varjatud margid ja salayhingud

ANDREAS VENTSEL, MARI-LIIS MADISSON JA MIHHAIL LOTMAN

Varjatud märgid ja salaühingud Vandenõuteooriate tähendusmaailm

V

A

B

A

A

K

A

D

E

E

M

I

A

Sissejuhatus

Küllap on lugejale tuttav olukord, kus hommikukohvi joomise ja ajalehe või sotsiaalmeedia postituste sirvimise ajal jääb pilk pidama salapärastest, traagilistest ja suisa kriminaalsetest juhtumitest rääkivatel vandenõulugudel. Publiku uudishimu toitmiseks visandatakse neis sageli sündmuste üksikasjalik kirjeldus, muu hulgas ka tegelased, kes mõjukate manipulatsioonide taga seisavad. Võib teada saada, et keegi müstiline Soros valitseb maailma, et süvariik tõmbab meie armsas Eestis niite ja et iga vähegi kõneka ühiskondliku sündmuse on korraldanud salajane grupp, keda kutsutakse vabamüürlasteks, illuminaatideks või lihtsalt eliidiks. Tihti kirjeldatakse niiditõmbajate tegusid kõikvõimalike põnevate ja mõnikord ka õõvastavate detailidega, olgu nendeks viited veristele tapatöödele, rituaalsele kannibalismile või lapsepilastamisele. Lühidalt öeldes avaneb vandenõulugude Rootsi laud, kus leidub üllatus­momente, šokeerivaid seiku ja värvikaid tegelasi igale maitsele.

27

Koroonapandeemia, kliimakriisi ning Vene-Ukraina sõja kontekstis on vandenõuteooriad saanud üha sagedasemaks külaliseks inimeste meediamenüüs ja igapäevavestlustes. Need teooriad võivad olla mõnes kultuuris populaarsemad ja mõjukamad kui teises, aga tänapäeval on nad võtnud endale olulise koha nii poliitilises retoorikas, erinevates alternatiivmeditsiini propageerivates kogukondades kui ka popkultuuris. Mõned vandenõuteooriad levivad kui kahjutu ja lõbus meelelahutuse vorm, teised pakuvad võimurite hämaratele tegudele õigustatud kriitikat, kolmandad aga kutsuvad üles patuoinasteks tembeldatud inimesi või gruppe vaenama ning kõikvõimalikes autoriteetides kahtlema. Kuna konspiratsiooniteooriad vohavad, on väljendatud palju muret nende võimalike ohtlike järelmite pärast, näiteks Euroopas ja selle piiridel leviva terrorismi ja islami­äärmusluse ning antisemitismi ja marurahvusluse taassünni pärast. Peamiste valupunktidena tuuakse välja, et vandenõuteooriad võivad õõnestada kodanikuühiskonda ja esindusdemokraatiat, soodustada populismi, demagoogiat ja polariseerumist ning süvendada umbusku teaduse ja professionaalse meedia suhtes.

Mitmed hiljutised arvamusküsitlused näitavad, et enamik eurooplastest ja ameeriklastest usub üht või mitut vandenõuteooriat (Oliver, T. Wood 2014; Jolley jt 2020: 236).

Euroopa sotsiaaluuringu 2022. aasta küsitlustulemused näitasid, et vastanud eestimaalastest usub 30%, et väike salajane grupp inimesi teeb maailmapoliitikas kõik olulised otsused, ning koguni 40% peab tõenäoliseks, et teadlased tegelevad meelega avalikkuse eksitamisega ja et COVID-19

