WABARIIGI VIIMASED SÕDURID

WABARIIGI VIIMASED SÕDURID

Toimetanud Reeli Ziius Kujundanud Enno Piir Fotod pärinevad Ander Ilpi, Arvi Kriisi, Ove Maidla, Ingmar Muusikuse, Virkko Lepassalu kaameratest, samuti Aino Lepa, Villu Kibena, Ilmar Kivisilla, Väino Maibergi, Aksel Mõttuse, Elmar Sarapuu, Valve Viibergi, Laine Lulla ning Heino Lipu tütarde erakogudest. Täname fotode ja dokumendikoopiate eest ka Valga Muuseumi ja Eesti Riigiarhiivi.

Peatükkide alguses on kasutatud luuleridu järgmistest raamatutest: Artur Alliksaar [luuletused] sarjast „Väike luuleraamat“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1984) ja Rein Sepp, „Jälle täht ja jälle värav...“ (Risti: Anamnesia, 2001).

Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: OÜ Hea Lugu, Ilmar Palli ja Virkko Lepassalu, 2012 ISBN 978-9985-64-434-8 Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda

ILMAR PALLI

WABARIIGI VIIMASED SÕDURID VIRKKO LEPASSALU

SISUKORD

7 11 15 27 37 51 61 67 79 93 105 115 123 133 141 149 159 169 179 187 201 209 219 224

Eessõna Sissejuhatuseks Lullade viimane lahing – raske uskuda, veel raskem uskumata jätta „Sa hakkad kartma, mis siin nüüd toimuma hakkab... ” Veel üks Lipp, kes hoidis ennast kõrgel Napoleon ja tema pikaks veninud viimne kohtupäev Kaks Akslit: miilits ja metsavend ning neid sidunud käerauad Maastik vana metsavenna ja õunapuuga Kümme pauku Rohelise Kindrali auks Sõitis justkui surm Metsavennaga vana punkrit vallutamas Veel üks, kes eluga pääses Karl ja Aino. Romeo ja Julia Koikküla kandist „Mine ees!” „Suren siin, aga Siberisse ei lähe!“ Pillihelid ja püssipaugud: verised varrud Märjamaal Metsavennad voodi ees Õndsad on need, kes ei mäleta Viimne sünnipäev – seitseteist „Küll te tapaksite, kui saaks!”

Välkudest pimestatud Johannes Lillenurm – 39 aastat peaaegu olematust, mis võinuks ka olemata olla Metsavendlus arvudes Nimeregister

METSAVENNAD ON OSA MEIE LOOST Metsavendade traagiline heitlus vabaduse eest on Eesti uuema ajaloo mehine peatükk. Tagantjärele vaadates on sageli raske vahet teha, kas see oli rohkem võitlus isikliku või oma maa ja rahva vabaduse eest, kuid lõpuks on neid ju võimatu lahutada. Metsavendade heitlust ei õnnestu kuidagi ei fašistlikuks ega natslikuks tembeldada, nii nagu seda Eesti rindemeeste lahingutega vahel tehakse. See oli meie võitlus, mida ei saa meilt keegi ära võtta.

Loomulikult polnud tegemist millegi erilise või erakorralisega.

Samal kombel või veel aktiivsemalt võitlesid oma vabaduse eest ka teised natsliku ja kommunistliku terrori küüsi jäänud rahvad. Kui eestlased ja lätlased olid oma inimressursi suuresti juba ammendanud Teise maailmasõja rindelahingutes, siis leedukad ja ukrainlased panid partisanisõjas välja suured jõud ning astusid pärast maailmasõja lõppu nende maad hõivanud Punaarmee vastu. Nõukogude üksuste vastu üritati esimestel aastatel võidelda suurte sõjaväeliselt organiseeritud üksuste abil, mis sundis nõukogude poolt omakorda nende vastu küllalt suuri üksusi paiskama. Järgnenud ägedates ning veristes lahingutes kandsid metsavennad paraku sedavõrd raskeid kaotusi, et olid sunnitud oma senist taktikat muutma ning üle minema klassikalisele väiksematele üksustele tuginevale partisanisõjale.

