Valge pall by Rahva Raamat

Kadri Lepp

Valge pall Pildid joonistanud Kadi Kurema

Päike ja Pilv 2023

H Valge pall Kirjutanud Kadri Lepp Illustreerinud Kadi Kurema Toimetanud Indrek Koff Üle lugenud Signe Kure Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik Kirjastanud Päike ja Pilv, 2023 www.paikejapilv.ee

Trükitud Printonis ISBN 978-9916-630-42-6 Raamatu väljaandmist on toetanud

ommik oli käes. Ja Kaarel oli täiesti üles ärganud. Ta oli selles päris kindel, mis sellest, et tema silmad olid veel kinni. Miski hästi valge asi tegi kõik kuidagi heledaks ja ajas põse ka palavaks. See pidi kindlasti olema päike. Jalgadel oli ka hirmus palav ja Kaarel lükkas teki pealt. See oli paks ja raske ja vajus põrandale aeglaselt nagu hiiliv boamadu. Sabaots jäi veel natukeseks voodiservale pidama ja sellele pidi Kaarel varvastega hoogu juurde andma. Palavus andis kohe järele ja Kaarel sirutas end nii pikaks, et jalad ulatusid hästi korraks isegi voodi puust otsa puudutama. See oli sile ja mõnusasti jahe, ja niisugune oli see alati, isegi suvel. Kaarel ei mäletanud, kui vana ta oli, kui esimest korda vanaisa juurde niimoodi ööseks jäi, et isa ja ema kaasas ei olnud. Aga ta mäletas väga hästi, et iga kord, kui ta vanaisa juures ärkas, tegi ta täpselt ühte ja sedasama asja – tõusis voodist püsti, läks üle kareda narmastega vaiba akna juurde, lükkas kardinad kahele poole laiali ja vaatas välja. See, mis vanaisa aknast paistis, oli alati olnud täpselt samasugune. Kõik asjad

olid alati olnud ühe ja sama koha peal. Ja isegi praegu, kui Kaarli silmad olid ikka veel kinni, võis ta ükshaaval kõik need asjad peast üles lugeda. Kõigepealt paistis aknast hästi palju muru, sest vanaisal oli oma maja ja selle ümbrus oli kõik muru täis. Natuke kaugemale jäi aed. Ja aia keskel oli värav. Need olid mõlemad võrgust tehtud ja nii nägi Kaarel väga hästi ka seda, mis jäi aia taha. Kohe paremal pool värava juures oli üks põõsas, mille nimi oli kibuvits, ja tema okstel olid väga teravad okkad. Okkaid polnud aknast näha, aga Kaarel teadis väga hästi, et nad seal on – ta oli neid mitu korda tundnud, põhiliselt paljaste säärtega, kuhu jäi ükskord üsna pikk kriim, millest tuli isegi veri välja. Teisel pool aeda oli veel umbes kahe sammu jagu muru ja siis algas asfalttee. See oli üsna kitsas tee, rohkem nagu rada, aga ikkagi päris asfaldist, mis oli lihtsalt natuke krobelisem kui suurte maanteede oma. Tee läks Kaarli vanaisa maja juures kaheks. Üks osa läks kuskile kaugemale ja Kaarel päris täpselt ei teadnud, kuhu. Teine teejupp viis aga otse järve äärde, mis oli vanaisa aknast väga hästi paista. Järve ääres oli ka mitu asja, mis olid alati täpselt sama koha peal olnud. Paremat kätt seisis tumeroheline kabiin, mille serva alt paistsid vahetevahel jalad. Seda tavaliselt siis, kui Kaarel nii kaua magas, et esimesed ujujad juba kohal olid ja kabiinis ujumisriideid selga panid. Vasakul oli kiigepuu, kus rippus kaks kiike, ja vahel oli seal kiikede peal ka kaks last, aga ena-

