASTULÖÖK VAIKSEL OOKEANIL 364 STALINGRAD 376 EL ALAMEIN JA „TORCH” 395
TEINE MAAILMASÕDA
7
1 SÕJA SÜTTIMINE J U U N I AU G U S T 1939
1. juunil 1939. aastal oli lühike ja jässakas ratsaväekomandör Georgi Žukov kiireimas korras Moskvasse käsutatud. Stalinlik puhastus, mis oli Punaarmeed tabanud 1937. aastal, alles kestis. Seega uskus Žukov, keda korra juba oli süüdistatud, et nüüd on temagi rahvavaenlaseks kuulutatud. Järgmiseks topitakse ta Lavrenti Beria hakklihamasinasse – nii nimetati NKVD jälitusaparaati. „Suure terrori” hulluses lasti trotskistlik-fašistlike spioonidena esimestena maha just kõrgemad väejuhid. Arreteerituid oli umbkaudu 30 000. Paljud kõige kõrgemad sõjaväelased olid juba hukatud, suuremat osa neist oli sunnitud enne seda piinamisega andma kõige naeruväärsemaid ülestunnistusi. Žukov, kes oli paljusid ohvreid isiklikult tundnud, oli juba kahe aasta eest alanud puhastuse algul omale kohe vanglakoti valmis pakkinud. Olles seda hetke kaua oodanud, kirjutas ta oma naisele hüvastijätukirja. „Mul on sulle üks palve,” seisis kirjas. „Ära alistu meeleheitele, ole tugev ja püüa seda ebameeldivat lahusolekut väärikalt ja ausalt taluda.” Ent kui Žukov järgmisel päeval rongiga Moskvasse jõudis, ei võetud teda kinni ega lohistatud Lubjankale* vangikongi. Selle asemel sai ta käsu ilmuda Kremlisse, kohtuma riigikaitse rahvakomissari, marssal Kliment Vorošiloviga, kes oli Stalini vana semu juba Kodusõja 1. ratsaarmee päevilt. Puhastuse käigus oli see „keskpärane, ilmetu, intellektuaalselt tuhm” sõjamees tugevdanud oma positsiooni andekaid komandöre fanaatiliselt elimineerides. Nikita Hruštšov nimetas teda hiljem talupoegliku otsekohesusega „armee suurimaks sitakotiks”. *
Moskvas Lubjanka väljaku ääres paiknes Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse (kandis eri perioodidel nime VTšK, OGPU, NKVD-NKGB) peakorter ja sisevangla. – Tlk.
TEINE MAAILMASÕDA
23
Žukovile tehti teatavaks, et tal tuleb viivitamatult lennata Nõukogude Liidu satelliitriiki Mongooliasse. Seal pidi ta üle võtma 57. erikorpuse juhtimise, mille koosseisu kuulusid nii Punaarmee kui ka Mongoolia üksused, et Jaapani keiserlik armee otsustavalt tagasi lüüa. Stalin oli rahulolematu, kuna korpuse eelmine komandör polnud suutnud erilist edu saavutada. Läänest Hitleri poolt ähvardava sõjaohu tõttu pidas ta vajalikuks lõpetada jaapanlaste Mandžukuo pinnalt lähtuvad provokatsioonid. See Vene-Jaapani rivaliteet oli alanud juba tsaariajal ja Nõukogude valitsus polnud loomulikult unustanud Venemaa alandavat lüüasaamist 1905. aastal Vene-Jaapani sõjas. Stalini võimu ajal oligi Punaarmeed Kaug-Idas märkimisväärselt tugevdatud. Jaapani sõjaväelastel oli bolševismioht muutunud omamoodi kinnisideeks. Alates 1936. aasta novembrist, kui Saksamaa ja Jaapan olid allkirjastanud Antikominterni pakti, oli Nõukogude piirivalvevägede ja Jaapani Kwantungi armee vaheline pinge Mongoolia piiril kasvanud. Pinget tõstsid 1937–1938 ridamisi toimunud piiriintsidendid, millest suurim oli Changkufengi kokkupõrge Hassani järve ääres, 110 kilomeetrit Vladivostokist edela pool. Jaapanlasi häiris see, et Nõukogude Liit toetas nende Hiina vaenlast mitte üksnes majanduslikult, vaid ka tankidega T-26, samuti suure hulga sõjaliste nõuandjate ja „vabatahtlikest” koosnevate lennueskadrillidega. Kwantungi armee juhtkonna frustratsioon süvenes, kui keiser Hirohito keelas neil 1938. aasta augustis Nõukogude vägede