Ukrainast mitte palju väiksem polnud ka vastupanuvõitlejate hulk Poolas. Küllalt aktiivne oli võitlus Rumeenias, mõnevõrra väiksem Bulgaarias, suhteliselt piiratud Tšehhis ja Slovakkias. 1950. aastate alguseks oli kõikides maades metsavendade hulk paraku kahanenud mõnesaja meheni, kelle hävitamine nõukogude organitel siiski veel aastaid aega võttis. Kõikjal suruti vastupanu maha massiliste repressioonide abil.

8

Wabariigi viimased sõdurid

See ei vähenda mingil moel aga meie heitluste tähendust. Pidada vastu pea kümme aastat, üksikvõitlejate tasemel aga pea laulva revolutsiooni alguseni – see on saavutus, millele on võrdväärset raske leida.

Seda kummalisem on, et metsavendade vastupanu on Eestis endiselt suhteliselt vähe uuritud ning teadvustatud.

Mingeid üleinimlikke kangelasi pole metsavendadest keegi tahtnud teha. Tegemist oli kõige tavalisemate meeste ja naistega, kes sattusid tollaste sündmuste keerisesse asjaolude sunnil ja mitte omal tahtel. See ei muutnud neid aga põrmugi vähem kangelasteks.

Nende seas oli inimesi kõikvõimalike nõrkustega: oli joodikuid, naistekütte, reetureid, argpükse, röövleid ja mõrvareidki. Sedagi pole õige varjata. Metsavennad olid inimesed meie endi seast. Üritada neid algul olümposlikesse kõrgustesse tõsta, et neid seejärel ebatäiuslikena põrmu paisata, oleks aga olemuslikult vale. Samas tuleks aga metsavendade puuduste kirjeldamise juures vaadata, millega on tegu: kas mõne endise punase kibestunud kaeblemise või tõeliste kuritegudega. Võib ju lugeda kirjeldusi sellest, kuidas pahad metsavennad lasid maha täiesti süütuid jahimehi, kes rahumeelselt metsas ringi jalutasid. Kui aga asja uurides teada saada, et tegemist oli kohaliku täitevkomitee esimehe ja teiste aktiivsete punastega, omandab kogu lugu teise värvi. Õnneks pole päriselt tõde, et metsavendlust pole viimasel aastakümnel Eestis uuritud. Aino Lepa raamat on heaks näiteks. Samas on ka allakirjutanu arvates metsavendadest ikkagi vähe kirjutatud.

Seda eriti meie saatust jaganud maadega võrreldes. Hoides näiteks käes Poolas välja antud tõeliselt mahukat metsavendade atlast, kus kirjeldatakse IGA Poolas tegutsenud metsavendade rühma võitlust, tunned paratamatult kadedust. Ka Leedus ja Lätis on vastav tegevus olnud märkimisväärselt aktiivsem.

Sellel taustal võib uue metsavendade raamatu ilmumist üksnes tervitada. Allakirjutanule on need lood eriti meeldivad, sest viivad mind ajas 25 aastat tagasi, mil jalgrattaga mööda Eestit väntasin, lakkades magasin ja hommikust piima juures inimestega möödanikust rääkisin. See oli ilus aeg ning tollal kuuldud lood elavad minus siiani

Eessõna

9

edasi. Neid nüüd uuel täiendatud kujul enda ees näha oli kaunis elamus. Raamatu eripära on see, et siin pole kirjutatud mitte teradest, vaid ka sõkaldest: nendest, kes reetsid ja kuritegusid korda saatsid, kes metsavendade vastu kõike välja pannes vabatahtlikult ning innukalt võitlesid. Neidki oli ning nende elu on samuti osa meie ajaloost.

Millest siin raamatus siis kirjutatakse? Lullade pere viimasest lahingust ja legendaarsest Pargasest, Männiku veresaunast ja veriseks provokaatoriks hakanud Juhan Mäetalust – agent Napoleonist, Karli ja Aino kaunist armastusloost, miilits Aksel Uibo ja metsavend Aksel Mõttuse keerulistest suhetest. Võrumaa tuntud metsavennast Haljand Koovikust. Agent Uno Lahest ning Nursi punkrist, mille hävitamisel ta ilmselt osales. Agent Karl Paulovist ning ülesandjatest, Saalistete hukkumisest ning Sõmerpalus 1946. aastal surma külvanud Ivan Osokinist. Agendist Välk ning veristest varrudest Märjamaal. Aino Lepa väsimatust uurimistööst ning viimasest metsavennast Johannes Lillenurmest. Kõigile neile võiks ju midagi juurde kirjutada, kuid on sellel mõtet?