masti ikka ainult üks. Kiigepuust veel natuke maad vasakule jäi prügikast, mis seisis ühe jala peal ja millel oli naerunägu. Kaarel mäletas, et alguses oli kastil olnud ainult naeratav suu, kust sai prügi sisse panna. Aga ükspäev ilmusid suu juurde ka nina ja silmad. Sealt ei saanud prügi sisse panna, sest need olid joonistatud. Kaarel ei teadnud, kes joonistas, ja vanaisa ka ei teadnud. Siis paistis veel niisugune puust sild, mis sai keset vett otsa. Sealt sai vette hüpata või redelist ronida, aga redelit Kaarli vanaisa aknast näha ei olnud. Ja rohkem asju ei paistnudki. Vahel harva seisis teeservas ka mõni auto, aga enamasti olid seal ainult jalgrattad. Aga vahel polnud ei rattaid ega autosid. Ja vahel polnud kabiinis jalgu ka ega üldse ühtegi inimest. Kaarel krõnksutas natuke varbaid ja tõusis siis istukile. Silmi hoidis ta ikka veel kinni, aga see oli Kaarli puhul üsna tavaline. Või vähemasti siis, kui ta siin vanaisa juures ärkas. Kaarel teadis nimelt täpselt, mitme sammuga ta voodi juurest aknani jõuab, nii et selle jaoks ei olnud vaja hakata isegi silmi lahti tegema, võis vabalt ka kinnisilmi õigesse kohta jõuda, ja nii Kaarel täna teha otsustaski. Esimene samm tuli astuda parema jalaga, teine samm vasaku jalaga, ja need sammud tuli teha väga pikad. Siis oli vasaku jala varvastega tunda, et vaip sai otsa ja algas parkett. Mööda parketti tuli teha jällegi parema jalaga üks pisikene, imeväikene sammukene, ja siis käed ette sirutada. Kui kõik õnnestus, läksid sõrmeotsad täpselt vastu vanaisa kardinaid.

Need olid hästi karedad ja lõhnasid tolmu, õunte ja veel millegi magusa järele. Kaarel tegi täpselt nii, nagu ta alati oli teinud, ja kõik klappis. Vaip sai otsa, kardinad olid oma koha peal ja lõhnasid nii nagu ikka. Kaarel võttis kardinatest kinni ja tõmbas need kahele poole laiali – nii kaugele, kui käed ulatusid. Ta tegi silmad lahti... ja tundis, kuidas peopesad higiseks muutusid. Muru oli alles, ikka sama koha peal. Aed ja värav olid alles ja kibuvitsapõõsas ka. Asfalttee oli alles ja järv oli ka alles. Kiigepuu oli alles ja riiete vahetamise kabiin niisamuti. Ainult et kiige peal ei olnud täna kedagi ning kabiiniserva alt ei paistnud ka ühtegi jalga. Aga jalgrattaid oli muru peal üksjagu ja kõik, kes nendega kohale olid sõitnud, seisid nüüd pikas sabas. See saba voolas nagu uss naerunäoga prügikastist mööda ja lõppes siis ära. Täpselt seal, kus seisis miski, mida Kaarel vanaisa aknast veel kunagi varem näinud polnud. See miski oli üks punasekirju lett, mille taga seisis punaste riiete ja punase nokamütsiga tädi. Leti kohal kõrgel taevas hõljus hiigelsuur värviline kobar. Tuul liigutas seda kobarat ühele poole ja teisele poole, nii et see nägi välja nagu tohutu kirju pilv. Aga Kaarel sai kohe aru, et pilv see ei ole, sest pilved ei ole tavaliselt nööriga lettide küljes kinni. Seda teadis Kaarel päris kindlasti. Need olid pallid! Suured ja väikesed, piklikud ja ümmargused pallid. Ja see punase mütsiga tädi oli pallimüüja ja kõik, kes seal sabas seisid, tahtsid neid palle osta.

Kaarel lasi kardinatest lahti. Ta tormas toast välja – kiiresti, nii kiiresti, kui paljajalu ja pidžaamas üleüldse joosta annab – ja jäi hingeldades õuemurule seisma. „Vanaisa!” hüüdis Kaarel ja jooksis nüüd täitsa aiavärava juurde. „Vaa-naa-ii-saa!” hüüdis ta veel kõvemini. Ta oleks saanud valjemini ka hüüda, aga seda polnud vaja, sest vanaisa astuski juba majanurga tagant välja. „Vaata!” Kaarel haaras vanaisa käest kinni ning tiris ta väravale. Ta ei saanud isegi päris täpselt aru, miks see õhupallipilv teda äkki nii meeletu jõuga enda poole tõmbab. Kaarel oli oma elus palju õhupalle näinud. Mõned olid tal isegi olnud, päris enda omad. Tavaliselt läksid need ikka kogemata katki või vajusid toanurka lössi ning haihtusid sealt siis ajapikku ei tea kuhu. Nii et õhupallides ei olnud Kaarli jaoks justkui midagi ebatavalist. Ometi olid need pallid siin vanaisa aia taga, selle vana tuttava järve ääres, kõigi nende vanade ja tavaliste asjade keskel nii lummavad, nii erilised, nii ilusad, et Kaarel tundis, kuidas ta käed peaaegu et värisema hakkasid. Ning ta mõtles, et lihtsalt peab ühe neist endale saama! Ta lihtsalt peab ühe neist kohe praegu endale saama – maksku mis maksab! „Vaata, vanaisa!” sosistas Kaarel, ja vanaisa võttis Kaarli sülle, et ta paremini näeks.