Bohlmann
Tuul teab kõike.
Tema elas maa peal ammu enne meid.
Tema kannab endas miljonite aastate lugu ja võib sosistada sulle
ka kõige pisemaid saladusi.
Nii et kui sul on küsimus huulil, küsi tuulelt.
Sest tuul teab kõike.
Vaikus. Täielik vaikus. Mets ei tahtnud täna nähtavasti kõnelda. Isegi sosistada mitte. Ta neelas endasse tänava, tegelikult kogu maailma kära ja hoidis seda kuskil tallel. Võib-olla muutis ta automootorite undamise ka lihtsalt lehesahinaks, lähedal asuvast lasteaiast kostva laste kisa linnukädinaks ja taevas lendavate lennukite müra mesilaste suminaks.
Willow lebas samblal vana paju all nõiamajakese ees ja kuulas vaikust. Ta kuulas suure hoolega, kuidas mets vaikis.
„No kuule, räägi juba minuga,” sosistas ta mõne aja möödudes metsale. Siis sulges ta silmad ja avas õige tsipake veel oma kõrvu. Jah, ka kõrvu saab avada. Täpselt nagu neid saab sulgeda, et kuulda vaid seda, mida kuulda tahad. Ja Willow märkas, nagu ta nii sageli oli märganud, et metsa vaikimine ei olnudki nii väga vaikne.
„Tuleb väga täpselt kuulata!” oli tema vanatädi Alwina alati öelnud, kui Willow veel väike tüdruk oli.
Nüüd aga oli tema vanatädi surnud ja pärandanud Willow’le selle metsa, väikese majakese ja, mis kõige hämmastavam, ka oma nõiaväe.
Willow’ suunurgad kerkisid aegamisi ülespoole.
„Kas kuuled, Rufus?” küsis ta rebaselt, kes lebas, pea tüdruku kõhule toetatud, ja oli samuti metsa vaikust nautinud. Nüüd kikitas ka tema kõrvu. Rebasest oli
sestpeale, kui Willow endas nõiaväge kandis, saanud tema pidev kaaslane.
Ainult siis, kui tüdruk metsast lahkus, jäi rebane temast maha.
„Ma kuulen tuult, mis puulehti liigutab. Kuulen, kuidas herilased tamme otsa ehitatud pesas sumisevad, kuidas orav käbiga maiustab ja sipelgad siinsamas ligidal sipelgapesas sagivad. Ma kuulen rähni kopsimist jalaka otsas. Ei, oota korra, Rufus. See pole rähn. See kopsimine on teistsugune. Nagu …”
Sel hetkel tundis Willow, kuidas maapind kõikuma lõi. Ega läinudki kaua, kui puude vahele ilmus suur kirju lind. Ja otsemaid oli metsa rahul ja sosinatel kriips peal. Sest see kirju lind polnud ei keegi muu kui Gretchen. Oma värvikirevais rõivastes.
Gretchen oli tõeline meister oma viie vanema venna vanade riiete tükkideks lõikumises ja neist uute, Gretcheni-riiete õmblemises. Peas kandis ta koprakõrvadega mütsi. Ja koos Gretcheni tulekuga tabas
Willow’t lõputu sõnavaling. See valing ei jätnud enam ruumi metsavaikusele. Ei kõige õrnematki lootust end kuuldavaks teha. Gretchen kukkus nii hirmsasti vatrama, et ei tõmmanud vahepeal hingegi.
„Assa mait! Tead, mis naljakas asi mul juhtus?
Kehala oli täna, kui ma metsa tulin, end nii hästi ära peitnud, et ma tervitasin esiti tema asemel hoopis üht kivi. Ütlesin mina kivile: „Oi, siin sa mu väikseke oledki!”, aga imestasin siis, miks mu kilpkonn nii külm on, ja siis oleks Kehala, kes liikumatult seal samas kõrval istus, tõesõna nagu päriselt naerma pistnud.
