IX peatükk, kus USA president Frank Underwood89 kaalub Eestivisiiti, Toomas Hendrik Ilves rekvireerib lauanaabrite friikartulid ja Valdis Zatlers saab pühendusega amputatsiooninoa omanikuks
Ain Hanschmidt oli poolteist aastat olnud Ühispanga juht, kui ta sõitis koos mõne kolleegiga 1994. aastal Washingtoni Maailmapanga kohtumisele. Tol ajal oli Eesti pankadel välismaalastega kontakte alles väga vähe, polnud ka pikaajalisi laenuliine. Eesti pangategelased läksid ka kohtumistele oma Ameerika korrespondentpankadesse, kus nad arveldasid. „Ameerika pangad võtsid meid Washingtonis jube võimsalt vastu, tegid meile programmi ja meid viidi ka Eesti saatkonda,“ meenutas Hanschmidt. Eesti suursaadik USAs oli tol ajal Toomas Hendrik Ilves. Hanschmidt muretses koos Ameerika pankuritega lähedalasuvasse saatkonda kõndides, et ilmselt tuleb tal seal kõnelda USA-Eesti majandussuhetest ja kaubavahetusest. „Mõtlesin, no mis asja ma seal räägin, täiesti kohutav.“ Saatkonnas ütles suursaadik Ilves ameeriklastele, et me oleme siin eestlased ja räägime nüüd omavahel veidi eesti keeles. Ameeriklased olid lahkelt sellega rahul. Ilves küsis seepeale Ain Hanschmidti käest: „Kas sa Eesti õlut tahad?“ Hanschmidtil kukkus kivi südamelt, et tegemist pole niisuguse kohtumisega, kus peaks hakkama pateetiliselt rääkima kaubavahetusest, mis ameeriklaste ja eestlaste vahel on. „Selles suhtes Ilves oli väga mõistlik inimene, sai hästi asjale pihta. Pankadel on oma äri ega ole mõtet hakata suurelist juttu ajama.“ Oma suursaadikuajal Washingtonis leppis Toomas Hendrik Ilves kokku tuttava advokaadi ja Columbia ülikooli kaasvilistlase Jenik Radoniga, et ta aitab sealt pärit tudengitele Eestis praktikakohti leida. Mõned Columbia tudengid tulid prak89 Tegelane USA draamasarjas „Kaardimaja“ (ingl „House of Cards“). Võimalik, et ainus kogumikplaat 132 riigipea noorpõlve ametisoleva lemmiklugudega. „Teenage Wastelandi“ CD-d esitlusel 2015. aasta lõpus
133
tikale Eesti saatkonda USA pealinnas, aga umbes 150 neist käis selle programmi raames ka Eestis. Üks selle Ilvese ajal alanud vahetuse käigus Eestisse tulnud Columbia tudengitest oli hilisem menusarja „House of Cards“ produtsent Beau Willimon. Intervjuus mõttekoja Aspeni Instituut ideefestivalil Colorado osariigis 2014. aasta juunis meenutas Willimon, et ta läks Eestisse pärast ülikooli ilma mingi plaanita, kuna tal oli õnnestunud välismaale sõiduks väike stipendium hankida. „Ma ei teadnud, mida ma teha tahan. See näis huvitav paik, kuhu minna. Ma töötasin siseministeeriumi juures sisserände - ja pagulaste seaduse kallal, millest ma ei teadnud mitte kui midagi.“ Hiljem arutas Jenik Radon Beau Willimoniga mõtet, kas sarjas „House of Cards“ ei võiks toimuda sealse USA presidendi visiit Eestisse, kus president on Toomas Hendrik Ilves ning võib-olla saaks tolle abiga kasutada võtetel ära reaalseid valitsushooneid. Lõpuks see plaan siiski ei teostunud. Ilvese võime informatsiooni töödelda on äärmiselt suur. Ta tegeleb igapäevaselt sellega, et saadab oma lähiringi inimestele linke, erinevaid artikleid ja küsib ka nõu. Ta on ka alati osanud hoida oma sidemeid. Ilvest huvitab suhtlus inimestega, kes suudavad temaga intellektuaalselt kuigivõrd sammu pidada ja rääkida