1. Ühiskond ja ülekohus
1.1. Orjus ja tsivilisatsioon
Seda maailma, kus me elame, võib kõige üldisemalt nimetada tsivilisatsiooniks. See käib ka loodusrahvaste kohta, kes lõpuks elavad ja tegutsevad samas maailmas kui tänane Manhattan või Singapur. Öeldu ei ole metafüüsika. Inimkonda ühendavad omavahel tuhanded niidid, mis determineerivad inimesi nende kultuurilistest erinevustest hoolimata selle või teise ajastu residentideks. Meid ühendavad nii märgatavad kui märkamatud võrgustikud.
Formaalselt võttes ei sündinud tsivilisatsioon koos inimesega, seda kinnitavad meile nii arheoloogilised kui kultuurantropoloogilised andmed, mida on võimalik mõistuse piires ekstrapoleerida minevikku. Inimene kujunes enne, tsivilisatsioon hiljem. Ent paradoksaalsel kombel on õige ka vastupidine: tsivilisatsioon sündis nimelt koos inimesega. Ainult et: latentses olekus. Ta ootas aega, mil aktiveeruda.
Reaalselt eksisteeriv tsivilisatsioon sai alguse orjastamisest. (Abel, 2006) Me ei tea loomariigist ainsatki institutsiooni, mis sellele ligilähedaseltki sarnaneks. Kuid homo sapiens’i puhul on orjus tavaline ja seda tunnevad ka suhteliselt algelisel arengutasemel loodusrahvad. Rõhutada tuleb siiski, et loodusrahvaste puhul on tegu nn patriarhaalse orjusega, mis liitub olemasolevatele patriarhaalsetele suhetele naturaalsel viisil, olles naturaalsuse suhtes ühtaegu nii subjekt kui objekt. Patriarhaalse sootsiumi orja elu-olu ei erine kuigivõrd sama sootsiumi nii-öelda vabade elementide elu-olust, sest tõeliselt vaba, kui selle all mõelda individuaalset sotsiaalset suveräänsust, ei ole patriarhaadi tingimustes keegi. Kõigi olmelised ja materiaalsed võimalused on piiratud ühiskonna madala tehnoloogilis-tehnilise arengutasemega, eneseteostusvõimalused aga rangete ühiskondlike
normidega, mille eesmärgiks on tagada patriarhi võim (Focault, 1968).
Hoopis uude faasi jõuab orjus inimühiskonna arengu järgmisel etapil, mida tavapäraselt – ehkki mõnevõrra arhailiselt – nimetatakse tsivilisatsiooniks. Aspekte, mille poolest tsivilisatsioon eristub loodusrahvastele omasest kultuurist (nagu seda on ka minevikku jäänud nn arheoloogilised kultuurid), on eri uurijate poolt loetletud palju. Kiri, linnad, (niisutus)põllundus, riigiaparaat, kõrgreligioon jne, mainitud on isegi õlut. Kuid tähtsaim on siiski orjus. Õieti ei saa öelda, et orjus kuidagi „kaasneb“ tsivilisatsiooniga – pealegi, nagu nägime, on ta vanem kui tsivilisatsioon – , vaid eksaktsem lausung kõlaks järgmiselt: orjus genereerib tsivilisatsiooni. Neil tsivilisatsioonile eelnenud kultuuridel, kus esineb orjus, on seeläbi olemas „geneetiline kood“, et progresseeruda tsivilisatsiooniks (Horkheimer, 1982; Vantomas, 1993). Seda loomulikult juhul, kui mingid välised tegurid seda ei takista. Kui need mõttelise eksperimendi korras välistada, siis võib resümeerida, et kus on orjus, seal on või sinna saabub peagi ka tsivilisatsioon.
Kuid relatsioon toimib ka vastupidi: kus on tsivilisatsioon, seal on orjus. Nii nagu mistahes isend ei saa lahti oma isiklikust geneetilisest koodist, nii ei saa tsivilisatsioon lahti orjusest – see on päästmatult ja pöördumatult tema institutsionaalsetes ja ideoloogilistes rakkudes peidus ning taastab ennast ka pärast kõige põhjalikumat hävingut paratamatu järjekindlusega. Teisiti ei saaks see ollagi, sest tegemist on tsivilisatsiooni eksistentsiküsimusega – ilma orjuse olemasoluta ei suuda tsivilisatsioon ennast regenereerida. Taas eksaktsemalt väljendudes: ilma orjuseta ei suudaks tsivilisatsioon taastoota iseenda de neerivat aspekti ehk lihtsamalt öeldes seda, mis teeb tsivilisatsiooni tsivilisatsiooniks. Orjus on süsteemne.
