Vennad by Rahva Raamat

SEITSMES RAAMAT

Aljoša I Laibalehk Lahkunud püha preestermunga, isa Zossima põrm ehiti muldasängitamiseks, nagu ettenähtud kord nõudis. Munkade ja skeemamunkade surnukeha teatavasti ei pesta. „Kui keegi munkade seast Issanda juurde läheb,” (nii on kirjas suures tavandiraamatus) „hõõrub korraldaja munk” (kes on selleks määratud) „tema keha sooja veega üle, tehes enne merekäsnaga” (mis on pesukäsn) „ristimärgi surnu otsmikule, rinnale, kätele, jalgadele ja põlvedele, aga suuremat ei tee midagi.” Seda kõike talitas surnukeha juures isa Paissi ise. Pärast ülehõõrumist riietas ta lahkunu mungarõivaisse ja kattis pealisrüüga, millele ta ettenähtud viisil sisselõiked tegi, et seda ristikujuliselt voltida. Pähe asetas ta kadunukesele munga peakoti, millel oli kaheksaharuline rist. Peakott jäi eest avatuks, surnu nägu aga kaeti musta karikakattega. Tema käte vahele asetati Lunastaja ikoon. Nõnda pandi ta hommikuks puusärki (mis oli juba varem valmis seatud). Puusärk oli otsustatud jätta eraklasse (suurde eestuppa, sellesse, kus erak oli vastu võtnud kloostrivendi ja ilmikuid) kogu päevaks. Kuna kadunuke oli olnud pühitsetud õigeusu kõrgeimasse mungaseisusesse, siis ei pidanud preestermungad ja diakonid tema juures lugema mitte psaltrit, vaid evangeeliumi. Lugemist alustas kohe pärast hingepalvet isa Jossif; kuid isa Paissi, kes tahtis ise lugeda hiljem kogu päeva ja kogu öö, oli esialgu ühes erakla eestseisjaga väga ametis ja murelik, sest äkitselt oli nii kloostrivendade seas kui ka kloostri võõrastemajadest ja linnast hulgana saabunud ilmikute hulgas tekkinud ning hakanud üha enam levima mingi ebatavaline, kuidagi ennekuulmatu ja koguni „kohatu” elevus ning kärsitu ootus. Nii eestseisja kui isa Paissi pingutasid kõigest väest, et neid rahutus elevuses saalijaid võimalust mööda vaigistada. Kui päev oli juba kätte

jõudnud, hakkas linnast saabuma sääraseid inimesi, kes olid kaasa toonud ka oma haiged, eriti lapsed – just nagu oleksid nad nimme oodanud seda hetke, lootes ilmselt silmapilksele tervendavale jõule, mis nende uskumust mööda ei võinud oma avaldumisega enam põrmugi viibida. Nõnda ilmnes siis alles nüüd, kui väga olid kõik valmis meie hulgast lahkunud erakut pidama juba tema eluajal vaieldamatuks ja suureks pühameheks. Ja saabujate hulgas ei olnud kaugeltki kõik ainult lihtinimesed. See usklike suur ootus, mida avaldati nii rutakalt ja varjamatult ning koguni kärsitult, ja vähe puudus, et nõudlikult, oli isa Paissi meelest kahtlemata kiusatus, ja kuigi see oli talle juba ammu olnud etteaimatav, ületas see tegelikult tema ootused. Kui isa Paissi nägi mõnd elevil munka, manitses ta neid koguni. Ta ütles: „Seesugune ja nõnda kärsitu millegi suure ootus on kergemeelsus, mis on võimalik vaid ilmikute hulgas, kuid meile sobimatu.” Ent isa Paissi juttu ei kuulatud eriti ja see tegi ta murelikuks, hoolimata asjaolust, et ka tema ise (kui juba kõike õiglaselt meenutada) – ehkki ta oli liiga kärsitutest ootustest nördinud ja nägi neis kergemeelsust ning tühisust – ootas oma hingepõhjas salaja peaaegu sedasama, mis needsinased elevil olijad, ega saanud seda enese eest salata. Kuid sellegipoolest olid mõned kokkusaamised, mis temas mingi eelaimuse tõttu suuri kahtlusi äratasid, talle eriti ebameeldivad. Ta märkas lahkunu kambri täitnud tunglevas summas pahameelega (mille eest ta ennast kohe ka noomis) näiteks Rakitinit või siis kauget külalist, Obdorski munka, kes ikka veel kloostris viibis, ja neid mõlemaid pidas ta millegipärast äkitselt kahtlaseks – kuigi nad ei olnud ainukesed, kes selles mõttes silma torkasid. Obdorski munk paistis teiste elevusest haaratute seas kõige rohkem ringi siblivat: teda võis märgata kõikjal, igas paigas; ja kõikjal päris, kõikjal kuulatas, kõikjal sosistas ta midagi, näol kuidagi eriti salapärane ilme. Ja selles näoilmes oli veel ka ülimat kärsitust ning otsekui ärritust, et see, mida oodati, pole ikka veel sündinud. Kuid mis puutub Rakitinisse, siis too oli, nagu hiljem selgus, tulnud nii vara eraklasse proua Hohlakova erilisel ülesandel. See heasüdamlik, kuid iseloomutu naisterahvas, keda ennast ei saanud eraklasse sisse lasta, oli vaevalt ärgates kohe kuulnud vagamees Zossima lahkumisest meie hulgast ning teda oli vallanud säärane uudishimu, et ta oli enese asemel saatnud eraklasse Rakitini, et too kõike tähele paneks ja temale

näiteks iga poole tunni tagant k õ i g e k o h t a, m i s s e a l o n s ü n d i n u d, kirjaliku teate saadaks. Proua pidas Rakitinit ülimalt jumalakartlikuks ja usklikuks noormeheks – nii hästi oskas noormees kõikidega ümber käia ja esineda igaühe ees vastavalt tolle soovile, kui vaid asjas endale vähimatki kasu nägi. Sel päeval oli ilus selge ilm ja paljud palvetajad kogunesid rühmadena erakla haudade juurde, mida oli kõige tihedamini kiriku ümber ja siin-seal kogu erakla maa-alal. Kui isa Paissi eraklas ringkäiku tegi, meenus talle äkitselt Aljoša ja see, et ta ei olnud teda juba hulk aega näinud, peaaegu ööst saadik. Ja vaevalt oli ta sellele mõelnud, kui märkas teda samal hetkel erakla kaugeimas nurgas tara ääres ühe igiammu hingusele läinud ja oma vagaduse poolest kuulsa munga hauakivil istumas. Ta istus seal, selg erakla ja nägu müüri poole, otsekui hoidudes mälestussamba varju. Kui isa Paissi tema juurde jõudis, nägi ta, et noormees on näo kätesse peitnud ja nutab hääletult, kuid kibedasti, vappudes kogu kehast. Isa Paissi seisis mõnda aega tema juures. „Aitab, armas poeg, aitab, sõber,” ütles ta lõpuks südamlikult, „mis siis nüüd? Ole ikka rõõmus, ja ära ometi nuta! Või ei tea sa, et seesinane päev on t e m a päevadest ülevaim? Sest kus on ta nüüd, selsinasel silmapilgul – sa mõtle vaid!” Aljoša vaatas talle vilksamisi otsa, nii et korraks võis näha ta nägu, mis oli nutust tursunud nagu väikesel lapsel, ja pööras kohe, sõnagi lausumata, end jälle ära ning kattis näo uuesti mõlema käega. „Kuid vahest on nõnda paremgi,” lausus isa Paissi järelemõtlikult, „vahest sa peadki nutma, Kristus on need pisarad sulle saatnud. „Sinu harduse pisarad on puhkus su hingele ja toovad rõõmu sinu armsale südamele,” lisas ta endamisi, Aljošast eemale minnes ja mõeldes temale lahkel meelel. Kuid ta eemaldus kaunis kiiresti, sest tundis, et hakkab noormeest vaadates viimaks ka ise nutma. Kuid aeg läks, kloostri jumalateenistused ja surnule peetavad hingepalved kulgesid oma korra järgi. Isa Paissi vahetas isa Jossifi uuesti puusärgi juures välja ning võttis evangeeliumi lugemise järje uuesti temalt üle. Kuid keskpäevast ei olnud veel möödunud kolme tundigi, kui sündis midagi, millele ma vihjasin juba eelmise raamatu lõpul, midagi, mis oli kõigile viimseni nii ootamatu ja üldisele lootusele nii vastupidine, et – ma kordan – veel tänapäevani meenutatakse meie linnas ja kogu siinses

