Viimne vend Wismaris... ...sisaldab: 1) T. worst don’t come easy, 2... (poolromaan), 2) Kabe male (novell), 3) Lugusid loomadest (novell).
Leht 1/28
Tänades teabeallikaid, tehnilisi teostajaid ja levitajaid. Pühendades lugejaile.
* Rahvusringhääling: Möödunud aastal kasvas Eestis märkimisväärselt nii alkoholist kui ka narkootikumidest põhjustatud surmade arv. Tervise Arengu Instituudi (TAI) andmeil põhjustas alkohol otseselt 750 surmajuhtumit, mis on vähemalt viimase 15 aasta rekord. Keskmine Eesti elanik tarbib aastas üle 11 liitri absoluutset alkoholi. Ümber arvestatuna teeb see inimese kohta pudel viina nädalas. Narkootikumide üledoosi tõttu suri mullu 80 inimest ehk varasema aastaga võrreldes 2x enam. Ka käesolev aasta ei näita vähenemist. (07.06.2023, autori 51. sünnipäeval)
*
(07.06.2023, autori 51. sünnipäeval)
Autor, kunstnik-kujundaja, toimetaja, produtsent: Ervin Soon. Autoriõigused: Ervin Soon. ISBN (trükis): ISBN 978-9916-4-2162-8
Leht 2/28
T. WORST DON'T COME EASY, 2… Lugu hullust armastusest. ***
VÄIKEVENNA MÄLUVEIKLUSED "Häh, ilge..! Ütled: aprill - saad novembri..." sajatas Väikevend lageda peaga Wismarist väljudes. Ta sikutas kenitleva hirvpunase poolpalitu kraed üle silmade mis andis. Uue, pandeemiale viitava haigustekitaja tõttu pandi Tallinna sõltlaste haigemaja, rahvakeeli tänava järgi lihtsalt Wismar, karantiini - et oleks garantii... Aeti kõik joodikud kodusele ravile… Muuseas: Väikevend oli alati segaduses, kui kuskilt seda kuulis: kumb on ambulatoorne ja kumb statsionaarne? See oli esialgu nii-öelda riiklik saladus, aga sotsiaalmeedikud teadsid pajatada, et uus viirus on midagi Michael Crichtoni "Andromeeda" taolist. See tähendab: kosmilist päritolu… Viirus nimelt levib ka läbi kondoomi ja on teadaolevatest HIV sarnane. Eesti valitsus oli taas vastu võtnud dekreedid igasugu eluskontaktide vältimiseks. See andis uut hingamist ka kristliku (seksuaalse) kasinuse kuulutajatele - "Parandage meelt, sest..." Vana prohvetlik fraaski "Aeg tuleb..!" hakkas kõlama üha sagedamini. Väikevenda vaevas klassikaline kassiahastus. "Va musta pori on sujuvalt siiani jätkunud - 'tea, mis edasi saab..? Saab… saab - KAS sedasi saab..?" surises ta ajukäärudes muremõte... "Saab..! Saab..!" kraaksus üks sünkjas vares raagus võra otsast. "Vara..! Vara..!" täiendas teine, justkui katkupalper. "...kaunikesti minimalistlik stiil neil lindudel - huvitav, mida Fred Jüssi ütleks? ...kuidas küll mõned olendid "ühel noodil" kogu kommunikatsiooni ära korraldavad..?" võttis tuikav kolu arutella.
Leht 3/28
Väikevend oli kuulnud iseenesest nunnusid vareseid ainult kraaksudes häälitsevat - siis on ju laululindudel "arenguruumi" allapoole veel jupijagu... "Või on see nali? English humour..?" Väikevend vedas pilku piki Suurbriti saatkonna piiret. "Et siis: ..."saab osaks küll", aga "vara veel"..?!" "Nagu Apelsini laulus: "...saab, saab, saab - kes saab kulla; kes saab mulla alla..." Ja et: vara..?!" "...vara üles, hilja voodi - nõnda vara majja... viidi..." pooleldi lauleldas Väikevend. "...STOPP!" ütles korraga hääl tema selja taga. "Mutt..?!" tõusis Väikevennal puna näkku. "Kuulen hääli juba..?" Talle tundus, et teda kõnetas kuulus kirjanik Mihkel Mutt, seda küll kuidagi imelikult silbilis-rõhulisel toonil… Too jätkas: "Soovitan soojalt see järgnev kuni… kuni-kuni-kuni: isikukirjelduseni välja visata - isegi siis on actionini aega mitu pikka lõiku..! Ei taha lugeja su lüürikat!" Väikevend oli poole jutu pealt taibanud küll, kes teda kõnetas: see oli tema enda tahvelarvuti mini-seljakotis. "Kuule - jää vait! Ma tellisin sind kommenteerima - õigel ajal - minu poolt sulle edastatud lugu - mitte MINU lugu. Mis sul on… mõtete lugemise vidin küljes vä..?! Mihkel - või kes sa seal oled - palun tee seda, mis tarvis..!" oli Väikevend samuti küllaltki silbilis-rõhuline. Seljakotist ei tulnud enam piuksugi. /----/
PRUUN KULD KULLAKS… Keskealine paksuke majandus- ja kommunikatsiooniminister Toivo Toivonen pani prillid ette ja maigutas suud, enne kui küsis kabinetti sisenenud umbes 30-aastaselt mehelt: "Ja-hah - te otsite..? Minu juurde või?" Tulija noogutas heatahtlikkust otsiva irvega. Toivonen viipas käega diivani suunas ja külaline istus. "Me pole varem vist kohtunud..?" küsis minister. Leht 4/28
Ta oli üsna kõhklev ja ebalev, mis mõjus tema parima meheea ja positsiooni juures vastuolulisena. "Ei ole, jaa… Mul on teile üks jutt…. Aga ei tea, kas räägiksime alustuseks ilmast - kliimast, ma mõtlen…" püüdis tulija nalja heita ja enesekindlamat positsiooni kehtestada. Minister naeratas juba sõbralikuma pilguga. "Tehnikaülikoolis oli jutt, et ministeeriumis on tegemisel järjekordne põlevkivi kasutuse arengukava. Mõtlesin, et tulen kuulan maad…" "...jaa-jah, on küll..!" tunnistas Toivonen tülpinud häälel ja vajus raskelt vastu tooli seljatuge. "Põlevkivi kasutuse juures on seni lärmi löödud seoses tööstusliku reostusega, eks ole. Aga siiani pigistatakse silm kinni lihtsal tõsiasjal, et see maavara on õige peatselt otsas. Mis see sajand ehk üks inimiga enam on!“ "...eks me selleks seda va kava koostamegi," kostis Toivonen. "Ma mõtlen, et saaksin teid aidata…" jätkas võõras. "Õigemini mitte mina ainuisikuliselt - te mõistate - , vaid mina oleksin selle projekti insenernõunik ja ma võtaksin enda mureks ka rahade otsimise selle projekti teostamiseks…" /----/ "...see on siis nagu näitemäng..?" küsis minister juba kõvemini. "...et tegutsetakse nagu päriselt, tegelikult aga mängitakse töötegemist pealtvaatajate jaoks..? ...kuidas nad ütlevadki - work-shop ja know-how… või midagi taolist..?!" "Knock-down..! Just-just, härra Toivonen!" märkis Hmelnitski iroonilise tunnustusega. "Te hakkate asjast aru saama..!" Käik vaatas korraga kella ja tõusis diivanilt. "...teie ettepanekul on jumet!" lausus ta rõhutatud viisakusega insenerile. Ma kavatsen seda tõsiselt kaaluda. Võib-olla te pöörduksite minu poole - mõni teine kord..!" Viimased sõnad kõlasid üsna kahemõtteliselt, nii et polnud arusaadav, kas Käik mõtles öeldut tõsiselt või üksnes irvitas inseneri üle. Kalju Käik surus Hmelnitskil ja ministril kätt ning lahkus niisama äkitselt, nagu oli ilmunud. Ei selgunudki, mis teda ministeeriumisse tõi.
