ÜLEMAAILMNE OHT
( ee SSÕ na a Semel)
Kibedustundega lugesin ma uuesti üle enne revolutsiooni, sõja ajal kirjutatud artiklite kogumiku lehekülgi. Suurt Venemaad enam ei ole ning ei ole ka tema ees seisvaid ülemaailmse tähtsusega ülesandeid, mida ma püüdsin omal viisil mõtestada. Sõda lagunes sisemiselt ja kaotas oma mõtte. Kõik läheb üle täiesti teistsugusesse mõõtmesse. Neid hinnanguid, mille ma andsin oma „katsetes“, pean ma sisemiselt paikapidavateks, kuid need ei ole enam kohaldatavad kaasaegsetele sündmustele. Maailmas ümberringi on kõik muutunud ning kõigele toimuvale on vaja juba uusi elava vaimu reaktsioone. Neid uusi reaktsioone on vaja ka oma usule, ideele truuks jäänud vaimule. Mitte usk, idee ei ole muutunud, vaid maailm ja inimesed on murdnud truudust sellele usule ja ideele. Ning seetõttu muutuvad arusaamad ülemaailmsetest suhetest. Mitte ühtegi maailmasõja ülesannet ei ole võimalik positiivselt lahendada ning ennekõike ei ole võimalik lahendada Ida-küsimust. Venemaa väljalangemine sõjast on sõja saatuses otsustava tähtsusega tõik. Ning selle väljalangemise saatuslikku mõtet ei näe ma sugugi selles, et see annab ülekaalu meile vaenulikule poolele. Selle mõte peitub sügavamal. Venemaa langemine ja häbi sillutas teed Saksamaa sõjalistele edusammudele. Kuid need edusammud ei ole päris reaalsed, neis on palju viirastuslikku. Saksamaa võidud ei
suurendanud Saksa ohtu maailmale. Ma isegi kaldun arvama, et see oht väheneb. Kui süveneda sügavamale saksa näojoontesse, sisendab Saksamaa sõjakas ja väliselt võimas ilme peaaegu haletsust. Saksamaa on täiuslikult organiseeritud ja distsiplineeritud jõuetus. Ta nikastas, kurnas end ära ning on sunnitud varjama ehmatust omaenda võitude üle. Et see hiigelsuur ja saladuslik kaootiline stiihia, mida minevikus nimetati Suur-Venemaaks, on tema meelevallas, ei saa teda mitte hirmutada. Ta ei suuda haige ja langenud kolossiga toime tulla. Kurnates ära oma jõud, peab ta viimase ees taanduma. Saksa rahva, nagu kõikide Euroopa rahvaste jõud nõrgenevad üha enam ja enam. Ning nüüd seisavad euroopaliku maailma ees palju hirmsamad ohud kui need, mida ma märkasin selles sõjas. Vana Euroopa kogu kristliku kultuuri tulevik on sattunud äärmisse ohtu. Kui maailmasõda kestab veel kaua, vajuvad kõik Euroopa rahvad ühes oma vanade kultuuridega pimedusse. Mitteaarialikust ja -kristlikust Idast liigub ähvardav äike kogu Euroopa peale. Sõja tulemustest ei lõika kasu need, kes seda loodavad. Keegi ei võida. Võitja ei ole enam võimeline oma võitu ära kasutama. Kõik osutuvad ühtviisi võidetuteks. Peagi saabub aeg, kus on juba ükskõik, kes võidab. Maailm siseneb oma ajaloolise olemise sellisesse mõõtmesse, milles need vanad kategooriad ei ole enam rakendatavad.
Kogu sõja vältel seisin ma tuliselt sõja eest kuni võiduka lõpuni. Ning mitte mingisugused ohvrid mind ei hirmutanud. Kuid nüüd ei saa ma soovimata jätta, et maailmasõda kiiremini lõppeks. Seda tuleb soovida nii Venemaa kui kogu Euroopa saatuse seisukohalt. Kui sõda veel jätkub, siis Venemaa, mis on lakanud olemast subjekt ja muutunud objektiks, Venemaa, millest on saanud rahvastevahelise kokkupõrke areen, mädaneb edasi ning sõja lõpupäevaks ulatub see mädanik juba liiga kaugele. Meie kodumaad tapvad tumedad hävitusjõud panevad kõik oma lootused sellele, et kogu maailmas leiab aset hirmuäratav kataklüsm ja kristliku kultuuri alustalad
lammutatakse. Need jõud lõikavad maailmasõjast kasu ning nende ootused ei olegi nii väga ekslikud. Kogu Euroopat ähvardab meil
toimunuga sarnane sisemine plahvatus ja katastroof. Euroopa rahvaste elu langeb tagasi elementaarsusse, neid ähvardab barbariseerumine. Ning siis saabub karistus Aasiast. Kurnatud, omaenda barbaarsete kaootiliste stiihiate poolt alustaladeni läbi raputatud vana kristliku Euroopa tuhahunnikul soovib valitseva koha sisse võtta teine, meile võõras rass, mis on teiseusuline ja meile võõra tsivilisatsiooniga. Võrreldes selle väljavaatega on kogu maailmasõda vaid perekonnatüli. Nüüd juba võib maailmasõja tulemusena võita, reaalselt triumfeerida ainult Kaug-Ida, Jaapan ja Hiina, rass, mis ei ole end ära kurnanud, ning ka Kaug-Lääs, Ameerika. Pärast