Vahemärkusena tuleb rõhutada, et tsivilisatsioon ja orjus ei ole kaks eraldiseisvat mõistet, mida võiks vaadelda nii koos
kui lahus ja analüüsida nende varieeruvaid suhteid. Nad on immanentselt seotud, kusjuures ühtlasi kausaalselt ja nii tugevalt, et nende lahutamine, olgu või analüüsi tarbeks, läheneb epateerivale skolastikale. Nii et siin ja edaspidi, kui on juttu ühest või teisest, siis on mõeldud ikka nii üht kui teist, ja pidevat viitamist korraga mõlemale on üldjuhul välditud vaid stiililistel kaalutlustel.
Ka tsivilisatsiooni ennast võib võrrelda mõne eriti visa viirusega, näiteks herpesega. Kui sootsium on korra tsivilisatsiooniga nakatunud, jääb ta püsivalt selle – ja järelikult ka orjuse – poole püüdlema, isegi kui materiaal-tehniline arengutase või parajasti valitsevad majanduslikud ja kultuurilised parameetrid seda ei võimalda. Orjus lihtsalt displatseerub reaalsfäärist mentaalsesse oma tundi ootama. Kuid samas on ka mentaalne eksistents oma causa nalis’e poolest sama reaalne kui käegakatsutav, materiaalne eksistents. Neil pole tarvis vahet teha, vaid otstarbekas on objektiivsusele läheneda sünkretistlikult. Millest järeldub, et orjuse latentseks eksistentsiks ei ole vaja isegi mitte kaht entiteeti – isandat ja orja –, vaid piisab ühestainsast. Siin peitub singulaarsuses pluralism, nagu üksainus kõlar võib tekitada stereoheli. Nimetatud üksikentiteet suudab iseennast orjaks ja samas ka isandaks mõelda. Tema kultuurikoodi on salvestatud niisugused printsiibid nagu „palehigis pead sa oma leiba teenima“ või „alandlikult pead sa oma isandat orjama“. See on mõtteline orjus nagu mõtteline fašism või valge keskealise mehe ülemvõim/ ülimuslikkus (valge suprematism). Korra välja mõeldud ja omaks võetud, on see peaaegu hävimatu, selles mõttes võrreldav süsteemse rassismiga, mida puudutame tagapool. Orjuse endasse imanud mentaliteet sünnitab uut orjust nii mentaalkui reaalsfääri ka siis, kui ta seda enda arvates hävitama ja tühistama asub. Kus orjus uksest välja aetakse, seal tuleb ta aknast sisse. Lisagem naljatades, et kui ka aknast välja ajada, siis tuleb ta kolmandal korral juba korstnast. Kuid miks nii?
Viga on sügavamal ja nimelt kategooriates, milles mõeldakse ja maailma nähakse. Orjust ei saa hävitada ilma orjuse peale mõtlemata, kuid juba orjuse peale mõtlemine sünnitabki uut orjust (vt nt Lindenproof, Teilor, 2002). Olukord on väljapääsmatu. Õnneks võib sellest väljapääsmatust olukorrast siiski välja pääseda, kuid selleks tuleb kõigepealt põhjalikult omandada progressiiv-kriitilise losoo a tähtsamad printsiibid ja dekonstrueerida vana mõtteviisi reliktsed dogmad ning stereotüübid iseendas. See on raskem kui võitlus vähiga ja ka kõrvalnähud on raskemad, kuid siiski saavutatav. Kuid sellestki tagapool pikemalt.
Eelöeldust järeldub invariantselt, et tsivilisatsioon, püsides sisuldasa orjusel, püsib formaalselt teadmatusel selle orjuse kui orjuse olemasolust. Seega saab orjusevaba tsivilisatsiooni poole – ehkki see kõlab paradoksaalse ja võimatuna – püüelda üksnes teadlikkuse tõstmise läbi. Tegemist on enam kui heraklesliku tööga, mille kõrval Augeiase tallide puhastamine tundub lapsemänguna. Meie ees seisab stereotüüpide, klišeede, müütide, eelarvamuste ja stampide tihnik, millest tuleb sammsammult läbi murda nii individuaalselt kui kollektiivselt.
Üksiku indiviidi jõudmine n-ö valguse ehk siis õigluse poolele võib tunduda väikese võiduna, kuid päris nii see siiski ei ole. Õigluse poolel on formeerunud juba reaalne, ärgas, aktiivne, tagurluse mahhinatsioonide suhtes immuunne ja ideoloogiliselt kristalliseerunud kogukond, progressivistlik avangard. See avangard moodustab tulevikuühiskonna tuuma. Erinevalt möödanikku jäänud ordudest ja sektidest on selle kogukonna uksed avatud kõigile. Orjusparadigma ületanud isikute puhul ei saaks see teisiti ollagi. Kui ordud ja sektid, millest mõnedki püüdlesid inimeksistentsi immanentsete defektide annihileerimise poole, säilitasid endas – puhtast teadmatusest, st re eksiooni puudumise tõttu – orjuse institutsiooni, allutades oma organisatsiooni näiteks jäigale hierarhiale ning sellega kaasnevatele alluvussuhetele, siis tänane