ümbruskonnas selle juhtumise üksikasjalikku ja tühist lugu erakordselt elavana. Ma lisan ühtlasi isiklikult enda poolt: mulle on peaaegu vastik seda tühist ja kiusatusse viivat juhtumit üldse meenutadagi, kuna see oli õigupoolest tähtsusetu ja loomulik ning ma jätaksin selle oma loost koguni ühegi vihjeta välja, kui see poleks avaldanud väga tugevat ja omalaadset mõju minu pajatuse peamise, e h k k i a l l e s t u l e v a s e kangelase Aljoša hingele ning südamele, põhjustades tema hinges murrangu ja pöörde ning vapustades tema mõistust, kuid andes sellele ka lõpliku kindluse, eluksajaks ja teadaolevas suunas. Niisiis, jätkakem! Kui matmiseks valmis seatud surnukeha oli juba enne koitu puusärki pandud ning esimesse ruumi, endisesse vastuvõtu tuppa kantud, oli puusärgi juures viibijate keskel kerkinud hetkeks küsimus, kas teha toa aknad lahti. Kuid see küsimus, mis oli kerkinud vaid nagu muuseas ja viivukeseks, oli jäänud vastuseta ja peaaegu märkamatuks – seda olid tähele pannud, ja igal juhul ainult vaikimisi, mõned üksikud juuresviibijad vaid mõtte ajel, et niisuguse kadunukese keha roiskumist ja laibalehka karta oleks ilmselge mõistmatus, mis vääriks lausa kaastunnet (kui mitte muiet) säärase küsimuse esitaja vähese usu ja kergemeelsuse tõttu. Sest oodati täiesti vastupidist. Ja siis, varsti pärast keskpäeva, läks lahti midagi niisugust, mida sisenejad ja väljujad adusid esialgu vaid sõnatult ja endamisi, kartes koguni silmanähtavalt oma mõttealget ükskõik kellele avaldada, kuid mis oli kella kolmeks pärast lõunat juba nii selge ja ümberlükkamatu, et sellekohane uudis levis ühe hetkega kogu eraklas ja kõigi palverändajate ning erakla külaliste seas, imbudes samal hetkel ka kloostrisse ja rabades kogu kloostrirahvast, ja jõudis lõpuks kaunis kähku ka linna ning ajas seal ärevusse kõik, nii usklikud kui uskmatud. Uskmatud rõõmutsesid, kuid mis usklikesse puutub, siis nende hulgas leidus ka sääraseid, kes rõõmutsesid rohkemgi kui uskmatud, sest et „inimestele on ühe õige langemine ja tema häbi meeltmööda”, nagu lahkunud erak oli ühes oma manitsuses öelnud. Asi oli selles, et puusärgist hakkas vähehaaval, ja mida edasi, seda märgatavamalt levima laibalehka, mis oli kella kolmeks päeval juba liigagi äratuntav ja mis järk-järgult aina tugevamaks läks. Ja ammusest ajast ei olnud juhtunud ning kogu meie kloostri varasemast elust ei suudetud meenutadagi säärast toorelt vallanduvat ja mis tahes teistsugusel juhtumil koguni täiesti võimatut

kiusatust, mis kohe sellesinase juhtumi järel isegi munkade eneste keskel ilmsiks tuli. Hiljem ja koguni pärast paljusid aastaid on mõned meie arukad mungad olnud toda päeva üksikasjalikult meenutades tulvil hämmastust ja õudu selle ees, kuidas küll oli kiusatus võinud tookord nii suureks kasvada. Sest ka varem oli juhtunud, et vaga elu elanud mungad, jumalakartlikud erakud, kelle ustavus oli olnud kõigile silmanähtav, olid surnud ja ka nende tagasihoidlikest puusärkidest oli levinud laibalehka, mis on loomulik nagu kõikide surnute puhul, kuid see ei olnud kaasa toonud mingit kiusatust ega kõige vähematki elevust. Muidugi oli ka meil mõningaid iidsetel aegadel surnuid, kelle mälestust hoiti kloostris ikka veel elavana ja kelle põrm polnud pärimuse järgi mingit lagunemise märki ilmutanud, mis pani oma salapära tõttu kloostrivennad heldima ning säilis nende mälestuses nagu miski kaunis ja imeline ja oli nagu kuulutus tulevasest veelgi suuremast auhiilgusest, mis tõuseb nende haudadest, kui vaid see aeg Jumala tahtmisel ükskord kätte jõuab. Eriliselt hoiti mälestust saja viie aasta vanuseks elanud erakust Iiobist, tuntud usuvägilasest, suurest paastujast ja vaikijast, kes oli surnud väga ammu, juba millalgi selle aastasaja esimesel kümnendil, ja kelle hauda näidati suure ning erakordse lugupidamisega kõikidele esimest korda siia saabuvatele palverändajatele, vihjates seejuures salapäraselt mingitele suurtele lootustele. (Jutt on sellestsamast hauast, millel isa Paissi oli leidnud Aljoša hommikul istumas.) Peale selle ammu surnud eraku mälestuse hoiti elavana mälestust ka ühest juba suhteliselt hiljuti siitilmast lahkunud kuulsast pühast isast, vagast skeemamungast Varssonofist – sellestsamast, kellelt isa Zossima oli vagameheseisuse pärinud ja keda kõik kloostrit külastanud palverändurid olid pidanud nimelt vagaks hulluks. Pärimus jutustas neist mõlemast, et nad kumbki lamavat oma kirstus nagu elus ja nad olevat haudapanekul olnud lagunemisest puutumata ja et kummagi näost olevat kirstus otsekui valgust kumanud. Mõned aga kinnitasid oma meenutustes veel visalt, nagu oleks nende keha levitanud selgesti tajutavat meelepärast lõhna. Kuid hoolimata koguni ka neistsinastest nõnda mõjusatest mälestustest on ometi raske seletada otsest põhjust, miks võis vagamees Zossima puusärgi juures ilmsiks tulla nii kerge meelne, mõttetu ja vihast kantud nähtus. Mis isiklikult minusse puutub, siis eeldan ma, et siin oli ühel ajal palju kokkulangevusi, oli palju