28

on mõne valitsuse või organisatsiooni sihipärase ja salajase tegevuse tulemus ( Jüristo 2022). Ameerika polito­ loogid Joseph Uscinski ja Joseph Parent osutavad teoses „Ameerika vandenõuteooriad“ (2014), et vandenõuteooriatesse kalduvad seletused on iseloomulikud kaotajatele ehk siis gruppidele, keda võib pidada ühiskonnas millestki olulisest, näiteks sissetulekust või haridusest, ilma jäänuks. Samuti on vandenõudesse uskumist püütud seletada poliitilise marginaliseerumisega või keskmisest suurema soodumusega kalduda kollektiivsesse nartsissismi. Viimast iseloomustab komme liialdada selle grupi positiivse kuvandi ja tähtsusega, millesse kuulutakse, ning vastandumine enamuse arvamusele (van Prooijen, Song 2021). Samas võib kohe küsida, kas kaks endist presidenti – Donald Trump USAs ja Jair Bolsonaro Brasiilias – olid valimistel edukad ainult tänu luuseritele ja nartsissistidele. Vandenõuteooriate leviku ja uskumise taga on komplekssed põhjused, mida pole võimalik mõista üksnes kitsale sotsiaalpsühholoogilisele profiilile keskendudes.

2020. aastal valla pääsenud koroonaviiruse ning iseäranis selle vastaste meetmetega seoses hakkasid vohama vande­nõuteooriad, mille keskmes oli idee, et globalistlik eliit püüab valepandeemia abil rahva üle totalitaarset kontrolli kehtestada ja inimeste tervist kahjustada. Taolised teooriad aitasid õigustada kehtestatud liikumispiirangute ja muude viirusevastaste meetmete eiramist, toetades tervise ohtu seadmist. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et vande­ nõuteooriad ei ringle inimeste hulgas lihtsalt niisama, vaid neil on tähtis roll infovaakumi täitmisel ja segastest

29

teabekildust inimlikult hoomatava tähenduse väljajoonistamisel. Kui vandenõulasi süüdistada ning vandenõu nn tõendite üle arutada, saab pingelistel aegadel auru välja lasta ning võrdlemisi lihtsas ja üldarusaadavas keeles keerukatest probleemidest rääkida.

Koroonapandeemia puhkemine oli mitmes mõttes pretsedenditu ning viiruse ametlikus käsitluses kohtas tavainimesele raskesti mõistetavat erialast keelt, arvukalt ebakõlasid ja spekulatsioone. Tagatipuks peetakse FBI lõpp­ aruandes viiruse vallapääsemise kõige tõenäoliseks ­põhjuseks Hiinas Wuhani laboris toimunud õnnetust ning selle kinnimätsimist (FBI juht peab... 2023). Sama laborit külastas mäletatavasti 2021. aasta alguses ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) asjatundjate grupp, kes taolist laborilekke stsenaariumit äärmiselt ebatõenäo­liseks pidas, ning n-ö peavoolu inforuumis nimetati pärast selle ametliku hinnangu avaldamist paljusid Wuhani labori teooria levitajaid ohtlikeks paranoilisteks vandenõuteoreeti­ kuteks (Covid: WHO says... 2021).

On oluline silmas pidada, et taudi ajal populaarsust koguvates konspiratsiooniteooriates pole midagi uut. Näiteks jagas 1817. aastal Gangese deltast alguse saanud ja 1831. aastal Peterburi jõudnud koolera linnarahva kahte leeri. Ühelt poolt nägid arstid ränka vaeva, et nakkuse levikut tõkestada, teisalt aga levisid kuulujutud, et epideemia on väljamõeldis, poliitiline vandenõu ja Venemaa vaenlaste salasepitsus. Arste nimetati Poola agentideks, üks sakslasest tohter peksti koguni surnuks ja laatsaretti tunginud rahvamass lasi haiged sealt vabaks (Miles 2017: 216).

30

Vandenõuteooriad lasevad epideemiaga seotud ohutunnet ja frustratsiooni väljendada ning mõjuvad teatavas mõttes võimestavalt, kuna seostavad haiguspuhangut kellegi sihipärase tegevusega. Vandenõulood annavad vahel üsna selge ettekujutuse patuoinastest ja nende riukalikest manipulatsioonidest ning vabastavad neisse uskujad raskesti talutavast tundest, et maailmas valitseb kaos ja ennustamatus.