kaasa teemadel, mis teda ennast köidavad – eelkõige välispoliitikas. Enne Toomas Hendrik Ilvese presidendiaega toimis tema ja Siim Kallase eestvõttel Belgia pealinnas niisugune kooslus, mida mõned osalejad kutsusid „Brüsseli klubiks“. Sageli koguneti Harri Tiido juures, kes oli Eesti suursaadik NATO juures. Tegelikult see klubi saigi alguse Ilvese, Kallase ja Tiido omavahelistest napsuvõtmistest. Sinna tulid juurde ka Ilvese head sõbrad Riina Kionka ja Lauri Lepik. Samuti ka Jüri Luik, Kyllike Sillaste-Elling jt. Matti Maasikas sõitis mõnikord eraldi selleks Brüsselisse, et lihtsalt õhtust süüa ja rääkida. Korra sai sama seltskond kokku ka Eestis. Need olid inimesed, kes olid Eesti välispoliitikas aktiivsematel või juhtivamatel kohtadel – aga kui parajasti ka mitte, siis see polnud ka kuigi tähtis. Eesti on väike ühiskond, kus inimestel on palju erinevaid rolle. Kui mõni hea inimene ei olegi vormiliselt parajasti kõrgel kohal, siis mitteametliku võrgustiku kaudu saab ta toimuvat ikka mõjutada. „Brüsseli klubil“ oli oma roll selles, et Eesti poliitika Euroopa Liidu suunal võttis 2005. aastaks realistliku ja pragmaatilise hoiaku nende „Murrame läbi!“ sarnaste loosungite asemel, mis valitsesid 2004. aasta eurovalimiste kampaanias. Et kõigepealt õpitakse ja kohanetakse, ning et tõenäoliselt ei ole Eestil kohe alguses teistele väga palju õpetada.
Klubiformaadis arutelud aitasid kaasa Eesti välispoliitikas valitsevate suhtumiste ja põhiliinide kujunemisele, kuid seal domineerinud meelsus ei olnud kuidagi valitsuse või ametliku välispoliitilise liiniga opositsioonis. 2005. aasta 8. novembriks kutsus Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimees Toomas Hendrik Ilves kokku järjekordse „Brüsseli klubi“ kogunemise. Kutsutud olid tol korral Siim Kallas, Riina Kionka, Jüri Luik, Matti Maasikas, Rein Tammsaar ja Harri Tiido. „Tere jumalised,“ kirjutas Ilves. „Seekordne Brüsseli üritus on osavõtjate poolest senisest pisut laiem. Esindet aga on kõik Eesti välispoliitika instantsidest peale EV esinduse Brüsselis, aga kõnekas on vist ka see, et ei suudetud leida seda inimest, kes ametlikest kammitsaist väljuks. Jään ootama ettepanekuid, alati võib sobiva inimese kutsuda juurde.“ „Päevakord oleks tavalisest ka pisut tihedam,“ jätkas Ilves. „Alustaksime seminari vormis Euroopa Parlamendi ruumides, ja siis jätkaksime eraldatud ruumis ühes korralikus restoraanis. Te olete minu külalised. Välismaalt tulnud osalejad loodetavasti leiavad ulualust, minu juures on üks koht juba broneerit“. Klubis arutatavad teemad pakkus Ilves välja nii. „17.00–18.00 Euroopa Parlamendis. Quo vadis90 Eesti välispoliitika? Ehk millised on valitsuse prioriteedid/nägemused ja miks? Eestvedaja: Kyllike, kommenteerib: Matti, Harri. 18.00–19.00 Euroopa Parlamendis. Transatlantiline Eesti. Eesti NATOs, millised on meie võimalused ja kogemused pärast 18 kuud NATO liikmelisust? Mis on muutunud EL riigi Eesti suhetes USAga? Eestvedaja: Harri, kommenteerib: Jüri, Riina. 20.00–21.30 Restoraanis. Eesti EL-is. Vaade institutsioonidest. Mida saab Eesti üldse teha mõjutamaks EL poliitikaid? Mida peaksime teisiti tegema? Eestvedaja: Riina. Kommenteerib: Siim, Toomas Hendrik. 