Leht 5/28
ANATOOMIKUMI PRISKED KIISUD Wismari psühhiaater Valve, enneaegu vanemasse keskikka jõudnud, kollase kottis näonaha ja pohmelselt süüdlasliku koerapilguga - aga empaatiat õhkuv - naine süütas Vv-d jutule kutsununa väriseva käsi omale sigareti. Marki polnud näha, kuna moor puterdas suitsu välja nahkehistööümbrisega pakist: tikandiks karikakar. Vv oli kuulnud, et osa nõrganärvilisi tossutajaid üritas nõndaviisi vältida "koledaid pilte", mida tootjatelt nõutavat juba mõnda aega, rahvusvaheliselt. ...ja inimpõlv tagasi oli Tallinnas veel tubakavabrik Leek omanimeline sinepikollase karbiga sigaretimarkki oli... Oli ka suits nimega "Tallinn", oli "Ekstra", "Tuluke" ja "Priima"... Umbes taolist naisenägu mäletas Vv '90ndate alguse Tartu ülikooli Vanast anatoomikumist, kus tudengite õppeosakond jagas ühist sissepääsu lahkamisruumidega, kuhu toodi õnnetusjuhtumi läbi lahkunuid... Ja vaat see "surnukirurg", pisut küll tõmmuverelisem, oli pea sama nägu: meenutades ka kedagi filmifriik Quentin Tarantino šedööver-õudukast "Ehast koiduni". Kusjuures seal sajanditevanuses, pommi-kellaga, rahvakeeli: LAIBAKUMIS elasid - vist majahoidja hoolitsusel - hirmsuured hiirekuningad..! Kari kasse, millegipärast raisakassilikult röövelliku pilguga. Vv oli seal filoloogiatudengina aastajagu üks õpperuumide kütjatest: tööaja algusega kell 4:15 öösel, möödudes enne nagisevat treppi sinakatoonilises "ehavalguses" lebavatest surnukehadest - õmblusi täis ja näiteks selili, püstise käega... Haa! ...nagu pukist maha võetud pronksLeninid peale 1991. Laibad olid tihti lahangulaudadele "pooleli jäetud", selmet need formaliinivanni säilimiseks tagasi viia. "Ma näen küll, et teid ei tohiks kuskile koju lasta, aga pole parata." Ja psühhiaater Valve tõmbas sügava mahvi. "...selle peale öeldakse turvadoktriinis, et suurema kahju ärahoidmiseks on väiksem kahju näidustatud... Mitte keegi ju ei tea, kuhumaale see kuritõbi edeneb..." Arst kirjutas, suits suunurgas, kiiruga midagi arvutisse. "Võite minna, te olete vaba - aga te veel..." muigas siis äkitsi, "hm, ...olge ettevaatlik... selle va..." - ja ta laksatas käeseljaga vastu kõri.
Leht 6/28
"Look out!" meenus Vv-le Wismarist eemaldudes kuskilt kuuldud kahemõtteline hoiatus, mis vist oli vanasti Inglismaal metroorongide akendele või ustele kirjutatud… VV HAKKAB KIRJANIKUKS Vv leidis pargiservast pingi, kuhu tõstis seljast oma väikese pauna. Sellest võttis ta tahvelarvuti. "Noh, siin sa siis oledki, tarkpea..!" sõnas ta omaette. Vv-l oli plaan. Tal oli üks ajakirjanikust sõber Ida-Virumaalt, kes oli hiljuti jäänud teadmata kadunuks. Tema korteris polnud kuigi palju asju: raamatuid ja heliplaate, riideid. Oma n-ö vaimuvara kandis ta samuti endaga kaasas - sülearvutis ning seegi info oli suures osas paigutatud "pilve". Küll aga kutsus sõbra ema Vv-d appi koristama keldrit, mis oli veeavarii tõttu ära uputanud ka sinna ladustatud asjad, enamasti kasutuse kaotanud risu ja ajalehed-ajakirjad. Vv oli koristamise käigus leidnud ühe kulunud portfelli, kust avastas pooleldi loetamatuks ligunenud päeviku. Vv tundis selles ära sõbra käekirja ja ta võttis päeviku kaasa. Hiljem seda uurides avastas ta huvitavaid ja omavahel seoselisi kirjeldusi, mis olid ilmselgelt kriminaalse iseloomuga ning tundusid olevat suhteliselt värsked ja dokumentaalsed… Kuid loo peaidee tundus siiski olevat liiga ulmeline ja Vv jättis käsikirja nõutult oma sahtlisse. Lugu meenus talle, kui pärast järjekordset töö- ja puhkepäevade "segiajamist" ta ühe ajakirja reporter-toimetaja kohalt lahti lasti. Siis otsis ta… vähem elu mõtet, kui ilmselt lihtsalt tegevust. Ja ta mõtles, et üks suuremat sorti üleriigiline jutuvõistlus on tulemas ja et sel sõbra lool on täitsa jumet - mis ta's niisama vedeleb! Aga Vv-l tekkis uus mure: kes pagan selle loo piisavalt kirjanduslikuks seaks? Ta tahtis ju kirjutada oma lugu - mitte seda mõnele profist tegijale ette sööta.
Leht 7/28
Talle tuli appi juhus. Ühel sünnipäeval kohtas ta oma IT-spetsialistist vennapoega ja jutuks tulid mehaaniliselt ette loetavad raamatud. Nimelt nende foneetiline olemus, justkui loeks konkreetse hääle omanik teost ette. Tegelikult on seal "peenem keemia", mis teeb lugeja hääle (seni veel äratuntavalt) robotlikuks. Vennapoeg valgustas Vv-d, et tegelikult on olemas ka niisugune Äpp, millele võid saata redigeerimiseks või nõustamiseks oma kirjutise. "Robert" räägib siis sulle nendes kohtades, mis talle "ei meeldi", ebakõladest ja jagab soovitusi. "Roberti" häälteks võid valida näiteks tuntud kirjanikke… Nii hankis Vv endale selle Äpi. Vv oli aru saanud, et katkendlikest dokumentalistlikest märkmetest ei oska isegi "Robert" midagi arvata või hakkab "segast peksma". Nii tuli tal, vaevahigist märg, ise mingisugune belletristika kokku seada… Muidugi oli omaenda ümber kirjutatud ja ilukirjanduslikuks vormitud lugu Vv-l ka peaaegu peas. Ja loomulikult ta pidevalt muretses ning lugu ketras tal silme ees ringi. Samas võis Äpi klient valida režiimi, et "Roberti" kommentaarid on alles ette söödetud materjali lõpus. Niipalju kui nõrganärviline Vv oli programmist aru saanud, siis just selle variandi oligi ta käima vajutanud. Mida ütleb "Robert" - ja kas see ongi ainutõde või ainult selle Äpi klišee? Konkureeriv Äpp räägib äkki vastupidist juttu..? Vv avastas sel Äpil veel ühe boonuse. Nimelt: kui sul on tunne, et sa ei suuda kogu selle virinaga midagi peale hakata, saad valida klahvi "%" millega reguleerid kriitika hulka alates olulisemast. Ta arvas siiski, et lõppu jäetud kommentaarid suudab ta kõik ära seedida. Nii tundus ausam. Seda Vv ümberkirjutust pidigi hakkama esialgu kommenteerima "Mihkel Mutt". Aga ta nägi, et listis oli teisigi tuntud tegijaid ning uudishimust kavatses ta teisigi "kõnelejaid" proovida: ehk kõlab ühe hääle tõde teisest erinevalt..? /----/
Pp vajutas KKK nuppu armatuuril. “Te olete liikunud objektilt välja 25 km,” ütles Schenkenberg.