Kahtlemata on pandeemiaaegsed vandenõulood ühiskondlikku polariseerumist ja ekspertide teadmiste kahtluse alla seadmist võimendanud, kuid oleks liialdus öelda, et ainuüksi vandenõuteooriad on need probleemid tekitanud. Populaarsed konspiratsiooniteooriate teemad peegeldavad nende leviku ajal aktuaalseid probleeme ja valupunkte. Tänapäevaste vandenõuteooriate menu taustal võib näha ka üldist suhtumise muutust teadusliku teadmise tõsikindlusesse. Prantsuse sotsioloog Jean-Bruno Renard (2005) osutab selles kontekstis füüsikute ja sotsiaalteadlaste hulgas võidukäiku tegevale kognitiivsele relativismile, mis eitab absoluutse tõe võimalikkust. Sellised mõisted nagu tõde, ratsionaalsus ja teadmine ilmnevad alati mingis teaduslik-teoreetilises raamistikus ning tõe ja vale üle saab otsustada üksnes selle raamistiku sees. Niisuguse teadusfilosoofilise käsitlusega on käinud kaasas selle üldisem rahvapärasem tõlgendus, mille järgi pole võimalik tegelikkust fantaasiale ja väljamõeldistele sama selgelt vastandada. Toimub lihtsalt võitlus ühe reaalsuse käsitluse eeliste ja teiste käsitluste omade vahel. Kui niisuguseid väiteid kriitikavabalt lihtsustada, on oht legitimeerida vandenõuteooriaid kui mis tahes muude käsitlustega

31

võrdväärseid seletusi (vt ka Harambam 2020; Harambam, Aupers 2015).

Sellist äraspidist reaalsuse tõlgendust komplitseerib ka asjaolu, et inimeste isiklikku ja ühiskondlikku elu vahendab üha enam (sotsiaal)meedia. Nii avalike sündmuste kui igapäevatoimetuste tähendus kujuneb sotsiaalmeediast, erinevatest internetiportaalidest, tõsielusarjadest ja (pseudo)dokumentalistikast saadud infokildude kombineerimise põhjal. Tänapäevane info ja meelelahutuse ning avalikkuse ja privaatsuse piire lõhkuv meediavoog hägustab tegelikkuse ja fiktsionaalsuse vahekorda veelgi.

Samamoodi mängivad romaanikirjanikud ja filmilavastajad erinevate žanritega ja lisavad põnevuse eesmärgil oma teostesse viiteid ajaloojutustuse vaimus loodud vandenõuteooriatele. Heaks näiteks on siin Umberto Eco „Praha kalmistu“, Don DeLillo „Kaalud“ ja Dan Browni „Da Vinci kood“, milles autorid osutavad „Siioni tarkade protokollidele“, illuminaatide teooriatele ja muudele vandenõuteooriatele. Kuulsa Ameerika režissööri Oliver Stone’i vändatud „JFK“ (1991) süvendas omal ajal vaatajate kahtlusi 1963. aastal Texases tapetud USA presidendi John F. Kennedy ametliku mõrvaversiooni kohta ja on endiselt populaarne viite­ allikas vandenõuteooriate veebilehtedel (Hornaday 2021).

Seda nimekirja võib lõputult täiendada.