21.30 – kuni enam ei viitsita. Venemaa. Eestvedaja: Rein. Kommenteerib: vist kõik. Teemad loomulikult kõik põimuvad niikuinii, ent jaotus on pigem orienteeruv, selleks et diskussiooni pisut fokuseerida. Palun teatage oma osalemisest võimalikult vara. Tervitades, thi“ Järgmine kord kogunes „Brüsseli klubi“ 2005. aasta detsembri keskel. Tol üritusel arutati näiteks Eesti kui „ühe teema riigi“ ehk pidevalt Venemaast kõneleva riigi probleemi. Samuti leidsid osalenud, et Eesti ELi poliitika on seni olnud liiga Briti-keskne. „Paljud Eesti EL seisukohad ühtivad Briti omadega [---], kuid nagu Briti eesistumine ja finantsperspektiivi läbirääkimised näitasid, me ei pruugi alati olla brittidega ühel meelel. Oleme ennast liiga palju sidunud ühe liikmesriigiga ning loonud olu90 ld Kuhu lähed
134
135
korra, kus britid võivad meid ära kasutada omaenda huvide edendamiseks,“ märkis klubilistele laialisaadetud kokkuvõte. „Heade suhete omamine ka teiste suurte liikmesriikidega on hädavajalik. Järeldus – peaksime senisest enam toetama Saksamaa ja Prantsuse initsiatiive eriti siis, kui meie huvid ei ole mängus ja see meile niikuinii midagi ei maksa. Tuleks leida viise Saksamaa „tagasi toomiseks“ Balti riikidesse. Angela Merkeli valitsuse ajal on eeldused selleks paremad kui Schröderi91 valitsemise ajal.“ Samuti leidsid Brüsselisse kogunenud Eesti välispoliitika korüfeed, et Eesti mõtleb liiga bilateraalselt, enesekeskselt ega tunne teiste liikmesriikide seisukohtade vastu piisavalt huvi. „Näiteks oleme konsulaarkoostöö küsimustes olnud väga enesekesksed ja seisnud igasuguse koostöö süvendamise vastu, ehkki ratsionaalsed seletused selleks puuduvad. Järeldused – Eesti ei tohiks tegeleda ainult nende teemadega, mis on meile olulised, vaid peaks leidma ka mõned horisontaalsed valdkonnad, kus aktiivne olla. Näiteks inimõigused – peaksime jälgima nende täitmist mitte ainult Venemaal, vaid igal pool maailmas (sh Aafrikas ja Aasias). Teine nišš Eesti jaoks võiks olla õigusriik.“ Eestil puudub üldse selge ettekujutus, millist Euroopat me tahame, tuleks aga aktiivselt näidata, et tahame rohkem Euroopat ning oleme selgelt pro-European92, koorus „Brüsseli klubi“ arutelust detsembris 2005 – „Ametnikel puuduvad üldised suundumused. Paljudes küsimustes puudub riiklik poliitika, kas toetada midagi või mitte.“ Lisaks räägiti Ilvese eestvõttel toimunud klubiarutelus, et Eesti on Euroopas vähe nähtav. „Väike riik nagu Eesti peab köitma teiste tähelepanu. Selleks peame kuulama teisi, oskama rääkida ja tundma teemasid. Peaksime välja tulema oma algatustega.“ Enamik neist mõtetest läks ka reaalselt töösse ja need said Eesti Vabariigi ametlikuks poliitikaks. 2006. aasta augusti algul, presidendivalimiskampaania ajal kogunes „Brüsseli klubi“ erandlikult Tallinna vanalinnas, restoranis Pegasus. Teemad olid jällegi Euroopa Liit ja NATO, Euroopa Liidu tulevik ja Soome eesistumine. Toomas Hendrik Ilves on kahtlemata hea esteetikatundega inimene. Ta mär kab arhitektuuri, kommenteerib näiteks mööda sõites maju. Lasnamäelt on temaga keeruline läbi sõita, kuna ta leiab, et see on inetu, ja ütleb seda kaassõitjatele välja. Kord istuskles president Ilves, kel pärast ühe konverentsi lõppu oli mõned tunnid vaba aega jäänud, Eesti saadiku Euroopa Liidu juures Matti Maasika residentsis. Tegu on imelise, nelja meetri kõrguste lagede, laeorvadega, 1910ndatest pärit Brüsseli juugendmajaga, – Eesti Vabariigi kõige šikim suursaadiku residents üldse. 91 92 136