vastu suuremaid jõude kasutada. Jaapani väepealike enesekindlus põhines ekslikul eeldusel, nagu poleks Nõukogude Liidult vastulööki oodata. Seepärast nõudsid nad valitsuselt tulevasi piirikonflikte silmas pidades blankovolitust tegutseda just nii, nagu parasjagu vajalikuks peavad. Need motiivid olid seejuures omakasupüüdlikud. Madala intensiivsusega konflikt Nõukogude Liiduga oleks sundinud Tokyot Kwantungi armeed tugevdama selle kärpimise asemel. Nüüd oligi põhjust muret tunda, et osa vägedest võidakse viia üle lõunasse, võitlusse Jiang Jieshi Hiina natsionalistide armee vastu. Tokyo keiserlikus kindralstaabis leidsid Kwantungi armee juhatuse agressiivsed plaanid ka mõningast toetust. Keiserlik merevägi ja valitsus olid seevastu sügavalt häiritud. Saksamaa poolt Jaapanile avaldatav surve – pidada tähtsaimaks vaenlaseks just Nõukogude Liitu – tekitas neis äärmist ebamugavust. Kumbki neist ei soovinud osutuda kistuks Mongoolia ja Siberi piiril peetavasse sõtta. Need lahkhelid kukutasidki prints Konoe Fumimaro valitsuse. Ent kõrgemate valitsusringkondade ja sõjaväelaste vahelised lahkhelid ei ilmutanud vaibumise märke, kuigi sõja puhkemine Euroopas muutus üha ilmsemaks. Armee ja paremäärmuslikud grupeeringud pasundasid põhjapoolsetel piiridel toimuvate kokkupõrgete intensiivistumisest, esitades tõe pähe kunstlikult paisutatud arve. Kwantungi armee andis Tokyot informeerimata välja käsu, mis lubas kohalikel
24
ANTONY BEEVOR
väeosaülematel tegutseda „kurjategijaid karistades” vastavalt oma äranägemisele. See anti välja n-ö „väli-initsiatiivi” silmas pidades, et võimaldada armeel julgeolekukaalutlustel oma vastutusalas väeosi ümber paigutada ilma keiserliku kindralstaabiga konsulteerimata. Nomonhani intsident, mida Nõukogude Liidus hakati nimetama läheduses voolava jõe järgi Halhõn-Goli lahinguks, algas 12. mail 1939. aastal. Mongoolia ratsarügement oli ületanud Halhõn-Goli jõe, et karjatada oma väikest kasvu hatuseid ratsusid laias voogavas stepis. Peale jõe ületamist, mida jaapanlased pidasid piiriks, liikusid nad umbes 20 kilomeetrit edasi suurde Nomonhani külla, mis Mongoolia Rahvavabariigi väitel pidi seisma piiril. Mandžuurias paiknevad Kwantungi armee üksused kihutasid ratsanikud tagasi Halhõn-Golile, mille peale mongolid alustasid vasturünnakut. Väheintensiivne sõjategevus kulges edasi-tagasi umbes kahe nädala vältel. Punaarmee toimetas kohale täiendavaid vägesid. 28. mail hävitasid Nõukogude ja Mongoolia väed jaapanlaste 200-mehelise üksuse ning mõned iganenud tüüpi soomusautod. Juuni keskpaigas ründasid Punaarmee õhujõudude pommitajad mitmeid sihtmärke, samal ajal kui maaväed tungisid edasi Nomonhani. Konflikt eskaleerus kiirelt. Piirkonnas paiknevaid Punaarmee üksusi tugevdati Taga-Baikali sõjaväeringkonna vägedega, mida Žukov oli nõudnud kohe 5. juunil peale kohale jõudmist. Nõukogude vägede peamiseks probleemiks oli see, et tegutseda tuli rohkem kui 650 kilomeetri kaugusel lähimast raudtee laadimisjaamast, mis tähendas tohutut ponnistust varustuse transportimiseks veoautodega mööda pehmeid stepiteid, mis olid nii viletsad, et edasi-tagasi reisile kulus viis päeva. See märkimisväärne kitsaskoht sundis jaapanlasi mõnevõrra alahindama Žukovi koonduvate vägede löögijõudu. Nomonhani saadeti kindralleitnant Komatsubara Michitao 23. diviis ja osa 7. diviisist. Kwantungi armee nõudis vägede õhutoetuseks suuremal arvul lennukeid. See tekitas Tokyos rahutust. Keiserlik kindralstaap andis käsu hoiduda kättemaksurünnakutest ja ühtlasi teatas, et olukorrast ülevaate saamiseks saadetakse sinna üks ohvitser. See uudis kannustas Kwantungi armee juhtkonda alustama operatsioone enne, kui seda takistada jõutakse. 