eri põhjusi, mis kõik mõjusid ühel ja samal hetkel. Üks neid põhjusi oli näiteks koguni seesama vana vaen vagameeste seisuse kui hukatusliku uuenduse vastu, mis küdes kloostris salaja veel paljude munkade peas. Ja peamine oli lisaks sellele muidugi kadedus, mida oli äratanud rahus puhkama läinud vagamehe pühadus juba tema eluajal ning mis oli nii tugevasti juurdunud, et sellele vastuvaidleminegi oleks otsekui lubamatu olnud. Sest kuigi siitilmast lahkunud vagamees oli küll tõmmanud inimesi ligi mitte niivõrd imede kuivõrd armastusega ja loonud enese ümber otsekui terve maailma neist, kes teda armastasid, siis seda vähem või õigupoolest seda enam oli ta just ühes sellega sünnitanud ka kadestajaid ning nende järel ka vihaseid vaenlasi, nii avalikke kui salajasi, ja mitte ainult kloostrivendade, vaid ka ilmikute hulgas. Ja kuigi ta polnud kellelegi halba teinud, küsiti nimelt: „Miks teda siis nii pühaks peetakse?” Juba ainult see küsimus, mida pidevalt korrati, sünnitas lõpuks mõõtmatul hulgal kustumatut vihameelt. Sellepärast arvangi ma, et paljud, kes tajusid tema kehast levivat laibalehka, pealegi nii varakult – kui tema surmast ei olnud möödunud veel päevagi –, tundsid piiritut rõõmu; täpselt niisamuti nagu vagamehele ustavate ja teda tänapäevani austavate isikute hulgas leidus kohe ka neid, keda seesinane sündmus peaaegu haavas ja otsekui isiklikult solvas. Kogu asja areng aga oli järgmine. Niipea kui laibalehk tunda andis, oli juba üksnes lahkunu kambrisse astuvate munkade näoilmest näha, mis neid siia toob. Tulija astus sisse, seisis natuke aega ja läks jälle välja, et kinnitada seda sõnumit võimalikult ruttu ka teistele, väljas hulgakesi ootajatele. Mõned ootajad vangutasid kurvalt pead, kuid teised ei tahtnud enam varjatagi rõõmu, mis lausa säras nende vihameelseis pilkudes. Ja keegi ei noominud neid enam, keegi ei võtnud lausuda sõbralikku sõna, mis oli koguni veider, sest lahkunud vagamehele andunuid oli kloostris siiski enamus; kuid nähtavasti laskis Issand seekord sündida, et vähemus pidi ajutiselt peale jääma. Peagi hakkas eraklasse samasugusele luurekäigule tulema ka ilmalikke, juba rohkem haritud külastajaid. Lihtinimesi käis sees siiski vähe, ehkki neid erakla väravasse oli kogunenud palju. On kindel, et just pärast kella kolme suurenes ilmalike külastajate vool päris tublisti, ja seda nimelt kiusatust äratava uudise leviku tagajärjel. Need, kes ei oleks võib-olla sel päeval üldse tulnudki ja polnud

kavatsenudki tulla, tulid nüüd nimme, nende hulgas mõned päris kõrges ametis isikud. Muide, välist väärikust sellega veel ei rikutud ja isa Paissi jätkas range näoga, vankumatult, selgesti ja kuuldaval häälel evangeeliumi lugemist, nagu ei märkakski ta, mis toimub, ehkki oli juba tüki aja eest tähele pannud midagi ebaharilikku. Kuid siis jõudis ka tema kõrvu mõningaid hääli, algul päris vaikseid, kuid järk-järgult üha valjenevaid ja julgemaks paisuvaid märkusi. „Teadagi, Jumala kohus on ikka midagi muud kui inimeste oma!” kuulis äkitselt isa Paissi. Sellesinase tõe ütles enne kõiki teisi välja keegi ilmikutest, linnaametnik, juba elatanud, ja niipalju kui teati, vägagi jumalakartlik mees, kuid asja kuuldavalt välja öeldes kordas ta vaid seda, mida mungad olid isekeskis juba ammu üksteisele kõrva sosistanud. Nood olid sedasinast lootusetut ütlust korranud juba tükk aega, ja kõige hullem oli see, et peaaegu iga minutiga tuli selle ütluse juures üha enam ilmsiks ning kasvas iselaadne võidurõõm. Kuid peagi hakkas ka väline väärikus käest minema, ja jäi mulje, otsekui oleksid kõik tundnud, et neil on koguni teatud õigus seda rikkuda. „Ja kuidas s e e s i n a n e asi üldse sai juhtuda,” arutasid mõned mungad algul otsekui kahetsedes, „tema keha oli ju nii väike, kuivetu, luu ja nahk, kust siin veel see lehk?” – „Ju siis pidi Jumal nimme tahtma märku anda,” lisasid teised ruttu, ja nende arvamus võeti vastu vaidlemata omaks, ja seda otsekohe, sest eks olnud selge seegi, et kui lehk oleks olnud loomulik nagu igal surnud patusel, oleks see hakanud levima hiljem, mitte nii ilmselgelt enneaegu, vaid vähemalt päev hiljem, kuid „see oli loomulikust ette jõudnud”, järelikult tegi seda Jumal ise, see oli Jumala sõrm. Ta tahtis märku anda. Seesinane arvamus rabas vastu pandamatult. Tasane preestermunk isa Jossif, raamatukoguhoidja, kadunukese lemmik, tahtis mõnele paha jutu rääkijale vastu vaielda, väites, et „ega see olegi kõikjal nõnda” ja et vagade keha mittelagunemine ei ole ometi mingi õigeusu dogma, vaid kõigest arvamus, ja et koguni teistes õigeusumaades, nagu näiteks Athosel, ei panda lagunemise lehka sugugi nii väga tähele ja päästetute ülendamise tundemärgiks ei peeta mitte nende liha lagunematust, vaid luude värvi, kui nende ihu on juba palju aastaid mullas lamanud ja seal hoopistükkis ära lagunenud „ja kui siis leitakse nende luud, mis on kollased nagu vaha, siis on see peamine märk, et Issand on õndsat ülendanud; kui

aga luud ei ole mitte kollased, vaid mustad, tähendab see, et Issand ei ole teda seesuguse auhiilguse vääriliseks pidanud – nõnda on see Athosel, tuntud paigas, kus õigeusku juba vanast ajast rikkumatult ja kirkaimas puhtuses alal hoitakse,” lõpetas oma jutu isa Jossif. Kuid vagura isa sõnad läksid teistel kõrvust mööda või kutsusid koguni esile pilkehimulise vastulöögi. „See kõik on õpetatud jutt ja uuendused, ei tasu kuulatagi!” leidsid mungad endamisi. „Meil käivad asjad vanaviisi; kas neist uuendustest praegu puudust on, kas tasub kõike kohe järele teha?” lisasid teised. „Meil on pühasid isasid rohkemgi olnud kui neil. Nemad istuvad seal türklase käpa all ja on kõik ammu unustanud. Nende õigeusk on ammu juba ähmane ja nende pühakodadel ei ole ju kelligi!” lõid kõige pilkehimulisemad kaasa. Isa Jossif läks eemale, kibedus südames, seda enam, et ta ei olnud ka oma arvamust väljendanud eriti kindlalt, vaid kuidagi nagu omapoolse vähese usuga. Kuid ta nägi hämmeldunult, et algamas on midagi väga inetut ja et pead tõstab juba koguni sõnakuulmatus. Vähehaaval vaikisid isa Jossifi järel ka kõik muud arukad hääled. Ja kujunes kuidagi nõnda, et kõik need, kes olid kadunud vagamees Zossimat armastanud ning vagameeste seisuse hardas sõnakuulmises omaks võtnud, ehmusid äkitselt millegi peale hirmsasti ja vaatasid üksteisega kokku saades vaid arglikult üksteisele otsa. Ja vagameeste kui uuenduse vaenlased ajasid uhkelt pea püsti. „Kadunud vagamees Varssonofist – vähe sellest, et tal üldse laibalehka ei olnudki – levis ju koguni meelepärast lõhna,” tuletasid nad kahjurõõmsalt meelde, „kuid ta ei teeninud seda ära vagameheseisusega, vaid seeläbi, et oli ka ise vaga!” Ja seejärel hakkas äsja lahkunud Zossima peale juba langema ka hukkamõistusõnu ja koguni süüdistusi: „Tema õpetus ei olnud õiglane, ta õpetas, et elu on suur rõõm, aga mitte pisarates alandlikkus,” ütlesid ühed, need, kes olid kõige arutumad. „Temal oli moodne usk, tema ei tunnistanud materiaalset põrgutuld,” ütlesid teised, kes olid nendestki arutumad. „Paastuma ei olnud ta ka kuigi range, lubas endal maiustada, sõi tee kõrvale kirsimoosi, see meeldis talle kangesti, mõisaprouad saatsid. Kas siis pühade munkade asi on maiustada?” kostis mõnede kadetsejate suust. „Istus siin oma kõrkuses,” tuletasid kõige kahjurõõmsamad julmalt meelde, „pidas ennast pühakuks, laskis enda ees põlvitada, just nagu oleks see lausa kohus tema ees!” – „Ta kuritarvitas pihisaladust,”