Leht 8/28
“Mine p…!” käratas Pp. “Mida kuradit - 25 km. Me pole kilomeetritki väljapoole saanud..!” “Davai, ma küsin ise Davidilt. Ta ütles, et häda korral võib. Ja need maa-alused tugipesad võtavad ka tema sidesüsteemi," pakkus Vv. "Oota, kuula..!" tõstis Pp näpu. Vv armatuurile tõstetud seljakotist hakkas kostma Urmas Vadi koolitatud raadio-bariton. "Siin läheb asi huvitavaks… Ainuke häda on see, et kogu järgnevast actionist oleks tarvis teha mõne lõiguga kokkuvõte. Õpiku keeles ka: tagasivaade." Vv ja Pp said muidugi aru, et tegu on "Roberti" järjekordse versiooniga - Urmas Vadist oli kõnesüsteemi jäänud vaid ta isikule omane tämber. "Noh, aga ikkagi lahe - nagu oma jope kohe! Räägib sinuga kui inimene…" nentis Pp. "Robert" Vadi rääkis edasi: "Kahju küll, aga nad ei viitsi pikemat juttu kui pool romaani seal žüriis lugeda - õigupoolest ongi löödud viimasel ajal võistlustööde arvu rekordeid. Kas teie kujutate ette, et loete päevas täispika romaani LÄBI ja nii mitu kuud jutti..?" * Äpi toel sai siis järgnevate sündmuste ahel järgmine. Doktor David lubas Vv ja Pp täpsemalt positsioneerida ja saata oma käsutuses olev helikopter Vitjak-5 lähima õhutusšahti juurde, kust lasti alla vints ning tõsteti nii kaup kui mehed pardale. Kopterisõit läks Sillamäe muldmetallide lattu, et jääda ootama allveepaati, mis plaanitud Amphi asemel viiks “kauba” ühele Soome lahe keskel paiknevast Tütarsaarest (kummale, oli salastatud). Saarel juba tegutses hiinlaste ja vene oligarhide koostöös valminud narkotehas, mis kasutas toorainena esialgu maagaasi (mis pärines kuulsast merealusest torust). Põlevkivist pärit “kaup” aga riknes muldmetallide lao vale temperatuuri tõttu. Ja kaup jäi (seekord) katki. Enne Sillamäed hüppasid Vv ja Pp langevarjudega Sinimägede lahingumemoriaali kohal alla, et minna Vaivaras Narva-Tallinna rongi peale. Ümberistumisega Balti jaamas jõudsid nad tagasi Pp kodutallu. /----/ Leht 9/28
KAS POLE SUUREPÄRANE... LEHK? Peteri nägemuses oli David otsapidi filosoofki - muide, tiitli järgi kutsutakse praegusel ajal pea kõiki tänapäeva teaduskraadi omanikke "filosoofideks": olgugi et tegemist on kitsalt füüsikute või keemikutega... David oli ühel nende vestlusel avaldanud arvamust, et "droogide" abil saabki "ära korraldada" inimese unistuse "trippida" teistele elamiskõlbulikele planeetidele, võib-olla teistesse tsivilisatsioonidesse ja koguni "teisele poole tähti" või paralleel-universumitesse. "Siis pole ju mõtetki - ehk mõttetult? - otsida ülienergiat Maalt lahkumiseks mõnda "teise koju"! Veedaksime siin "säästlikult trippides" oma päevad... tähendab: circa 4-5 miljardit aastat Päikese päevi "õhtasse"... - ja eks siis näi, mis Jumalal plaanis! ...eks ta Ise tea... ju paremini!" Peter astuski just põlevkiviinstituudi peauksest sisse. David tahtis oma sõnul talle sealseid laekaid avada… Instituut oli praegusel ajal TTÜ alluvuses olev teadusasutus, mille teeneid võisid tellida kõik huvitatud isikud. Muidugi - raha eest. Ligi sajandi jooksul mitmeid "riigipöördeid" ja teadusasutuste reformimisi üle elanud instituut oli varem tuntud ka TUI nime all - ehk Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituut. "Kas pole suurepärane hais..?" küsis doktor David Peterilt ise käes ühte helepruuni lögaga kolbi keerutades. Doktor tüüris filosoofiliselt edasi: ""Lõhnal" ja "haisul" on erinevus ainult meie tõlgenduses: me teeme neil lehkadel ju vahet vaid selle järgi, kuidas need meile korda lähevad... Näiteks isuäratav lõhn kutsub sööma seevastu laibahais peletab haigustest ja surmast eemale. Seevastu osale surnud orgaanikale - ehk toidupoolisele - KOHASTUNUD elusolendeile ei ole laibalehk mitte "hais", vaid just-nimelt "lõhn" - mis paneb neil "suu vett jooksma..."" "Sama kehtib siis ju ka fekaalide ehk väljaheidete kohta..?" sedastas Peter. VV-D JA PP-D JÄLITAVAD OMAKANDIMEHED
Leht 10/28
Vv sai "Roberti" vahendusel aga Kerttu Rakke nimel kirja, milles too vabandas, et ei räägi - olla hääl ära. Rakke teatas, et peagi pärast Pp-d ja Vv-d asusid samast kohast Põlevkivimaale teele kaaslased külapoe juurest: "Põhulõug" Urki ja "Pootsman" Lõõr. Nood olevat saanud pakkumise ühe kohaliku naiskunstniku kaudu, kelle pealinna narkodiilerist õde oli seotud Ida-Viru kompaniiga Asja & Pojad. Mehed pidid varem kaevandusse siirdunud Vv ja Pp "kahjutuks tegema". Kohale jõudnud, vabastasid Põhulõug ja Lõõr kaevandusse lõksu jäänud direktor Käigu ning koos asuti uue džiibiga teele direktori juhatatud suunas - õnnelik Käik tahtis "poistele" midagi näidata. Ja tuli välja, et riiklik kaevandaja oli vargsi tõepoolest uuristanud käigud ka Peipsi alla, kus pidavat olulises osas uut põlevkivivaru olema. Mehed jõudsid oma teekonna lõpus Peipsil hulpiva poi kaudu värske õhu ja ilmavalguse kätte. Neid märkas Eesti piirivalvur, kes seiras võimsa binokliga parajasti Vene poolel piiri vahetus läheduses skuutriga hullavat noort bikiinides naist. Piirivalvur jättis provokaatori sinnapaika ja tõi kaatriga ära kaevandusest äsja väljunud mehed. Käigu viisid piirivalvurid autoga Jõhvi kaevandusfirma kontorisse, kus tal pidavat just praegu olema strateegiliste otsuste hetked. Lõõri ja Põhulõua toimetas politsei kodukülla, keelates neil allkirja vastu uurimise ajal sealt lahkuda. INNA SATUB RÖÖVLIKOOPASSE Esimesena võttis Inna käekotist kirja, kui koju jõudis. See oli kinni kleebitud ja peal seisis nimi: Peter Hmelnitski. Kui algul mõtles Inna, et ta on ja sellesse kirjaloosse pühendatud ja sellepärast loeb ta selle loomulikult läbi, siis nüüd arvas ta paremaks jätta kiri kinnisena Peterile. Eks siis paista, kui kaugele mees oma asjaajamisega jõudis, ja ühe soojaga selgub, mida kirjas öeldakse. Inna ei saanud kodus olles kuidagi rahu. Mees tundus liiga kauaks jäävat, ta hakkas juba muretsema. Toast tuppa käies ja maja korrastada püüdes - mis seisnes asjade ja hilpude sorteerimises - turgatas talle pähe, et