Selle raamatu eesmärk on heita valgust järgmistele küsimustele: mis on kaasa toonud vandenõuteooriate massilise leviku? Kuidas on vandenõuteooriad uues meedia­ situatsioonis kohanenud? Kas peaksime vandenõuteooriate vohamise tõttu häirekella lööma? Oleme veendunud,

32

Oliver Stone oma dokumentaalfilmi „JFK Revisited: Through the Looking Glass“ („JFK jätk: läbi peegli“, 2021) esitlusel Prantsusmaal. Film räägib Kennedy mõrvamise vandenõust

33

et nendele küsimustele vastamisel tuleb olla kontekstitundlik, kuna vandenõuteooriate roll ja levik sõltuvad alati sotsiaalsest, kultuurilisest ja poliitilisest taustsüsteemist ning konkreetsete vandenõulugude mõistmiseks on vaja aduda nendega seotud suhtluseesmärke. Sestap loodame, et lugeja andestab, kui me juba etteruttavalt ütleme, et raamat ei paku seda tüüpi lihtsaid vastuseid nagu ei/jah ja ohtlik/ohutu. Pigem vastupidi. Loodame, et raamat avardab lugeja vaadet vandenõuteooriale kui mitmekihilisele fenomenile, mida nagu iga teistki sotsiaalset ja kultuurilist nähtust tuleb põhjalikult läbi valgustada. Alustame aga vandenõuteooria määratlemisega ja selgitame, kuidas eristada vandenõuteooriat vandenõust.

VANDENÕUTEOORIA MÄÄRATLUS Kõige üldisemalt võib vandenõuteooriat määratleda seletusena, mille järgi on enamasti ebameeldivana tajutud ühiskondliku sündmuse (nt 11. septembri terrorirünnakud), protsessi (nt Euroopa rändekriis) või nähtuse (nt koroonaviiruse levik) põhjuseks vandenõulaste kuritahtlik varjatud tegutsemine. Inglise kultuuriuurija Clare Birchalli (2006: 34) järgi on vandenõuteooria narratiiv, mis selgitab mõnd sündmust või sündmuste jada sellega, et need on mõne pahatahtliku grupi salajase tegevuse tulemused.

Ameerika teadusfilosoof ja teadusajaloolane Brian Keeley osutab oma palju tsiteeritud artiklis järgmistele tunnustele, mis iseloomustavad vandenõuteooriat: see on selgitus

34

ajaloosündmusele, mida seostatakse saladuskatte varjus talitava kuritahtliku tegutseja või tegutsejate grupiga; see annab sündmusele põhjuslikkuse tasandi; see eeldab, et pahalastel on teatud sündmuste juures otsustav roll, kuid neil ei ole piiramatut võimu. Vandenõulaste haavatavust markeerib ka tõsiasi, et nad tegutsevad salaja. Vandenõulaste rühmitus on suhteliselt piiratud, kuid see võib salaühingu heaks töötavate käsilaste vahendusel ulatuda ühiskonna erinevate tasanditeni (Keeley 1999: 116). Seega on vandenõuteooria tunnused kokkuvõtvalt järgmised: esiteks eeldatakse, et vandenõulased teevad kurja teadlikult, teiseks jääb nende tegevus vähemalt osaliselt üldsuse jaoks varjatuks ja kolmandaks vähendavad nende kahjutoovad salaplaanid suurte inimrühmade heaolu.

Michael Barkun, Ameerika politoloog, kes uurib vande­ nõuteooriad tänapäeva poliitikas, jagab konspiratsiooni­ teooriad ulatuse järgi kolmeks: kõige kitsamalt hõlmab ühiskonnas toimunut sündmuse vandenõuteooria, mille järgi peetakse salajast vaenlast vastutavaks ainult mingi üksiksündmuse eest, näiteks konkreetse atentaadi eest.

Järgmisel tasandil on süsteemne vandenõuteooria, millega visandatakse vandenõulaste grupi tegevust juba laiemas kontekstis, nii et neid peetakse ebameeldivate sündmuste korraldajateks konkreetses aegruumis. Kõige kaugemale ulatub aga supervandenõuteooria, mille puhul konspiraatorite tegevust kaardistatakse nii laiahaardelisena, et see paistab dikteerivat kogu ajaloo kulgu. Üksiksündmust mõistetakse osana ülemaailmsest kurjusesüsteemist, milleks võib olla näiteks reptiilide varjatud võim inimeste üle

35

või illuminaatide mahhinatsioonid (Barkun 2003: 4). Supervandenõuteooriad said valdavaks 1980. aastatel, kui nende levikule aitas kaasa plahvatuslikult laienenud massimeedia (satelliittelevisioon, üleilmsed meediakorporatsioonid jne), ning need on jätkuvalt populaarsed.