Nende lugude tugevus seisneb inimlikkuses ja selles, et metsavendlust näidatakse sootuks teistsugusest küljest kui tavaliselt. Kuigi autorid on hästi kursis ka arhiivimaterjalidega, ei kasuta nad neid kuigivõrd, keskendudes peamiselt usutlustele ning kaasaegsete mälestustele. Suur osa lugudest jäävad seetõttu, tõsi küll, justkui poolikuteks, väikesteks vinjettideks, mis valgustavad üht või teist juhtumit, et siis jälle ununeda. Sellest on pisut kahju, teisalt iseloomustab see üsna hästi kogu metsavendlust – seda kandnud mehed ja naised ilmusid otsekui hetkeks ajaloo rambivalgusesse, et siis taas pimedusse kaduda.

See on raamat, mida soovitan igaühel lugeda. Metsavendlusele pole püstitatud palju mälestusmärke. Ilmar Palli ja Virkko Lepassalu raamat on kahtlemata üks neist.

Mart Laar ajaloolane

VALGAMAA

„SA HAKKAD KARTMA, MIS SIIN NÜÜD TOIMUMA HAKKAB... ”

M

etsadesse peitusid bolševike eest valdavalt sirgeselgsed mehed. Kui rääkida sirgeselgsusest, tuleb meelde Aino Kallase lugu kunstnik Ants Laikmaa lihasest vennast Bernhardist (Kallasel Riives). Too ei olnud 1905. aasta karistussalklastel end peksta lasknud, vaid valis selle asemel surma mahalaskmise läbi. Aino Kallase novell lõpeb sõnadega: „Aga minu arvamine on: ses talupojas, ses Bernhard Riiveses, läks sirgeks seitsmesajaaastase orjuse selg.”

TÖÖKALT OMAETTE Niiduotsa talumaja kambrid ja kõrvalhooned torkasid Eesti Vabariigi ajal silma hoolika viimistluse poolest. Selles majas kaevul käima ei pidanud: vesi tuli toru kaudu otse kööki. Peeti kuut lehma, hobuseid, sigu, lambaid, kanu. Talule oli antud palju aukirju ja diplomeid.

Sulaseid seal ometi polnud, kõik tehti oma jõul.

Perepoeg Jaan Mihkelson oli sündimisest saadik invaliid: vigase jalaga, kuid seda korvas tema lausa uskumatu liikuvus ja teotahe.

Jaan oli meisterlaskur, kes 1934. aastal isegi Argentiinas võistlemas käis, meenutuseks diplom ja auhinnaks saadud käekell. Tema, visa hing, võistles koguni jalgrattasõidus. Sidus vigase jala pedaali külge ning teisega väntas. Kuuldavasti koguni võitis!

Niiduotsa Jaaniga juhtunut mäletab väga hästi tema kunagine naaber Valve Viiberg, kes elas Taagepera kandis Karjanurmel. Fotodel Valve Viibergi albumites on Jaani ümber alati hulk noori naisi.

Jaan mängis akordioni, aga pillimehed on alati vastassugupoole huvi äratanud. Miks siis Jaan veel keskeaski naist ei võtnud? „Kuulda oli, et Jaani ema oma eluajaks ühtki naisolendit Niiduotsale ei soovinud,” räägib Valve. „Kui tema kord surnud on, siis olla iseasi.”

„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa

29

Mihkelsonid hoidsid omaette. Valve Viiberg mäletab, et vaid kord oli palutud neilt kedagi lehmi lüpsma, kui nende pereema tõsiselt haigeks jäi. Valve õde läks siis appi, abi eest lubati raadiot kuulata.

Valve isa huvitus poliitikast, aga raadio, tookord veel eksootiline aparaat, oli vaid Mihkelsonidel. „Eks isa käis siis vahel seal raadiot kuulamas.”

Süngetel neljakümnendatel ei olnud Mihkelsonidel nõukogude võimuga veel erilist kana kitkuda. Ent kui 1948. aastal tehti Põdralas üks Valgamaa esimesi kolhoose, põrutas Jaan kohe, et teda ärgu kolhoosi oodatagu ja et kommunistid temalt midagi ei saa. Nii asuski mees end punavõimu eest varjama. Jaan oli seega sõnapidaja mees: nii nagu ütles, nii ka tegi. Kuidas ta end varjas ja kus peitis, ega sellest palju ei teata. Mõne suurema metsavennasalgaga ta igal juhul ei liitunud – üksik hunt nagu see meisterlaskur oli.