Gerhard Schröder, Saksamaa liidukantsler 1998–2005. ingl Euroopa-meelsed
Räägiti maailmapoliitikast ja muust nagu tavaliselt. Kui president Ilves end lahkuma asutas, tegi ta põhjapaneva avalduse: „Nüüd ma tean, mida ma tahan teha, kui ma enam president ei ole. Ma tahan elada sellises korteris nagu siin.“ Ilves märkab ka head kirjandust, muusikat ja naiste ilu. Paljud, kellel on tulnud temaga suhelda, panevad tähele, et tegemist on lihtsalt väga palju lugenud ja erudeeritud persooniga. Ilves neelas ise raamatuid ja kordas pidevalt, et ta soovib, et ka tema nõunikud loeksid. Näiteks õiguskantsler Ülle Madisel, kes oli Kadriorus õigusnõunik, on riiul Ilvese kingitud raamatuid täis. Ja mitte ainult Ilvese enda raamatuid pühendusega, vaid ükskord oli ta käinud raamatupoes ja tõi sealt kaasa näiteks 20. sajandi ühe tuntuma USA õigusteadlase Ronald Dworkini raamatu „Justice for Hedgehogs“.93 Tõenäoliselt on Eestis vähe neid, kes teatud popkultuuri segmentides sedavõrd vabalt orienteeruks kui Ilves. Selle kohta pole mingit uurimust, kas mõni riigipea lisaks Toomas Hendrik Ilvesele on veel oma lemmiklugudega kogumikplaadi välja andnud. Võib-olla on tema oma ainus. Ilvese koostatud album „Teenage Wasteland – Lemmikud aastatest 1963–1978 / Favourites 1963–1978” tuli välja 2015. aasta detsembris. Plaadi idee tuli sellest, et president Ilves hakkas oma endisele julgeolekunõunikule Andres Vosmanile linke saatma. Ilves on kogu elu olnud teadlik muusikatarbija ja Vosman mõistis hästi, miks ta neid linke saadab – mitte sellepärast, et tahab olla nooruslik või cool, vaid ta võtab seda kõike üsnagi tõsiselt. Kell on juba öösel pool kaks, aga Vosman saab presidendilt järjekordse Youtube’i lingi. Ilves kirjutab selle juurde, et kuula, mis lugu see on – oluline samm psühhedeelia arengus. Toob seoseid ühest žanrist teise juurde. Sellest see plaat käima läks. Toomas Hendrik Ilves ja Andres Vosman veetsid Ärmal mitu õllerohket õhtut ja ööd, kuulasid läbi sadakond lugu ja üritasid teha valikut. See oli küllaltki keeruline. Ka Ilves ei olnud kunagi sellele mõelnud, mis need kümme või kakskümmend olulist lugu tema elus siis täpselt on. Paljusid lugusid, mida võinuks plaadile panna, ei õnnestunud ka autoriõiguste pärast sinna saada. Plaadil on siiski päris hea lugude valik, mis näitab kätte ühe inimese muusikalise kujunemisloo. See algab veidi naiivse Motowni popiga ja läheb sealt teismelise psühhedeeliaks ja ängiks, jõudes hiljem protopungini välja. Kord oli Toomas Hendrik Ilves Helsingis läbisõidul ja istus öösel pikalt suursaadik Matti Maasika juures, elu erinevaid aspekte arutades. Maasikas pani oma isiklikust plaadikogust mängima Creami „Wheels of Fire“ – noore Eric Claptoni. Ilves kohe teadis, mis ajast see on: „Sa oled nagu child of the 60s!“94 93 ingl „Õigus siilidele“ Harvard University Press, 2011 – Dworkini õigusfilosoofia, eetika ja moraali käsitluse kokkuvõtlik esitus. 94 ingl 60ndate laps. 137