Tübingeni ülikooli Ameerika-uuringute professori Michael Butteri järgi saab vandenõuteooriaid liigitada ­ neis kujutatud vandenõulaste positsiooni järgi. Oluline on vahet teha, kas nad on juba saavutanud kontrolli mõne institutsiooni või riigi üle või on see alles nende kuritegelike mahhi­natsioonide eesmärk. Seda võib nimetada tinglikult ka vandenõulaste võimuvertikaaliks, mille puhul tegevus on suunatud ülemiselt tasandilt alla või alt üles, ning seda seostatakse sageli „väliste“ ja „sisemiste“ vande­ nõulaste eristusega. Peaaegu alati kiputakse välisvaenlaste korraldatud vandenõusid kujutama vandenõulaste altpoolt üles suunatud mahhinatsioonidena, st riik ja selle võtme­institutsioonid pole veel vandenõulaste võimu alla sattunud. Niisugustes vandenõuteooriates näib riik ja rahvas orgaanilise üksusena, mille tõelised vaenlased saavad tulla ainult väljast (Butter 2020: 13–14). Üks näide välisvaenlaste kohta käinud ja alt ülespoole suunatud vandenõuteooriast oli 1830. ja 1840. aastatel USAs laialt levinud narratiiv, mille järgi paavst ja mitmed Euroopa kroonitud pead suunasid katoliiklaste rännet salaja Ameerikasse ja kasutasid kohalikke oma käsilastena, et muuta Ameerika katoliiklikuks riigiks.

Sisemised vandenõud seevastu võivad olla suunatud kas ülalt alla või alt üles. Valitsus võib elanikega manipuleerida,

36

saavutamaks rahva üle totaalset kontrolli (samas: 14). Läänes viimastel aastakümnetel levivad populaarsed vande­ nõustsenaariumid keerlevad peamiselt sisemiste ülalt alla suunatud vandenõude ümber. Nende näideteks võib tuua John F. Kennedy mõrva ja 11. septembri rünnakuid kujutavad lood, milles enamik vandenõuteoreetikuid eeldab USA valitsuse ning salateenistuste või vähemalt nende märkimisväärse osa kaasatust. Seejuures mängib John F. Kennedy mõrv paljudes vandenõuteooriates võtmerolli, kuna suure osa vandenõuteoreetikute jaoks markeerib see sündmus pöördepunkti, mil alt ülespoole sihitud vandenõust sai ülalt allapoole suunatud konspiratsioon, sest presidendi tapmisega õnnestus vandenõulastel lõpuks kõige kõrgemad riiklikud võimustruktuurid üle võtta (samas: 16).

MIS VAHE ON VANDENÕUTEOORIAL JA VANDENÕUL? Selle raamatu eesmärk pole lugejat veenda, et vandenõusid pole olemas. Neid on ajaloos olnud varem, on tänapäeval ja on üsna kindel, et neid juhtub ka tulevikus. Kuuleme taolistest vandenõudest enamasti valitsuse korraldatud juurdluste või uuriva ajakirjanduse vahendusel. Vandenõude kohta on näiteks USA kriminaalseadustikus olemas eraldi paragrahvid, mis puudutavad salasepitsusi võimu haaramiseks või organiseeritud kuritegevust. Asjaolu, et vande­ nõud mõnikord päriselt aset leiavad, ei tähenda aga, et vande­nõuteooriad (olgu nad alt üles või ülalt alla suunatud

37

või käigu ühe sündmuse, süsteemi või kogu ajaloo kohta) tingimata tegelikkust peegeldaksid.

