1. peatükk
ULGUMERI
Meie lugu algab ulgumerel lõõtsuva tuule, vihma, kõuekärgatuste, välgusähvatuste ja lainemölluga. Läbi öö ulgus torm. Ja tormis vajus üks kaubalaev parasjagu sügavale sügavale sügavale ulgumerepõhja. Laevast jäi lainetesse hulpima sadu kaste. Torm muudkui peksis, keerutas ja pildus neid ning peagi hakkasid kastid samuti merepõhja vajuma. Lained neelasid need üksteise järel, kuni kastidest jäid alles ainult viis viimast. Hommikuks torm vaibus. Polnud pilvi, polnud laevu, silmapiiril ei paistnud maad. Ümberringi ainult vaga vesi
7
ja selge taevas ning need viis kasti triivisid laisalt merehoovuses. Mööda läks päevi. Siis aga kerkis horisondile roheline mütsak. Kui kastid sellele lähemale triivisid, sai pehmest rohelisest mütsakust metsik kivine saar. Esimene kast kihutas möirgaval laineharjal kaldale sellise mürinaga, et purunes pilbasteks. Vaat nii, lugeja, ma pole aga jõudnud veel mainida, et kõikidesse kastidesse olid pakitud tuttuued robotid. Kaubalaev vedas sadu selliseid roboteid, enne kui selle neelas torm. Alles jäi vaid viis robotit. Tegelikult jäi alles vaid neli, sest esimene kast lendas vastu kive pilbasteks ja robot purunes seal sees kildudeks. Sama lugu juhtus järgmise kastiga. Seegi paiskus vastu kive ja igale poole lendas roboti tükke. Sama lugu juhtus veel ka järgmise kastiga. Ja järgmisega. Robotite kered, käed ja jalad lendasid rannal kaljunukkidele laiali. Ühe roboti pea plartsatas tõusuveelompi. Teisel vajus jalg lainetesse.
Siis jõudis järg viimase kastini. Seegi läks teistele järele, kuid selle asemel, et vastu kive puruks lennata, maandus hoopis esimesest neljast kastist jäänud pilbastele. Lained tõstsid selle peagi veest välja. Kast liugles läbi õhu, pöörles ja sillerdas, kuni prantsatas kõrgele kivipangale. Kast oli küll mõranenud ja lömmis, aga robot jäi seal sees terveks.
2. peatükk
SAARMAD
Saare põhjakaldast oli saanud justkui robotite surnuaed. Nelja purustatud roboti kered lamasid kivide vahel. Need särasid varahommikuse päikese kiirte all. See sära äratas aga mõne väga uudishimuliku loomakese tähelepanu.
Madalas vees mürgeldas kamp saarmaid, siis aga märkas üks nende hulgast, et miski särab. Saarmad tardusid paigale. Siis nuhutasid nad õhku. Tunda oli aga vaid mere lõhna. Seejärel ronisid saarmad ettevaatlikult üle kivide, et asja lähemalt uurida. Kamp astus tasakesi ühele robotile lähemale. Kõige suurem saarmas andis käpaga raskele robotikerele laksu ning hüppas kärmelt eemale. Mitte midagi aga ei juhtunud. Nüüd uurisid saarmad roboti kätt. Teine vaprake julges käe ümber pöörata. See kilksatas hellalt vastu kive ning saarmad piiksatasid heldinult. Nad hajusid suuremale alale laiali ning hakkasid mängima roboti käte ning jalgadega. Veel mõni käsi pöörati ümber. Üks saarmas leidis tõusuveelombist roboti pea ning seepeale sukeldusid kõik sinna lompi, et seda kordamööda lombipõhjas ringi veeretada. Siis märkasid nad aga veel midagi. Üle robotite surnuaia paistis see terveks jäänud kast. Kasti lömmis küljed olid kriimustatud ning selle pealt jooksis üle lai pragu. Saarmad lippasid mööda kive üles ning ronisid sinna suure kasti sisse. Kümme karvast nägu uurisid innukalt läbi prao kasti sisu. Nad nägid veel ühte robotit. See
11
robot oli aga teistest erinev. See oli ikka veel ühes tükis. Ja pakitud mingi vati sisse. Saarmad küünitasid läbi prao ning tirisid käppadega vatti. Nii pehme ja nätske! Nad piiksusid ja mängisid selle koheva asjaga. Meretuul kandis vatiribasid kaugele. Siis aga puudutas üks elevil saarmas kogemata käpaga roboti pea küljes ühte väikest tähtsat nuppu. Klõps. Enne, kui saarmad said aru, mis kastis toimub, läks natuke aega. Hetk hiljem kuulsid nad midagi. Kõlas mingi madal surin. Kõik tardusid paigale ning jäid vahtima. Ja siis tegi robot silmad lahti.
3. peatükk
ROBOTITÜDRUK
Robotitüdruku tehisaju hakkas tööle. Tema programmid läksid käima. Ja siis, ikka veel oma kastis, hakkas ta rääkima. „Tere, mina olen ROZZUM 7134, aga öelge mulle Roz. Seni kuni mu robotsüsteemid käivituvad, tutvustan ma teile natuke ennast. Kui ma olen töövalmis, oskan liikuda, suhelda ja õppida. Andke mulle lihtsalt ükskõik mis ülesanne ja ma täidan selle. Aja möödudes leian ma ülesannete täitmiseks paremaid viise. Minust saab parem robot. Kui mind pole vaja, lähen jalust ära, aga hoian end töökorras. Aitäh, et mind ära kuulasite. Ma olen nüüd töövalmis.”
13
4. peatükk
ROBOTITÜDRUK KOORUB
Nagu sa võib-olla tead, pole robotitel tegelikult tundeid. Vähemalt mitte selliseid, nagu on loomadel. Ja siiski, kui ta istus oma lömmis kastis, tundis Roz justkui uudishimu. Talle pakkus huvi see soe valguspall seal üleval. Tema tehisaju tegi pisut tööd ja siis ta mõistis, mis see on. See oli päike. Robotitüdruk tundis, kuidas tema keha neelab päikesevalgust. Iga järgmise minutiga muutus ta ärksamaks. Siis, kui tema aku sai täis, vaatas Roz ringi ning taipas, et keegi on ta pakkinud kasti sisse. Ta proovis käsi liigutada, need olid aga nööridega kinni seotud. Ta pingutas rohkem, mootorid kätes hakkasid pisut kõvemini sumisema ning nüüd nöörid katkesid. Siis tõstis Roz oma käed üles ja rebis kasti puruks. Roz astus maailma nagu munast kooruv linnupoeg.
14