27. juuni hommikul ründasid jaapanlaste eskadrillid Punaarmee väeosi Välis-Mongoolias. Tokyo kindralstaap raevutses ja jagas ridamisi käske, mis keelasid igasuguse edasise õhujõudude tegevuse. 1. juuli öösel tungisid jaapanlased üle Halhõn-Goli jõe ja vallutasid strateegiliselt tähtsa kõrgendiku, ohustades Nõukogude vägede tiiba. Pärast kolme ränka lahingupäeva sundis Žukov nad viimaks tankide osavõtul toimunud vasturünnakuga uuesti üle jõe taganema. Ta vallutas osa idakaldast ja alustas seal oma ulatuslikku pettekampaaniat, mida Punaarmees nimetati maskirovka. Samal ajal, kui Žukov kavandas salaja üleüldist pealetungi, pidid tema väed jätma
TEINE MAAILMASÕDA
25
mulje kaitsele asumisest. Nõrgalt kodeeritud raadiosõnumites nõuti järjest rohkem ehitusmaterjali varjendite rajamiseks, valjuhäälditest mängiti vaenlastele ehitusmüra, tohututes kogustes jagati laiali raamatukesi pealkirjaga „Mida peab punaarmeelane teadma kaitsest”, millest mõnedki langesid ka vaenlase kätte. Samal ajal tõi Žukov pimeduse varjus juurde tanke, varjates neid vaenlase silmade eest. Veoautojuhid olid surmväsinud, toimetades raudtee laadimisjaamast mööda kohutavaid teid pealetungi tarbeks piisavas koguses laskemoona. 23. juulil tegid jaapanlased veel ühe jultunud rünnaku, suutmata siiski Nõukogude rindejoont murda. Seejärel sundisid varustuseprobleemid neid taas mõnda aega ootama, enne kui olid võimelised kolmandat rünnakut ette võtma. Neil polnud aimugi, et Žukovi väed olid selleks ajaks kasvanud 58 000-meheliseks, mida täiendasid peaaegu 500 tanki ja 250 lennukit. Pühapäeval, 20. augustil kell 05.45 alustas Žukov üllatusrünnakut, andes esmalt kolmetunnise suurtükitulelöögi, mille järel läksid pealetungile tankid ja lennukid, samuti jala- ning ratsavägi. Valitses kohutav kuumus. Rohkem kui 40-kraadise õhutemperatuuri tõttu olevat kuulipildujad ja kahurid kippunud kinni kiiluma, plahvatuste tolm ning suits varjasid lahinguvälja. Samal ajal, kui Nõukogude jalavägi – kolm laskurdiviisi ja õhudessantbrigaad – visalt võitlesid, sidudes tsentris Jaapani vägede põhijõude, saatis Žukov kolm tankibrigaadi ja Mongoolia ratsadiviisi vastast selja tagant haarama. Žukovi tankide hulgas, mis ületasid kiirelt Halhõn-Goli harujõe, olid T-26-d, mida oli kasutatud Hispaania kodusõjas vabariiklaste toetuseks, aga ka tankid palju kiirekäigulisemast tüübist, millest arenes hiljem välja T-34 – Teise maailmasõja parim keskmine tank. Jaapanlaste vanamoodsatel tankidel polnud mingit šanssi. Nende kahuritel puudus soomustläbistav laskemoon. Hoolimata sellest, et Jaapani jalaväel puudusid tõhusad tankitõrjesuurtükid, võitlesid nad meeleheitlikult. Leitnant Sadakajid nähti samuraimõõka keerutades tanki ründamas, kuni ta maha niideti. Jaapani sõjamehed avaldasid vastupanu mullast varjendites, tekitades ründajatele ränki kaotusi, kes mõnel pool pidid jaapanlaste hävitamiseks tooma rindele leegiheitja-tankid. Žukovit tema alluvate kaotused ei liigutanud. Kui Taga-Baikali rinde juhataja, kes oli tulnud lahingut jälgima, pani ette pealetung katkestada, jättis Žukov selle tähelepanuta. Lahingu katkestamine ja seejärel uuesti alustamine tõstaks Nõukogude kaotusi „meie otsustusvõimetuse tõttu” kümneid kordi, väitis ta. Kuigi jaapanlaste kindlameelsus ei lubanud neil iial alistuda, sai Kwantungi armee ajast mahajäänud taktika ja relvastuse tõttu alandava lüüasaamise osaliseks. Komatsubara väed piirati sisse ja hävitati peaaegu viimseni pikaldases veresaunas, mis nõudis 61 000 inimelu. Punaarmee kaotas 7974 langenut ning 15 251 haavatut. 