Leht 11/28
võiks oma vanaisa külastada. Et polegi ammu käinud ja teeks ka aega parajaks. Võib-olla on teisel mõndagi uudistki ja võib-olla filosofeeriks vanamees oma lihtsal moel elu üle, mis Innat tüdrukutirtsuna kuulama naelutas. Inna andis uksekella. Avama ei tulnud keegi. Küllap jalutab, pensionäri asi, mõtles ta. Naisel oli ka oma võti, millega asuski ust avama. Kuid uks polnud lukus..! Ta lükkas selle lahti. Kohe tõmmati Inna hooga korterisse ja uks tema taga sulgus. Kõik see toimus nii ladusalt ja vaikselt, et pealtnägija oleks naise kadumist pidanud viirastuseks. Inna oli ootamatusest keeletu. Ta nägi enda ees väga lähedal kompivat pilku. "Aina põnevamaks läheb!" ütles elukogenud hundi silmadega - mis näisidki naisele rohekaskollased - mees, kes otse nooriku ees seisis ja teda hoolega takseeris. Kõrvale piiludes nägi Inna veel mitut kambajõmmi, kõik politseivormis. Eneselegi üllatuseks ei kergendanud seadusesilma vormi nägemine naise südant. "Noh, poisid, tots nagu taevast laskunud!" irvitas naise ees seisev mees, ja vaatas kaaslaste poole. Need kõhistasid iharalt naerda. Inna hakkas nüüd taipama, et olukord on talle ohtlik. Kuidas annaks sellest põgeneda või vähemalt mingit abigi..?! See mõte katkes, kui püstolisummuti ots talle nina alla pisteti. "Üks piuks - ja keegi ei kuule, kuidas sind maha lastakse," ütles ikka sama mees - peaaegu õrnalt. "...muuseas: sa oled ilus..!" lisas ta pausi pidades, et naise reaktsiooni vaadata, "- nii et iluga pole surnult midagi peale hakata..." Inna tundis nina all olevast torust püssirohuvingu. "Meil vedas," rääkis meeste pealik edasi, rohkem kaaslastele, "olime just minekul... Ja nüüd saime veel sõjasaaki ka..! Naisterööv, nagu muistegi!" Pealik tegi kavala näo: "Ei tea, kas ohverdame jumalatele või kasutame ise ära? Majapidamises..." "Ha-ha-haa!" naersid mehed. Innale tundusid kõrval olevad mehed, käsutäitjad märksa ohtlikumad, loomalikumad. Parimal juhul pärinesid nood viikingiajast. Pealik jättis
Leht 12/28
"rohkem lugenud" inimese mulje... Pealiku huumorimeel, kummaline küll, rahustas Innat veidi. "Noh, tibuke, ära siis karda!" lohutas pealik, vedades oma habemetüükas näole sõbralikku naeratust. Inna märkas nüüd, et mehed olid nagu mingis joobes, mis nende emotsioonidele suuremat voli andis, kui meeste puhul tavaline. "Ei me sind ise söö, me paneme sind puuri teistele vaatamiseks, õigemini - ühele... teisele." Viimase juures muutus ninamehe nägu mõruks, peaaegu vihaseks, mispeale Inna jalad jälle rohkem tudisema hakkasid. "Jaa, ka mina olen käsutäitja," jätkas pealik, "ja ma pean oma isandale sind esitlema, sest meil ei jää niikuinii miski saladuseks. Muidu meeldiksid sa mulle endalegi piisavalt nii palju, et ma sind teistega ei jagaks. Sõidaksime sinuga kaugele rannale, kus meil oleks uhke kodu, muidugi "optimeeritud" maksudega firma, palju lapsi, ja kui me surnud ei oleks, elaksime tänapäevani..." Inna imestas veidi, et mees piirdus pärast seda vaid õhusuudlusega. Pealik küsis siis meestelt: "...jäljed on kaasa võetud? No hakkame siis minema!" /----/ MIS SIIN SÜNNIB? URKI (vatijopes ja kirsasaabastes; seisab poe trepil nagu ikka; näeb korstnapühkijat "LÕÕRi" rattaga tulemas). LÕÕR (jalgratas 1930ndate linnaversiooni koopia, uhke kummipasun kauni kõverusega leistangi küljes; riietus klassikalise korstnapühkija oma koos musta viltkübara ja rulli selga keeratud tross-harjaga; laulab): "…worst don't come easy - to me..!" URKI: Sa laulad seda valesti: ei ole "vorst" - on "words". "Sõnad ei tule kergelt…" LÕÕR: …kust sa nii targaks oled saan'd?! Ma tean - ära mind õpeta! URKI: …see oli 80ndatel mu üks lemmiklugusid - noh, ühe romantilise "diskoga" seotud. (Pärast väikest pausi.) No sa enne poe avamist tavaliselt ei laeku - mis häda siis nüüd?! Leht 13/28
LÕÕR: Ah kurat, teen ühe sutsaka kohe hommikust ära - on hooleta! Penss läks naise rohtude peale ka... URKI: Nojah... a'a mis kuradi vägeva käula sa omale sebinud oled?! LÕÕR (laseb rattapasunast ühe läbilõikava tuutu): Näe, tütar Inglismaalt saatis. Eel-pensile saamise puhul - aga ma olen ju pea pensini välja hulga ameteid kah pidanud! ...abimetsaülem olin, kust liigse põdra laskmise pärast maha võeti... Siis läksin kaugsõidulaeva pootsmaniks - aga sa ju tead küll, olen sellest rääkinud... URKI: ...ja-jah, et kui maale said, oli meri põlvini... LÕÕR: Olid ajad... Peale seda olin ka restorani adminn Olümpias ja... (Poe juurde on jõudnud suure punase ninaga 40-50 aastane sportliku kehaehitusega nailondressides mees, hüüdnimega 100%.) 100% (Lõõrile, pooltõsiselt): ...millal sa oma korstna-kostüümi "Estonia" teatrisse tagasi viid..?! LÕÕR (pooleldi häirituna): Ei-noh, päriselt olin... Ja enne siia tulekut olin veel ka Kose-Lükati sanatoorse kooli haldusdirektor! 100%: ...et siin on õhk parem või? LÕÕR: Ei... noh, sealt sõid mu naised välja... Mul oli liiga kõva kord... 100%: ...et siis naised - ja kõva..?! Nu-nuh... (Naeravad kolmekesi. Äkki, justkui maa alt kerkinuina tuhiseb madallennul üle nende peade üksteise järel kaks paari hävituslennukeid nende müra on kõrvulukustav.) LÕÕR (kui lennukid on eemaldumas): ...no kurat! ...ei saa ma igakord aru - KEDA NAD nii-öelda heidutavad siin külas..?! Seda "viiendat kolonni" nõukaaegsetes suvilates - üritatakse sedaviisi integreerida või..? 100%: ...kuule, ära aja sellist peavalu-juttu - nii vara hommikul! Sa näed ju: mul pole veel ühtki tulukestki silmis... Sa peaksid seda, tark mees, ju teadma, et HUVID sõjaks pole kuhugi kadunud..! Unusta ära see 21. sajand ja kaks suurt ilmasõda - eelmisel sajandil... Need hakkavadki juba uute põlvede mälust kustuma..! A tõ gde služil, bratann..?! /vn. k: Aga kus sa teenisid, vennas..?!/ LÕÕR: ...ei, ma pääsesin ära - see on omaette jutt! ...ühesõnaga, ei saanud med. komisjonist läbi... (Siis meenub 100%-le midagi olulisemat ja ta tõsineb.)
