REISIKIRI
Püha maa – harras, ilus ja kogu eluks meelde jääv (I osa) Kogenud reisisõber teab, et kaugeltki mitte iga reis ei saa pidada meeldejäävaks, selliseks, mida võid veel aastate pärast soojalt meenutada või veel enam – nimetada oma elu reisiks. Reis Pühale maale kuulub aga just viimaste hulka: ülipõnev ajalugu ja religioosne hardus kombinatsioonis looduse vägevuse ja kõrbemaastiku uskumatu iluga.
P
ean end selle Pühal maal veedetud nädala jooksul korduvalt kõrvast näpistama ja meelde tuletama, et ma ei viibi muinasjutus, vaid et see kõik leiab aset reaalsuses. Et see olen tõesti mina, kes Jeesuse jälgedes Jeruusalemmas mööda Kolgata teed käib ning Hauakirikus sadade hubisevate küünalde ja viirukite lõhnast ning pühalikust tundest haaratuna kurgus kipitav-magusa tundega võitleb. Mina, kes Petlemmas jõululapse oletatava sõime juures põlvitab ja pilkases öös, sügav oranži kummuli kuu ja tähistaeva all Surnumere tulisoolastel lainetel hulbib ning nabateadlaste kaljulinna Petra hommikupäikeses kümblevat roosaks värvunud templit nähes enam pisaraid tagasi hoida ei suuda… Nii palju emotsioone, nii palju ühekorraga täitunud unistusi, ei saa ju ometi võimalik olla?! Saab, kui see fantastiline teekond läbi Iisraeli ja Jordaania – läbi Püha maa ette võtta. Kuid milleks ometi nii emotsionaalseks minna, tekib küsimus, eks ole. Omadest kogemustest lähtuvalt võin öelda, et meeleliigutust ei ole võimalik ei ette planeerida ja seda pole vaja ka kramplikult tagasi hoida. Laske oma meeled ja süda valla ja vaadake, mis teiega juhtub. Uskumatu ilu, sügava religioossuse ja eheda ajaloo sees olemine tekitavad paratamatult tunde, et mind on palutud osalema justkui pühal riitusel ning et olen pühendatud saladustesse ja imedesse, mis ei saa osaks mitte igaühele. Ainuüksi teadmine,
Negevi kõrb on muljetavaldav nii oma ilu kui suuruse poolest.
32
Reisimaailm 8/2008
et olen neis paigus käinud, kõike oma silmaga näinud, puudutanud ja tunnetanud, paneb veel mitu kuud hiljem kurgus kipitama. Maa, mis sai nime Jumalalt Seda kitsukest maariba – Iisraeli, suurt osa Jordaaniast ja killukest Egiptusest – kutsutakse tänu piiblis ja koraanis kirjeldatud sündmustele ja isikutele Pühaks maaks ning koos Jeruusalemmaga on see maailma religioonide, kultuuri- ja ajaloo kujunemisel mänginud mitu korda suuremat rolli, kui geograafiline suurus seda eeldada lubaks. Nimi Iisrael on saadud samuti otse Jumalalt, kes andis selle Jakobile – mehele, kes pani aluse juutide kaheteistkümnele suguvõsaliinile. Israeliitideks hakati kutsuma ka kõiki tema järglasi. Kui 1948. aastal loodud vastsele riigile nime valiti, tulid kõne alla ka Siion ja Juuda, kuid rõhutamaks iisraellaste kui rahvuse identiteeti, otsustati siiski käesoleva kasuks. Religioosne ja rahvastikuline kirjusus on Püha maad saatnud kogu selle eksistentsi vältel: on ju tegu inimkultuuri hälliga, mis koos Babüloonia, Assüüria, Pärsia, Rooma, Kreeka ja Bütsantsiga on vun-
damendiks kogu tänapäevasele kultuurimaailmale. Ideaalne asukoht Aasiasse, Aafrikasse ja Euroopasse suunduvate kaubateede ristumiskohal lõi ühest küljest soodsad tingimused linnade tekkeks ja õitsenguks, kuid teisalt tõi see sajandite jooksul kaasa lakkamatuid sõdu ja inimeste kannatusi. Seda on raske sõnadesse panna, kuid ometi tajusin mingit seletamatut kannatuste ja valu kohalolu kõikjal, kuhu tee mind Pühal maal või Jeruusalemmas viis. Küllap oli selle tunnetamisel oma osa varem loetul ja õpitul ja miks mitte ka Mel Gibsoni filmil “Kristuse kannatused”, mille üli dramaatilised ja elavad kaadrid saatsid mind Kolgata teest Hauakirikuni välja. Karm, kuid helde maa Iisreal on kõrb, tavatsevad iisraellased uhkusenoodiga hääles öelda. Seda eriti siis, kui märkavad, kuidas turistid imestav-üllatunud pilke lopsakatele datlipalmisaludele, Jordani jõe orus laiuvatele viljakatele põllumaadele ja lõputuna näivate kasvuhoonete “meres” küpsevatele viljadele heidavad. Enne, kui nad seletama hakkavad, kuidas see kõik kõrbes võimalik on (kõik – see tähendab, kuidas on võimalik, et Iisrael, ise viljatu kõrberiik, on tegelikult üks Lähis-Ida suurimaid põllumajandustoodangu eksportijaid), lasevad nad teie imestuselimetlusel kasvada mäekõrguseks ja avavad alles seejärel kaardid: selle taga on meeletu töö koos kunstliku niisutamisega ja oskusega kokku koguda ja kasu teenima panna iga viimne kaste- ja vihmapiisk. Tõepoolest – just looduslik niiskus, mis