sisistasid tigedalt vagameeste kõige vihasemad vastased koguni eriti vanade ning oma vagaduses iseäranis karmide munkade seast, need tõelised paastujad ja vaikijad, kes olid kadunukese eluajal vaikima hakanud, kuid nüüd oma suu paotasid, mis oli vägagi kohutav, sest et nende kõned avaldasid suurt mõju noortele ja alles ebakindlatele munkadele. Hoolega kuulas neidsinaseid kõnesid ka Obdorski külaline, pisikest kasvu munk püha Silvestri vennaskonnast, ise sügavalt ohates ja pead kõngutades; einoh, paistab, et isa Ferapont rääkis eile ikka õiget juttu, arvas ta endamisi – ja just siis ilmus nähtavale isa Ferapont, nagu nimme selleks, et vapustust veelgi süvendada. Ma olen juba eespool maininud, et too vaga isa käis oma kongist mesilas vaid harva väljas ega ilmunud vahel pikka aega kirikussegi ja et seda lasti tema kui just nagu vaga hullu puhul sündida, sundimata talle peale kõikidele kohustuslikku korda. Ent kui ikka päris ausalt öelda, siis lasti tal niiviisi olla ka teatud paratamatusest. Sest nii suurt paastujat ja vaikijat, kes palvetas päevad ja ööd (ta jäi magamagi põlvili), oleks olnud kuidagi nagu piinlik üldkehtiva korra nõuetega koormata, kui ta ise ei tahtnud neile alluda. „Ta on ju meist kõikidest püham ja täidab rängemaid nõudeid, kui kord ette näeb,” oleksid mungad öelnud, „ja et ta kirikus ei käi, siis järelikult teab ta ise, millal ta käima peab, tal on omad reeglid.” Just selle nurina ja kiusatuse tõenäosuse pärast oligi isa Ferapont rahule jäetud. Vagamees Zossimat, nagu kõikidele juba teada oli, ei sallinud isa Ferapont silmaotsaski; ja siis jõudis ka tema kongi äkitselt uudis selle kohta, et „Jumala kohus on ikka midagi muud kui inimeste oma – see läks loodusestki ette”. Võib arvata, et esimeste hulgas oli rutanud seda uudist Ferapontile viima Obdorski munk, kes oli teda eile vaatamas käinud ja tema juurest, õudust täis, eile kohe ka lahkunud. Ma olen samuti vihjanud, et isa Paissi, kes kindlalt ja vankumatult puusärgi juures seisis ning luges ja kes seetõttu ei võinud kuulda ega näha, mis väljaspool kambrit sünnib, aimas siiski omas südames kõik peamise eksimatult ette, sest ta tundis oma keskkonda läbinisti. Segadusse ta ometi ei sattunud, vaid ootas kõike, mis veel sündida võis, hirmu tundmata, jälgides läbitungival pilgul juba oma vaimusilmas kangastuva ärevuse edasist arengut. Kuni tema kuulmist tabas äkitselt eeskojast kostev ebatavaline, väärikust juba ilmselgelt kahjustav müra. Uks paiskus

pärani ja lävele astus isa Ferapont. Tema selja taga, nagu kambrist paistis ja oli selgesti näha, seisis all välistrepi juures veel terve hulk munki, kes olid teda saatnud, ja nende hulgas ka ilmikuid. Saatjad ei tulnud siiski sisse ega välistrepist üleski, vaid ootasid seal seistes, mida isa Ferapont ütleb või teeb, sest nad aimasid, ja kõigest oma jultumusest hoolimata koguni mõningase hirmuga, et ta ei ole tulnud sugugi mitte niisama. Isa Ferapont tõstis käed üles, kui oli lävel seisma jäänud, ning tema parema käe alt piilusid Obdorski külalise terased ja põnevil silmad, sest too oli ainus, kes polnud kärsinud ning oli oma mõõtmatu uudishimu tõttu isa Feraponti kannul trepist üles jooksnud. Kõik teised peale tema tõmbusid, vastupidi, niipea kui uks oli suure mürtsuga pärani lennanud, äkilise hirmu ajel veel kaugemale tagasi. Kui isa Ferapont oli käed kõrgele üles sirutanud, kisendas ta: „Välja ajan, välja!” – ja hakkas samas igasse nelja külge pöördudes käega järgemööda kambri igale seinale ning kõigisse nelja nurka ristimärke tegema. Sellest isa Feraponti tegevusest said tema saatjad kohe aru: teati, et ta teeb alati nõnda, ükskõik kuhu ta sisse astub, ja et ta ei võta ka istet ega lausu sõnagi, enne kui on vanakurja välja ajanud. „Saatan, mine välja, saatan, mine välja!” kordas ta iga ristimärgi puhul. „Välja ajan, välja!” kisendas ta jälle. Tal oli seljas tema alatine kore mungakuub, vööks köis. Kanepiriidest särgi alt paistis katmata rind, mis oli kasvanud hallidesse karvadesse. Jalad olid hoopis paljad. Niipea kui ta kätega vehkima asus, hakkasid rappuma ja kõlisema ka rasked ahelad, mida ta mungakuue all kandis. Isa Paissi lõpetas lugemise, astus ettepoole ja jäi oodates tema ette seisma. „Mis asjas sa tulid, aulik isa? Miks sa vaga korda rikud? Miks sa allaheitlikku karja eksitad?” küsis ta lõpuks, vaadates isa Ferapontile rangelt otsa. „Või et mis asjas sa tulid? Et mis sa tahad paluda? Et mis usku sa ise oled?” kordas isa Ferapont nagu vaga hull kunagi. „Mina tulin teie siitmaja võõraid välja ajama, neid va roojaseid kuradeid! Ma vaatan, palju te neid siin ilma minuta olete kokku kogund. Mul on tahtmine nad siit kasevihaga välja pühkida!” „Ise ajad vanakurja välja – aga võib-olla oled ise just teda teenima hakanud,” jätkas isa Paissi kartmatult, „sest – kes võib enese kohta öelda, et „mina olen püha”? Ega ometi sina, aulik isa?”