Leht 14/28
100%: ...kuule, Lõõr, viska 50 senti - mul ei mängi kuidagi muidu välja... LÕÕR: Küsi Urkilt! Ma olen pensionär ja tööd pean ka veel tegema! Käima kurat-teab-kus kohal! Ja ronima... 100%: Sa tead, et mina ka muidu ju käin... Aga tõelist mahvi-aega praegu pole... Ehk tuleb veel... - sest osa hakkab, nagu ikka, pea hooaja keskel oma kumme vahetama..! Ülemus ütles, et võid kodus veel olla... URKI (vaatab kaugusse): ...ma saan, jah, nagu ikka, Joona käest päevas paki suitsu ja kahese õlle. Lõunaks suppi ka. Mul pole praegu sentigi. Ühtki taarat ka tee ääres polnud - tulin trahteri kaudu: viis kilomeetrit siia, nagu enamasti ikka. Ei, peab minema... Joona veneaegset kombaini putitama - ehk päeva peale saab midagi... (Urki ei liigu paigast. Näevad siis kepi najal vaevaliselt lähenemas üle 80-aastast kõhetut vanasse rohelisse mantlisse mässitud HÕREPEA-MUTTi, paljal pealael tolknemas üksikud hallid pikad juuksekarvad, teises käes nahkne kandekott; kaks lustlikku keskmist kasvu koera ümber tema jooksmas - need pistavad kõrvulukustavalt haukuma.) HÕREPEA-MUTT (edaspidi HP)(emalik-käskivalt koertele): ...Peti ja Lote! Ptüi... Donna ja Bety! ...eelmine koer oli Lote - see suri ära... (Koerad hauguvad veel valjemalt.) 100%: Sa said ka aega tulla... HP: Mis mul, vanainimesel, üle jääb - külg valutab koguaeg, rahu sellest enam ei saa... Surm ka ikka veel ei tule, kurat võtaks! (HP jõuab meeste juurde, vahib neile kordamööda tunnistavalt otsa.) HP: ...eks see sellest Tallinnfilmi rekvisiitori-ajast end nüüd meelde tuleta: "Viimse Reliikvia" võtetel proovisin ka ise Agnese valget mära - just sedasama, millega ta Schenkenbergi juurest kloostrisse põgenes... Aga minu viskas see hobune maha... Kurat ja saatan! - ma ise veel Hobuse aastal sündinud ka ja... niimoodi kohe! LÕÕR: ...mul õnneks pole sellist asja olnud... et oleks kõrgelt kukkun'd... URKI (HP-le): No-ja - tulid nüüd vaatama, kas pood ikka alles on..? HP: ...eks ma pean ühe sosku "haljast" tegema - muidu valu järele ei anna..!
Leht 15/28
100% (rõõmsamalt): Oled ikka va vanakooli moor - täpne nagu kellakägu! Näe, pood just lahti tehtigi..! (Nüüd näevad koosolijad liginemas 30-aastast kõhna tõmmupoolset, pruunis dermatiinkostüümis meest, VAKSTUt, kes tirib õla najal teksapükstes ja punases kampsunis MERLEt, tüsedusele kalduvat 45-aastast pundunud näoga kunst-brünetti plikaliku tukaga naist, kes ägiseb midagi purupurjus moega...) VAKSTU (poeesistele kaugelt hõigates): Poisid, keegi naist tahab või mul siin on üks..! (Vv on kogu toimuvat puupakul istudes pealt vaadanud-kuulanud poe vastas asuvast põõsastega piiratud rohuaiast, mis ümbritseb euroraha abil ehitatud retrosugemetega palkidest Seltsimaja.) Vv-le pannakse korraga naisekäed õrnalt silme ette. Vv tardub alistunult, tema korraks protestiks tõstetud käed tagasi alla vajumas. "...ja kes SA veel oled?!" küsib mees siis pooleldi meelitatult, pooleldi etteheitvalt. "Sa ei kujuta ette - ei kujuta ju? ...et kunst... nik..!" kõlas meelas, aga intelligentse tooniga laulev, küll lapsikumaks mängitud naisehääl. "...ainult et praegu olen loomingulisel puhkusel ja saan muidu...mujalt pappi..! Ega mulle see müümise kunst eriti ei istunudki: Füüreril oli ju sama jama..." Vv niheles kärsitult ja pani käed naise omadele peale, eesmärgiga silmad delikaatselt vabastada. Tardus aga taas, kuna tundis kaela juures sirelilõhnalist karvapead. "Ole kuss!" sosistas see. /----/
MORE TO COME... Rongi peale jõudmine oli ime. Hing nii kinni, et jalad vaevu all liikumas, jõudis Vv lõpuks vaguni ukse vahelt sisse - ilmselt oli rongijuht teda eespoolt jooksvana märganud ja viivitas ärasõiduga.
Leht 16/28
Vv potsatas esimesse istmevahesse, mille vastas kolme istmega reas näis juba olevat kaks reisijat. Keskmine mees parajasti köhatas harjumatult madala häälega. "...isa oli bass..." lauleldas Vv mõttes Mart Helme bändi Hübriid kaverdatud kantrilugu - kahjatsedes taas oma muusikaharrastuseks liig vähest "mente et manu't", teavet ja oskust. Ja samal ajal - vahepeal kuulis ta korraks Kenderi häält oma Äpist arvas ta muinas-sepa beeži nahkvammust kandvas kogukas habemikus ära tundvat tuntud skulptori... "... et.. ee... tere!" sai Vv ebaledes paar sõna suust. Ta oli, jah, ju kuulnud, et skulptor kuskil maapiirkonnas elab või suvitab. Mingi... villa Graniit oli nagu sellega seotud... Skulptor noogutas talle julgustava muigega. Vv oli näinud aknaaluse asuka seljas liiga pidulikult mõjuvat tumedat ülikonda, nüüd aga märkas ehmatusega, et tolle vahakarva nägu ei liigu üldse... "See on Kalevipoeg - tegin uue variandi..! Proovisin sedapuhku vaha... Kuidas tundub..?!" küsis skulptor uuelt reisikaaslaselt. Vv keel kippus kurku kinni jääma. Talle meenus äsjase küla naiskunstniku poolvägisi kaasa antud plasku punase viinaga - "mida vanasti kosja kaasa võeti," oli too hell-hull Venus silma tehes tähendanud. Vv rüüpas tubli lonksu. "...ah jaa!" ulatas ta nüüd anumat skulptori poole. Vv märkas, et mehemüraka kõrisõlm jõnksatas, samas lausus too grimassi tehes: "Ära pahanda, aga ma... jätan praegu vahele... - lõhnad jäävad juurde..!" Siis vaatas skulptor rahutult aknast välja: "...aga olgu - ma peangi varsti maha minema!" põristas mees nagu läbi hammaste. "...pastor... tähendab: piiskop kutsus, et tulgu ma ise ja võtku Kalevipoeg ühes...- meid ju ammu lahutamatuks peetud... nagu "Eesti muld & eesti süda"!" Rong võttis millegipärast hoo kahe jaama vahel aeglasemaks. Parajasti jõudis piletöör hingeldades nende juurde: "...uhh, mõtlesin, et ei jõuagi enne, kui lähete järgmises maha... Aga õnneks rongijuht nüüd pidurdab - jõudis enne graafikust ette, logistik ilmselt juba luges talle epistlit..."
Leht 17/28
Piletimüüja vahetas Vv antud mündid sõidudokumendi vastu ja kadus. "...ma olla Tiit Vähi valitsuse ajal andnud allkirja, et saan koha Tallinna lahes," jätkas skulptor. "...aga juhul kui... "TA laudu ei kanna" - see pidavat meenutama liigselt Kristuse teed Kolgatal... Aga Kalevipoeg - ristimata pagan ju, ja veel Kuningas..." Vv tahtis millegagi argumenteerida, aga skulptor andis märku, et ta pole veel lõpetanud: "...no ja hilisem Sillamäe "muldmetallist" Tiit äris need Kalevipojaõigused nelipühi-piiskop Wähile. Ma kahtlustan, et Kalevipoeg peab "veel täna mungaks saama..." Aga need on minu kahtlused... - ma olen aru saanud, et mind väga tõsiselt ei võeta: "...tule, teeme üks show..." öeldi mulle torusse. Taustal ütles keegi veel: "...potom posmotrim..." /vn.k: "...pärast vaatame..."/" Skulptor pihtis: "...ma olen positiivne mees ja ütleks küll endagi kohta "Viru veri ei värise", aga kahtlused... vaata - teevad küll pisut rahutuks...: no mida nad ikkagi teevad seal plangu taga..?!" Vv võttis veel ühe lõuajagu "armujooki". Skulptorgi paistis olevat kahtlaselt jutukas: " 'tea, peaks küsima, äkki on tal mingi uus dope..?" Skulptor jätkas: "...ma olen ise kah seni pagan - kuna ei teadnud, kas lüüa risti ette kahe või kolme näpuga... mul, näe, üks näpp veel puudu, keskmine - jäi lihvimismasina vahele... Aga vaha on hoopis malbem toore..! Ühesõnaga...: siin vist on see põrguaugu luuk... minu teel...- teistelegi hoiatuseks..! Aga vähemalt et Kalevipoja-õigused jääksid kodukamarale... või vähemalt territoriaalvetesse..." Vv ei saanud enam lõpuni aru... Aga peab või - alati..? Ja mis ta oma "tulevasele teisepoolele" siis - armualtari ees - ütleb...MIS ON TEIS'POOL TÄHTI? ...Vv tundis, kuidas tal endalgi ühtäkki kõhust lahtuv serotoniin jättis järele haigutava augu... nii et püksid sõelusid püüli. "...no aga - ega's see Kalevipoeg, kes teil kaasas, Tallinna lahte ei lähe..?!" taipas Vv küsida. "Muidugi mitte: see on protokas, millega käin mööda uksi… Raha on ju vaja kah kokku ajada, millega suurprojekt ära teha!"