Võib-olla ta ka aevastas, aga ma söön oma mütsi ära, see kõlas tõesti nagu naer. Kas kilpkonnad üldse oskavad naerda, mis sina arvad? Mina arvan, et oskavad küll …”
„Gretchen, kas sa ka tead, et metsaalune väriseb, kui sa tuled? Ise oled sa ju kõigest meeter kolmkümmend pikk. Aga kui silmad sulgeda, tundub, nagu trambiks metsas jurakas hiidelevant.”
„Esiteks olen ma meeter kolmkümmend kolm pikk ja teiseks ei ole ma ju haldjas. Enne peaksin endale kõigepealt veel tiivad kasvatama. Ja luuda sa meile ju ei luba!”
„Mida see lubamine tähendama peaks? Ma ei ole siin ju mingi ülemnõid, kes kõike otsustab,” protesteeris Willow.
Gretcheni silmad läksid suureks nagu tõllarattad. „Sa tahad siis öelda, et sul poleks selle vastu midagi, kui me luudadel lendaksime?” küsis ta erutunult.
„Ma tahan öelda, et me ei ole seda sorti nõiad. Ma lihtsalt ei suuda meenutada, et oleksin tädi Alwinat iial luua seljas lendamas näinud.”
Gretcheni õlad vajusid pisut längu. „Võib-olla lendasid meie vanaemad ja tädid ainult siis, kui meid juures polnud,” mõtiskles ta.
Sel hetkel liugles tüdrukute poole öökull ja sättis end nende kohale oksale istuma.
„Tere, Jolanda!” hüüdsid mõlemad kooris. Ja siis ei läinud enam kaua, kui puude vahelt ilmus välja veel
kaks tüdrukut. Ühel neist olid blondid patsid ja seljas villane vest. Teine oli temast tükk maad lühem, tumedate lokkidega. Ta kandis traksipükse, mille rinnataskust piilus välja orav.
Valentina ja Lottika, keda kutsuti Lottiks. Nüüd olid kõik neli nõida, neli elementi, jälle koos. Sest iga tüdruk kätkes endas üht elementi. Willow oli tule-, Valentina õhu-, Gretchen vee- ja Lotti maaelement. Sellest polnud üldse palju aega möödunud, kui nõiaraamat Grimmoor andis Willow’le ülesandeks ülejäänud kolm nõiatüdrukut üles otsida. Ja seda tehes polnud ta leidnud üksnes kolme nõida, vaid ka kolm imelist uut sõbrannat.
„Willow väidab, et ma kõnnin nagu elevant!” kurtis Gretchen.
„Seda ma küll ei öelnud!” kaitses end Willow.
„Ütlesid küll!”
„Ma ütlesin, et sa kõnnid nagu jurakas hiidelevant. See on hoopis midagi muud.”
Gretchen pani solvumist teeseldes käed rinnale vaheliti.
„Mina armastan suuri jurakaid hiidelevante!” lohutas Lotti väikest jurakat hiidelevanti Gretchenit kõvasti kallistades. „Tead, mis, Gretchen? Ma laenan sulle millalgi mõnda oma ema balletikooli seelikut. Kui balletiseelik seljas on, ei saa kohe teisiti, kui peab heljuma,” pakkus Lotti.
EIN MÄDCHEN NAMENS WILLOW: WALDGEFLÜSTER
Tekst: Sabine Bohlmann
Illustratsioonid: Simona Ceccarelli
© 2021 by Planet! in Thienemann-Esslinger Verlag GmbH, Stuttgart
Tõlge eesti keelde: © Bibi Raid ja Rahva Raamat AS, 2024
Toimetaja: Ester Rooste
Küljendaja: Enno Piir
Projektijuht: Dea Oidekivi
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
ISBN 978-9916-14-519-7 (köites)
ISBN 978-9916-14-520-3 (epub)