„Mina olen roojane, ei ole mina püha! Mina ei istu tugitooli, ei taha, et mind nagu iidolit kummardataks!” müristas isa Ferapont. „Nüüd hävitavad inimesed püha usu ära. See kadunuke, see teie pühamees,” pöördus ta rahva poole ja näitas näpuga puusärgile, „salgas kuradid maha. Andis kuradite vastu kõhurohtu! Ja nüüd on teil siin kõik nurgad neid täis nagu ämblikke. Ja ta ise on haisema hakand. Sessinases näeme nüüd Issanda suurt märguannet.” Tegelikult oli isa Zossima elus kord tõesti aset leidnud ka niisugune juhtumine. Ühele mungale oli kurat hakanud ennast algul unes ja pärast juba ka ilmsi näitama. Ja kui munk oli suures hirmus sedasinast lugu vagamehele tunnistanud, oli vagamees soovitanud talle lakkamatut palvetamist ja põhjalikku paastumist. Kui ka see ei aidanud, oli ta soovitanud tol mungal paastumist ja palvetamist katkestamata sisse võtta üht rohtu. Sellesinase soovituse peale lasksid nüüd paljud ennast kiusatusse viia ja arutasid asja isekeskis ning kõngutasid päid – kõige hullemini veel isa Ferapont, kellele mõned hurjutajad olid rutanud tookord sellest vagamehe „ebatavalisest” korraldusest sihukesel iseäralikul puhul kibekähku teatama. „Mine ära, isa!” ütles nüüd isa Paissi juba käskivalt. „Kohut ei mõista inimesed, vaid Jumal. Võib-olla näeme siin säärast „märguannet”, mida mõista ei ole jõukohane ei sulle ega mulle ega kellelegi. Mine nüüd ära, isa, ja ära eksita karja!” kordas ta järeleandmatult. „Tema ei pidand paastu, nagu skeemamunga seisus nõuab, eks sellepärast nüüd see märguanne tuligi. Ilmselge, ja seda varjata on patt!” ei taltunud oma üle mõistuse käivas kihus hoogu sattunud usumäratseja veelgi. „Laskis ennast meelitada kompvekkidega, mis prouad talle taskutes siia kokku kandsid, ajas teejoomisega maiust taga, orjas oma kõhtu, täitis seda maiuspaladega ja mõistust ülbe mõtteheietusega… Nüüd siis langeski tema peale see häbi…” „Sinu sõnad on kerglased, isa!” kõrgendas ka isa Paissi häält. „Sinu paastumist ja enese ärasalgamist imestan ma tõesti, kuid sinu kerglasi sõnu oleks nagu lausunud mõni ilmalapsest nooruk, kes on alles püsimatu ja mõtlematu. Mine nüüd ära, isa, mina käsin sind!” müristas isa Paissi lõpuks. „Ja mina lähengi!” võttis isa Ferapont nüüd vastata, olles pisut nagu tagasi kohkunud, kuid jätmata veelgi oma vihameelt. „Te õpetatud

mehed! Nüüd olete oma suures tarkuses minu tühisuse üle nii kõrgele tõusnud. Mina tulin siia, ise kirjatarkuses väheke nõder, ja siin olen unustand sellegi, mis ma enne teadsin, Issand Jumal ise on võtnud mind, väetit, teie suure tarkuse eest kaitseda…” Isa Paissi seisis tema ees ja ootas kindlameelselt. Isa Ferapont oli natuke aega vait ja pani siis, ühtäkki norgu vajudes, parema käe endale vastu põske ning venitas laulval toonil, pilk lahkunud vagamehe puusärgil: „Tema kirstu juures lauldakse homme hommikul kaunimat kaanonit „Üks abimees ja kaitseja” – aga kui mina ükskord maha lõpen, siis kõigest kirikulaulu „Missugune elu rõõm on ilma kurbuseta… ”,”* ütles ta pisarsilmil ja haledasti. „Kõrkust täis ja ennast ülistama kanged, tühi on seesinane paik!” kisendas ta nagu meeletu, pöördus äkitselt käega lüües ringi ja läks kiiresti trepist alla õue. All ootel seisnud rahvasumm lõi kõhklema; ühed läksid otsekohe temaga kaasa, teised viivitasid veel, sest kamber oli endiselt lahti ja isa Paissi, kes oli isa Feraponti kannul välistrepile tulnud, seisis ning vaatas. Kuid hoogu sattunud vanaätt ei jätnud ikka veel järele: kui ta oli jõudnud paarikümne sammu kaugusele, pöördus ta äkitselt loojuva päikese poole, sirutas mõlemad käed üles – ja prantsatas valju kisendamisega maha nagu niidetult. „Minu Issand on võitnud! Kristus on võitnud päikese loojangul!” kisendas ta meeletuna, sirutades käsi päikese poole, ja langes kummuli, nägu vastu maad, ning hakkas suure häälega nutma nagu pisike laps, üleni vappudes sellest nutust, käed mööda maad laiali. Nüüd sööstsid juba kõik tema juurde, kostis hüüdeid ja kaasanutmist … Kõiki oleks nagu vallanud mingi ekstaas… „Nüüd näete, kes on püha, nüüd näete, kes on vaga!” kõlas juba julgeid hüüdeid. „Näete, kes peaks vagamehe toolil istuma…” lisasid teised juba vihameeli. „Ei tema vagamehe toolile istu… Tema põlgab selle ära… ei hakka tema seda neetud uuendust teenima… ei hakka tema nende lollusi järele tegema,” lõi ka teisi hääli kohe sekka, ja milleni see kõik oleks * Munga ja preestermunga surnukeha kandmisel (kongist kirikusse ja pärast matuseteenistust kirikust kalmistule) lauldakse salmi „Missugune elu rõõm on ilma kurbuseta”. Kui aga kadunuke oli kõige kõrgemasse mungaseisusesse pühitsetu, lauldakse kaanonit „Üks abimees ja kaitseja...”. (F. Dostojevski märkus.)

võinud viia, on raske ettegi kujutada, kuid siis hakkas kirikukell parajasti lööma ja kutsus jumalateenistusele. Kõik asusid äkitselt risti ette lööma. Ka isa Ferapont tõusis maast üles ja hakkas end ristimärgiga kaitstes oma kongi poole astuma, tagasi vaatamata, kuid ikka veel midagi hüüdes, midagi, mis oli juba päris seosetu. Talle järgnejaid oli vähe, mõni üksik, enamik pudenes laiali ja ruttas jumalateenistusele. Isa Paissi andis evangeeliumilugemise järje isa Jossifile üle ja läks trepist alla. Usumäratsejate meeletu kisa ei võinud teda kõigutada, kuid tema süda oli läinud kurvaks ja igatses iseäralikult millegi järele, nüüd tundis ta seda. Ta jäi korraga seisma ja küsis endalt: „Millest küll tuleb see minu kurbus, mis juba vaimugi vankuma võtab?” – ja samas mõistis ta üllatunult, et seesinane ootamatu kurbus tulvab tal nähtavasti ühest üsna väikesest ja iseäralikust põhjusest: asi oli selles, et ta oli märganud kongi sissekäigu ees tunglevas inimsummas teiste murelejate seas ka Aljošat, ja talle meenus, et sel hetkel, kui ta teda märkas, oli ta tundnud südames just nagu mingit valu. „Kas see noormees on siis mu südamele nüüd tõesti nii tähtis?” küsis ta endalt järsku imestades. Sel hetkel läks Aljoša temast mööda, otsekui tõttaks kuhugi, kuid mitte kiriku poole. Nende pilgud kohtusid. Aljoša pööras pilgu kiiresti ära ja lõi silmad maha, ning isa Paissi taipas juba ainuüksi noormehe ilmest, missugune suur muutumine oli tolle hinges just sel hetkel käimas. „Või siis nüüd oled sinagi lasknud end kiusatusse viia?” hüüatas isa Paissi äkitselt. „Kas tõesti oled ka sina nõdrausulistega!” lisas ta veel kibedalt. Aljoša jäi seisma ja heitis isa Paissile kuidagi ebamäärase pilgu, kuid pööras selle kähku jälle ära ja lõi silmad uuesti maha. Ta seisis küljetsi ega pööranud nägu küsija poole. Isa Paissi vaatas teda hoolega. „Kuhu sa siis ruttad? Kohe algab jumalateenistus,” küsis ta uuesti, kuid Aljoša ei andnud vastust ka nüüd. „Või oled eraklast lahkumas? Kuidas siis sedaviisi, ilma küsimata ja õnnistust saamata?” Aljoša naeratas järsku virilalt, heitis kummalise, väga kummalise pilgu küsijale, sellele isale, kelle hoolde tema endine teejuht, tema südame ja mõistuse endine käskija, tema palavasti armastatud vagamees oli ta surres usaldanud, lõi siis järsku, ikka sõnagi vastamata,

käega, otsekui ei hooliks kogunisti enam ka aupaklikkusest, ja hakkas kiirel sammul astuma värava poole, mis viis eraklast välja. „Sa tuled veel tagasi!” sosistas isa Paissi, vaadates talle murelikus imestuses järele.