Kõige lihtsamalt öelduna nimetatakse vandenõuks salajast kokkulepet, millega soovitakse saavutada kuritahtlikku eesmärki, ja vandenõulasteks neid, kes vandenõus osalevad. Loomulikult sõltub nimetamine kõneleja perspektiivist – vandenõuteoreetikud enamasti ei pea oma seletusi vandenõuteooriaks, vaid räägivad reaalsete vandenõude paljastamisest. Segadus on kerge tulema, sest ka ajakirjandusest võime sageli lugeda, et maailmas levivad kulutulena vande­ nõud. Vandenõud ei levi, need ei saagi põhimõtteliselt levida, täpselt samamoodi, nagu ükski sündmus ei nimeta ennast ise vandenõuks ega vandenõuteooriaks. Toome järgnevalt mõningad tunnused, mis aitavad eristada veendunud vandenõuteoreetikute vandenõulugusid ja reaalsete vandenõude kujutamist.

Esiteks puudutab reaalselt toimunud vandenõu tavaliselt mõnd üksiksündmust. Sellisel vandenõul on selge ja üsna tagasihoidlik eesmärk võrreldes tüüpilise süsteemse vandenõuteooria stsenaariumiga, mis räägib sellest, kuidas võimas pahalaste rühmitus meediat, poliitikuid ja haridus­ asutusi kontrollib ning oma võimu suurendamiseks paljusid ebameeldivaid sündmusi ja suundumisi esile kutsub. Üksiksündmuseks võib olla konkreetne riigipööre, kas see siis õnnestus või ei õnnestunud (ka 1991. aasta augustiputši Nõukogude Liidu lõpupäevil võib niisuguseks ebaõnnestunud vandenõuks pidada), terrorirünnak või siseriiklikult organiseeritud või välisjõudude toetatud atentaat. Samuti väärib märkimist tubakatööstuse ulatuslik vandenõu, mille

38

käigus avalikkust eksitati sihipäraselt ja süsteemselt, et varjata suitsetamise kahjulikku mõju tervisele1. Kuigi paljud vandenõuteooriad keerlevad konkreetsete sündmuste ja nendega väidetavalt seotud varjatud motiivide ümber, ei pea veendunud vandenõuteoreetikud reeglina „tegelikuks“ vande­nõuks selliseid sündmusi, mis on ametlikult vandenõuks või selle osaks tunnistatud, näiteks riigipöördeid ja mõrvu. Nende silmis on tegemist kas millegi olulisema varjamiseks loodud suitsukattega või lihtsalt suurema vande­ nõu võrdlemisi vähetähtsa osaga. Niisugused vandenõu­ teooriad ei lõpe vandenõu sooritamisega, vaid see on lihtsalt üks sündmus lõppematus vandenõude ahelas. Kiputakse väitma, et konkreetsed rühmitused, näiteks vabamüürlased, illuminaadid või poliitiline eliit, on kogu ajaloo jooksul maailmavalitsemise nimel konspireerinud. Ajalis-ruumiliselt lokaliseeritavaid sündmusi (11. septembri vandenõu, milles peetakse terroriaktide korraldajaks Ameerika sala­ teenis­tusi) tõlgendatakse kõigest ühe konkreetse vahendina vande­nõulaste mõjuvõimu saavutamise protsessis.

Teiseks avaldavad toimunud vandenõud mõju tavaliselt piiratud arvule inimestele, kes osalevad teadlikult või tahtmatult salajaste plaanide koostamises. Vastasel juhul oleks kavatsetud tegusid võimatu varjata ja see õõnestaks plaani teostamist. Vandenõuteooriad väidavad seevastu

1 Tubakatööstus rahastas oma seisukohti toetavaid konverentse, töötubasid, instituute ja uurimiskeskusi. Nii asutati Tubakainstituut ning seati sisse näiliselt eelretsenseeritud ajakirjad, nt Tobacco and Health, Science Fortnightly ja The Indoor Air Journal (Pamment 2018: 54), milles seati kahtluse alla tubakatoodete kahjulikkus tervisele.