„Wheels of Fire“ on üsna selge bluusiklassikute töötlus ja selle plaadi esimene lugu on „White Room“. See on lugu, millega Ilves seostab oma esimest suitsu ja muid teismeea avastusi ühes eesti laagris, kui ta oli 14aastane. „See muusika täpselt!“ Kadriorus oli president Ilvese päevakava üle aeg-ajalt suuri vaidlusi. Erinevad ametnikud panid sinna oma töövaldkonnaga seonduvaid asju, aga juhtus, et keegi tervikpildile ei mõelnudki ja president kuhjati lihtsalt nii üle, et ta hakkas selle üle kurtma. Nõunikel ja ametnikel polnud häda midagi – nemad ju vahetusid. Neil olid pausid. Aga presidendil ei olnud teisikut, kes oleks vahepeal näiteks läinud ja andnud lastejoonistuste võistluste auhinnad kätte. Tempo oli kogu aeg peal. Siis püüti jälle koosolekutel seda asja tugevamini reguleerida. Õigusnõunik Ülle Madise teatas: „Ärme topime kalendrit täis!“ Aga keegi ikkagi leidis, et „kuule, teeme ikka selle asja ka ära.“ Ja nii läkski. Ning jälle jooksid asjad kõik kokku. Häda tõi Ilvese päevakava planeerijatele kaela ka asjaolu, et president ise suhtles paljude inimestega otse ja vabalt, mis tähendas, et temaga võeti otse ühendust ja kutsuti mingitele üritustele või kohtumistele. Ilves ütles seepeale muidugi jah. Siis oli riigipea kalender jälle kohutavalt üle broneeritud, mille tagajärg oli see, et jäeti mingitele üritustele minek väga lühikese etteteatamisega ära. See oli kõige hullem olukord sisenõunik Heli Suvi jaoks, kes Ilvese üle Eesti toimuvatel üritustel käimisi haldas. Kuid midagi ei olnud teha – kahes kohas korraga olla pole võimalik. Ilves ise aga eelistas välissõite, eriti rahvusvaheliste konverentside külastamist, sageli siseriiklikele üritustele. Seal oli ta alati omas elemendis. President Ilves käis ühel suvel Kadri Liigil Muhumaal külas, lapsed kaasas, nii et külas ei saanud keegi sellest aru. Lipuautot ei olnud, president tuli kohale lihtsalt musta Audiga. Kadri Liigi kodukülas ei õnnestu muide tavaliselt naabrite eest mitte midagi varjata – kõik on nii hästi teada, et sealsed inimesed võiks Teabeametisse tööle võtta. Aga Ilves käis külas ära ja tegi seda nii vaikselt, et keegi ei taibanud midagi muud, kui et kaks autot tulid. Toomas Hendrik Ilves oli Kadriorus mõnes asjas ka uskumatult liberaalne pealik. Erinevalt paljudest riikidest, kus ka presidendi kantselei ametnike ligipääs presidendile on väga täpselt reglementeeritud ja piiratud, oli see kõik Ilvese-aegses kantseleis ülimalt vaba. Paiguti läks see nii vabaks, et enam-vähem igal hetkel, mil kellelgi tuli pähe midagi presidendile öelda, võis ta tema töökabinetti sisse marssida. Kohati läks see vabadus üle piiri. Siis üritati vahepeal mingeid reegleid tekitada, sest viisakas inimene võiks ju siiski eelnevalt küsida, kas ta võib riigipea juurde minna või mitte. Aga ranget korda ei kehtinud tegelikult kunagi. Kui mõni ametnik ikka väga tahtis Ilvese juurde minna, siis ta ka läks. 138