Säärane silmapilk

Isa Paissi ei eksinud tõepoolest, kui arvas, et tema „kallis poiss” veel tagasi tuleb, ja suutis võib-olla koguni mõista (ehkki mitte täienisti, kuid siiski läbinägelikult) Aljoša hingeseisundi sügavamat tähendust. Kuid ma tunnistan avalikult, et minul isiklikult oleks oma jutustuse mulle endale nii armsa ja alles nii noore peategelase elu säärase kummalise ja ebamäärase silmapilgu täpset mõtet praegu küll väga raske selgesti kirjeldada. Isa Paissi murelikule küsimusele „Kas sa oled tõesti nõdrausulistega?” võiksin ma Aljoša eest muidugi vankumatult vastata: „Ei, ta ei ole nõdrausulistega!” Ja vähe sellest – tegemist oli koguni täiesti vastupidise asjaga: kogu Aljoša segiolek tulenes nimelt sellest, et tema usk oli tugev. Kuid segadus valdas teda ometi, see on tõsi, ja valdas sedavõrd piinavalt, et ka hiljem, juba palju hiljem, pidas Aljoša seda kurba päeva koguni üheks oma elu kõige rängemaks ja saatuslikumaks päevaks. Kui küsitaks otse: kas tõesti võisid siis kogu see hingevalu ja selline ärevus temas sündida vaid asjaolust, et tema vagamehe keha oli viivitamatu tervendava mõju levitamise asemel hakanud saatuslikult kiiresti lagunema, vastaksin põiklemata: jah, see oli tõesti nõnda. Ma paluksin vaid lugejat, et ta minu noormehe puhta südame üle liiga ennatlikult naerma ei ruttaks. Ma ei kavatse küll sugugi paluda talle andeks anda ega ka teda ise välja vabandada, seletades tema puhtsüdamlikku usku näiteks ta noore eaga või kasinate edusammudega kunagi varem õpitud teadustes jms.; vähe sellest – ma toimin koguni vastupidi ja kuulutan vankumatult, et pean tema südame loomusest sügavasti lugu. Pole kahtlust, et mõni teine noormees, kes on muljete vastuvõtmisel oma südamesse ettevaatlik,

kes oskab juba armastadagi mitte palavalt, vaid kõigest soojalt, kelle mõistus on küll usaldusväärne, kuid oma vanuse kohta kuidagi liiga arupidav (ja seetõttu odav) – säärane noormees oleks minu meelest seda, mis minu noormehega juhtus, küll vältinud, ent mõnel juhul on õigupoolest auväärsem anduda mingile kas või arutule, kuid siiski suurest armastusest tulenevale meeldumusele kui üldse mitte anduda. Seda enam nooruses, sest liiga järjekindlalt arupidavale noormehele ei saa loota ja seega pole ta eriti palju väärt – selline on minu arvamus! „Aga,” hüüavad arukad inimesed siinkohal kindlasti vahele, „iga noormees ei saa ju ometi säherdust eelarvamust uskuda, ja see teie noormees ei ole teistele mingi eeskuju!” Sellele vastan ma jällegi: jah, minu noormees uskus, pealegi pühas ja vankumatus usus, kuid sellegipoolest ei palu ma talle andeks anda. Vaadake, ehkki ma tegin eespool avalduse (vahest koguni liiga ennatlikult), et ma ei hakka seletama ja oma kangelast välja vabandama või õigustama, näen siiski, et üht-teist peab jutustuse edasiseks mõistmiseks ometi ütlema. Ja teate, mis ma ütlen: asi ei ole imedes. Siin ei olnud oma kärsituses kergemeelset imede ootamist. Ja Aljošale polnud tollal imesid vaja mingite veendumuste võiduks (selleks igatahes mitte), et mingi varasem, eelarvamuslik idee mõne teise üle kiiremini võidu saavutaks – oh ei, kaugeltki mitte, sest temale oli ennekõike tähtis ja esikohal pale, ja ainult pale, nimelt tema armastatud vagamehe pale, selle õige mehe pale, keda ta nõnda jumaldades austas. Ja see’p see ongi, et kogu tema noore ja puhta südame armastus „kõikide ja kõige vastu” oli sel ajal ja kogu eelmise aasta jooksul aeg-ajalt, ja võib-olla ka vääralt, keskendunud tervenisti, vähemalt tema südame eriti ägedates tundepuhangutes, eeskätt vaid ühele inimolendile – tema armastatud vagamehele, kes nüüd oli surnud. Tõsi, see inimene oli juba nõnda kaua olnud tema vaieldamatu ideaal, nii et kõik tema noorusjõud ei saanudki enam püüelda millegi muu kui ainuüksi selle ideaali poole, mis hetkiti viis koguni „kõikide ja kõige” unustamiseni. (Ta meenutas hiljem ise, et sellel rängal päeval oli ta sootuks unustanud vend Dmitri, kelle pärast ta eelmisel õhtul nii suures mures oli olnud ning südant valutanud; samuti oli ta unustanud viia Iljušetška isale kakssada rubla, mida ta samuti eelmisel õhtul oli nii suure innuga kavatsenud.) Ja ometigi ei vajanud ta imesid, vaid ainult „ülimat õiglust”, mida tema uskumust

mööda nüüd oli rikutud, haavates seeläbi ka julmalt ja ootamatult tema südant. Ja mis siis sellest, kui see „õiglus” oligi ka Aljoša ootustes juba iseenesest, asjade käigus, võtnud nonde imede kuju, mida tema endise, jumaldatud teejuhi põrmult viivitamatult oodati? Sest nõnda mõtlesid ja ootasid ju kõik kogu kloostris, ka need, kelle tarkuse ees Aljoša kummardas, sealhulgas ka isa Paissi, nii et Aljoša, kes ei vaevanud end mingite kahtlustega, oligi andnud ka enda unistustele sama kuju, mis kõik teisedki. Ja tema südames oli see kõik juba ammu, kogu tema kloostrielu aasta vältel, nõnda kujunenud, ja tema süda oli võtnud selle ootuse juba harjumuseks. Ent ta janunes õiglust, õiglust, mitte aga ainuüksi imesid! Ja siis äkitselt oli too, kes pidi Aljoša lootust mööda saama ülendatud kõige kõrgemale kogu maailmas – toosama isik oli äkitselt väärilise auhiilguse asemel alandatuna põrmus ja häbistatud! Mille eest? Kes oli kohut mõistnud? Kes tohtis üldse niiviisi kohut mõista? Need olid küsimused, mis noormehe kogenematu ja neitsiliku südame piinaga täitsid. Ta ei suutnud haavumata või koguni südant haarava vihata taluda, et too õigematest õigem oli jäetud sedavõrd kergemeelse ja temast sedavõrd madalamal seisva hulga pilkava ja õela mõnituse meelevalda. Ja heakene küll, kui ka polekski juhtunud ühtegi imet, kui polekski ilmutatud mingeid imenähtusi ega saanud tõeks imede viivitamatu sündimise ootus – miks ometi pidi ilmsiks saama säärane teotus, miks langes kadunukese peale häbi, miks tuli see kiire lagunemine, mis „jõudis loodusest ette”, nagu väitsid vihameelsed mungad? Milleks see osutav „märguanne”, mida nad nüüd koos isa Ferapontiga nii võidukalt esile tõstavad, ja miks nad usuvad, et neil on nüüd koguni õigus seda niiviisi esile tõsta? Kus on siis jumalik ettehooldus ja Jumala sõrm? Miks oli Tema oma sõrme nüüd „kõige tarvilikumal hetkel” kinni katnud (nagu küsis endalt Aljoša) ja otsekui tahtnud allutada ka ennast pimedatele, kurtidele ning halastamatutele loodusseadustele? See oli põhjus, miks Aljoša süda nüüd verd tilkus, ja muidugi oli siin, nagu ma olen juba öelnud, esikohal too, keda ta üle kõige maailmas armastas, ja too isik oli nüüd „häbistatud”, too isik oli „autuks” jäänud! Ja kui minu noormehe nurin oligi kergemeelne ning mõtlematu, siis ometi – ma ütlen seda kolmandat korda (ja olen võib-olla edaspidi nõus tunnistama ka kergemeelsust) –, ometi olen ma rõõmus,