Küüditamispäevaks, 25. märtsiks 1949 oli Mihkelsonide naabrist Valve Viibergist, tänu kellele me täna seda ajalooekskurssi teeme, saanud Leebiku külanõukogu sekretär ning külavolinik pealekauba.

Külanõukogu esimeheks panid punased Johan Tamme, valla täitevkomiteed pandi juhtima Rein Loim, partorgiks aga painutati kohalik mees Aleksander Veerme. Too olnud Valve mäletamist mööda alalõpmata purjus. Viinahimu aga nõudis raha: „Jaan rääkis, et oli end Veerme käest 3000 rubla eest kulakust vabaks ostnud.”

Muidugi ei talunud võimumehed end varjavat uhket meisterlaskurit. „Juba mõni päev enne küüditamist rääkis Johan Tamm (külanõukogu esimees) mulle, et Mihkelsonid on ikkagi kulakuks tehtud,” jutustab Valve Viiberg. „Siis kästi mul Niiduotsale minna loomi valvama ja lehmi lüpsma. Öeldi, et kogu see majapidamine kuulub likvideerimisele. Sinna tuli ka Alfred Jesse nimeline mees hobusega. Ütles, et tuli oma varanduse järele, mis seal justkui olema pidi. Et muidu jääb sellestki ilma.” Niisiis: vara ümberjagamine oli alanud.

Taluperenaine Emilie oli selleks ajaks juba koos teiste küüditatutega Riidaja vallamajas oma saatust ootamas.

30

Wabariigi viimased sõdurid

EESTIMAA, SU MEHEMEEL...

Niiduotsa peremees Joosep Mihkelson ja ta poeg Jaan olid küüditamispäeval sea Tõrvasse kokkuostu viinud. Tagasiteel olid nad kuulnud ärevaid uudiseid ning käinud Pikamäel pärimas, kuidas asjalood on. Kuuldu rõõmu ei teinud. Küllap kaalus Jaan Mihkelson, kas kaduda lõplikult metsa või proovida veel midagi päästa.

Aga ilmselt oli ta kaotanud usu valgesse laeva, mida tuhanded saatusekaaslased metsades veel ootasid.

Koju jõudes rääkis Jaan õuel juba tema varandust noolima tulnud Alfred Jessega. „Saatis ta tühjalt tagasi ning käskis aeglaselt samm-sammult eemalduda, et kusagile kaebama ei jõuaks,” jutustab Valve Viiberg. „Eks Jesse algul kuulanudki sõna, kui aga pisut kaugemale jõudis, ajas hobuse nelja kappama. Jaan kihutas talle siis automaadist valangu järele. Liiga kaugel oli juba, ei tabanud. Seejärel läks tuppa ja tuli revolver käes tagasi. Pani mulle käe õlale ja käskis mul ära minna. „Mine ära, sa hakkad seda kartma, mis siin nüüd toimuma hakkab!”

Ent Valve jäi paigale. Ta vaatas tragöödiat, millelt aeg tasapisi eesriiet kergitas, maja nurga tagant pealt. „Hakatuseks läks Jaan talli, laskis maha hobuse, kraapis sellele põhku peale ja pistis põlema.

Läks lauta, tappis automaadist kõik loomad ning juba lõid leegid sealgi loitma. Siis jõudis kord aida kätte.”

Isa Joosep istus endiselt reel. Ta vaatas seda kõike vaikides pealt. „Jaan istus ree peale ja näis, nagu kavatseks ta minema sõita.

Isa oli end hirmuga märjaks teinud, ronis ree pealt maha ja paistis, nagu tahtnuks ta põgeneda. Aga Jaan laskis talle kõrva juurest kuuli pähe, tõmbas laiba rekke ja sõitis õue tagasi.”

Kuidas suutis Valve Viiberg verinoore plikana tema silme ees rulluvat õudust pealt vaadata? Kas teda ei tabanud hirm ja masendus? „Ei, ei. Aga segaseks lõi ikka,” ütleb proua nüüd, üle 60 aasta hiljem lakooniliselt.