Ilvese esimesel ametiajal töötas Kadriorus hulk tugevaid natuure, kes võisid presidendile ka mõnel puhul otsesõnu vastu hakata. Sven Jürgenson, Rainer Saks, Indrek Kannik, ka Toomas Sildam. Ka Olari Koppel julges Ilvesega vaielda. Teiseks ametiajaks oli aga enamik neid lahkunud ja varasemat arutelukultuuri asendas paljuski postulaat „Yes, Mr President“95. Kord oli presidendi kantseleis korraldatud strateegiaseminar, tõsine sisuline arutelu, ja parajasti olid mõned presidendi nõunikud sattunud ebasoosingusse. Ilves arvas, et neid seminarile ei kutsu. Õigusnõunik Ülle Madise, kes oli kutsutud, teatas seepeal Ilvesele, et nii ei saa teha – tuleb kõik nõunikud kutsuda, või need vallandada, keda ei sobi kutsuda. „Lase meid kõiki lahti, või lase need lahti, kes sulle ei meeldi. Anna mulle nimekiri, ma teen kohe dokumendid valmis.“ Ilvese üks omadusi on see, et ta lahterdab inimesed enda jaoks selgelt kastidesse – kas hea või halb. Nende kastide vahel on võimalik isegi liikuda, aga mingisugust vahepealset seisundit ei eksisteeri. Näiteks Matti Maasikas on üks neist, kes on Ilvese peas korduvalt ühest kastist teise liikunud (välisministeeriumi kantslerina sattus Maasikas mõne personaliotsuse tõttu Ilvese jaoks halba kasti, viimasel ajal on aga jälle tagasi heade hulgas). Kantseleis toimus igal hommikul koosolek. Kord nädalas, neljapäeviti kell 11 hommikul, osales nendel ka president Ilves. Üldiselt tõi Ilves sinna kohale ameerikaliku lähenemise – kõik võivad sõna saada, oma seisukohti väljendada. Kui keegi esindab positsiooni, mis lõpuks ei leia toetust, siis kedagi selle eest ei ähvarda negatiivsed tagajärjed. Oli võimalik vaielda ja tegelikult vaieldigi kõvasti. Siis aga oli midagi lõpuks kokku lepitud ja kõik arvasid, et nüüd jääbki nii. Kavalpead Toomas Sildam ja siseosakonna juhataja Erki Holmberg aga läksid kahekesi hiljem Ilvese juurde, võtsid ta kahe suure mehe jõuga n-ö pihtide vahele ja veensid ümber. See oli üks president Ilvese omapärasid, et ta oli valmis suhteliselt kiiresti meelt muutma. Muidugi mitte päris kõikides küsimustes; oli ka neid asju, kus ta ei liikunud millimeetritki. Saavutusspordi vastu oli president Ilvese huvipuudus totaalne. Vana jalkafänn Olari Koppel üritas riigipead kord veenda külastama üht Eesti koondise matši. Ilves punnis vastu – teda ei huvita, tema ei tule. Koppel argumenteeris teistkaudu: „See on nii tähtis asi. Meie kõige suurem integratsiooniprojekt! Venelased laulavad seal Eesti hümni.“ Ilves ikkagi ei läinud. Olümpiamängude ava- ja lõputseremooniatel on riigipead traditsiooniliselt kohal oma riigi sportlasi tervitamas. Ilves käis olümpial kohal Vancouveris ja Londonis, aga ei käinud Pekingis ega Sotšis. 95 ingl Jah, härra president 139
Kui mõni Eesti sportlane tuleb maailmameistriks või saab näiteks olümpiamängudel medali, siis on hea tava, et president helistab spordisangarile ja õnnitleb teda. Olari Koppelil, kes nende asjade eest pidi hoolitsema, tuli kõvasti vaeva näha. ETV spordikommentaatori Marko Kaljuveeriga oli näiteks kokku lepitud, et pärast Kristina Šmigun-Vähi suusasõitu 2010. aastal Vancouveris – läheb siis, kuidas läheb – annab kohapeal viibiv Ilves televisioonis otseintervjuu. Olari Koppel hoiatas Kaljuveeri ette, et president Ilves võib rääkida oma muljeid olümpialinnast; kui tuleb medal, siis rääkida seda, kui rõõmus ta Eesti sportlase edu üle on, aga ei ole mingit mõtet küsida temalt analüüsi sõidu käigust – mis seis tundus Šmigun-Vähil poole maa peal või muud sarnast. Kristina Šmigun-Vähi võitis Vancouveris 10 kilomeetri vabastiilisõidus hõbemedali. 