et minu noormees ei osutunud säärasel silmapilgul kuigivõrd arupidajaks, sest arukale inimesele tuleb igal juhul oma aeg ka aru pidada, aga kui noormehe südames ei ole säärasel erakordsel hetkel armastust, millal see siis veel tuleb? Küll aga ei taha ma sel puhul maha vaikida ka üht kummalist nähtust, mis Aljoša peas sellel saatuslikul ja jalustrabaval silmapilgul esile tõusis, ehkki vaid viivuks. See uus endast vilksamisi märku andnud miski seisnes teatud vaevavas muljes eilsest jutuajamisest vennaga, mida Aljoša nüüd järelejätmatult meenutas. Nimelt nüüd. Oh ei, see polnud küll mingil määral kõigutanud tema hinge põhilisi, nii-öelda loomupäraseid uskumusi. Oma Jumalat armastas ja uskus Aljoša ikka vankumatult, ehkki oli tõstnud tema vastu äkitselt nurinat. Ometi liigutas nüüd mingi ähmane, kuid vaevav ja kuri mulje eilsest vend Ivaniga toimunud vestlusest tema hinges end äkitselt uuesti ning kippus üha enam ja enam pinnale tõusma. Kui juba päris hämaraks kiskus, märkas eraklast kloostri poole astuv Rakitin männikust läbi minnes äkitselt Aljošat, kes lamas puu all kummuli maas, liikumatu, just nagu magaks. Rakitin astus tema juurde ja hüüdis teda nimepidi. „Aleksei, sina siin? Kas sa oled tõesti…” ütles ta üllatusest rabatuna, kuid ei lõpetanud oma küsimust. Ta oli tahtnud küsida: „Kas sina oled siis nüüd tõesti omadega n i i k a u g e l?” Aljoša ei vaadanud Rakitini poole, kuid too aimas mingist liigutusest, et ta kuuleb ja saab aru. „Mis sul viga on?” imestas Rakitin ikka veel, kuid imestus tema näos asendus tasapisi naeratusega, mis läks üha pilkavamaks. „Kuule, ma olen sind juba üle kahe tunni taga otsinud. Sa kadusid sealt korraga ära. Mida sa siin teed? Mis õndsad rumalused need on? Vaata vähemalt mulle otsagi…” Aljoša tõstis pea ja ajas end istuli, toetades selja vastu puud. Ta ei nutnud, kuid tema nägu väljendas kannatust ja pilgust paistis ärritus. Muide, ta ei vaadanud Rakitinile otsa, vaid kuhugi temast mööda. „Tead, sa oled läinud täiesti teist nägu. Sinu endisest paljukiidetud vagurusest ei ole enam jälgegi. Kas keegi on sind vihale ajanud? Sind on solvatud?” „Jäta mind rahule!” ütles Aljoša äkitselt, ikka endiselt temast mööda vaadates ja väsinult käega rehmates. „Ohoo, kanäe! Nüüd käratame juba teistele peale nagu muudki

lihtsurelikud. Ise säärane ingel! Einoh, Aljoška, nüüd sa üllatasid mind tõesti, tead, seda ütlen ma küll puhtast südamest. Mind ei ole siin juba ammu enam miski üllatanud. Ja mina pidasin sind ikka haritud inimeseks…” Aljoša vaatas lõpuks talle otsa, ent kuidagi hajameelselt, just nagu ei saaks temast ikka veel päris hästi aru. „Kas tõesti mõjus sulle ainult see, et su vanatoi haisema hakkas? Kas sa tõesti uskusid kohe päriselt, et ta kukub jalamaid imetegusid vorpima?” hüüatas Rakitin, juba jälle täitsa siira üllatusega. „Ma uskusin ja usun, ma tahan uskuda ja jäängi uskuma, noh, ja mida sul veel vaja on?” kärgatas Aljoša ärritunult. „Ei midagi, kullake, mitte kui midagi! Ptüi, kurat, seda ei usu ju praegusel ajal kolmeteistkümneaastane koolipoisski. Ääh, kurat… Ise oled nüüd selle oma Jumala peale vihane, mässumeelt täis: et miks siis ikka ei pakutudki au, ei antudki pühadeks ordenit! Oh teid küll!” Aljoša vaatas pikal pilgul ja kuidagi silmi vidutades Rakitinile otsa, ning äkitselt käis tema silmist läbi mingi välgatus… see polnud vihanool Rakitini pihta. „Mina ei mässa oma Jumala vastu, ma ainult „ei tunnista seda Tema loodud maailma”,” muigas Aljoša nüüd virilalt. „Mismoodi sa siis seda maailma ei tunnista?” jäi Rakitin tema vastuse üle pisut mõttesse. „Mis jama sa ajad?” Aljoša ei vastanud. „Einoh, aitab tühjast lobast, asume asja juurde: kas sa täna söönud oled?” „Ma ei mäleta… vist olen.” „Sul kuluks keha kinnitada, näostki näha. Sind on hale vaadata. Ja maganud ei ole sa ju ka kogu öö, ma kuulsin, et teil oli seal suur nõupidamine. Ja siis veel kõik see siblimine ja sehkendamine… Küllap oled ainult tükikese pühitsetud kirikuleiba suhu pistnud. Mul on kaasas vorsti, ennest linnas torkasin igaks juhuks taskusse, kui siia hakkasin tulema, aga sina ju vorsti ei söö…” „Anna siis vorsti!” „Heh-hee! Või nii on lood! See on ju täielik mäss, lausa barrikaadid. Einoh, vennas, see pole enam naljaasi. Lähme minu poole… Ma