31. augusti hommikuks oli lahing lõppenud. Samal ajal oli Moskvas allkirjastatud Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline mittekallaletungipakt
26
ANTONY BEEVOR
ja lahingu lõppemise ajaks olid Poola piiri äärde koondatud Saksa väed, mis olid valmis alustama sõda ka Euroopas. Väiksemad kokkupõrked Mongoolias jätkusid kuni septembri keskpaigani, Stalin pidas rahvusvahelist olukorda arvestades mõistlikuks jaapanlaste vaherahuettepanek vastu võtta. Žukov, kes oli tulnud Moskvasse, tundes hirmu arreteerimise ees, võis nüüd sinna tagasi pöörduda, et võtta Stalinilt vastu Nõukogude Liidu kangelase Kuldtäht. Tema esimene võit – mis kujutas endast helget hetke Punaarmee jaoks nii kohutaval ajal – oli kaugeleulatuvate tagajärgedega. Ootamatu kaotus oli jaapanlasi põhjalikult vapustanud, samas kui nende Hiina vaenlased – nii rahvuslased kui ka kommunistid – said uut julgust. Nõukogude Liiduga sõda soovinud „põhjapoolse löögi” kildkond kaotas Tokyos oma mõjuvõimu. Mereväe juhitav „lõunapoolse löögi” partei hakkas seega saavutama ülekaalu. Berliini tohutuks nördimuseks allkirjastati Nõukogude Liidu ja Jaapani vahel 1941. aasta aprillis mittekallaletungipakt vaid paar nädalat enne operatsiooni „Barbarossa” algust – st kallaletungi Nõukogude Liidule. Halhõn-Goli lahing põhjustas seega kõige otsesemalt Jaapani meelemuutuse – otsuse rünnata Prantsusmaa, Hollandi ja Suurbritannia kolooniaid Kagu-Aasias ning esitada väljakutse isegi USA mereväele Vaiksel ookeanil. Tokyo järjekindel keeldumine rünnata Nõukogude Liitu 1941. aasta talvel mängis seega kriitilist rolli sõja geopoliitilises pöördepunktis, nii Kaug-Idas kui ka Hitleri elu ja surma peale käivas võitluses Nõukogude Liiduga. Hitleri strateegia sõjaeelsel perioodil polnud kuigi järjekindel. Esmalt hellitas ta lootust sõlmida Suurbritanniaga liit enne oma lõppeesmärgi kallale asumist, milleks pidas kallaletungimist Nõukogude Liidule. Seejärel kavatses ta kahandada Suurbritannia mõjuvõimu Euroopas, andes Prantsusmaale ennetava löögi. Selleks puhuks, kui oleks pidanud tekkima vajadus asuda rünnakule esmalt läänes, käskis Hitler oma välisministril Joachim von Ribbentropil alustada Poolaga idapiiride kaitseks läbirääkimisi ja pakkuda neile liidulepingut. Poolakad, kes said aru ohust provotseerida sellega Stalinit, kahtlustades õigustatult pisut sedagi, et Hitler soovib neist endale sõltlasriiki teha, osutusid ülimalt ettevaatlikuks. Seejuures tegi Poola valitsus aga sulaselgest kasuahnusest tõsise vea. Kui Saksamaa 1938. aastal Sudeedimaale tungis, nihutasid Poola väed riigipiiri Karpaatides ja okupeerisid Tšehhoslovakkia Tescheni provintsi*, mida Varssavi oli alates 1920. aastast pidanud Poola ajalooliseks piirkonnaks. See samm kutsus esile tõsise pahameele Nõukogude Liidus ning nördimuse Briti ja Prantsuse valitsusringkondades. Poola liigne enesekindlus töötas Hitleri kasuks. *
Pl k Cieszyn, poolakatega asustatud piirkond Sileesias, mis ajalooliselt kuulus Poola-Leedu riigi koosseisu. – Toim.
TEINE MAAILMASÕDA
27