2007. aasta novembris tuli Eestisse külaskäigule Horvaatia president Stjepan Mesić. Kõigepealt toimus Kadriorus omavaheline kohtumine Ilvesega, seejärel olid Riiginõukogu saalis delegatsioonide läbirääkimised. Siis tuli pressikonverentsi aeg. Ilves asus külalist tutvustama. „Nüüd mul on hea meel, et siin on minu hea sõber ja kolleeg Horvaatiast, St...“ President Ilvesel jäid sõnad kurku kinni. Ta taipas järsku õudusega, et külalise nimi meelde ei tule, sest kõigil koosolekutel ja aruteludel, mis eelnesid Horvaatia presidendi saabumisele Eestisse, oli temast räägitud kui lihtsalt „Stjopast“. Võimalik, et samamoodi räägiti Zagrebis vaid „Tomist“, kellele külla minnakse. Kadriorus aga liigutas üks Ilvese silmaulatuses seisnud nõunikest püüdlikult suud „Me-sić“, kuni Eesti riigipea taastas oma kõnevõime. Pärast seda kirjutas Toomas Sildam alati kõrge väliskülalise saabudes Ilvese jaoks paberilehe ülemisse nurka külalise nime. Pärisnime, mitte hüüdnime. 15. juunil 2011 toimus Lätis ühes ilusas jahisadamas Salacgrīva ja Ainaži vahel Toomas Hendrik Ilvese viimane kohtumine ja töölõuna Valdis Zatlersi kui Läti presidendiga. Ilves kinkis Zatlersile, endisele arstile, Põhja-Eesti Regionaalhaigla keldrilaost otsitud roostevabast metallist amputatsiooninoa. Umbes 45-sentimeetrine kirurgiline vahend seisis laos kasutamata, sellel oli küljes isegi nõukogudeaegne hinnalipik – 14 rubla. Toomas Hendrik Ilves lasi noale graveerida kirja „Valdis, be sharp“96 ja oma signatuuri. Zatlers oli ilmselgelt liigutatud, kui Ilves kenasti karpi seatud kingituse talle üle andis. Kuna tava järgi teatavasti nuga niisama ei kingita, andis Zatlers Ilvesele omalt poolt vastu mündi. 96 140
„See nuga seisab mul siiani tallel vajalikus kohas,“ rääkis Zatlers 2016. aastal. „Ning kui mul on teinekord tarvis end koguda, siis vaatan seda ning mõtlen – Val dis, sa pead olema terav nagu see nuga, sest nii tahtis president Ilves.“ Toomas Hendrik Ilvesele maitseb šokolaad. Ühel riigipea külaskäigul Ida-Virumaale toimus tema kaaskonna lõunasöök Saka mõisas. Kõik istusid kenasti lauas, söödi ära supp ja praad, lõpuks hakati serveerima magustoitu. Selleks osutus hõrk šokolaadiparfee. Vabariigi Presidendi ette aga toodi tervislik värske puuviljavalik. Ilves vaatas kõrvalistujate šokolaadimagustoitu ja küsis puuviljale osutades: „Mis see on?“ „See on teile tellitud,“ ütles kelner. „Aga miks te mulle selle tellisite?“ küsis Ilves. „No aga see on teile tellitud.“ „Aga ma ei taha seda! Tooge mulle šokolaadi,“ korraldas Ilves. Üks teine kord Stockholmis tegi president Ilves aega parajaks Eesti suursaadiku Alar Streimanni juures. Laua peal oli suur vaagen Kalevi trühvlikomme, kus ka täidisel teatud kraadid sees. Ilves ja suursaadik rääkisid omavahel juttu, Toomas Sildam aga läks vahepeal linna peale – Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe toonase peatoimetaja Ülo Ignatsiga kohtuma. Nad võtsid saatkonna lähedal paar õlut. Sildam jõudis tagasi, ukse peal tormas talle vastu Eesti suursaadiku abikaasa. „Kuhu minek?