viskaksin praegu tibakese viinagi, olen surmani väsinud. Sina ju viina ometi ei söanda… või võtaksid siiski?” „Anna viina ka!” „Vahi! Nalja teed, vennike!” – Rakitin jõllitas teda oimetult. „Einoh, olgu nii või naa, viin või vorst, aga tore tegu on see igatahes, uhke värk, seda ei tohi tõesti käest lasta, lähme!” Aljoša tõusis sõnatult maast ja hakkas Rakitini kannul astuma. „Kui vend Vanetška seda näeks, no see oleks talle vast üllatus! Muuseas, su vend Ivan Fjodorovitš põrutas täna hommikul Moskvasse, kas sa seda ikka tead?” „Tean,” sõnas Aljoša osavõtmatult, ja äkitselt vilksatas tal peast läbi vend Dmitri kuju, kuid ainult vilksatas, ja ehkki see meenutas midagi, mingit kiiret asja, mida ei tohtinud enam hetkekski edasi lükata, mingit ülesannet, mingit hirmuäratavat kohustust – kuid seegi meenutus ei avaldanud talle mingit muljet, ei jõudnud südamesse, vaid kadus samal hetkel peast ning ununes sinnapaika. Kuid hiljem meenutas Aljoša seda veel kaua. „Su vennas Vanetška ütles minu kohta ükskord, et ma olevat „andetu liberaalne pamp”. Ka sina ei kannatanud ükskord välja ning andsid mulle mõista, nagu puuduks mul „autunne”… Olgu! Eks me siis nüüd vaata seda teie andekust ja au.” (Seda viimast ütles Rakitin lõpuks juba endamisi pobisedes.) „Ptüi, kuule,” jätkas ta siis jälle valjusti, „aga lähme õige kloostrist mööda, lõikame jalgrada pidi otse linna… Hm! Mul oleks hädasti tarvis Hohlakova juurest läbi astuda. Mõtle, ma panin talle kõik siin juhtunu kirja, ja kujuta ette, ta vastas mulle otsekohe kirjalikult, pliiatsikirjas sedeliga (sellele daamile meeldib õudselt kirjakesi kirjutada), et tema polevat „sedavõrd austatud erakust nagu isa Zossima küll n i i s u g u s t s a m m u oodanud!” Just „sammu” – niimoodi oligi ta kirjutanud! Eks saanud temalgi hing täis, säherdused te kõik oletegi! Oota!” röögatas ta nüüd jälle, jäi äkitselt seisma, haaras Aljošal õlast ning peatas ka tema. „Tead, Aljoška,” – ta vaatas teisele uurivalt silma, ise tervenisti ühe ootamatu, uue, teda äkitselt valgustanud mõtte võimuses, ja ehkki ta väliselt naeris, ei julgenud ta nähtavasti seda ootamatut uut mõtet valjusti väljagi öelda, sest ei suutnud seda tema meelest nii imelikku ja tõesti ettenähtamatut meeleolu, milles ta nüüd Aljošat nägi, ikka veel

kuidagi uskuda – „Aljoška, kas tead, kuhu meil praegu kõige parem oleks minna?” küsis ta lõpuks areldi ja meelitavalt. „Ükskõik… kuhu tahad.” „Lähme õige Grušenka poole, mis? Kas sa tuled?” – arglikust ootusest lausa üleni värisev Rakitin oli lõpuks sõnad suust saanud. „Lähme Grušenka poole,” vastas Aljoša rahumeeli ja otsekohe, mis oli Rakitinile igatahes nii ootamatu, see tähendab, nii kiire ja nii rahulik nõusolek, et ta pidi äärepealt sammu tagasi astuma. „Noo-noh! Või nii!… Nii!” hüüatas ta hämmeldunult, kuid haaras Aljošal äkitselt kõvasti käe alt kinni ja hakkas teda kibekähku mööda teerada edasi sikutama, kartes ikka veel kohutavalt, et teise otsusekindlus kaob. Nad läksid vaikides, Rakitin ei julgenud enam juttugi alustada. „Kui rõõmsaks ta saab, oi kui rõõmsaks…” pomises Rakitin, kuid jäi kohe jälle vait. Ja ega ta vedanudki Aljošat sinna puhtalt Grušenka rõõmuks; ta oli tõsine mees ega teinud iial midagi ilma endale kasuliku eesmärgita. Ja eesmärk oli tal praegu kahesugune, esiteks kättemaksuhimu – näha „õige häbi” ja Aljoša tõenäolist „langemist pühade seast patuste sekka”, millest ta oli juba ette joovastuses – ja teiseks terendas talle siin ka mõnesugune materiaalne, talle vägagi kasulik eesmärk, millest tuleb juttu edaspidi. Einoh, mõtles ta endamisi lustiga ja õelalt, kui praegu on ette sattunud säärane silmapilk, siis järelikult haarame sellel kraest kinni – säärasel silmapilgul, sest see sobib meile oivaliselt!

III

Sibul

Grušenka elas linna kõige elavamas paigas, Kirikuväljaku lähedal, kaupmehelesk Morozovalt üüritud, tema maja hoovil asuvas väikeses puumajas. Morozova enda kivimaja oli suur, kahe korrusega, vana ja väljanägemiselt väga inetu; seal elasid omaette vanaperenaine ise ja tema kaks õetütart, kes olid samuti üsna elatanud vanatüdrukud. Lesel

endal ei olnud hädavajadust oma hoovimaja üürile anda, kuid kõik teadsid, et ta oli võtnud Grušenka üüriliseks (juba neli aastat tagasi) vaid oma sugulase kaupmees Samsonovi meeleheaks, kuna too oli Grušenka avalik soosija. Räägiti, et armukade vanamees oli oma „protežeed” Morozova majja paigutades silmas pidanud eeskätt kaupmehe lese teravat pilku uue elaniku elukommete suhtes. Kuid terav pilk oli üsna varsti tarbetuks osutunud ja asi oli lõppenud sellega, et Morozova oli hakanud Grušenkat koguni harva külastama ega tülitanud teda viimasel ajal enam mingi järelevalvega. Tõsi, sellest oli nüüd möödas juba neli aastat, kui vanamees oli kuskilt kubermangulinnast üles korjanud kaheksateistkümneaastase tüdruku, ara ja häbeliku, kleenukese ja kõhnukese, mõtliku ja kurvameelse, ning ta siia majja toonud, ja sestsaadik oli palju vett merre voolanud. Tüdruku eluloost teati meie linnas muide vähe ja vaid ebamääraseid seiku; ka viimasel ajal ei olnud rohkem midagi kuuldud, hoolimata koguni sellestki, et nüüd tundsid juba väga paljud huvi niisuguse „tõelise kaunitari” vastu, kelleks Agrafena Aleksandrovna oli nende nelja aastaga kasvanud. Käisid ringi vaid kuuldused, nagu oleks keegi teda juba kõigest seitsmeteistkümneaastasena petnud, vististi mingi ohvitser, kes oli ta siis kohe ka maha jätnud. Ohvitser oli ära sõitnud ja kuskil hiljem abiellunud, Grušenka oli jäänud häbisse ja viletsusse. Räägiti sedagi, et ehk küll vanamees oli ta tõesti viletsusest üles korjanud, oli ta pärit auväärsest perekonnast, kuuldavasti vaimulikust seisusest, oli mingi abivaimuliku tütar või midagi seesugust. Ja nende nelja aastaga oli õrnatundelisest, mahajäetud ja haletsusväärsest vaeslapsest kasvanud punapõskne ning täidlane vene kaunitar, julge ja otsusekindla iseloomuga, uhke ja jultunud naine, kes teadis, mida tähendab raha, kes oli koguja, ihne ja ettevaatlik, ning oli igatahes jõudnud endale korjata, olgu hea või kurjaga, juba kenakese kapitali. Kuid ühes asjas olid kõik kindlad: et Grušenkale oli raske ligi pääseda ja et peale tema soosijast vanamehe ei olnud veel leidunud ühteainukestki meest, kes oleks võinud kiidelda tema lahkusega. See oli vankumatu tõsiasi, sest tema lahkuse taotlejaid oli leidunud hulganisti, iseäranis viimasel kahel aastal. Kuid kõik nende katsed olid olnud asjatud ja nii mõnigi õnnekütt oli pidanud tänu kindla iseloomuga noore naisterahva kõigutamatule ja pilkehimulisele vastulöögile leppima koguni koomilise ja häbistava taganemisega.