Leht 18/28
Aga siis tõusis skulptor kohusetundlikult ohates üles kui tööline, võttis kõrval elutul kaaslasel lipsust ja viskas selle üle õla. Siis kobistas pinkide vahelt minema. Vv tahtis nagu midagi öelda, aga keel oli järsku üsna liikumatu. Silme ees hakkas häguseks kiskuma. Justkui läbi udu kuulis ta automaatdiktori teadustust: "Kibuna!" /----/ * Vv tahvel piiksatas, mis tähendas resümeerivat kirjalikku teadet "Robertilt". See pidi olema Vv poolt Äpile "üles antud" belletristlikuks kirjutatud sõbra päevikuloo kohta. Tahvli ekraanile oli lühidalt, ent rasvaselt kirjutatud: "NO COMMENTS." E+I N Vv ärkas õlast raputamise peale. "... kaua sa magad - välja ei tahagi enam või?!" Vanem steriilmaskis politseimees vaatas talle otsa: "Nüüd võid rongi peale tagasi minna, kui veel läheb... Rongist kutsuti meid sulle järele tõime kainenema... Siin on nüüd aeg ümber - kõik on 100% täis! Ah jaa, üks kiri toodi Teie nimele…" Vv ei uskunud algul, et ta und ei näe. Siis meenus talle esmalt Wismari uks ja see, et psühhiaater oli talle lahkumisel soovitanud KOGU oma lugu kirja panna... KÕIK! Sinu E-n (Väikevend) * Kallis E-n (ju oled juba Suur…)! Lugu on nüüd selline, et… ei tulnud sellest armumisest midagi välja! Georg osutus kassiarmastajaks: ta püüdis ise - kujutad pilti! - tänavalt raisakasse - või varastas teiste omi - ja magas nendega kapis… Või noh: õieti küll kirstus - vanaaegses riidekirstus. Leht 19/28
Oi, ma ei taha rääkida…! Välja ta neid sealt majast ei lasknud vähemalt, kui mitte mõnest tüdinud polnud. Ma sain sellest teada, kui nägin kriimustusi. Ja hais reetis ikka ka (sõltumata esinduslikust Kölni veest). Jah, ütleski, et kass kriimustas. Aga ma ei uskunud - ja hiilisin talle järele… Ühesõnaga: tulen sulle kainerisse vastu - jalutame läbi kõrval asuva Seewaldi hipodroomile, kus: Oot'vad meid Must täkk ja Valge mära (Vastupidist varianti neil kahjuks polnud…) Ja siis me lähemeGi! I-n (lõpp) 1995-2023
Leht 20/28
*
LUGUSID LOOMADEST 1. Ptk. „Ära nüüd jända..!” torises Hunt Oota-Sa mängulustilisele – sel silmiski imelikud tulukesed – Jänku-Jutah`le. Jäneseneiu oli parajasti asunud tehismurul lesivat isast Hundivolaskit oma tagakäpaga tagumikku taguma. Mõlemad nägid välja suhteliselt grotesksed: ise inimkeeli väljenduvad loomad, olid nad riides. Hundil jalas viigipüksid – saba väljas - , seljas madrusesärk ja peas kõrvade vahel arbuusikoor; Jänesel oli sabatutti pealepoole jättes ümber niuete lilleline pihikseelik ja seljas veripunane Tsärk. “Aia! ...ma ütlesin sulle, et ära mind torgi! Sa ilmselt arvad, et ma olen Lammas… Hundi nahas, ah?” Jänes naeris laginal. “Ei või teada, ei või teada, Oota-Sa… Ha-ha-haa… Hei-hopsti!” – ja Jutah virutas järjekordse hoobi oma jalakesega Hundile saba alla. “Raisk!” möiratas nüüd Hundi-Onu. “Oota sa..!” – ja ta kargas jalule. Jänku-Jutah oli aga seda loomulikult ette näinud ja Hundi püksisääre traadist telgivaiaga maa külge kinnitanud. Niipea, kui Hunt Jänese suunas oma teise sammu astus, olid tal ainult ühe kummist traksiga üleval püsinud püksid rebadel. Järgmise sammuga kukkus Hunt ettepoole upakile. Jänes jooksis volaski tagumiku taha, et sinna uut hoopi anda, kuid jäi ühtäkki, silmad pungis, Hundi saba-alust jõllitama. Isegi ta helevalge lõuake vabises, kui küsis, käpaga sinnapoole näidates: “Aga Hundi-Onu – mis see sul seal on..?!” Hunt üritas, ise tigedus ise, end püsti ajada: “Kuule… Jänes – see on nüüd küll uus tase..!” “Mis mõttes..?! Seda ei peaks ju seal olema…” näitas Jänes endiselt käpaga Hundi saba alla.
Leht 21/28
“Sellepärast ma ütlesingi sulle – korduvalt - , et ära torgi… Valus on see… alles.” “Ma ei teadnudki, Hunt, et sindki on juba vastu võetud..!” “...mis seal`s imestada..? Eks ole ju mina Metsa Sanitar!” “...no aga sa oled ju kiskja – seal käib peale minu aga teisigi rohusööjaid. Ja näe, Ilves tahtis ka juba mullu tulla – aga ei võetud..!” “Aga Karu-Ott, näe, jälle võeti..!” “...nooh, Karu sööb ju marju… ja mett..! Ha-haa, Mesi-Crap..!“ “Ei, ta sööb liha ka!” “...ainult sinu ja sinusuguste jäetud raipeid.” “Ah… - kes sinusugustega jõuab vaielda! Igale sõnale tuleb kümme vastu – nagu Vasikaga võidujooks..! Oleneb muidugi ka Vasikast – ja palju meid brigaadis on…” “...aga kahtlane ikka: sul, Hunt, pidi ju soovitaja kah olema!? Või isegi kaks?” “...Rebane oli, ja Kährik! Need ju veel mahuvad kiskjalimiidi sisse. Algul tükkis Šaakal kah, va kollanokk, aga öeldigi, et ta vaid esimest aastat – kasvagu veel veidi… Ent muide, Jutah, kes sind sinna üldse soovitas..?!” “...oh, mul terve mets vaid sugulasi täis..!” “Ega ometi – Tiigri-Kutsu..?!” “Ei, mis sa nüüd, see istub ju eluaegset loomaaias – mis soovitajat tast nüüd või midagist..!” “...aia...aah!” oigas Hunt, kui oli küll püsti saanud, kuid kukkus teistpidi istukile. Nüüd muutus Jutah kaastundlikumaks: “...oh sa vaene Hundi-Onu – sa, Oota-Sa, ju nüüd meie mees..! Näita, kas veritseb… Ma puhun peale...” Hunt punastas, mis isegi läbi karvade välja paistis. “Ah, jäta..! Pole hullu…” Jänes ei jätnud sugugi järele: “No näita – äkki lööb veel põletikugi sisse… Või tuleb, ütleme, Lihasööja-Viirus..? “...Bakter ikka, Bakter, Jutah!” Hunt pani käpa põsakile: “...aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…” Jänes ajas kõrvad kikki ja päris ettevaatlikult: “...ja millest siis..?” “Ma olen pisut mures,” lausus Hallivatimees, “...seal orkestris olen ma ju päris uus… Et kuidas meil see kokkumäng sujub ja… Ma olin ju seni ainult
Leht 22/28
heavy-metal`i trummar. No mis sest, et kõrgharidus löökriistades, aga praktikat nii sulnil alal nagu teil seal – nagu pole… Olen ehk liiga jõhker vend, noh!?” “No ei tea… Tuled – siis näed-kuuled… Lõpptulemus on, jah, sulnivõitu – aga tööd ja rassimist on nii, et higiseks võtab…” “....higiseks?! Ma küll ei tea, mis põrgu see peaks olema – seni olen ma ikka vaid lõõtsutamisega palavusest jagu saanud...” “...lollike! Seal…” Jänes tegi paljutähendava pausi: “...seal viskame ju kasukadki maha ja… muutume… Aga kui sa juba selle va initsiatsiooni – ristimise, noh, - läbisid… kuidas sa siis ei mäleta?!” “Valus oli..! Ma ei tea, kuidas teistel… sul… aga mulle polnud keegi enne veel päraku ja munade…” “...hm – genitaalide..!” “...nojah… aga sinna pol`d keegi veel knopkat surunud… Kuradi valus oli!” “Hullu pole – pärast armistub ära, ja auk jääb alles… nagu kõrvarõngaaugud, noh!” 2. Ptk. Selgel Täiskuuööl kogunes seal – taastatud soo tehis-saarel – nii Karvaseid kui ka Sulelisi. Rebase-Isand näiteks tuli Kana – see valge nagu Tui – õrnalt lõugade vahel. Kana kekutas edevalt. Tuli ka Karu-Ott, kel oli palutud tuua endaga ühes vaat alkohoolseks mõduks kääritatud meega. Põder tuli, tassides sarvede vahel leivakasti. Kährik sikutas ilmselt katku lõppenud Kodu-Siga, kel hambad justkui naeratuseks irvel. Abiks sel tähtsal teol oli töökas Mäger, kes aga ühtevalu torises: “Aga selle abi eest annad maja tagasi..!” Neid nähes turtsus Siili-Emand põlastavalt: “...on ikka Isanda loomaaed siingi koos..! Söövad igasugu… ei taha pahasti öeldagi..!” Siit- ja sealtpoolt – justkui luurel enne ringi vahtides – kogunesid lagendikule Ko(m)pra-Onu (saba lai kui labidas, vastikud esihambad irevil), suukorvistatud Tõhk koos Oravaga (kel kohev saba erutusest püsti) ja hulk teisi ametlikke metsalisi.
