SABINE BOHLMANN
Tõlkinud Kadi Eslon
Sabine Bohlmann
Illustreer inud Simona Ceccarelli
Saksa keelest tõlkinud Kadi Eslon
Mu kallis laps!
Sa said oma nime paju järgi. Willow. Suutsid vaevalt joosta, kui puud olid sinu sõbrad, mets sinu mänguväljak ja loomad su kaaslased. Küllap imestad, miks sa seda kõike enam ei mäleta. Tahan sulle ausalt öelda, väike Willow, et põhjus oli unusta-mind-joogis, mida sulle andsin, kui olid nelja-aastane. Ma ei suutnud pealt vaadata sinu kannatusi, kui su armas ema suri. Ja kui su isa tahtis koos sinuga põgeneda mälestuste ning seega ka minu ja kõige eest, mis mind ümbritseb, otsustasin võtta sinult mälu, et su väike hing vabastada. Muidu oleks sul olnud liiga valus ning tahtsin sind sellest säästa.
Sinu mälestused tulevad siiski tagasi. Nii head kui ka mitte nii head. Eeldusel, et võtad vastu päranduse, mille olen sulle jätnud. Sest ma ei ole sulle, kallis laps, pärandanud ainult metsa ja selle maja, vaid ka kõige suurema ja väärtuslikuma, mis mul on – nõiaväe.
Willow luges viimast lauset veel korra, arvates, et on eksinud. Nõiaväe? Ta pahvatas naerma. Küllap keegi tahab nalja teha. Äkki teda jälgiti salaja? Kas kuhugi olid
peitu pugenud mingid itsitavad lapsed, kes tahtsid tema üle nalja visata? Willow vaatas otsivalt ringi.
Sa lugesid õigesti, Willow. Minu nõiavägi. Mina, Alwina, ei ole peast põrunud ega väike kortsus eit, nagu paljud kohalikud mind kutsuvad. Ma olen päris tõeline nõid. Kogu elu olen püüdnud maailmas oma eriliste võimetega head teha.
Tead, kui sa oled teistmoodi kui teised, oled inimeste meelest hirmutav. Nad tahavad panna kõiki ühte patta, tahavad sind
lahterdada, rühmitada. Rikkad ja vaesed või võitjad ja kaotajad. Kui rühma, millesse sa sobid, pole olemas, ja sinu jaoks pole ainsatki lahtrit, on nad hämmingus. Ja see tekitab neis hirmu.
Võta vastu vägi, mis võimaldab sul korda saata suuri asju! Aga kasuta seda õigesti. Ära kuritarvita! Kui otsustad selle
kasuks, siis aseta vasak käsi ringile, mida nõiaraamatu peal näed. Raamat juhib sind ja viib su läbi rituaali, et nõiavägi saaks sulle üle kanduda.Tema nimi on Grimmoor ja ta oli kogu elu mulle sõbra eest.
Olen oma nõiaväge hoidnud sinu jaoks hetkeni, mil naased ja oma päranduse vastu võtad.
Niisiis ava ka klaaspudelike, mille leiad, alles siis, kui raamat lubab.
Willow otsis kirstu läbi ja leidis tõepoolest ühest nurgast pudelikese. Selle sees loitles midagi kummalist, mingi udulaadne ollus, mis pidevalt värvi muutis ja klaasis väikeste spiraalidena ringles.
Siis põrnitses Willow veel kord kirja ja raamatut, mis lebas tema kõrval põrandal.
Ära pelga, väike Willow. Sinuga ei saa midagi juhtuda. Metsapinnase soojus maandab, puuoksad hoiavad ja kaitsevad, tuul kannab ja ümbritsevad loomad saadavad sind.
Tegutse läbimõeldult. Ja ära kuritarvita oma väge.
Kui asetad käe raamatule, ei ole tagasiteed. Aset leiab suur muutus. Sinu sees ja sinu ümber.
Hoia nõiaväge nagu oma kõige hinnalisemat vara. Ära kuluta seda asjatult ja vaata ette, kellele sellest räägid.
Usalda ennast. Kuula ennast. Kuula oma südant. Sinus on väge teha kõike ja kõigega hakkama saada. Sa ei ole üksi. Sulle on toeks loodus. Usalda teda ja kuula tema märguandeid.
Ka mina olen sinuga, sest minu hing peitub igas puus, igas lehes, igas lilles. Kuula oma südant, minu väike Willow.
Armastusega, sinu tädi Alwina
(tegelikult vanatädi, aga nagu sa alati ütlesid nii vana pole ma ju ühti)
Värisedes tõstis Willow käe. Mida lähemale see raamatule jõudis, seda palavamaks läks. Nahkköide hakkas vappuma, Willow’ laubale tekkisid higipisarad ja ka maja tundus värisevat. Kollased kiired näisid viivat tema käe juurest raamatu spiraalide juurde. Kõik tema sees kirvendas. Nüüdseks värises kogu ta keha. Veidi enne seda, kui tema käsi puudutas raamatul olevat ringi, tõmbas ta selle eemale, tõusis püsti ja jooksis majast välja. Ta jooksis nii kiiresti, kui suutis, ja korraga oli tunne, justkui tahaks mets teda takistada. Mets rebis ja sikutas teda igalt poolt. Oksad ja harud hoidsid teda kinni, juured sundisid komistama ja ta kuulis rebase niutsumist.
Alles siis, kui Willow oli jõudnud maja taha aasale, vajus ta pikali maha. Tema rind tõusis ja vajus. Süda peksles. Ta vaatas tagasi metsa poole, mis mõjus korraga kuidagi ähvardavalt. Hämaralt ja õõvastavalt. Oli väga vaikne. Isegi linnud olid lakanud laulmast. Öökull istus puuoksal ja vaatas Willow’le etteheitvalt otsa.
„Mul on kahju, aga ma ei suuda,“ sosistas Willow. „Nõidu pole olemas ja kui on, siis mina päris kindlasti ei taha selleks saada!“
Ta ajas end püsti ja jooksis tagasi vaatamata kodu poole.
Sel ööl ärkas Willow luupainaja peale üles. Ta oli üle kogu keha higine ja hingas raskelt. Unenäos oli tema käsi taas raamatule lähenenud. Taas oli kõik keerelnud, justkui oleks ta sattunud jões veekeerisesse. Ja taas oli ta sealt jalga lasknud.
„Tule tagasi!“ oli mets talle järele hüüdnud. „Tule tagasi!“ Willow ajas end voodis püsti ja vaatas aknast välja.
Mets oli pime ja vaikne. Nagu poleks midagi juhtunud.
„Nõidu pole olemas,“ sosistas Willow veel korra. Ta oli üsna veendunud, et tema kujutlusvõime oli talle vingerpussi mänginud. Tõenäoliselt oli ta loodusest ja metsa omamise mõttest sedavõrd lummatud, et lihtsalt
järjest rohkem ja rohkem ära keeras. Kes teab, kas väike maja oli ka tegelikult olemas? Võib-olla oli see vaid pettekujutelm? Willow otsustas veidi vahet pidada, kuni mõtete karussell tema peas on pisut rahunenud.