Edasist mäletab ta nii: „Jaan läks tuppa ja tuli tagasi väikese lauaga, asetas sellele kotiga püüli, kaks tükki liha ja kaks poevillast ülikonda, hallikas-sinised, isa ja enda jaoks. Kirjutas kirja. Hiljem valla mehed rääkisid, mis seal seisis. Ta ähvardas kommuniste ja

„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa

31

küüditajaid ning palus külarahval end ja isa maha matta. Siis lisas sellele veel 2000 rubla matuseraha ning pani kivi raskuseks peale.”

Siis tõusis suitsusammas juba elumaja teisest otsast. Samal ajal sõitis teeotsast õuele veoauto meestesalgaga. Enamikus nõukogude sõdurid, mõni mees ka vallast peal. Kõik kandsid Valve mäletamist mööda suuri lambakasukaid. „Mis sa, Jaan, teed?“ karjus sealt keegi.

Mida Jaan tegi? „Hakkas laulma „Eestimaa, su mehemeel... ”, läks suure kodupärna alla, pistis püstolitoru suhu ja tulistas.

„HAROŠŠ... ” Punased kobisid aga ümber laua kokku ning jagasid Jaanist matusteks õuele jäetud raha omavahel ära. Seejärel lõhkusid pooled talu tosinast mesipuust ja pistsid mett.

Vist oli see läheduses asuv Laane talu, kust helistati Tõrva tuletõrjesse. Tuletõrjujad jõudsid küll kohale, ent prits läks rikki ja tuli tegi oma töö lõpuni. Sellest, et Jaan oli pidanud plaani end pikemalt metsavennana varjata, andis märku tules paukuv, kusagile hooneisse peidetud hulk laskemoona. Viljakuhilad ning linalademed hõõgusid veel nädal aega tagantjärele.

Keegi aia tagant piiluvat Valvet tähele ei pannud. Kui järgmisel päeval sõdurid uuesti tallu tulid, olla üks neist lõiganud kõrbenud sea tagapoolest tüki liha. „Harošš!” kiitnud ta süües ise.

Tragöödia lahtirullumise ajaks kinni nabitud ja küüditamise ootel vallamajja paigutatud perenaine sai kodus toimunust teada veel enne rongi peale panekut. Öelnud, et Jaan tegi õieti, varandus oleks nagunii laiali tassitud. Kahju ainult, et ta isa maha laskis.

Laibad vedelesid hävinud talu õuel pikalt. Alles hommikul viis julgeolek need minema.

Hiljem oli keegi kaevanud, et naaber Valve aidanud Jaanil loomi tappa. „Valga miilits lõi ülekuulamisel mulle koguni vastu pead,” mäletab Valve.

Kui isa ja poega Helme surnuaiale maeti, olid matuselised julgeolekumeestest sisse piiratud. Õpetajat lahkunuid saatmas polnud.

Kes julges, ütles omalt poolt mõne hea sõna.

32

Wabariigi viimased sõdurid

Vanaperenaine tuli 1956. aasta kevadel Venemaalt tagasi. Kolhoos andis talle toa Uika tallu, kus ta mõni aasta hiljem suri. Külaelanikud matsid ta mehe ja poja kõrvale. Nende hauaplats kasvas võssa, ristid pehkisid ja varisesid kokku. Mihkelsonide viimne rahupaik anti uute surnute viimaseks asemeks. Nii kaotasid nad kodu isegi kalmistul, nagu olid kaotanud kodu ka selles ilmas.

1950. aastal lahkus juhtunu tunnistaja Valve kodukülast, elades mitmes paigas, 1953. aastal aga kolis Tartusse. Leebikul käis ta viimati veidi enne aastatuhande vahetust. Ta ei usu, et Niiduotsa uhkest talust maastikul veel mingeid jälgi oleks.

NIIDUOTSA AASTAL 2011 Võtame Tõrvast peale Helme kandi kodu-uurimise ja kultuurielu hinge, Tõrva kirik-kontsertsaali juhi Ilmar Kõveriku. Tema on meie pisiekspeditsiooni edu suhtes hoopis optimistlikumalt meelestatud ning usku täis. Tee äärest avastab ta kohe Kolmsilma talu, kus on muide sündinud kuulus piirivalvekolonel Johann Paul, kelle suguvõsast pärineb ka tuntud teoloog Toomas Paul.

Kolmsilma talumajast leiame Paulide perekonnaliikme Paavo, kes on sündinud 1956. aastal, ent mäletab Niiduotsat, selle uhkust ja langemist oma kadunud isa juttude põhjal. Ta ei jõua Niiduotsat ja selle noorperemeest ära kiita.