Leht 23/28
Okstele maandusid Lee-Vi-Ke ja Rasva-Tihane (ühel vastavalt kaunis punane ja teisel kollane kõht) – nagu ehtides ette ees ootavat esteetikat… Lagendikule oli püstitatud saekaatrist varastatud tammeprussidest värav: kaks posti olid taaskord tubli Mägra tööga paika saanud ja põiktala vinnasid paika meie metsade suurimad: Põder ja Karu. Värav oli Pääsla… Kõrvaltvaataja oleks sattunud kui muinasjuttu, kui nägi, mis nüüd juhtuma hakkas. Riburada pidi, soliidselt – ses osas oldi vendluse etaloniks – asusid Karvased ja Sulelised väravast läbi sammuma. Ainult et igaüks koputas peaga täiest jõust kolm korda vastu mõnda neist tammetümikatest, öeldes: “IQ, hakka pähe..!” (Teistpidi tagasi tulles tuli öelda: “...kui ei hakka, mis siis ikka…Copyright: R2”.) Ja ennäe! Endised Karvased ja Sulelised otsekui heitsid ült kasukad või mantlid ja rõivaste alt ilmus välja selge alasti inimihu… Endised koonud ja nokad deformeerusid inimnäolisteks: kõigil oli oma pale..! Ja nad olid ilusad – ses kuuvalguse säras: täiuslikud nagu antiikskulptuurid: Veenused ja Aamorid. Selle erinevusega, et isegi käed olid neil kui loomulikud kehaosad alles. Ja pidu võiski alata. Keegi ei aimanud enam, kes oli olnud kes – loomanahas. Ja nii – ehk siis nagu äraspidisel maskiballil - olidki kokkutulnud rahul. Segasumma-suvilas, öeldi vist rahvakeeli. Tähelepanu..! Kohale lidus Pingviin… Ähkides – polnud ta enam ei oma esimeses nooruses ega ka kärbeskaallaste hulgast. Tema oli dirigent. “...palun väga vabandust: dirigeerimise graafik on mitu aastat ette täpselt paigas – ja nüüd veel see järjekordne jama lennunduses..!” Pingviin läks samuti tammevärava juurde ja põrutas peaga selle pihta: rütmiga nagu Beethoveni “Saatuse sümfoonia”: ta-ta-ta-taa… Risttala ähvardas postidelt lausa alla kukkuda. Ja mis nüüd juhtus..! Pingviin moondus küll inimeseks, aga frakk jäi talle selga. See oli küll ka ainuke riideese – kui ta orkestri ette astus, siis pult varjas ta niuded ja reied. “...ei-ei! Ega ma teist, kallis rahvas, sugugi parem ei taha olla ega välja paista..! See frakk on vahest siiski sünnis – kui täies pikkuses seljaga rahva poole seista… Hea küll, me teeme siin muusikat iseenda rõõmuks, aga
Leht 24/28
parem siis juba olla kohe, nagu oleks see päriselt…” rääkis dirigent. “...ja üldse, armas rahvas, võib-olla paar sõna ette – enne kui alustame… Me teame, mis seisus on praegune muusikaturg..! Turuks ma nimetan siis kogu skeenet, mida inimese poolt tekitatud helidega uhatakse. Jah, uhatakse, nagu meri uhab kallast. Lainetega on ju mõlemal juhul tegemist..! Mulle jäi kõrva uue ühendatud Tallinna muusika- ja balletikooli juhi lause, et õpetatuse eesmärk võiks olla teha muusikat “hingest”, aga mitte lähtudes müügiedust. Ta küll kasutas spetsiifilisemaid, itaaliakeelseid väljendeid. Eks ole ju müügiedu iseennast taastootev nähtus: tehakse juurde sellist kraami, mille mahamüük on kindlam – samas muud ehk kõrvalisemat muusikat kusagilt eriti ei kuulegi, seda keegi ei promo – seda nagu SUUREMALE osale ühiskonnast POLEGI olemas... Meedias ja avalikus ruumis mängitakse ikka seda, mis enamikule “peale läheb”. Ainult et pigem tugineb see meeldimine parema puudumisele ja soovist olla muu rahvaga solidaarne. Olla ühel meelel, sest nii on mugavam end müüa… Ma mõtlen müümise all kõike, mida igaüks peab oma “leiva” väljateenimiseks tegema. Ja ongi ring peal..! Aga kas see on kogu ilu..? Õieti on juhtivad esteedid, filosoofid ju läbi aegade puhtama kunsti allikaks pidanud mitte massi-, vaid elitaarkultuuri. Ehk siis on massikultuur mitte kogu ilu, vaid algmed sellest… Võiks küsida, milleks jälle see jutt! Olgu ilu “vaataja silmades” ja olgu esteetiline nauding pigem intuitiivne, kui ratsionaalne. Ja niiviisi ongi “kõigile midagi”, laskem liberaalsusel valitseda..! Nojah… Aga mida teie, armsad siiatulnud kostate – miks te siin käite ülepea..?” Dirigent tegi pausi, et “rahva” häält kuulata… Veenused ja Aamorid olid ainiti dirigenti jälginud, nüüd tekkis väike häbelik sumin. Varsti tõusis üks Heraklese mõõtu mees, kontabassimängija püsti ja pilku poolkaares üle kaaslaste lastes, sõnas: “Et… hm… meil läheb süda pahaks – kui me seda kõikjal ujuvat “musooni” kuuleme. Tahes tahtmata kuuleme: ühtki, kaasa arvatud riigiraadio programmi ei saa kauemaks kui kaheks palaks käima jätta – närv läheb nii mustaks, et tahaks muusikat edastava seadeldise hoobilt purustada…” Rahva hulgast kostis heakskiitev jorin.
