Vennatapusõda

VENNATAPUSÕDA

Eestlased eestlaste vastu 1941. ja 1944. aastal

Hanno Ojalo, Mati Õun

Vastasjõudude kujunemine

1941. aastal toimunud eestlaste võitlustes eestlaste vastu oli kaks osapoolt, kus punavõimu poolel sõdisid hävituspataljonlased ja miilitsad ning nende vastu metsavennad, hilisema nimetusega omakaitselased.

Neist kolmest seltskonnast oli vanim miilitsaseisus, mis sai alguse 1940. aasta augusti lõpul, kui senised politseiametnikud kordnikest kuni kõrgemate juhtideni ametist vallandati. Siseministri abi Harald Habermani käskkirjaga loodi Eestis korra hoidmiseks töölis-talupoegade miilits.

Järgnenud aegadel arreteeriti suur osa seniseid politseiametnikke rahvavaenlastena, miilitsamehi võeti aga ametisse uutel alustel. Tavaliselt oli soovituseks sellise mehe astumine komparteisse või mõne tuntud kommunisti soovitus. Selle saamiseks aga sobis näiteks ühine vanglas istumine – üks riigiõõnestusliku tegevuse eest, teine taskuvarguste, murdvarguste, pettuste vms eest.

Neid asju Virumaa näitel uurinud Peep Kärp kirjutab, et uute korravalvurite ridadesse sattus ka seniseid tööpõlgureid, joodikuid ja teisi senises elus läbikõrbenud mehi. Värskeilt miilitsailt ei küsitud haridustaset ega nõutud erialast ettevalmistust, aitas sobivast meelsusest.

1941. aasta suvesõtta läksid need mehed üsnagi ettevalmistamatult ja mingit olulist sõjajõudu nad ei moodustanud.

Teine tulevase suvesõja osapool metsavennad ehk partisanid tekkis laialdaselt seoses 1941. aasta 14. juuni küüditamisega. Tuhanded mehed varjusid metsadesse, nende hulgas hulk Kaitseliidu, sõjaväe ja piirivalve ohvitsere. Suur osa neist varjas end maal oleva kodukoha lähistel, kus magati heinaküünides ja kuhu naised ning lapsed neile süüa, puhast pesu ja muud vajalikku viisid.

HARALD HABERMAN

Haberman ei olnud elukutseline riigikukutaja, vaid teadlane, kes töötas riigipöörde eel zooloogiainstituudi vanemassistendina.

Maailmavaatelt oli ta vasakpoolne. Järgnevalt sai Habermanist rahvakomissaride nõukogu asjadevalitseja; 1944. aastal

Venemaalt Eestisse

tagasi tulles aga Tartu

ülikooli õppeprorektor

ning 1947. aastast uue zooloogia ja botaanika instituudi direktor.

Haberman tõusis omal

alal rahvusvaheliselt

tuntud teadlaseks ja oli

aastatel 1965–78 esimese

„Eesti Nõukogude

Entsüklopeedia“

peatoimetuse liige.

Pärast Eesti annekteerimist varjusid paljud metsadesse ning tekkis metsavendlus. Metsavendlus sai suure hoo sisse seoses 1941. aasta 14. juuni küüditamisega.

Peatselt hakati kogunema suurematesse rühmadesse kodust kaugemal olevais metsalaagreis. Sageli kujunesid nende meeste kogujateks metsa peitunud ohvitserid.

Metsavendade suureks mureks oli relvade puudus. Teisest maailmasõjast alates oli Eesti oma väikese rahvaarvu kohta kergrelvade poolest üks relvarikkamaid riike, kus tolle aja 100 000 võitlusvõimelise mehe kohta oli sõjaväel, Kaitseliidul ja piirivalvel kokku 131 742 vintpüssi, aga ka 5140 kergeja raskekuulipildujat. Lisaks oli siinnimetatud organisatsioonidel ja vähesel määral ka erakätes ümmarguselt 46 000 õppepüssi, mida saanuks tulevases partisanisõjas edukalt kasutada.

Kuid Eesti poliitilise juhtkonna ja riigikaitsejuhtide initsiatiivituse ning uutele võimudele kuuleka alistumise tõttu läks pea kõik see rikkus kaotsi. 1940. aasta juuni keskel korjati Kaitseliidu relvad kokku ja anti üle punavõimudele.

Punasel poolel tekitati 1940. aasta suvel veel üks relvaorganisatsioon, mis eksisteeris vaid lühikest aega. See oli nn Rahva Omakaitse, mille käiselintidel olid tähed RO. Rahva hulgas nimetati nende tähtede lahtimõtestuseks

„Röövlid Omavahel“. 1941. aasta Suvesõja aegadeks oli see organisatsioon vaikselt kadunud, lahinguis nad oma RO-lintidega ei osalenud.