Euroopa ja Venemaa lagunemist võidutsevad kitaism1 ja amerikanism, kaks jõudu, mis võivad leida omavahelisi lähenemispunkte. Siis teostub hiina-ameerika võrdsusriik, milles ei ole enam võimalik mitte mingisugune ülevus, mitte mingisugused tõusud. Vene rahvas ei kannatanud välja sõja suurt katsumust. Ta kaotas oma idee. Kuid seda katsumust võib mitte välja kannatada ka Euroopa. Ning siis on võimalik Euroopa lõpp mitte sellises mõttes, milles ma kirjutasin sellest ühes käesoleva raamatu artiklitest, vaid palju hirmsamas ja eranditult negatiivses mõttes. Ma arvasin, et maailmasõda viib Euroopa rahvad Euroopa piiridest välja, ületab Euroopa kultuuri suletuse ning hakkab soodustama Lääne ja Ida ühinemist. Ma arvasin, et maailm läheneb hirmsate ohvrite ja kannatuste kaudu Ida ja Lääne maailmaajaloolise probleemi lahendamisele ning et Venemaale langeb selle lahendamisel keskne roll. Kuid ma ei arvanud, et Aasia võib saavutada Euroopa üle lõpliku võimu, et Ida ja Lääne lähenemine tähendab Kaug-Ida võitu ning et kristliku Euroopa valgus kustub. Aga just see meid praegu ähvardab. Vene rahvas ei tahtnud täita oma missiooni maailmas, ei leidnud eneses jõudu seda täita, pani toime sisemise reetmise. Kas see tähendab, et Venemaa idee ja missioon, nagu mina seda selles raamatus mõistan, osutus valeks? Ei, ma mõtlen jätkuvalt, et mõistan seda missiooni õigesti. Venemaa idee jääb tõeseks ka
pärast seda, kui rahvas on oma idee reetnud, pärast seda, kui ta on alla käinud. Venemaa kui Jumala mõte on jäänud suureks, temas on hävimatu ontoloogiline tuum, kuid rahvas pani toime reetmise, sattus valest kiusatusse. Käesolevasse raamatusse kogutud katsetes kirjeldada vene rahva psühholoogiat võib leida palju seesugust, mis selgitab Venemaal aset leidnud katastroofi. Ma tajusin sõja esimestest päevadest peale, et nii Venemaa kui Euroopa astuvad suurde tundmatusse, uude ajaloolisse mõõtmesse. Kuid ma uskusin ja lootsin, et inimkonna saatuse saladuslike keerdkäikude otsustamisel jääb Suur-Venemaale aktiivne ja loominguline roll. Ma teadsin, et vene rahvas ja intelligentsis peituvad enesehävituse alged. Kuid oli raske eeldada, et nende algete toime läheb nii kaugele. Süü ei lasu ainuüksi äärmuslikel revolutsioonilis-sotsialistlikel liikumistel. Need liikumised andsid üksnes viimase tõuke Vene armee ja riigi kokkuvarisemisele. Kuid selle kokkuvarisemise algatajateks olid märksa mõõdukamad liberaalsed liikumised. Me kõik panime sellele käe külge. Hirmsa maailmasõja käigus ei oleks tohtinud kõigutada Vene riigi ajaloolisi alustalasid, ei oleks tohtinud mürgitada relvastatud rahvast kahtlusega, et võim ei ole talle ustav ja reedab teda. See oli hullumeelsus, mis õõnestas sõjapidamise võimalikkust.
Nüüd seisab meie, aga ka kogu maailma ees juba teistsugune ülesanne. Vene revolutsioon ei ole poliitiline ega sotsiaalne, vaid ennekõike vaimse ja religioosse korra fenomen. Ning Venemaad ei saa terveks ravida ja taastada ainuüksi poliitiliste vahenditega. Tuleb tungida suuremasse sügavusse. Vene rahval seisab ees vaimne ümbersünd. Kuid vene rahvas ei tohi jääda üksindusse, kuhu teda tõukab aset leidnud katastroof. Kogu maailmas, kogu kristlikus inimkonnas peab algama kõikide positiivsete vaimsete, kristlike jõudude ühinemine antikristlike ja lammutavate jõudude vastu. Ma usun, et varem või hiljem peab maailmas tekkima kõikide loominguliste kristlike jõudude, kõikide igavestele pühadustele ustavaks
jäänute „püha liit“. Algab see aga kahetsusest ja nende pattude lunastamisest, mille eest on meile saadetud hirmsad katsumused.
Süüdi on kõik leerid ja klassid. Euroopa süvenemine eranditult sotsiaalsetesse küsimustesse, mida lahendatakse tigeduse ja vihkamisega, on inimkonna allakäik. Sotsiaalsete küsimuste lahendamine nii, et ületatakse sotsiaalne vale ja vaesus, eeldab inimkonna vaimset ümbersündi. Terve aastasaja elas vene intelligents eitamises ning õõnestas Venemaa eksistentsi aluseid. Nüüd peab ta Venemaa taassünni nimel pöörduma positiivsete algete, absoluutsete pühaduste poole. Kuid see eeldab vene iseloomu ümberkasvatamist. Meil tuleb omandada mõningad lääne voorused, jäädes ise venelasteks. Me peame tajuma ka Lääne-Euroopas sedasama kosmilist pühadust, mis andis meile enestele vaimse elu ning otsima sellega ühinemise võimalust. Maailm astub pikaajaliste hädade ja suurte vapustuste perioodi. Sellepärast tuleb inimvaimul rüütada end turvistikku, ta peab olema rüütellikult relvastatud.
Neis artiklites ma elasin koos sõjaga ja kirjutasin sündmuste elavas keerises. Ning ma säilitan oma elavate reaktsioonide järjekindluse. Ent nüüd lisandub minu neile mõtetele, mis puudutavad
Venemaa saatust, palju kibedat pessimismi ja lõikavat kurbusevalu, mis tuleneb sidemete katkemisest minu kodumaa hiilgava minevikuga.