Leht 25/28
Siis kargas püsti üks indie`liku välimusega noor naine: rinnad veel kikkis, jalad ja puusad naiselkult domineerivad, aga turi pisut kühmus ja sassis tumedate juuste vahel suu plikalikult mossis. “...see, mida esitletakse alternatiiv-muusikana, võib ju seda nime poolest olla – aga mitte esteetiliselt kõrgemas tähenduses..! Tihti on see – võtame näiteks indie-, punk- või rap-muusika – veel nii vormi kui sisu poolest labasem ja virtuoossuselt küündimatum, kui seda on ametlik pop!” lausus neidis välimusele vaatamata tasakaalukalt. “...ja ärme, palun, õigusta labasust protestikultuuri vaimuga... või rahvalikkusega..!” Dirigent näitas nüüd käega kaugemal klaveri taga istuvale pikajuukselisele – nagu 1970ndatest või veelgi varasemast pärit eatule mehele. “Sa, Ants, oled meil ju kui nestor, “konsi” doktor ja puha – räägi sina taaskord: on meil siis muusikas, ka süvamuusikas, kõik juba ära tehtud..? Või miks on meil kõik see muusika-eeter nii üheülbaline ja üllatusteta..?” Antsuks kutsutu nagu võpatas enda nimetamise peale, tõusis nüüd klaveri tagant püsti ja kummardas kahele poole sügavalt. “...noh, ma ei tea… Arvo Pärt ju proovis ka kõik kompositsiooni stiilid ära ja jättis seejärel heliloomingu aastateks katki… - see oli 70ndatel... Enne kui tuli oma maailmakuulsa stiiliga lagedale! Aga et... kas on juba tehtud või..? Võiks ju vastata vana laulja Marju M. Kuudi sõnadega, kellelt ma ühel moodsa teatri “aftekal” sedasama küsisin…” “...seal olite te siis loomanahkades..?” “...teatris küll, aga pärast, kitsamas ringis – alasti. Marju Meribel oli veel alguses kass… Mirtel oli veel nagu tema tütar... Aga nojah, see selleks... Põhiline, et Marju ütles kah pisut ootamatu pöördumise peale – pisut järele mõeldes - , et sellega on nagu ilusa naisega: kas saaks öelda, et senistest kaunitaridest ilusamat enam sündida ei saa..?! Saab ju küll: maailm ja inimesed uuenevad ju jätkuvalt…” “Tõepoolest!” lisas jälle dirigent. “Tehniliselt võib ju ka tavalist suhtluskeele tähestikku ja selle alusel moodustatud sõnavara pidada lõplikuks. Siis võiks ju ka kirjandust pidada valmis tehtuks – aga kas saame..? Elu pole veel seisma jäänud – vist õnneks, kuivõrd me inimestena areneme edasi. Ning kunst ja muusikagi käivad elu peegeldusena ajaga kaasas…
Leht 26/28
...aga hakkame ometi pihta – et süda enam ei läigiks! Noh, vähemalt kuni meil seda hingamispäeva on me argise orjapõlve juures aega pidada... Alustame!” Nagu nõiaväel, olid alasti inimeste kätte ilmunud instrumendid – ja mitte lihtlabased, vaid ikka tipmine maailmatase. Stradivariused ja Gibsonid sealhulgas. Orkester oli tõesti rikkalik. Lisaks sümfoonikutele oli ka rocki-klubi “77” koosseis, samuti folk-punkarid. Üks oli nagu Black Sabbathi kitarrist Tony Iommy, teine sootuks Led Zeppelini trummar John Bonham, duetis laulsid Hugh Cornwell – The Stranglersi eksliider, rütmikitarriga, featuring Elisabeth Fraser – Cocteau Twinsist. Ja ennäe imet: klahvpillide taga olev mees meenutas kõigiti Rein Rannapit ennast! Keel- ja puhkpillide brigaaad oli The Poguesi ja The Dublinersi ühendkoosseis. Korraga hakkas üks punapäine kaunitar luust ja lihast läbilõikavalt ulguma. Orkester vajus kakofooniliseks. (Mis tõsi küll, mõnele snoobile kah muusikana, väheke avangardsem, tundus...) “...mis!?” röögatas dirigent automaatselt, “võtke kinni see põrgukoer..!” Ja lisas pisut jahedamalt, kuid õelalt: “Lööge risti, tõmmake rattale..! Rattale!” Aga kaameid nägusid enda ees orkestris nähes ta sulas. Vaatas siis ringi ja näinud Hundist inimeseks saanud meest, ütles: “Sa, Oota-Sa, mine ta juurde ja uuri, mis värk on…” Ulguja juurde astus kena piiratud habemega noormees, pistoda tupega ainsaks riietusesemeks oleval vööl. Kaunis daam oli täiesti alasti, suu torujalt kuu poole. “...ja miks sa ulud, armas naine?” küsis rüütel malbelt. Piiga pööras oma pea küsija suunas. “...sest ...sest ma ei tea, kuhu poole hoida..! Ma olen koer, Libalita-Liina..! Tammarute juurest visati mind ukse taha, kuna jäin vahele Genialistide loo “Maapealne paradiis on rock`n`roll” kuulamisega..! Siis peksti kohe minema… Ilkudes ja irvitades. “Fucking TUDIKE – kao kus kurat..!” karjuti vihaselt järele.” “No aga väga hea – hoia siis siiapoole!” Piiga hakkas nutta tihkuma. “Oleks see nii lihtne! Ma kasvasin seal – Tammarute juures – ju üles, nad toitsid ja katsid mind. Ma tundsin end
Leht 27/28
peaaegu nagu kodus – kui ainult see, mida nemad muusikaks nimetavad, mind metsa poleks peletanud…” “Mis takistab siis sind meiega – inimestega – jäämast?!” “...ma kasvasin seal ühte perepoja, Markusega… Ta on kah muidugi koer – aga kahjuks ilma muusikalise kuulmiseta. Klähvi-räpi ja tümaka-mees, noh… Ma proovisin talle vähemasti trummi ja bassi mängida - aga, vaene mees, sai sellest vaid tantstõve, raskejalgse kusjuures....!” “Ha-ha-haa: no seda tahaks küll näha..!” “Jah – ja siis oli seal veel majuliseks võetud emane Muri, kes hakkas minu vastu intrigeerima. Musta pori loopima: et ma lävin Paljasnahksetega – ta oli neid vist zooloogiamuuseumis näinud… eelajaloolised fauna vormid, noh. Ja siis sonis – teiste kuuldes – veel mingitest pütaagorlastest, kellest ma olevat sisse võetud… nakatatud..!” Libalita-Liina pistis jälle, huuled torus, kaeblikult ja võikalt ulguma. “Ära, palun, nuta! See on nii… hale. Mõtleme parem midagi välja! Näe, meie käime siin ju salaja: päris-elus oleme tundmatuseni needsamad loomad – nagu kõik teisedki…” “...aga mina ei saa seal rahus olla – sest ma olen Karvaste ja Suleliste ISANDA sõber…” “Kas tõesti sulle siis meist, Paljasnahksetest ei piisa?! Siin saad sa olla ISE isand..!”“No aga siis te ei erine ju Karvastest ja Sulelistest – kes on samuti enese-küllased..?!” “Meil… on Kultuur! Mõtestatud, loominguline tegevus. Ja teaduslik lähenemine kõiksugu kaugematele sfääridele…” “Ohoh! Teadus vist on äge asi…” “On muidugi! Isegi ajuteadlased on viimasel ajal uut hoogu saanud, kinnitamaks, et nn. ISAND on meie endi närvisüsteem: niipalju, kui tajume, niipalju ON..!” Dirigent koputas närviliselt puldi pihta: “...ärme nüüd nii pikalt kah joruta..! Varsti kumab esimene koidukiir ja meie pidu on läbi. Kasutagem aega, seltsilised!” Dirigent tõstis taktikepi ja orkester hakkas mängima. (lõpp) 2021-23
Leht 28/28