“ „Lähen toon komme juurde“. Kogu vaagen oli vahepeal tühjaks saanud. Toomas Hendrik Ilves sööb tegelikult kõike. Brüsselis on üks kalarestoran, mis on olnud president Ilvese lemmikuid. Seal tuuakse kõigepealt heledast nisujahust viilutatud leiba, mis lõpeb kiiresti otsa. Siis tellitakse topeltports friikartuleid, millele tuleb peale panna rohkelt majoneesi ja ketšupit. Need lõpevad otsa ja siis süüakse ära ka kõigi teiste inimeste friikartulid. Üks konkreetne kuldkellaga käsi tuleb ja võtab need sisseharjunud liigutusega ära. „Ma võtan ka paar tükki.“ See toimub muidugi omainimeste seltskonnas – lõunal Belgia kuningaga Ilves nii ei käituks. Ja friikartuleid sööb ta siiski ainult mõnikord. Ilves ei ole rahul sellega, kui lauale tuuakse liiga vähe võid. Sellepärast on parem niisugune olukord eos välistada. Lõunasöögil külalisega Kadrioru presidendilossis on väga lihtne aru saada, milline on laua ääres Vabariigi Presidendi koht. Sinna on teenindaja toonud viis tükki võid, külalise taldriku kõrvale aga on paigutatud üks võitükk. Ega dieedi peal olemine ei olnud ka mingi meelakkumine. Presidendi lõunal pakuti sellisel ajal eelroaks mingit taimetoitu, juurvilju. Põhitoiduks midagi, mis nägi
ingl Valdis, ole terav. 141
välja nagu kaks laiakslöödud kilu. See oligi kõik. Külalistel kippus kõht tühjaks jääma, aga midagi polnud teha – Vabariigi President oli määratud dieedile. Aeg-ajalt oli Ilvesel vajadus oma kodusest ja Eesti ringist korraks välja saada ning süüa üks korralik praad. Ükskord toimus töövisiit Lätisse. Hakati Riiast tagasi sõitma ja Toomas Sildam rääkis enne autodesse istumist, et vahetult Läti-Eesti riigipiiri eel on üks hästivarustatud bensiinijaam. Seal võiks delegatsioon kinni pidada, sest ta heameelega viiks oma ämmale Lätist kaasa šokolaadikarbi. Delegatsiooni mõne liikme hämmastuseks pööraski Läti politseieskort bensiinijaama ette. Sildam läks kommikarpi hankima ning talle järgnes Vabariigi President koos oma välisnõuniku Sven Jürgensoniga. Nendel oli peatusest ilmselgelt heameel ja nad lugesid leti ees üles, mida tellivad: „Friikartulid! Burger! Kokakoola!“ Kõik vajalik osteti ära. Jõuti Eestisse ja varsti ka Uulu teeristile, kust otse saab Tallinnasse, paremale pöörates läheb tee aga Valga peale, ning just see on muidugi õige tee ka Ärma tallu jõudmiseks. Seal pidas delegatsioon kinni ja Toomas Hendrik Ilves ulatas enne lipuauto nina pööramist Ärma ja ühtlasi tervisliku toitumise entusiastist abikaasa Evelin Ilvese suunas oma kokakoolatopsi, hamburgeri- ja friikartulipakendid Tallinna sõitvatele nõunikele. „Võtke need oma autosse.“ Kompromiteerivaid jälgi ei jäänud. Kui Ilvesel oli taas alkoholivaba periood, käis vana sõber Harri Tiido ükskord tema juures lõunal. Juua ei olnud. Mingil hetkel Tiido trummeldas sõrmedega vastu lauda. Ilves ei küsinud midagi, vaid kutsus kelneri ja ütles: „Mul on tunne, et Tiido tahab vist veini.“ Ilves teeb tegelikult ise väga hästi süüa ja söögitegemine meeldib talle. Kord, kui president helistas ühele oma nõunikule nädalavahetusel õhtusel ajal, ning küsis vestluse alguseks: „Saad rääkida?“, vastas too: „Veidi keeruline – ma pean siin teise käega risotot segama, et Kilingi-Nõmme kukeseened ära kasutada.“ Ilves ütles seepeale: „Kas sa tead, et seened tuleb panna viimasena?“ –„Jah, ma tean.“ „Väga hea,“ kiitis president.
142
Kadrioru presidendilossis toimis Ilvese ajal enamjaolt ülimalt liberaalne sisekord, kus iga ametnik võis suvalisel hetkel presidendi juurde sisse marssida
143