39

sageli (mõnikord kaudselt), et sajad või tuhanded inimesed on väidetava salasepitsusega seotud. Näiteks kui inimtekkeline kliimasoojenemine oleks tõesti globalistide levitatud vale, millega rahvast hirmutatakse, rahast tühjaks pumbatakse ja kehtestatakse inimkonna üle üha suuremat kontrolli, osaleks selles vähemalt 405 000 inimest (Grimes 2016). Ohtlike vaktsiinide pahatahtlik kasutamine populatsiooni nõrgestamiseks eeldaks aga ligi 22 000 vandenõulase kokku­mängu (samas).

Toome ka paar ajaloolist näidet. Eelmise sajandi kolmekümnendate aastate keskel peeti Nõukogude Liidus lugematu hulk kohtuprotsesse väidetava nõukogude­vaenuliku elemendi vastu. Seda elementi ühendas väidetav koondumine Stalini tollase peamise vaenlase Lev Trotski juhitavasse vandenõusse, mille eesmärk oli Nõukogude Liidus kapitalistlik ühiskonnakorraldus kehtestada. Mõne aasta jooksul sattus kohtupinki ja sealt mahalaskmisele suur osa partei kõrgemast nomenklatuurist, palju teadlasi ja kultuuri­tegelasi, aga samuti need, kes varem ise kohtu­ protsesse olid korraldanud (nagu juhtus NKVD juhtide ja kohtu­ protsesside peamiste organisaatoritega Genrihh Jagoda ja Nikolai Ježoviga). Nende süüdistuste taga ei ole võimalik näha mingit loogikat. Kogu asja võtab kenasti kokku tollases ajakirjanduses Stalini kohta öeldu: Stalin suutis tänu läbinägelikkusele jõuda trotskismi olemuseni, „poliitiliste tegelasteni“, kes tegutsesid „varjates omi vaateid mitte üksnes töölisklassi, mitte üksnes trotskistide masside, vaid ka juhtivate trotskistide eneste eest“ (Vaiskopf 2002: 355). Vandenõu süsteemsus oli seega nähtav

40

üksnes Stalinile. Selline stsenaarium oli väga ebatõenäoline, kui mitte võimatu. Jääb küsitavaks, kuidas sai Trotski anda juhiseid kaugest Mehhikost, kus ta kohtu­protsesside ajal eksiilis oli, ning miks ei suutnud NKVD vande­nõu varem avastada, kui Jaapan, Poola, USA, Saksamaa ja Trotski konspireerisid koos suure osaga nõukogude partei­ ladvikust ja NKVD juhtidest Stalini vastu. Sama võime küsida juba mainitud 11. septembri terrori­ rünnakutega kaasnenud vandenõu­teooriate kohta: kuivõrd tõenäoline on, et USA valitsus ja sellega seotud julge­olekustruktuurid organiseerisid al-Qaeda abil terrorirünnaku, varjasid selle toimumis­aega üldsuse eest ega lasknud võtta kasutusele meetmeid terrori­ rünnaku ära hoidmiseks? See eeldaks peaaegu kogu CIA ja teiste julge­olekustruktuuride asjasse pühendamist, samuti oleks edukaks konspiratsiooniks vaja olnud vaikimis­kohustust ja muid ettevaatusabinõusid, näiteks uuriva ajakirjanduse äraostmist.