Võtame Paavole sappa ja alustame, kohati vööni lumes, aina ägedamaks muutuva kevadpäikese all teekonda Niiduotsa tallu ehk sinna, mis toda paika veel meenutada võiks. Tee peal meenuvad miskipärast Juhan Liivi kuulsad luuleread soovide sinirannast ning sinna jõudmise raskustest. Aga kunagine talukoht joonistub edasi rühkides aina selgemalt meie silme ette. Seda tänu siin omamoodi valvet pidavatele vanadele ja vägevatele puudele, neile eestlase „helladele velledele”. Küllap on nende seas ka puu, kus Jaan oma viimse laulu üles võttis.

Paavo näitab kohta, kus tema poisikesepõlves oli õunaaed ning kust oli hea ubinaid oma käega võtta. „Jah,” meenutab ta isa jutte, „kange mees oli Jaan! Puujalaga ronis rehepeksumasina otsa!”

„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa

33

Mõningase otsimise järel näeme lumest välja küünitamas kunagise talu hoonejäänuseid: tükki maakividest talli alusmüürist.

Tahtmatult tulevad siin seistes pähe mitmesugused mõtted: kas Jaan käitus arukalt või oli lihtsalt öeldes põrunud? Või ebamääraselt väljendudes: oli punaste põhjustatud vägivallast šokis ja meeltesegaduses, nagu on ka arvatud. Oli ju küüditamispäev.

Paljud kalduvad toetama meeltesegaduse-võimalust. Jaan oleks seega pidanud tänapäevaste mõttemallide kohaselt käituma „paindlikult” ja mõistlikult: oma kompsudega autokasti ronima, heites äraviijatele arglikke pilke. „Oleksid kõik nõnda käitunud kui Jaan, poleks meie rahvast enam olemaski,” kõlab kõige kaalukam vastuväide. Eks ta ole.

Aga inimesed on erinevad. Näiteks Aino Kallase Bernhard Riives, kes end peksta ei lasknud. Jaan elas nii, nagu tema õigeks pidas. Ja suri samuti. Ühegi loogika järgi ei saa väita, nagu polnuks see väärikas elu. Ja väärikas surm.

Kas eksisteerimine iga hinna eest, kas või igasuguste õigusteta millimallikana, nagu see ees ootas, on väärtus omaette, mille külge tulnuks iga hinna eest klammerduda? Küsimus pole selles, kas sa oled olemas, vaid selles, mismoodi sa olemas oled. Kaua aega enne Hamletit küsis Sokrates: „Vaata, molluskid on Pireuse sadamas eksisteerinud aastatuhandeid, aga mis on nende väärtus?”

Nendiks vaid kulunud tõde, et veel lähiminevikus olid arusaamad sellistest väärtustest nagu ausus ja õiglus kardinaalselt teistsugused kui tänapäeval. Praegusel ajal levinud täieliku relativismi tingimustes poleks metsavendlust kui nähtust eksisteerinudki.

Igatahes: kui Jaan liitunuks alandlike armeega, poleks seda lugu ja teda ei mäletaks täna suurt keegi. Pole ju kalmistul enam ta omaste hauaplatsigi. Seega mõni surm võib olla väärtuslikum kui elu. Näeme veel paljudes järgnevates lugudes, et surma mõte, ehk isegi väärtus, võib selguda kunagi kaua-kaua aega hiljem.

Ilmar Palli kirjutis „Märtsipäev, mis lõppes võika veretööga” on algsel kujul ilmunud 24. märtsi 2011. aasta Maalehes.

 Mihkelson kuulus 1930. aastatel Eesti parimate laskurite hulka.

 Jaan Mihkelson – hoolimata vigasest jalast vintske spordimees.

 Paavo Paul Mihkelsonide Niiduotsa talu naabrusest mäletab, kuidas tema isa oli Niiduotsa Jaani kiitnud: too oli suutnud vigasest jalast hoolimata rehepeksumasina otsa ronida.

 Laskmine nõudis täpsust. Täpne oli Jaan ka talumehena. Niiduotsa talu õu paistis silma hoolsuse ja korraga.

 Isa Joosep, poeg Jaan ja ema Emilie.

 Valve Viiberg, kes vaatas maja nurga tagant pealt tema silme ees aeglaselt lahtirulluvat tragöödiat.