Kurikuulsate hävituspataljonide formeerimine algas vastavalt NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu 1941. aasta 24. juuni määrusele „Abinõudest võitluseks vaenlase õhudessantide (tolleaegses vene-eesti segakeeles parašütisti-dessantide) ja diversantide vastu rindelähedases vööndis“. Loodavate terroripataljonide juhtimiseks moodustati NSV Liidu siseasjade rahvakomissariaadi piirivalve Balti ringkonna vägede koosseisus hävituspataljonide operatiivgrupp, mille staap asus Tallinnas. Selle pika nimega operatiivgrupi ülemaks oli kuni 19. juulini alampolkovnik (kolonelleitnant) Grigori Okajev. Kui ta Audru lahingus surma sai, siis kapten

Mihhail Pasternak.

Tolleaegse tava kohaselt määrati operatiivgrupile ka komissar, kelleks sai Eestimaa kommunistliku (bolševike) partei keskkomitee sekretär ja ühtlasi transpordiosakonna juhataja Feodor Okk. Tema oli värskelt NSV Liidust tulnud Venemaa eestlane, ega tundnud kohalikke olusid, nagu ka eespool nimetatud Okajev ja Pasternak.

Noppeid metsavendade ja hävituspataljonide tegevusest

Lääne-, Petseri- ja Võrumaal ning

Valga linnas

Varalahkunud koolimees ja Eesti sõjasündmuste uurija Voldemar Pinn toob oma raamatus „Punane terror ja Läänemaa III. Vihkamine“ (Haapsalu, 1990) näite, kuidas Haapsalu 11. hävituspataljon tappis lusti pärast inimesi, nagu eespool kirjeldatud „Pleeri surmarongki“.

Ajendi selleks andis 13. juulil juhtunud lugu, mil Noarootsis Tahu külast Piirksi tuletõrjevalvesse sõitnud Oskar Meister jäi ette sealkandis ringi kolavaile punaarmeelastele, kes ta taskust leidsid läbiotsimisel väikesekaliibrilise (6,35 mm) püstoli. Selle „bandiitliku relva“ leidja läks oma leidu ülemusele näitama, Meisteri ligi jäänud punaväelasedki vaatasid talle järele ja see kasutas hetke, kus talle tähelepanu ei pööratud, ning pistis putku. Muidugi tulistati talle järele, kuid jänesehaake tehes jäi ta tabamatuks ja kadus lepa­ ning kasevõsasse.

Raevunud punakomandör tegi sellest loost ettekande ja Noarootsi poolsaare Piirksi ning Tahu kandi (asuvad poolsaare kagunurgal, Haapsalust üle lahe põhja pool) karistamine pandi Haapsalu 11. hävituspataljonile.

Punaarmeelased ja hävituspataljonlased tegid Noarootsis suurejoonelise haarangu. Üks kohalikke püssiomanikke Olaf Raagmaa kuulis haarangulistest alles siis, kui need tal juba koduõues olid. Pikemalt mõtlemata viskas ta oma püssi aknast välja, kuid seda märgati ja üks „bandiitidest“ oli kammijail käes. Lisaks Olaf Raagmale arreteeriti ka ta isa Ernst ja naabrimehed Artur ning Hugo Klissid.

Sama päeva ennelõunal korraldas üks mehise nimega hävituspataljonlane Voldemar Hannibal nende nelja mehe näidishukkamise. Oma isa mahalaskmist aeti vaatama Hugo Klissi 8 last, Ernst Raagmaa 6 last (lisaks pidi

poeg Olaf temaga koos elust lahkuma), Artur Klissi 3 last ja hulk sealtkandi teisi elanikke.

Mehed lasti maha ja laibad jäeti kohalike elanike matta. Läänemaal tekkis metsavendlus nagu mujalgi. Üheks selle omapäraseks üksuseks oli nn Saunja­Salajõe rookompanii. See koosnes põhiliselt Salajõe, Kapri ja Saunja küla meestest, kes varjasid end Haapsalu lahe kirdesopi roostikus. Seal oldi lamedapõhjalistes paatides. Relvi oli meestel vähe – vaid kaks vintpüssi, üks jahipüss ja üks püstol – ning aktiivsest tegevusest hoiduti.