Kolmandaks kaasnevad päriselt korraldatud vandenõudega tihti soovimatud tagajärjed (Butter jt 2020: 6) ehk asjaolud, mida vandenõulased ette ei näe. Vandenõuteooriad kipuvad aga eeldama, et sündmused – isegi kui pealispindsel vaatlusel tundub kõik vastupidisele osutuvat – toimuvad vandenõulaste kava järgi. Nii võime koos mitme ajaloolasega küsida, kas Punaarmee saamatus Talvesõjas ning Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõja alguskuudel polnud mitte selle tagajärg, et Punaarmee juhtkonda olid tabanud stalinlikud massirepressioonid, mille tõttu oli halvatud kriisiolukorras vajalik sõjalis-operatiivne mõtlemisvõime ega suudetud kiiresti otsuseid langetada. Vandenõuteoreetikute

41

Meeleavaldajad Ameerikas, kelle arvates 11. septembri terrorirünnak oli USA salateenistuste endi töö

42

vastus oleks muidugi „ei“, sest vastasel korral oleks Nõu­ kogude Liit sõja hoopiski kaotanud ja just nimelt trotskistide konspiratsiooni tõttu.

Neljandaks töötavad tegelikud vandenõud (erinevalt tüüpilistes süsteemsetes või supervandenõuteooriates eeldatust) harva plaanipäraselt ning korraga on käimas mitmeid, sageli omavahel konkureerivaid vandenõusid ja salaliitude kokkuleppeid (Byford 2011: 33; Keeley 1999). See argument haakub eespool öelduga, st vandenõu ulatus ja keerukus on pöördvõrdelises seoses tema võimaliku edukusega. Mida suurem on salaplaanidega seotud inimeste arv ja mida kurjem kavandatav vandenõu, seda tõenäolisem on oht, et tehakse vigu või et ilmub välja vilepuhuja, kes paljastab konspiratsiooni avalikkusele (Keeley 1999). Üldiselt ei ole vandenõuteoreetikud huvitatud mitmete, omavahel konkureerivate vandenõude visandamisest.

Pigem eelistatakse erinevad vandenõuteooriad taandada lõppkokkuvõttes üheks üldiseks supervandenõulooks, mis väidetavalt kõike selgitab (Byford 2011: 33). Inimtegevuse tahtmatute tagajärgede ning inimlikest kavatsustest kõrgemate sotsiaalsete struktuuride mõju ja juhuslikkuse pidev eiramine toetab järgmist vandenõuteooriatele iseloomulikku ekslikku eeldust: mida suurem on väidetav vandenõu, seda suurem on tõenäosus, et see õnnestub (samas: 34). Kõike tajutakse omavahel seotuna ja ühele pahalaste grupile viitavana.

Viiendaks võib väita, et kõikehõlmavaid seletusskeeme pakkuvad vandenõuteoreetikud pole vaatamata oma ponnistustele paljastanud ühtki reaalselt toimunud vandenõu.

43

Varjatud märgid ja salaühingud Vandenõuteooriate tähendusmaailm

See raamat on esimene eestikeelne vandenõuteooriatele keskenduv monograafia, mille eesmärk on avada konspiratsiooniteooriate kirjut tähendusmaailma ja nende toimimismehhanisme. Seda tehes jõutakse järelduseni, et vandenõuteooriate teke ei ole juhus, vaid peaaegu paratamatus. Lugeja saab teada, millised on kultuurilised ja sotsiopsühholoogilised eeltingimused vandenõuteooriate tekkeks ja millised olid kuulsamad vandenõuteooriad alates Prantsuse revolutsioonist kuni tänapäevani.

Raamatus selgitatakse, kuidas on vandenõuteooriatele omast saladuslikkuse atmosfääri ja „nakkavaid“ seoseid kasutatud strateegilises kommunikatsioonis, muu hulgas riikidevahelises infomõjutustegevuses ning turunduses. Samuti näidatakse, kuidas on vandenõuteooriate tähendusloome kohandunud digitaalse meediumi ja sotsiaalmeediasuhtlusega. Arutluskäike illustreerivad näited nii Eestist kui mujalt maailmast.

postimehekirjastus.ee.

Vaba Akadeemia raamatusarjas avaldatakse eestikeelseid algupäraseid teadustöid, populariseerivaid käsitlusi, õppekirjandust ja klassikateoste eestindusi, mis on sündinud Vaba Akadeemia tegevusest.