NKVD­l oli õnnestunud nende roovendade hulka oma nuhk sokutada –Eesti Vabariigi aegne Oru konstaabel Jüri Laurits. Roovennad hakkasid teda aga kahtlustama ja 22. augustil toimus ühes heinaküünis ta ülekuulamine ning omakohus. Kahtlused pidasid paika, mees hukati ja maeti sellesama küüni lähedale.

Maakonnaks, kus metsavendlus oli väikesearvuline, hävituspataljonlane olla aga üpriski prestiižne, oli Petserimaa.

Petseri linn oli Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis kõige suurema venelaste suhtarvuga. Neid oli seal 1934. aasta 1. märtsi rahvaloenduse järgi 40,8%, ehk arvuliselt 1745, eestlasi oli siiski rohkem – 2337. Petseri kaitseliidu malevas oli 1939. aasta 1. detsembri seisuga 861 liiget, seda koos maakonnaga ja seda oli muidugi vähevõitu. Kuid Petseri kaitseliitlaste hulgas oli kindla vaimuga mehi, kes 1940. aasta juunis relvade äraandmisel käsi laiutasid ja teatasid, et see või teine „tuletoru“ on kadunud.

Nii jäi meeste kätte hulk relvi, kuid kasu sellest tegelikult ei olnud. Relvad peitsid ja nende asukohti teadsid nooremleitnant Jensen ja lipnik Viik, kuid järgnevalt Jensen arreteeriti ja Viik küüditati, teised mehed aga relvade asukohti ei teadnud.

Üht­ teist oli ka teistel meestel kõrvale pandud, kuid seda oli vähe ja nii jäigi

Petseri linnavendadel välja astumata. Seda ei tehtud ka 8. juulil, kui punavägi kella 14 paiku linnast lahkus, sakslased aga alles kell 18.30 kohale jõudsid.

Ilmselt oli Jenseni arreteerimisega ja Viigi küüditamisega see seltskond oma juhtidest ilma jäänud, uusi aga asemele ei kerkinud.

Eestlased vastaspooltel

Erinevalt Suvesõjast 1941. aastal, kui vastamisi seisid metsavennad ja hävituspataljonlased, toimusid 1944. aasta sügisel lahingud juba Saksa sõjaväes ja Punaarmees sõdivate eesti meeste vahel. Enamus neist olid sinna karistuse ähvardusel mobiliseeritud, kuid muidugi oli ka vabatahtlikke. Neid viimaseid oli 10–20% ringis.

Ka motivatsioon oli mõlemal poolel olemas: Saksa sõjaväes võitlevad eestlased kaitsesid kodumaad Stalini režiimi tagasituleku eest, mis toonuks kaasa uued küüditamised ja tapmised; Punaarmee eestlastele aga sisendati, et nad vabastavad kodumaa „saksa fašistidest ja hitlerlikest röövvallutajatest“.

NSV Liidu poolt 1941. aastal mobiliseeritud eesti mehed olid läbi käinud tööpataljonidest ja Velikije Luki lahingust ning koondatud koos Venemaa eestlastega 8. Eesti laskurkorpuse koosseisu.

Saksa sõjaväes sõdivad eestlased olid jagunenud erinevatesse väekoondistesse ja väeosadesse. Parima relvastuse ja väljaõppega oli 20. eesti SS ­diviis (edaspidi Eesti diviis), kraad kehvemad olid kuus piirikaitserügementi numbritega 1–6, veel kesisema relvastusega olid omakaitse lahingpataljonid.

Suuremad ja olulisemad lahingud eesti meeste vahel toimusid septembris 1944.

Saksa sõjaväes sõdivad eestlased olid jagunenud erinevatesse väekoondistesse ja väeosadesse.

Teine maailmasõda pillutas eestlased kahele poole rindejoont ning sageli satuti ka vastakuti.

1941. aastal toimunud eestlaste võitlustes eestlaste vastu oli kaks osapoolt, kus punavõimu poolel sõdisid hävituspataljonlased ja miilitsad ning nende vastu metsavennad, hilisema nimetusega omakaitselased. Suuremaid ja väiksemaid tulevahetusi oli sel ajal üle terve Eesti.

Erinevalt Suvesõjast 1941. aastal, kui vastamisi seisid metsavennad ja hävituspataljonlased, toimusid 1944. aasta sügisel lahingud juba Saksa sõjaväes ja Punaarmees sõdivate eesti meeste vahel. Enamik neist olid sinna karistuse ähvardusel mobiliseeritud, kuid oli ka vabatahtlikke.

Suuremad ja olulisemad lahingud leidsid aset septembris 1944. Aktiivne sõjategevus lõppes Eesti vallutamisega Punaarmee poolt ning edasised taplused Eesti pinnal toimusid juba metsavendade ja hävituspataljonide vahel.